EUROOPA KOHTU OTSUS
5. veebruar 1963(*)
Kohtuasjas 26/62,
mille esemeks on Euroopa Kohtule Euroopa Majandusühenduse asutamislepingu artikli 177 esimese lõigu punkti a ja kolmanda lõigu alusel esitatud eelotsusetaotlus, mille esitas Tariefcommissie – Madalmaade halduskohus, mis on kõrgema astme kohus maksuküsimustes – nimetatud kohtus pooleliolevas menetluses järgmiste poolte vahel:
N.V. Algemene Transport- en Expeditie Onderneming van Gend en Loos, asukoht: Utrecht, esindajad: Amsterdami advokaadid H. G. Stibbe ja L. F. D. ter Kuile, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress: Madalmaade Suursaatkond Luxembourgis,
ja
Madalmaade maksuamet, esindaja: Zaandami tolliinspektor, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress: Madalmaade Suursaatkond Luxembourgis,
eelotsuse tegemiseks järgmistes küsimustes:
1) kas EMÜ asutamislepingu artiklil 12 on siseriiklik õigusmõju, teisisõnu, kas üksikisikud saavad nimetatud artikli alusel tugineda õigustele, mida siseriiklikud kohtud peavad kaitsma;
2) jaatava vastuse korral, kas 8-protsendilise imporditollimaksu kohaldamine juhul, kui põhikohtuasja hageja importis Madalmaadesse Saksamaa Liitvabariigist pärit karbamiidformaldehüüdi, kujutas endast tollimaksu ebaseaduslikku suurendamist EMÜ asutamislepingu artikli 12 tähenduses, või oli sel juhul tegemist enne 1. märtsi 1960 kohaldatud tollimaksu põhjendatud muutmisega, mida hoolimata sellest, et aritmeetiliselt oli see suurendamine, ei saa ometi artikli 12 tingimuste järgi keelatuks pidada,
EUROOPA KOHUS,
koosseisus: president A. M. Donner, kodade esimehed L. Delvaux ja R. Rossi, kohtunikud O. Riese, Ch. L. Hammes (ettekandja), A. Trabucchi ja R. Lecourt,
kohtujurist: K. Roemer,
kohtusekretär: A. Van Houtte,
on teinud järgmise
otsuse
[…]
Põhjendused
I – Menetlus
Tariefcommissie poolt, kes on kohus EMÜ asutamislepingu artikli 177 mõttes, nimetatud artikli alusel esitatud eelotsusetaotluse menetluse õiguspärasust ei ole vaidlustatud.
Eelotsusetaotlus ei anna ka alust kriitikaks Euroopa Kohtu algatusel.
II – Esimene küsimus
A – Euroopa Kohtu pädevus
Madalmaade ja Belgia valitsus vaidlustavad Euroopa Kohtu pädevuse põhjendusega, et eelotsusetaotlus ei ole seotud asutamislepingu tõlgendamise, vaid selle kohaldamisega Madalmaade riigiõiguse kontekstis.
Nad on seisukohal, et Euroopa Kohtul puudub eelkõige pädevus otsustada, kui peaks ilmnema vajadus, kas EMÜ asutamislepingu sätted on ülimuslikud Madalmaade õigusaktide või muude lepingute suhtes, millega Madalmaad on liitunud ja mis on inkorporeeritud Madalmaade siseriiklikusse õigusse. Sellise probleemi lahendamine kuulub siseriiklike kohtute ainupädevusse, arvestades võimalikku hagi esitamist kooskõlas asutamislepingu artiklite 169 ja 170 sätetega.
Käesolevas asjas ei ole aga Euroopa Kohtul palutud otsustada asutamislepingu kohaldamise üle vastavalt Madalmaade siseriikliku õiguse põhimõtetele, mis on endiselt siseriiklike kohtute ülesanne, vaid teda palutakse kooskõlas asutamislepingu artikli 177 esimese lõigu punktiga a üksnes tõlgendada nimetatud lepingu artikli 12 tähendust ühenduse õiguses ja näidata, milline on selle artikli õigusmõju üksikisikutele.
Järelikult puudub kõnealusel väitel õiguslik põhjendus.
Edasi väidab Belgia valitsus, et Euroopa Kohtul puudub pädevus sel põhjusel, et vastus, mille Euroopa Kohus võiks anda Tariefcommissie esimesele küsimusele, ei mõjutaks selles kohtus algatatud menetluse tulemust.
Euroopa Kohtule käesolevas asjas pädevuse andmiseks on aga üksnes vaja, et tõstatatud küsimus oleks selgelt seotud asutamislepingu tõlgendamisega.
Nii kaalutlused, millest lähtudes siseriiklik kohus võis oma küsimused valida, kui ka asjassepuutuvuse, mille ta omistab sellistele küsimustele seoses tema lahendada antud asjaga, jätab Euroopa Kohus oma hinnangust välja.
Esitatud küsimuste sõnastusest ilmneb, et need on seotud asutamislepingu tõlgendamisega.
Seega on Euroopa Kohus pädev neile vastama.
Järelikult ei ole ka see väide põhjendatud.
B – Põhiküsimus
Tariefcommissie esimene küsimus on, kas asutamislepingu artiklil 12 on siseriiklikus õiguses otsene mõju selles mõttes, et liikmesriikide kodanikud võivad kõnealuse artikli alusel tugineda õigustele, mida siseriiklik kohus peab kaitsma.
Et teha kindlaks, kas rahvusvahelise lepingu sätted ulatuvad oma mõjult nii kaugele, tuleb vaagida nende sätete mõtet, ülesehitust ja sõnastust.
EMÜ asutamislepingu eesmärk – luua ühisturg, mille toimimine puudutab otseselt üksikisikuid ühenduses – eeldab, et see leping on enamat kui kokkulepe, millega lepinguosaliste riikide vahel luuakse lihtsalt vastastikused kohustused.
Seda seisukohta kinnitab asutamislepingu preambul, mis ei osuta üksnes valitsustele, vaid ka rahvastele, ning konkreetsemalt kinnitab seda niisuguste organite loomine, millele on antud suveräänsed õigused, mille kasutamine mõjutab nii liikmesriike kui ka nende kodanikke.
Liiatigi tuleb märkida, et ühendusse koondunud riikide kodanikke kutsutakse üles aitama ühenduse toimimisele kaasa Euroopa Parlamendi ning majandus- ja sotsiaalkomitee vahendusel.
Lisaks kinnitab ülesanne, mis on Euroopa Kohtule antud artikli 177 alusel, mille eesmärk on tagada asutamislepingu ühetaoline tõlgendamine siseriiklike kohtute poolt, et riigid on tunnustanud ühenduse õigust õigusallikana, millele nende kodanikud võivad tugineda kõnealuste kohtute ees.
Sellest tuleb teha järeldus, et ühendus moodustab rahvusvahelises õiguses uue õiguskorra, mille huvides riigid, ehkki vähestes valdkondades, on piiranud oma suveräänseid õigusi ja mille subjektide hulka ei kuulu mitte ainult liikmesriigid, vaid ka nende kodanikud.
Sõltumata liikmesriikide õigusaktidest ühenduse õigus mitte ainult ei kohusta üksikisikuid, vaid on kavandatud andma neile ka õigusi, millest saab nende õiguspärandi osa.
Kõnealused õigused ei teki mitte üksnes siis, kui need on sõnaselgelt antud asutamislepinguga, vaid ka kohustuste tõttu, mille asutamisleping paneb selgelt määratletud viisil nii üksikisikutele kui ka liikmesriikidele ning ühenduse institutsioonidele.
Arvestades asutamislepingu ülesehitust tollimaksude ja samaväärse toimega maksude osas, tuleb rõhutada, et artiklisse 9, mis seab ühenduse aluseks tolliliidu, kuulub olulise sättena nende tollimaksude ja maksude keeld.
Kõnealune säte leidub asutamislepingu selle osa alguses, mis määratleb „ühenduse alused”. Seda kohaldatakse ja täpsustatakse artikliga 12.
Artikli 12 sõnastus sisaldab selget ja tingimusteta keeldu, mis ei ole kohustus midagi teha, vaid kohustus hoiduda millegi tegemisest.
Liiatigi ei ole riigid selle kohustuse kohta teinud ühtegi reservatsiooni, mis seaks selle rakendamise sõltuvusse siseriiklikust õigusaktist.
Keeld on oma olemuselt just selline, et sellel võib olla vahetu õigusmõju liikmesriikide ja üksikisikute vahelistes õigussuhetes.
Artikli 12 rakendamine ei nõua riikide seadusandlikku sekkumist.
Asjaolu, et selle artikli alusel on tegevusest hoidumise kohustuse subjektiks tehtud nimelt liikmesriigid, ei tähenda, et nende kodanikel ei või sellest kohustusest õigusi tekkida.
Lisaks on väär asutamislepingu artiklitel 169 ja 170 rajanev argument, mille on esitanud kolm valitsust, kes on esitanud Euroopa Kohtule oma kirjalikud märkused.
Asjaolu, et asutamislepingu nimetatud artiklid võimaldavad komisjonil ja liikmesriikidel anda oma kohustused täitmata jätnud riigi Euroopa Kohtusse, ei tähenda, et üksikisikud ei või vajaduse korral tugineda siseriikliku kohtu ees nendelesamadele kohustustele, nagu ka fakt, et asutamisleping annab komisjoni käsutusse vahendid selle lepinguga pandud kohustuste täitmise tagamiseks, ei välista võimalust viidata nende kohustuste rikkumisele siseriiklikule kohtule lahendada antud kohtuasjades üksikisikute vahel.
Kui tagatised artikli 12 liikmesriikidepoolse rikkumise vastu piirduksid menetlusega artiklite 169 ja 170 alusel, jätaks see üksikisikute õigused ilma igasuguse otsese kohtuliku kaitseta.
On oht, et toetumine nimetatud artiklitega ettenähtud menetlusele ei oleks tõhus, kui see leiaks aset pärast siseriikliku otsuse täitmist, mis on tehtud asutamislepingu sätteid rikkudes.
Asjaomaste isikute valvsus oma õiguste kaitsel tagab tõhusa järelevalve lisaks järelevalvele, mille artiklid 169 ja 170 usaldavad komisjoni ja liikmesriikide hoolde.
Eelnenud kaalutlustest järeldub, et vastavalt asutamislepingu mõttele, ülesehitusele ja sõnastusele tuleb artiklit 12 tõlgendada nii, et sellel on vahetu õigusmõju ja see loob üksikisiku õigusi, mida siseriiklikud kohtud peavad kaitsma.
III – Teine küsimus
A – Euroopa Kohtu pädevus
Belgia ja Madalmaade valitsuse märkuste kohaselt tundub selle küsimuse sõnastus enne vastamist nõudvat, et Euroopa Kohus vaataks läbi Madalmaadesse imporditud karbamiidformaldehüüdi liigituse, mille suhtes Van Gend & Loos ja Zaandami tolliinspektor olid erineval arvamusel selles osas, mis on seotud 1947. aasta Tariefbesluit’iga.
Kõnealune küsimus ei nõua asutamislepingu tõlgendamist, vaid käsitleb Madalmaade tollialaste õigusaktide kohaldamist aminoplastide liigituse suhtes, mis on väljaspool artikli 177 punktiga a ühenduse kohtule antud pädevust.
Järelikult ei ole Euroopa Kohus pädev käsitlema Tariefcommissie eelotsusetaotlust.
Tariefcommissie küsimuse tegelik mõte on aga selles, kas kõnealuse toote tollimaksu tegelik suurenemine, mis ei ole tingitud mitte tollimaksumäära suurendamisest, vaid kõnealuse toote uuest liigitusest, mis tuleneb tema tollikirjelduse muutmisest, on õiguse seisukohalt vastuolus asutamislepingu artiklis 12 sisalduva keeluga.
Niiviisi vaadelduna käsitleb esitatud küsimus asutamislepingu sätte tõlgendamist ja veelgi täpsemalt tähendust, mis tuleks omistada enne asutamislepingu jõustumist kohaldatud tollimaksude mõistele.
Seega on Euroopa Kohus pädev vastama kõnealusele küsimusele.
B – Põhiküsimus
Asutamislepingu artikli 12 sõnastusest ja ülesehitusest järeldub, et kui on vaja kindlaks teha, kas tollimakse ja samaväärse toimega makse on suurendatud nimetatud artiklis sisalduvat keeldu rikkudes, tuleb arvesse võtta tollimakse ja muid makse, mida liikmesriigid tegelikult kohaldasid asutamislepingu jõustumise kuupäeval.
Mis puutub asutamislepingu artiklis 12 sisalduvasse keeldu, siis võib selline seadusvastane suurendamine tekkida nii tollitariifi ümberkorraldamisest, mille tulemusel liigitatakse toode kõrgemalt maksustatavasse rubriiki, kui ka tollimaksumäära tegelikust suurendamisest.
Kui pärast asutamislepingu jõustumist üks ja seesama toode ühes ja sellessamas liikmesriigis allutati kõrgemale tollimaksumäärale, ei ole eriti tähtis, kuidas tollimaksude suurendamine aset leidis.
Eespool antud tõlgenduse kohaselt kuulub artikli 12 kohaldamine siseriikliku kohtu pädevusse, kes peab tegema kindlaks, kas tollimaksuga maksustatav toode, käesoleval juhul Saksamaa Liitvabariigist pärinev karbamiidformaldehüüd, on maksustatud Madalmaades jõustatud tollimeetmete alusel imporditollimaksuga, mis on kõrgem kui see, millega ta oli maksustatud 1. jaanuaril 1958.
Euroopa Kohus ei ole pädev kontrollima selles küsimuses vastakaid seisukohti, mis on esitatud talle menetluse käigus, vaid peab jätma need siseriiklike kohtute otsustada.
IV – Kohtukulud
EMÜ Komisjoni ja Euroopa Kohtule oma märkusi esitanud liikmesriikide kohtukulusid ei hüvitata. Et põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus Tariefcommissie’s poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse nimetatud kohus.
Esitatud põhjendustest lähtudes
EUROOPA KOHUS,
võttes arvesse menetlusdokumente,
kuulanud ära ettekandja-kohtuniku ettekande,
kuulanud ära põhikohtuasja hageja ja EMÜ Komisjoni suulised märkused,
kuulanud ära kohtujuristi ettepaneku,
võttes arvesse Euroopa Majandusühenduse asutamislepingu artikleid 9, 12, 14, 169, 170 ja 177,
võttes arvesse protokolli Euroopa Majandusühenduse Kohtu põhikirja kohta,
võttes arvesse Euroopa Ühenduste Kohtu kodukorda,
vastuseks küsimustele, mis talle 16. augusti 1962. aasta otsusega eelotsuse saamiseks on esitanud Tariefcommissie, otsustab:
1. Euroopa Majandusühenduse asutamislepingu artiklil 12 on vahetu õigusmõju ja see artikkel loob üksikisiku õigusi, mida siseriiklikud kohtud peavad kaitsma.
2. Selleks et kindlaks teha, kas tollimakse või samaväärse toimega makse on suurendatud asutamislepingu artiklis 12 sisalduvat keeldu rikkudes, tuleb arvesse võtta tollimakse ja makse, mida liikmesriik tegelikult kohaldas asutamislepingu jõustumise kuupäeval.
Selline suurendamine võib tekkida nii tariifi ümberkorraldamisest, mille tulemusel liigitatakse toode kõrgemalt maksustatud rubriiki, kui ka kohaldatava tollimaksumäära suurendamisest.
3. Käesoleva menetluse kohtukulude jaotuse otsustab Tariefcommissie.
Otsuse langetas Euroopa Kohus 5. veebruaril 1963 Luxembourgis.
Riese | Hammes Trabucchi | Lecourt |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 5. veebruaril 1963 Luxembourgis.
A. Van Houtte | | A. M. Donner |