Liidetud kohtuasjad C‑924/19 PPU ja C‑925/19 PPU
FMS jt
versus
Országos Idegenrendészeti Főigazgatóság Dél-alföldi Regionális Igazgatóság
ja
Országos Idegenrendészeti Főigazgatóság
(eelotsusetaotlused,
mille on esitanud Szegedi Közigazgatási és Munkaügyi Bíróság)
Euroopa Kohtu (suurkoda) 14. mai 2020. aasta otsus
Eelotsusetaotlus – Varjupaiga- ja sisserändepoliitika – Direktiiv 2013/32/EL – Rahvusvahelise kaitse taotlus – Artikli 33 lõige 2 – Vastuvõetamatuks tunnistamise alused – Artikkel 40 – Korduvad taotlused – Artikkel 43 – Menetlused piiril – Direktiiv 2013/33/EL – Artikli 2 punkt h ning artiklid 8 ja 9 – Kinnipidamine – Õiguspärasus – Direktiiv 2008/115/EL – Artikkel 13 – Tõhusad õiguskaitsevahendid – Artikkel 15 – Kinnipidamine – Õiguspärasus – Õigus tõhusale õiguskaitsevahendile – Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 47 – Liidu õiguse esimuse põhimõte
1. Eelotsuse küsimused – Eelotsuse kiirmenetlus – Tingimused – Isik, kellelt on võetud vabadus – Mõiste – Kolmanda riigi kodanik, keda hoitakse transiiditsoonis – Transiiditsoonis hoidmise kvalifikatsioon, mis on lahutamatult seotud eelotsuse küsimustele antavate vastustega – Kohtuvaidluse lahendus, mis võib mõjutada transiiditsoonis hoidmist – Eelotsuse kiirmenetluse kohaldamine
(Euroopa Kohtu põhikiri, artikkel 23a; Euroopa Kohtu kodukord, artikkel 107; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivid 2008/115, 2013/32 ja 2013/33)
(vt punktid 99–103 ja 107)
2. Eelotsuse küsimused – Eelotsuse kiirmenetlus – Tingimused – Kolmandate riikide kodanikud, kelle suhtes on tehtud tagasisaatmisotsused, mis võidakse täide viia – Varjupaigaõiguse eiramise oht ja ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise oht – Kohtuvaidluse lahendus, mis võib mõjutada tagasisaatmisotsuste kohtulikku kontrolli – Eelotsuse kiirmenetluse kohaldamine
(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 18 ja artikli 19 lõige 2; Euroopa Kohtu põhikiri, artikkel 23a; Euroopa Kohtu kodukord, artikkel 107; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/115)
(vt punktid 104, 105 ja 107)
3. Eelotsuse küsimused – Eelotsuse kiirmenetlus – Tingimused – Alaealine laps – Lapse arengu korvamatult kahjustamise oht – Kohtuvaidluse lahendus, mis võib mõjutada selle ohu põhjustanud olukorda – Eelotsuse kiirmenetluse kohaldamine
(Euroopa Kohtu põhikiri, artikkel 23a; Euroopa Kohtu kodukord, artikkel 107)
(vt punktid 106 ja 107)
4. Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Sisserändepoliitika – Riigis ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmine – Direktiiv 2008/115 – Tagasisaatmisotsus – Mõiste – Otsus, millega muudetakse algses tagasisaatmisotsuses nimetatud sihtriiki – Hõlmamine
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/115, artikli 3 punkt 4)
(vt punktid 116–119)
5. Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Sisserändepoliitika – Riigis ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmine – Direktiiv 2008/115 – Kaebus tagasisaatmisotsuse peale – Mõiste – Kohtusse pöördumise õigus prokuratuuril, kellel on tagasisaatmisotsuste õiguspärasuse kontrollimiseks üldine järelevalvepädevus – Välistamine – Õigus tõhusale kohtulikule kaitsele – Ulatus – Kaebus, mille peab saama esitada tagasisaatmisotsuse adressaat
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/115, artikli 13 lõige 1)
(vt punkt 125)
6. Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Sisserändepoliitika – Riigis ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmine – Direktiiv 2008/115 – Tagasisaatmisotsuse või väljasaatmisotsuse peale esitatud kaebus – Õigus tõhusale kohtulikule kaitsele – Ulatus – Kaebus haldusotsuse peale, millega muudeti algset tagasisaatmise sihtriiki – Riigisisene õigusnorm, mis annab selle kaebuse lahendamise ainupädevuse haldusasutusele, kes ei vasta kohtuorganit iseloomustavale sõltumatuse nõudele – Sellise asutuse otsuste peale kohtusse pöördumise võimaluste puudumine – Lubamatus – Liikmesriigi kohtu kohustused ja pädevus – Kohustus tunnistada ennast pädevaks nimetatud kaebust läbi vaatama – Kohustus jätta kohaldamata kõik riigisisesed normid, mis on liidu õigusega vastuolus
(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 47; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/115, artikli 13 lõige 1)
(vt punktid 126–134, 137, 144 ja 147 ning resolutsiooni punkt 1)
7. Euroopa Liidu õigus – Põhimõtted – Õigus tõhusale kohtulikule kaitsele – Kohtunike sõltumatuse põhimõte – Ulatus
(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 47)
(vt punktid 135 ja 136)
8. Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Varjupaigapoliitika – Rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetlus – Direktiiv 2013/32 – Rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise menetlus – Taotlus, mida liikmesriigid võivad pidada vastuvõetamatuks – Alused – Turvalise kolmanda riigi olemasolu – Esimese varjupaigariigi olemasolu – Sellise isiku esitatud taotlus, kes on läbinud kolmanda riigi, kus talle on tagatud piisav kaitse või kus teda ei ähvarda tagakiusamine või suure kahju oht – Välistamine
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2013/32, artikkel 33)
(vt punktid 149, 151, 160, 161, 164 ja 165 ning resolutsioon punkt 2)
9. Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Varjupaigapoliitika – Rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetlus – Direktiiv 2013/32 – Rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise menetlus – Taotlus, mida liikmesriigid võivad pidada vastuvõetamatuks – Alus – Turvalise kolmanda riigi olemasolu – Turvalise kolmanda riigi kontseptsioon – Taotleja ja asjaomase kolmanda riigi vahelise piisava sideme olemasolu nõue – Taotleja läbisõit nimetatud riigist – Piisava sideme puudumine
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2013/32, artikli 33 lõike 2 punkt c ja artikli 38 lõike 2 punkt a)
(vt punktid 152, 153 ja 156–159)
10. Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Varjupaigapoliitika – Rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetlus – Direktiiv 2013/32 – Rahvusvahelise kaitse taotluse ilmselge vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata jätmine – Jõustunud kohtuotsusega kinnitatud läbi vaatamata jätmine, mida on põhjendatud vastuvõetamatuse alusega, mis on liidu õigusega vastuolus – Taotluse läbivaatamise eest vastutava asutuse kohustus vaadata see taotlus omal algatusel läbi, et võtta arvesse Euroopa Kohtu otsusega tuvastatud vastuolu liidu õigusega – Puudumine
(ELL artikli 4 lõige 3; Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 18; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2013/32, artikkel 33)
(vt punktid 189 ja 190 ning resolutsiooni punkt 3)
11. Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Varjupaigapoliitika – Rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetlus – Direktiiv 2013/32 – Rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise menetlus – Taotlus, mida liikmesriigid võivad pidada vastuvõetamatuks – Alus – Korduv taotlus, millest ei ilmne ühtegi uut asjaolu ega tõendit – Mõiste „uus asjaolu“ – Euroopa Kohtu otsus, milles tuvastatakse, et vastuvõetamatuse alus, millega põhjendati esimese varjupaigataotluse lõplikku tagasilükkamist, on vastuolus liidu õigusega – Hõlmamine – Ulatus
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2013/32, artikli 2 punkt q ja artikli 33 lõike 2 punkt d)
(vt punktid 191–203 ja resolutsiooni punkt 3)
12. Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Varjupaigapoliitika – Rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu nõuded – Direktiiv 2013/33 – Sisserändepoliitika – Riigis ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmine – Direktiiv 2008/115 – Mõiste „kinnipidamine“ nende kahe direktiivi tähenduses – Sarnane tähendus – Sunnimeede, mis võtab taotlejalt liikumisvabaduse, eraldades ta ülejäänud elanikkonnast ning kohustades teda püsivalt jääma piiratud ja kinnisele alale
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/115, artiklid 15 ja 16, ning direktiiv 2013/33, artikli 2 punkt h)
(vt punktid 216–225)
13. Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Varjupaigapoliitika – Rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu nõuded – Direktiiv 2013/33 – Sisserändepoliitika – Riigis ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmine – Direktiiv 2008/115 – Mõiste „kinnipidamine“ nende kahe direktiivi tähenduses – Kolmanda riigi kodanikule pandud kohustus jääda transiiditsooni – Hõlmamine – Tingimused
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivid 2008/115 ja 2013/33)
(vt punktid 226–231 ja resolutsiooni punkt 4)
14. Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Varjupaigapoliitika – Rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetlus – Direktiiv 2013/32 – Artikkel 43 – Erimenetlused, mille liikmesriigid võivad ette näha oma piiridel või transiiditsoonides – Rahvusvahelise kaitse taotleja sellise menetluse raames kinnipidamine transiiditsoonis – Lubatavus – Piir – Kinnipidamise maksimaalne kestus – Neljanädalane kestus alates rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisest – Asjaolud rahvusvahelise kaitse taotlejate massilise sissevoolu puhul – Mõju puudumine
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2013/32, artikli 31 lõige 8, artiklid 33 ja 43)
(vt punktid 235–248 ja resolutsiooni punkt 5)
15. Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Varjupaigapoliitika – Rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu nõuded – Direktiiv 2013/33 – Kinnipidamine – Alused – Rahvusvahelise kaitse taotleja, kellel puuduvad vahendid enda ülalpidamiseks – Välistamine – Alus, mis riivab nende materiaalsete vastuvõtutingimuste tagamist, millele nimetatud taotlejal on õigus
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2013/33, artikli 8 lõike 3 esimene lõik ja artikli 17 lõige 3)
(vt punktid 250, 251, 253–256 ja 266 ning resolutsiooni punkt 6)
16. Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Varjupaigapoliitika – Rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu nõuded – Direktiiv 2013/33 – Tagatised kinnipeetud taotlejatele – Ulatus – Kohustus kontrollida kinnipidamismeetme proportsionaalsust ja teha selleks kinnipidamiseks põhjendatud otsus – Liikmesriikide kohustus näha ette kinnipidamismeetme õiguspärasuse kohtulik kontroll
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2013/33, artikli 8 lõiked 2 ja 3 ning artikli 9 lõiked 2, 3 ja 5)
(vt punktid 257–261 ja 266 ning resolutsiooni punkt 6)
17. Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Varjupaigapoliitika – Rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu nõuded – Direktiiv 2013/33 – Tagatised kinnipeetud taotlejatele – Ulatus – Kinnipidamise maksimaalne kestus – Kohustus määrata kindlaks maksimaalne kestus – Puudumine – Tingimused
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2013/33, artikli 9 lõige 1)
(vt punktid 262–266 ja resolutsiooni punkt 6)
18. Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Sisserändepoliitika – Riigis ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmine – Direktiiv 2008/115 – Kinnipidamine väljasaatmise eesmärgil – Alus – Kolmanda riigi kodanik, kelle käitumine võib ohustada väljasaatmise teel tagasisaatmise otsuse täitmist – Mõiste – Kolmanda riigi kodanik, kelle suhtes on tehtud tagasisaatmisotsus ja kellel puuduvad vahendid enda ülalpidamiseks – Välistamine
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/115, artikli 15 lõige 1)
(vt punktid 268–272 ja 281 ning resolutsiooni punkt 7)
19. Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Sisserändepoliitika – Riigis ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmine – Direktiiv 2008/115 – Kinnipidamine väljasaatmise eesmärgil – Kohustus kontrollida kinnipidamismeetme proportsionaalsust ja teha selleks kinnipidamiseks põhjendatud otsus – Liikmesriikide kohustus näha ette kinnipidamismeetme õiguspärasuse kohtulik kontroll
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/115, artikli 15 lõiked 1–3)
(vt punktid 273–277 ja 281 ning resolutsiooni punkt 7)
20. Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Sisserändepoliitika – Riigis ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmine – Direktiiv 2008/115 – Kinnipidamine väljasaatmise eesmärgil – Kinnipidamise maksimaalne kestus – 18kuuline kestus – Selle kestuse ületamise tagajärjed – Kohustus vabastada kinnipeetav isik viivitamata
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/115, artikli 15 lõige 1 ja lõiked 4–6)
(vt punktid 278–281 ja resolutsiooni punkt 7)
21. Liikmesriigid – Kohustused – Tõhusa kohtuliku kaitse tagamiseks vajalike õiguskaitsevahendite kehtestamine – Riigisisesed õigusnormid, mis ei näe ette kohtulikku kontrolli sellise rahvusvahelise kaitse taotleja või kolmanda riigi kodaniku kinnipidamise meetme üle, kelle suhtes on tehtud tagasisaatmisotsus – Lubamatus – Liikmesriigi kohtu kohustused ja pädevus – Kohustus tunnistada ennast pädevaks hindama sellise meetme õiguspärasust – Kohustus jätta kohaldamata kõik riigisisesed normid, mis on liidu õigusega vastuolus – Pädevus asendada selle ametiasutuse otsus, kes andis kinnipidamiseks korralduse, enda otsusega – Pädevus otsustada kinnipeetavate isikute viivitamatu vabastamine, kui kinnipidamismeede on õigusvastane
(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 47; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/115, artikli 15 lõige 2, ja direktiiv 2013/33, artikli 9 lõige 3)
(vt punktid 290–294 ja 301 ning resolutsiooni punkt 8)
22. Liikmesriigid – Kohustused – Tõhusa kohtuliku kaitse tagamiseks vajalike õiguskaitsevahendite kehtestamine – Kaebus otsuste peale, mis puudutavad rahvusvahelise kaitse taotlejate materiaalseid vastuvõtutingimusi – Kohustus näha taotlejale, keda enam kinni ei peeta, ette õiguskaitsevahend, millega kaitsta oma õigust eluasemele – Riigisisesed õigusnormid, mis sellise õiguse kohtulikku kontrolli ette ei näe – Lubamatus – Liikmesriigi kohtu kohustused ja pädevus – Kohustus tunnistada ennast pädevaks lahendama kaebust, milles palutakse see õigus tagada – Pädevus kohaldada esialgset õiguskaitset
(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 47; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2013/33, artiklid 17 ja 26)
(vt punktid 296–299 ja 301 ning resolutsiooni punkt 8)
Kokkuvõte
Seda, kui varjupaigataotlejad või kolmandate riikide kodanikud, kelle suhtes on tehtud tagasisaatmisotsus, paigutatakse Serbia‑Ungari piiril asuvasse Röszke transiiditsooni, tuleb käsitada „kinnipidamisena“. Kui sellise kinnipidamise õiguspärasuse kohtuliku kontrolli tulemusel tuvastatakse, et puudutatud isikuid on kinni peetud ilma kehtiva aluseta, peab asja lahendav kohus nad viivitamata vabastama
14. mail 2020 kiirmenetluses kuulutatud kohtuotsuses Országos Idegenrendészeti Főigazgatóság Dél-alföldi Regionális Igazgatóság (C‑924/19 PPU ja C‑925/19 PPU) käsitles Euroopa Kohtu suurkoda seoses Ungari õiguses varjupaigaõigust ja ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmist reguleerivate normidega mitut küsimust, mis puudutavad direktiivi 2008/115(1) (edaspidi „tagasisaatmisdirektiiv“), direktiivi 2013/32(2) (edaspidi „menetluste direktiiv“) ja direktiivi 2013/33(3) (edaspidi „vastuvõtudirektiiv“) tõlgendamist.
Põhikohtuasjades olid Serbia kaudu Ungarisse saabunud Afganistani kodanikud (kohtuasi C‑924/19 PPU) ja Iraani kodanikud (kohtuasi C‑925/19 PPU) esitanud Serbia‑Ungari piiril asuvas Röszke transiiditsoonis varjupaigataotlused. Need taotlused jäeti Ungari õiguse kohaselt vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ja tehti otsused saata isikud tagasi Serbiasse. Serbia aga keeldus puudutatud isikuid oma territooriumile tagasi lubamast põhjusel, et liiduga sõlmitud tagasivõtulepingus(4) ette nähtud tingimused ei olnud täidetud. Pärast seda, kui Serbia oli selle otsuse teinud, ei vaadanud Ungari ametiasutused eespool nimetatud taotlusi siiski sisuliselt läbi, vaid muutsid algses tagasisaatmisotsuses nimetatud sihtriiki, asendades selle puudutatud isikute vastava päritoluriigiga. Nimetatud isikud esitasid muutmisotsuste peale vaide, mis jäeti rahuldamata. Kuigi Ungari õiguses ei ole sellist õiguskaitsevahendit ette nähtud, pöördusid puudutatud isikud siiski ühe Ungari kohtu poole, paludes tühistada otsused, millega olid nende muutmisotsuste peale esitatud vaided jäetud rahuldamata, ja kohustada varjupaigaasjades pädevat asutust uut varjupaigamenetlust läbi viima. Nad esitasid kohtule ka tegevusetuse kaebused seoses nende paigutamisega Röszke transiiditsooni ja seal hoidmisega. Nimelt pidid nad esialgu elama Röszke transiiditsooni sektoris, mis on mõeldud varjupaigataotlejatele, ning seejärel, mõni kuu hiljem kohustati neid elama kõnealuse tsooni selles sektoris, mis on mõeldud neile kolmandate riikide kodanikele, kelle varjupaigataotlus on rahuldamata jäetud, ning selles sektoris viibivad nad tänaseni.
Esiteks analüüsis Euroopa Kohus puudutatud isikute olukorda Röszke transiiditsoonis nende õigusnormide seisukohalt, mis reguleerivad rahvusvahelise kaitse taotlejate kinnipidamist (menetluste direktiiv ja vastuvõtudirektiiv) ja ebaseaduslikult riigis viibivate kodanike kinnipidamist (tagasisaatmisdirektiiv). Selles osas leidis Euroopa Kohus kõigepealt, et puudutatud isikute paigutamist sellesse transiiditsooni tuleb pidada kinnipidamismeetmeks. Sellele järelduseni viinud arutluskäigus täpsustas ta, et mõiste „kinnipidamine“, millel on erinevate eespool nimetatud direktiivide kontekstides sama tähendus, viitab sunnimeetmele, mis eeldab mitte lihtsalt huvitatud isiku liikumisvabaduse piiramist, vaid selle vabaduse võtmist, eraldades ta ülejäänud elanikkonnast ning kohustades teda püsivalt jääma piiratud ja kinnisele alale. Euroopa Kohtu hinnangul aga ilmneb Röszke transiiditsoonis valitsevatest tingimustest vabaduse võtmine eelkõige selle tõttu, et huvitatud isikud ei saa sellest tsoonist seaduslikult lahkuda mitte üheski suunas. Eelkõige ei saa nad lahkuda Serbia suunal, kuna ühelt poolt peaksid Serbia ametivõimud sellist katset ebaseaduslikuks ja seetõttu võidaks neid karistada ning teiselt poolt riskiksid nad sellega, et kaotavad igasuguse võimaluse Ungaris pagulasseisundit saada.
Seejärel analüüsis Euroopa Kohus selle kinnipidamise kooskõla liidu õiguse nõuetega. Seoses kinnipidamist puudutavate nõuetega leidis Euroopa Kohus, et vastavalt vastuvõtudirektiivi artiklile 8 ja tagasisaatmisdirektiivi artiklile 15 ei või rahvusvahelise kaitse taotlejat ega kolmanda riigi kodanikku, kelle suhtes on tehtud tagasisaatmisotsus, kinni pidada üksnes põhjusel, et tal puuduvad vahendid enda ülalpidamiseks. Ta lisas, et vastuvõtudirektiivi artiklitega 8 ja 9 ning tagasisaatmisdirektiivi artikliga 15 on vastuolus see, kui rahvusvahelise kaitse taotlejat või kolmanda riigi kodanikku, kelle suhtes on tehtud tagasisaatmisotsus, peetakse kinni ilma, et eelnevalt oleks tehtud põhjendatud otsus, mille alusel isik kinni peetakse, ning ilma et oleks analüüsitud sellise meetme vajalikkust ja proportsionaalsust.
Euroopa Kohus täpsustas ka kinnipidamisele esitatavaid nõudeid, sealjuures konkreetsemalt seoses selle kestusega. Rahvusvahelise kaitse taotlejatega seoses leidis Euroopa Kohus, et vastuvõtudirektiivi artikkel 9 ei pane liikmesriikidele kohustust määrata kindlaks kinnipidamise maksimaalne kestus. Samas peab riigisisene õigus tagama, et kinnipidamine kestab ainult seni, kuni selleks on õiguslik alus, ja et selle alusega seotud haldusmenetlused viiakse läbi hoolsalt. Mis aga puudutab kolmandate riikide kodanikke, kelle suhtes on tehtud tagasisaatmisotsus, siis tuleneb tagasisaatmisdirektiivi artiklist 15, et isegi kui kinnipidamine jätkub, ei tohi see kesta kauem kui 18 kuud, ning kinnipidamine võib kesta ainult seni, kuni kestab väljasaatmise korraldamine ja seda tehakse nõuetekohase hoolsusega.
Mis puudutab rahvusvahelise kaitse taotlejate pidamist transiiditsooni erilistes tingimustes, siis on vaja arvesse võtta ka menetluste direktiivi artiklit 43. Sellest sättest tuleneb, et liikmesriigid võivad ette näha, et rahvusvahelise kaitse taotlejad jäävad nende piirile või mõnesse nende transiiditsooni selleks, et enne kui otsustatakse nende taotlejate õiguse üle liikmesriigi territooriumile siseneda, analüüsida muu hulgas, kas nende taotlus on vastuvõetav. Otsus tuleb siiski teha nelja nädala jooksul või vastupidisel juhul peab asjaomane liikmesriik andma taotlejale õiguse siseneda tema territooriumile ja vaatama tema taotluse läbi tavamenetluses. Seega, vaatamata sellele, et liikmesriigid võivad pidada nende piirile saabunud rahvusvahelise kaitse taotlejaid artiklis 43 nimetatud menetluse vältel kinni, ei või see kinnipidamine ühelgi juhul kesta kauem kui neli nädalat alates taotluse esitamise kuupäevast.
Lõpuks leidis Euroopa Kohus, et sellise kinnipidamismeetme üle nagu isiku kinnipidamine transiiditsoonis peab vastavalt vastuvõtudirektiivi artiklile 9 ja tagasisaatmisdirektiivi artiklile 15 saama teostada kohtulikku kontrolli. Seega juhul, kui riigisiseses õiguses ei ole sellist kontrolli ette nähtud, panevad liidu õiguse esimuse põhimõte ja õigus tõhusale kohtulikule kaitsele liikmesriigi kohtule, kelle poole on pöördutud, kohustuse tunnistada end pädevaks seda asja lahendama. Ning kui liikmesriigi kohus oma kontrolli tulemusel leiab, et kõnealune kinnipidamismeede on liidu õigusega vastuolus, peab tal olema võimalik asendada selle ametiasutuse otsus, kes andis kinnipidamiskorralduse, enda otsusega ja otsustada asjaomased isikud viivitamata vabastada või määrata kinnipidamisele alternatiivne meede.
Lisaks tuleb rahvusvahelise kaitse taotlejale, kelle kinnipidamine, mis on tunnistatud õigusvastaseks, on lõppenud, tagada sellised materiaalsed vastuvõtutingimused, millele tal on tema taotluse läbivaatamise ajal õigus. Konkreetsemalt tuleneb vastuvõtudirektiivi artiklist 17, et kui tal puuduvad elatusvahendid, tuleb talle anda kas rahaline toetus, mis võimaldab talle eluaseme, või majutus loonusena. Sellega seoses näeb vastuvõtudirektiivi artikkel 26 ette, et taotlejal peab olema võimalus pöörduda selle eluasemeõiguse tagamiseks kohtu poole ning kohtul peab olema võimalus kohaldada kuni lõpliku otsuse tegemiseni esialgset õiguskaitset. Kui ükski teine kohus ei ole riigisisese õiguse kohaselt pädev, siis tuleneb liidu õiguse esimuse põhimõttest ja õigusest tõhusale kohtulikule kaitsele taas kohustus sellele kohtule, kelle poole on pöördutud, tunnistada ennast pädevaks lahendama kaebust, milles eluasemeõiguse tagamist palutakse.
Teiseks võttis Euroopa Kohus seisukoha liikmesriigi kohtu pädevuse kohta lahendada tühistamiskaebus, mille puudutatud isikud on esitanud otsuste peale, millega jäeti rahuldamata nende vaie tagasisaatmise sihtriigi muutmise otsuse peale. Sellega seoses märkis Euroopa Kohus, et otsus, millega muudetakse algses tagasisaatmisotsuses nimetatud sihtriiki, on niivõrd oluline, et seda tuleb pidada uueks tagasisaatmisotsuseks. Tagasisaatmisdirektiivi artikli 13 kohaselt peab sellise otsuse adressaatidel olema selle otsuse suhtes tõhus õiguskaitsevahend, mis peab olema kooskõlas ka Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikliga 47 tagatud õigusega tõhusale kohtulikule kaitsele. Seda silmas pidades meenutas Euroopa Kohus, et kuigi liikmesriigid võivad ette näha, et tagasisaatmisotsused vaidlustatakse muudes asutustes kui kohtud, peab haldusasutuse tehtud tagasisaatmisotsuse adressaadil olema teatavas menetlusetapis siiski võimalus vaidlustada selle otsuse õiguspärasus vähemalt ühes kohtuastmes. Käesolevates kohtuasjades tõdes Euroopa Kohus, et puudutatud isikud võisid migratsiooniasjades pädeva politseiasutuse otsused, millega muudeti tagasisaatmise sihtriiki, vaidlustada üksnes vaide esitamisega varjupaigaasjades pädevale asutusele ning hilisem kohtulik kontroll ei olnud tagatud. Kuid viimati nimetatud asutus on politsei tegevuse eest vastutava ministri alluvuses ja on seega osa täitevvõimust, mistõttu ei vasta ta harta artiklis 47 ette nähtud sõltumatuse tingimusele, millele peab kohus vastama. Sellistel asjaoludel kohustavad liidu õiguse esimuse põhimõte ja õigus tõhusale kohtulikule kaitsele liikmesriigi kohut tunnistama ennast pädevaks vaatama läbi kaebus, millega vaidlustatakse algset sihtriiki muutev tagasisaatmisotsus, jättes vajaduse korral kohaldamata kõik riigisisesed õigusnormid, mis tal seda keelavad teha.
Kolmandaks analüüsis Euroopa Kohus Ungari õiguses ette nähtud vastuvõetamatuse alust, millega oli põhjendatud varjupaigataotluste läbi vaatamata jätmine. Ungari õigusnormi kohaselt on taotluse läbi vaatamata jätmine lubatud siis, kui taotleja on saabunud Ungari territooriumile sellise riigi kaudu, mida käsitatakse „turvalise transiitriigina“, kus teda ei ähvarda tagakiusamine ega suure kahju oht või kus on tagatud piisav kaitse. Euroopa Kohus kinnitas oma hiljutisele kohtupraktikale(5) viidates, et selline alus on vastuolus menetluste direktiivi artikliga 33, ning täpsustas selle tagajärgi varjupaigamenetlusele juhul, kui huvitatud isikute varjupaigataotluste õigusvastasel alusel läbi vaatamata jätmine on jõustunud kohtuotsusega juba kinnitatud. Sellisel juhul tuleneb Euroopa Kohtu hinnangul menetluste direktiivist koosmõjus eelkõige harta artikliga 18, mis tagab varjupaigaõiguse, et varjupaigataotlused läbi vaatamata jätnud ametiasutus ei ole kohustatud neid omal algatusel läbi vaatama. Samas võivad huvitatud isikud alati esitada uue taotluse, mida käsitatakse „korduva taotlusena“ menetluste direktiivi tähenduses. Kuigi selles osas näeb selle direktiivi artikkel 33 ette, et korduv taotlus, millest ei ilmne ühtegi uut asjaolu ega tõendit, võidakse tunnistada vastuvõetamatuks, tuleb Euroopa Kohtu sellise otsuse olemasolu, milles on tuvastatud, et riigisiseses õigusnormis ette nähtud alus on vastuolus liidu õigusega, käsitada uue asjaoluna. Peale selle leidis Euroopa Kohus üldisemalt, et nimetatud direktiivi artiklis 33 ette nähtud vastuvõetamatuse alus ei ole kohaldatav juhul, kui varjupaigaasjades pädev asutus tuvastab, et esimese varjupaigataotluse lõplik tagasilükkamine on liidu õigusega vastuolus. Selline järeldus kehtib tingimata juhul, kui see vastuolu nähtub Euroopa Kohtu otsusest või tuvastatakse täiendavalt liikmesriigi kohtu otsusega.