EUROOPA LIIDU AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS
(kolmas koda)
11. detsember 2013
Kohtuasi F‑142/12
A
versus
Euroopa Komisjon
Avalik teenistus – Sotsiaalkindlustus – Õnnetus või kutsehaigus – Personalieeskirjade artikkel 73 – Püsiv osaline töövõimetus – Kahju hüvitamise nõue
Ese: ELTL artikli 270 alusel, mida vastavalt Euratomi asutamislepingu artiklile 106a kohaldatakse Euratomi asutamislepingule, esitatud hagi, millega A palub esiteks tühistada Euroopa Komisjoni 11. jaanuari 2012. aasta otsus, millega tunnistatakse tema püsiva osalise töövõimetuse määraks 20% ja määratakse tema kutsehaiguse tagajärgede stabiliseerumise kuupäevaks 25. veebruar 2010, ning teiseks mõista komisjonilt välja hüvitis mitmesuguse kahju eest, mis esiteks tekkis sellise menetluse ülemäära pika kestuse tõttu, mille tulemusel tehti 11. jaanuari 2012. aasta otsus, ning teiseks tema kutsehaiguse tõttu.
Otsus: Tühistada Euroopa Komisjoni 11. jaanuari 2012. aasta otsus, millega lõpetatakse Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade artikli 73 alusel A kutsehaiguse tagajärjel algatatud menetlus. Mõista Euroopa Komisjonilt välja summa suuruses 3500 eurot. Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata. Jätta Euroopa Komisjoni kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja A kohtukulud.
Kokkuvõte
1. Ametnikud – Sotsiaalkindlustus – Õnnetus- ja kutsehaiguskindlustus – Arstlik ekspertiis – Arstliku komisjoni kaalutlusõigus – Kohtulik kontroll – Piirid – Põhjendamiskohustus – Ulatus
(Personalieeskirjad, artikkel 73)
2. Ametnikud – Sotsiaalkindlustus – Õnnetus- ja kutsehaiguskindlustus – Arstlik ekspertiis – Arstliku komisjoni põhjendamiskohustus – Ulatus – Ebapiisav ja vastuoluline põhjendus – Õiguslikud tagajärjed – Arstliku komisjoni arvamusel põhineva otsuse tühistamine
(Personalieeskirjad, artikkel 73)
3. Ametnikud – Sotsiaalkindlustus – Õnnetus- ja kutsehaiguskindlustus – Arstlik ekspertiis – Ametisse nimetava asutuse õigus kalduda kõrvale arstliku komisjoni hinnangust – Puudumine
(Personalieeskirjad, artikkel 73)
4. Ametnike hagid – Tühistav kohtuotsus – Mõju – Kohtuotsuse täitmiseks vajalike meetmete rakendamise kohustus – Institutsiooni õigusvastase otsusega tekkinud ootuse olukorra pikenemine– Mittevaralise kahju adekvaatne hüvitamine
(ELTL artikkel 266, personalieeskirjad, artikkel 73)
5. Ametnikud – Sotsiaalkindlustus – Õnnetus- ja kutsehaiguskindlustus – Kindlasummaline hüvitis personalieeskirjade korra alusel – Täiendava hüvitise taotlus, tuginedes institutsiooni vastutuse kaasa toovale veale – Täiendava hüvitise taotluse hindamine, milleks tuleb pöörduda arstliku komisjoni poole –Vastuvõetamatus personalieeskirjade korra kohaselt läbiviidava menetluse kestuse ajal
(Personalieeskirjad, artikkel 73)
1. Mis puudutab liidu ametnike õnnetusjuhtumi- ja kutsehaiguskindlustuse ühiseeskirjade artiklis 22 nimetatud arstlikku komisjoni, siis selle komisjoni antud meditsiinilisi hinnanguid kui selliseid tuleb pidada lõplikeks, kui need on antud nõuetekohaselt. Kohtul on üksnes pädevus kontrollida esiteks, kas mainitud komisjon moodustati ja tegutses nõuetekohaselt, ja teiseks, kas arstliku komisjoni arvamus on nõuetekohane, ja eelkõige, kas see sisaldab selle aluseks olnud kaalutluste hindamist võimaldavaid põhjendusi ning kas meditsiiniliste leidude ja nende põhjal tehtud järelduste vahel on mõistetav seos. Kui arstlikul komisjonil on palutud vastata keerukatele meditsiinilistele küsimustele, mis puudutavad raskesti kindlakstehtavat diagnoosi või põhjuslikku seost asjaomase isiku vaevuste ja institutsioonis toimunud kutsetegevuse vahel, peab arstlik komisjon oma arvamuses märkima ära eelkõige need toimiku asjaolud, millest ta lähtub, ning kui ta kaldub märgatavalt kõrvale mõnedest varasematest asjakohastest ja asjaomase isiku suhtes soodsamatest teatud meditsiinilistest hinnangutest, täpsustama kõrvalekaldumise põhjused.
(vt punkt 62)
Viide:
Avaliku Teenistuse Kohus: 14. september 2010, kohtuasi F‑79/09: AE vs. komisjon (punktid 64 ja 65 ning seal viidatud kohtupraktika).
2. Liidu ametnike õnnetusjuhtumi- ja kutsehaiguskindlustuse ühiseeskirjade artiklis 22 nimetatud arstliku komisjoni aruanne peab sisaldama selle aluseks olnud kaalutluste hindamist võimaldavaid põhjendusi ning looma mõistetava seose meditsiiniliste leidude ja nende põhjal tehtud järelduste vahel.
Kui lõpliku stabiliseerimise kuupäeva kindlaksmääramise põhjendamiseks piirdus arstlik komisjon halduslike kaalutlustega ning eelkõige selle kuupäeva märkimisega, mil arstid kokku tulid ja meditsiinitoimikuga tutvusid, siis tuleb seda põhjendust pidada ebapiisavaks.
Pealegi kui arstlik komisjon kaldub oma aruandes kõrvale oma varasematest meditsiinilistest hinnangutest ilma sellistele järeldustele viinud meditsiinilisi põhjusi rohkem täpsustamata, siis on põhjendus vastuoluline.
Tuues ebapiisava ja vastuolulise põhjenduse, ei võimaldanud arstlik komisjon asjaomasel isikul arusaadavalt mõista seost, mida ta kavatses tekitada meditsiiniliste hinnangute ja järelduste vahel, millele arstlik komisjon seoses tagajärgede stabiliseerumise kuupäevaga jõudis.
Asjaomase isiku õigused tema osalise püsiva töövõimetuse määra ja järelikult personalieeskirjade artikli 73 lõikes 2 ette nähtud ühekordse summa, samuti kindlustuseeskirjade artiklis 13 ette nähtud püsiva osalise töövõimetuse lisahüvitise kindlaksmääramiseks saab aga määratleda alles sõltuvalt tema kutsehaiguse tagajärgede stabiliseerumise kuupäevast, võttes eriti arvesse 1. jaanuaril 2006 jõustunud skaalat, mille kohaldamine asjaomasele isikule nõuab, et tervislik seisund stabiliseerus pärast selle skaala jõustumist, kusjuures arstlik komisjon peab seda täpsustama, põhjendades õiguslikult piisavalt oma hinnangut.
Järelikult toob see, kui tuvastatakse arstliku komisjoni ebapiisav põhjendus seoses stabiliseerumise kuupäevaga, kaasa selle kuupäeva kindlaksmääranud otsuse tühistamise.
(vt punktid 70–78)
Viited:
Avaliku Teenistuse Kohus: eespool viidatud kohtuasi AE vs. komisjon (punkt 64 ja seal viidatud kohtupraktika); 13. juuni 2012, kohtuasi F‑31/10: Guittet vs. komisjon (punktid 54 ja 68 ning seal viidatud kohtupraktika).
3. Artikli 73 raames kokku kutsutud arstliku komisjoniga seotud personalieeskirjade sätete eesmärk on anda meditsiiniekspertidele lõplik kaalutlusõigus kõigis meditsiinilistes küsimustes, mida ei saa anda ükski ametisse nimetav asutus, sest see koosneb haldustöötajatest. Järelikult ei saa ametisse nimetav asutus kalduda kõrvale arstliku komisjoni meditsiinilistest hinnangutest, sest vastasel korral oleks tegemist õigusnormi rikkumisega, välja arvatud siis, kui ta tuvastab, et need hinnangud ei olnud asjakohased, kuna neid ei antud nõuetekohaselt. Isegi juhul, kui arstliku komisjoni hinnang oleks ekslik, ei saaks ametisse nimetav asutus asuda selle komisjoni asemele, tehes ise otsuseid meditsiinilistes küsimustes, sest tegemist oleks pädevuse ületamisega.
Mis puudutab stabiliseerumise kuupäeva kindlaksmääramist, siis piisab, kui meenutada, et tervisliku seisundi stabiliseerumine on meditsiiniline mõiste, mis kuulub arstliku komisjoni hinnangu alla ning seda ei saa kindlaks määrata sõltuvalt ravi hüvitamise kestusest liidu ametnike õnnetusjuhtumi- ja kutsehaiguskindlustuse ühiseeskirjade alusel.
Määrates kindlaks haiguse tagajärgede stabiliseerumise kuupäevaks muu kuupäeva kui see, mille määras kindlaks arstlik komisjon, ületas ametisse nimetav asutus järelikult oma pädevust ning rikkus oma otsuses selles osas õigusnormi.
(vt punktid 81–85)
Viide:
Avaliku Teenistuse Kohus: 7. mai 2013, kohtuasi F‑86/11: McCoy vs. Regioonide Komitee (punkt 78).
4. Püsiva osalise töövõimetuse teatud määra kindlaks määranud institutsiooni otsuse tühistava kohtuotsuse puhul peab institutsioon ELTL artikli 266 kohaselt võtma tühistava kohtuotsuse täitmiseks vajalikud meetmed ja eelkõige võtma seaduslikkuse põhimõtet silmas pidades vastu mis tahes õigusakti, millega saab õiglaselt hüvitada hagejatele tühistatud aktist tulenenud kahju, ilma et see hiljem kahjustaks hagejate võimalust esitada tühistava kohtuotsuse täitmiseks selle institutsiooni poolt võetud meetmete peale hagi.
Kuna tervisliku seisundi stabiliseerumine ei ole tühistava kohtuotsuse tõttu siiski veel kindlaks määratud, siis ei saa selles etapis hinnata menetlusaja mõistlikkust, kuna hageja töövõimetuse määra lõplikult kinnitava otsuse, millega see menetlus lõpeb, saab võtta alles pärast tervisliku seisundi lõpliku stabiliseerumise kuupäeva kindlaksmääramist.
Võttes siiski arvesse, et tühistava kohtuotsuse tagajärjel peab hageja uuesti ootama personalieeskirjade artikli 73 kohaselt alustatud menetluse lõplikku lahendit, siis vaidlustatud otsuse õigusvastasusest tulenev ootuse ja kindlusetuse olukorra pikenemine tekitab mittevaralist kahju, mille institutsioon peab adekvaatselt hüvitama, määrates selle tühistava kohtuotsuse kontekstis kindlaks ex æquo et bono.
(vt punktid 90–92)
Viited:
Esimese Astme Kohus: 15. september 2005, kohtuasi T‑132/03: Casini vs. komisjon (punkt 98).
Avaliku Teenistuse Kohus: 24. juuni 2008, kohtuasi F‑15/05: Andres jt vs. EKP (punkt 132); 13. juuni 2012, kohtuasi F‑63/10: BL vs. komisjon (punkt 108).
5. Kutsehaigusse haigestunud ametnikul on õigus taotleda täiendavat hüvitist üldkohaldatavate õigusnormide alusel üksnes siis, kui tal ei ole võimalik personalieeskirjade artikliga 73 kehtestatud korra alusel saada asjakohast hüvitist. Seevastu on hageja kahju hüvitamise nõue sellise varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks, mis talle tekitati kutsehaigusega, järelikult ja üldreeglina vastuvõetav alles siis, kui on lõpetatud personalieeskirjade artikli 73 alusel algatatud menetlus.
Samas ei saa sellest, et arstlik menetlus ei ole lõppenud, süstemaatiliselt tuletada sellise nõude enneaegsust, millega taotletakse väidetavalt institutsiooni poolt toime pandud ametialasest eksimusest tuleneva kahju hüvitamist. Üldkohaldatavate õigusnormide alusel esitatud kahju hüvitamise nõude vastuvõetavuse eelduseks on menetlusökonoomiat arvestades see, et personalieeskirjades ette nähtud kahju hüvitamise vahendid oleks ammendatud.
Kui asjaomase isiku poolt oma ülesannete täitmise tingimuste ja välja toodud kahju vahelise põhjusliku seose kindlakstegemiseks, samuti kahju hindamiseks on vaja arstlikku ekspertiisi, nii et põhjusliku seose ega väidetava kahju kindlaksmääramist ei saa toimuda enne personalieeskirjade artikli 73 alusel algatatud menetluse lõppu, siis tuleb kutsehaigusega tekitatud mittevaralise ja varalise hüvitamise nõue lugeda enneaegseks.
(vt punktid 95–97)
Viited:
Esimese Astme Kohus: 15. detsember 1999, kohtuasi T‑300/97: Latino vs. komisjon (punkt 94); 10. detsember 2008, kohtuasi T‑57/99: Nardone vs. komisjon (punkt 56).
Avaliku Teenistuse Kohus: 13. jaanuar 2010, liidetud kohtuasjad F‑124/05 ja F‑96/06: A ja G vs. komisjon (punktid 151 ja 152).