AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS

(esimene koda)

16. jaanuar 2007

Kohtuasi F‑119/05

Charlotte Gesner

versus

Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused)

Ametnikud – Invaliidsus – Töövõimetuskomitee moodustamise taotluse rahuldamata jätmine

Ese:      EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel esitatud hagi, milles C. Gesner palus tühistada Siseturu Ühtlustamise Ameti 2. septembri 2005. aasta otsuse, millega jäeti rahuldamata hageja kaebus 21. aprilli 2005. aasta otsuse peale, millega ühtlustamisamet jättis rahuldamata tema taotluse töövõimetuskomitee moodustamiseks.

Otsus: Tühistada Siseturu Ühtlustamise Ameti 21. aprilli 2005. aasta otsus, millega jäeti rahuldamata hageja taotlus töövõimetuskomitee moodustamiseks. Mõista kohtukulud välja Siseturu Ühtlustamise Ametilt.

Kokkuvõte

Ametnikud – Invaliidsus – Ajutised teenistujad – Invaliidsuse tuvastamise menetluse alustamine

(Personalieeskirjad, artikli 59 lõige 4; muude teenistujate teenistustingimused, artikli 31 esimene lõik ja artikli 33 lõige 1)

Kui muude teenistujate teenistustingimustest ei tulene teisiti, on invaliidsuse mõiste nende teenistustingimuste mõttes sama, mis on ette nähtud personalieeskirjades. See hõlmab ajutise teenistuja olukorda, kellel on sarnaselt ametnikuga püsiv täielik töövõimetus ja kes peab seetõttu oma teenistuse lõpetama. Ajutisel teenistujal, kes peab oma tervisliku seisundi tõttu teenistuse lõpetama, on niisiis õigus taotleda oma võimaliku invaliidsuse tuvastamise menetluse alustamist. Sellest võib kõrvale kalduda vaid juhul, kui vastavasisuline taotlus ei ole nõuetekohane, iseäranis siis, kui uute asjaolude puudumisel vaidlustatakse sellega asjaomase isiku olukorda juba käsitlenud töövõimetuskomitee varasemad järeldused.

Selle menetluse alustamise suhtes ei kehti tingimus eelnenud haiguspuhkuse kestuse kohta. Kui selline tingimus oleks kehtestatud, takistaks see paljudel juhtudel seda, ajutised teenistujad, kelle tervislik seisund on ootamatult või kiiresti halvenenud või kellel on juhtunud õnnetus, oleksid selliste riskide vastu kindlustatud.

Personalieeskirjade artikli 59 lõikes 4 sätestatud tingimus eelnenud haiguspuhkuse kestuse kohta, ei ole kohaldatav juhul, kui invaliidsuse tuvastamise menetluse alustamist taotleb ajutine teenistuja. Osundatud säte käib sellise juhtumi kohta, kus asjaomase menetluse algatamise otsustab administratsioon, ning teeb vastavasisulise otsuse tingimusel, et ametnik või teenistuja on haiguspuhkuse tõttu töölt puudunud üle teatava ajavahemiku. Vaadeldav säte on seega tagatis nii teenistuja kui ka administratsiooni jaoks. Ühest küljest annab see teenistujale mõistliku ajavahemiku taastumiseks ja uuesti teenistuse asumiseks, enne kui ta töövõimetuks tunnistatakse. Teisest küljest annab see administratsioonile õiguse pärast kõnesoleva tähtaja möödumist tuvastada asjassepuutuva isiku invaliidsus, et vajaduse korral tema ametikoht asendamise korras lõplikult täita, andes seeläbi ametisse nimetavale asutusele võimaluse, mitte aga kohustuse töövõimetuskomitee poole pöörduda.

(vt punktid 28–30 ja 32–34)

Viited:

Euroopa Kohus: 9. juuli 1975, liidetud kohtuasjad 42/74 ja 62/74: Vellozzi vs. komisjon, EKL 1975, lk 871, punktid 25−27; 15. jaanuar 1981, kohtuasi 731/79: B vs. parlament, EKL 1981, lk 107, punkt 7.

Esimese Astme Kohus: 16. juuni 2000, kohtuasi T‑84/98: C vs. nõukogu, EKL AT 2000, lk I‑A‑113 ja II‑497, punkt 68.