AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS

(teine koda)

10. september 2009

Kohtuasi F‑124/07

Joachim Behmer

versus

Euroopa Parlament

Avalik teenistus – Ametnikud – Edutamine – 2006. aasta edutamine – Edutamismenetlust reguleerivate juhiste õiguspärasus – Personalieeskirjade komiteega konsulteerimine – Teenetepunktide andmise menetlus parlamendis – Teenete võrdlev hindamine – Töötajate esindajate diskrimineerimine

Ese:      EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel esitatud hagi, millega J. Behmer palub tühistada parlamendi otsus anda talle 2005. aastal kaks teenetepunkti ning jätta ta 2006. aasta edutamise raames palgaastmele AD 13 edutamata.

Otsus: Jätta hagi rahuldamata. Jätta poolte kohtukulud nende endi kanda.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Hindamine – Hindamisaruanne – Koostamine – Personali esindavad ametnikud

(Personalieeskirjad, artikkel 43; II lisa, artikli 1 kuues lõik)

2.      Ametnikud – Edutamine – Teenetepunktide andmise otsus – Põhjendamiskohustus – Ulatus

(Personalieeskirjad, artikkel 45)

3.      Ametnikud – Edutamine – Teenete võrdlev hindamine – Teenetepunktide andmine ainult selle peadirektoraadi poolt, kuhu ametnik on määratud

(Personalieeskirjad, artikkel 45)

4.      Ametnikud – Personalieeskirjad – Üldised rakendussätted – Selliste sätete kehtestamise kohustus

(Personalieeskirjad, artikkel 45 ja artikli 110 lõige 1)

5.      Õigusvastasuse väide – Ulatus – Aktid, mille õigusvastasusele saab viidata – Asjaolude asetleidmise ajal kehtetud meetmed – Välistamine

(EÜ artikkel 241)

6.      Ametnikud – Edutamine – Kriteeriumid – Teened – Teenistusstaaži arvestamine – Täiendav asjaolu

(Personalieeskirjad, artikkel 45)

7.      Ametnikud – Edutamine – Menetlus

(Personalieeskirjad, artikkel 45)

8.      Ametnikud – Edutamine – Teenete võrdlev hindamine – Üksikasjalikud eeskirjad – Kohustus viia läbi kõikide edutatavate ametnike võrdlev hindamine – Puudumine

(Personalieeskirjad, artikkel 45)

1.      Kuigi personalieeskirjade II lisa artikli 1 kuuenda lõigu esimeses lauses on ette nähtud, et töötajate esindamise kohustusi loetakse ametniku tavaliseks teenistuseks, ei põhjenda selliste kohustuste täitmine üksinda siiski ametnikule antavate teenetepunktide lisamist. Pealegi ei kujuta endast diskrimineerimist ega saa eeldada diskrimineerimise olemasolu iseenesest asjaolu puhul, et töötajate esindamise kohustused jäeti arvesse võtmata.

(vt punktid 50, 51 ja 165)

Viited:

Avaliku Teenistuse Kohus: 13. detsember 2007, kohtuasi F‑108/06: Diomede Basili vs. komisjon (EKL AT 2007, lk I‑A‑1‑0000 ja II‑A‑1‑0000, punkt 37).

2.      Ainult juhul, kui hindamiskomitee arvamuses osundatakse erakorralistele asjaoludele, millest piisab, et tekitada kahtlust teenetepunktide andmise ettepanekute kehtivuses ja põhjendatuses, tuleb tühistada teenetepunktide andmise otsus, mis ei järginud hindamiskomitee arvamust ilma seda põhjendamata.

(vt punkt 60)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 16. mai 2006, kohtuasi T‑73/05: Magone vs. komisjon (EKL AT 2006, lk I‑A‑2‑107 ja II‑A‑2‑485, punkt 54).

3.      Euroopa Parlamendis kehtestatud teenetepunktide andmise korra raames saab ametniku teenete võrdlev hindamine toimuda ainult peadirektoraadis, kuhu ta on määratud ning seega iga edutamist vääriv direktoraadi või teenistusüksuse ametnik võistleb kõikide teiste oma direktoraadi või teenistusüksuse ametnikega – hoolimata palgaastmest ja tegevusüksusest ‑ piiratud arvu edutamispunktide eest.

(vt punkt 64)

Viited:

Avaliku Teenistuse Kohus: 8. oktoober 2008, kohtuasi F‑44/07: Barbin vs. parlament (EKL AT 2008, lk I‑A‑1‑0000 ja II‑A‑1‑0000, punktid 43 ja 44).

4.      Ühenduse institutsioonil on kohustus kehtestada rakendussätted, mille puhul tuleb personalieeskirjade artikli 110 lõike 1 kohaselt nõu pidada personalikomitee ja ka personalieeskirjade komiteega, ainult kohustuslike sätete puhul või kui personalieeskirjade sätted on nii ebaselged ja ebatäpsed, et see ei võimalda kohaldamist, mis ei oleks suvapõhine.

Edutamismenetlust reguleerivate juhiste vastuvõtmise puhul tuleb tõdeda, et personalieeskirjade artikkel 45 ei kohusta võtma vastu üldiseid rakendussätteid personalieeskirjade artikli 110 lõike 1 tähenduses ning peale selle ei ole tuvastatud, et sama artikkel on nii ebaselge ja ebatäpne, et see ei võimalda kohaldamist, mis ei oleks suvapõhine.

(vt punktid 91 ja 92)

Viited:

Euroopa Kohus: 31. märts 1965, kohtuasi 16/64: Rauch vs. komisjon (EKL 1965, lk 179, 193); 31. märts 1965, kohtuasi 23/64: Vandevyvere vs. parlament (EKL 1965, lk 205, 215); 8. juuli 1965, liidetud kohtuasjad 19/63 ja 65/63: Prakash vs. komisjon (EKL 1965, lk 677, 695).

Esimese Astme Kohus: 9. juuli 1997, kohtuasi T‑156/95: Echauz Brigaldi jt vs. komisjon (EKL AT 1997, lk I‑A‑171 ja II‑509, punkt 53).

5.      Õigusvastasuse väite ulatus peab piirduma sellega, mis on vaidluse lahendamiseks hädavajalik, kuna esiteks üldakt, mille õigusvastasusele viidatakse, peab olema hagi esemeks oleva asja suhtes otseselt või kaudselt kohaldatav ning teiseks peab vaidlustatud üksikakti ja kõnesoleva üldakti vahel olema õiguslik seos.

Hageja aga ei saa kasu asjaolude asetleidmise ajal kohaldamisele mittekuuluva meetme tühistamisest. Seega tuleb vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata enne hagi esitamist kehtetuks tunnistatud rakendusmeetmete peale esitatud õigusvastasuse väide.

(vt punktid 95 ja 96)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 26. oktoober 1993, liidetud kohtuasjad T‑6/92 ja T‑52/92: Reinarz vs. komisjon (EKL 1993, lk II‑1047, punkt 57); 15. september 1998, kohtuasi T‑23/96: De Persio vs. komisjon (EKL AT 1998, lk I‑A‑483 ja II‑1413, punkt 54).

6.      Personalieeskirjade artiklis 45 mainitud kriteeriumide hulka, mille alusel tehakse kindlaks, milliseid ametnikke tuleb edutada, ei kuulu teenistusstaaž, mis on ainult täiendav aspekt. Seega tuleb parlamendi siseeeskirju, mille kohaselt teenete võrdlev hindamine tähendab ametnike teenete tuvastamist alates nende viimasest edutamisest, tõlgendada personalieeskirjade artikli 45 ja parlamendis kehtivate teiste siseeeskirjade määratud piires. Seetõttu ei ole teenistusstaaži puhul tegemist peamise edutamiskriteeriumiga ning administratsioon võib kandidaatide vahel valimisel seda ainult täiendavalt arvestada. Seda on siiski arvestatud teiste rakendusmeetmetes ettenähtud aspektide kaudu, mis ei kohusta administratsiooni võtma arvesse ametniku kogu karjääri.

(vt punktid 106, 110, 141 ja 142)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 9. aprill 2003, kohtuasi T‑134/02: Tejada Fernández vs. komisjon (EKL AT 2003, lk I‑A‑125 ja II‑609, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).

7.      Ametisse nimetava asutuse poolt kehtestatud edutamiskorra raames on edutamise konsultatiivkomitee soovitused ainult üks etapp edutamismenetlusest ning see ei ole administratsioonile kohustuslik. Seega edutamismenetluse puhul, mille tulemusel tehti ametniku edutamata jätmise otsus, ei ole asjakohane asjaolu, et nende soovituse tegemise ajal ei olnud komiteel nimetatud ametniku teenetepunktide andmise lõplikku otsust, kui nimetatud asutus oli nende edutamisotsuste tegemise ajal teadlik sellest lõplikust otsusest.

(vt punktid 132 ja 133)

8.      Ei personalieeskirjade artikli 45 ega Euroopa Parlamendi kehtestatud sise‑eeskirjade sätted ei nõua, et edutamise konsultatiivkomitee peab läbi viima edutatavate ametnike teenete võrdleva hindamise. Seetõttu ei ole sellel komiteel kohustust analüüsida kõikide ametnike kohta hindamisaruandeid ja kokkuvõtteid, vaid need dokumendid peavad talle kättesaadavad olema, kui ta leiab, et neile on vaja viidata.

Pealegi, kuna edutamiskomiteel puudub kohustus viia läbi kõikide ametnike võrdlev hindamine, võib tema töö põhineda ainult peadirektoraatide koostatud soovitatud ametnike nimekirjadel. See on seda enam nii, kuna peadirektoraadid oma soovituste koostamiseks viinud läbi teenete võrdleva hindamise ning komitee võib nendele tugineda ametnike võrreldud teenete mõistmiseks.

(vt punktid 140 ja 146)