EUROOPA KOHTU OTSUS (esimene koda)
12. veebruar 2019(*)
Eelotsusetaotlus – Õigusalane koostöö kriminaalasjades – Raamotsus 2002/584/JSK – Euroopa vahistamismäärus – Artikkel 12 – Isiku vahi all pidamine – Artikkel 17 – Euroopa vahistamismääruse täitmisotsuse tegemise tähtaeg – Riigisisesed õigusnormid, mis näevad ette vahistusmeetme automaatse peatamise, kui vahistamisest on möödunud 90 päeva – Kooskõlaline tõlgendamine – Tähtaegade kulgemise peatumine – Euroopa Liidu põhiõiguste harta – Artikkel 6 – Õigus isikuvabadusele ja turvalisusele – Riigisiseste õigusnormide lahknevad tõlgendused – Selgus ja ettenähtavus
Kohtuasjas C‑492/18 PPU,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel rechtbank Amsterdami (Amsterdami esimese astme kohus, Madalmaad) 27. juuli 2018. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 27. juulil 2018, Euroopa vahistamismääruse täitmise menetluses järgmise isiku suhtes:
TC,
EUROOPA KOHUS (esimene koda),
koosseisus: Euroopa Kohtu asepresident R. Silva de Lapuerta esimese koja presidendi ülesannetes, kohtunikud A. Arabadjiev (ettekandja), E. Regan, C. G. Fernlund ja S. Rodin,
kohtujurist: M. Szpunar,
kohtusekretär: vanemametnik M. Ferreira,
arvestades eelotsusetaotluse esitanud kohtu 27. juuli 2018. aasta taotlust, mis saabus Euroopa Kohtusse 27. juulil 2018, lahendada eelotsusetaotlus Euroopa Kohtu kodukorra artikli 107 alusel kiirmenetluses,
arvestades kirjalikku menetlust ja 4. oktoobri 2018. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– TC, esindajad: advocaat T. J. Kodrzycki ja advocaat Th. O. M. Dieben,
– Openbaar Ministerie, esindajad: Officier van Justitie R. Vorrink, Officier van Justitie J. Asbroek ja Officier van Justitie K. van der Schaft,
– Madalmaade valitsus, esindajad: M. K. Bulterman, M. A. M. de Ree ja J. M. Hoogveld,
– Tšehhi valitsus, esindajad: M. Smolek, J. Vláčil ja A. Kasalická,
– Iirimaa, esindajad: A. Joyce ja G. Mullan,
– Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato S. Faraci,
– Euroopa Komisjon, esindaja: R. Troosters,
olles 6. novembri 2018. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus puudutab Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 6 tõlgendamist.
2 Taotlus on esitatud Ühendkuningriigi pädevate asutuste poolt 12. juunil 2017 TC suhtes tehtud Euroopa vahistamismääruse (edaspidi „kõnealune Euroopa vahistamismäärus“) Madalmaades täitmise raames.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
Harta
3 Harta artikkel 6 „Õigus vabadusele ja turvalisusele“ näeb ette:
„Igaühel on õigus isikuvabadusele ja turvalisusele.“
Raamotsus 2002/584/JSK
4 Nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsuse 2002/584/JSK Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta (EÜT 2002, L 190, lk 1; ELT eriväljaanne 19/06, lk 34) põhjenduses 12 on märgitud:
„Käesolev raamotsus austab põhiõigusi ja järgib põhimõtteid, mida tunnustatakse Euroopa Liidu lepingu artiklis 6 ja mis on kajastatud […] hartas […]“.
5 Raamotsuse artikli 1 „Euroopa vahistamismääruse määratlus ja selle täitmise kohustus“ lõige 3 näeb ette:
„Käesolev raamotsus ei mõjuta kohustust austada põhiõigusi ja õiguse üldpõhimõtteid, mis on kirja pandud Euroopa Liidu lepingu artiklis 6.“
6 Raamotsuse artikkel 12 „Isiku vahi all pidamine“ sätestab:
„Kui isik võetakse vahi alla Euroopa vahistamismääruse alusel, teeb vahistamismäärust täitev õigusasutus otsuse, kas tagaotsitav peaks jääma vahi alla vastavalt vahistamismäärust täitva liikmesriigi õigusele. Isiku võib igal ajal vabastada kooskõlas vahistamismäärust täitva liikmesriigi siseriikliku õigusega, eeldusel et nimetatud liikmesriigi pädev asutus võtab kõik meetmed, mida ta peab vajalikuks, et vältida isiku põgenemist.“
7 Raamotsuse artikli 15 „Üleandmisotsus“ lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:
„Vahistamismäärust täitev õigusasutus teeb käesolevas raamotsuses määratletud aja jooksul ja tingimustel otsuse, kas isik tuleb üle anda.“
8 Raamotsuse 2002/584 artikkel 17 „Euroopa vahistamismääruse täitmisotsuse tähtajad ja kord“ sätestab:
„1. Euroopa vahistamismäärust menetletakse ja see täidetakse viivitamatult.
[…]
3. Muudel juhtudel tuleks lõplik otsus Euroopa vahistamismääruse täitmise kohta teha 60 päeva jooksul pärast tagaotsitava vahistamist.
4. Kui erijuhtudel ei ole Euroopa vahistamismäärust võimalik täita lõikes 2 või 3 kehtestatud tähtaja jooksul, teavitab vahistamismäärust täitev õigusasutus sellest viivitamata vahistamismääruse teinud õigusasutusele ja esitab viivituse põhjused. Sel juhul võib seda tähtaega veel 30 päeva võrra pikendada.
5. Vahistamismäärust täitev õigusasutus tagab kuni lõpliku otsuse tegemiseni Euroopa vahistamismääruse osas, et oleksid jätkuvalt täidetud materiaalsed tingimused isiku üleandmiseks.
[…]
7. Kui liikmesriik ei suuda erandlikel asjaoludel järgida käesolevas artiklis sätestatud tähtaegu, teatab ta sellest [Euroopa Õigusalase Koostöö Üksusele (Eurojust)] ja esitab viivituse põhjused. Lisaks sellele teatab liikmesriik, kes on pidevalt kogenud teise liikmesriigi poolseid viivitusi Euroopa vahistamismääruste täitmisel, sellest nõukogule, et hinnata liikmesriikide tasandil käesoleva raamotsuse rakendamist.“
Madalmaade õigus
9 Üleandmisseaduse (Overleveringswet, Stb. 2004, nr 195; edaspidi „OLW“), millega võeti üle raamotsus 2002/584, artikkel 22 sätestab:
„1. Rechtbank (kohus) teeb üleandmise kohta otsuse hiljemalt 60 päeva jooksul pärast artiklis 21 osutatud nõutava isiku vahistamist.
[…]
3. Erandjuhtudel võib rechtbank (esimese astme kohus) 60‑päevast tähtaega pikendada maksimaalselt 30 päeva võrra, põhjendades seda vahistamismääruse teinud õigusasutusele.
4. Kui rechtbank (kohus) ei ole lõikes 3 sätestatud tähtaja jooksul otsust teinud, võib ta seda tähtaega uuesti pikendada määramata ajaks, peatades nõutava isiku vahi all pidamise ajutiselt teatavatel tingimustel ning teatades sellest vahistamismääruse teinud õigusasutusele.“
10 OLW artikkel 64 sätestab:
„1. Juhul kui käesoleva seaduse alusel võib või tuleb teha otsus vahistuse kohta, võib kohus määrata, et see vahistus lükatakse edasi või peatatakse teatud tingimustel, kuni rechtbank (esimese astme kohus) teeb otsuse üleandmise lubamise kohta. Määratavate tingimuste eesmärk on üksnes põgenemise tõkestamine.
2. Rechtbanki (esimese astme kohus) või lõike 1 alusel eeluurimiskohtuniku tehtud kohtumäärustele kohaldatakse mutatis mutandis kriminaalmenetluse seadustiku artiklit 80, välja arvatud lõige 2, ja artikleid 81–88.“
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus
11 TC, kelle suhtes on kõnealune vahistamismäärus tehtud, on Hispaanias elav Briti kodanik, keda kahtlustatakse selles, et ta osales organiseeritud kuritegeliku ühenduse prominentse liikmena tugeva toimega narkootikumide (sealhulgas 300 kilogrammi kokaiini) importimises, laialiveos ja müügis. Selle teo eest Ühendkuningriigi õiguses ette nähtud maksimaalne karistus on eluaegne vangistus.
12 TC vahistati Madalmaades 4. aprillil 2018. OLW artikli 22 lõikes 1 ja raamotsuse 2002/584 artikli 17 lõikes 3 ette nähtud 60‑päevane kõnealuse Euroopa vahistamismääruse täitmise otsuse tegemise tähtaeg hakkas kulgema sellest kuupäevast.
13 Eelotsusetaotluse esitanud kohus rechtbank Amsterdam (Amsterdami esimese astme kohus, Madalmaad) vaatas kõnealuse Euroopa vahistamismääruse läbi 31. mail 2018 toimunud istungil. Selle tulemusel tegi ta määruse TC vahi alla jätmiseks ja pikendas kõnealuse Euroopa vahistamismääruse täitmisotsuse tegemise tähtaega 30 päeva võrra. 14. juuni 2018. aasta vaheotsusega uuendas rechtbank (kohus) kohtuliku arutamise ja peatas menetluse, et oodata ära Euroopa Kohtu vastus 17. mail 2018 esitatud eelotsusetaotlusele – kohtuasjas, milles vahepeal on tehtud 19. septembri 2018. aasta kohtuotsus RO (C‑327/18 PPU, EU:C:2018:733) –, ning täpsustas, et otsuse tegemise tähtaeg on alates 14. juunist 2018 kuni selle kohtuotsuse kuulutamiseni peatatud.
14 TC taotles vahistuse peatamist alates 4. juulist 2018, s.o kuupäevast, mil tema vahistamisest möödus 90‑päevane tähtaeg.
15 Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab, et OLW artikli 22 lõike 4 kohaselt peab ta nõutava isiku üleandmisvahistuse peatama alati kohe, kui Euroopa vahistamismääruse täitmise kohta lõpliku otsuse tegemiseks antud 90‑päevane tähtaeg on möödunud. Selle sätte vastuvõtmisel tugines Madalmaade seadusandja nimelt eeldusele, et raamotsus 2002/584 näeb sellise peatamise ette.
16 Samas ilmneb 16. juuli 2015. aasta kohtuotsusest Lanigan (C‑237/15 PPU, EU:C:2015:474), et see eeldus on ekslik ega võta piisavalt arvesse kohustusi, mis liidu esmase õiguse kohaselt on Euroopa vahistamismääruse täitmise taotlust lahendaval kohtul, eriti kohustust esitada seda laadi asju lahendava viimase astme kohtuna eelotsusetaotlus Euroopa Kohtule, kui vastus sellele taotlusele on talle otsuse tegemiseks vajalik, ning peatada menetlus üleandmise küsimuses, kui vahistamismääruse teinud liikmesriigis on nõutava isiku ebainimliku või alandava kohtlemise tegelik oht 5. aprilli 2016. aasta kohtuotsuse Aranyosi ja Căldăraru (C‑404/15 ja C‑659/15 PPU, EU:C:2016:198) tähenduses.
17 Sellest lähtudes märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et ta on välja kujundanud kohtupraktika, mis võimaldab tal tõlgendada OLW artikli 22 lõiget 4 kooskõlas nii raamotsusega 2002/584 kui ka OLW‑ga selliselt, et eelmises punktis viidatud juhtudel peatatakse üleandmise üle otsustamise menetlus. Sellise tõlgendusega ei jäeta OLW artikli 22 lõiget 4 kohaldamata, kuna üleandmise otsustamiseks ette nähtud tähtaeg on peatatud.
18 See tõlgendus ei piira võimalust teha määrus üleandmisvahistuse peatamiseks, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus üldjuhul teebki, eriti kui tingimuste seadmisega saab põgenemisohtu vähendada vastuvõetava tasemeni. Käesoleval juhul on aga tegemist tõsise põgenemisohuga, mida ei saa vastuvõetava tasemeni vähendada.
19 Gerechtshof Amsterdam (Amsterdami apellatsioonikohus, Madalmaad) on aga juba leidnud, et käesoleva kohtuotsuse punktis 17 kirjeldatud OLW artikli 22 lõike 4 tõlgendus on väär, kuid märkinud samas, et selle riigisisese sätte kitsas tõlgenduses kohaldamine võib kahjustada liidu õiguse tõhusust. Gerechtshof Amsterdam (Amsterdami apellatsioonikohus) kaalus niisiis in abstracto liidu õiguskorra huvi – mis seondub kohustusega esitada Euroopa Kohtule eelotsusetaotlus ja oodata ära tema vastus, ning kohustusega lükata üleandmise kohta otsuse tegemine edasi, kui esineb tegelik oht, et tagaotsitav võib vahistamismääruse teinud liikmesriigis sattuda ebainimlikesse või alandavatesse tingimustesse – huviga tagada riigisisese õiguse järgimine ja õiguskindlus. Selle kaalumise tulemus eeldab, et üleandmise kohta otsuse tegemise tähtaeg tuleb lugeda peatatuks alates hetkest, millal rechtbank (esimese astme kohus) otsustab esitada Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse, või alates hetkest, millal ta isiku üleandmise kohta otsuse tegemise edasi lükkab, välja arvatud juhul, kui üleandmisvahistuses pidamine on vastuolus harta artikliga 6.
20 Sellele vaatamata on eelotsusetaotluse esitanud kohus seejärel kinnitanud oma OLW artikli 22 lõikele 4 antud tõlgendust, mis tema hinnangul on kooskõlas raamotsusega 2002/584 ning mis ei ole seni viinud teistsuguse tulemuseni kui Gerechtshof Amsterdami (Amsterdami apellatsioonikohus) abstraktne kaalumine.
21 Käesoleval juhul märgib TC eelkõige, et OLW artikli 22 lõike 4 selline tõlgendus on vastuolus õiguskindluse põhimõttega ning et tema üleandmisvahistuses pidamine rikub 4. novembril 1950 Roomas allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK“) artiklit 5 ja harta artiklit 6. Selle seisukoha kinnituseks on TC väitnud, et ühes varasemas sarnases asjas pöördus tagaotsitav Euroopa Inimõiguste Kohtu poole kaebusega, et Madalmaade Kuningriik rikub EIÕK artiklit 5 (kohtuasi Cernea vs. Madalmaad, kaebus nr 62318/16), ning et selles kohtuasjas esitas see liikmesriik ühepoolse avalduse, mille kohaselt oli EÕIK artiklit 5 rikutud. Euroopa Inimõiguste Kohus ei ole selles kohtuasjas siiski veel otsust teinud.
22 Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul tuleneb selles küsimuses 29. juuni 2017. aasta kohtuotsuse Popławski (C‑579/15, EU:C:2017:503) punktist 32, et üks riigisiseste õigusaktide raamotsusega kooskõlas tõlgendamise kohustuse piiranguid on õiguskindluse põhimõte. Pealegi peab üleandmisvahistus olema kooskõlas harta artikliga 6.
23 Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on tekkinud küsimus, kas isiku üleandmisvahistuses pidamine on niisugusel juhul nagu TC puhul vastuolus harta artikliga 6 ning eriti sellega tagatud õiguskindluse põhimõttega.
24 Ta täpsustab sellega seoses, et tema kohtupraktika otsustamistähtaja peatamise kohta piirdub eespool mainitud kahte tüüpi olukorraga ning see on selge ja järjekindel ning avaldatud. Sama kehtib Gerechtshof Amsterdami (Amsterdami apellatsioonikohus) kohtupraktika kohta. Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab niisiis, et TC võis ette näha – vajaduse korral pärast oma nõustajaga konsulteerimist –, et tema üleandmisvahistus võib pikeneda üle 90 päeva alates tema vahistamisest.
25 Kui Euroopa Kohus peaks leidma, et niisugusel juhul nagu TC puhul on üleandmisvahistus vastuolus harta artikliga 6, siis palub eelotsusetaotluse esitanud kohus veel selgitada, kas tal tuleb jätta OLW artikli 22 lõige 4 kohaldamata, sest selle õigusnormi kohaldamine annab tulemuse, mis on liidu õigusega vastuolus, ja sellele õigusnormile ei ole võimalik anda tõlgendust, mis oleks liidu õigusega kooskõlas, ning kas selline toimimine iseenesest pole mitte vastuolus õiguskindluse põhimõttega.
26 Selles olukorras otsustas rechtbank Amsterdam (Amsterdami esimese astme kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas nõutava isiku, kelle puhul esineb põgenemisoht, üleandmisvahistuses pidamine kauem kui 90 päeva alates selle isiku vahistamisest on vastuolus [harta] artikliga 6, kui:
– vahistamismäärust täitev liikmesriik on [raamotsuse 2002/584] artikli 17 üle võtnud nii, et nõutava isiku üleandmisvahistus tuleb alati peatada kohe, kui Euroopa vahistamismääruse täitmise kohta lõpliku otsuse tegemiseks antud 90‑päevane tähtaeg on möödas, ja kui
– selle liikmesriigi õigusasutused on tõlgendanud riigisiseseid õigusakte nii, et otsuse tegemise tähtaeg peatatakse kohe, kui vahistamismäärust täitev õigusasutus otsustab esitada Euroopa Liidu Kohtule eelotsusetaotluse või oodata ära vastuse teise vahistamismäärust täitva õigusasutuse esitatud eelotsusetaotlusele või lükata üleandmise kohta otsuse tegemine edasi, kuna vahistamismääruse teinud liikmesriigis esineb tegelik oht, et vahistamistingimused on ebainimlikud või alandavad?“
Kiirmenetlus
27 Eelotsusetaotluse esitanud kohus esitas taotluse lahendada käesolev eelotsusetaotlus Euroopa Kohtu kodukorra artikli 107 alusel eelotsuse kiirmenetluses.
28 Nimetatud kohus märkis oma taotluse põhjenduseks, et TC‑d peeti Madalmaades vahi all vaid kõnealuse Euroopa vahistamismääruse alusel, mille on teinud Suurbritannia ja Põhja‑Iiri Ühendkuningriik selleks, et anda TC kriminaalasjas kohtu alla. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul ei saa ta TC vahistusmeetme peatamise taotluse kohta otsust teha enne, kui Euroopa Kohus on tema eelotsusetaotlusele vastanud. Ta leidis seega, et tähtaeg, mille jooksul Euroopa Kohus oma vastuse annab, mõjutab otseselt ja otsustavalt TC vahi all pidamise kestust.
29 Seoses sellega tuleb esiteks märkida, et käesolev eelotsusetaotlus puudutab raamotsuse 2002/584 tõlgendamist, mis kuulub EL toimimise lepingu kolmanda osa V jaotisega reguleeritud valdkonda, mis puudutab vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevat ala. Eelotsusetaotluse saab seega lahendada kiirmenetluses.
30 Teiseks, mis puutub kiireloomulisuse kriteeriumisse, siis Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleb arvesse võtta asjaolu, et asjaomaselt isikult on käesoleval ajal võetud vabadus ja tema vahi all pidamine sõltub põhikohtuasja vaidluse lahendusest. Lisaks tuleb asjaomase isiku olukorda hinnata selle taotluse analüüsimise kuupäeva seisuga, milles palutakse eelotsusetaotlus lahendada kiirmenetluses (19. septembri 2018. aasta kohtuotsus RO, C‑327/18 PPU, EU:C:2018:733, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).
31 Samas oli käesolevas asjas sel kuupäeval selge, et TC oli vahi all ja tema sellise olukorra jätkumine sõltus otsusest, mis tuli teha tema vahistusmeetme peatamise taotluse peale, mille suhtes on otsustatud menetlus peatada, et oodata ära Euroopa Kohtu vastus eelkõige selles kohtuasjas.
32 Neil asjaoludel otsustas Euroopa Kohtu esimene koda 9. augustil 2018 ettekandja-kohtuniku ettepanekul ja pärast kohtujuristi ärakuulamist rahuldada eelotsusetaotluse esitanud kohtu taotlus lahendada käesolev eelotsusetaotlus kiirmenetluses.
33 Kolmandaks teatas eelotsusetaotluse esitanud kohus 9. oktoobril 2018 Euroopa Kohtule, et ta oli eelmisel päeval teinud määruse TC vahistusmeetme tingimuslikuks peatamiseks alates 8. oktoobrist 2018 kuni ajani, mil tehakse otsus tema üleandmise kohta Ühendkuningriigile. Nimetatud kohtu arvutuste kohaselt lõppes 90‑päevane otsuse tegemise tähtaeg – arvestades ajavahemikku, mil see tähtaeg oli peatatud – 8. oktoobril 2018.
34 Pealegi – kuna Openbaar Ministerie (prokuratuur, Madalmaad) esitas eelotsusetaotluse esitanud kohtu 8. oktoobri 2018. aasta määruse peale määruskaebuse – teatas Gerechtshof Amsterdam (Amsterdami apellatsioonikohus) 12. novembril 2018 Euroopa Kohtule, et ta peatas selle kaebuse menetlemise, et oodata ära käesolev kohtuotsus.
35 Neil asjaoludel leidis Euroopa Kohtu esimene koda, et alates 8. oktoobrist 2018 oli selles kohtuasjas kiireloomulisus ära langenud ning järelikult ei olnud seda kohtuasja enam vaja lahendada kiirmenetluses.
Eelotsuse küsimuse analüüs
36 Sissejuhatuseks tuleb märkida, et esitatud küsimus rajaneb järgmistel eeldustel: esiteks võib selline üleandmismenetlus, nagu käsitletakse põhikohtuasjas, kesta üle 90 päeva, eelkõige esitatud küsimuses kirjeldatud juhtudel; teiseks on OLW artikli 22 lõikes 4 ette nähtud kohustus peatada tagaotsitava isiku vahistusmeede igal juhul alates hetkest, mil tema vahistamisest on möödunud 90 päeva, vastuolus raamotsusega 2002/584; kolmandaks, nii sellele sättele eelotsusetaotluse esitanud kohtu kui ka Gerechtshof Amsterdami (Amsterdami apellatsioonikohus) kohtupraktikas antud tõlgendused püüavad taastada riigisisese õiguse kooskõla nimetatud raamotsusega, ja neljandaks ei ole need tõlgendused käesolevaks ajaks, vaatamata nende erinevatele õiguslikele alustele, andnud tulemuseks lahknevaid otsuseid. Lisaks, nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 25, on eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkinud küsimus, kas tal tuleb jätta teatavatel juhtudel nimetatud riigisisene õigusnorm kohaldamata.
37 Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast nähtub, et ELTL artiklis 267 ette nähtud liikmesriikide kohtute ja Euroopa Kohtu vahelise koostöö raames on Euroopa Kohtu ülesanne anda liikmesriigi kohtule tarvilik vastus, mis võimaldaks sellel tema menetluses olevat kohtuvaidlust lahendada. Seda arvestades tuleb Euroopa Kohtul talle esitatud küsimused vajaduse korral ümber sõnastada. Asjaolu, et liikmesriigi kohus on eelotsuse küsimuses vormiliselt viidanud liidu õiguse teatavatele sätetele, ei takista Euroopa Kohut esitamast sellele kohtule kogu tõlgenduslikku teavet, mis võib viimasel aidata menetletavat kohtuasja lahendada, olenemata sellest, kas liikmesriigi kohus on neile aspektidele oma küsimustes viidanud või mitte. Sellega seoses on Euroopa Kohtu ülesanne tuletada liikmesriigi kohtu esitatud asjaolude kogumist ja eelkõige eelotsusetaotluse põhjendustest need liidu õiguse aspektid, mida on vaidluse eset silmas pidades vaja tõlgendada (27. juuni 2017. aasta kohtuotsus Congregación de Escuelas Pías Provincia Betania, C‑74/16, EU:C:2017:496, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).
38 Kuna käesoleval juhul otsustas eelotsusetaotluse esitanud kohus 8. oktoobril 2018 TC vahistusmeetme peatada ning Gerechtshof Amsterdam (Amsterdami apellatsioonikohus) jättis selle otsuse muutmata, siis ei ole vaja käsitleda eelotsusetaotluse põhjendustes esitatud küsimust, mis puudutab OLW artikli 22 lõike 4 võimalikku kohaldamata jätmist. Samas tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtule sellise tõlgendusliku teabe andmiseks, mis võib tal aidata menetletavat kohtuasja lahendada, esitatud küsimus ümber sõnastada ja vastata sellele käesoleva kohtuotsuse punktis 36 toodud eeldusi silmas pidades.
39 Sellest lähtudes tuleb asuda seisukohale, et oma küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada esiteks, kas raamotsust 2002/584 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus selline riigisisene õigusnorm, nagu käsitletakse põhikohtuasjas ning mis näeb ette üldise ja tingimusteta kohustuse vabastada Euroopa vahistamismääruse alusel vahistatud tagaotsitav isik 90 päeva möödumisel tema vahistamisest, kui esineb väga tõsine põgenemisoht, mida ei saa sobivate meetmete kohaldamisega vastuvõetava tasemeni vähendada, ja teiseks, kas harta artiklit 6 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus selline liikmesriigi kohtupraktika, mis lubab tagaotsitavat vahi all pidada üle selle 90‑päevase tähtaja nimetatud riigisisese õigusnormi tõlgenduse alusel, mille kohaselt see tähtaeg peatatakse, kui vahistamismäärust täitev õigusasutus otsustab esitada Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse või oodata ära vastuse eelotsusetaotlusele, mille on esitanud teine vahistamismäärust täitev õigusasutus, või lükata üleandmisotsuse tegemise edasi põhjusel, et vahistamismääruse teinud liikmesriigis võib esineda tegelik oht, et vahistamistingimused on ebainimlikud või alandavad.
40 Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et nagu nähtub eelkõige raamotsuse 2002/584 artikli 1 lõigetest 1 ja 2 koostoimes põhjendustega 5 ja 7, on raamotsuse eesmärk asendada liikmesriikidevaheline mitmepoolne väljaandmissüsteem, mis põhineb 13. detsembril 1957 Pariisis allkirjastatud väljaandmise Euroopa konventsioonil, vastastikuse tunnustamise põhimõttele rajaneva õigusasutustevahelise üleandmissüsteemiga süüdimõistetute kriminaalkaristuste täitmisele pööramiseks või kahtlustatavatele süüdistuse esitamiseks (25. juuli 2018. aasta kohtuotsus Minister for Justice and Equality (Kohtusüsteemi puudused), C‑216/18 PPU, EU:C:2018:586, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).
41 Raamotsus 2002/584, mis viib sisse karistusõiguse rikkumises süüdi mõistetute või kahtlustatavate üleandmise uue lihtsustatud ja tõhusama süsteemi, on seega mõeldud hõlbustama ja kiirendama õigusalast koostööd, et aidata saavutada eesmärki kujundada liit vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevaks alaks, põhinedes suurel usaldusel, mis peab liikmesriikide vahel olema (25. juuli 2018. aasta kohtuotsus Minister for Justice and Equality (Kohtusüsteemi puudused), C‑216/18 PPU, EU:C:2018:586, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).
42 Õigusalase koostöö kiirendamise eesmärk on muu hulgas aluseks Euroopa vahistamismäärust puudutavate otsuste tegemise tähtaegadele. Nagu tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, tuleb raamotsuse 2002/584 artikleid 15 ja 17 tõlgendada nii, et nendega nõutakse, et lõplik otsus Euroopa vahistamismääruse täitmise kohta tehtaks põhimõtteliselt nende tähtaegade jooksul, mille olulisust on pealegi rõhutatud selle raamotsuse mitmes sättes (vt selle kohta 16. juuli 2015. aasta kohtuotsus Lanigan, C‑237/15 PPU, EU:C:2015:474, punktid 29 ja 32 ning seal viidatud kohtupraktika).
43 Otsustamisel, kas Euroopa vahistamismääruses nimetatud isik üle anda, võib vahistamismäärust täitva õigusasutuse hinnang – sellele, kas esineb tegelik oht, et kõnealusele isikule saab vahistamismääruse teinud õigusasutusele üleandmise korral osaks ebainimlik või alandav kohtlemine harta artikli 4 tähenduses või rikutakse tema põhiõigust sõltumatule kohtule ning järelikult tema õiguse õiglasele kohtulikule arutamisele olemust; selle õiguse tagab raamotsuse 2002/584 artikli 1 lõike 3 kohaselt harta artikli 47 teine lõik (vt selle kohta 5. aprilli 2016. aasta kohtuotsus Aranyosi ja Căldăraru, C‑404/15 ja C‑659/15 PPU, EU:C:2016:198, punktid 83 ja 88 ning seal viidatud kohtupraktika, ja 25. juuli 2018. aasta kohtuotsus, Minister for Justice and Equality (Kohtusüsteemi puudused), C‑216/18 PPU, EU:C:2018:586, punktid 59 ja 60 ning seal viidatud kohtupraktika) – viia tulemuseni, et üleandmismenetlus kestab kauem kui 90 päeva, nagu ka eelotsusetaotluse esitanud kohus õigesti märgib. See võib olla nii ka lisatähtaja puhul, mis seondub menetluse peatamisega, et oodata ära Euroopa Kohtu otsus vastusena eelotsusetaotlusele, mille vahistamismäärust täitev õigusasutus on ELTL artikli 267 alusel esitanud.
44 Teiseks tuleb märkida, et nimetatud raamotsuse artikli 12 kohaselt otsustab vahistamismäärust täitev õigusasutus, kas jätta Euroopa vahistamismääruse alusel vahistatud isik vastavalt vahistamismäärust täitva liikmesriigi õigusele vahi alla. Ka täpsustab see artikkel, et sellise isiku võib igal ajal ajutiselt vabastada kooskõlas vahistamismäärust täitva riigi õigusega, tingimusel et nimetatud riigi pädev asutus võtab kõik meetmed, mida ta peab vajalikuks, et vältida isiku põgenemist.
45 Samas tuleb tõdeda, et nimetatud artikkel ei näe üldiselt ette, et tagaotsitava vahi all pidamine on võimalik ainult täpselt määratletud ajalistes piirides, ja eelkõige ei näe see ette, et vahi all pidamine oleks välistatud pärast raamotsuse artiklis 17 ette nähtud tähtaegade möödumist (16. juuli 2015. aasta kohtuotsus Lanigan, C‑237/15 PPU, EU:C:2015:474, punkt 44).
46 Kuigi raamotsuse 2002/584 artikkel 12 möönab Euroopa vahistamismääruse alusel vahistatud isiku teatavatel tingimustel ajutiselt vabastamise võimalust, ei näe see ega ükski teine raamotsuse säte ette, et raamotsuse artiklis 17 sätestatud tähtaegade möödumisel peab vahistamismäärust täitev õigusasutus asjaomase isiku sel viisil ajutiselt vabastama või, a fortiori, lihtsalt vabastama (vt selle kohta 16. juuli 2015. aasta kohtuotsus Lanigan, C‑237/15 PPU, EU:C:2015:474, punktid 45 ja 46).
47 Arvestades kohustust jätkata Euroopa vahistamismääruse täitmismenetlust ka pärast raamotsuse 2002/584 artiklis 17 sätestatud tähtaegade möödumist, võib üldine ja tingimusteta kohustus asjaomane isik pärast kõnealuste tähtaegade möödumist või siis, kui selle isiku vahi all viibimise kogukestus ületab neid tähtaegu, ajutiselt vabastada või, a fortiori, lihtsalt vabastada, piirata raamotsusega kehtestatud üleandmiskorra tõhusust ja seega takistada raamotsusega taotletavate eesmärkide saavutamist (16. juuli 2015. aasta kohtuotsus Lanigan, C‑237/15 PPU, EU:C:2015:474, punkt 50).
48 Järelikult peab vahistamismäärust täitev õigusasutus, kui ta otsustab tagaotsitava isiku vahi alt vabastada, võtma tema ajutiselt vabastamisel raamotsuse artikli 12 ja artikli 17 lõike 5 alusel kõik meetmed, mida ta peab vajalikuks isiku põgenemise vältimiseks ja selle tagamiseks, et materiaalsed tingimused tema üleandmiseks oleksid jätkuvalt täidetud kuni Euroopa vahistamismääruse kohta lõpliku otsuse tegemiseni (vt selle kohta 16. juuli 2015. aasta kohtuotsus Lanigan, C‑237/15 PPU, EU:C:2015:474, punkt 61).
49 Sellest järeldub, et kui on tegemist väga tõsise põgenemisohuga, nagu märgib käesoleval juhul eelotsusetaotluse esitanud kohus, mida ei saa sobivate meetmete kohaldamisega vastuvõetava tasemeni vähendada, tagamaks, et materiaalsed tingimused tagaotsitava üleandmiseks oleksid jätkuvalt täidetud, võib tema ajutine vabastamine kahjustada raamotsusega 2002/584 kehtestatud üleandmiskorra tõhusust ning seega takistada raamotsusega seatud eesmärkide saavutamist, kuna ei ole enam tagatud, et need materiaalsed tingimused on jätkuvalt täidetud.
50 Sellest tuleneb, et OLW artikli 22 lõikes 4 ette nähtud kohustus peatada tagaotsitava isiku suhtes kohaldatav vahistusmeede igal juhul alates hetkest, mil tema üleandmiseks vahistamisest on möödunud 90 päeva, on vastuolus raamotsuse 2002/584 sätetega, nagu ka eelotsusetaotluse esitanud kohus ise oma taotluses märgib.
51 Kolmandaks tuleb kõigepealt nentida, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt kõnealusele riigisisesele õigusnormile antud tõlgendus ei näi võimaldavat seda vastuolu kõigil juhtudel kõrvaldada, nagu ilmneb käesoleva kohtuotsuse punktist 33, kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus tegi antud juhul – vaatamata sellele, et ta leidis oma eelotsusetaotluses sõnaselgelt, et on tegemist väga tõsise ohuga, et TC põgeneb, mida ei saa sobivate meetmete kohaldamisega vähendada vastuvõetava tasemeni, tagamaks, et materiaalsed tingimused tema üleandmiseks oleksid jätkuvalt täidetud – määruse TC suhtes kohaldatava vahistusmeetme tingimuslikuks peatamiseks alates 8. oktoobrist 2018, kuna tema arvutuste kohaselt lõppes 90‑päevane otsuse tegemise tähtaeg sellel kuupäeval, arvestades ajavahemikku, mil see tähtaeg oli peatatud.
52 Kui ka Gerechtshof Amsterdami (Amsterdami apellatsioonikohus) kohtupraktika lubab ajutiselt vabastada tagaotsitava isiku, vaatamata sellele, et on tegemist väga tõsise ohuga, et see isik põgeneb, mida ei saa sobivate meetmete kohaldamisega vähendada vastuvõetava tasemeni, tagamaks, et materiaalsed tingimused selle isiku üleandmiseks oleksid jätkuvalt täidetud, siis ei võimalda ka see kohtupraktika tõlgendada OLW artikli 22 lõiget 4 nii, et see oleks kooskõlas raamotsuse 2002/584 sätetega.
53 Lõpuks tuleb rõhutada, et Euroopa vahistamismääruse täitmise kohta lõpliku otsuse tegemiseks ette nähtud tähtaja peatamist saab lubada vaid juhul, kui täidetakse teavitamiskohustusi, mis on vahistamismäärust täitvale õigusasutusele pandud eelkõige raamotsuse artikli 17 lõigetega 4 ja 7.
54 Neljandaks on oluline märkida, et raamotsuse 2002/584 artikli 1 lõige 3 näeb sõnaselgelt ette, et raamotsus ei mõjuta kohustust austada põhiõigusi ja õiguse üldpõhimõtteid, mis on kirja pandud EL artiklis 6 ja mis on kajastatud hartas, ning lisaks puudutab see kohustus kõiki liikmesriike, eelkõige nii vahistamismääruse teinud liikmesriiki kui ka vahistamismäärust täitvat liikmesriiki (16. juuli 2015. aasta kohtuotsus Lanigan, C‑237/15 PPU, EU:C:2015:474, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika).
55 Seega tuleb raamotsuse artiklit 12 tõlgendada kooskõlas harta artikliga 6, mis näeb ette, et igaühel on õigus isikuvabadusele ja turvalisusele (16. juuli 2015. aasta kohtuotsus Lanigan, C‑237/15 PPU, EU:C:2015:474, punkt 54).
56 Seoses sellega tuleb märkida, et harta artikli 52 lõike 1 kohaselt tohib selle õiguse teostamist piirata ainult siis, kui piirangud on ette nähtud seaduses, arvestatud on nimetatud õiguste ja vabaduste olemust, järgitud on proportsionaalsuse põhimõtet ja piirangud on vajalikud ning vastavad tegelikult liidu poolt tunnustatud üldist huvi pakkuvatele eesmärkidele või vajadusele kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi (16. juuli 2015. aasta kohtuotsus Lanigan, C‑237/15 PPU, EU:C:2015:474, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 15. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Al Chodor, C‑528/15, EU:C:2017:213, punkt 37).
57 Kuid osas, milles harta sisaldab EIÕKga tagatud õigustele vastavaid õigusi, on harta artikli 52 lõike 3 eesmärk tagada vajalik kooskõla hartas sätestatud õiguste ja nende vastavate õiguste vahel, mis on tagatud EIÕKga, ilma et sellega kahjustataks liidu õiguse ja Euroopa Liidu Kohtu sõltumatust. Seega tuleb harta artikli 6 tõlgendamisel minimaalse kaitsetasemena arvesse võtta EIÕK artikli 5 lõiget 1 (vt selle kohta 15. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Al Chodor, C‑528/15, EU:C:2017:213, punkt 37, ning 14. septembri 2017. aasta kohtuotsus K., C‑18/16, EU:C:2017:680, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika).
58 Selles osas tuleneb EIÕK artiklit 5 käsitlevast Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast, et nõue, et mis tahes kujul vabaduse võtmine peab olema seaduslik, ei tähenda mitte üksnes seda, et sellel peab olema alus riigisiseses seaduses, vaid ka seda, et see seadus peab olema piisavalt kättesaadav, täpne ja selle kohaldamine ettenähtav, et vältida omavoli ohtu (vt selle kohta 15. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Al Chodor, C‑528/15, EU:C:2017:213, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).
59 Lisaks tuleb vastavalt Euroopa Kohtu sellekohasele praktikale toonitada, et selliste vabaduse tagatiste eesmärk, nagu on ette nähtud nii harta artiklis 6 kui ka EIÕK artiklis 5, on eelkõige kaitsta isikuid omavoli eest. Niisiis on vabadust piiravat meedet rakendatud kooskõlas selle eesmärgiga eelkõige siis, kui ametiasutused ei tegutse pahauskselt ega eksitavalt (15. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Al Chodor, C‑528/15, EU:C:2017:213, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).
60 Eeltoodust tuleneb, et kuna tagaotsitava isiku vahi all pidamine üle 90 päeva riivab oluliselt tema isikuvabadust, siis tuleb selle kohaldamisel järgida rangeid tagatisi, nimelt – nagu tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktist 58 – peab selle põhjendamiseks olema seaduslik alus, mis peab vastama selguse, ettenähtavuse ja kättesaadavuse nõuetele, et vältida omavoli ohtu (vt selle kohta 15. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Al Chodor, C‑528/15, EU:C:2017:213, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).
61 Käesoleval juhul on selge, et raamotsuse 2002/584 artiklis 12 ette nähtud vahistusmeetme seaduslikuks aluseks Madalmaade õiguskorras on OLW, et see riigisisene õigusakt, liidu õigusakt ja selle valdkonna kohtupraktika on vabalt kättesaadavad, ning pole mingisugust märki sellest, et seda riigisisest õigusakti oleks kohaldatud omavoliliselt. Seega tuleb vaid uurida, kas riigisisene õigus on piisavalt selge ja ettenähtav nende normide osas, mis puudutavad niisuguse isiku nagu TC Madalmaades vahi all pidamise kestust enne tema üleandmist Euroopa vahistamismäärus täitmise raames.
62 Sellega seoses tuleb kõigepealt viidata raamotsuse 2002/584 artiklile 12, mis näeb ette, et kui isik võetakse vahi alla Euroopa vahistamismääruse alusel, teeb vahistamismäärust täitev õigusasutus otsuse, kas tagaotsitav peaks jääma vahi alla vastavalt vahistamismäärust täitva liikmesriigi õigusele, ning et selle isiku võib ajutiselt vabastada vaid tingimusel, et nimetatud liikmesriigi pädev asutus võtab kõik meetmed, mida ta peab vajalikuks, et vältida isiku põgenemist.
63 Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 49 ja 50, tuleneb kohtuotsuse punktides 54 ja 55 viidatud Euroopa Kohtu praktikast, et kui on tegemist väga tõsise põgenemisohuga, mida ei saa sobivate meetmete kohaldamisega vastuvõetava tasemeni vähendada, tagamaks, et materiaalsed tingimused tagaotsitava üleandmiseks oleksid jätkuvalt täidetud, nagu käesoleval juhul märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, ei ole tema vabastamine – kas või ajutiselt – ainuüksi põhjusel, et tema vahistamisest on möödunud 90‑päevane tähtaeg, kooskõlas raamotsusest 2002/584 tulenevate kohustustega.
64 Lisaks täpsustas Euroopa Kohus 16. juuli 2015. aasta kohtuotsuse Lanigan (C‑237/15 PPU, EU:C:2015:474) punktides 57–59 tingimused, millele peab vastama tagaotsitava isiku vahi all pidamise pikendamine üle raamotsuse 2002/584 artiklis 17 ette nähtud tähtaegade ning kuni selle isiku tegeliku üleandmiseni.
65 Sellest järeldub, et liidu õigus Euroopa Kohtu sellest kohtuotsusest tulenevas tõlgenduses seab tagaotsitava isiku vahi all pidamise kestusele selged ja ettenähtavad reeglid.
66 Kahtlust ei ole selles, et ka OLW artikli 22 lõige 4 kehtestab selge ja ettenähtava reegli, nähes ette, et tagaotsitava vahi all pidamine peatatakse põhimõtteliselt ipso facto ainuüksi selle tõttu, kui isiku vahistamisest on möödunud 90 päeva. Käesoleva kohtuotsuse punktides 49 ja 50 on aga tuvastatud, et põhikohtuasja asjaoludel on selline süsteem raamotsusega 2002/584 vastuolus.
67 Selles osas tuleneb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, et raamotsuste siduvus toob liikmesriikide asutustele, sealhulgas liikmesriikide kohtutele kaasa riigisisese õiguse kooskõlalise tõlgendamise kohustuse. Liikmesriikide kohtutel tuleb tõlgendada riigisisest õigust võimalikult suures ulatuses asjakohase raamotsuse sõnastust ja eesmärki arvestades, et saavutada selles ette nähtud tulemus. Selline riigisisese õiguse kooskõlalise tõlgendamise kohustus on omane EL toimimise lepinguga loodud süsteemile, kuna see võimaldab liikmesriikide kohtutel tagada oma pädevuse piires kohtuvaidluste lahendamisel liidu õiguse täielik toime (29. juuni 2017. aasta kohtuotsus Popławski, C‑579/15, EU:C:2017:503, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).
68 Konkreetsemalt nõuab kooskõlalise tõlgendamise põhimõte, et liikmesriigi kohus teeks kõik, mis on tema pädevuses, arvestades riigisisest õigust tervikuna ning kasutades riigisiseses õiguses tunnustatud tõlgendusmeetodeid, et tagada asjaomase raamotsuse täielik toime ja saavutada raamotsuse eesmärgiga kooskõlas olev tulemus (29. juuni 2017. aasta kohtuotsus Popławski, C‑579/15, EU:C:2017:503, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).
69 Sellest järeldub, et käesoleval juhul oli samuti selge ja ettenähtav, ning seda juba ammu enne põhikohtuasjas menetluse alustamist, et eelotsusetaotluse esitanud kohtul ja Gerechtshof Amsterdamil (Amsterdami apellatsioonikohus) tuli teha kõik, mis oli nende pädevuses, et tagada raamotsuse 2002/584 täielik toime, andes OLW artikli 22 lõikele 4 ja selles sättes ette nähtud ajutiselt vahi alt vabastamise kohustusele tõlgenduse, mis on kooskõlas raamotsuse eesmärgiga.
70 Samas on käesoleva kohtuotsuse punktides 51 ja 52 tuvastatud, et nii eelotsusetaotluse esitanud kohtu kui ka Gerechtshof Amsterdami (Amsterdami apellatsioonikohus) poolt sellele riigisisesele õigusnormile antud tõlgendused, mis pidid tagama kooskõla nimetatud raamotsusega, ei vasta täiel määral raamotsuse nõuetele. Eelkõige ei võimaldanud eelotsusetaotluse esitanud kohtu tõlgendus käesoleval juhul tagada OLW artikli 22 lõike 4 kooskõla raamotsusega 2002/584.
71 Mis puutub lõpuks eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt oma eelotsusetaotluses rõhutatud asjaoludesse, mille kohaselt on nii tema tõlgendus OLW artikli 22 lõikele 4 kui ka Gerechtshof Amsterdami (Amsterdami apellatsioonikohus) kohtupraktika selged ja ettenähtavad, põhinedes erinevatel õiguslikel arutluskäikudel, ning – kuigi seda ei ole veel juhtunud – need võivad viia erinevate otsusteni, siis tuleb märkida järgmist.
72 Nagu täheldas kohtujurist oma ettepaneku punktis 60, siis kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus ja Gerechtshof Amsterdam (Amsterdami apellatsioonikohus) ei võtnud selle tähtaja peatamisperioodi arvutades, mille jooksul need kohtud peavad tegema otsuse tagaotsitava isiku üleandmise kohta, aluseks sama ajahetke, võib 90-päevase tähtaja lõpp varieeruda sõltuvalt asjaomasest kohtust ja järelikult anda tulemuseks erineva kestusega vahi all pidamise.
73 Kui käesoleval juhul peatas eelotsusetaotluse esitanud kohus 90-päevase tähtaja kulgemise alates 14. juunist 2018, nagu ilmneb käesoleva kohtuotsuse punktist 13, siis Gerechtshof Amsterdami (Amsterdami apellatsioonikohus) hinnangul peatus selle tähtaja kulgemine alates 17. maist 2018, kuna see kohus leidis, et selline tähtaja kulgemine peatub ajahetkel, mil Euroopa Kohtule esitatakse eelotsusetaotlus, mis omab tähtsust põhikohtuasjas.
74 Lisaks on oluline välja tuua, et erinevad lähenemised asetuvad õiguslikku konteksti, mida iseloomustab see, et üks riigisisene õigusnorm on raamotsusega 2002/584 vastuolus, kuna ühelt poolt võidakse sellest lähtudes vabastada tagaotsitav isik vaatamata sellele, et esineb tema põgenemise oht, mida ei saa sobivate meetmete kohaldamisega vähendada vastuvõetava tasemeni, tagamaks, et materiaalsed tingimused selle isiku üleandmiseks oleksid jätkuvalt täidetud, ja teiselt poolt ei vasta sellele riigisisesele õigusnormile liikmesriigi kohtute antud erinevad tõlgendused, mis pidid tagama kooskõla nimetatud raamotsusega, täiel määral raamotsuse nõuetele.
75 Sellest järeldub, et sellises kohtuasjas, nagu käsitletakse põhikohtuasjas, puutuvad Madalmaades üleandmise eesmärgil vahistatud isikud sama moodi TC-ga kokku selliste riigisiseste õigusnormidega nagu OLW artikli 22 lõige 4, ja selliste liidu õigusnormidega nagu raamotsuse 2002/584 artiklid 12 ja 17, mis on omavahel vastuolus, ning lahkneva kohtupraktikaga, mis püüab seda riigisisest õigusnormi tõlgendada kooskõlas liidu õigusega.
76 Neil asjaoludel tuleb tõdeda, et erinevuse tõttu eelotsusetaotluse esitanud kohtu ja Gerechtshof Amsterdami (Amsterdami apellatsioonikohus) kohtupraktikas antud tõlgendustes ei ole võimalik käesoleva kohtuotsuse punktides 59 ja 60 viidatud Euroopa Kohtu praktikas nõutud selguse ja ettenähtavusega kindlaks määrata, milline on selle tagaositava isiku Madalmaades vahi all pidamise kestus, kelle suhtes on tehtud Euroopa vahistamismäärus.
77 Eelnevaid kaalutlusi kogumis arvesse võttes tuleb esitatud küsimusele vastata järgmiselt:
– raamotsust 2002/584 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus selline riigisisene õigusnorm, nagu käsitletakse põhikohtuasjas ning mis näeb ette üldise ja tingimusteta kohustuse vabastada Euroopa vahistamismääruse alusel vahistatud tagaotsitav isik 90 päeva möödumisel tema vahistamisest, kui esineb väga tõsine põgenemisoht, mida ei saa sobivate meetmete kohaldamisega vastuvõetava tasemeni vähendada, ning
– harta artiklit 6 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi kohtupraktika, mis lubab tagaotsitavat vahi all pidada üle selle 90‑päevase tähtaja nimetatud riigisisese õigusnormi tõlgenduse alusel, mille kohaselt see tähtaeg peatatakse, kui vahistamismäärust täitev õigusasutus otsustab esitada Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse või oodata ära vastuse eelotsusetaotlusele, mille on esitanud teine vahistamismäärust täitev õigusasutus, või lükata üleandmisotsuse tegemise edasi põhjusel, et vahistamismääruse teinud liikmesriigis võib esineda tegelik oht, et vahistamistingimused on ebainimlikud või alandavad, kui see kohtupraktika ei taga nimetatud riigisisese õigusnormi kooskõla raamotsusega 2002/584 ja selles esineb lahknevusi, mis võivad anda tulemuseks erineva kestusega vahi all pidamise.
Kohtukulud
78 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:
Nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsust 2002/584/JSK Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus selline riigisisene õigusnorm, nagu käsitletakse põhikohtuasjas ning mis näeb ette üldise ja tingimusteta kohustuse vabastada Euroopa vahistamismääruse alusel vahistatud tagaotsitav isik 90 päeva möödumisel tema vahistamisest, kui esineb väga tõsine põgenemisoht, mida ei saa sobivate meetmete kohaldamisega vastuvõetava tasemeni vähendada.
Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 6 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi kohtupraktika, mis lubab tagaotsitavat vahi all pidada üle selle 90‑päevase tähtaja nimetatud riigisisese õigusnormi tõlgenduse alusel, mille kohaselt see tähtaeg peatatakse, kui vahistamismäärust täitev õigusasutus otsustab esitada Euroopa Liidu Kohtule eelotsusetaotluse või oodata ära vastuse eelotsusetaotlusele, mille on esitanud teine vahistamismäärust täitev õigusasutus, või lükata üleandmisotsuse tegemise edasi põhjusel, et vahistamismääruse teinud liikmesriigis võib esineda tegelik oht, et vahistamistingimused on ebainimlikud või alandavad, kui see kohtupraktika ei taga nimetatud riigisisese õigusnormi kooskõla raamotsusega 2002/584 ja selles esineb lahknevusi, mis võivad anda tulemuseks erineva kestusega vahi all pidamise.
Allkirjad