KOHTUJURISTI ETTEPANEK
MANUEL CAMPOS SÁNCHEZ-BORDONA
esitatud 12. septembril 2019(1)
Kohtuasi C‑666/18
IT Development SAS
versus
Free Mobile SAS
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Cour d’appel de Paris (Pariisi apellatsioonikohus, Prantsusmaa))
Eelotsusetaotlus – Autoriõigus ja sellega kaasnevad õigused – Arvutiprogrammide õiguskaitse – Arvutiprogrammi litsentsileping – Arvutiprogrammi autori õiguste rikkumise hagi litsentsisaaja vastu – Kohaldatava vastutuskorra laad
1. Arvutiprogrammi autoriõiguse omaja esitas hagi ühe oma litsentsisaaja vastu (kellega ta oli sõlminud vastava lepingu) selle programmi muutmise eest ilma tema nõusolekuta. Hagi, mis esitati ühele Prantsusmaa esimese astme kohtule, kes jättis selle rahuldamata, põhines vastutusel autoriõiguse rikkumise (lepinguväline vastutus), mitte lepingu tingimuste rikkumise (lepinguline vastutus) eest.
2. Apellatsioonikohus on dilemma ees, kas kvalifitseerida kostja käitumine programmi autoriõiguste rikkumiseks (contrefaçon) või tema lepinguliste kohustuste rikkumiseks. Probleem, mis tal lahendada tuleb, seisneb selles, et vastavalt Prantsuse õiguse põhimõttele saab üldjuhul esitada lepinguvälise vastutuse hagi ainult siis, kui pooled ei ole seotud lepingusuhtega.
3. Eelotsusetaotluses palutakse Euroopa Kohtul lahendada kahtlused seoses direktiivi 2004/48/EÜ(2) ja 2009/24/EÜ(3) tõlgendamisega.
I. Õiguslik raamistik
A. Liidu õigus
1. Direktiiv 2009/24
4. Direktiivi põhjenduses 13 on märgitud:
„Autori ainuõigusel takistada tema töö loata reprodutseerimist peaksid olema arvutiprogrammide puhul piiratud erandid, mis võimaldaksid kõnealuse programmi õiguslikult omandanud isikul teostada selle kasutamiseks tehniliselt vajalikku reprodutseerimist. See tähendab, et õiguspäraselt omandatud programmi koopia kasutamiseks vajalikku laadimist ja käivitamist ning programmi vigade parandamist ei või lepinguga keelata. Konkreetsete lepingusätete puudumise korral, kaasa arvatud juhul, kui müüdud on programmi koopia, võib kõnealuse koopia õiguspäraselt omandanud isik teostada muid koopia või programmi kasutamiseks vajalikke toiminguid vastavalt programmi kavandatud otstarbele.“
5. Artikli 4 „Piiratud toimingud“ lõikes 1 on ette nähtud:
„Arvestades artiklite 5 ja 6 sätteid, hõlmavad õiguste omaniku ainuõigused artikli 2 tähenduses õigust teostada või keelata järgmisi toiminguid:
a) arvutiprogrammi osaline või täielik ajutine või alaline reprodutseerimine mis tahes vahendite abil ja mis tahes vormis. Kui selline reprodutseerimine on vajalik arvutiprogrammi laadimiseks, kuvamiseks, käivitamiseks, edastamiseks või salvestamiseks, on nendeks toiminguteks vaja õiguste omaniku luba;
b) arvutiprogrammide tõlkimine, kohandamine, korrastamine või muul moel muutmine ja nende toimingute tulemuste reprodutseerimine, ilma et see piiraks programmi muutva isiku õigusi;
c) algupärase arvutiprogrammi ja selle koopiate igasugune avalik levitamine, sealhulgas laenutamine.“
6. Artikli 5 „Erandid piiratud toimingutest“ lõikes 1 on ette nähtud:
„Konkreetsete lepingutingimuste puudumisel ei ole artikli 4 lõike 1 punktides a ja b osutatud toiminguteks vaja õiguste omaniku luba, kui sellised toimingud on vajalikud selleks, et arvutiprogrammi õiguspäraselt omandanud isik saaks seda vastavalt selle otstarbele kasutada, kaasa arvatud selle vigade parandamiseks.“
7. Artiklis 6 „Dekompileerimine“ on märgitud:
„1. Õiguste omaniku luba ei nõuta, kui koodi reprodutseerimine ja selle vormi tõlkimine artikli 4 lõike 1 punktide a ja b tähenduses on vältimatu, et saada teavet, mis on vajalik sõltumatult loodud programmi ja teiste programmide koostalitlusvõime saavutamiseks eeldusel, et täidetud on järgmised tingimused:
a) neid toiminguid teostab litsentsi omanik või mõni muu isik, kellel on õigus kasutada programmi koopiat, või seda teeb nende nimel vastavat luba omav isik;
[…]
2. Lõike 1 sätete kohaldamisel saadud teavet ei või nimetatud sätete kohaselt:
a) kasutada muul otstarbel kui sõltumatult loodud arvutiprogrammi koostalitlusvõime saavutamiseks;
b) anda teistele, kui see ei ole vajalik sõltumatult loodud arvutiprogrammi koostalitlusvõime saavutamiseks, ega
c) kasutada oma väljundilt märkimisväärselt sarnase arvutiprogrammi väljatöötamiseks, tootmiseks või turustamiseks ega muudeks autoriõigusi rikkuvateks toiminguteks.
3. Vastavalt Berni kirjandus- ja kunstiteoste kaitse konventsiooni sätetele ei või käesoleva artikli sätteid tõlgendada viisil, mis võimaldaks seda kohaldada nii, et see kahjustaks põhjendamatult õiguste omaniku õigustatud huve või oleks vastuolus arvutiprogrammi tavapärase kasutamisega.“
2. Direktiiv 2004/48
8. Põhjendus 10 on sõnastatud järgmiselt:
„Käesoleva direktiivi eesmärk on ühtlustada liikmesriikide seadustikke, et tagada siseturul kõrge, võrdväärne ning ühetaoline kaitsetase.“
9. Põhjenduses 15 on märgitud:
„Käesolev direktiiv ei mõjuta intellektuaalomandi materiaalõigust […]“.
10. Artiklis 2 „Reguleerimisala“ on märgitud:
„1. Ilma et see piiraks meetmete kohaldamist, mida kohaldatakse või võidakse kohaldada ühenduses või siseriiklikes õigusaktides kuni selleni, et need meetmed soosivad enam õiguste valdajaid, kehtivad käesolevas direktiivis sätestatud meetmed, menetlused ja õiguskaitsevahendid kooskõlas artikliga 3 mis tahes intellektuaalomandi õiguste rikkumise kohta, nagu on sätestatud ühenduse õigusaktides […] või vastava liikmesriigi siseriiklikes õigusaktides.
[…]
3. Käesolev direktiiv ei mõjuta:
a) ühenduse sätteid intellektuaalomandi materiaalõiguse […]“.
11. Artiklis 3 „Üldised kohustused“ on sätestatud:
„1. Liikmesriigid sätestavad vajalikud meetmed, menetlused ja õiguskaitsevahendid käesolevas direktiivis kirjeldatud intellektuaalomandi õiguste jõustamise tagamiseks. Menetlused, protseduurid ja õiguskaitsevahendid on õiglased ega ole asjatult keerulised või kulukad ega sisalda põhjendamatuid ajalisi piiranguid ega põhjendamatuid viivitusi.
2. Meetmed, menetlused ja õiguskaitsevahendid on tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad ning neid rakendatakse viisil, mis võimaldab vältida tõkete loomist seaduslikule kaubandusele ja ette näha kaitsemeetmeid nende kuritarvitamise vastu.“
B. Prantsuse õigus. Intellektuaalomandi seadustik (Code de la propriété intellectuelle)(4)
12. Artiklis L 122‑6 on märgitud:
„Kui artikli L 122‑6‑1 sätetest ei tulene teisiti, hõlmab autorile kuuluv õigus tarkvara kasutada õigust teostada ja lubada järgmisi toiminguid:
1. tarkvara alaline või ajutine reprodutseerimine […]
2. tarkvara tõlkimine, kohandamine, korrastamine või muul moel muutmine ja nende toimingute tulemusel saadava tarkvara reprodutseerimine […]
3. tarkvara või tarkvara koopiate mis tahes viisil tasu eest või tasuta turule viimine, sealhulgas laenutamine […]“.
13. Artiklis L 122‑6‑1 on sätestatud:
„I. Artikli L 122‑6 punktides 1 ja 2 sätestatud toiminguteks ei ole vaja autori luba, kui sellised toimingud on vajalikud selleks, et tarkvara kasutamise õigust omav isik saaks seda vastavalt selle otstarbele kasutada, kaasa arvatud selle vigade parandamiseks.
Autor võib siiski jätta endale lepinguga vigade parandamise õiguse ja õiguse kindlaks määrata üksikasjalikud tingimused, mida kohaldatakse artikli L 122‑6, punktides 1 ja 2 sätestatud toimingutele, mis on vajalikud selleks, et tarkvara kasutamise õigust omav isik saaks seda vastavalt selle otstarbele kastutada.“
14. Artiklis L 335‑3 on ette nähtud:
„[…]
Artiklis L 122‑6 sätestatud tarkvara autori mis tahes õiguse rikkumine on samuti autoriõiguse rikkumine.
[…]“.
II. Faktilised asjaolud ja eelotsusetaotlus
15. Mobiilsideoperaator, äriühing Free Mobile sai 25. augustil 2010 sõlmitud lepinguga(5) litsentsi arvutiprogrammi ClickOnSite kasutamiseks, mille autoriõigus kuulus äriühingule IT Development.
16. IT Development esitas 18. juunil 2015(6) Free Mobile’i vastu hagi arvutiprogrammi ClickOnSite [autoriõiguste] rikkumise tõttu (contrefaçon), nõudes tekitatud kahju hüvitamist. Ta heitis konkreetselt ette arvutiprogrammi lähtekoodi muutmist, eelkõige uute formularide lisamisega, millega tema hinnangul rikuti litsentsilepingu kuuendat punkti.
17. Free Mobile vaidles nõudele vastu, pidades seda vastuvõetamatuks ja põhjendamatuks. Lisaks esitas ta vastuhagi menetluse kuritarvitamise eest.
18. Tribunal de grande instance de Paris (Pariisi esimese astme kohus, Prantsusmaa) tunnistas 6. jaanuari 2017. aasta kohtuotsusega IT Developmenti nõuded, mis põhinesid lepinguvälisel vastutusel, vastuvõetamatuks ja jättis vastuhagi rahuldamata.
19. IT Development vaidlustas selle kohtuotsuse Cour d’appel de Paris’s (Pariisi apellatsioonikohus, Prantsusmaa), jäädes oma „[autoriõiguste] rikkumise“ kohta esimeses astmes esitatud nõuete juurde, kuid lisades teise võimalusena nõude, et Free Mobile’ilt mõistetaks „lepingulistel alustel“ välja talle tekitatud kahju hüvitis.
20. Free Mobile nõudis esimese astme kohtuotsuse muutmata jätmist, välja arvatud vastuhagi rahuldamata jätmise osas.
21. Apellatsioonikohus pidas vajalikuks esitada eelotsusetaotluse, mille kohta ta esitab järgmised põhjendused:
– Prantsuse lepinguvälise vastutuse õigus põhineb alates XIX sajandist lepinguvälise ja lepingulise vastutuse kumuleerimise keelu põhimõttel, mis tähendab: a) et isikul ei saa olla teise isiku ees samade tegude eest samal ajal mõlemat vastutust; ja b) et kui pooled on omavahel seotud kehtiva lepinguga ja ühele isikule tekitatud kahju on tingitud teise isiku lepinguliste kohustuste täitmata jätmisest või puudulikust täitmisest, siis jäetakse lepinguväline vastutus kõrvale lepingulise vastutuse kasuks.
– Prantsuse õiguses loetakse autoriõiguse rikkumine, mis oli alguses kvalifitseeritud süüteoks, lepinguvälise vastutuse, mitte lepingu rikkumise alla kuuluvaks.
– Seepärast, kuna pooled olid seotud 25. augusti 2010. aasta lepinguga ja oli väidetud lepingutingimuste rikkumisest tingitud kahju, jäeti esimese astme kohtuotsuse resolutsioonis lepinguväline vastutus kõrvale lepingulise vastutuse kasuks. Järelikult tunnistati sellega autoriõiguste rikkumise hagi, mis samastati lepinguvälise vastutuse hagiga, vastuvõetamatuks.
– Samas ei ole asjassepuutumatu ka IT Developmenti argument, kui ta väidab, et „autoriõiguse rikkumise hagi ei ole olemuselt lepinguvälises nõudes esitatud hagi, vaid võib tuleneda ka lepingu rikkumisest“.
– Nimelt on autoriõiguse rikkumine määratletud kõige laiemas tähenduses igasuguse intellektuaalomandi õiguste rikkumisena ja CPI artiklis L 335‑3 kui „tarkvara autori õiguste rikkumine“ (mis on määratletud CPI artiklis L 122‑6).
– Nendes õigusnormides ega üheski teises autoriõiguse rikkumist käsitlevas Prantsuse õigusnormis ei ole sõnaselgelt sätestatud, et neid kohaldatakse ainult siis, kui pooled ei ole lepinguga seotud.
– Prantsuse õiguses on õigusnorme – ehkki neid võib kvalifitseerida eranditeks kumuleerimise keelu põhimõttest –, mis näitavad, et autoriõiguse rikkumise hagi saab patentide ja kaubamärkide valdkonnas esitada litsentsisaaja vastu, kes on ületanud lepingu piire.(7)
– CPI artiklid L 122‑6 ja L 122‑6‑1, milles on ette nähtud, et tarkvara muutmise kord määratakse kindlaks lepinguga, ei välista niisugustel juhtudel autoriõiguse rikkumise hagi. Sama kehtib ka direktiivi 2009/24 artiklite 4 ja 5 kohta, mis on nende CPI artiklitega riigisisesesse õigusesse üle võetud.
– Lõpuks on direktiivi 2004/48 artiklis 2 üldiselt ette nähtud, et meetmed, menetlused ja õiguskaitsevahendid kehtivad mis tahes intellektuaalomandi õiguste rikkumise kohta, eristamata, kas see rikkumine tuleneb lepingu täitmata jätmisest või mitte.
22. Nendel asjaoludel esitab Cour d’appel de Paris (Pariisi apellatsioonikohus) Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas asjaolu, et tarkvara litsentsisaaja ei järgi tarkvaralitsentsilepingu tingimusi (prooviaja möödumine, lubatud kasutajate arvu või muu mõõteühiku ületamine, nagu protsessorite arv, mida võib kasutada tarkvara juhiste järgimiseks, või tarkvara lähtekoodi muutmine, kui litsentsiga on see õigus jäetud algsele autoriõiguse omajale), kujutab endast
– tarkvara autoriõiguse omajale 23. aprilli 2009. aasta direktiivi 2009/24/EÜ arvutiprogrammide õiguskaitse kohta artikliga 4 tagatud õiguste rikkumist (29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/48 tähenduses)
– või võib sellele kohaldada erinevat õiguslikku korda, näiteks üldise õiguse kohast lepingulise vastutuse korda?“
III. Menetlus Euroopa Kohtus ja poolte argumendid
23. Eelotsusetaotlus registreeriti Euroopa Kohtus 25. oktoobril 2018.
24. Kirjalikud seisukohad on esitanud äriühingud IT Development ja Free Mobile, Prantsuse valitsus ja komisjon. Kohtuistungit ei peetud, kuna Euroopa Kohus ei pidanud seda tingimata vajalikuks.
IV. Eelotsuse küsimuse analüüs
A. Sissejuhatavad märkused
1. Eelotsuse küsimuse ulatus
25. Free Mobile väidab, et eelotsuse küsimus on osaliselt vastuvõetamatu, kuna see on hüpoteetiline kolme eelotsusetaotluses loetletud lepingu rikkumise juhtumi osas (prooviaja lõppemine, lubatud kasutajate arvu ületamine ja muu mõõteühiku ületamine). Põhikohtuasjaga on tema sõnul seotud ainult võimalik lepingu rikkumine lähtekoodi muutmise tõttu.
26. Eelotsusetaotluse esitanud kohus käsitab eespool kirjeldatud nelja olukorda samal alusel, ühe teo osadena, kuid Free Mobile’il on õigus, kui ta märgib, et need ei ole tingimata õiguslikust vaatenurgast identsed, ja eelkõige, et kolmel esimesel ei ole vaidlusaluste asjaoludega seost. Seepärast ei ole asjakohane eelotsuseküsimusele antavat vastust nendele teguviisidele laiendada.
27. Direktiiv 2009/24 käsitleb konkreetselt arvutiprogrammide õiguskaitset, mida liikmesriigid peavad autoriõiguse seisukohast kaitsma nagu kirjandusteoseid, nii nagu need on määratletud 9. septembri 1886. aasta Berni konventsioonis (artikli 1 lõige 1).
28. Arvutiprogramme iseloomustavad siiski erisused, mis nõuavad muudest autoriõigusega kaitstud teostest erinevat käsitlust. Selleks et programmi ostja saaks seda ettenähtud eesmärgil kasutada, on teatavad õigused, mis kuuluvad seadusega intellektuaalomandi õiguse omaja iseloomuliku monopoli hulka, just nimelt kaitstud teose erilise laadi tõttu samuti seadusega välistatud.
29. Selle skeemi järgi on, samas kui direktiivi 2009/24 artikliga 4 on kehtestatud arvutiprogrammi omaniku ainuõigused,(8) artiklitega 5 ja 6 kehtestatud nendest õigustest seadusega ette nähtud erandid või „sisepiirangud“.(9)
30. Direktiivi 2009/24 artikli 5 lõikega 1 on lubatud direktiivis endas ette nähtud kaitsekorda ja erandeid lepingu alusel muuta. Kuigi teatavate toimingute jaoks ei ole põhimõtteliselt autoriõiguse omaja luba vaja, on võimalik, et programmi omanik saab litsentsisaajaga kokku lepitud konkreetsete lepingutingimuste kaudu tagasi artiklis 4 loetletud õiguste ainuõiguse. Nendel asjaoludel on omaja õiguse õiguslik alus leping, mitte seadus; rööpselt tuleneb omaja ainuõigust rikkunud litsentsisaaja vastutus samuti lepingust, mitte seadusest.
31. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on kindlaks teha, kas kohtuvaidluse asjaolud vastavad direktiivi 2009/24 (ja riigisiseste ülevõtmisnormide), eelkõige artikli 5 lõike 1 faktilistele juhtudele seoses programmi omaniku õiguste reserveerimisega lepingu alusel.
32. Kui see on nii, siis saab vaidlust sisulistes küsimustes kvalifitseerida ainult lepingu alusel toimuvaks vaidluseks. Seega ei tuleks mängu Prantsuse õiguses kehtiv kumuleerimiskeelu põhimõte, mille kooskõla kohta direktiividega 2004/48 ja 2009/24 on eelotsuse küsimus esitatud.
33. Edasises arutluskäigus käsitletakse eelotsuse küsimust laiemast perspektiivist, st juhtumil, kui litsentsisaaja käitumist võiks kvalifitseerida samal ajal lepingurikkumiseks ja üldise autoriõiguse kohustuse järgimise rikkumiseks, nagu see on sätestatud seaduses (mis tuleneb lõppkokkuvõttes reeglist alterum non laedere). Sellisel juhul tuleks kohaldada kumuleerimiskeelu põhimõtet.
2. Sisulised küsimused. Käsitlusviis
34. Prantsuse valitsus ja komisjon leiavad, et direktiiviga 2004/48 ei kehtestata konkreetset vastutuskorda. Esitatud küsimuste lahendamine kuulub nende sõnul seega liikmesriikide menetlusautonoomia alla, mille suhtes kehtivad võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtted.
35. Nii algse kohtuvaidluse pooled kui ka komisjon lisasid oma seisukohtade põhjenduseks veel teisi argumente. Alustuseks viitavad nad 18. aprilli 2013. aasta kohtuotsusele(10), mis tehti apellatsioonkaebuses, milles Euroopa Kohus otsustas, kas üks käesoleva kohtuvaidlusega sarnane kohtuvaidlus oli lepingu- või lepinguväline vaidlus.
36. Free Mobile tugineb lisaks määruse (EÜ) nr 864/2007(11) artiklile 8, mille kohaselt kaasneb intellektuaalomandi õiguse igasuguse rikkumisega lepinguväline hüvitamiskohustus.
37. Lõpuks viitavad Free Mobile ja komisjon määrust (EL) nr 1215/2012(12) käsitlevale Euroopa Kohtu praktikale, mille kohaselt on lepinguväline vastutus liidu õiguses ainult täiendava iseloomuga.
38. Arvestades, et juhul, kui mõni neist argumentidest on kaalukam, ei pruugi direktiivide 2009/24 ja 2004/48 analüüsimine olla vajalik, käsitlen ma kõigepealt neid argumente, ehkki pööran eelnevalt tähelepanu kumuleerimiskeelu põhimõttele Prantsuse õiguses.
B. Kumuleerimiskeelu põhimõte Prantsuse õiguses. Erandid
39. Kumuleerimiskeelu põhimõtte lähtepunktiks on asjaolu, mis võib olla samal ajal lepingu rikkumine (või puudulik täitmine) ja seadusjärgse kohustuse rikkumine. Seepärast võib hüvitamisnõue põhineda kahel – lepingulisel ja lepinguvälisel – õiguslikul alusel, millega seostatakse harilikult erinevaid menetluskordi.(13)
40. Sellises olukorras tuleks hagejale anda valida nende kahe õigusliku aluse vahel (Madalmaad, Saksamaa ja Ühendkuningriik) või eelistada ühte, välistades teise (Prantsusmaa ja Belgia). Viimasel juhul võiks vahest väljenduse „kumuleerimiskeeld“ asendada väljendusega „valikuvõimaluse puudumine“.
41. Tuginetud on mitmele põhimõttelisele põhjendusele. Ühelt poolt praktilisest küljest välditakse sellega, et hageja võiks kohaldatavat vastutuskorda omal äranägemisel valida; sellega kaitstakse kokkulepet ja säilitatakse lepingute siduv jõud. Teiselt poolt välditakse liiga ulatuslikku tsiviilvastutust (nagu oleks Prantsuse tsiviilseadustiku artiklist 1242 tulenev tsiviilvastutus), mida pooled ei ole ette näinud ja mis võib ohustada lepingulist tasakaalu.
42. Tasub siiski vaeva meeles pidada, et Prantsuse õiguskorras on lubatud erandid nimetatud põhimõttest: nii on see konkreetselt seoses patentide ja kaubamärkidega.(14) Lahendusel on mõlemal juhul olemas pretsedendid liidu õiguses.(15)
43. Põhjuste hulgas, mis võiksid seletada erandeid valikuvõimaluse puudumise põhimõttest nendes valdkondades, on tööstusomandi õiguste ammendumisega seotud kaalutlused, mis ei oleks autoriõiguste puhul asjassepuutuvad.(16) Paistab, et see selgitus ei ole arvutiprogrammide puhul asjakohane,(17) kuid kindel on, et arvutiprogrammide litsentsi kohta ei ole liidu ega Prantsuse õiguses kaubamärkide või patentide kohta kehtivate õigusnormidega sarnaseid õigusnorme. Prantsusmaal kohaldatakse seega selles valdkonnas kumuleerimiskeelu reeglit, kuigi selle praktikas rakendamine tekitab teatavaid raskusi.(18)
C. Kvalifitseerimine muus kontekstis: Systran ja Rooma II määrus
1. Kohtuotsus Systran
44. Kohtuotsuses Systran tegi Euroopa Kohus otsuse kohtuvaidluses, millel on sarnasusi käesoleval juhul vaatluse all oleva kohtuvaidlusega, lahendades apellatsioonkaebust, mis oli esitatud Üldkohtu 26. detsembri 2010. aasta kohtuotsuse peale.(19)
45. Selle kohtuasja asjaoludel olid komisjon ja kontsern Systran mitme aasta jooksul sõlminud rea lepinguid selle kohta, et komisjon saaks kasutada masintõlkeprogrammi, mille omanik oli nimetatud ettevõtja. Hiljem hakkas komisjon kasutama oma masintõlkesüsteemi hooldamiseks ja keeleliseks täiustamiseks ühe teise teenusepakkuja teenuseid. Systrani arvates oli komisjon selle teguviisiga rikkunud tema intellektuaalomandi õigusi, mille tõttu Systran esitas komisjoni vastu hagi Üldkohtule.
46. Komisjon nõudis, et hagi jäetaks läbi vaatamata, kuna Üldkohtul puudus pädevus, arvestades, et kohtuvaidlus oli lepinguline vaidlus: kuna vahekohtuklauslit ei olnud, kuuluvad seda laadi vaidlused liikmesriikide kohtute pädevusse. Kuna see vastuväide lükati tagasi, esitas komisjon apellatsioonkaebuse.
47. Euroopa Kohus tühistas Üldkohtu kohtuotsuse kohtualluvust käsitlevate õigusnormide rikkumise tõttu, kuna selle kohtuotsusega oli vääralt kvalifitseeritud kohtuvaidlus lepinguväliseks vaidluseks.
48. Vaidlus loeti lepinguliseks vaidluseks liidu institutsioonide vastu esitatud kahju hüvitamise hagide lahendamise pädevuse liidu ja liikmesriikide kohtute vahelise jaotuse kontekstis. Euroopa Kohus märkis, et mõiste „lepinguväline vastutus“ EÜ artikli 235 ja artikli 288 teise lõigu (nüüd ELTL artikkel 268 ja ELTL artikli 340 teine lõik) tähenduses on autonoomne mõiste ja seda tuleb tõlgendada, pidades silmas selle eesmärki, milleks on võimaldada kohtualluvuse jaotust.(20)
49. Ma ei välista, et kohtuotsusest Systran saaks teha tarvilikke järeldusi käesoleva kohtuasja jaoks. Ma ei usu siiski, et sellest kohtuotsusest saaks järeldada, kuidas tuleb kvalifitseerida vastutus (lepinguliseks või lepinguväliseks) täiesti erinevas kontekstis, nagu seda on direktiivide 2009/24 ja 2004/48 ülevõtmine.
50. Nende kahe direktiivi eesmärgid on vastavalt intellektuaalomandi materiaalõigusliku kaitse ühtlustamine ning tarkvara ja intellektuaalomandi õiguste menetlusliku kaitse mehhanismid, mis on mõlemad väga kauged eesmärgist, millele keskendus kohtuotsus Systran. Selle kohtuotsuse põhjendused ei saa a fortiori asendada põhimõtteid, mis iseloomustavad liikmesriikide riigisiseses korras neid kahte tüüpi vastutusi ja määravad nende menetlusliku käsitlemise.
2. Kvalifitseerimine Rooma II määruse kohaselt
51. Samuti tuleks tagasi lükata argumendid, mis põhinevad sellel, et intellektuaalomandi õiguste rikkumised kuuluvad Rooma II määruse lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta kohaldamisalasse.
52. Selle vastu väidab Free Mobile, et selles määruses ei ole intellektuaalomandi õiguse rikkumist käsitatud õigusvastaselt tekitatud kahjuna, millest tekib lepinguväline võlasuhe. Selles on kehtestatud „intellektuaalomandi õiguse rikkumisest tuleneva lepinguvälise võlasuhte suhtes kohaldatav õigus“ (artikli 8 lõige 1). Kui – nagu võib juhtuda arvutiprogrammide puhul – programmi autori ainuõigused, mida rikutakse, tulenevad lepingust,(21) siis ei otsustata kohaldatavat õigust Rooma II määruse, vaid määruse (EÜ) nr 593/2008(22) järgi.
D. Lepinguvälise vastutuse täiendav olemus: määrus nr 1215/2012
53. Samuti ei tohiks õigeks pidada argumenti, mis põhineb mõistel „lepinguväline vastutus“, mille määratleb Euroopa Kohus määruse nr 1215/2012 raames.
54. Seda määratlust, mille kohaselt loetakse ilmselt lepinguvälist vastutust teisejärguliseks, kasutatakse ainult piiritlemiseks nimetatud määruse artikli 7 lõigete 1 ja 2 vahel, vältides kattumist, mis muudaks need osaliselt kasututeks. Selline piiritlemine toimub rahvusvahelise kohtualluvuse kindlaksmääramise raames piiriülestes kohtuasjades ja vastab rahvusvahelise kohtualluvuse põhimõtetele ega ole seetõttu üle kantav muudele valdkondadele, nagu käesoleva eelotsusetaotluse valdkond.
E. Arvutiprogrammide kaitse.
1. Direktiivide 2009/24 ja 2004/48 kohaldamisala
a) Direktiiv 2009/24
55. Direktiiv 2009/24 lähtub sellest, et infotehnoloogia on liidu tööstusliku arengu jaoks keskse tähtsusega. Kuna on tuvastatud negatiivsed mõjud, mida arvutiprogrammide osas liikmesriikide õiguses sisalduvad teatavad erinevused avaldavad siseturu toimimisele, sätestatakse selles sisulised eeskirjad,(23) millega püütakse need erinevused kaotada.
56. Direktiivi kohaldamisalasse kuulub programmi omaniku õiguste kaitse nii lepinguliste suhete raames, mille ese see programm on, kui ka omaniku ja kolmandate isikute vaheliste suhete raames. Eelkõige on erandeid sätestatud ainuõigustest (mis on ette nähtud artiklis 4) ja millel on mõte tüüpiliselt lepingu kontekstis: nii on see erandi puhul, mis tehakse programmi õiguspäraselt omandanud isikule (artikli 5 lõige 1) või „arvutiprogrammi kasutamise õigust omavat isikule“ (artikli 5 lõige 2). Sõnaselgelt on nimetatud suhet õiguse omaja ja litsentsisaaja vahel artikli 6 lõike 1 punktis a.
b) Direktiiv 2004/48
57. Erinevalt direktiivist 2009/24 ei sisalda direktiiv 2004/48 mitte sisulisi, vaid menetluseeskirju. Selle direktiivi lähtepunktiks on, et on vaja tõhusaid vahendeid intellektuaalomandi kaitse jõustamiseks, kuna nende puudumine pärsib innovatsiooni ja loovust ning vähendab investeeringuid (põhjendus 3). Et piirata liikmesriikide vahelist ebavõrdsust seoses nende vahenditega ja nende potentsiaaliga siseturgu moonutada, on selles direktiivis sätestatud ühised menetlusnormid või normid seoses menetlusega.
58. Direktiivi 2004/48 kohaldamisala on piiritletud kolmest aspektist: kaitstud objekt (õigused), kaitse ulatus (rikkumised) ja kaitsemeetmed (ühtlustatud kaitsemehhanismid).
59. Mis puutub esemesse, siis direktiiviga kehtestatud meetmed, menetlused ja õiguskaitsevahendid kehtivad „mis tahes intellektuaalomandi õiguste rikkumise kohta, nagu on sätestatud ühenduse õigusaktides […] või vastava liikmesriigi siseriiklikes õigusaktides“ (direktiivi artikkel 2 kooskõlas põhjendusega 13).(24)
60. Käesolevas kohtuasjas on autoriõigus, mida on rikutud, ette nähtud nii direktiivis 2009/24 kui ka CPIs (artiklid L 112‑2, L 122‑6 ja L 122‑6 1), mistõttu kuulub see direktiivi 2004/48 kohaldamisalasse.
61. Mõistet „õigusrikkumised“, mille suhtes kohaldatakse direktiivi 2004/48, tuleks tõlgendada autonoomselt, võttes arvesse õigusnormi konteksti ja eesmärke. Väljend „mis tahes“ artiklis 2 ja direktiivi üldine eesmärk võimaldavad tõlgendada nii, et direktiiv hõlmab kõiki rikkumisi, sealhulgas rikkumisi, mis tulenevad niisuguse lepingutingimuse rikkumisest, mis on seotud intellektuaalomandi õiguse kasutamisega ja seega õigustega, mis on seaduse alusel õiguste omaja ainuõigused.
62. Mis puutub kaitsemeetmetesse, siis direktiivi 2004/48 artikli 2 lõikes 2 ei muudeta kaitset, mis on konkreetselt sätestatud muudes ühenduse õigusaktides. Nende hulgas on direktiivi 91/250 artikkel 7 (nüüd direktiivi 2009/24 artikkel 7). Kuna viimases reguleeritud juhtumid ei vasta eelotsusetaotluses kirjeldatud juhtudele, ei muuda direktiivi see aspekt eelnevat järeldust selle kohaldamise kohta.
2. Meetmed, menetlused ja õiguskaitsevahendid arvutiprogrammi omaniku õiguse kaitsmiseks
a) Direktiiv 2009/24
63. Direktiiviga 2009/24 pannakse riikide seadusandjatele kohustus kaitsta arvutiprogramme kirjandusteose autoriõigusega, kuid ei seostata seda kohustust ühe õiguskorraga, mida tuleks eelistada või mis välistaks teised. See tähendab, et ei võeta seisukohta selle suhtes, kas nõuet autoriõiguse rikkumise eest, kui see tekib lepingu rikkumisest, tuleb käsitleda üldise õiguse lepingulise vastutuse korra kaudu või võib see olla kaitstud mõne muu korraga, nagu on Prantsusmaal ette nähtud autoriõiguse rikkumise puhul.
b) Direktiiv 2004/48
64. Direktiiviga 2004/48 ei kehtestata ka kindlat menetlust, mille alusel esitada vastutuse tuvastamise ja kahjunõue niisuguse lepingurikkumise korral, millest tuleb autoriõiguse rikkumine.(25)
65. Direktiivi artikkel 3 nõuab seevastu, et meetmed, menetlused ja õiguskaitsevahendid, mille liikmesriigid intellektuaalomandi õiguste järgimise tagamiseks kasutusele võtavad, vastaksid järgmistele tingimustele: need peavad olema õiged, õiglased, tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad, mitte asjatult keerukad või koormavad; need ei tohi hõlmata põhjendamatuid tähtaegu või asjatuid viivitusi; need tuleb rakendada takistamata õiglast kaubandust ja need peavad pakkuma tagatisi kuritarvituse vastu.
66. Nendest seatud tingimustest ei saa järeldada, et direktiiviga 2004/48 eelistatakse õiguskaitset, mis on Prantsusmaal autoriõiguse rikkumise hagi (action en contrefaçon) kujul.(26)
67. Abstraktselt võiks arvata, et nõue autoriõiguse rikkumise spetsiaalse menetluse raames annab arvutiprogrammi omanikule suurema kaitse: kohtuasjad määratakse teatud kohtutele (CPI artikkel L331‑1); hüvitamiskord hõlmab võimalust, et kahjuhüvitis mõistetakse välja täielikust hüvitamisest suuremal määral (CPI artikkel L331‑1‑3); saab kasutada CPI artiklites L 332‑1 kuni L 332‑4 ette nähtud saisi-contrefaçon’i meetmeid. Ent isegi kui see on nii,(27) ei tähenda asjaolu, et nimetatud eeskirjad ei ole lepingul põhineva nõude suhtes kohaldatavad (sellest tulenevalt, et hagejal ei ole võimalust valida autoriõiguse rikkumise hagi ja üldise õiguse lepingulise vastutuse hagi vahel), tingimata direktiivi 2004/48 kaitsevolituse rikkumist.
68. Liidu seadusandja ei nõua, et liikmesriikides intellektuaalomandi kaitse jõustamiseks võetud meetmed, menetlused ja õiguskaitsevahendid vastaksid direktiivi 2004/48 artiklis 3 loetletud omadustele ülivõrdes, st et need peavad olema kõige tõhusamad, kõige hoiatavamad või niisugused, mis takistavad õiguspärast kaubandust kõige vähem. Ei tohiks unustada, et direktiiv on „miinimumnõuete“ direktiiv (artikli 2 lõige 1).
69. Ei ole a priori põhjust arvata, et kui riigisisese õiguse kohaselt toimub intellektuaalomandi õiguste rikkumises esitatud nõude menetlemine üldise õiguse lepingulise vastutuse korras, siis tehakse seda meetmete, menetluste või õiguskaitsevahendite abil, mis ei vasta direktiivi 2004/48 artikli 3 nõuetele. Selle asjaolu hindamine on igal juhul eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne.
70. Seevastu on tingimata vajalik, et kõik õiguste omajale, kellele on kahju tekitatud, kättesaadavad menetlusvahendid oleksid kooskõlas direktiivi 2004/48, artikli 3 ja ülejäänud nõuetega. Näiteks kui artiklis 13 kohustatakse hüvitise välja arvutamiseks kaaluma „kõiki asjakohaseid aspekte“, nimetades täpselt mõnda, siis on selleks, et riigisisene õigus oleks selle õigusnormiga kooskõlas, nõutav, et niisugune hindamine toimuks nii autoriõiguse rikkumise hagi kui ka muu, üldise õiguse lepingulisel vastutusel põhineva hagi lahendamisel. Kui see ettevaatusmeede välja arvata, siis ei tohi miski takistada – liidu õiguse seisukohast – kumbagi nendest kahest õiguskaitsevahendist ega järelikult kumuleerimiskeelu põhimõtet.
F. Menetlusautonoomia ja riigi seadusandja vabaduse piirangud
71. Direktiivi 2004/48 ulatus on piiratud(28) ja ma kordan, et selle kaitsetase on „miinimumnõuete“ tase. Nagu ma juba ette ütlesin, on aspektide hulgas, mida direktiiv ei reguleeri, õiguskaitsevahend või hagi liik nõude esitamiseks intellektuaalomandi õiguse rikkumise eest, mis oleks samal ajal lepingu rikkumine.(29)
72. Kuna direktiivis 2004/48 ei ole ette nähtud menetluseeskirju või norme selles direktiivis ette nähtud eeskirjade rakendamiseks, on riigi seadusandja ülesanne kehtestada menetlusraamistik, mille eesmärk on tagada direktiivis osutatud õiguste kaitse. Ta peab seda tegema direktiivi enda norme ja igal juhul samaväärsuse ja tõhususe põhimõtteid järgides.(30)
1. Samaväärsus
73. Samaväärsuse tingimus tähendab, et liikmesriigi menetlusõigus ei saa käsitleda liidu õigusel põhinevaid nõudeid vähem soodsalt kui sarnaseid nõudeid, mis põhinevad riigisisesel õigusel. Analüüs toimub kahes etapis, kus kõigepealt määratakse kindlaks võrreldav õiguskaitsevahend riigisiseses õiguses ja seejärel teostatakse võrdlus.
74. Kuigi selle, kas kirjeldatud olukord (vähem soodne kohtlemine) seoses autoriõigustega arvutiprogrammidele Prantsusmaal esineb, peab kindlaks määrama liikmesriigi kohus, ei ole kohtuasja toimikus mingeid viiteid sellele, et see nii on. Näib, vastupidi, et on olemas üksainus igasugusele nende õiguste rikkumisele vahet tegemata kohaldatav ühtne kord (mis hõlmab hagide kumuleerimise keeldu, nagu juba selgitatud). Seega samaväärsusega probleeme ei teki, mis tähendab, et vaidluse raskuspunkt paikneb ainult liikmesriigi õiguses ette nähtud menetlusmehhanismide tõhususe põhimõtte kohasuse kontekstis.
75. Eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab siiski sellele, et arvutiprogrammi autoriõiguste rikkumise hagi käsitletakse patendi- ja kaubamärgiõiguste rikkumise hagidest erinevalt. Arvan siiski, et ei ole piisavalt elemente selle hagi ja nende hagide võrdlemiseks.
76. Kõigepealt, patendi- ja kaubamärgiõiguste rikkumise hagi kasutatakse õiguste omaja seadusest tulenevate ainuõiguste kaitseks. Arvutiprogrammide puhul seevastu on teatavad toimingud, mille jaoks on üldise intellektuaalomandikorra alusel vaja omaniku luba, seadusega sellest nõudest vabastatud, mistõttu omanik saab ainuõiguse tagasi ainult siis, kui nii on lepingus kokku lepitud. Sõltuvalt asjaomasest toimingust võib seega lähtepunkt olla erinev sellest, mis see on patentide ja kaubamärkide alal.
77. Teiseks on nii Prantsusmaal kui ka rahvusvahelisel tasandil arutelu selle üle, kas arvutiprogramme kaitsta patentide või autoriõiguste abil, lahendatud viimaste kasuks. CPI artikli L 611‑10 lõike 2 punkti c kohaselt ei saa arvutiprogramme patentida.
2. Tõhusus
78. Tõhususe põhimõtte seisukohast on käesoleva kohtuasja jaoks otsustav see, kas tarkvara kaitse suhtes kohaldatav Prantsuse õigusnorm muudab seetõttu, et sellega ei ole programmi omanikul õigust esitada autoriõiguste rikkumise hagi, kui (ja seetõttu, et) nende õiguste rikkumine tähendab samal ajal lepingu rikkumist, liidu õigusega antud autoriõiguste kasutamise võimatuks või liiga keeruliseks.
79. Minu arvates võimaldab ainuüksi asjaolu, et on olemas lepingulise vastutuse hagi, kinnitada, et autoriõiguse kohtulik kaitse ei ole võimatu.
80. Samuti ei arva ma, et Prantsuse kord selles valdkonnas muudab selle õiguse kasutamise liiga keeruliseks, sel määral, et see heidutab kahju kannatanud isikut algatamast kohtumenetlust. Isegi kui saaks veenduda, et abstraktselt oleks kahju kannatanud isik paremas olukorras, kui ta saaks nõude esitada autoriõiguse rikkumise hagi kaudu, ei jõua tõhususe põhimõte kui liikmesriigi seadusandja menetlusautonoomia piir selleni.
81. Selle põhimõtte seisukohast ei ole oluline küsimus, milline lahendus kaitseks arvutiprogrammi omaniku õigust rohkem, vaid kas olemasolev lahendus muudab selle õiguse kaitse liiga keeruliseks.
82. Nagu ma juba märkisin, ei ole põhjust a priori eeldada, et meetmed, menetlused ja õiguskaitsevahendid, mis reguleerivad Prantsusmaal lepingul põhinevat nõuet, põhjustavad selliseid raskusi sel määral, et see praktikas takistab nende õiguste kaitset, mis on autoriõiguste omanikel tarkvarale.
83. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on siiski asjaomaseid lepingulise vastutuse hagi elemente arvestades kontrollida, kas see on nii.
V. Ettepanek
84. Eespool esitatut arvesse võttes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Cour d’appel de Paris’ (Pariisi apellatsioonikohus, Prantsusmaa) esitatud eelotsuse küsimusele järgmiselt.
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiivi 2009/24/EÜ arvutiprogrammide õiguskaitse kohta artiklit 4 ja 5 koostoimes Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/48/EÜ intellektuaalomandi õiguste jõustamise kohta artikliga 3 tuleb tõlgendada nii, et:
– Arvutiprogrammi lähtekoodi muutmine litsentsilepingut rikkudes kujutab endast programmi autoriõiguse omajale kuuluvate intellektuaalomandi õiguste rikkumist, tingimusel et see muutmine ei ole vastavalt direktiivi 2009/24 artiklitele 5 ja 6 loa nõudest vabastatud.
– Selle hagi, mille tarkvara autoriõiguste omaja võib litsentsisaaja vastu enda õiguste rikkumise tõttu esitada, õiguslik alus on olemuselt lepinguline, kui litsentsilepingus endas on niisugused õigused vastavalt direktiivi 2009/24 artikli 5 lõikele 1 reserveeritud tarkvara omanikule.
– Liikmesriigi seadusandja ülesanne on direktiivi 2004/48 sätteid ning võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtteid järgides kehtestada vajalik menetluskord, et kaitsta arvutiprogrammi omaja autoriõigusi rikkumise eest, kui rikkumine seisneb samal ajal nende õiguste rikkumises ja lepingu rikkumises.