EUROOPA KOHTU OTSUS
6. mai 2003(*)
Kaubamärgid – Õigusaktide ühtlustamine – Direktiiv 89/104/EMÜ – Tähised, mis võivad moodustada kaubamärgi – Eristusvõime – Värvus kui selline – Oranž värv
Kohtuasjas C‑104/01,
mille ese on Euroopa Kohtule EÜ artikli 234 alusel Hoge Raad der Nederlandeni (Madalmaad) esitatud taotlus nimetatud kohtus pooleliolevas menetluses järgmiste poolte vahel:
Libertel Groep BV
ja
Benelux Merkenbureau,
eelotsuse tegemiseks nõukogu 21. detsembri 1988. aasta esimese direktiivi 89/104/EMÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT 1989, L 40, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 92) artikli 3 tõlgendamise kohta,
EUROOPA KOHUS,
koosseisus: kuuenda koja esimees J. P. Puissochet presidendi ülesannetes, kodade esimehed M. Wathelet ja C. W. A. Timmermans, kohtunikud C. Gulmann, D. A. O. Edward, P. Jann, F. Macken, S. von Bahr ja J. N. Cunha Rodrigues (ettekandja),
kohtujurist: P. Léger,
kohtusekretär: vanemametnik F. Contet,
arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:
– Libertel Groep BV, esindajad: advocaat D. W. F. Verkade ja advocaat D. J. G. Visser,
– Benelux Merkenbureau, esindaja: advocaat C. J. J. C. van Nispen,
– Madalmaade valitsus, esindaja: H. G. Sevenster,
– Ühendkuningriigi valitsus, esindajad: R. Magrill, keda abistas barrister D. Alexander,
– Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: N. B. Rasmussen ja H. M. H. Speyart,
arvestades kohtuistungi ettekannet,
olles 30. aprilli 2002. aasta kohtuistungil ära kuulanud suulised märkused, mille esitasid Benelux Merkenbureau (esindaja: C. J. J. C. van Nispen), Madalmaade valitsus (esindaja: J. van Bakel), Ühendkuningriigi valitsus (esindaja: barrister M. Tappin) ja komisjon (esindaja: H. M. H. Speyart),
olles 12. novembri 2002. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Hoge Raad der Nederlanden esitas 23. märtsi 2001. aasta määrusega, mis saabus Euroopa Kohtusse 5. märtsil 2001, EÜ artikli 234 alusel neli eelotsuse küsimust selle kohta, kuidas tõlgendada nõukogu 21. detsembri 1988. aasta esimese direktiivi 89/104/EMÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT 1989, L 40, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 92; edaspidi „direktiiv”) artiklit 3.
2 Need küsimused esitati Libertel Groep BV (edaspidi „Libertel”) ja Benelux-Merkenbureau (Beneluxi kaubamärgiamet) vahelise kohtuvaidluse raames seoses sellega, et viimati nimetatu keeldus registreerimast kaubamärgina oranži värvi telekommunikatsiooni toodetele ja teenustele vastavalt Liberteli esitatud taotlusele.
Õiguslik raamistik
Pariisi konventsioon
3 Rahvusvahelisel tasandil on kaubamärke käsitlev õigus reguleeritud tööstusomandi kaitse konventsiooniga, mis allkirjastati 20. märtsil 1883. aastal Pariisis ning mis vaadati viimati läbi 14. juulil 1967 Stockholmis (Série des traités des Nations unies, nr 11851, osa 828, lk 305, edaspidi „Pariisi konventsioon”). Kõik liikmesriigid on selle konventsiooni pooled.
4 Pariisi konventsiooni artikli 6quinquies B osa lõige 2 näeb ette, et kaubamärkide registreerimisest võib keelduda või need kehtetuks tunnistada ainult juhul, kui märkidel puudub täielikult eristusvõime.
5 Pariisi konventsiooni artikli 6quinquies C osa lõige 1 täpsustab:
„Kaubamärgi kaitstavuse kindlakstegemisel tuleb arvesse võtta kõiki asjaolusid, eriti kaubamärgi kasutamise kestust.”
Ühenduse õigusnormid
6 Direktiivi artikkel 2 „Tähised, millest kaubamärk võib koosneda” näeb ette:
„Kaubamärgi võivad moodustada mis tahes tähised, mida on võimalik graafiliselt esitada, eelkõige nimed, sealhulgas isikunimed, kujutised, tähed, numbrid või kaupade või nende pakendi kuju, kui selliste tähiste põhjal on võimalik eristada ühe ettevõtja kaupu või teenuseid teiste ettevõtjate omadest.”
7 Direktiivi artikkel 3 „Kaubamärgi andmisest keeldumise või kaubamärgi [kehtetuks tunnistamise] põhjused” näeb lõigetes 1 ja 3 ette:
„1. Järgmisi ei registreerita kaubamärgina ja kui nad on registreeritud, võib need kehtetuks tunnistada:
a) tähiseid, millest kaubamärk ei saa koosneda;
b) kaubamärke, [millel puudub eristusvõime];
c) kaubamärke, mis koosnevad ainult sellistest märkidest või tähistest, mis tähistavad kaubanduses sorti, kvaliteeti, kvantiteeti, otstarvet, väärtust, geograafilist päritolu või kaupade tootmise või teenuste pakkumise aega või muid kauba või teenuse omadusi;
d) kaubamärke, mis koosnevad ainult märkidest või tähistest, mis on muutunud tavapäraseks igapäevases keelekasutuses või heausksetes ja kindlakskujunenud kaubandustavades;
e) tähiseid, mis koosnevad ainult:
– kauba enda loomuomasest kujust või
– kaupade kujust, mis on vajalik tehnilise tulemuse saavutamiseks või
– kujust, mis annab kaubale märkimisväärse väärtuse;
[…]
3. Kaubamärgi registreerimisest ei keelduta ja seda ei tunnistata kehtetuks vastavalt lõike 1 punktile b, c või d, kui kaubamärk on enne registreerimistaotluse esitamise kuupäeva ja pärast selle kasutamist omandanud [eristusvõime]. Lisaks sellele võivad liikmesriigid näha ette, et seda sätet kohaldatakse siis, kui [eristusvõime] tekkis pärast registreerimistaotluse esitamise kuupäeva või pärast registreerimiskuupäeva.” [täpsustatud tõlge]
8 Direktiivi artikkel 6 täpsustab:
„1. Kaubamärk ei anna selle omanikule õigust keelata kolmandatel isikutel kasutada kaubandustegevuse käigus:
a) oma nime ja aadressi;
b) tähiseid, mis näitavad sorti, kvaliteeti, kvantiteeti, otstarvet, väärtust, geograafilist päritolu, kaupade tootmise või teenuste pakkumise aega või muid kauba või teenuse omadusi;
c) kaubamärki, kui see on vajalik kauba või teenuse kavandatud otstarbe näitamiseks eelkõige juhul, kui tegemist on lisaseadme või varuosaga,
kui kõnealune isik kasutab neid kooskõlas ausa tööstus- või kaubandustavaga.
2. Kaubamärk ei anna selle omanikule õigust keelata kolmandatel isikutel kasutada kaubandustegevuse käigus varasemat õigust, mis kehtib ainult konkreetses paikkonnas, kui seda õigust tunnustatakse kõnealuse liikmesriigi õigusaktidega ja selle territooriumi piires, kus seda tunnustatakse.”
Beneluxi ühtne kaubamärgiseadus
9 Belgia Kuningriik, Luksemburgi Suurhertsogiriik ja Madalmaade Kuningriik on ühendanud oma kaubamärgiseadused ühtseks Beneluxi kaubamärgiseaduseks (Trb. 1962, 58). Nimetatud seadusesse tehti 2. detsembri 1992. aasta protokolliga selle seaduse muutmise kohta (Trb. 1993, 12) muudatus, mis jõustus 1. jaanuaril 1996 ja mille eesmärk oli direktiivi ülevõtmine nende kolme liikmesriigi õigusesse.
10 Beneluxi ühtse kaubamärgiseaduse (edaspidi „Beneluxi kaubamärgiseadus”) artikkel 6bis näeb muudetuna ette:
„1. Beneluxi kaubamärgiamet keeldub taotletava kaubamärgi registreerimisest kui leiab, et:
a) taotletav tähis ei moodusta kaubamärki artikli 1 tähenduses eelkõige seetõttu, et sellel puudub täielikult eristusvõime Pariisi konventsiooni artikli 6quinquies B osa punkti 2 tähenduses;
b) taotlus puudutab artikli 4 lõigetes 1 ja 2 kirjeldatud kaubamärki.
2. Kaubamärgi registreerimisest keeldumine peab hõlmama kaubamärgi moodustava tähise tervikuna. Registreerimisest võidakse keelduda seoses ühe või mitme sellise kaubaga, mida kaubamärgiga soovitakse tähistada.
3. Beneluxi kaubamärgiamet teatab registreerimistaotluse esitajale viivitamatult kirjalikult kavatsusest keelduda registreerimisest täielikult või osaliselt ja esitab keeldumise põhjendused ning annab registreerimistaotluse esitajale võimaluse vastata teatele rakendusmääruses ette nähtud tähtaja jooksul.
4. Kui Beneluxi kaubamärgiameti vastuväiteid registreerimisele ettenähtud tähtaja jooksul ei ole kummutatud, keeldutakse taotletava kaubamärgi registreerimisest kas täielikult või osaliselt. Beneluxi kaubamärgiamet teatab sellest registreerimistaotluse esitajale viivitamatult kirjalikult ja esitab keeldumise põhjendused ning viitab võimalusele esitada otsuse peale artiklis 6ter ette nähtud kaebus.
5. Kui taotluse registreerimisest keeldutakse kõikide kaupade või osa kaupade suhtes, toob see endaga kaasa taotluse täieliku või osalise tühisuse. Tühisus jõustub alles siis, kui on möödunud artiklis 6ter ette nähtud kaebuse esitamise tähtaeg ning selle aja jooksul ei ole kaebust esitatud või kui registreerimise korralduse taotlus on pöördumatult tagasi lükatud.”
11 Kaubamärgiseaduse artikkel 6ter näeb ette:
„Registreerimistaotluse esitaja võib kahe kuu jooksul artikli 6bis neljandas lõikes ette nähtud teatise saamisest esitada Cour d’appel de Bruxelles’i, Gerechtshof de La Haye’sse või Cour d’appel de Luxembourg’i kaebuse, et kohus annaks korralduse taotletav kaubamärk registreerida. Kohtualluvus määratakse taotleja aadressi, esindaja aadressi või registreerimistaotluses märgitud postiaadressi alusel.”
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
12 Libertel on Madalmaades asutatud äriühing, kelle põhitegevus seisneb mobiilsideteenuste pakkumises.
13 Beneluxi kaubamärgiamet on Belgia Kuningriigi, Luksemburgi Suurhertsogiriigi ja Madalmaade Kuningriigi kaubamärgivaldkonnas pädevust omav asutus. Alates 1. jaanuarist 1996 on Beneluxi kaubamärgiameti ülesanne vaadata läbi kaubamärgitaotlusi seoses absoluutsete keeldumispõhjustega.
14 Libertel esitas 27. augustil 1996 Beneluxi kaubamärgiametile taotluse registreerida kaubamärgina oranž värv teatavatele telekommunikatsiooni kaupadele ja teenustele, neist klassi 9 kuuluvate kaupade osas telekommunikatsiooni materjalidele ja klassidesse 35–38 kuuluvate teenuste osas telekommunikatsiooni teenustele ning telekommunikatsioonivahendite materiaalse, finantsilise ja tehnilise majandamise teenustele.
15 Registreeritava kaubamärgi kirjelduse selles lahtris, mis on mõeldud kaubamärgi kujutise esitamiseks, oli esitatud oranži värvi ristkülik ja kaubamärgi kirjelduse jaoks mõeldud lahtris märge „oranž” ilma värvikoodita.
16 Beneluxi kaubamärgiamet teatas Libertelile 21. veebruari 1997. aasta kirjaga, et keeldub esialgu kõnealuse tähise registreerimisest. Amet leidis, et kuna Libertel ei olnud tõendanud, et taotletav tähis, mis koosneb üksnes oranžist värvist, on kasutamise käigus omandanud eristusvõime, siis puudub sellel tähisel igasugune eristusvõime Beneluxi kaubamärgiseaduse artikli 6bis lõike 1 punkti a tähenduses.
17 Libertel esitas selle esialgse keeldumise peale vastulause. Kuna Beneluxi kaubamärgiameti hinnangul ei olnud alust keeldumist üle vaadata, siis teatas ta 10. septembri 1997. aasta kirjaga lõplikust keeldumisest.
18 Selle keeldumise peale esitas Libertel kaebuse Gerechtshof te 's Gravenhagele (Madalmaad), kes jättis selle 4. juuni 1998. aasta otsusega rahuldamata.
19 Libertel esitas 3. augustil 1998 kassatsioonkaebuse Hoge Raad der Nederlandenile.
20 Vaidluse lahendamisel Hoge Raadis tekkis küsimusi seoses Beneluxi kaubamärgiseaduse artikli 6bis lõike 1 punkti a õige kohaldamisega ja sellest tulenevalt ka direktiivi artikli 3 lõike 1 punkti b tõlgendamisega. Seetõttu esitas Hoge Raad 23. veebruari 2001. aasta kohtumäärusega Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas pelgal konkreetsel värvusel, mis on kujutatud sellisena või määratletud rahvusvahelise koodiga, võib olla teatavate kaupade ja teenuste osas eristusvõime direktiivi artikli 3 lõike 1 punkti b tähenduses?
2. Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis:
a) millistel tingimustel võib möönda, et pelgal konkreetsel värvusel on eristusvõime eespool mainitud tähenduses;
b) kas asjaolu, et kaubamärgi registreerimist taotletakse suure arvu kaupade või teenuste jaoks või hoopis konkreetse kauba või teenuse jaoks või konkreetse kaupade või teenuste rühma jaoks, võib muuta vastust esimesele küsimusele?
3. Kas hindamaks eristusvõimet, mis kindlaksmääratud värvusel võib kaubamärgina olla, on vaja uurida, kas on olemas üldine huvi, et see värvus jääks vabalt kasutatavaks, nagu geograafilisele päritolule osutavate tähiste puhul?
4. Kas selleks, et vastata küsimusele, kas tähisel, mille registreerimist kaubamärgina on taotletud, on eristusvõime direktiivi artikli 3 lõike 1 punkti b tähenduses, peab Beneluxi kaubamärgiamet piirduma eristusvõime abstraktse hindamisega või peab ta arvesse võtma kõiki konkreetse vaidluse asjaolusid, eelkõige selle tähise kasutamist ja seda, kuidas on tähist kasutatud?”
Eelotsuse küsimused
Sissejuhatavad märkused
21 Kõnealuste eelotsuse küsimustega, mis käsitlevad direktiivi artiklit 3, soovitakse teada saada, kas värvusel kui sellisel ilma ruumilise piiritluseta võib olla eristusvõime seoses teatavate kaupade või teenustega, ja kui see on nii, siis millistel tingimustel.
22 Nende küsimuste lahendamiseks tuleb kõigepealt kindlaks määrata, kas värvus kui selline võib moodustada kaubamärgi direktiivi artikli 2 tähenduses.
23 Selleks peab värvus kui selline vastama kolmele tingimusele. Esiteks peab see moodustama tähise. Teiseks peab seda tähist olema võimalik graafiliselt esitada. Kolmandaks peab tähis olema selline, et see võimaldab eristada ühe ettevõtja kaupu ja teenuseid teiste ettevõtjate omadest.
24 Euroopa Liidu Nõukogu ja komisjon tegid ühisavalduse, mis kanti direktiivi vastuvõtmisel nõukogu protokolli ja mille kohaselt nad „leiavad, et artikkel 2 ei välista võimalust [...] registreerida kaubamärgina värvikombinatsiooni või üksikut värvust, tingimusel et asjaomased tähised võimaldavad eristada ühe ettevõtja kaupu ja teenuseid teiste ettevõtjate omadest” (JO OHMI (Ühtlustamisameti Teataja) nr 5/96, lk 607).
25 Ometi ei saa sellisele avaldusele teisese õiguse tõlgendamisel tugineda, kui avalduse sisu ei väljendu kuidagi vaatlusaluse sätte sõnastuses, nagu käesoleval juhul, ja kui avaldusel puudub sellest tulenevalt õiguslik mõju (26. veebruari 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑292/89: Antonissen, EKL 1991, lk I‑745, punkt 18, ja 29. mai 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑329/95: VAG Sverige, EKL 1997, lk I‑2675, punkt 23). Nõukogu ja komisjon tunnistasid lisaks seda piirangut sõnaselgelt oma avalduse sissejuhatavas osas, sedastades, et „kuna [n]õukogu ja komisjoni avaldused, mis on esitatud allpool, ei ole õigusakti teksti osa, siis need ei sea tingimusi selle tõlgendamisele Euroopa Ühenduste Kohtu poolt.”
26 Järelikult on Euroopa Kohtu otsustada, kas direktiivi artiklit 2 tuleb tõlgendada nii, et värvus kui selline võib moodustada kaubamärgi.
27 Sellega seoses tuleb märkida, et ei saa eeldada, et värvus kui selline moodustab tähise. Tavaliselt on värvus lihtsalt asjade omadus. Värvus võib siiski ka tähiseks olla. See sõltub värvuse kasutamise kontekstist. Siiski on võimalik, et värvus kui selline moodustab tähise seoses mõne kauba või teenusega.
28 Lisaks, nagu Euroopa Kohus on varem otsustanud, peab graafiline kujutis direktiivi artikli 2 tähenduses võimaldama esitada kaubamärki eelkõige kujundite, joonte või kirjamärkide kaudu niimoodi, et selle saab kindlalt ära tunda (12. detsembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑273/00: Sieckmann, EKL 2002, lk I‑11737, punkt 46).
29 Graafiline kujutis peab oma eesmärgi täitmiseks olema selge, täpne, iseenesest täielik, kergesti märgatav, arusaadav, püsiv ja objektiivne (eespool viidatud kohtuotsus Sieckmann, punktid 47–55).
30 Käesoleval juhul käsitlevad Euroopa Kohtule esitatud küsimused taotlust registreerida värvus kui selline, mis on esitatud värvinäidisena tasapinnal, värvi sõnalise kirjeldusena ja/või rahvusvaheliselt tunnustatud värvimääratluskoodina.
31 Värvinäidis üksi ei vasta aga käesoleva kohtuotsuse punktides 28 ja 29 mainitud nõuetele.
32 Eelkõige võib värvinäidis aja jooksul muutuda. Ei saa välistada, et teatavatel kandjatel on võimalik värvust talletada muutumatuna. Kuid teised kandjad, näiteks paber, ei võimalda kaitsta värvi tooni aja jooksul tekkivate muutuste eest. Sellisel puhul ei oleks registreerimisel värvinäidise esitamine kestvate tagajärgedega, nagu on nõutud direktiivi artiklis 2 (vt eespool viidatud kohtuotsus Sieckmann, punkt 53).
33 Sellest tulenevalt ei kujuta värvinäidise esitamine iseenesest graafilist kujutist direktiivi artikli 2 tähenduses.
34 Seevastu värvuse sõnaline kirjeldus on seetõttu, et see koosneb sõnadest, mis omakorda on moodustatud kirjamärkidest, värvuse graafiline kujutis (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Sieckmann, punkt 70).
35 Võib olla, et sõnaline kirjeldus ei vasta tingimata kõikidel juhtudel käesoleva kohtuotsuse punktides 28 ja 29 mainitud nõuetele. Seda tuleb hinnata iga juhtumi asjaolude põhjal.
36 Seega võib värvinäidise ja värvuse sõnalise kirjelduse ühendamisel kujuneda graafiline kujutis direktiivi artikli 2 tähenduses, tingimusel et see kirjeldus on selge, täpne, iseenesest täielik, kergesti märgatav, arusaadav, püsiv ja objektiivne.
37 Samadel põhjustel kui need, mis on esitatud käesoleva kohtuotsuse punktis 34, võib värvuse tähistamist rahvusvaheliselt tunnustatud määratluskoodi abil pidada graafiliseks kujutiseks. Niisuguseid koode peetakse täpseks ning püsivaks.
38 Kui värvinäidis koos sõnalise kirjeldusega ei vasta direktiivi artiklis 2 kehtestatud graafilise esituse nõuetele eelkõige sellepärast, et see ei ole täpne või püsiv, siis võib selle puuduse vajaduse korral kompenseerida, lisades värvuse määratluse rahvusvaheliselt tunnustatud värvimääratluskoodi abil.
39 Mis puutub küsimusse, kas värvus kui selline võimaldab eristada ühe ettevõtja kaupu või teenuseid teiste ettevõtjate omadest, siis tuleb hinnata, kas värvused kui sellised saavad edastada täpset teavet eelkõige kauba või teenuse päritolu kohta.
40 Sellega seoses tuleb meenutada, et kuigi värvustega saab vahendada teatavaid assotsiatsioone ja esile kutsuda tundeid, ei ole need oma olemusest tulenevalt eriti sobilikud täpse teabe edasiandmiseks. Seda enam, et tavaliselt kasutatakse neid laiaulatuslikult reklaamis ning kaupade ja teenuste turustamisel tähelepanu äratamise võime tõttu, ilma et oleks tegemist täpse sõnumi edastamisega.
41 Siiski ei oleks õigustatud sellest faktilist laadi tõdemusest järeldada, et põhimõtteliselt on keelatud pidada värvust kui sellist ühe ettevõtja kaupu või teenuseid teiste ettevõtjate omadest eristamist võimaldavaks. Ei saa nimelt välistada, et on olukordi, kus värvus kui selline võib tähistada kaupade või teenuste pärinemist teatavalt ettevõtjalt. Seega tuleb möönda, et värvused kui sellised võivad võimaldada eristada ühe ettevõtja kaupu või teenuseid teiste ettevõtjate omadest direktiivi artikli 2 tähenduses.
42 Eeltoodust tuleneb, et värvus võib eespool kirjeldatud tingimustel kujutada endast kaubamärki direktiivi artikli 2 tähenduses.
43 Käesoleva kohtuotsuse punktides 22–42 esitatud kaalutluste põhjal on võimalik asuda analüüsima eelotsuse küsimusi.
Kolmas küsimus
44 Kõigepealt tuleb uurida kolmandat küsimust, millega eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib teada saada, kas kindlaksmääratud värvuse võimaliku eristusvõime hindamiseks on vaja uurida, kas on olemas üldine huvi, mis õigustab värvuse jätmist vabalt kasutatavaks, nagu geograafilisele päritolule osutavate tähiste puhul.
45 Mõne Euroopa Kohtule esitatud märkuse kohaselt on kaasaegsete tehniliste vahendite abil võimalik eristada väga suurt arvu värvitoone. See väide võib vastata tõele, kuid see ei ole asjakohane kõnesoleva küsimuse puhul. Selle kindlaksmääramiseks, kas värvust kui sellist on võimalik kaubamärgina registreerida, tuleb lähtuda asjaomase avalikkuse vaatenurgast.
46 Kuna eelotsusetaotlusest ei tulene vastupidist, tuleb asuda seisukohale, et põhikohtuasi puudutab kaupu ja teenuseid, mis on suunatud kõigile tarbijatele. Järelikult tuleb nentida, et käesoleval juhul koosneb asjaomane avalikkus keskmistest tarbijatest, kes on piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelikud ja arukad (vt 22. juuni 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑342/97: Lloyd Schuhfabrik Meyer, EKL 1999, lk I‑3819, punkt 26).
47 Nende värvuste arv, mida kõnealune avalikkus on võimeline eristama, ei ole väga suur, kuna avalikkusel on harva võimalik otse võrrelda erinevat värvitooni kaupu. Sellest tulenevalt on vähe selliseid erinevaid värvusi, mida tegelikult on võimalik kaubamärgina kasutada kaupade ja teenuste eristamiseks.
48 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on kaubamärgiõigus oluline osa moonutamata konkurentsi süsteemist, mille kehtestamine ja säilitamine on EÜ asutamislepingu eesmärk (vt 17. oktoobri 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑10/89: HAG II, EKL 1990, lk I‑3711, punkt 13, ja 23. veebruari 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑63/97: BMW, EKL 1999, lk I‑905, punkt 62). Neid õigusi ja võimalusi, mis on kaubamärgi tõttu selle omanikul, tuleb uurida seda eesmärki silmas pidades.
49 Lisaks kuulub registreeritud kaubamärgist tulenevalt selle omanikule direktiivi artikli 5 lõike 1 alusel ainuõigus seoses teatavate kaupade või teenustega, mis annab talle ajaliste piiranguteta õiguse ainsana kasutada seda kaubamärgina registreeritud tähist.
50 Kaubamärgi registreerimise võimalusele võib seada üldisel huvil tuginevaid piiranguid.
51 Seega tuleb direktiivi artiklis 3 loetletud erinevaid registreerimisest keeldumise põhjuseid tõlgendada lähtudes üldisest huvist, mis on neist igaühe aluseks (vt 18. juuni 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑299/99: Philips, EKL 1999, lk I‑5475, punkt 77).
52 Euroopa Kohus on seoses direktiivi artikli 3 lõike 1 punktiga c tõdenud, et see säte täidab üldise huvi eesmärki, mille kohaselt märgid või tähised, mis kirjeldavad nende kaupade või teenuste liiki, mille jaoks registreerimist taotletakse, peavad olema kõigile vabalt kasutatavad (4. mai 1999. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑108/97 ja C‑109/97: Windsurfing Chiemsee, EKL 1999, lk I‑2779, punkt 25, ja 8. aprilli 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑53/01–C‑55/01: Linde jt, EKL 2003, lk I‑3161, punkt 73).
53 Samuti on Euroopa Kohus seoses artikli 3 lõike 1 punktiga e varem sedastanud, et see säte täidab üldisest huvist tulenevat eesmärki, mille kohaselt peab kõigile vabalt kasutatav olema kuju, mille olulistel omadustel on tehniline funktsioon ja mis valiti selle funktsiooni täitmiseks (eespool viidatud kohtuotsused Philips, punkt 80, ning Linde jt, punkt 72).
54 Mis puutub ruumiliselt piiritlemata värvuste kui selliste kaubamärkidena registreerimisse, siis kuna tegelikult kasutada olevaid värvusi on vähe, võib neist juba vähese arvu kaubamärgina registreerimine katta kogu kasutada oleva värvigamma. Nii ulatuslik ainsana kasutamise õigus ei oleks kooskõlas moonutamata konkurentsi süsteemiga, eelkõige seetõttu, et on oht, et see annab ühele ettevõtjale õigusvastase konkurentsieelise. See ei sobiks kokku ka majandusliku arengu ega ettevõtluse arendamisega, kui juba asutatud ettevõtjad saaksid uute ettevõtjate kahjuks enda jaoks registreerida kõik tegelikult kasutada olevad värvused.
55 Seega tuleb tõdeda, et kaubamärke käsitleva ühenduse õiguse kohaldamisalas esineb üldine huvi hoiduda põhjendamatult piiramast värvuste vaba kasutatavust teistele ettevõtjatele, kes pakuvad sama laadi kaupu või teenuseid kui need, mille jaoks kaubamärgi registreerimist taotletakse.
56 Mida rohkem on kaupu või teenuseid, mille jaoks kaubamärgi registreerimist taotletakse, seda tõenäolisemalt on vastavalt olukorrale kaubamärgist tulenev ainuõigus kõikevaldav ja takistab sellega moonutamata konkurentsi süsteemi säilitamist ja üldist huvi hoiduda põhjendamatult piiramast värvuste vaba kasutatavust teistele ettevõtjatele, kes pakuvad sama laadi kaupu või teenuseid kui need, mille jaoks kaubamärgi registreerimist taotletakse.
57 Komisjon väidab oma märkustes, et mõte, mille kohaselt peavad teatavad tähised jääma vabalt kasutatavateks ja neid ei saa seega kaitsta, on pigem väljendatud direktiivi artiklis 6, mitte artiklites 2 või 3. Selle argumendiga ei saa nõustuda.
58 Direktiivi artiklis 6 on nimelt sätestatud juba registreeritud kaubamärgi mõju piirang. Komisjoni argument rõhutab seisukohta, et registreerimistaotluse läbivaatamisel peab toimuma direktiivi artiklis 3 ette nähtud keeldumispõhjuste miinimumkontroll, kuna ohu, et ettevõtjad omandavad mõne tähise, mis peaks jääma vabalt kasutatavaks, neutraliseerivad artiklist 6 tulenevad piirangud registreeritud kaubamärgi mõju rakendamise etapis. Kirjeldatud arutluskäigu tulemuseks on sisuliselt see, et pädevalt ametiasutuselt võetakse kohustus hinnata direktiivi artiklis 3 toodud keeldumispõhjusi kaubamärgi registreerimisel, andmaks kohustus üle kohtule, kelle ülesanne on tagada kaubamärgist tulenevate õiguste konkreetne kasutamine.
59 Niisugune lähenemine on vastuolus direktiivi süsteemiga, mis tugineb registreerimisele eelnevale kontrollile, mitte a posteriori kontrollile. Miski direktiivis sätestatust ei võimalda selle artiklist 6 niisugust järeldust teha. Direktiivi artiklites 2 ja 3 täpsustatud registreerimise takistuste arv ja üksikasjalikkus ning registreerimisest keeldumise puhul kaebuste esitamise võimaluste ulatuslikkus viitavad vastupidi sellele, et registreerimistaotluse kontroll ei või olla minimaalne. See kontroll peab kaubamärkide põhjendamatu registreerimise vältimiseks olema range ja täielik. Nagu Euroopa Kohus on varem otsustanud, tuleb õiguskaitse ja hea halduse eesmärgil veenduda, et ei registreeritaks kaubamärke, mille kasutamist on võimalik tulemuslikult vaidlustada (29. septembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑39/97: Canon, EKL 1998, lk I‑5507, punkt 21).
60 Järelikult tuleb kolmandale eelotsuse küsimusele vastata, et selleks, et hinnata kindlaksmääratud värvusel kaubamärgina olla võivat eristusvõimet, tuleb võtta arvesse üldist huvi hoiduda põhjendamatult piiramast värvuste vaba kasutatavust teistele ettevõtjatele, kes pakuvad sama laadi kaupu või teenuseid kui need, mille jaoks kaubamärgi registreerimist taotletakse.
Esimene küsimus ja teise küsimuse punkt a
61 Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib esimese küsimusega ja teise küsimuse punktiga a sisuliselt teada, kas värvusel kui sellisel on eristusvõime direktiivi artikli 3 lõike 1 punkti b ja lõike 3 tähenduses, ja kui see on nii, siis millistel tingimustel.
62 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on kaubamärgi peamine ülesanne tagada tarbijale või lõppkasutajale kaubamärgiga tähistatud kaupade või teenuste päritolu, võimaldades tal ilma võimaliku segiajamiseta eristada neid kaupu või teenuseid muud päritolu kaupadest või teenustest (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Canon, punkt 28, ja 4. oktoobri 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑517/99: Merz & Krell, EKL 2001, lk I-6959, punkt 22). Kaubamärk peab eristama asjaomased kaubad või teenused konkreetselt ettevõtjalt pärinevana. Sellega seoses tuleb arvesse võtta nii kaubamärkide tavapärast kasutamist päritolutähistena asjaomastes sektorites kui ka asjaomase avalikkuse taju.
63 Asjaomane avalikkus, nagu see on määratletud käesoleva kohtuotsuse punktis 46, koosneb keskmistest tarbijatest, kes on piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelikud ja arukad.
64 Tuleb arvestada asjaoluga, et keskmisel tarbijal on harva võimalik erinevaid kaubamärke otseselt võrrelda, vaid ta peab usaldama neist jäänud ebatäiuslikku mälupilti (vt erinevates kontekstides eespool viidatud kohtuotsus Lloyd Schuhfabrik Meyer, punkt 26, ja 20. märtsi 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑291/00: LTJ Diffusion, EKL 2003, lk I‑2799, punkt 52).
65 Asjaomane avalikkus ei pruugi tajuda värvusest kui sellisest koosnevat kaubamärki samamoodi kui sõna- või kujutismärki, mis koosneb tähisest, mis ei sõltu selle kauba välimusest, mida kaubamärk tähistab. Kuigi avalikkus on harjunud kohe tajuma sõna- või kujutismärke tähistena, mis viitavad kauba päritolule, ei ole see tingimata nii siis, kui tähis sulandub ühte selle kauba omadusega, mille jaoks tähise registreerimist kaubamärgina taotletakse. Mis tahes kujutis- või sõnalise osa puudumisel ei tee keskmised tarbijad harilikult kauba päritolu kohta järeldusi kauba kuju või selle pakendi kuju alusel, sest värvust kui sellist ei kasutata praeguse kaubandustava kohaselt põhimõtteliselt identifitseerimisvahendina. Värvusel kui sellisel puudub tavaliselt olemusest tulenev võime eristada teatava ettevõtja kaupu.
66 Kui tegemist on värvuse kui sellisega, siis võib sellel olla enne igasugust kasutamist eristusvõime vaid erilistel tingimustel, eelkõige kui neid kaupu ja teenuseid, mille jaoks kaubamärgi registreerimist taotletakse, on vähe ja kui asjaomane turg on väga spetsiifiline.
67 Isegi kui värvusel kui sellisel puudub ab initio eristusvõime direktiivi artikli 3 lõike 1 punkti b tähenduses, võib see siiski direktiivi artikli 3 alusel omandada kasutamise käigus eristusvõime seoses taotluses loetletud kaupade ja teenustega. Kaubamärk võib niisuguse eristusvõime muu hulgas omandada pärast asjaomase avalikkuse tavapärase harjutamise protsessi. Sellisel juhul tuleks pädeval asutusel hinnata igakülgselt neid asjaolusid, mis võivad tõendada, et kaubamärk on muutunud võimeliseks identifitseerima asjaomase kauba konkreetselt ettevõtjalt pärinevana ja seega eristama seda kaupa teiste ettevõtjate kaubast (eespool viidatud kohtuotsus Windsurfing Chiemsee, punkt 49).
68 Seega tuleb esimesele eelotsuse küsimusele vastata, et värvus kui selline ilma ruumilise piiritluseta võib seoses teatavate kaupade ja teenustega omada eristusvõimet direktiivi artikli 3 lõike 1 punkti b ja lõike 3 tähenduses, eelkõige tingimusel, et seda saab esitada graafiliselt, nii et see kujutis on selge, täpne, iseenesest täielik, kergesti märgatav, arusaadav, püsiv ja objektiivne. Viimati nimetatud tingimusele ei vasta asjaomase värvuse üksnes paberil kujutamine, kuid võib vastata selle värvi tähistamine rahvusvaheliselt tunnustatud värvimääratluskoodi abil.
69 Teise eelotsuse küsimuse punktile a tuleb vastata, et seda, et värvusel kui sellisel on eristusvõime direktiivi artikli 3 lõike 1 punkti b ja lõike 3 tähenduses, võib tõdeda tingimusel, et asjaomase avalikkuse taju arvestades on kaubamärk võimeline identifitseerima kauba või teenuse, mille jaoks registreerimist taotletakse, konkreetselt ettevõtjalt pärinevana ja seega eristama seda kaupa või teenust teiste ettevõtjate omadest.
Teise küsimuse punkt b
70 Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib teise küsimuse punktiga b teada, kas asjaolu, et värvi registreerimist kaubamärgina taotletakse suure arvu kaupade või teenuste jaoks või hoopis konkreetse kauba või teenuse jaoks või konkreetse kauba- või teenuserühma jaoks, on asjakohane hinnates seda, kas kõnealusel värvil on eristusvõime direktiivi artikli 3 lõike 1 punkti b tähenduses.
71 Käesoleva kohtuotsuse punktides 56, 66 ja 67 toodud kaalutlusi arvestades tuleb teise eelotsuse küsimuse punktile b vastata, et asjaolu, et värvuse kui sellise registreerimist kaubamärgina taotletakse suure arvu kaupade või teenuste jaoks või hoopis konkreetse kauba või teenuse jaoks või konkreetse kauba- või teenuserühma jaoks, on koos teiste konkreetse vaidluse asjaoludega asjakohane nii selle värvi eristusvõime hindamisel, mille jaoks kaubamärki taotletakse, kui ka selle hindamisel, kas selle registreerimine oleks vastuolus üldise huviga hoiduda põhjendamatult piiramast värvuste vaba kasutatavust teistele ettevõtjatele, kes pakuvad sama laadi kaupu või teenuseid kui need, mille jaoks kaubamärgi registreerimist taotletakse.
Neljas küsimus
72 Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib neljanda küsimusega sisuliselt teada saada, kas selle hindamiseks, kas kaubamärgil on eristusvõime direktiivi artikli 3 lõike 1 punkti b ja lõike 3 tähenduses, peab kaubamärkide registreerimise valdkonnas pädev ametiasutus läbi viima abstraktse kontrolli või konkreetse, kõiki vaidluse asjaolusid ja eelkõige kaubamärgi kasutamist arvestava kontrolli.
73 Esiteks tuleb märkida, et direktiivi põhjenduses 12 on täpsustatud, et „tööstusomandi kaitse Pariisi konventsioon on siduv kõigi ühenduse liikmesriikide jaoks” ja et „on oluline, et käesoleva direktiivi sätted oleksid Pariisi konventsiooni sätetega täielikus kooskõlas.”
74 Pariisi konventsiooni artikli 6quinquies C osa lõige 1 täpsustab aga, et „kaubamärgi kaitstavuse kindlakstegemisel tuleb arvesse võtta kõiki asjaolusid, eriti kaubamärgi kasutamise kestust.”
75 Teiseks taotletakse tähise registreerimist kaubamärgina alati seoses registreerimistaotluses mainitud kaupade või teenustega. Nii tuleb kaubamärgi eristusvõimet hinnata ühest küljest seoses kaupade ja teenustega, mille jaoks registreerimist taotletakse, ning teisest küljest seoses sellega, kuidas asjaomane avalikkus seda kaubamärki tajub.
76 Kuna kaubamärkide registreerimiseks pädev ametiasutus peab veenduma, et tähisel ei puudu eristusvõime seoses selle ettevõtja kaupade või teenustega, kes taotleb selle registreerimist kaubamärgina, siis ei saa ta teostada kontrolli in abstracto, vaid kontrolli peab tingimata läbi viima in concreto. Kõnealuse kontrolli puhul tuleb arvesse võtta kõiki konkreetse vaidluse asjaolusid, sealhulgas vajaduse korral selle tähise kasutamist, mille registreerimist kaubamärgina taotletakse.
77 Järelikult tuleb neljandale eelotsuse küsimusele vastata, et selle hindamiseks, kas kaubamärgil on eristusvõime direktiivi artikli 3 lõike 1 punkti b tähenduses, peab kaubamärkide registreerimise valdkonnas pädev ametiasutus läbi viima konkreetse kontrolli, võttes arvesse kõiki vaidluse asjaolusid, eelkõige kaubamärgi kasutamist.
Kohtukulud
78 Euroopa Kohtule märkusi esitanud Madalmaade valitsuse, Ühendkuningriigi valitsuse ning komisjoni kohtukulusid ei hüvitata. Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus siseriiklikus kohtus poolelioleva kohtuasja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus.
Esitatud põhjendustest lähtudes
EUROOPA KOHUS,
vastuseks Hoge Raad der Nederlandeni 23. veebruari 2001. aasta kohtumäärusega esitatud küsimustele, otsustab:
1. Värvus kui selline ilma ruumilise piiritluseta võib seoses teatavate kaupade ja teenustega omada eristusvõimet nõukogu 21. detsembri 1988. aasta esimese direktiivi 89/104/EMÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta artikli 3 lõike 1 punkti b ja lõike 3 tähenduses, eelkõige tingimusel, et seda saab esitada graafiliselt, nii et see kujutis on selge, täpne, iseenesest täielik, kergesti märgatav, arusaadav, püsiv ja objektiivne. Viimati nimetatud tingimusele ei vasta asjaomase värvi üksnes paberil kujutamine, kuid võib vastata selle värvi tähistamine rahvusvaheliselt tunnustatud värvimääratluskoodi abil.
2. Värvusel kaubamärgina olla võiva eristusvõime hindamiseks tuleb arvesse võtta üldist huvi hoiduda põhjendamatult piiramast värvuste vaba kasutatavust teistele ettevõtjatele, kes pakuvad sama laadi kaupu või teenuseid kui need, mille jaoks kaubamärgi registreerimist taotletakse.
3. Värvuse kui sellise puhul võib eristusvõimet direktiivi 89/104 artikli 3 lõike 1 punkti b ja lõike 3 tähenduses tunnistada tingimusel, et asjaomase avalikkuse taju osas on kaubamärk võimeline identifitseerima kauba või teenuse, mille jaoks registreerimist taotletakse, konkreetselt ettevõtjalt pärinevana ja seega eristama seda kaupa või teenust teiste ettevõtjate omadest.
4. Asjaolu, et värvuse kui sellise registreerimist kaubamärgina taotletakse suure arvu kaupade või teenuste jaoks või hoopis konkreetse kauba või teenuse jaoks või konkreetse kauba- või teenuserühma jaoks, on koos teiste konkreetse vaidluse asjaoludega asjakohane nii selle värvuse eristusvõime hindamisel, mille jaoks kaubamärki taotletakse, kui ka selle hindamisel, kas selle registreerimine oleks vastuolus üldise huviga hoiduda põhjendamatult piiramast värvuste vaba kasutatavust teistele ettevõtjatele, kes pakuvad sama laadi kaupu või teenuseid kui need, mille jaoks kaubamärgi registreerimist taotletakse.
5. Selle hindamiseks, kas kaubamärgil on eristusvõime direktiivi 89/104 artikli 3 lõike 1 punkti b tähenduses, peab kaubamärkide registreerimise valdkonnas pädev ametiasutus läbi viima konkreetse kontrolli, võttes arvesse kõiki vaidluse asjaolusid, eelkõige kaubamärgi kasutamist.
Puissochet | Wathelet | Timmermans |
Macken | von Bahr | Cunha Rodrigues |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 6. mail 2003 Luxembourgis.
R. Grass | | G. C. Rodríguez Iglesias |