ÜLDKOHTU OTSUS (kolmas koda laiendatud koosseisus)
7. detsember 2018(*)
Riigiabi – Abi, mida Belgia andis ARCO kontserni rahandusühistutele – Ühistu füüsilistest isikutest liikmete osalusi kaitsev tagatisskeem – Otsus, millega tunnistatakse abi siseturuga kokkusobimatuks ja keelatakse liikmetele määratud hüvitiste väljamaksmine – Vaidluse ese – Tagasinõudmine – Proportsionaalsus
Kohtuasjas T‑664/14,
Belgia Kuningriik, esindajad: C. Pochet ja J.-C. Halleux, keda abistas advokaat J. Meyers,
hageja,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: L. Flynn ja B. Stromsky,
kostja,
mille ese on ELTL artikli 263 alusel esitatud nõue tühistada komisjoni 3. juuli 2014. aasta otsuse 2014/686/EL, mis käsitleb riigiabi SA.33927 (12/C) (ex 11/NN), mida on andnud Belgia – Rahandusühistute füüsilisest isikust partnerite osalusi kaitsev tagatisskeem (ELT 2014, L 284, lk 53), artikli 2 lõige 4,
ÜLDKOHUS (kolmas koda laiendatud koosseisus),
koosseisus: president S. Frimodt Nielsen (ettekandja), kohtunikud V. Kreuschitz, I. S. Forrester, N. Półtorak ja E. Perillo,
kohtusekretär: ametnik G. Predonzani,
arvestades menetluse kirjalikku osa ja 22. novembri 2017. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
ARCO kontserni äriühingud
1 Arcofin SCRL, Arcopar SCRL ja Arcoplus (edaspidi „ARCO äriühingud“) on Belgia õiguse alusel tegutsenud piiratud vastutusega rahandusühistud (edaspidi „rahandusühistud“). Need äriühingud, kõik kolm nüüdseks likvideerimisel, asutati 1930. aastatel eesmärgiga koordineerida kristlike töötajate liikumiste Mouvement ouvrier chrétien ja Algemeen Christelijk Werknemersverbond tegevust ning toetada nimetatud tegevust finantsiliselt, investeerides eelkõige sotsiaalsfääri.
2 ARCO äriühingutel on enam kui 800 000 liiget, kellest 99% on füüsilised isikud (edaspidi „liikmed“). Belgia Kuningriigi väitel on keskmiseks liikme osaluse suuruseks ligikaudu 2000 eurot.
3 2001. aastal sai Arcofinist 15protsendilise osalusega Dexia SA põhiaktsionär. 3. oktoobril 2008 osales Arcofin päästeoperatsiooni raames 350 miljoni euroga Dexia kapitali suurendamises kogusummas 6 miljardit eurot. Alates 2008. aastast ei ole ARCO äriühingud uusi ühistu osakuid emiteerinud. Ajavahemikul 2008 kuni 2011 kaotasid nad 7% oma liikmetest.
4 8. detsembril 2011 kinnitasid ARCO äriühingute üldkoosolekud otsuse alustada vabatahtlikku likvideerimist.
Kõnealune meede
5 10. oktoobril 2008. aastal teatas Belgia valitsus rahandusministri pressiteate vormis oma kavatsusest laiendada krediidiasutuste hoiuste tagamise skeemi kindlustusseltsidele ja samuti rahandusühistutele, ning suurendada sellega tagatud summat 100 000 eurole. Nähti ette, et nimetatud uued isikud võivad tagatisfondiga liituda vabatahtlikkuse alusel. Selline kavatsus esitati Belgia parlamendile seaduseelnõuna 14. oktoobril 2008, mis järgmisel päeval kiirkorras vastu võeti (15. oktoobri 2008. aasta seadus, mis puudutab meetmeid, millega edendatakse finantsstabiilsust ja kehtestatakse eelkõige riigitagatis finantsstabiilsuse raames antud laenudele ja teistele tehingutele, Moniteur belge, 17.10.2008, lk 55634).
6 21. jaanuari 2009. aasta ühises pressiteates kinnitasid Belgia peaminister ja rahandusminister, et eelmine valitsus oli võtnud kohustuse rakendada rahandusühistute eraisikutest liikmetele tagatismehhanismi. See mehhanism pidi koosnema järgmistest elementidest:
– tagatistasu (preemia) maksmine asjaomaste äriühingute poolt;
– institutsionaalsete liikmete kohustus säilitada oma osalus kogu tagatisperioodi vältel;
– „aastase hüvitise“ piirmäär eraisikust ja institutsioonidest liikmetele;
– täiendav rahaline panus äriühingu poolt, kui saadud dividendid ületavad teatud miinimummäära;
– töötatakse välja kord, mis võimaldab ametivõimudel osaleda kapitalikasumis, kui tagatisskeemist väljutakse.
7 Seejärel võttis Belgia parlament vastu 14. aprilli 2009. aasta seaduse, millega muutis 2. augusti 2002. aasta seadust finantssektori ja finantsteenuste järelevalve kohta (Moniteur belge, 21.4.2009, lk 32106), võimaldades valitsusel rakendada tagatisskeem, mis kaitseks nimelt füüsilisest isikust liikmete osalusi sellistes tegevusloa saanud ühistutes, mille usaldatavusnõuete täitmise üle teostab järelevalvet Belgia keskpank või mis on investeerinud vähemalt poole oma varast sellise järelevalve all olevasse asutusse, nagu ARCO äriühingute rahandusühistud.
8 Need sätted on üle võetud 22. veebruari 1998. aasta seaduse, millega kehtestatakse Belgia keskpanga põhikiri, muudetud versioonis, artikli 36/24 lõike 1 punktist 3. Sellele artiklile tuginedes võimaldatakse kuninga 10. oktoobri 2011. aasta dekreediga, millega muudetakse kuninga 14. novembri 2008. aasta dekreeti, mis käsitleb 15. oktoobri 2008. aasta seaduse rakendamist ning millega muudetakse 2. augusti 2002. aasta seadust (Moniteur belge, 12.10.2011, lk 62641), rahandusühistutel soovi korral taotleda varem võetud meetmetes ette nähtud tagatisskeemiga liitumist. Liituda otsustanud äriühingud peavad tegema kuninga 14. novembri 2008. aasta dekreedi, mis käsitleb 15. oktoobri 2008. aasta seaduse rakendamist ning millega muudetakse 2. augusti 2002. aasta seadust finantssektori ja finantsteenuste järelevalve kohta (Moniteur belge, 17.11.2008, lk 4088), alusel loodud hoiuste, elukindlustuse ja tegevusloaga ühistute kapitali kaitsmise erifondi (edaspidi „erifond“) osamakse, mis moodustab 0,15% tagatisega hõlmatud summast ning ühekordse liitumistasuna 0,1% sellest summast. Tagatist kasutatakse üksnes äriühingu pankroti puhul, või juhul, kui Belgia finantsjärelevalveasutus on teinud kindlaks selle maksevõimetuse. Tagatisega on hõlmatud üksnes osakapital, mille on füüsilised isikud sisse maksnud enne 10. oktoobri 2011. aasta kuninga dekreedi jõustumist, maksimaalselt 100 000 euro ulatuses iga füüsilise isiku kohta. Tagatise väljamaksed tehakse erifondist ning vahendite ammendumisel selles fondis Caisse des dépôts et consignations’i (Belgia) poolt.
9 13. oktoobril 2011 esitasid Arco äriühingud taotluse tagatisskeemiga liitumiseks. Belgia ministrite nõukogu rahuldas selle taotluse 15. oktoobril 2011 ja see tehti avalikuks samal päeval. Formaalselt rahuldati ARCO äriühingute liitumistaotlus kuninga 7. novembri 2011. aasta dekreediga, millega kiideti heaks tagatise andmine ühistute osakapitali kaitseks (Moniteur belge, 18.11.2011, lk 68640), ning mis selle artikli 3 kohaselt jõustus 14. oktoobril 2011 (edaspidi „tagatis“ või „kõnealune meede“). Ükski teine rahandusühistu tagatisskeemiga liituda ei soovinud.
10 Sellest lähtudes tasusid ARCO äriühingud ettenähtud rahasummad erifondi. Nende tagatisskeemiga liitumine seoti mitme tingimusega: keeld suunata osakute uusi avalikke emissioone füüsilistele isikutele, piirang investeeritud vahenditelt makstavale intressimäärale, ja institutsionaalsete liikmete kohustus mitte võtta välja investeeritud osakapitali. Kuninga 7. novembri 2011. aasta dekreet täpsustas samuti, et erifondist makstakse liikmetele hüvitist üksnes peale ARCO äriühingute üldkoosolekute poolt heaks kiidetud likvideerimise lõppotsuse esitamist.
11 Nagu juba eespool punktis 4 märgitud, alustasid ARCO äriühingud vabatahtlikku likvideerimist 8. detsembril 2011.
Haldusmenetlus
12 7. novembril 2011 teatas Belgia Kuningriik tagatisskeemist Euroopa Komisjonile.
13 6. detsembri 2011. aasta kirjas teatas komisjon Belgia Kuningriigile, et tema hinnangul võib tagatis kujutada endast ebaseaduslikku ja siseturuga kokkusobimatut riigiabi ning palus viimasel peatada kogu tegevus, millega seda meedet ellu viidi. Belgia pädevad asutused vastasid sellele kirjale 22. detsembri 2011. aasta kirjaga.
14 3. aprilli 2012. aasta otsusega avas komisjon tagatisega seoses ELTL artikli 108 lõikega 2 ette nähtud formaalse uurimismenetluse (edaspidi „menetluse algatamise otsus“). 19. juulil 2012 avaldati menetluse algatamise otsus „Riigiabi SA.33927 (2012/C) (ex 2011/NN) – Tagatisskeem rahandusühistu üksikliikmete osakute kaitseks – Kutse märkuste esitamiseks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 108 lõikele 2“ Euroopa Liidu Teatajas (ELT 2012, C 213, lk 64). Selles otsuses kehtestas komisjon Belgiale kohustuse peatada meede nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli [108] kohaldamiseks (EÜT 1999, L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339), artikli 11 lõike 1 alusel senikauaks, kuni komisjon võtab vastu otsuse selle kokkusobivuse kohta siseturuga.
15 Belgia Kuningriik esitas oma seisukohad menetluse algatamise otsuse osas 18. juunil 2012. Belgia vastas 5. detsembri 2012. aasta ja 20 septembri 2013. aasta kirjades talle komisjoni poolt esitatud küsimustele.
16 17. augustil 2012 esitasid komisjonile oma märkused ka ARCO äriühingud. Need märkused edastas komisjon Belgia Kuningriigile, kes teatas 16. oktoobril 2012 komisjonile, et ta ei pea vajalikuks omapoolseid märkusi lisada.
Vaidlustatud otsus
17 3. juulil 2014 võttis komisjon vastu otsuse 2014/686/EL, mis käsitleb riigiabi SA.33927 (12/C) (ex 11/NN), mida on andnud Belgia – Rahandusühistute füüsilisest isikust partnerite osalusi kaitsev tagatisskeem (ELT 2014, L 284, lk 53, edaspidi „vaidlustatud otsus“). Komisjon jõudis järeldusele, et tagatisskeem kujutas endast ARCO äriühingutele antud riigiabi ning et see Belgia Kuningriigi poolt ebaseaduslikult antud abi ei ole siseturuga kokkusobiv (vaidlustatud otsuse artikkel 1).
18 Vaidlustatud otsuses leidis komisjon, et kõnealuse abi tegelikud kasusaajad olid ARCO äriühingud ning et see oli osa meetmete kogumist, mis koosnes 10. oktoobri 2008. aasta pressiteatest (vt punkt 5 eespool), 21. jaanuari 2009. aasta pressiteatest (vt punkt 6 eespool) ja ARCO äriühingute liitmisest tagatisskeemiga (vaidlustatud otsuse põhjendused 80–90).
19 Komisjoni hinnangul andis tagatisskeem ARCO äriühingutele valikulise eelise, aidates neil meelitada ligi uut või säilitada olemasolevat kapitali. Selle eelise valikulisus väljendub ka selles, et abikõlblikud olid üksnes rahandusühistud. Igal juhul hindab komisjon ARCO äriühingute osakutesse investeerijatele antud tagatise ebaproportsionaalseks – arvestades investeeritud vahendite kogusummat –, mis välistab kõnealuse meetme igasuguse õigustatuse, arvestades kriteeriume, millega hinnatakse eeliste olemasolu, mida võiks õigustada maksusüsteemi üldise ülesehitusega, isegi kui eeldada, et need kriteeriumid on käesoleval juhul kohaldatavad (vaidlustatud otsuse põhjenduspunktid 100–107). Komisjon, olles kontrollinud teisi ELTL artikli 107 lõikes 1 nimetatud tingimusi, jõudis järeldusele, et tagatise näol oli tegemist riigiabiga selle sätte tähenduses (vaidlustatud otsuse põhjendus 110).
20 Mis puudutab kõnealuse abi kokkusobivust siseturuga, siis märkis komisjon, et õigusliku alusena tuleks kõne alla ELTL artikli 107 lõige 3. Siiski leidis komisjon, et kõnealune meede ei olnud sobiv, vajalik ega proportsionaalne, arvestades eesmärki kõrvaldada tõsine häire Belgia majanduses, mistõttu ei saa komisjon seda pidada siseturuga kokkusobivaks (vaidlustatud otsuse põhjendused 111–129).
21 Lõpuks määratles komisjon ARCO äriühingutelt tagasinõutava eelise suuruse arvutamise meetodi ja palus Belgia Kuningriigil esitada komisjonile vajalikud andmed. Ka märkis komisjon ELTL artikli 108 lõikele 2 tuginedes, et tema hinnangul on põhjendatud, et see riik peaks jätkuvalt hoiduma mis tahes väljamaksete tegemisest selle tagatisskeemi alusel (vaidlustatud otsuse põhjendused 130–142).
22 Seega kohustas komisjon vaidlustatud otsuses Belgia Kuningriiki ARCO äriühingutelt sisse nõudma eelise, mille viimased olid tema hinnangul alusetult saanud (vaidlustatud otsuse artikli 2 lõige 1). Lisaks kohustas komisjon Belgia Kuningriiki tühistama õigusaktid, millel tagatisskeem põhineb (vaidlustatud otsuse põhjendus 143) ja keelas seda liikmete kasuks rakendada (vaidlustatud otsuse artikkel 2 lõige 4). See keeld on käesoleva hagi ese.
Riigisisene menetlus ja vaidlustatud otsuse kehtivust käsitlev eelotsusetaotlus
Tagatisskeemi vaidlustamine riigisiseses kohtus
23 Detsembris 2011 ja jaanuaris 2012 esitasid füüsilised isikud, pensionide rahastamise asutus Ogeo Fund ja Schaarbeeki kommuun (Belgia) Conseil d’État’le (Belgia riiginõukogu) kolm hagi. Nende hagidega taotleti kuninga 10. oktoobri (vt punkt 8 eespool) ja 7. novembri 2011. aasta (vt punkt 9 eespool) dekreetide tühistamist. Hagejad väitsid sisuliselt seda, et nimetatud dekreedid rikuvad Belgia põhiseaduses sõnastatud võrdsuse põhimõtet, kuna tekitavad sellise ühistu füüsilisest isikust aktsionäride, kelle suhtes saab nimetatud dekreetidega kehtestatud tagatisskeemi kohaldada, ja teiste finantssektorile lähedaste ühistute füüsilisest isikust aktsionäride, kellele nimetatud skeem ei laiene, erineva kohtlemise.
24 Leidnud, et kuninga 10. oktoobri ja 7. novembri 2011. aasta dekreedid põhinevad 22. veebruari 1998. aasta seaduse artiklil 36/24 ja jäävad seetõttu Belgia seadusandja enda kehtestatud piiridesse, ning erinev kohtlemine, millele viidatakse, tuleneb õigusnormist, esitas Conseil d’État (Belgia riiginõukogu) Cour constitutionnelle’ile (konstitutsioonikohus, Belgia) mitu eelotsuse küsimust, mis puudutavad nimetatud artikli kooskõla Belgia põhiseadusega.
25 Kuid Cour constitutionnelle (konstitutsioonikohus) pidas nendele küsimustele vastamiseks esmalt vajalikuks teha selgeks 22. veebruari 1998. aasta seaduse artikli 36/24 vastavus Euroopa Liidu õigusega. Selleks esitas see kohus Euroopa Kohtule kuus eelotsuse küsimust (kohtuasi C‑76/15), millest viis puudutasid vaidlustatud otsuse kehtivust ning kohustusi, mis käesoleval juhul Belgia Kuningriigile ELTL artikli 108 lõikest 3 tulenevad.
21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Vervloet jt (C‑76/15)
26 Esimese Euroopa Kohtule esitatud eelotsuse küsimuse ese oli hinnang tagatisskeemi vastavuse kohta Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 1994. aasta direktiivi 94/19/EÜ hoiuste tagamise skeemide kohta (EÜT 1994, L 135, lk 5; ELT eriväljaanne 06/01, lk 252), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. märtsi 2005. aasta direktiiviga 2005/1/EÜ, millega muudetakse nõukogu direktiive 73/239/EMÜ, 85/611/EMÜ, 91/675/EMÜ, 92/49/EMÜ ja 93/6/EMÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 94/19/EÜ, 98/78/EÜ, 2000/12/EÜ, 2001/34/EÜ, 2002/83/EÜ ja 2002/87/EÜ ning luuakse finantsteenuste komiteede uus organisatsiooniline struktuur (ELT 2005, L 79, lk 9), artiklitega 2 ja 3. Teine eelotsuse küsimus puudutas vaidlustatud otsuse kehtivust. Neli ülejäänud küsimust käsitlesid tagatisskeemide kokkusobivust liikmesriikidele ELTL artikli 108 lõikest 3 tulenevate kohustustega.
27 Vastusena Cour constitutionnelle’i (konstitutsioonikohus) esitatud küsimustele tegi Euroopa Kohus 21. detsembril 2016. aastal otsuse kohtuasjas Vervloet jt (C‑76/15, EU:C:2016:975), mille resolutsioon on sõnastatud järgmiselt:
„1. Direktiivi [94/19] artikleid 2 ja 3 tuleb tõlgendada nii, et need ei näe liikmesriikidele ette kohustust võtta vastu finantssektoris tegutsevate tegevusloaga ühistute osakute selline tagatisskeem nagu põhikohtuasjas, ega seda, kui liikmesriik võtab sellise skeemi vastu tingimusel, et see skeem ei kahjusta sellise hoiuste tagatisskeemi kasulikku mõju, mille sisseseadmise kohustuse näeb liikmesriikidele ette nimetatud direktiiv – mida tuleb kontrollida eelotsusetaotluse esitanud kohtul, ning kui see on kooskõlas ELTL artiklitega 107 ja 108.
2. […] esitatud eelotsuse küsimuste analüüsimisel ei ilmnenud ühtegi asjaolu, mis mõjutaks [vaidlustatud] otsuse kehtivust.
3. ELTL artikli 108 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus põhikohtuasjas käsitletav tagatisskeem, kuna viimast rakendati nimetatud sättest tulenevaid õigusi rikkudes.“
Riigisisene menetlus
28 15. juuni 2017. aasta otsusega tunnistas Cour constitutionnelle (konstitutsioonikohus) 22. veebruari 1998. aasta seaduse artikli 36/24 põhiseaduse vastaseks. Cour constitutionnelle (konstitutsioonikohus) rajas oma otsuse Euroopa Kohtu tõdemusele, et tegemist oli ebaseadusliku riigiabiga.
29 6. märtsi 2018. aasta otsusega tühistas Conseil d’État (Belgia riiginõukogu) kuninga 10. oktoobri (vt punkt 8 eespool) ja 7. novembri 2011. aasta (vt punkt 9 eespool) dekreedid.
Kohtuasi T‑711/14
30 Üldkohtu kantseleisse 7. oktoobril 2014 saabunud hagiavalduses (kohtuasi T‑711/14) palusid ARCO äriühingud vaidlustatud otsus tühistada. Oma hagis vaidlustasid ARCO äriühingud nimelt komisjoni hinnangu nii selles osas, et kõnealune meede kujutab endast riigiabi, mille saajad nad olid, kui ka hinnangu selle kohta, et kõnealust abi ei saa pidada siseturuga kokkusobivaks. Samuti vaidlustasid ARCO äriühingud Belgia Kuningriigile kehtestatud keelu maksta liikmetele välja tagatud summad, mis on ka käesoleva hagi ese.
31 9. veebruari 2018. aasta määrusega kohtuasjas Arcofin jt vs. komisjon (T‑711/14, ei avaldata, EU:T:2018:80) jättis Üldkohus hagi osaliselt ilmselge vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ja osaliselt ilmselgelt õiguslikult põhjendamatuse tõttu rahuldamata. ARCO äriühingute hagid, millega vaidlustati Belgia Kuningriigile kehtestatud keeld maksta pärast likvideerimise lõpetamist liikmetele tagatud rahasummad, jäeti läbi vaatamata ilmselge vastuvõetamatuse tõttu, kuivõrd nendel äriühingutel puudub õigustatud huvi Belgia Kuningriigi poolt käesolevas kohtuasjas vaidlustatud sätete vastu.
Menetlus ja poolte nõuded
Menetluse kirjalik osa
32 Üldkohtu kantseleisse 15. septembril 2014 saabunud hagiavaldusega esitas Belgia Kuningriik käesoleva hagi.
33 12. oktoobri 2015. aasta Üldkohtu kodukorra artikli 69 punkti a alusel vastu võetud otsusega – tõdedes esiteks, et Cour constitutionnelle’i (konstitutsioonikohus) poolt kohtuasjas C‑76/15 esitatud eelotsuse küsimus (vt punktid 23–26 eespool) puudutas vaidlustatud otsuse kehtivust ja sellega paluti Euroopa Kohtul hinnata olulist osa argumentidest, mida esitasid ARCO äriühingud kohtuasjas T‑711/14, ja leides teiseks, et käesoleva kohtuasja lahendus näib sõltuvat äriühingute poolt algatatud hagimenetluse tulemusest, ning olles ära kuulanud pooled vastavalt kodukorra artikli 70 lõikele 1 – peatas Üldkohtu kuuenda koja president käesoleva kohtuasja menetluse kuni Euroopa Kohtu lahendi kuulutamiseni.
34 Menetlus jätkus 21. detsembri 2016. aasta kohtuotsuse kuulutamisega kohtuasjas Vervloet jt (C‑76/15, EU:C:2016:975) (vt punkt 27 eespool).
35 Seoses Üldkohtu kodade koosseisude muutumisega oli ettekandja kohtunik määratud kolmandasse kotta, kuhu seetõttu käesolev kohtuasi lahendamiseks suunati.
36 Samal päeval kutsus Üldkohus (kolmas koda) kodukorra artikli 89 lõike 3 punkti a kohaselt pooli üles avaldama arvamust, millised on järeldused, mida võiks käesoleva kohtuasja jaoks teha 21. detsembri 2016. aasta kohtuotsusest kohtuasjas Vervloet jt (C‑76/15, EU:C:2016:975).
37 Pooled järgisid selle menetlust korraldava meetme jaoks neile antud tähtaegu.
38 Kodukorra artikli 89 lõike 3 punkti a kohaselt menetlust korraldava meetmena 26. juunist 2017 palus Üldkohus (kolmas koda) pooltel avaldada seisukoht eelkõige järgmistes küsimustes:
– milliseid tagajärgi nad arvavad riigisisese õiguse järgi saabuvat 22. veebruari 1998. aasta seaduse artiklil 36/24 kehtetuks tunnistamisele Cour constitutionnelle’i (konstitutsioonikohus) poolt;
– milline oleks arvatav mõju, kui Üldkohus vaidlustatud otsuse tühistaks, arvestades eelmisele küsimusele antud vastust.
39 Pooled vastasid nendele küsimustele selleks antud tähtaja jooksul.
40 Kodukorra artikli 89 lõike 3 punkti a kohaselt menetlust korraldava meetmena 12. septembrist 2017 Üldkohus (kolmas koda) eelkõige:
– palus Belgia Kuningriigil võtta seisukoht mõnede komisjoni vastuste suhtes eespool punktis 38 nimetatud küsimustele;
– küsis veel kord Belgia Kuningriigilt õiguslike ja praktiliste järelmite kohta puhuks, kui Üldkohus peaks tühistama vaidlustatud otsuse artikli 2 lõike 4, arvestades 22. veebruari 1998. aasta seaduse artikli 36/24 Cour constitutionnelle’i (konstitutsioonikohus) poolt kehtetuks tunnistamist.
41 Belgia Kuningriik vastas nendele küsimustele talle selleks ette nähtud aja jooksul ja komisjonile anti võimalus esitada nende vastuste kohta märkusi.
42 Oma kolmanda koja ettepanekul otsustas Üldkohus kodukorra artiklit 28 rakendades anda kohtuasi üle suuremale kohtukoosseisule.
Menetluse suuline osa
43 Ettekandja kohtuniku ettepanekul otsustas Üldkohus (kolmas koda) avada menetluse suulise osa.
44 Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu küsimustele kuulati ära 22. novembril 2017. aastal toimunud kohtuistungil.
45 13. märtsi 2018. aasta kirjas informeeris Belgia Kuningriik Üldkohut eespool punktis 29 nimetatud 6. märtsi 2018. aasta otsuse kuulutamisest Conseil d’État (Belgia riiginõukogu) poolt.
46 14. märtsil 2018 esitatud vastuses esitas komisjon taotluse jätta kohtuasjas otsus tegemata.
47 Üldkohtu kolmanda koja laiendatud koosseisu kohtumäärusega 23. märtsist 2018 taasavati menetluse suuline osa. Seega lisati eespool punktides 45 ja 46 nimetatud dokumendid toimikusse ja pooltel paluti esitada vastavalt oma võimalikud märkused nende dokumentide osas. Kodukorra artikli 89 lõike 3 punkti b kohase menetlust korraldava meetmena paluti komisjonil võtta seisukoht teatud Belgia Kuningriigi poolt 13. märtsi 2018. aasta kirjas (vt punkt 45 eespool) esitatud põhjenduste osas.
48 Pooled esitasid oma märkused ja vastasid küsimustele selleks määratud tähtaja jooksul.
49 Kodukorra artikli 89 lõike 3 punkti b kohase menetlust korraldava meetmena paluti komisjonil 20. aprillil 2018 võtta seisukoht Belgia Kuningriigi poolt teatud märkustes, mille nad esitasid nende taotlusele jätta otsus tegemata, esitatud põhjenduste suhtes (vt punkt 46 eespool).
50 Komisjon täitis menetlust korraldava meetme selleks ette nähtud tähtajaks.
51 Märkused, mida Belgia Kuningriik spontaanselt komisjoni vastustele esitas, võeti toimikusse.
52 Menetluse suuline osa lõpetati 15. mail 2018.
Poolte nõuded
53 Belgia Kuningriik palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsuse artikli 2 lõige 4;
– mõista menetluskulud välja komisjonilt.
54 Komisjon palub sisuliselt Üldkohtul:
– leida, et kuna vaidluse ese on ära langenud, puudub vajadus kohtuasjas otsus teha;
– teise võimalusena, jätta hagi rahuldamata;
– igal juhul mõista Belgia Kuningriigilt välja käesoleva menetlusega seotud kohtukulud.
Õiguslik käsitlus
Vaidluse ese
55 Komisjon väidab, et Conseil d’État (Belgia riiginõukogu) poolt eespool punktis 29 nimetatud 6. märtsi 2018. aasta otsusega kuninga 10. oktoobri (vt punkt 8 eespool) ja 7. novembri 2011. aasta (vt punkt 9 eespool) dekreetide tühistamine välistas vaidlustatud otsuse artikli 2 lõike 4 võimaliku tühistamise mis tahes õigusliku mõju. Komisjon leiab, et Belgia Kuningriigil on võimatu teostada liikmetele väljamakseid mitte keelu tõttu, mis selles sättes sisaldub, vaid Belgia riigisiseses õiguskorras nende õigusaktide tagasiulatuva mõjuga tühistamise tõttu, mis olid maksete õiguslik alus. Komisjon järeldas sellest, et käesoleva kohtuvaidluse ese on ära langenud ja palus seetõttu Üldkohtul otsustada, et puudub vajadus asja üle otsustada.
56 Belgia Kuningriik oli sellele taotlusele vastu.
57 Tingimused, millest liidu kohus peab lähtuma, kui otsustab, et talle lahendada antud kohtuasjal puudub ese, mistõttu ei ole vaja teha kohtuotsust, on täpsustatud 7. juuni 2007. aasta kohtuotsuses Wunenburger vs. komisjon (C‑362/05 P, EU:C:2007:322, punktid 41–45 ja 47–53). Sellega seoses tuleb märkida, et vaidluse ese peab säilima kuni kohtuotsuse tegemiseni, vastasel juhul võidakse asjas kohtuotsust mitte teha, mis eeldab, et hagi peab selle esitajale tooma selle lõpptulemuse kaudu mingit kasu (vt 7. juuni 2007. aasta kohtuotsus Wunenburger vs. komisjon, C‑362/05 P, EU:C:2007:322, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega, kui Belgia Kuningriik põhjendatult väidab, et liikmesriigid ei pea põhjendama oma õigustatud huvi sätte tühistamiseks, ei muuda see siiski asjaolu, et isegi kui hagejaks on liikmesriik, peab liidu kohus leidma, et asjas ei ole vaja teha kohtuotsust, kui taotletaval tühistamisel puuduks õiguslik mõju (vt selle kohta 24. novembri 2005. aasta kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, C‑138/03, C‑324/03 ja C‑431/03, EU:C:2005:714, punkt 25).
58 Sellega seoses on ühest küljest Euroopa Kohus täpsustanud, et vaidluse ese ei säili menetluses akti tühistamiseks, mille selle autor on kohtumenetluse ajal kehtetuks tunnistanud (vt selle kohta 7. juuni 2007. aasta kohtuotsus Wunenburger vs. komisjon, C‑362/05 P, EU:C:2007:322, punktid 47 ja 48). Teisest küljest, seevastu, on Euroopa Kohus samuti selgitanud, et vaidluse ese säilib menetluses akti suhtes, mille õigusvastasus võib korduda tulevikus, sõltumata selle juhtumi asjaoludest, mis olid aluseks esitatud hagile (7. juuni 2007. aasta kohtuotsus Wunenburger vs. komisjon, C‑362/05 P, EU:C:2007:322, punkt 52).
59 Esiteks peab märkima, et vaidlustatud otsuse artikli 2 lõige 4 ei ole kehtetuks tunnistatud ega ole seetõttu tagasiulatuvalt kadunud. Sellest järeldub, et kui Üldkohus peaks leidma, et vaidluse ese on ära langenud ja asjas ei pea otsust enam tegema põhjendusel, et selle sätte tühistamisel puuduks õiguslik mõju, jääks vaidlustatud otsuse artikli 2 lõige 4 siiski liidu õiguskorda.
60 Teiseks, nagu väidab õigustatult ka komisjon, ilma et Belgia Kuningriik oleks sellele vastu vaielnud, muutis Conseil d’État (Belgia riiginõukogu) poolt kuninga 10. oktoobri ja 7. novembri 2011. aasta dekreetide tühistamine võimatuks nendes õigusaktides ette nähtud tagatise rakendamise ja seda sõltumata vaidlustatud otsuse artikli 2 lõikes 4 sisalduvast keelust. Sellest järeldub, et komisjon väidab põhjendatult, et vaidlustatud otsuse artikli 2 lõike 4 tühistamine ei annaks Belgia Kuningriigile õigust tagatisskeemi rakendada, nagu see oli ette nähtud selle õiguslikuks aluseks olnud kuninga 10. oktoobri ja 7. novembri 2011. aasta dekreetides.
61 Kolmandaks väidab Belgia Kuningriik siiski põhjendatult, et vaidlustatud otsuse artikli 2 lõike 4 kehtivaks jäämine liidu õiguskorras ei ole päris ilma õiguslike tagajärgedeta. Seetõttu ei saa kindlalt väita, et sätte võimalikul tühistamisel ei oleks mingit õiguslikku mõju.
62 Nii nähtub pooltevahelisest teabevahetusest kohtuistungil, et Belgia Kuningriik on arutanud komisjoniga vaidlusaluse tagatisskeemiga samasuguse mõjuga meetmeid, mis peaksid ühistu liikmete jaoks leevendama nende äriühingute likvideerimise tagajärgi. Samas, kuigi komisjon märgib ühelt poolt, et ta ei ole põhimõtteliselt liikmetele hüvitamise mehhanismide vastu, ja teiselt poolt, et on olemas teisi põhjusi tema vastasseisule meetmetele, mida talle on tutvustatud ja mille tõttu on toimunud mitteametlikke läbirääkimisi, on ta siiski oma 7. mai 2018. aasta vastuses viidanud „vaidlustatud otsusest kõrvalehoidmise“ riskile. Seega ei saa välistada, et vaidlustatud otsus tekitab jätkuvalt õiguslikke tagajärgi.
63 Lisaks peab märkima, et komisjoni otsuste heas usus täitmine liikmesriigi poolt riigiabi valdkonnas on osa ELL artikli 4 lõikes 3 ette nähtud lojaalse koostöö põhimõttest ja eeldab, et liikmesriigid teevad vajalikke jõupingutusi, ületamaks raskusi asutamislepingu sätete ja eelkõige abiga seotud sätete kogu ulatuses täitmise tagamisel (vt selle kohta 11. mai 2005. aasta kohtuotsus Saxonia Edelmetalle ja ZEMAG vs. komisjon, T‑111/01 ja T‑133/01, EU:T:2005:166, punkt 124 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega, sõltumata rikkumismenetluse riskist, millele Belgia Kuningriik on väidetavalt avatud, kui komisjon leiab, et meetmed, mida ta võiks ARCO äriühingute endiste liikmete kasuks võtta, kujutavad endast vaidlustatud otsuse artikli 2 lõikes 4 sisalduvast keelust kõrvalehoidmist, tuleneb lojaalse koostöö kohustusest, et see liikmesriik peab siiski ise hoiduma mis tahes tegevusest, mida võiks käsitada sellise kõrvalehoidmisena, kui vaidlustatud säte jääb kehtima. Sellest järeldub, et selle sätte kehtetuks tunnistamine, kui see käesolevas menetluses on põhjendatud, ei oleks ilma õiguslike tagajärgedeta.
64 Lõpuks tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 140 ja põhjendustes, mille komisjon esitas, et põhistada vaidlustatud otsuse artikli 2 lõike 4 õiguspärasust, väidab komisjon, et ainuüksi tõdemus, et abi ei ole siseturuga kokkusobiv, on piisav õigustamaks seda, et nõuda liikmesriigilt kõnealuse meetme tühistamist. Komisjon on selles küsimuses võtnud niisiis üldise ja abstraktse seisukoha, mille põhjendused ei ole seotud käesoleva vaidluse asjaoludega. Seega, kui Üldkohus jõuaks järeldusele, et selline kohustus on ebaseaduslik, tuleks käesolevas asjas teha otsus, et vältida võimalus analoogse õigusvastasuse kordumiseks tulevikus (vt selle kohta 7. juuni 2007. aasta kohtuotsus Wunenburger vs. komisjon, C‑362/05 P, EU:C:2007:322, punktid 50–52).
65 Eelnevast järeldub, et ei ole mingilgi moel kindel, et vaidlustatud otsuse artikli 2 lõike 4 tühistamisel poleks mingeid õiguslikke tagajärgi, mistõttu ei ole põhjendatud ka komisjoni väide, et käesoleva hagi ese on ära langenud. Seega tuleb jätta rahuldamata komisjoni taotlus, et Üldkohus leiaks, et puudub vajadus asja üle otsustada.
Vaidlustatud otsuse artikli 2 lõike 4 õiguspärasus
66 Vaidlustatud otsuse artikli 2 lõike 4 kohaselt on Belgia Kuningriik alates selle otsuse teatavaks tegemise kuupäevast jätkuvalt kohustatud hoiduma tegemast väljamakseid tagatisskeemi alusel. Seda lõplikku keeldu tuleb lugeda koos 6. detsembri 2011. aasta kirja (vt punkt 13 eespool) ja menetluse algatamise otsusega (vt punkt 14 eespool), mis mõlemad sisaldavad esialgse õiguskaitsena sarnase ulatusega keeldu, kuni vaidlustatud otsuse tegemiseni. Lisaks on komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 143 leidnud, et abi tagasinõudmine eeldab, et Belgia Kuningriik tühistab õigusaktid ja reeglid, millel tagatissüsteem õiguslikult põhineb.
67 Belgia Kuningriigi väitel võiks selline väljamaksete keelamine, nagu otsustas komisjon vaidlusaluse otsuse artikli 2 lõikes 4, kõne alla tulla ainult kahes olukorras. Seega oleks esimesel juhul vajalik, et tagatisskeemi alusel maksete saajad, see tähendab liikmed, oleksid määratletud kui siseturuga kokkusobimatu riigiabi saajad, mis aga praegusel juhul nii ei ole. Muul juhul peaks selle õigustuseks olema keeld teha tagatisskeemi alusel väljamakseid vajalik siseturuga kokkusobimatuks tunnistatud riigiabi mõju vähendamiseks.
68 Belgia Kuningriik väidab, et keelates põhimõtteliselt liikmetele tagatisskeemi alusel väljamaksed, tegemata kindlaks, kas see keeld kujutab endast vajalikku meedet ARCO äriühingutele antud abi mõju välistamiseks, on komisjon ajanud ELTL artikli 108 lõikes 2 ette nähtud valikulise eelise kõrvaldamise segamini sellise õigusakti tühistamisega, millel eelise andmine põhineb. Samas on selle õigusakti tühistamine, millel lubamatu eelise andmine põhineb, õigustatud üksnes juhul, kui see on vajalik, et kõrvaldada ebaseadusliku või kokkusobimatu abi tekitatud konkurentsimoonutused. Komisjoni määratud kohustus oleks seega ebaproportsionaalne.
69 Komisjon vaidlustab need väited.
70 ELTL artikli 108 lõike 2 kohaselt, kui komisjon leiab pärast asjasse puutuvatelt isikutelt selgituste küsimist, et riigi poolt või riigi ressurssidest antav abi ei sobi siseturuga kokku artikli 107 järgi või et sellist abi kasutatakse valel eesmärgil, siis otsustab komisjon, et asjasse puutuv riik peab säärase abi lõpetama või muutma seda komisjoni määratud tähtaja jooksul.
71 Seega on vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale abi ebaseaduslikkuse tuvastamise loogiline järelm kõrvaldada ebaseaduslikult antud abi selle tagasinõudmise teel, et ennistada eelnev olukord (vt 8. detsembri 2011 aasta kohtuotsus Residex Capital IV, C‑275/10, EU:C:2011:814, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).
72 Ebaseaduslikult makstud riigiabi tagasinõudmise peamine eesmärk on ära hoida konkurentsi moonutamist, mis on põhjustatud sellise abiga saadud konkurentsieelisest. Sel viisil kaotab abisaaja abi tagastamisega eelise, mis tal oma konkurentide ees turul oli, ning abi andmisele eelnenud olukord on taastatud (vt 8. detsembri 2011 aasta kohtuotsus Residex Capital IV, C‑275/10, EU:C:2011:814, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).
73 Käesoleval juhul on pooled vastandlikel seisukohtadel küsimuses, mis puudutab seda, kas ARCO äriühingutelt eelise, millest need on alusetult kasu saanud, tagasinõudmine eeldab või mitte tagatise tühistamist, teisisõnu keeldu teha mis tahes väljamakseid liikmetele juhul, kui enne vaidlustatud otsust alustatud likvideerimismenetlus tooks nendele osanikele kaasa kogu osaluse või selle olulise väärtuse kaotuse.
74 Seega tuleb esiteks käsitleda vaidlustatud otsusega komisjoni poolt tuvastatud ebaseadusliku riigiabi tunnuseid ning seejärel meetmeid, mida komisjon selle tagasinõudmiseks ette kirjutas. Teiseks tuleb hinnata Belgia Kuningriigi põhjendusi, milles ta leiab, et keeld maksta liikmetele välja summasid tagatisskeemi alusel on ebaproportsionaalne, nagu tuleb hinnata ka komisjoni poolt selle keelu õigustamiseks esitatud põhjendusi.
Vaidlustatud otsuses tuvastatud riigiabi
75 Esmalt tuleb arvestada, et vaidlustatud otsuses uuritud meede koosneb eraisikute poolt ARCO äriühingute osalustesse investeeritud summadele laienevast tagatisest. Kuna need äriühingud liitusid skeemiga, mille kehtestas Belgia valitsus (vt punkt 9 eespool), oli osakapital, mille on füüsilised isikud sisse maksnud, seetõttu 100 000 euro ulatuses tagatud (vt punkt 8 eespool). Vastavalt kehtestatud mehhanismile pidi tagatisfondist tehtama väljamakseid, kui pärast likvideerimismenetluse lõppu allesjäänud kapital ei võimalda igal liikmel saada tagasi investeeritud vahendeid 100 000 euro ulatuses.
76 Tuleb samuti arvestada, et ARCO äriühingud otsustasid vaidlustatud otsuse vastuvõtmisele eelnenud haldusmenetluse alguses, 8. detsembril 2011 ühingute vabatahtliku likvideerimise.
77 Vaidlustatud otsuses leidis komisjon, et kõnealune meede sisaldas riigiabi elementi ARCO äriühingute kasuks. Komisjoni hinnangul julgustas tagatis liikmeid mitte võtma välja nendesse äriühingutesse tehtud investeeringuid. Sellistel tingimustel said need äriühingud avalikest vahenditest valikulise eelise. Komisjoni hinnangul täitis kõnealune meede kõiki riigiabi kriteeriume ja seda abi ei saanud õigustada eesmärgiga hoida ära tõsine häire Belgia majanduses, kuivõrd see meede ei olnud selle eesmärgi jaoks sobiv, vajalik ega proportsionaalne.
78 Lisaks leidis komisjon – olles teinud kindlaks, et abi oli rakendatud enne, kui komisjon sai anda hinnangu selle olemuse ja vastavuse kohta siseturuga –, et abi oli seetõttu ebaseaduslik. Seda analüüsi kinnitas Euroopa Kohus 21. detsembri 2016. aasta kohtuotsuses Vervloet jt (C‑76/15, EU:C:2016:975) (vt punkt 27 eespool).
79 ARCO äriühingute hagi vaidlustatud otsuse peale jäeti 9. veebruari 2018. aasta määrusega kohtuasjas Arcofin jt vs. komisjon (T‑711/14, ei avaldata, EU:T:2018:80) (vt punktid 30 ja 31 eespool) rahuldamata, ja et selle määruse peale kaebust ei esitatud, võib arvestada, et vaidlustatud otsuses antud hinnangud, mida on korratud eespool punktides 77 ja 78, on omandanud lõpliku iseloomu.
80 Edasi oli komisjonil, kes oli tuvastanud ühelt poolt, et kõnealune meede sisaldas riigiabi elementi ARCO äriühingute kasuks, ja teiselt poolt, et see abi ei ole siseturuga kokkusobiv ja seda oli rakendatud enne, kui komisjon sai seda eelnevalt hinnata, õigus nõuda Belgia Kuningriigilt abi tagasinõudmist.
81 Niisiis tuleb meelde tuletada komisjoni poolt vaidlustatud otsuses ettekirjutatud meetmeid, arvestades, et vaidlustatud on üksnes keeld teostada tagatud summade osas liikmetele, nimelt füüsilistest isikutest ARCO äriühingute osanikele (vt punkt 2 eespool), väljamakseid.
Kõnealuse abi tagasinõudmiseks ette nähtud meetmed
82 Nagu juba eespool punktis 22 märgitud, kehtestas komisjon vaidlustatud otsuses määratletud ebaseadusliku ja siseturuga kokkusobimatu abi tagasinõudmise tagamiseks kaks meedet.
83 Esiteks kohustas komisjon Belgia Kuningriiki, kasutades arvestusmeetodit, mille põhimõtted ta ise määratles, arvestama ARCO äriühingute poolt saadud eeliste summa ja kandma selle summa võlana likvideeritavate äriühingute kohustuste hulka. Sel viisil abi tagasinõudmist ei ole Belgia Kuningriik – kelle hinnangul piisab sellest, et kindlustada konkurentsi taastumine – vaidlustanud.
84 Teiseks kohustas komisjon lisaks Belgia Kuningriiki hoiduma tagatisskeemi alusel liikmetele väljamaksete tegemisest. Sellega seoses on pooled eri meelt küsimuses, kas komisjonil oli õigus Belgia Kuningriigile sellist keeldu seada.
85 Eespool punktides 71 ja 72 viidatud kohtupraktikast järeldub, et vastus sellele küsimusele sõltub sellest, kas see keeld oli proportsionaalne, arvestades eesmärki nõuda tagasi ebaseaduslik ja siseturuga kokkusobimatu abi. Teisisõnu tuleb selgeks teha, kas see keeld oli sobiv ja vajalik, et taastada varasem konkurentsisituatsioon, niinimetatud neutraliseerimine, mis puudutab vaidlustatud otsuses kindlaks tehtud soodustatud isikuid ja nende konkurentsieelist, nagu seda on selles otsuses hinnatud.
Tagatissummade liikmetele väljamaksmise keelu proportsionaalsus
86 Esiteks on kohane märkida, et abiga soodustatud isikutena on vaidlustatud otsuses määratletud üksnes ARCO äriühingud. Konkurentsieelis, mida need äriühingud said, seisnes abis säilitada nende olemasolev kapital. Otsuse kohaselt toimis see eelis stiimulina ainuüksi tagatise olemasolu tõttu, mis mõjutas liikmeid mitte välja võtma äriühingu osakapitali investeeritud osalust. Seevastu on selge, et liikmeid endid ei ole vaidlustatud otsuses riigiabi saajateks peetud.
87 Sellistel asjaoludel on põhjendatud Belgia Kuningriigi väide, et komisjoni poolt tuvastatud ainsa eelise väärtusele vastava võlasumma kirjendamine likvideeritavate äriühingute kohustuste hulka selle otsuse artikli 2 lõike 1 kohaselt on piisav, et neutraliseerida see eelis ja sellega taastada konkurentsisituatsioon, mille kõnealuse abi andmine oli moonutanud (vt selle kohta 2. juuli 2002. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hispaania, C‑499/99, EU:C:2002:408, punktid 37 ja 38).
88 Teiseks on asjakohane taas märkida, et ainus riigiabi element, mille komisjon vaidlustatud otsuses tuvastas, on konkurentsieelis, mille andis tagatisskeem ARCO äriühingutele. Seevastu ei ole komisjon pidanud riigiabi kasusaajateks liikmeid endid ega ole nimetatud tagatist määratlenud kui sellist, mis annaks liikmetele eelise. Sellest järeldub, et Belgia Kuningriigile määratud keeldu teostada tagatisskeemiga ette nähtud makseid, ei saa sellisena pidada otseselt eesmärki nõuda riigiabi tagasi selle saajatelt järgivaks.
89 Kolmandaks tuleb arvestada, et likvideerimismenetluse algusest ei ole tagatisskeemil enam mingit stimuleerivat mõju ARCO äriühingute liikmetele, nii et sellest ajast alates ei saa äriühingud enam kasu, mida vaidlustatud otsuses tagatise olemasolu tõttu on tuvastatud. Tõepoolest kinnitasid pooled ka kohtuistungil, et likvideerimise alustamine tõkestas liikmete poolt oma osaluste väljavõtmise. Ka komisjon ise, määratledes arvestusmeetodi, mille alusel hinnata ARCO äriühingutele antud eelise suurust, ei arvestanud seda eelist kaugemale kui likvideerimismenetluse alustamiseni, mis lisaks viis nende äriühingute lahkumiseni turult. Sellest järeldub, et tagatise tühistamisel, milleks komisjon Belgia Kuningriiki kohustas, ei olnud mingit mõju kõnealuse abi saajatena määratletud äriühingute konkurentsiolukorrale ning see ei saanud kaasa aidata endise olukorra taastamisele.
90 Eelnevast järeldub seega, et liikmetele tagatud summade väljamaksmise keeld ei ole sobiv meede, et saavutada eesmärk ennistada konkurentsiolukord, mida käesoleval juhul vaidlustatud otsuses kindlaks tehtud riigiabi andmine moonutas.
91 Ükski komisjoni poolt kas vaidlustatud otsuses või menetluse käigus Üldkohtus esitatud põhjendus ei sea seda hinnangut kahtluse alla.
Komisjoni esitatud põhjendused
92 Esimesena on komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 137–142 põhjendanud keeldu teha tagatisskeemi alusel väljamakseid ELTL artikli 108 lõikest 2 tuleneva vajadusega tühistada kõik siseturuga kokkusobimatu riigiabi elemendiga meetmed. Lisaks on komisjon oma selgitustes tõstnud esile süsteemseid kaalutlusi, mille kohaselt ei peaks kohtlema sellist liikmesriiki nagu käesoleval juhul, kes ei ole vaidlustatud meetmest enne selle rakendamist teatanud, vähem rangelt kui liikmesriiki, kes on täitnud kohustuse teatada eelnevalt kõigist meetmetest, mis võivad sisaldada riigiabi elementi.
93 Sellega seoses tuleb esmalt märkida, et komisjoni kaitstav tees tundub põhinevat riigiabi mõistel, mis ei ole formaalne, vaid põhineb mitmel ELTL artikli 107 lõikes 1 sätestatud kumulatiivsel kriteeriumil, ja õigusnormide, mis on selle õiguslik alus ja vahend, segiajamisel. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt defineerib ELTL artikkel 107 riigiabi selle mõju kaudu (vt 13. veebruari 2003. aasta kohtuotsus Hispaania vs. komisjon, C‑409/00, EU:C:2003:92, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).
94 Samas tuleb märkida, nagu seda tegi kohtujurist Kokott oma ettepaneku punktis 28, mille ta tegi kohtuasjas, mis päädis 8. detsembri 2011. aasta kohtuotsusega Residex Capital IV (C‑275/10, EU:C:2011:814), et erinevalt sellest, mis on liidu õiguses ette nähtud keelatud kokkulepete valdkonnas ELTL artikli 101 lõikes 2, ei reguleeri liidu aluslepingute riigiabi käsitlevad sätted sõnaselgelt, millised tsiviilõiguslikud tagajärjed tulenevad ELTL artikli 108 lõike 3 kolmandast lausest tuleneva abist teatamise kohustuse ja kavatsetud meetmete rakendamiskeelu rikkumisest. Ei saa siiski välistada, et selle meetme tühistamine, millega abi rakendati, on üldjuhul sobivaim viis, et neutraliseerida antud konkurentsieelist. Siiski olukorras, kus konkurentsieelis on nagu käesoleval juhul määratletud kolmandaid isikuid (ARCO äriühingud) soodustava riigiabina, erinevalt vaidlusaluse meetme otsestest kasusaajatest (liikmed), oleks meetme enda tühistamine õigustatud üksnes siis, kui see osutuks vajalikuks, et ennistada konkurentsiolukord, mis valitses enne riigiabi, millest need kolmandad isikud kasu said (vt selle kohta 8 detsembri 2011. aasta kohtuotsus Residex Capital IV, C‑275/10, EU:C:2011:814, punktid 44 ja 45). Siiski, nagu on märgitud ka eespool punktis 90, ei ole liikmetele tagatud summade väljamaksmise keeld sobiv meede, et saavutada eesmärk ennistada konkurentsiolukord, mida käesoleval juhul vaidlustatud otsuses kindlaks tehtud riigiabi andmine moonutas.
95 Teisena väidab komisjon, et liikmeid ei saa ARCO äriühingute suhtes pidada kolmandateks isikuteks. Selline põhjendus ei ole siiski veenev.
96 Esiteks tuleb märkida, et vaidlustatud otsuses ei ole komisjon mingil moel pidanud liikmeid kõnealuse abi saajateks. Nii järeldub vaidlustatud otsuse punktist 4.1, et ainsad „reaalselt kasusaajad“ olid ARCO äriühingud ja et selle otsuse punktis 4.3 määratletud riigiabi seisnes üksnes konkurentsieelises, mida need äriühingud said.
97 Teiseks on selge, et ARCO äriühingud on piiratud vastutusega äriühingud ja et seetõttu ei tohi ei nende vara ega sotsiaalseid objekte ajada segamini nende liikmete huvidega. Lisaks nõustus Üldkohus 9. veebruari 2018. aasta määruses Arcofin jt vs. komisjon (T‑711/14, ei avaldata, EU:T:2018:80) komisjoni vastuvõetamatuse väitega, mille komisjon esitas hagi viiendas väites, leides, et ARCO äriühingute ja nende liikmete õigustatud huvi tuleb eristada. Sellest järeldub, et komisjoni väide, et ainuüksi kõnealuse abi saajatest äriühingute liikmeks olekust piisab, et õigustada eelist, mida need äriühingud said ja mille tagastamine on vaidlustatud otsuse artikli 2 lõike 1 kohaselt kindel, kantuna riigi nõudena likvideeritava äriühingu kohustuste hulka ning mis tuleks tagasi nõuda liikmetelt, ei ole põhjendatud.
98 Kolmandana ei saa komisjon tugineda 10. novembri 2011. aasta kohtuotsuse Elliniki Nafpigokataskevastiki jt vs. komisjon (T‑384/08, ei avaldata, EU:T:2011:650) põhjendusele, kuivõrd tegemist ei ole käesoleva kohtuasjaga võrreldava kaasusega. Esiteks, kõnealuses kohtuasjas piirdus komisjon kohustusega vaidlusalune garantii tühistada, ilma et ta oleks käsitlenud edasi eelise väärtuse hindamist ja kohustanud seda tagasi nõudma nagu käesolevas asjas (10. novembri 2011. aasta kohtuotsus Elliniki Nafpigokataskevastiki jt vs. komisjon, T‑384/08, ei avaldata, EU:T:2011:650, punktid 133 ja 135). Teiseks, kõnealuse garantii eesmärk selles teises asjas oli kaitsta sellega soodustatud isikut riski eest maksta tagasi ebaseaduslik riigiabi, mille oli saanud äriühing, mille garantii järgi soodustatud isik kavatses omandada. Selle tagatise otsene eesmärk oli seega võidelda riigiabi tagastamise vastu, nähes ette kogu võimaliku tagastatud abi hüvitamise omandajale. Käesolevas asjas, vastupidi, nagu järeldub ka eelkõige punktist 89 eespool, ei ole keelul maksta liikmetele tagatisskeemi alusel mõju vaidlustatud otsuses määratletud eelise tagasinõudmisele, mis oli juba saavutatud riigi nõude lisamisega likvideeritavate ARCO äriühingute kohustuste hulka.
99 Kõigest eelnevast järeldub, et kohustades Belgia Kuningriiki hoiduma mis tahes maksete tegemisest liikmetele tagatisskeemi alusel, kuigi oli lisaks kohustanud tagasi nõudma vaidlustatud otsuses määratletud eelise nõude lisamisega likvideeritavate ARCO äriühingute kohustuste hulka, pidades viimaseid kõnealuse abi saajateks, on komisjon käesoleval juhul määranud Belgia Kuningriigile ebaproportsionaalse kohustuse ja ületanud talle ELTL artikli 108 lõikega 2 antud volitusi.
100 Seega on põhjendatud Belgia Kuningriigi väide, et vaidlustatud otsuse artikli 2 lõige 4 on ebaseaduslik ja tuleb seetõttu tühistada.
Kohtukulud
101 Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb vastavalt Belgia Kuningriigi nõudele kohtukulud temalt välja mõista.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kolmas koda laiendatud koosseisus)
otsustab:
1. Tühistada komisjoni 3. juuli 2014. aasta otsuse 2014/686/EL, mis käsitleb riigiabi SA.33927 (12/C) (ex 11/NN), mida on andnud Belgia – Rahandusühistute füüsilisest isikust partnerite osalusi kaitsev tagatisskeem, artikli 2 lõige 4.
2. Mõista kohtukulud välja Euroopa Komisjonilt.
Frimodt Nielsen | Kreuschitz | Forrester |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 7. detsembril 2018 Luxembourgis.
Allkiri