ÜLDKOHTU OTSUS (üheksas koda)

14. juuni 2018(*)

Avalik teenistus – Ametnikud – Ametnikust abikaasa surm – Surnud ametniku õigusjärglased – Toitjakaotuspension – Orvupension – Ametnikuks oleva elusoleva abikaasa töökohavahetus – Palga kohandamine – Toitjakaotuspensioni ja orvupensioni arvutamise meetod – Personalieeskirjade artikkel 81a – Pensioniõiguste muutmise teatis – Isikut kahjustav akt personalieeskirjade artikli 91 tähenduses – Personalieeskirjade artikkel 85 – Alusetult saadu tagastamine – Tingimused – Varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõue

Liidetud kohtuasjad T‑568/16 ja T‑599/16,

Alberto Spagnolli, elukoht Parma (Itaalia),

Francesco Spagnolli, elukoht Parma,

Maria Alice Spagnolli, elukoht Parma,

Bianca Maria Elena Spagnolli, elukoht Parma,

esindajad: advokaadid C. Cortese ja B. Cortese,

hagejad,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: G. Gattinara ja F. Simonetti,

kostja,

mille ese on ELTL artikli 270 alusel esitatud nõue kohtuasjas T‑568/16 tühistada komisjoni individuaalsete maksete haldamise ja maksmise ameti (edaspidi „PMO“) 6. veebruari 2015. aasta muutmise teatis nr 3 PMO/04/LM/2015/ARES, milles on ära näidatud hagejatele määratud toitjakaotus‑ ja orvupensionide uued summad, ning kohtuasjas T‑599/16 tühistada esiteks PMO 17. augusti 2015. aasta otsus PMO/04/LM/2015/ARES/3406787 nõuda tagasi hagejatele toitjakaotus‑ ja orvupensionidena enam makstud summad ja teiseks hüvitada hagejatele väidetavalt tekitatud kahju,

ÜLDKOHUS (üheksas koda),

koosseisus: koja president S. Gervasoni, kohtunikud L. Madise (ettekandja) ja R. da Silva Passos,

kohtusekretär: ametnik X. Lopez Bancalari,

arvestades menetluse kirjalikku osa ja 9. novembri 2017. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Õiguslik raamistik

1        Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad“) artikli 79 lõike 1 vaidlusele kohaldatavas redaktsioonis on ette nähtud:

„Ametniku või endise ametniku elusoleval abikaasal on VIII lisa 4. peatükis ettenähtud korras õigus toitjakaotuspensionile, mis on 60% sellest vanaduspensionist või invaliidsustoetusest, mida maksti lahkunule või mida oleks teenistuse pikkusest või east olenemata lahkunule makstud, kui tal oleks surma ajal sellele õigus olnud.“

2        Personalieeskirjade artikli 79 teises lõigus on sätestatud:

„Toitjakaotuspension, mida makstakse selle ametniku elusolevale abikaasale, kes suri ühes artiklis 35 määratletud halduslikest seisunditest viibimise ajal, on vähemalt elatusmiinimumi suurune ja vähemalt 35% selle ametniku viimasest põhipalgast.“

3        Personalieeskirjade artikli 80 esimene lõik on sõnastatud järgmiselt:

„Kui ametnik või vanaduspensioni või invaliidsustoetust saama õigustatud isik sureb, jätmata maha abikaasat, kellel oleks õigus saada toitjakaotuspensioni, on lahkunu ülalpeetavatel lastel VII lisa artikli 2 tähenduses õigus saada orvupensioni vastavalt VIII lisa artiklis 21 nimetatud tingimustele.“

4        Personalieeskirjade artikli 80 kolmandas lõigus on sätestatud:

„Kui ametnik või vanaduspensioni või invaliidsustoetust saama õigustatud isik sureb, kuid esimeses lõikes sätestatud tingimused pole täidetud, on VII lisa artikli 2 tähenduses ülalpeetavatel lastel õigus saada orvupensioni vastavalt VIII lisa artiklile 21; pension võrdub siiski poolega nimetatud artikli kohaselt arvutatud pensionist.“

5        Personalieeskirjade artikli 81 esimeses lõigus on ette nähtud:

„Isikul, kellel on õigus saada vanaduspensioni või invaliidsustoetust või toitjakaotuspensioni, on VII lisas sätestatud tingimustel õigus saada artiklis 67 määratletud peretoetusi; majapidamistoetus arvutatakse saaja pensioni või toetuse alusel. Neid toetusi makstakse toitjakaotuspensioni saajatele üksnes siis, kui surnud ametnikul või endisel ametnikul oli surma hetkel ülalpeetavaid lapsi.“

6        Personalieeskirjade artikli 81 teine lõik on sõnastatud järgmiselt:

„Ülalpeetava lapse toetuse summa, mida makstakse toitjakaotuspensioni saama õigustatud isikule, on siiski kahekordne võrreldes artikli 67 lõike 1 punktis b sätestatud toetusega.“

7        Personalieeskirjade artikli 81a lõike 1 punktis a on ette nähtud:

„1.      Olenemata kõigist muudest sätetest, eelkõige nendest, mis on seotud toitjakaotuspensioni miinimumsumma maksmisega isikule, kellel on õigus saada toitjakaotuspensioni, ei tohi lesele ja teistele õigustatud isikutele toitjakaotuspensioni[de]na makstav kogusumma koos peretoetustega, millest on lahutatud maksud ja muud kohustuslikud kinnipidamised, ületada:

a)      artiklis 35 sätestatud staatusega ametniku surma korral töötasu, mida ametnik oleks saanud vastavalt samale palgaastmele ja -järgule, kui ta oleks endiselt teenistuses olnud, koos kõigi peretoetustega, mida ta sel juhul oleks saanud ja millest oleks lahutatud maksud ja muud kohustuslikud kinnipeetavad summad […]“. [täpsustatud tõlge]

8        Personalieeskirjade VII lisa artikli 2 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„1.      Ametnik, kellel on üks või mitu ülalpeetavat last, saab vastavalt käesoleva artikli lõigetele 2 ja 3 igakuist toetust 372,61 eurot iga lapse kohta.“

9        Personalieeskirjade VII lisa artikli 2 lõike 2 esimeses lõigus on sätestatud:

„2.      Ülalpeetav laps on ametniku või tema abikaasa seaduslik, väljaspool abielu sündinud või lapsendatud laps, keda ametnik tegelikult ülal peab.“

10      Personalieeskirjade VIII lisa artiklis 21 on ette nähtud:

„1.      Personalieeskirjade artikli 80 esimeses, teises ja kolmandas lõigus ettenähtud orvupension moodustab esimese orvu puhul kaheksa kümnendikku sellest toitjakaotuspensionist, millele vanaduspensioni või invaliidsustoetust saanud ametniku või endise ametniku elusoleval abikaasal oleks õigus olnud, arvestamata [personalieeskirjade VIII lisa] artiklis 25 sätestatud mahaarvamisi.

Kui [personalieeskirjade] käesoleva lisa artikli 22 sätetest ei tulene teisiti, on see pension vähemalt elatusmiinimumi suurune.

2.      Seda pensioni suurendatakse iga esimesele järgneva ülalpeetava lapse puhul summa võrra, mis võrdub ülalpeetava lapse kahekordse toetusega.

[…]

3.      Pensioni ja sel viisil arvutatud toetuse kogusumma jaotatakse võrdselt orbude vahel, kellel on õigus seda saada.“

11      Personalieeskirjade artikli 82 lõikes 1 on sätestatud:

„1.      Eespool sätestatud pensionid arvutatakse pensioniõiguse tekkimise kuu esimesel päeval kehtiva palgaastmestiku alusel.

Pensionide suhtes ei kohaldata paranduskoefitsiente.

Eurodes väljendatud pensionid makstakse ühes personalieeskirjade VIII lisa artiklis 45 nimetatud vääringus.“

12      Personalieeskirjade VIII lisa artiklis 41 on ette nähtud:

„Pensionisumma võib igal ajal uuesti arvutada iga vea või arvestamatajätmise tõttu.

Pensioni võib muuta või ära võtta, kui see on antud vastuolus personalieeskirjade või käesoleva lisa sätetega.“

13      Personalieeskirjade artikli 85 esimene lõik on sõnastatud järgmiselt:

„Töötajale enammakstud summa nõutakse sisse, kui saaja oli teadlik, et maksmisel puudus seaduslik alus või kui enammaksmine oli nii ilmne, et ta ei saanud seda mitte teada.“

14      Nõukogu 29. veebruari 1968. aasta määruse (EMÜ, Euratom, ESTÜ) nr 260/68, millega kehtestatakse Euroopa ühendustele makstavate maksude kohaldamise tingimused ja kord (EÜT 1968, L 56, lk 8; ELT eriväljaanne 01/01, lk 33), artikli 3 lõikes 1 on sätestatud:

„1.      Maksukohustuslased maksavad makse iga kuu ühenduse poolt makstavatelt palkadelt, töötasudelt ja muudelt rahalistelt tasudelt.“

 Vaidluse taust

15      Hagejatest kolm – Francesco Spagnolli, Maria Alice Spagnolli ja Bianca Maria Elena Spagnolli, kes on sündinud vastavalt 10. mail 1997, 23. märtsil 1999 ja 3. detsembril 2001 – on Alberto Spagnolli, kes on samuti hageja, ja tema abikaasa Elisa Simonazzi lapsed.

16      E. Simonazzi töötas Euroopa Komisjonis, olles palgaastme AD 6 kolmanda palgajärgu Euroopa Liidu ametnik, 16. juulist 2005 kuni 22. aprillini 2011, mil ta suri Parmas (Itaalia).

17      Oma naise surma hetkel töötas Alberto Spagnolli komisjoni merendus- ja kalandusasjade peadirektoraadis palgaastme AD 12 esimese palgajärgu ametnikuna.

18      Individuaalsete maksete haldamise ja maksmise ameti (PMO) üksus PMO.4 „Pensionid“ teavitas 29. juulil 2011 Alberto Spagnollit eelkõige personalieeskirjade artiklite 79 ja 80 alusel võetud otsusest, millega talle määrati toitjakaotuspension ja tema kolmele lapsele orvupension alates 1. augustist 2011. Samal päeval täpsustati nende pensionisummade üksikasju toitjakaotus‑ ja orvupensionide õiguste kindlaksmääramise teatises PMO/04/MAG/2011/ARES, millele olid lisatud nende pensionide üksikasjalikud arvutused (edaspidi „teatis nr 1“).

19      Merendus- ja kalandusasjade peadirektoraadi peadirektor võttis 10. oktoobril 2011 vastu otsuse, millega anti Alberto Spagnolli taotlusel luba tema lähetusse saatmiseks Euroopa Toiduohutusametisse (EFSA) Parmas alates 16. oktoobrist 2011 esialgu viieks aastaks. Alberto Spagnolli ja EFSA sõlmitud ajutise teenistuja lepingus nähti ette tema määramine palgaastme AD 9 teise palgajärku.

20      Üksus PMO.4 teavitas 17. aprillil 2012 Alberto Spagnollit muutmise teatisega nr 2 (PMO/04/MAG/2012/ARES) ja selle lisaga, milles sisaldusid tehtud arvutuste üksikasjad (edaspidi koos „teatis nr 2“), toitjakaotus‑ ja orvupensionide summade ajakohastamisest alates 1. novembrist 2011. Summade ajakohastamist oli vaja, kuna muutusid Alberto Spagnolli töökoht ja palk, ning sellega parandati teatises nr 1 sisalduv arvutusviga.

21      Samal päeval saatis üksus PMO.4 Alberto Spagnollile dokumendi, millega asendati teatises nr 1 sisalduvad toitjakaotus‑ ja orvupensionide õiguste arvutused (edaspidi „teatis nr 1a“).

22      Alberto Spagnolli, kes oli määratud palgaastme AD 9 teise palgajärku, määrati 2013. aasta oktoobris selle palgaastme kolmandasse palgajärku. Kõrgemale palgajärgule tõusmise tõttu tõusis tema igakuine põhitöötasu EFSAs.

23      Alberto Spagnollile helistati 6. veebruaril 2015 üksusest PMO.4 ning anti teada, et toitjakaotus‑ ja orvupensionide kogusummade arvutust on uuesti parandatud tema uuele palgale astmelise indeksi kohaldamise ning teatises nr 2 sisalduva arvutusvea tõttu. Samal kuupäeval sai Alberto Spagnolli sellelt üksuselt e‑kirja, milles märgiti, et tema pensioniõigused tuleb uuesti arvutada, kuna muutus tema palgajärk ja teatises nr 2 oli viga. Üksus PMO.4 andis selles e‑kirjas Alberto Spagnollile samuti teada vajadusest nõuda tagasi toitjakaotus‑ ja orvupensionidena enam makstud ligikaudu 40 000 euro suurune summa. Nimetatud e‑kirjale oli lisatud muutmise teatis nr 3 (PMO/04/LM/2015/ARES) ja lisad (edaspidi „teatis nr 3“), milles oli ära näidatud toitjakaotus‑ ja orvupensionide õiguste uued arvutused alates 1. juulist 2012 ja 1. oktoobrist 2013 ning millega parandati teatises nr 2 sisalduv viga ja mis hõlmas kohaldatavat astmelist indeksit.

24      Alberto Spagnolli esitas 5. mail 2015 personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel kaebuse teatise nr 3 peale ja 6. veebruari 2015. aasta e‑kirjas sisalduva nõude peale hüvitada aastatel 2012–2015 toitjakaotus‑ ja orvupensionidena enam makstud ligikaudu 40 000 euro suurune summa.

25      Ametisse nimetav asutus tunnistas 3. augusti 2015. aasta otsusega HR.D.2/ON/ac/Ares(2015) (edaspidi „3. augusti 2015. aasta otsus kaebuse rahuldamata jätmise kohta“) kaebuse vastuvõetavaks, kuid jättis selle sisuliselt rahuldamata nii selles osas, mis puudutab toitjakaotus‑ ja orvupensioni õiguste summade uusi arvutusi, kui ka ligikaudu 40 000 euro suuruse summa hüvitamise nõude osas.

26      Üksuse PMO.4 juhataja võttis 17. augustil 2015 vastu pensionilt kinnipidamise otsuse PMO/04/LM/ARES/2015/3406787 (edaspidi „alusetult makstud summade tagasimaksmise otsus“), teatades Alberto Spagnollile, et teatise nr 3 tulemusel tuleb tal komisjonile tagasi maksta 22 368,19 euro suurune summa ja iga lapse eest 5922,72 euro suurune summa. Selle otsusega andis üksus PMO.4 Alberto Spagnollile samuti teada, et need summad nõutakse tagasi igakuise kinnipidamisena toitjakaotus‑ ja orvupensionidelt.

27      Alberto Spagnolli, kes tegi seda enda ja oma kahe alaealise tütre nimel, ning Francesco Spagnolli, kes oli saanud täisealiseks, esitasid 16. novembril 2015 kaebuse alusetult makstud summade tagasimaksmise otsuse peale personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel.

28      Ametisse nimetav asutus võttis 4. märtsil 2016 vastu otsuse HR.E.2/RO/ac/Ares(2016), millega jäeti kaebus rahuldamata (edaspidi „4. märtsi 2016. aasta otsus kaebuse rahuldamata jätmise kohta“).

 Menetlus

29      Alberto Spagnolli esitas enda, oma alaealiste laste Maria Alice Spagnolli ja Bianca Maria Elena Spagnolli ning esindamise erivolituse alusel Francesco Spagnolli nimel, kes oli temaga koos elav täisealine laps, Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 13. novembril 2015 saabunud hagi, mis registreeriti numbriga F‑140/15 ja millega paluti tühistada muutmise teatis nr 3.

30      Komisjon esitas kostja vastuse, mis saabus Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 3. veebruaril 2016.

31      Hagejad vastasid 4. aprillil 2016 menetlust korraldavatele meetmetele, mille Avaliku Teenistuse Kohus oli oma kodukorra artikli 69 tähenduses võtnud, ettenähtud tähtaja jooksul ja esitasid oma kirjalikud seisukohad komisjoni tõstatatud asja läbivaatamist takistavate asjaolude kohta.

32      Hagejad esitasid ELTL artikli 270 ja personalieeskirjade artikli 91 alusel 14. juunil 2016 Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse saabunud hagi, mis registreeriti numbriga F‑29/16 ja millega eelkõige paluti tühistada alusetult makstud summade tagasimaksmise otsus.

33      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. juuli 2016. aasta määruse (EL, Euratom) 2016/1192 Euroopa Liidu ja tema teenistujate vaheliste vaidluste esimeses kohtuastmes lahendamise pädevuse Üldkohtule üleandmise kohta (ELT 2016, L 200, lk 137) artikli 3 alusel anti kohtuasjad F‑140/15 ja F‑29/16 üle Üldkohtule staadiumis, milles need olid 31. augustil 2016. Kohtuasjad registreeriti vastavalt numbriga T‑568/16 ja numbriga T‑599/16 ning need määrati üheksandale kojale.

34      Komisjon esitas 12. septembril 2016 Üldkohtu kantseleisse oma kostja vastuse kohtuasjas T‑599/16.

35      Vastates 7. novembril 2016 Üldkohtu võetud menetlust korraldavale meetmele, palusid hagejad 9. detsembril 2016, et kohtuasjas T‑568/16 korraldataks kohtuistung.

36      Hagejad esitasid 20. detsembril 2016 kohtuasjas T‑599/16 repliigi.

37      Komisjon esitas 2. veebruaril 2017 kohtuasjas T‑599/16 vasturepliigi.

38      Üheksanda koja president otsustas 2. oktoobril 2017 liita kohtuasjad suulise osa ja kohtuotsuse huvides.

39      Komisjon vastas 25. oktoobril 2017 menetlust korraldavatele meetmetele, mille Üldkohus oli võtnud 3. oktoobril 2017.

40      Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu suuliselt esitatud küsimustele kuulati ära 9. novembri 2017. aasta kohtuistungil.

 Poolte nõuded

41      Kohtuasjas T‑568/16 paluvad hagejad Üldkohtul:

–        tühistada teatis nr 3, mida on täiendatud 3. augusti 2015. aasta otsusega kaebuse rahuldamata jätmise kohta;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

42      Samas kohtuasjas palub komisjon Üldkohtul:

–        jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata või teise võimalusena jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja Alberto Spagnollilt.

43      Kohtuasjas T‑599/16 paluvad hagejad Üldkohtul:

–        tühistada alusetult makstud summade tagasimaksmise otsus;

–        tühistada vajalikus ulatuses 4. märtsi 2016. aasta otsus kaebuse rahuldamata jätmise kohta;

–        tühistada vajalikus ulatuses otsus, millega jäeti vaikimisi rahuldamata Francesco Spagnolli esitatud kaebus;

–        mõista komisjonilt välja hüvitis mittevaralise ja varalise kahju eest, mida hagejatele tekitati sellega, et rikuti nende õigust heale haldusele ja administratsiooni hoolitsemiskohustust, järgmises ulatuses:

–        ühe aasta jooksul nende kahe töötasu vahe, mida Alberto Spagnolli sai EFSA ajutise teenistujana palgaastmel AD 9 ja komisjoni ametnikuna palgaastmel AD 12;

–        alusetult makstud summade tagasimaksmise otsuses hagejatelt nõutud summa, millele lisandub muutmise teatises nr 2 kehtestatud pensionide summa ja muutmise teatises nr 3 kehtestatud summa vahe, alates teatise nr 3 jõustumise kuupäevast kuni hetkeni, mil perekonnal on võimalik end oma varasemasse elukohta uuesti sisse seada; õiglaselt hinnates võib selleks kuluda üks aasta alates käesoleva kohtuasja lahendamisest;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

44      Samas kohtuasjas palub komisjon Üldkohtul:

–        jätta hagi tühistamisnõuded põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–        jätta hagi kahju hüvitamise nõuded vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata või teise võimalusena põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja Alberto Spagnollilt.

 Õiguslik käsitlus

 Kohtuasi T‑568/16

 Vastuvõetavus

45      Kohtuistungil andis komisjon teada, et ta loobub esimesest asja läbivaatamist takistavast asjaolust, mis seisneb selles, et juhul kui Alberto Spagnolli ei ole teatise nr 3 peale oma alaealiste laste nimel esitanud personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel kohustuslikku eelnevat kaebust, on hagi nende laste suhtes vastuvõetamatu. See loobumine kanti kohtuistungi protokolli.

46      Käesolevas asjas ei ole seega enam vaidlust selle üle, et personalieeskirjade artikli 90 lõikega 2 seatud tingimused on Alberto Spagnolli alaealiste laste suhtes täidetud.

47      Komisjon jääb aga oma teise asja läbivaatamist takistava asjaolu juurde, mis seisneb selles, et hagi on suunatud mitte akti peale, mis kahjustab hagejaid personalieeskirjade artikli 91 tähenduses, vaid teatise nr 3 peale, mis puhtalt kinnitab eelnevat akti ehk teatist nr 1, millega määrati kindlaks nende pensioniõigused.

48      Sellega seoses väidab komisjon, et hagejad tegid ekslikult kindlaks, et personalieeskirjade artikli 91 lõike 1 tähenduses kahjustab neid teatis nr 3, kuna see teatis puhtalt kinnitab teatist nr 1 ja selles piirdutakse viimati nimetatud teatises kindlaks määratud arvutusmeetodi kohaldamisega, mis seisneb selles, et orvupension arvatakse nende sissetulekute hulka, millele kohaldatakse personalieeskirjade artiklis 81a ette nähtud ülempiiri.

49      Hagejad vaidlevad komisjoni tõstatatud asja läbivaatamist takistavale asjaolule vastu ning väidavad, et teatise nr 3 peale esitatud hagiga peetakse silmas akti, mis nende pensioniõigusi muutes neid personalieeskirjade artikli 91 lõike 1 tähenduses kahjustab ega ole seega puhtalt kinnitav akt.

50      Sissejuhatuseks väärib märkimist, et puhtalt kinnitava otsuse peale esitatud hagi vastuvõetamatus tuleneb hagi hilinenult esitamisest, mitte vaidlustatud akti olemusest (vt selle kohta 18. detsembri 2007. aasta kohtuotsus Weißenfels vs. parlament, C‑135/06 P, EU:C:2007:812, punkt 54), mistõttu komisjon ei saa kahtluse alla seada teatise nr 3 kahjustavat olemust üksnes seetõttu, et see on teatist nr 1 puhtalt kinnitav.

51      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on tühistamishagi, mis on esitatud otsuse peale, mis üksnes kinnitab varasemat tähtajal vaidlustamata otsust, igal juhul vastuvõetamatu, kuna see määrang eeldab, et akt ei sisalda võrreldes varasema otsusega ühtegi uut asjaolu ja sellele aktile ei ole eelnenud varasema otsuse adressaadi olukorra uuesti läbivaatamist (vt 29. septembri 1999. aasta kohtuotsus Neumann ja Neumann-Schölles vs. komisjon, T‑68/97, EU:T:1999:238, punkt 58 ja seal viidatud kohtupraktika; 28. juuni 2006. aasta kohtuotsus Grünheid vs. komisjon, F‑101/05, EU:F:2006:58, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 14. septembri 2011. aasta kohtuotsus A vs. komisjon, F‑12/09, EU:F:2011:136, punkt 119 ja seal viidatud kohtupraktika).

52      Lisaks on otsustatud, et nii halduskaebus kui ka sellele järgnev hagi peavad olema suunatud personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 ja artikli 91 tähenduses hagejat kahjustava meetme peale, kusjuures meede on kahjustav, kui sellel on siduvad õiguslikud tagajärjed, mis otse ja viivitamatult mõjutavad hageja huve, tuues kaasa selge muutuse tema õiguslikus seisundis (vt 28. juuni 2006. aasta kohtuotsus Grünheid vs. komisjon, F‑101/05, EU:F:2006:58, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).

53      Selleks et hinnata, kas komisjon on õigesti leidnud, et teatis nr 3 puhtalt kinnitab teatist nr 1, tuleb analüüsida, kas teatist nr 3 ei võetud vastu uute asjaolude põhjal ja sellele ei eelnenud hagejate olukorra uuesti läbivaatamist.

54      Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et komisjon vaatas teatise nr 1 uuesti läbi kahel korral. Uuesti läbivaatamine toimus esimest korda pärast Alberto Spagnolli astutud samme ajavahemikul novembrist 2011 märtsini 2012. Komisjon parandas uuesti läbivaatamise tulemusel teatist nr 1, võttes 17. aprillil 2012 esiteks vastu teatise nr 2 ja teiseks teatise nr 1a. Teine hagejate olukorra uuesti läbivaatamine toimus komisjoni enda väitel siis, kui kõrgemale palgajärgule tõusmisel määrati Alberto Spagnolli palgaastme AD 9 teisest palgajärgust palgaastme AD 9 kolmandasse palgajärku. Uuesti läbivaatamise käigus tuvastas komisjon teatises nr 2 sisalduva väidetava arvutusvea ja seega sellest tuleneva alusetult makstud summa. Seetõttu võttis ta vastu teatise nr 3, mis sisaldas toitjakaotus‑ ja orvupensionide õiguste uusi arvutusi alates 1. juulist 2012 ja 1. oktoobrist 2013.

55      Teiseks tuleb tõdeda, et nii teatises nr 2 vea tuvastamine kui ka Alberto Spagnolli kõrgemale palgajärgule tõusmine on uued asjaolud, mille tõttu sisalduvad teatises nr 3 hagejate pensioniõiguste uued arvutused, mis tähendab, et tegemist on hagejate õigusliku seisundi muutumisega.

56      Eespool toodud kaalutlusi ei sea kahtluse alla pelk asjaolu, et teatistes nr 1 ja 3 kohaldatakse sama pensioniõiguste arvutamise meetodit seoses orvupensionide arvamisega selle sissetuleku summa hulka, millele kohaldatakse personalieeskirjade artiklis 81a ette nähtud ülempiiri.

57      Sellest tuleneb, et kuna teatis nr 3 võeti vastu pärast hagejate õigusliku seisundi uuesti läbivaatamist ja uute asjaolude põhjal, ei saa asuda seisukohale, et tegemist on teatist nr 1 puhtalt kinnitava aktiga, nagu väidab komisjon. Vastupidi, teatis nr 3 on akt, mis varasemaid akte asendades muudab oluliselt hagejate õiguslikku seisundit, mõjutab otse ja viivitamatult nende huve ning seega kahjustab neid personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 ja artikli 91 tähenduses.

58      Järelikult tuleb komisjoni tõstatatud teine asja läbivaatamist takistav asjaolu, mis puudutab teatise nr 3 vaidlustamatust, tagasi lükata ning analüüsida hagi põhjendatust.

 Sisulised küsimused

59      Olgu sissejuhatuseks märgitud, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt toovad vormiliselt kaebuse rahuldamata jätmise otsuse peale esitatud tühistamisnõuded kaasa Üldkohtu poole pöördumise otsuse suhtes, mille peale kaebus esitati, kui kaebuse rahuldamata jätmise otsusel kui niisugusel ei ole iseseisvat sisu (17. jaanuari 1989. aasta kohtuotsus Vainker vs. parlament, 293/87, EU:C:1989:8, punkt 8, ja 6. aprilli 2006. aasta kohtuotsus Camós Grau vs. komisjon, T‑309/03, EU:T:2006:110, punkt 43). Kuna 3. augusti 2015. aasta otsusel kaebuse rahuldamata jätmise kohta puudub käesoleval juhul iseseisev sisu, kuna sellega sisuliselt üksnes kinnitati vaidlustatud akti ehk teatist nr 3, tuleb hagi pidada esitatuks viimati nimetatud teatise peale.

60      Hagejad esitavad hagiavalduses teatise nr 3 kohta kolm õigusvastasuse väidet. Esimene puudutab seda, et orvupensionidele kohaldati ekslikult personalieeskirjade artiklis 81a ette nähtud ülempiiri. Teine käsitleb seda, et peretoetused jäeti põhjendamatult personalieeskirjade artiklis 81a ette nähtud pensionide ülempiiri arvutamisest välja. Kolmas on esitatud teatise nr 3 ebapiisava ja vastuolulise põhjenduse kohta.

61      Hagejad kinnitasid kohtuistungil Üldkohtu küsimusele vastates, mille kohta on tehtud märkus kohtuistungi protokolli, et komisjoni poolt 25. oktoobril 2017 antud vastuste tõttu menetlust korraldavatele meetmele, mille Üldkohus võttis 3. oktoobril 2017, loobuvad nad argumentidest, millega nad seavad kahtluse alla faktide ehk erinevates teatistes ja eelkõige teatises nr 2 komisjoni poolt arvesse võetud summade ja tema tehtud arvutuste õigsuse, loobumata siiski nendes teatistes komisjoni kohaldatud pensioniõiguste arvutamise meetodi õiguspärasuse kahtluse alla seadmisest. Seega nad loobuvad käesolevas kohtuasjas hagi teisest väitest.

62      Kõigepealt tuleb analüüsida kolmandat väidet.

–       Kolmas väide

63      Hagejad väidavad kolmandas väites, et teatist nr 3, mida on täiendatud põhjendusega, mis sisaldub 3. augusti 2015. aasta otsuses kaebuse rahuldamata jätmise kohta, on ebapiisavalt ja vastuoluliselt põhjendatud.

64      Hagejad kinnitavad selles küsimuses, et teatis nr 3 ega 3. augusti 2015. aasta otsus kaebuse rahuldamata jätmise kohta ei võimalda aru saada arutluskäigust ja komisjoni tegelikult tehtud arvutustest. Hagejate sõnul on teatise nr 3 põhjendusest tõesti näha, nagu ka varasematest otsustest, et tegemaks kindlaks personalieeskirjade artikli 81a lõike 1 punktis a ette nähtud ülempiiri, tuleb võtta arvesse summat, mis hõlmab surnud isiku ja tema elusoleva abikaasa netotöötasu surma hetkel, sealhulgas tema kolme ülalpeetava lapse eest makstavaid toetusi, millele elusoleval abikaasal on õigus. Kuna teatise nr 3 arvutustest nähtub siiski, et elusoleva abikaasa netotöötasu puhul ei võeta arvesse majapidamistoetust ega ülalpeetava lapse toetusi, on teatise nr 3 põhjendused selle teatise resolutsiooniga vastuolus.

65      Lisaks väidavad hagejad, et 3. augusti 2015. aasta otsusega kaebuse rahuldamata jätmise kohta ei ole teatise nr 3 põhjendustesse rohkem selgust toodud. Nimelt viitab ametisse nimetav isik surnud ametniku sissetuleku, kui ta oleks endiselt elus, ja „lese netosissetuleku“ liitmisele, ilma sõnaselgelt selgitamata, kas sellisel juhul on tegemist lese tegeliku netopalgaga, see tähendab E. Simonazzi surma järgselt tegelikult saadud palgaga, või lese arvestusliku palgaga, see tähendab lese palgaga, mis on arvutatud, lähtudes eeldusest, et tema abikaasa oleks endiselt elus. Hagejate arvates ei saa „lese netosissetulek“ tähenduses, milles see on 3. augusti 2015. aasta otsuses kaebuse rahuldamata jätmise kohta, vastata tegelikule palgale, mida ei võeta arvesse personalieeskirjade artiklis 81a ette nähtud ülempiiri kindlaksmääramisel, ega Alberto Spagnolli arvestuslikule palgale, kuna teatises nr 3 viidatud „lese netosissetulek“ ei hõlma peretoetusi, millele lesel oleks olnud õigus siis, kui tema abikaasa oleks endiselt elus. Nad järeldavad sellest seega, et ametisse nimetava asutuse lisatud põhjendus on igal juhul teatise nr 3 sisuga vastuolus.

66      Sissejuhatuseks on oluline täpsustada, et rahaliste tasude liitmisele, mida komisjon tegi selleks, et määrata kindlaks personalieeskirjade artiklis 81a ette nähtud ülempiir, kui tegemist on kahe abikaasaga, kes mõlemad on liidu ametnikud, nagu see tuleneb pensioniõiguste kindlaksmääramise erinevatest teatistest, ei ole hagejad käesolevas asjas vastu vaielnud. Asjaomaste ametnike rahaliste tasude liitmisega määratakse kindlaks ülempiir, mida kohaldatakse elusoleva ametniku perekonna sissetulekule, et vältida perekonna rikastumist surma tõttu. Seega arvutab komisjon personalieeskirjade artiklis 81a ette nähtud ülempiiri, liites surnud abikaasa palga elusoleva abikaasa palgale. See meetod ei ilmne sõnaselgelt personalieeskirjade artikli 81a sõnastusest, milles on selle ülempiiri kindlaksmääramiseks, mida ei tohi ületada, viidatud üksnes surnud abikaasa töötasule. Siiski valis komisjon selle meetodi, nagu ilmneb 3. augusti 2015. aasta otsusest kaebuse rahuldamata jätmise kohta ja mida komisjon kohtuistungil ise kinnitas, selleks et perekonnale jääks enam sissetulekuid maksustamise vaatepunktist.

67      Käesolevas asjas vaidlevad hagejad esiteks vastu Alberto Spagnolli sissetuleku summale, mis on erinevates pensioniõiguste teatistes lisatud tema surnud abikaasa palgale selleks, et määrata kindlaks personalieeskirjade artiklis 81a ette nähtud ülempiir. Nad leiavad täpsemalt, et komisjon on selle sissetuleku hulka arvanud ülalpeetava lapse toetuste vale summa. Teiseks ei nõustu hagejad asjaoluga, et pensioniõiguste arvutamisel kohaldab komisjon orvupensionidele personalieeskirjade artiklit 81a ning nii neid pensione piirab. Põhjendamiskohustuse täitmist tuleb seega analüüsida neid hagejate esitatud väiteid arvestades.

68      Selles küsimuses tuleb esile tuua, et ELTL artikliga 296 kehtestatud põhjendamisnõue – mis on sätestatud ka personalieeskirjade artikli 25 teises lõigus – peab võimaldama liidu kohtul teostada oma õiguspärasuse kontrolli isikut kahjustavate otsuste üle ning andma asjaomastele isikutele piisavalt teavet selle kohta, kas need otsused on tõesti põhjendatud või on nende puhul tehtud viga, mis võimaldab nende õiguspärasuse vaidlustada. Sellest järeldub, et põhjendused tuleb asjaomasele isikule üldjuhul edastada teda kahjustava aktiga samal ajal ning nende puudumist ei saa parandada sellega, kui asjaomane isik saab akti põhjendustest teada liidu kohtus toimuva menetluse käigus (4. novembri 2008. aasta kohtuotsus Marcuccio vs. komisjon, F‑41/06, EU:F:2008:132, punkt 61 ja seal viidatud kohtupraktika).

69      Samuti on otsustatud, et võimaliku põhjenduse puudumise võib parandada vastava põhjendusega kaebusele vastamise etapis, kusjuures viimati nimetatud põhjendus peab langema kokku selle otsuse põhjendusega, mille peale kaebus on esitatud (vt 4. novembri 2008. aasta kohtuotsus Marcuccio vs. komisjon, F‑41/06, EU:F:2008:132, punkt 66 ja seal viidatud kohtupraktika).

70      Väljakujunenud kohtupraktikast selgub samuti, et ebapiisavat põhjendust – mitte küll täielikult puuduvat põhjendust – on esiteks võimalik kohtumenetluse käigus parandada, kui asjaomasel isikul on juba enne hagi esitamist osa põhjendustest teada, ning teiseks lugeda otsus piisavalt põhjendatuks, kui see võeti vastu asjaomasele ametnikule teadaolevas kontekstis, mis võimaldas tal selle ulatusest aru saada (vt 15. veebruari 2011. aasta kohtuotsus Marcuccio vs. komisjon, F‑81/09, EU:F:2011:13, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).

71      Esiteks tuleb märkida, et argumendid – millega väidetakse, et teatise nr 3 põhjendus, mida on täiendatud 3. augusti 2015. aasta otsusega kaebuse rahuldamata jätmise kohta, on ebapiisav, kuna need kaks akti ei võimalda mõista komisjoni kohaldatud arvutusmeetodit – puudutavad oluliste menetlusnormide rikkumist, mida tuleb uurida enne asjaomaste põhjenduste põhjendatuse analüüsimist.

72      Sellega seoses selgub kõigepealt teatisest nr 3, mida on täiendatud põhjendusega, mis sisaldub 3. augusti 2015. aasta otsuses kaebuse rahuldamata jätmise kohta, et kõnealuse teatisega arvutati uuesti hagejate toitjakaotus‑ ja orvupensionide õigused, kuna ühelt poolt oli eelnevas teatises ehk teatises nr 2 arvutusviga, ja teiselt poolt muutus Alberto Spagnolli palgajärk, kuna ta tõusis 2013. aasta oktoobris palgaastme AD 9 teisest palgajärgust palgaastme AD 9 kolmandasse palgajärku, sealhulgas selles osas, mis puudutab tema palgale 1. juulil 2012 ja 1. oktoobril 2013 kohaldatud indekseid.

73      Teiseks selgub kõikide teatiste – eelkõige teatiste 2 ja 3 koostoimes selgitustega, mis on esitatud 3. augusti 2015. aasta otsuses kaebuse rahuldamata jätmise kohta – lugemisest, et teatises nr 2 sisalduv viga tuleneb kolme ülalpeetava lapse toetuse asemel kuue ülalpeetava lapse toetuse arvamisest Alberto Spagnolli netopalga summa hulka, mida kasutati tema „arvestusliku sissetuleku“ (edaspidi „summa A“) ehk selle sissetuleku kindlakstegemiseks, mis on arvutatud, lähtudes eeldusest, et tema abikaasa on endiselt elus.

74      Kolmandaks tuleb märkida, et hagejad ise toovad esile, et komisjoni kohaldatud arvutusmeetod seisneb selles, et ühelt poolt võetakse arvesse „summat A“, mis vastab „arvestuslikele sissetulekutele“ ja mis koosneb surnud isiku netotöötasust, kui ta oleks endiselt elus, ja elusoleva abikaasa netotöötasust surma hetkel, sealhulgas kolme ülalpeetava lapse toetused, ning teiselt poolt võetakse arvesse „tegelikke sissetulekuid“, mida abikaasa saaks, kui personalieeskirjade artikli 81a piirangut ei kohaldataks, ning mis koosnevad elusoleva abikaasa netosissetulekust, toitjakaotuspensionist ja orvupensionidest (edaspidi „summa B“). Lisaks võimaldavad arvutused, mis on nii teatises nr 3 kui ka 3. augusti 2015. aasta otsuses kaebuse rahuldamata jätmise kohta, mõista, et summa A ja summa B vahe annab summa, mis arvatakse toitjakaotus‑ ja orvupensionidest proportsionaalselt maha.

75      Neljandaks on 3. augusti 2015. aasta otsuses kaebuse rahuldamata jätmise kohta samuti selgitatud, et Alberto Spagnolli netopalga ja tema surnud abikaasa netopalga liitmine toimub seetõttu, et on vaja võtta arvesse liidu maksu kohaldamist sissetulekule kooskõlas määruse nr 260/68 artikliga 4, ning et komisjoni valitud meetod toitjakaotus‑ ja orvupensionide õiguste arvutamiseks on selline, millega maksustamise vaatepunktist jääb perekonnale enam sissetulekuid.

76      Seega ei saa hagejad väita, et põhjendus on ebapiisav, kuna 3. augusti 2015. aasta otsus kaebuse rahuldamata jätmise kohta, kui selles viidatakse „lese netopalga“ ja surnud isiku netopalga liitmisele, ei võimalda neil aru saada, kas tegemist on tegeliku sissetuleku ehk summaga B, või lese arvestusliku sissetulekuga ehk summaga A. Nimelt ilmneb selles otsuses antud selgitustest selgelt, et tegemist on arvestusliku sissetulekuga ehk summaga A, kuna otsuses viidatakse sissetulekule, mis on liidetud palgale, mida oleks saanud surnud isik, ja mida võetakse arvesse selle ülempiiri kindlaksmääramiseks, mida ei tohi personalieeskirjade artikli 81a tähenduses ületada.

77      Eeltoodut arvestades tuleb otsustada, et teatise nr 3 põhjendus, mida on täiendatud 3. augusti 2015. aasta otsusega kaebuse rahuldamata jätmise kohta, on piisav, kuna see võimaldab hagejatel aru saada komisjoni kohaldatavast arvutusmeetodist, sellega taotletud eesmärgist ja nende pensioniõiguste analüüsimise tulemusest.

78      Seega ei saa nõustuda hageja argumentidega, et teatise nr 3 põhjendus, mida on täiendatud 3. augusti 2015. aasta otsusega kaebuse rahuldamata jätmise kohta, on ebapiisav, kuna see ei võimalda neil mõista komisjoni kohaldatud arvutusmeetodit. Pealegi tuleb tõdeda, et asjaomane põhjendus võimaldas hagejatel selle meetodi põhjendatusele Üldkohtus vastu vaielda.

79      Teisalt, mis puudutab hagejate argumenti, et teatise nr 3 põhjendus ja selle resolutsioon on vastuolus, kuna omavahel ei ole vastavuses teatises nr 3 ja selle resolutsioonis, nagu seda on täiendatud 3. augusti 2015. aasta otsusega kaebuse rahuldamata jätmise kohta, tehtud arvutused, siis tasub märkida, nagu seda on täpsustatud eespool punktis 61, et hagejad ei sea enam kahtluse alla faktide ehk erinevates teatistes, sealhulgas teatises nr 3 tehtud komisjoni arvutuste üksikasjade õigsust. Kohtuistungil täpsustati, et seda argumenti põhjenduste vastuolulisuse kohta tuleb tõlgendada nii, et väidetakse, nagu oleks rikutud põhjendamiskohustust, kuna teatises nr 3 tehtud arvutuste üksikasju ei olnud teatavaks tehtud, mis tõi kaasa võimatuse aru saada pensioniõiguste arvutamisel tehtud veast.

80      Selle kohta tuleb täpsustada, et otsuse põhjendamine ei tähenda seda, et selles otsuses sisalduva arvutuse kõik üksikasjad on sõnaselgelt ära näidatud. Piisab, et asjaomastel isikutel oleks võimalik mõista neid puudutava akti vastuvõtmiseni viinud põhjuseid, selle aktiga taotletud eesmärki ja meetodit, mida on selles aktis kohaldatud nende summade kindlakstegemiseks, mis vastavad nende õigustele. Teatises nr 3 sisalduvate summade kõikide arvutuste äranäitamine, ükskõik kui kasulik ja soovitav see ka ei oleks, ei ole hädavajalik, et lugeda põhjendamiskohustust täidetuks, kuna igal juhul tuleb rõhutada, et komisjonilt ei saa üksnes aritmeetiliste valemite mehaanilist kasutamist nõudes võtta ära pädevust hinnata õigesti hagejate pensioniõigusi olenevalt juhtumi asjaoludest (vt selle kohta analoogia alusel 2. oktoobri 2003. aasta kohtuotsus Salzgitter vs. komisjon, C‑182/99 P, EU:C:2003:526, punkt 75 ja seal viidatud kohtupraktika).

81      Pealegi ei ole asjaolu, et ainult teatud arvandmete esitamine võimaldab teatud arvutusvigade tuvastamist, piisav selleks, et asuda seisukohale, et vaidlusaluse otsuse põhjendus on ebapiisav, kuna liidu kohus võib siis, kui ta sellist otsust kontrollib, nõuda kõikide talle vajalike andmete esitamist, selleks et tal oleks võimalik põhjalikult kontrollida kohaldatud arvutusmeetodit (vt selle kohta analoogia alusel 2. oktoobri 2003. aasta kohtuotsus Corus UK vs. komisjon, C‑199/99 P, EU:C:2003:531, punkt 150).

82      Kuna aga eespool punktides 72–77 esitatud analüüsist selgub, et teatis nr 3, mida on täiendatud põhjendusega, mis sisaldub 3. augusti 2015. aasta otsuses kaebuse rahuldamata jätmise kohta, võimaldas hagejatel mõista neid puudutava akti vastuvõtmiseni viinud põhjuseid, selle aktiga taotletud eesmärki ja meetodit, mida on selles kohaldatud nende õigustele vastavate summade kindlakstegemiseks, tuleb lükata tagasi hagejate esitatud argumendid, et on rikutud põhjendamiskohustust, kuna nende pensioniõiguste arvutamise üksikasju ei ole ära näidatud.

83      Kolmas väide tuleb seega tagasi lükata.

–       Esimene väide

84      Esimeses väites väidavad hagejad, et teatis nr 3 on õigusvastane ja tuleb tühistada, kuna arvates orvupensionid sissetuleku hulka, millele kohaldatakse personalieeskirjade artiklis 81a ette nähtud ülempiiri, vähenes neile määratud toitjakaotus‑ ja orvupensionide summa teatise tulemusel õigustamatult.

85      Esiteks rõhutavad hagejad, et personalieeskirjade artiklis 81a seadusandja kasutatud väljenditega „toitjakaotuspension[id]“ mitmuses ja „lesk ja teised õigustatud isikud“ ei peeta silmas orvupensione, vaid olukordi, kus jäävad maha elusolev abikaasa ja lahutatud abikaasa – olukord, mis on ette nähtud personalieeskirjade VIII lisa artiklites 27 ja 28 –, või elusolev abikaasa ja orvud varasemast abielust – olukord, mis on ette nähtud personalieeskirjade VIII lisa artikli 22 esimeses lõigus.

86      Hagejad märgivad teiseks, et kui seadusandja viitab üht või teist liiki pensionile, nähtub see selgelt personalieeskirjade sätte sõnastusest, nagu see on personalieeskirjade artikli 80 lõigete 3 ja 4 ning personalieeskirjade VIII lisa artiklite 21 lõigete 1 ja 2 ning artikli 24 puhul.

87      Kolmandaks rõhutavad hagejad, et toitjakaotus‑ ja orvupensionidel on erinev eesmärk. Toitjakaotuspensioni eesmärk on tagada elusolevale abikaasale lisa perekonna sissetuleku jaoks, et surnud abikaasa sissetuleku kaotusega toime tulla, samas kui orvupensioni puhul on tegemist eraldiseisva solidaarse maksega, mille eesmärk on tagada orbude sõltumatus. Kahe pensioniliigi erinevat eesmärki on kinnitatud personalieeskirjades, milles on ühelt poolt ette nähtud, et kui orvud saavad täisealiseks, võivad nad taotleda oma pensioni maksmist kontole, mis on eraldiseisev toitjakaotuspensionile õigust omava vanema kontost, ning teiseks, et toitjakaotuspensionist ilmajäämine ei too kaasa orvupensionist ilmajäämist, vaid vastupidi selle kahekordistamise. Nende kahe pensioniliigi erineva eesmärgiga on põhjendatud see, et toitjakaotuspensionist ja orvupensionist tulenevat sissetulekut käsitletakse erinevalt ning seega orvupensionist tulenevale sissetulekule personalieeskirjade artiklit 81a ei kohaldata.

88      Hagejad on arvamusel, et kuna orvupension arvati õigusvastaselt nende sissetulekute hulka, millele kohaldatakse personalieeskirjade artikli 81a ülempiiri, vähenes selle tulemusel nende toitjakaotus‑ ja orvupensionide summa nii ajavahemikus 1. juulist 2012 kuni 30. septembrini 2013 kui ka pärast 1. oktoobrit 2013. Nimelt vähendati neid summasid personalieeskirjade artiklis 81a ette nähtud ülempiiri ületamise tõttu 1629,27 euro võrra esimesel ajavahemikul ja 1576,92 euro võrra teisel ajavahemikul. Hagejatele makstud pensionisummade vähendamisel oli otsustav aga 2088,90 euro suuruse orvupensioni arvessevõtmine selle sissetuleku kindlakstegemisel, millele nimetatud ülempiiri kohaldatakse.

89      Nad väidavad lõpuks, et kuna teatisele nr 3 eelnevad teatised sisaldasid sama viga mis esimesena nimetatud teatis, see tähendab personalieeskirjade artikli 81a ekslikku kohaldamist orvupensionidele, tuleb komisjonil teha järeldused Üldkohtu tühistavast kohtuotsusest teatise nr 3 kohta ning arvutada hagejate kasuks personalieeskirjade VIII lisa artikli 41 alusel tagasiulatuvalt uuesti toitjakaotus‑ ja orvupensionid.

90      Komisjon lükkab need hagejate argumendid ümber ja väidab, et personalieeskirjade artiklis 81a peetakse silmas nii toitjakaotuspensioni kui ka orvupensioni.

91      Järelikult tuleb vastata küsimusele, kas personalieeskirjade artiklit 81a tuleb tõlgendada nii, et sellega peetakse silmas ka orvupensione.

92      Sissejuhatuseks tuleb esiteks tähelepanu juhtida, et nagu on märgitud eespool punktis 7, on personalieeskirjade artikli 81a lõike 1 punkt a sõnastatud järgmiselt:

„1.      Olenemata kõigist muudest sätetest, eelkõige nendest, mis on seotud toitjakaotuspensioni miinimumsumma maksmisega isikule, kellel on õigus saada toitjakaotuspensioni, ei tohi lesele ja teistele õigustatud isikutele toitjakaotuspensioni[de]na makstav kogusumma koos peretoetustega, millest on lahutatud maksud ja muud kohustuslikud kinnipidamised, ületada:

a)      artiklis 35 sätestatud staatusega ametniku surma korral töötasu, mida ametnik oleks saanud vastavalt samale palgaastmele ja ‑järgule, kui ta oleks endiselt teenistuses olnud, koos kõigi peretoetustega, mida ta sel juhul oleks saanud ja millest oleks lahutatud maksud ja muud kohustuslikud kinnipeetavad summad […]“.

93      Teiseks, mis puudutab komisjoni argumenti, mida tuletati meelde kohtuistungil ja mille kohaselt selgub Avaliku Teenistuse Kohtu ühest otsusest, et personalieeskirjade artikli 81a lõike 1 punkti c kohaselt oli orvupension arvatud surnud ametniku õigusjärglastele makstud netopensionide kogusumma hulka, see tähendab summa hulka, millele võis kohaldada selles artiklis ette nähtud ülempiiri (5. veebruari 2016. aasta kohtuotsus Bulté ja Krempa vs. komisjon, F‑96/14, EU:F:2016:10, punkt 53), siis tuleb märkida, et selles kohtuasjas ei vaielnud asjaomased pooled vastu orvupensionidele personalieeskirjade artikli 81a kohaldamise õiguspärasusele ning seega ei saanud Avaliku Teenistuse Kohus teha selle kohta lõplikku otsust.

94      Esimese võimalusena tuleb märkida, et orvupensionid on ette nähtud personalieeskirjade artiklis 80, mis sisaldub personalieeskirjade V jaotise 3. peatükis „Pensionid ja invaliidsustoetus“. Nende pensionide puhul, nagu selgub ka kohtupraktikast, on tegemist tõeliste pensionidega, mis sellistena on hõlmatud personalieeskirjades ette nähtud pensioniskeemiga (vt selle kohta analoogia alusel 23. märtsi 1993. aasta kohtuotsus Huet vs. kontrollikoda, T‑8/93, EU:T:1994:35, punkt 30).

95      Samuti tuleb esile tuua, et orvupensionide arvutamise üksikasjalikud eeskirjad on ära toodud personalieeskirjade VIII lisa 4. peatüki artiklis 21 personalieeskirjade artiklis 84 sisalduva viite alusel ning selle peatüki pealkiri on „Toitjakaotuspension“. Selline tähelepanek võimaldab tõdeda, et seadusandja kasutab mõistet „toitjakaotuspension“ selleks, et teha kindlaks mitte ainult surnud ametniku elusoleva abikaasa pensioni ehk toitjakaotuspensioni kitsas tähenduses, vaid samuti orvupensione puudutavad sätted. Seega, kuigi on tõsi, nagu väidavad hagejad, et teatud sätted viitavad sõnaselgelt orvupensionidele, ei välista see siiski seda, et teised sätted, milles orvupensione ei ole sõnaselgelt mainitud, võivad olla orvupensionidele kohaldatavad, kuna viimaste puhul on tegemist tõeliste pensionidega, millele seetõttu kohaldatakse üldiselt pensionidele kohaldatavaid personalieeskirjade sätteid.

96      Lisaks tuleb märkida, et kuna personalieeskirjade artikkel 81a on üks personalieeskirjade V jaotise 3. peatüki viimastest sätetest ja osa nendest sätetest, mida kohaldatakse pensionidele, mille hulka kuuluvad artiklis 80 ette nähtud pensionid, ei saa artiklit 81a tõlgendada nii, et orvupensionid selle alla ei kuulu. Nimelt tuleb selles sättes mõiste „toitjakaotuspensionid“ mitmuses kasutamist mõista nii, nagu õigesti väidab komisjon, et viidatakse kõiki liiki „pensionidele“, milleks annab aluse ametniku surm, kusjuures see on nii mitte ainult toitjakaotuspensioni, vaid ka orvupensioniga. Pealegi, nagu komisjon õigesti rõhutab, on toitjakaotuspension ja orvupension omavahel personalieeskirjade artikli 80 esimese kuni kolmanda taande ja VIII lisa artikli 21 alusel seotud, kuna teisena nimetatud pensioni summa sõltub esimesena nimetatud pensioni summast.

97      Personalieeskirjade artikli 81a kohaldamist orvupensionidele ei saa kahtluse alla seada hagejate argumendid, et personalieeskirjade artiklis 81a kasutatud väljendid „toitjakaotuspensionid“ ja „õigustatud isikud“ viitavad olukordadele, kus ühelt poolt jäävad maha elusolev abikaasa ja üks või mitu lahutatud abikaasat või mitu lahutatud abikaasat, mida reguleerivad personalieeskirjade VIII lisa artiklid 27 ja 28, ja teiselt poolt olukordadele, kus jäävad maha elusolev abikaasa ja orvud surnud ametniku varasemast abielust, mida reguleerib personalieeskirjade VIII lisa artikli 22 esimene lõik.

98      Nimelt on ühelt poolt personalieeskirjade VIII lisa artiklis 28, mis on käesolevas asjas asjakohane säte, ette nähtud, et kui maha on jäänud elusolev abikaasa ja üks või mitu lahutatud abikaasat või mitu lahutatud abikaasat, jaotatakse toitjakaotuspension proportsionaalselt erinevate õigustatud isikute vahel. Seega, kui tegemist on ühe ja sama pensioniga, siis ei saa ülalmainitud olukordade puhul viidata neile mitmuses mõistega „toitjakaotuspensionid“, mis esineb personalieeskirjade artikli 81a lõikes 1.

99      Teiselt poolt tuleb tõdeda, et kui personalieeskirjade artiklis 81a mõistete „pensionid“ ja „õigustatud isikud“ kasutamisega peetakse silmas olukordi, kus jäävad maha elusolev abikaasa ja orvud surnud abikaasa varasemast abielust, välistades surnud abikaasa ja elusoleva abikaasa abielust sündinud lapsed, siis tooks see kaasa surnud ametniku erinevate laste põhjendamatu erineva kohtlemise, nagu komisjon õigesti rõhutab. Samas kui surnud ametniku ja elusoleva abikaasa abielust sündinud laste orvupensione ei piirata, kuna personalieeskirjade artikli 81a lõige 1 ei ole neile kohaldatav, piirataks viimati nimetatud sätte alusel varasemast abielust orbude pensioni. Sellise põhjendamatu erineva kohtlemisega, mis on võrdse kohtlemise põhimõttega vastuolus, ei saa nõustuda.

100    Mis puudutab lõpuks hagejate argumenti, et toitjakaotuspensionil ja orvupensionil on osaliselt erinev eesmärk, siis tuleb märkida, et isegi kui see on nii, ei ole see kõike eeltoodut arvestades piisav, et asuda seisukohale, et personalieeskirjade artikli 81a lõike 1 punkti a orvupensionidele ei kohaldata.

101    Samamoodi ei saa artikli 81a kohaldamist orvupensionidele seada kahtluse alla hagejate argumendid, et toitjakaotus‑ ja orvupensionidel on osaliselt erinev eesmärk, mida ühelt poolt kinnitab see, et kui orvud saavad täisealiseks, võivad nad taotleda oma pensioni maksmist kontole, mis on eraldiseisev toitjakaotuspensionile õigust omava vanema kontost, ning teiselt poolt see, et toitjakaotuspensionist ilmajäämine ei too kaasa orvupensionist ilmajäämist, vaid toob vastupidi kaasa selle kahekordistamise. Nimelt kuuluvad need kaks pensioniliiki koos nende rahaliste tasude hulka, mida perekond Spagnolli saab seetõttu, et üks abikaasadest suri, ning mille komisjoni kohaldatud meetodi kohaselt arvutatud kogusummat võetakse arvesse selleks, et järgida põhimõtet, mille eesmärk on vältida surma tõttu perekonna rikastumist.

102    Pealegi tuleb märkida, et kohtupraktikas on tunnistatud, et personalieeskirjade artikli 80 neljandas lõigus ette nähtud ja ülalpeetavate lastena käsitatud isikutele makstud orvupensioni eesmärk on hüvitada ametniku lisakulud, mis on seotud lapse ülalpidamisega (30. jaanuari 2003. aasta kohtuotsus C vs. komisjon, T‑307/00, EU:T:2003:21, punkt 53), ning tuleb asuda seisukohale, et sama kehtib käesolevas asjas personalieeskirjade artikli 80 kolmandas lõigus sätestatud orvupensionidega seoses Alberto Spagnolli lastele määratud pensioni kohta.

103    Orvupensioni eesmärk, milleks on elusoleva ametniku jaoks ülalpeetavate lastega seotud lisakulu hüvitamine, aitab aga kaasa nende laste majandusliku sõltumatuse tekitamise eesmärgile, nagu väidavad hagejad. Kuna orvupension võimaldab hüvitada laste ülalpidamisega seotud lisakulu, kuulub see perekonna sissetulekute hulka ning sellele kohaldatakse reeglit, millega on keelatud rikastumine ametnikust vanema surma tõttu, kusjuures sellest reeglist kinnipidamine on tagatud personalieeskirjade artiklis 81a ette nähtud ülempiiri kohaldamisega.

104    Eeltoodut arvestades tuleb asuda seisukohale, et personalieeskirjade artikliga 81a on silmas peetud nii toitjakaotuspensioni kui ka orvupensioni. Seega on komisjoni kohaldatud pensioniõiguste arvutusmeetod selles osas, milles sellega arvatakse orvupensionid tegeliku sissetuleku hulka, millele kohaldatakse artiklis 81a sätestatud ülempiiri, nimetatud sättega kooskõlas.

105    Järelikult tuleb esimene väide tagasi lükata.

106    Eeltoodut arvestades tuleb hagi kohtuasjas T‑568/16 tervikuna rahuldamata jätta.

 Kohtuasi T‑599/16

107    Kohtuasjas T‑599/16 vaidlustavad hagejad alusetult makstud summade tagasimaksmise otsuse, mille komisjon võttis vastu selleks, et nõuda tagasi hagejatele toitjakaotus‑ ja orvupensionidena seadusliku aluseta makstud summad, kuna komisjoni arvates oli teatises nr 2 tehtud viga, mis parandati teatises nr 3 sisalduvate nende pensioniõiguste uute arvutustega.

108    Käesolevas kohtuasjas nagu ka kohtuasjas T‑568/16 (vt punkt 61 eespool) loobusid hagejad kohtuistungil argumentidest, millega nad seavad kahtluse alla faktide ehk erinevates teatistes ja eelkõige teatises nr 2 sisalduvate summade ja komisjoni tehtud arvutuste õigsuse, loobumata siiski nendes teatistes komisjoni kohaldatud pensioniõiguste arvutamise meetodi õiguspärasuse kahtluse alla seadmisest, mille kohta on tehtud märkus kohtuistungi protokolli.

109    Lisaks loobusid hagejad kohtuistungil sellele vastu vaidlemisest, et komisjonil on võimalik kasutada dokumenti, mis on lisatud kostja vastusele ja mis sisaldab ekraanitõmmist, millest on näha palgaastme AD 9 teise palgajärgu ametniku netopalga arvutamise tulemus, mis on saadud kalkulaatoriks nimetatud infotehnoloogiavahendi abil.

110    Hagejad esitavad hagiavalduses sisuliselt kolm väidet.

111    Esimene ja teine väide käsitlevad personalieeskirjade artikli 85 rikkumist. Sellega seoses väidavad hagejad, et käesolevas asjas puuduvad personalieeskirjade artiklis 85 ette nähtud tingimused, milleks on esiteks see, et summa peab olema makstud alusetult, ning teiseks tuleb olla teadlik teatises nr 2 sisalduvast veast tingitud maksest, millel puudub seaduslik alus, ja see enam maksmine peab olema ilmne.

112    Kolmas väide puudutab seda, et on rikutud hea halduse põhimõtet ja hoolitsemiskohustust. Sellega seoses esitavad hagejad samuti nõude hüvitada mittevaraline ja varaline kahju, mis neile väidetavalt tekitati hea halduse põhimõtte ja hoolitsemiskohustuse rikkumisega.

113    Komisjon esitab kahju hüvitamise nõudega seoses asja läbivaatamist takistava asjaolu, kusjuures ta peab seda nõuet igal juhul põhjendamatuks. Lisaks seab ta kahtluse alla hageja poolt tühistamisnõude põhjendamiseks esitatud teised väited ja argumendid ning väidab, et need tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Tühistamisnõuded

–       Esimene väide

114    Sissejuhatuseks tuleb märkida, et nii nagu kohtuasjas T‑568/16 (vt punkt 59 eespool), puudub ka käesolevas kohtuasjas 4. märtsi 2016. aasta otsusel kaebuse rahuldamata jätmise kohta iseseisev sisu, kuna sellega on sisuliselt üksnes kinnitatud alusetult makstud summade tagasimaksmise otsus. Järelikult tuleb hagi mõista nii, et see on esitatud viimati nimetatud otsuse peale (vt selle kohta 17. jaanuari 1989. aasta kohtuotsus Vainker vs. parlament, 293/87, EU:C:1989:8, punkt 8, ja 6. aprilli 2006. aasta kohtuotsus Camós Grau vs. komisjon, T‑309/03, EU:T:2006:110, punkt 43).

115    Esimeses väites toovad hagejad esile personalieeskirjade artikli 85 rikkumise, kuna käesolevas asjas ei ole toetust makstud alusetult. Väide jaguneb kolmeks väiteosaks. Nad väidavad esiteks, et toetust ei ole makstud alusetult, kuna ülalpeetava lapse toetuste summa puhul ei ole teatises nr 2 viga tehtud. Teiseks on nad arvamusel, et toetust ei ole makstud alusetult seetõttu, et teatis nr 3 on õigusvastane, mis tuleneb sellest, et nimetatud teatises võeti orvupensione arvesse selle summa arvutamisel, millele kohaldatakse personalieeskirjade artiklis 81a ette nähtud ülempiiri. Nad väidavad kolmandaks, et toetust ei ole makstud alusetult, kuna samas teatises on Alberto Spagnolli arvestuslike sissetulekute summast (summa A) ekslikult välja jäetud peretoetused.

116    Komisjon vaidleb sellele vastu ning leiab, et esimese väite kolm väiteosa on põhjendamatud ja need tuleb tagasi lükata. Ta lisab vasturepliigis, et teine väiteosa on vastuvõetamatu, kuna see on esitatud hilinenult.

117    Kuna esimese väite esimeses väiteosas kordavad hagejad kohtuasjas T‑568/16 esitatud argumente, mille kohaselt nad ei nõustu sellega, et Alberto Spagnolli arvestusliku sissetuleku summa (summa A) puhul võeti kaks korda arvesse peretoetuste summat, ning kuna hagejad loobusid kohtuistungil, nagu on viidatud eespool punktis 108, faktide ehk erinevates teatistes komisjoni tehtud arvutuste õigsuse kahtluse alla seadmisest, tuleb asuda seisukohale, et hagejad loobusid samuti esimese väite sellest väiteosast.

118    Igal juhul tuleb täpsustada, et menetlust korraldavatele meetmetele 25. oktoobril 2017 antud komisjoni vastuste abil tuvastati, et Alberto Spagnolli arvestusliku sissetuleku summa (summa A) ehk 8937,32 euro hulka, mis on ära näidatud teatises nr 2, on arvatud kuus ülalpeetava lapse toetust kolme ülalpeetava lapse toetuse asemel, nagu märgib komisjon. Seega hagejate argumendid, et 8937,37 euro suuruse summa hulka oli arvatud tavapärased ülalpeetava lapse toetused, on igal juhul põhjendamatud.

119    Mis puudutab esimese väite teist väiteosa, siis tuleb tõdeda, et hagejad kordavad kohtuasjas T‑568/16 esitatud argumente, mis käsitlevad personalieeskirjade artikli 81a grammatilist, süstemaatilist ja teleoloogilist tõlgendamist, mille põhjal järeldati, et komisjoni arvutusmeetod, mis seisneb selles, et teatises nr 3 kohaldatakse seda sätet orvupensionidele, muudab viimati nimetatud teatise õigusvastaseks ning seega ei saa sellega tõendada, et toetust on makstud alusetult.

120    Kohtuasjas T‑568/16 (vt punktid 92–104 eespool) on need argumendid aga põhjendamatuse tõttu juba tagasi lükatud. Seega jäävad need hagejate poolt teise võimalusena esitatud argumendid käesoleva kohtuasja raames edutuks. Teine väiteosa tuleb seega põhjendamatuse tõttu tagasi lükata, ilma et oleks vaja otsustada komisjoni poolt sellega seoses esitatud asja läbivaatamist takistava asjaolu üle (vt punkt 116 eespool).

121    Esimese väite kolmandas väiteosas väidavad hagejad, et teatises nr 3 sisalduvate arvutusvigade tõttu ei ole tegemist alusetult makstud summadega, korrates nii argumente, mida nad juba esitasid oma teise väite põhjendamiseks kohtuasjas T‑568/16.

122    Sellega seoses tuleb märkida, et 25. oktoobril 2017 antud komisjoni vastuste tõttu menetlust korraldavale meetmele loobusid hagejad faktide ehk erinevates teatistes komisjoni tehtud arvutuste õigsuse kahtluse alla seadmisest. Nimelt loobusid nad oma teisest väitest, mille nad esitasid kohtuasjas T‑568/16 ja millega nad tõid esile samad argumendid, mis on esitatud käesoleva kohtuasja esimese väite kolmanda väiteosa raames ehk argumendid, mille kohaselt teatises nr 3 sisalduvas arvutuses on tehtud vigu ülalpeetava lapse toetuste arvesse võtmisel (vt punkt 115 eespool). Seega tuleb olukorda mõista nii, et hagejad on loobunud ka eespool punktides 115 ja 121 esitatud argumentidest.

123    Igal juhul tuleb märkida, et teatises nr 3 ei ole tehtud viga personalieeskirjade artikli 81a kohaldamisel (vt punkt 104 eespool) ega arvutusviga ülalpeetava lapse toetuste arvesse võtmisel. Nimelt tuleb personalieeskirjade artiklit 81a tõlgendada nii, et seda kohaldatakse orvupensionidele. Lisaks ei ole arvutustes – mis sisalduvad teatises nr 3 ja millega arvatakse Alberto Spagnolli arvestusliku sissetuleku summa (summa A) hulka kolm ülalpeetava lapse toetust, nagu see selgub 25. oktoobril 2017 antud komisjoni vastustest menetlust korraldavatele meetmele – tehtud hagejate esile toodud vigu. Hagejate argumendid, et tegemist ei ole alusetult makstud summadega, kuna teatises nr 3 on arvutusvead, on seega igal juhul põhjendamatud.

124    Repliigis lisavad hagejad esiteks, et isegi kui kasutada eespool punktis 109 mainitud kalkulaatori meetodit, ei ole tegemist alusetult makstud summadega. Nad rõhutavad selles kontekstis, et Alberto Spagnolli arvestusliku sissetuleku ehk summaga A ja tegeliku sissetuleku ehk summaga B arvestamisel on rikutud personalieeskirjade artiklit 81a ning vastupidi komisjoni väidetule ei saa see vastata sissetulekute kumulatiivse maksustamise vajadusele. Nad leiavad nimelt, et kui komisjon võib arvutada liidu maksu, liites Alberto Spagnolli saadud palga ja toitjakaotuspensioni, ei peaks komisjon seda liitmist personalieeskirjade artikli 81a kohaldamisel arvesse võtma. Hagejad on seisukohal, et kahe abikaasa sissetulekute liitmine on otsustava tähtsusega, kuna selle tulemusel võetakse tegeliku sissetuleku (summa B) arvutamisel arvesse summat, millele on lisatud Alberto Spagnolli saadud ülalpeetava lapse toetused, samas kui ta sai personalieeskirjade artikli 67 alusel neid toetusi juba enne oma abikaasa surma. Hagejad väidavad, et liitmine on väär.

125    Teiseks kinnitavad hagejad, et personalieeskirjade artiklis 81a sätestatud piirmäära tuleb mõista nii, et võrreldakse esiteks selles sättes mainitud solidaarseid makseid, mida määratakse ainult selle artikli alusel, ning teiseks surnud ametniku sissetulekuid, mis määratakse kindlaks arvestuslikult nii, nagu ta oleks endiselt elus. Nad on järelikult arvamusel, et kohaldatav meetod peab olema erinev vastavalt sellele, kas elusolev abikaasa on ise ametnik, kes juba sai majapidamistoetust ja tavapäraseid ülalpeetava lapse toetusi enne surma, või mitte. Nad leiavad, et juhul, kui elusolev abikaasa on ise ametnik, koosnevad talle abikaasa surma tõttu määratud sissetulekud toitjakaotuspensioni ja tavapäraste ülalpeetava lapse toetuste summade liitmise tulemusest, ning nad järeldavad sellest, et käesolevas asjas peab tegelik sissetulek (summa B) hõlmama üksnes neid kahte summat.

126    Sellega seoses tuleb tõdeda, et eespool punktides 124 ja 125 esile toodud argumentidega esitatakse uued väited teatise nr 3 õigusvastasuse kohta. Need teatise nr 3 õigusvastasuse väited, nagu need on üle korratud eespool punktis 124, esitati esimest korda repliigis kohtuasjas T‑599/16, milles palutakse eelkõige tühistada alusetult makstud summade tagasimaksmise otsus. Nagu nähtub eespool punktist 66, ei sisaldu need kohtuasjas T‑568/16 esitatud hagis, milles palutakse tühistada teatis nr 3, ega kohtuasjas T‑599/16 esitatud hagiavalduses.

127    Hagejatel aga ei ole kohtuasjas T‑599/16 õigust vaidlustada teatise nr 3 õiguspärasust, esitades ELTL artikli 277 tähenduses õigusvastasuse väite, isegi kui nad soovisid seda teha. Kui nad pidasid seda põhjendatuks, pidid nad esitama uued väited seda teatist puudutavas kohtuasjas T‑568/16. Pealegi on nende väidete vastuvõetavuse tingimuste hindamine Üldkohtu kodukorra artikli 84 sätete alusel asjakohane üksnes selles kontekstis.

128    Kuna hagejad kinnitasid kohtuistungil, et nad ei loobu kõnealustest argumentidest, ning täpsustasid, et nende hilinenult esitamine on põhjendatud sellega, et nad said hilinenult teavet nende arvutuste kohta, mida komisjon tegi nende pensioniõiguste kindlakstegemiseks, ning seega said nad hilinenult aru komisjoni kohaldatud arvutusmeetodist, tuleb igal juhul märkida, et vastupidi sellele, mida hagejad kohtuistungil kinnitasid, ei ole ühegi teatisega nr 3 seotud uue faktilise ja õigusliku asjaoluga põhjendatud selle teatise peale tühistamishagi esitamise tähtaja ennistamine.

129    Nagu ilmneb kohtuasjas T‑568/16 esitatud hagist, said hagejad esiteks aru, et komisjon liidab elusoleva abikaasa ja surnud abikaasa saadud rahalised tasud (vt punkt 74 eespool). Nimelt selgitavad hagejad ise kohtuasja T‑568/16 hagi raames, et komisjon võttis ühelt poolt arvesse arvestuslikku sissetulekut (summa A), mis koosneb surnud isiku netotöötasust, kui ta oleks endiselt elus, ja elusoleva abikaasa netotöötasust surma hetkel, sealhulgas kolme ülalpeetava lapse toetused, ning teiselt poolt tegeliku sissetuleku summat (summa B), mida abikaasa saaks, kui personalieeskirjade artiklis 81a ette nähtud ülempiiri ei kohaldataks, ning mis koosneb elusoleva abikaasa netosissetulekust, toitjakaotuspensionist ja orvupensionidest.

130    Teiseks oli juba 3. augusti 2015. aasta otsuses kaebuse rahuldamata jätmise kohta märgitud, et kuna personalieeskirjade artikli 81a eesmärk on vältida perekonna rikastumist ametniku surma tõttu, kohaldas komisjon arvutusmeetodit, mille järgi arvutati tegeliku sissetuleku (summa B) ja arvestusliku sissetuleku (summa A) vahe, selleks et see toitjakaotuspensionist ja orvupensionidest proportsionaalselt maha arvata.

131    Kolmandaks on tõesti nii, et ei teatises nr 3, 4. märtsi 2016. aasta otsuses kaebuse rahuldamata jätmise kohta ega komisjoni kostja vastuses ei ole ära näidatud, millest kaks Alberto Spagnolli „netopalgale“ vastavat summat, mis kuuluvad teatises nr 3 märgitud arvestusliku sissetuleku (summa A) hulka, ehk esiteks 7722,61 euro ja teiseks 8084,74 euro suurune summa koosnevad. Selline väljajätmine nii teatises nr 3 kui ka teistes teatistes ei olnud siiski takistuseks sellele, et hagejad said aru ja seega vaidlustasid tähtaja jooksul – see tähendab kohtuasjas T‑568/16 esitatud teatise nr 3 tühistamise hagis – komisjoni kohaldatud arvutusmeetodi, mis seisnes selles, et elusoleva abikaasa ja surnud abikaasa palgad liideti. Nii alusetult makstud summade tagasimaksmise otsuse vastuvõtmine kui ka erinevates teatistes märgitud arvestuslike palkade osiste arvutamise üksikasjadest teavitamine ei saa kujutada endast uusi asjaolusid, mis võimaldavad hagejatel, kes õigel ajal ei kasutanud hagi esitamise võimalusi neid kahjustava aktiga seoses, esitada uusi teatise nr 3 tühistamise väiteid ja minna mööda tähtajast selle teatise peale hagi esitamiseks.

132    Sellest tuleneb, et eespool punktides 124 ja 125 toodud argumendid, mis on esitatud esimest korda kohtuasja T‑599/16 repliigis, on igal juhul esitatud hilinenult, rikkudes kodukorra artiklit 84, ning need tuleb vastuvõetamatuse tõttu jätta läbi vaatamata (vt analoogia alusel 6. juuli 2000. aasta kohtuotsus AICS vs. parlament, T‑139/99, EU:T:2000:182, punktid 59 ja 62 ning seal viidatud kohtupraktika, ning 8. märtsi 2007. aasta kohtuotsus France Télécom vs. komisjon, T‑340/04, EU:T:2007:81, punkt 164 ja seal viidatud kohtupraktika).

133    Eeltoodut arvestades jääb esimene väide edutuks.

–       Teine väide

134    Teises väites väidavad hagejad, et käesolevas asjas ei ole täidetud personalieeskirjade artiklis 85 ette nähtud tingimus, mis põhjendaks alusetult makstud summade tagasimaksmise otsust ja mis seisneb selles, et toitjakaotus‑ ja orvupensionidena saadud toetuste seadusliku aluseta enam maksmine on ilmne.

135    Hagejad väidavad sellega seoses esiteks, et 4. märtsi 2016. aasta otsuses kaebuse rahuldamata jätmise kohta mainitud kohtuotsused ei ole käesolevas asjas asjakohased. Nimelt puudutavad need kohtuasjad hagejate olukorrast erinevaid olukordi – nimelt selle alusetult makstud toetusi saanud ametniku olukorda, kes esitas vastavale administratsioonile valeandmeid, või selle ametniku olukorda, kellele maksti summa alusetult, kuid kes ei anna administratsioonile märku ega väljenda talle oma kahtlusi asjaomase vea suhtes selleks, et administratsioonil oleks võimalik vajalik kontroll läbi viia. Erinevalt 4. märtsi 2016. aasta otsuses kaebuse rahuldamata jätmise kohta mainitud kohtuotsustes viidatud olukordadest astuti käesolevas asjas administratsiooniga suheldes mitu sammu ning täideti ametnikult nõutud hoolsuskohustust. See tegevus seisnes muu hulgas väitmises, et toitjakaotus‑ ja orvupensionide summad olid liiga väikesed. Hagejad on arvamusel, et just selle tegevuse tõttu võttis administratsioon vastu teatise nr 2 ning nägi ette pensioniõiguste suurendamise.

136    Teiseks oleks ühelt poolt ebamõistlik, kui komisjon nõuaks hagejatelt, kelle puhul on muudetud nende pensioniõiguste ulatust, mida hagejad pidasid neile maksmisele kuuluvaks, et nad jätkaksid administratsiooni poole pöördumist, selleks et kontrollida, kas viimane ei ole nende pensioniõiguste summa arvutamisel mitte eksinud. Teiselt poolt, isegi kui teatises nr 2 on viga hagejate kasuks, ei saa komisjon väita, et Alberto Spagnolli ei täitnud administratsiooniga nende summade üle arutades oma hoolsuskohustust ning et ta oleks pidanud ühel või teisel viisil aru saama, et tema kasuks tehti viga.

137    Kolmandaks on hageja olukord seotud keeruliste õiguslike küsimuste lahendamisega, milleks on näiteks see, kas ülalpeetava lapse toetusi tuleb personalieeskirjade artiklis 81a ette nähtud piirmäära arvutamisel arvestada või mitte. Keerukuse tõttu ei saa administratsiooni võimalikku viga kvalifitseerida nii, et tegemist on veaga, mis „oli nii ilmne, et see ei saanud asjaomasele isikule teadmata olla“.

138    Neljandaks ei saa administratsioon väita, et teatise nr 2 lugemisel oleks pidanud tekkima kahtlus sellise vea olemasolust, mille tõttu tehti alusetu makse, kuna selle teatise lisa keskosa parema tulba „B. Spagnolli uus neto“ hulka oli arvatud kuus ülalpeetava lapse toetust. Nimelt oli selles tulbas ära näidatud tegeliku sissetuleku (summa B) arvutus, mille hulka oli õigesti arvatud kuus ülalpeetava lapse toetust.

139    Viiendaks ilmneb teatises nr 2 tehtud veast mitteteadmine selgelt teatise nr 3 peale esitatud kaebusest. Kaebusest on nimelt näha, et teatises nr 2 ette nähtud suurendamisest said hagejad aru nii, et see on seotud Alberto Spagnolli palgalangusega lähetuse tulemusel ja tema kasuks tehtud varasema, teatises nr 1 sisalduva arvutusvea parandamisega. Hagejad ei seostanud suurendamist administratsiooni väidetava veaga Alberto Spagnolli kasuks ülalpeetava lapse toetuste arvamisel tema arvestusliku sissetuleku (summa A) hulka.

140    Kuuendaks, kuna oma abikaasa surma hetkel oli Alberto Spagnolli palgaastmel AD 12 ametnik, samas kui teatise nr 2 vastuvõtmise ajal oli ta palgaastmel AD 9 ametnik, siis seetõttu, et administratsioon kasutas nii teatises nr 2 kui ka teatises nr 3 väljendit „A. Spagnolli netopalk surma hetkel“, ei olnud alust pidada imelikuks seda, et netopalk surma hetkel oli suurem kui praegune netopalk.

141    Komisjon väidab esiteks, et kuna Alberto Spagnollit seostati erineva arvutamise määratlusega kui toitjakaotus‑ ja orvupensionide piirmäär, mille tõttu tema pensionide netosumma oli teatises nr 2 suurem, oli ta teadlik, et tema pensionisummade muutmise põhjus selles teatises oli ülalpeetava lapse toetuste erinev arvutamine arvestusliku sissetuleku (summa A) määratlemisel. Teisisõnu, kuna teatises nr 2 ära näidatud ekslike summade ja teatises nr 3 ära näidatud õigete summade vahe tuleneb üksnes nende ülalpeetava lapse toetuste arvamisest arvestusliku sissetuleku hulka – mille hulka need toetused arvati ekslikult kahekordselt – ning kuna Alberto Spagnolli panus oli otsustav selleks, et komisjoni tegi teatisesse nr 2 parandused, on käesolevas asjas täidetud tingimus, et hagejad olid teadlikud pensionide seadusliku aluseta enam maksmisest.

142    Teiseks väidab komisjon, et teatises nr 2 sisalduv viga oli igal juhul nii ilmne, et Alberto Spagnolli ei saanud sellest mitte teadlik olla. Nimelt, kui tutvuda arvestusliku sissetuleku ja tegeliku sissetuleku summadega, siis on näha, et teisena nimetatud summa, kuigi selle hulka on kahekordselt arvatud ülalpeetava lapse toetused, on madalam kui esimesena nimetatud summa. See oleks pidanud hoolsa ametniku tegema tähelepanelikuks ja ajendama teda pöörduma administratsiooni poole, et viga teatavaks teha. Lisaks oleks personalieeskirjade artikli 66 pelk lugemine hõlpsasti näidanud, et sellise elusoleva abikaasa põhitöötasu, kes on palgaastmel AD 9, ei vastanud üldse teatises nr 2 märgitud summale, mida kinnitab pealegi väljatrükitud versioon arvutusest, mis on tehtud eespool punktis 109 mainitud kalkulaatori abil ja mille koopia oli lisatud kostja vastusele.

143    Komisjon leiab, et on täiesti mõistlik nõuda Alberto Spagnollilt hoolsuskohustuse täitmist, võttes arvesse tema kõrget palgaastet, millele ta oli ametnikuna määratud enne Parmasse lähetamist ja milleks oli palgaaste AD 12.

144    Pealegi, kuna iga ametnik peab tundma personalieeskirjade sätteid, mis käesoleval juhul puudutavad palgaastmel AD 9 ametniku palga (personalieeskirjade artikkel 66) ja ülalpeetava lapse toetuste (personalieeskirjade VII lisa artikli 2 lõige 1, personalieeskirjade artikkel 67 ja artikli 81 teine lõik) suurust, ei saa Alberto Spagnolli õigustatult väita, et nende toitjakaotuspensionide ülempiiri kindlaksmääramisega seotud arvutusviga, mis tema laste puhul tehti, ei olnud personalieeskirjade artikli 85 esimese lõigu tähenduses ilmne. Komisjon leiab, et kuna see tingimus on täidetud, siis on alusetult makstud summade tagasimaksmise otsus vastu võetud õiguspäraselt ning hagi tuleb põhjendamatuse tõttu jätta rahuldamata.

145    Käesolevas asjas tuleb analüüsida, kas personalieeskirjade artikli 85 alusel on komisjonil õigus nõuda hagejatele enam makstud summade tagasimaksmist. Artiklis on sätestatud, et „enammakstud summa nõutakse sisse, kui saaja oli teadlik, et maksmisel puudus seaduslik alus või kui enammaksmine oli nii ilmne, et ta ei saanud seda mitte teada“. Selle sätte sõnastusest selgub, et selleks, et alusetult makstud summa võidaks sisse nõuda, tuleb tõendada, et toetuse saaja oli tegelikult teadlik, et maksmisel puudus seaduslik alus, või et enam maksmine oli nii ilmne, et toetuse saaja ei saanud seda mitte teada (11. oktoobri 1979. aasta kohtuotsus Berghmans vs. komisjon, 142/78, EU:C:1979:233, punkt 9; 9. septembri 2008. aasta kohtuotsus Ritto vs. komisjon, F‑18/08, EU:F:2008:110, punkt 29, ja 21. novembri 2013. aasta kohtuotsus Roulet vs. komisjon, F‑72/12 ja F‑10/13, EU:F:2013:184, punkt 46).

146    Personalieeskirjade artikliga 85 on administratsioonile niisiis antud võimalus tagasi nõuda kõik enam makstud summad kahel juhul: esiteks, kui toetuse saaja oli teadlik, et maksmisel puudus seaduslik alus, ja teiseks, kui enam maksmine oli nii ilmne, et toetuse saaja ei saanud seda mitte teada.

147    Mis puudutab nendest kahest esimest juhtu ja isegi kui eeldada, et komisjon kavatses sellele tugineda 4. märtsi 2016. aasta otsuses kaebuse rahuldamata jätmise kohta, peab administratsioon tõendama, et saaja tegelikult teadis, et maksmisel puudub seaduslik alus (26. juuni 2013. aasta kohtuotsus Achab vs. EMSK, F‑21/12, EU:F:2013:95, punkt 44).

148    Mis puudutab teist juhtu, siis tuleb igal üksikjuhtumil võtta arvesse seda, milline on asjaomase ametniku võime viia läbi vajalik kontroll (vt 26. juuni 2013. aasta kohtuotsus Achab vs. EMSK, F‑21/12, EU:F:2013:95, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika).

149    Mis puudutab käesolevas asjas esimest juhtu, siis selleks, et asuda seisukohale, et on tõendatud, et Alberto Spagnolli teadis tegelikult, et maksmisel puudus seaduslik alus, peab komisjon tõendama, et ta teadis esiteks, et teatises nr 2 märgitud arvestusliku sissetuleku (summa A) hulka oli arvatud kahekordne ülalpeetava lapse toetuse summa; teiseks, et selline hulka arvamine oli väär, ja kolmandaks, et sellise hulka arvamise tõttu puudus teatise nr 2 alusel toitjakaotus‑ ja orvupensionide maksmisel seaduslik alus.

150    Komisjoni väidetega, et Alberto Spagnolli oli teadlik sellest, et teatises nr 2 märgitud arvestusliku sissetuleku hulka arvati ülalpeetava lapse toetuste kahekordne summa, kuna ta oli administratsiooniga ühenduses, selleks et tehtaks muudatus teatises nr 1 sisalduvate toitjakaotus‑ ja orvupensioniõiguste arvutusse, ei ole tõendatud, et käesolevas asjas on täidetud tingimus, et saaja oli teadlik, et maksmisel puudus seaduslik alus, ehk teisisõnu, et on täidetud eespool punktis 149 ära toodud kolm tingimust. Esiteks tuginevad need väited üksnes pelgale eeldusele. Teiseks puudutas hagejate ja administratsiooni vaheline suhtlus teatises nr 1 sisalduvaid arvutusvigu, mitte teatises nr 2 kohaldatud arvutusmeetodit. Kolmandaks ei ole komisjonil seetõttu, et ühelt poolt kasutati teatises nr 2 arvestuslikule sissetulekule (summa A) viitamisel ebamäärast väljendit „A. Spagnolli netopalk surma hetkel“ – mida ametisse nimetav asutus 3. augusti 2015. aasta otsuses kaebuse rahuldamata jätmise kohta ka ise möönis –, ja teiselt poolt puudusid üksikasjad selle kohta, milliseid summasid selle sissetuleku hulka arvati, võimalik väita, et Alberto Spagnolli teadis, et selle sissetuleku hulka oli arvatud kuus ülalpeetava lapse toetust, ega seda enam, et ta teadis, et selline hulka arvamine oli väär, ja lisaks, et ta teadis, et seetõttu oli toetusi makstud alusetult.

151    Kuna komisjon ei ole tõendanud, et hagejad olid personalieeskirjade artikli 85 tähenduses veast teadlikud, tuleb käesolevas asjas teha kindlaks, kas komisjon võib õigustatult leida, et seadusliku aluseta enam maksmine oli nii ilmne, et Alberto Spagnolli ei saanud seda mitte teada, mis tähendab, et tuleb kontrollida, kas hagejate puhul on tegemist olukorraga, mis on ette nähtud eespool punktis 146 viidatud teisel juhul.

152    Sellega seoses tuleb märkida, et kohtupraktika kohaselt ei ole asjaomane isik kaugeltki vabastatud järelemõtlemisest ja kontrollimisest, vaid on vastupidi kohustatud tagasi maksma kohe, kui on tegemist veaga, mis ei saa märkamatuks jääda tavapäraselt hoolsale ametnikule, kes peab tundma oma töötasu reguleerivaid norme (11. juuli 1979. aasta kohtuotsus Broe vs. komisjon, 252/78, EU:C:1979:186, punkt 13, ja 17. jaanuari 1989. aasta kohtuotsus Stempels vs. komisjon, 310/87, EU:C:1989:9, punkt 10).

153    Kohtupraktikast ilmneb ka, et nende asjaolude hulka, mida liidu kohus võtab arvesse selleks, et hinnata, kas administratsiooni tehtud viga on ilmne, tuleb peale ametniku palgaastmega ja teenistusstaažiga seotud vastutuse taseme võtta arvesse nende personalieeskirjade normide selgust, millega on kindlaks määratud asjaomasele isikule maksmisele kuuluvate rahaliste tasude maksmise tingimused, kui ka tema isiklikus või perekondlikus olukorras toimunud muudatuste olulisust, kui vaidlusaluse summa maksmine on seotud administratsiooni poolt sellise olukorra analüüsimisega (vt selle kohta 27. veebruari 2015. aasta kohtuotsus EMSK vs. Achab, T‑430/13 P, EU:T:2015:122, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 27. jaanuari 2016. aasta kohtuotsus DF vs. komisjon, T‑782/14 P, EU:T:2016:29, punktid 25 ja 27).

154    Kohtupraktika analüüsist tuleneb, et sellest ei saa järeldada, et teenistusstaaži kriteeriumile tuleb omistada teiste kriteeriumidega võrreldes suurem tähtsus. Sellest tuleneb vastupidi kõikide aspektide arvessevõtmise nõue, kuna iga üksikjuhu asjaolude tõttu võib olla põhjendatud, et teatud kriteeriumidega arvestatakse teiste kriteeriumidega võrreldes rohkem (27. veebruari 2015. aasta kohtuotsus EMSK vs. Achab, T‑430/13 P, EU:T:2015:122, punkt 43).

155    Muu hulgas ei ole väljakujunenud kohtupraktika kohaselt vaja, et asjaomane ametnik oleks oma hoolsuskohustust täites võimeline määrama kindlaks administratsiooni tehtud vea täpset ulatust. Asjaolu, et tal on kahtlusi kõnealuste maksete põhjendatuses, on sellega seoses piisav, et ta oleks kohustatud võtma ühendust administratsiooniga, et see viiks läbi vajaliku kontrolli (vt 21. novembri 2013. aasta kohtuotsus Roulet vs. komisjon, F‑72/12 ja F‑10/13, EU:F:2013:184, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika).

156    Sissejuhatuseks tuleb esiteks märkida, et selle hindamine, kas administratsiooni tehtud viga pensioniõiguste kindlaksmääramisel on ilmne, tuleb erinevalt selle hindamisest, kas nende õiguste muutmise teatises on täidetud põhjendamiskohustust, viia läbi nii, et arvestatakse vea tegemise ajal ehk käesolevas asjas teatise nr 2 vastuvõtmise hetkel asjaomasele isikule teadaolevaid asjaolusid, võttes arvesse tema palgaastmega seotud suutlikkust ja pädevust, temalt mõistlikult oodata võidava hoolsuse kohustust ning tema õigusi reguleerivate sätete selgust.

157    Teiseks tuleb käesolevas asjas märkida, et selle hindamine, kas oli „eeldatav teadmine“, et hagejatele tehtud enammaksetel ei ole seaduslikku alust, on ühelt poolt tihedalt seotud sellega, kuidas administratsioon ise sai enda tehtud pensioniõiguste arvutustest aru, mis võimaldab eelkõige mõista, milline ülalpeetava lapse toetuste summa tuleb arvata arvestusliku sissetuleku (summa A) hulka, ning teiselt poolt eeldab võimalust tutvuda nende arvutuste üksikasjadega, mis on aluseks Alberto Spagnolli sellise netopalga kindlaksmääramisele, mis arvatakse arvestusliku sissetuleku hulka (summa A).

158    Esiteks tuleb märkida, et komisjoni tehtud pensioniõiguste arvutus ei nähtu selgelt käesolevas asjas kohaldatavate sätete sõnastusest.

159    Personalieeskirjade artiklis 81a ei ole sõnaselgelt ette nähtud elusoleva abikaasa ja surnud abikaasa rahaliste tasude liitmist. See liitmine, nagu nähtub selgitustest, mis sisalduvad 3. augusti 2015. aasta otsuses kaebuse rahuldamata jätmise kohta ja mida komisjon kohtuistungil kinnitas, tehti hagejate huvides (vt punkt 66 eespool). Kuna selles artiklis ei viidata Alberto Spagnolli sissetulekule, selleks et arvutada ülempiiri, mida ei tohi ületada, et vältida perekonna rikastumist surma tõttu, ei sisalda see artikkel rohkem teavet nende summade kohta, mida tuleb selle sissetuleku hulka eriti seoses ülalpeetava lapse toetustega arvata.

160    Personalieeskirjade artikli 81 teine lõik, mille kohaselt „ülalpeetava lapse toetuse summa, mida makstakse toitjakaotuspensioni saama õigustatud isikule, on […] kahekordne võrreldes artikli 67 lõike 1 punktis b sätestatud toetusega“, võis hagejaid samuti eksitusse viia. Nimelt võisid hagejad Alberto Spagnolli abikaasa surma tõttu arvata, et selle sätte kasuliku mõju säilitamiseks peab komisjon võtma arvesse ülalpeetava lapse toetuste kahekordset summat mitte ainult elusoleva abikaasa tegeliku sissetuleku (summa B), vaid ka arvestusliku sissetuleku (summa A) kindlaksmääramiseks. Pealegi võib erinevates teatistes kasutatud sõnastus selleks, et teha kindlaks viimati nimetatud summa ehk „A. Spagnolli netopalk surma hetkel koos kolme ülalpeetava lapsega“, muuta raskemaks Alberto Spagnolli arvestusliku sissetuleku (summa A) osistest arusaamise. Seda sõnastust võib nimelt mõista nii, et arvestuslik sissetulek (summa A) tuleb arvutada „surma hetkel“ ja seega võttes surma arvesse, mis pigem tähendab ülalpeetava lapse toetuste summa kahekordselt hulka arvamist vastavalt personalieeskirjade artikli 81 teisele lõigule kui selle summaga mittearvestamist, mis viib vastupidisele tulemusele, et arvestatakse ülalpeetava lapse toetuste ühekordse summaga.

161    Lisaks tuleb rõhutada, nagu komisjon kohtuistungil kinnitas, et ei ole olemas üldisi rakendussätteid või teenistusalaseid juhiseid, mille abil oleks võimalik selgitada personalieeskirjade artikli 81a kohaldamise meetodit praktikas juhul, kui – nagu käesolevas asjas – nii elusolev abikaasa kui ka surnud abikaasa on liidu ametnikud. Selgitused komisjoni arvutuste kohta teatises nr 2 esitati alles teatise nr 3 peale esitatud kaebuse rahuldamata jätmise otsuse etapis ehk 3. augustil 2015. Ametisse nimetav asutus andis üksnes selles etapis teada, et personalieeskirjade artiklis 81a ette nähtud ülempiiri arvutamisel arvatakse hulka Alberto Spagnolli sissetulekud (summa A), võttes personalieeskirjade artiklis 81a sätestatud ülempiiri kindlaksmääramiseks arvesse Alberto Spagnolli sissetulekut, mis on arvutatud „dünaamiliselt“ ehk vastavalt tema palgaastmele arvutamise hetkel, ja arvestuslikul alusel, see tähendab nii, nagu tema abikaasa surm ei oleks aset leidnud, ning et järelikult arvatakse selle sissetuleku hulka ülalpeetava lapse toetuste ühekordne summa.

162    Teiseks tuleb märkida, et teatises nr 1, teatises nr 1a ega teatises nr 2 ei ole esitatud üksikasju Alberto Spagnolli arvestuslike sissetulekute (summa A) osiste kohta. Seega ei saa väita, et hagejatel oli piisavalt andmeid, et teha kindlaks või vähemalt kahelda esiteks selles, et teatises nr 2 arvas komisjon Alberto Spagnolli arvestusliku sissetuleku (summa A) hulka ülalpeetava lapse toetuste kahekordse summa; teiseks, et see hulka arvamine oli väär, ning kolmandaks, et selle hulka arvamisega kaasnes alusetult makstud summa.

163    Pealegi, kuna teatises nr 1 olid tehtud ekslikud arvutused ning neid parandati teatisega nr 1a, mis võeti vastu samal päeval kui teatis nr 2, ei saanud see olla Alberto Spagnollile aluseks, et ta mõistaks teatises nr 2 sisalduvate arvutuste üksikasju. Samamoodi ei ole teatise nr 1a puhul, milles võeti arvesse erinevat palka ning mis võeti vastu pärast Alberto Spagnolli poolt sammude astumist tema pensioniõiguste alahindamisega seoses, tegemist aktiga, mis võimaldab asuda seisukohale, et Alberto Spagnolli ei saanud mitte teadlik olla teatises nr 2 sisalduvast arvutusveast, mille tõttu maksti toetus alusetult, või asuda seisukohale, et ta aitas kaasa nimetatud arvutusvea tegemisele ja seega sellele, et hagejatele on toetust makstud alusetult.

164    Lisaks tuleb märkida, et teatises nr 2 sisalduvate arvutuste rekonstrueerimine, mis oli võimalik komisjoni poolt menetlust korraldavatele meetmetele 25. oktoobril 2017 antud vastuses esitatud dokumentide abil, näitab, et arvestusliku sissetuleku (summa A) hulka ülalpeetava lapse toetuste kahekordse summa ehk kolme ülalpeetava lapse toetuse asemel kuue ülalpeetava lapse toetuse arvamine mõjutas samuti sellele sissetulekule kohaldatava maksu kindlaksmääramist. Sellest tuleneb, et erinevus selle summa, mille hagejad teatise nr 2 alusel ekslikult said, ja selle summa vahel, mille nad oleksid pidanud saama, ei tulene kolme ülalpeetava lapse toetuse pelgast lahutamisest. Sellest järeldub, et kuigi komisjon püüab lihtsustada teatises nr 2 sisalduvat viga, pisendades seda nii, et tegemist on kuue ülalpeetava lapse toetuse hulka arvamisega kolme ülalpeetava lapse toetuse asemel, ei vasta see tegelikkusele, ning eelkõige seetõttu, et puuduvad arvestusliku sissetuleku (summa A) alusel arvutamise üksikasjad, oli selline viga kõike muud kui ilmne.

165    Pealegi tuleb rõhutada, et 3. augusti 2015. aasta otsuses kaebuse rahuldamata jätmise kohta kinnitas ametisse nimetav asutus sõnaselgelt, et pensioniõiguste kindlaksmääramise erinevate teatiste ajalises järjekorras analüüsimise tulemusel saab möönda, et komisjoni kohaldatud meetod „ei olnud otsekohe mõistetav“.

166    Peale selle tuleb märkida, et komisjoni, see tähendab üksuse PMO.4 ametnikud, kes peavad tundma ja kohaldama oma töös toitjakaotus‑ ja orvupensionide õiguste arvutamise meetodit, tegid hagejate õiguste arvutamisel mitmel korral vigu, millest annavad tunnistust üksteisele järgnevad erinevad teatised. Nimelt 29. juuli 2011. aasta teatist nr 1 muudeti 17. aprilli 2012. aasta teatisega nr 1a ning sama päeva teatisega nr 2. Viimati nimetatud teatist muudeti ja see asendati 6. veebruari 2015. aasta teatisega nr 3. Järelikult tuleb asuda seisukohale, et isegi kui möönda, et Alberto Spagnolli võis tugineda eespool punktis 109 mainitud kalkulaatorile, ei tõenda see siiski, et vea olemasolu oli nii ilmne, et Alberto Spagnolli ei saanud seda mitte teada. Pealegi eeldab kalkulaatori kasutamine komisjoni tehtud arvutuse üksikasjadest teadlik olemist, kuna tegemist on selliste erinevate arvude käsitsi sisestamisega, mida võetakse arvesse pensioniõiguste kindlaksmääramiseks.

167    Mis lõpuks puudutab Alberto Spagnolli palgaastmega ametnikult nõutud hoolsust, siis ei saa see hoolsus tähendada seda, et kui käesolevas asjas kõne all olevate õiguste kindlaksmääramise teatistes puudub osa asjakohaseid andmeid, kui personalieeskirjade sätted ei ole selged ja kui administratsioon tegi ise tol ajal mitu viga, et asjaomane ametnik, kes juba astus mitu sammu, küsiks jätkuvalt administratsioonilt küsimusi, et viimane kontrolliks hilisemaid enda tehtud arvutusi, kui ametnik on saadud tulemusega rahul, muu hulgas tema enda poolt ise astutud sammude tulemusel. Sellises olukorras nagu käesolev on mõistlik eeldada, et pärast seda, kui Alberto Spagnolli astus komisjoniga suheldes mitu sammu, hindas komisjon tema olukorda õigesti ega teinud seadusliku aluseta makseid. Kui temalt nõuda, et ta jätkuvalt pöörduks küsimustega administratsiooni poole, isegi kui ta võib mõistlikult oodata, et tema toitjakaotus‑ ja orvupensionide õigusi on õigesti hinnatud, kuna administratsioon parandas esimeses pensioniõiguste kindlaksmääramise teatises vigu, muu hulgas tema astutud sammude tõttu, siis läheks see vastuollu sellega, mida võib temalt hoolsuskohustuse tõttu mõistlikult oodata.

168    Eeltoodust tuleneb, et edukad ei saa olla komisjoni argumendid, mille kohaselt pelk tutvumine teatises nr 2 märgitud arvestusliku sissetuleku suurema summaga – võrreldes selles toodud tegeliku sissetulekuga – oli piisav, et tekitada kahtlusi selles, et esineb rikkumine. Nimelt, kui võtta arvesse komisjoni kohaldatud arvutusmeetodist arusaamise raskusi; üldiste rakenduseeskirjade või teenistusalaste juhiste puudumist, mis oleksid võinud täpsustada personalieeskirjade artikli 81a ulatust ja kohaldamist praktikas; selle sätte tõlgendamise raskusi (vt punktid 92–104 eespool); teatud üksikasjade puudumist, mis on seotud nende arvutustega, mida komisjon erinevates teatistes tegi; väljendi „A. Spagnolli netopalk surma hetkel“ kasutamist, mille kohta ametisse nimetav asutus tunnistas ise esimeses 3. augusti 2015. aasta otsuses kaebuse rahuldamata jätmise kohta, et see on ebamäärane, ja erinevaid tehtud vigu, ei saa komisjon väita, et teatise nr 2 alusel hagejate saadud maksete seadusliku aluse puudumine on nii ilme, et asjaomane ametnik, arvestades tema palgaastet, ei saanud seda mitte teada (vt vastupidine 9. septembri 2008. aasta kohtuotsus Ritto vs. komisjon, F‑18/08, EU:F:2008:110, punkt 34, milles hageja ei saanud tugineda asjakohaste sätete sõnastuse mingisuguselegi ebamäärasusele).

169    Teisisõnu ei saa väita, et Alberto Spagnolli palgaastmega seotud pädevus ja teadmised võimaldasid tal teatise nr 2 pelga lugemise tõttu saada jagu asjaomaste personalieeskirjade sätete õigusliku tõlgendamise raskustest, teha kindlaks komisjoni tehtud arvutused ja mõista, et teatises nr 2 oli tehtud viga, mille tõttu maksmisel puudus seaduslik alus.

170    Kuna käesolevas asjas ei ole täidetud tingimus, et seadusliku aluseta maksmine on ilmne, ei olnud komisjonil õigust hagejatelt alusetult makstud summade tagasimaksmist nõuda.

171    Alusetult makstud summade tagasimaksmise otsus tuleb seega tühistada, ilma et oleks vaja teha otsus kolmanda tühistamisväite kohta.

 Kahju hüvitamise nõuded

172    Hagejad esitavad argumendid, mille kohaselt vastutab administratsioon, ning seega paluvad nad hüvitada neile tekitatud mittevaralise ja varalise kahju.

173    Esiteks, mis puudutab komisjoni tegevuse õigusvastasust, siis väidavad hagejad, et õigusvastasus on ühelt poolt tõendatud nende põhjuste selgitamisega, mille järgi nii teatis nr 3 kui ka alusetult makstud summade tagasimaksmise otsus olid õigusvastased, ja teiselt poolt on see kolmanda väite raames tõendatud sellega, et pensioniõiguste kindlaksmääramise otsuse uuesti läbivaatamisega ja alusetult makstud summade tagasimaksmise otsuse vastuvõtmisega enam kui aasta jagu viivitamine kujutab käesolevas asjas endast komisjoni eriti rasket viga ning hoolitsemiskohustuse rikkumist.

174    Mis puudutab eelkõige hea halduse põhimõtte rikkumist, siis hagejad väidavad, et kuna teatis nr 2 võeti vastu individuaalse taotluse ametliku menetlemise tulemusel, oli Alberto Spagnollil õigus tugineda selle teatise muutumatusele, et teha olulisi elulisi valikuid, mille hulka kuulub otsus jätkata oma lähetust Parmas. Seega ei saa komisjon oodata kolm aastat enne, kui ta kontrollib arvutusi, ja seda enam nõuda tagasiulatuvalt väidetavalt alusetult makstud summade tagasimaksmist, ilma et ta rikuks Alberto Spagnolli suhtes hea halduse põhimõtet ja hoolitsemiskohustust.

175    Mis puudutab nimelt hoolitsemiskohustuse rikkumist, siis oleks administratsioon pidanud lõpetama kõik institutsioonisisesed kontrollimenetlused ning võtma vastu võimaliku akti vigade paranduse ja võimalike alusetult makstud summade tagasinõudmise kohta sellise aja jooksul, mis ei ületa ühte aastat teatise nr 2 vastuvõtmisest. Hagejate pensioniõiguste muutmise otsuse vastuvõtmisel oleks administratsioon pidanud võtma arvesse käesoleva juhu asjaolude iseärasust, eelkõige mis puudutab alaealiste laste olemasolu, perekonna kolimist Parmasse ning seda, et pärast teatud aja möödumist oleks olnud raske pöörduda tagasi valiku juurde, mis oleks endas kätkenud lähetuse jätkamist EFSAs. Nimelt ei saa administratsioon ühelt poolt väita, et ta ei olnud nende asjaoludega kursis, kui võtta arvesse seda, et Alberto Spagnolli võttis ise mitmel korral ühendust, millest annab tunnistust e‑kirjade vahetus, mis leidis aset ajavahemikul novembrist 2011 kuni aprillini 2012 ja mille hagejad on esitanud. Teiselt poolt ei saa administratsioon väita, et ta ei tunne norme ja põhimõtteid, mis isegi liidu õiguses reguleerivad nende alaealiste olukorda, kes kolivad ühest liikmesriigist teise. Need normid ja põhimõtted tulenevad eriti 25. oktoobril 1980 Haagis sõlmitud rahvusvahelise lapseröövi tsiviilõiguslike küsimuste konventsiooni artiklist 12 ja nõukogu 27. novembri 2003. aasta määruse (EÜ) nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000 (ELT 2003, L 338, lk 1; ELT eriväljaanne 19/06, lk 243), artiklist 10, mille kohaselt võib alaealist last pidada sotsiaalses keskkonnas kohanenuks selle liikmesriigi territooriumil, kus ta elab, üks aasta pärast äraviimist, ning millega on nõutud, et alaealiste olukord ja õigused määrataks kindlaks kiiresti, see tähendab aja jooksul, mis tavaliselt ei ületa ühte aastat. Lõpuks lisavad hagejad, et arvestusliku sissetuleku (summa A) vähendamine selle tulemusel, et Alberto Spagnolli sissetulekuga arvestati arvestusliku ja tegeliku sissetuleku (summad A ja B) arvutamisel, kujutab endast hoolitsemiskohustuse rikkumist, kuna see tuleneb administratsiooni kaalutlusõiguslikust valikust, mitte administratsiooni kaalutlusõiguseta pädevuse teostamisest, nagu väidab komisjon.

176    Teiseks, mis puudutab mittevaralist ja varalist kahju, siis ühelt poolt väidavad hagejad, et alusetult makstud summade tagasimaksmise otsuse vastuvõtmine tekitas neile mittevaralist kahju, mis tuleneb nende emotsionaalsete ja sotsiaalsete suhete nõrgendamisest ja ebastabiilseks muutmisest juba toimunud või tulevikus toimuva elukohavahetuse tõttu siis, kui Alberto Spagnolli oleks kohustatud uute majanduslike tingimuste tõttu minema tagasi palgaastme AD 12 ametnikuks komisjonis Brüsselis (Belgia). See kahju vastab Alberto Spagnolli poolt palgaastmel AD 9 ametnikuna saadud töötasu ja selle töötasu vahele, mida ta oleks saanud, kui ta oleks jäänud palgaastme AD 12 ametnikuks üheks aastaks, põhjendusel, et üks aasta on mõistlik aeg, selleks et töö- ja elukohta muutmise otsus teha ja ellu viia.

177    Hagejad väidavad teiselt poolt, et komisjoni tegevusega tekitati neile varalist kahju, tuues tagasiulatuvalt ja ebamõistliku viivitusega kaasa olulise muudatuse nende majanduslikes tingimustes. Hagejad leiavad, et see kahju koosneb ühelt poolt alusetult saadud summa, mida komisjon nõuab, ja teiselt poolt teatises nr 2 kindlaks tehtud pensionisumma ja teatises nr 3 kindlaks tehtud summa vahest, alates kuupäevast, mil viimati nimetatud teatis jõustus, kuni hetkeni, mil perekonnal on võimalik ennast uuesti sisse seada varasemasse elukohta. See aeg on hinnanguliselt üks aasta alates käesoleva kohtuasja lahendamisest.

178    Hagejad lisavad, et varalise kahju nõude esimene osa kaotab eseme, kui alusetult makstud summade tagasimaksmise otsus tühistatakse. Samamoodi muutub varalise kahju teine osa olematuks, kui rahuldatakse kohtuasja T‑568/16 hagis esitatud nõue tühistada teatis nr 3.

179    Kolmandaks väidavad hagejad, et komisjoni õigusvastase tegevuse ja selle kahju vaheline põhjuslik seos, mille hüvitamist hagejad nõuavad, on selgelt tõendatud sel põhjusel, et kuigi otsuse asuda elama Parmasse tegi Alberto Spagnolli ja see ei ole administratsioonile omistatav, tekitati eespool viidatud kahju sellega, et teatise nr 3 ja alusetult makstud summade tagasimaksmise otsuse vastuvõtmise puhul on tegemist süülise viivitamisega.

180    Komisjon seab kahtluse alla nii kahju hüvitamise nõuete vastuvõetavuse kui ka põhjendatuse.

–       Vastuvõetavus

181    Esiteks on komisjon arvamusel, et hagejatel ei ole mittevaralise kahju hüvitamise nõude põhjendamiseks õigust tugineda sellele, et administratsiooni tegevus, millel puuduvad otsuse tunnused, on süüline, kuna nad on jätnud kõigepealt esitamata kahju hüvitamise taotluse personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 alusel ja seejärel selle taotluse sõnaselge või kaudse rahuldamata jätmise peale kaebuse personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel. Komisjon on nimelt arvamusel, et alles siis, kui see kaebus on sõnaselgelt või kaudselt jäetud rahuldamata, saab esitada kahju hüvitamise nõude Üldkohtusse (vt 12. juuli 2011. aasta kohtuotsus komisjon vs. Q, T‑80/09 P, EU:T:2011:347, punkt 61 ja seal viidatud kohtupraktika).

182    Teiselt poolt väidab komisjon, et hagejatel ei ole õigust esitada mittevaralise kahju hüvitamise nõuet, mille ese on summa, mille hagejad peavad administratsioonile tagastama, kui jäetakse rahuldamata alusetult makstud summade tagasimaksmise otsuse tühistamise nõue (vt 24. jaanuari 1991. aasta kohtuotsus Latham vs. komisjon, T‑27/90, EU:T:1991:5, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika). Ta vaidleb seega vastu nõudele, mille ese on varalise kahju esimese osa hüvitamine (vt punktid 177 ja 178 eespool).

183    Hagejad väidavad esiteks vastu, et mittevaralise kahju hüvitamise nõue on vastuvõetav, kuna see tugineb nende aktide otsestele tagajärgedele, mille tühistamist nad paluvad. Nimelt just administratsiooni viivitamine nende õiguste kindlaksmääramisega ja alusetult makstud summade tagasimaksmise otsuse vastuvõtmisega tekitas kahju, mis seisneb hagejate perekondliku olukorra nõrgendamises ja mille hüvitamist nad paluvad. See kahju tuleneb hagejate emotsionaalsete ja sotsiaalsete suhete nõrgendamisest ja ebastabiilseks muutmisest juba toimunud või tulevikus toimuva elukohavahetuse tõttu, juhul kui Alberto Spagnolli oleks kohustatud uute majanduslike tingimuste tõttu minema tagasi palgaastme AD 12 ametnikuks komisjonis Brüsselis. See kahju vastab Alberto Spagnolli poolt palgaastmel AD 9 ametnikuna saadud töötasu ja selle töötasu vahele, mida ta oleks saanud, kui ta oleks jäänud palgaastme AD 12 ametnikuks üheks aastaks, põhjendusel, et üks aasta on mõistlik aeg, selleks et töö- ja elukohta muutmise otsus teha ja ellu viia.

184    Teiselt poolt, mis puudutab varalise kahju osa, mis vastab alusetult makstud summade tagasimaksmise otsuse summale, väidavad hagejad, et komisjoni osundatud kohtupraktikas ei vaidlusta hageja teda kahjustavat akti ning seejärel esitab selle akti tagajärjel tekitatud kahju hüvitamise hagi, millega käesolevas asjas tegemist ei ole, kuna hagejatele kahju tekitavate aktide ehk teatise nr 3 ja alusetult makstud summade tagasimaksmise otsuse peale on tühistamishagi esitatud.

185    Esiteks, mis puudutab mittevaralise kahju nõude puhul asja läbivaatamist takistavat asjaolu, siis tuleb märkida, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on kahju hüvitamise hagi – mis kujutab endast personalieeskirjade artiklitega 90 ja 91 kehtestatud õiguskaitsevahendite süsteemi kuuluvat, tühistamishagist sõltumatut õiguskaitsevahendit – vastuvõetav üksnes juhul, kui selle esitamisele eelnes personalieeskirjade sätetele vastav kohtueelne menetlus. See menetlus erineb vastavalt sellele, kas kahju, mille hüvitamist nõutakse, tekkis isikut kahjustava meetme tõttu personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 tähenduses või administratsiooni tegevuse tõttu, millel puuduvad otsuse tunnused. Esimesel juhul tuleb asjaomasel isikul esitada ametisse nimetavale asutusele selleks ette nähtud tähtaja jooksul kaebus asjaomase akti peale. Teisel juhul aga tuleb haldusmenetluse alustamiseks esitada personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 tähenduses taotlus, milles nõutakse kahju hüvitamist. Üksnes sellise taotluse otsene või kaudne rahuldamata jätmine kujutab endast isikut kahjustavat meedet, mille peale saab esitada kaebuse, ning üksnes pärast sellise kaebuse otsest või kaudset rahuldamata jätmist saab esitada kahju hüvitamise nõude Üldkohtusse (vt selle kohta 12. juuli 2012. aasta kohtuotsus komisjon vs. Nanopoulos, T‑308/10 P, EU:T:2012:370, punkt 33; vt samuti 11. mai 2010. aasta kohtuotsus Nanopoulos vs. komisjon, F‑30/08, EU:F:2010:43, punkt 83 ja seal viidatud kohtupraktika).

186    See mittevaraline kahju, mille hüvitamist hagejad taotlevad, on tekitatud sellega, et komisjon väidetavalt viivitas nende õiguste kohta otsuse tegemisega ja alusetult makstud summade tagasimaksmise otsusest teatamisega ehk nagu komisjon õigesti rõhutab, on tegemist administratsiooni tegevusega, millel ei ole otsuse tunnuseid ja millel ei ole otsest seost nende otsuste sisuga, mille tühistamist hagejad paluvad. Pealegi nähtub kohtupraktikast, et põhimõtteliselt ei kujuta viivitus endast isikut kahjustavat meedet (vt selle kohta 11. mai 2010. aasta kohtuotsus Nanopoulos vs. komisjon, F‑30/08, EU:F:2010:43, punkt 99 ja seal viidatud kohtupraktika).

187    Järelikult peavad hagejad järgima kohtueelset menetlust kahes etapis: nad peavad esitama personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 tähenduses taotluse kahju hüvitamiseks ja seejärel esitama kaebuse kahju hüvitamise taotluse võimaliku rahuldamata jätmise otsuse peale, nagu on eespool punktis 185 märgitud.

188    Käesolevas asjas tuleb tõdeda, nagu komisjon õigesti tegi, et personalieeskirjade artikli 90 lõigetes 1 ja 2 ette nähtud kohtueelset menetlust kahes etapis ei ole järgitud.

189    Järelikult tuleb hagejate esitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõue jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

190    Teiseks, mis puudutab asja läbivaatamist takistavat asjaolu seoses varalise kahju hüvitamise nõudega, mille ese on summa, mille hagejad peavad administratsioonile tagastama, kui jäetakse rahuldamata nende nõue tühistada alusetult makstud summade tagasimaksmise otsus, siis selle nõude vastuvõetavuse kohta otsuse tegemise vajadus on ära langenud. Nimelt tühistati käesolevas asjas esiteks alusetult makstud summade tagasimaksmise otsus. Teiseks märgivad hagejad ise sõnaselgelt hagis, et „varalise kahju see osa“ kaotab oma eseme, kui alusetult makstud summade tagasimaksmise otsus tühistatakse (vt punkt 178 eespool). Järelikult tuleb asuda seisukohale, et varalise kahju esimese osa hüvitamise nõue on alusetult makstud summade tagasimaksmise otsuse tühistamise nõudega võrreldes esitatud teise võimalusena.

–       Sisulised küsimused

191    Eespool punktis 190 esitatud samadel põhjustel on ära langenud vajadus otsustada selle hagejate nõude põhjendatuse üle, mis puudutab varalise kahju esimese osa hüvitamist.

192    Mis puudutab varalise kahju teise osa hüvitamise nõuet, siis hagejad esitavad argumendid, et on tekkinud administratsiooni vastutus (vt punktid 172–179 eespool), ja nad paluvad seega eelkõige hüvitada varalise kahju teise osa (vt punkt 177 eespool), mis vastab teatises nr 2 kindlaks tehtud pensionisumma ja teatises nr 3 kindlaks tehtud pensionisumma vahele alates teatise nr 3 jõustumisest kuni hetkeni, mil perekonnal on võimalik ennast uuesti sisse seada enda varasemasse elukohta, mis nende arvates on üks aasta alates käesoleva kohtuasja lahendamisest.

193    Komisjon väidab vastu, et hagejad ei ole tõendanud, et administratsiooni lepinguvälise vastutuse tekkimise tingimused on käesolevas asjas täidetud. Esiteks ta väidab seoses õigusvastase tegevusega, mis tuleneb hagejate poolt esile toodud põhimõtete ja kohustuste rikkumisest, et tal on „kaalutlusõiguseta pädevus“, mis paneb talle kohustuse võtta vastu alusetult makstud summade tagasimaksmise otsus, kuna peeti kinni viieaastasest tähtajast ning personalieeskirjade artiklis 85 sätestatud tingimused on täidetud. Otsuse vastuvõtmisele ei saa olla takistuseks üksikjuhu asjaolud, nagu asjaomase isiku hoolas tegevus või tagajärjed, mis kaudselt võivad ekslikult arvutatud pensionidel olla elus tehtavatele valikutele. Pealegi tulenes valik paluda lähetusse saatmist Parmasse tingimustel, mis on palga mõttes palju kehvemad kui esialgses teenistuskohas Brüsselis, üksnes Alberto Spagnolli otsusest. Peale selle kuulati Alberto Spagnolli mitmel korral ära administratsiooni poolt, kes alati menetles tema taotlusi kiiresti, nagu selgub nende kirjavahetusest. Lisaks ei ole hoolitsemiskohustuse väidetav rikkumine põhjendatud ning ei too kaasa vaidlustatud otsuse õigusvastasust, kuna kohtupraktika kohaselt ei saa see kohustus minna vastuollu õiguspärasuse põhimõttega (23. oktoobri 2012. aasta kohtuotsus Eklund vs. komisjon, F‑57/11, EU:F:2012:145, punkt 83). Lisaks ei saa tekkida väidetav õiguspärane ootus pensioniõiguste arvutuste muutmata jätmise kohta, juhul kui puuduvad komisjoni täpsed kinnitused ja kui pensioniõiguste arvutusi sisaldavad teatised sisaldasid alati viidet, mille kohaselt ametisse nimetaval asutusel on personalieeskirjade VIII lisa artikli 41 kohaselt õigus teostada kontrolli ja vajaduse korral oma otsus temale teadaolevate andmete põhjal ümber vaadata, võimalik et tagasiulatuvalt. Lõpuks tuleb märkida, et kuna personalieeskirjade artiklis 85 ette nähtud tingimused, et võtta vastu alusetult makstud summade tagasimaksmise otsus, on täidetud, ei saa hagejad väita, et see otsus on õigusvastane.

194    Teiseks ei ole ühelt poolt alusetult makstud summade tagasimaksmise otsuse ja teiselt poolt selle täitmise vahel mingit põhjuslikku seost, kuna hagejatele võib nende väidetud kahju tekkida nende eluliste valikute tõttu. Nimelt valis Alberto Spagnolli vabatahtlikult Parmasse elama asumise ja kuna tema lähetus oli ette nähtud piiratud ajaks ehk viieks aastaks, olid tema tagasitulek Brüsselisse ja selle väidetavalt kahjulikud tagajärjed sotsiaalsetele ja emotsionaalsetele sidemetele lastega seoses ettenähtavad. Väidetav kahju ei ole seega seotud komisjoni väidetavalt õigusvastase tegevusega. Pealegi, kuna alusetult makstud summade tagasimaksmine toimub osamaksetena, siis ei saa hagejad väita, et see tagasimaksmine on nii raske, et see sundis Alberto Spagnollit oma lähetust Parmas lõpetama.

195    Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt eeldab ELTL artikli 270 alusel esitatud kahju hüvitamise nõude põhjendatus, et esineksid koos teatud tingimused, milleks on institutsioonidele etteheidetava tegevuse õigusvastasus, väidetava kahju tegelik tekkimine ning põhjusliku seose olemasolu väidetava tegevuse ja kahju vahel (1. juuni 1994. aasta kohtuotsus komisjon vs. Brazzelli Lualdi jt, C‑136/92 P, EU:C:1994:211, punkt 42, ja 21. veebruari 2008. aasta kohtuotsus komisjon vs. Girardot, C‑348/06 P, EU:C:2008:107, punkt 52). Need kolm tingimust on kumulatiivsed. Kui üks neist ei ole täidetud, on see piisav, et kahju hüvitamise nõue jäetaks rahuldamata.

196    Lisaks saab institutsioonide lepinguväline vastutus juhul, kui sellele on tuginetud ELTL artikli 270 sätete alusel, tekkida üksnes põhjusel, et isikut kahjustav meede või otsuse tunnusteta toiming on õigusvastane, ilma et oleks vaja uurida, kas tegemist on üksikisikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selge rikkumisega (vt 16. detsembri 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Petrilli, T‑143/09 P, EU:T:2010:531, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 11. mai 2010. aasta kohtuotsus Nanopoulos vs. komisjon, F‑30/08, EU:F:2010:43, punkt 131 ja seal viidatud kohtupraktika).

197    Peale selle tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et kahju, mille hüvitamist on taotletud liidu lepinguvälise vastutuse tuvastamise hagi raames, peab olema tegelik ja konkreetne, mida peavad tõendama hagejad (vt 9. novembri 2006. aasta kohtuotsus Agraz jt vs. komisjon, C‑243/05 P, EU:C:2006:708, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika). Hagejad peavad esitama veenvaid tõendeid nii väidetava kahju olemasolu kui ka ulatuse kohta (vt 16. septembri 1997. aasta kohtuotsus Blackspur DIY jt vs. nõukogu ja komisjon, C‑362/95 P, EU:C:1997:401, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).

198    Hagejad väidavad käesolevas asjas, et ebamõistlik viivitus ning teatise nr 3 ja alusetult makstud summade tagasimaksmise otsuse tagasiulatuv mõju muutsid oluliselt nende majanduslikku olukorda, mille põhjal perekond Spagnolli tegi otsuse Parmas elada ja sinna elama jääda.

199    Kuna aga alusetult makstud summade tagasimaksmise otsus tühistati, ei ole teatisel nr 3 tagasiulatuvat mõju. Järelikult ei saa hagejad väita, et neile on tekitatud kahju, mis tuleneb nende majanduslike tingimuste muutumisest ajavahemikul, mis jääb teatise nr 2 ja teatise nr 3 vastuvõtmise vahele. Lisaks, mis puudutab teatise nr 3 vastuvõtmisele järgnevat ajavahemikku, siis juhul, kui rahuldatakse kahju hüvitamise nõue, mille ese on teatises nr 2 kindlaks määratud pensionisumma ja teatises nr 3 kindlaks määratud pensionisumma vahe ühe aasta jooksul (vt punkt 192 eespool), siis selle tulemusel mindaks osaliselt mööda viimati nimetatud teatise peale esitatud tühistamishagi rahuldamata jätmisest. Sellest rahuldamata jätmisest tuleneb nimelt, et hagejate pensioniõigused arvutatakse alates teatise nr 3 vastuvõtmise kuupäevast selle teatise alusel. Järelikult on see kahju hüvitamise nõue vastuvõetamatu.

200    Igal juhul tuleb märkida, nagu tagapool tõendatakse, et kuna hagejatele väidetavalt tekitatud kahju tuleneb otse nende enda elulisest valikust, mitte administratsiooni süülisest tegevusest, ei ole selle tegevuse ja kahju vaheline põhjuslik seos piisavalt otsene, et asuda seisukohale, et komisjoni lepinguväline vastutus on tekkinud.

201    Esiteks, nagu komisjon õigesti rõhutab, toimus Alberto Spagnolli lähetamine Parmasse tema taotlusel ja see oli ette nähtud üksnes viieks aastaks. Lisaks võeti otsus lähetada Alberto Spagnolli vastu 10. oktoobril 2011 (vt punkt 19 eespool) ehk pärast 29. juulil 2011 teatise nr 1 vastuvõtmist (vt punkt 18 eespool), milles määrati vääralt kindlaks hagejate pensioniõigused, nagu kinnitavad hagejad ise ja nagu nähtub nii teatise nr 1a kui ka teatise nr 2 vastuvõtmisest 17. aprillil 2012. Sellest tuleneb, et valik, mis seisnes Parmasse kolimises, laste ajutises kolimises vastavalt lähetamislepingus ette nähtud tingimustele ning nende elu- ja palgatingimuste heakskiitmises, mis erinesid käesolevale lähetusele eelnevatest elu- ja palgatingimustest, oli eraldiseisev hageja pensioniõiguste analüüsimisest või nende muutmisest. Pealegi oli võimalus, et hagejate pensioniõigused arvutatakse personalieeskirjade VIII lisa artikli 41 kohaselt uuesti, sõnaselgelt märgitud kõikidesse administratsiooni vastu võetud teatistesse, mille tõttu tuleb tagasi lükata hagejate argumendid, et nad võisid tugineda oma majanduslike tingimuste stabiilsusele.

202    Teiseks tehti Parmasse jäämise valik – mis tuli välja, et on hagejate majanduslikele tingimustele väidetavalt kahjulik – nende sõnade kohaselt 17. aprillil 2012 vastu võetud teatise nr 2 alusel (vt punkt 20 eespool). Muu hulgas on hagejad seisukohal, et administratsioon alustas süülise viivitamisega üks aasta pärast selle teatise vastuvõtmist, nagu tuleneb nende argumentidest, mille kohaselt ei saa mõistlik aeg, mille jooksul oleks institutsioonisisene kontrollimenetlus pidanud lõppema ning võetama vastu vigade parandamise ja alusetult makstud summade tagasimaksmise akt, ületada ühte aastat.

203    Hagejad ei saa aga väita, et administratsiooni süülise viivituse tulemusel tegid nad „kahjuliku“ valiku jääda Parmasse, mille tõttu tekkis kahju, mille suuruseks peavad nad teatise nr 2 alusel saadud summa ja teatise nr 3 alusel saamisele kuuluva summa vahet. Nimelt tuleb tõdeda, et kui vaidlustatud aktid oleksid võetud vastu väidetava üheaastase „mõistliku aja“ jooksul alates teatise nr 2 vastuvõtmisest, siis oleks see toonud kaasa selle, et hagejate majanduslikud tingimused oleksid ebasoodsamaks muutunud varem, kuna nad ei oleks saanud teatise nr 2 kohaldamisest tulenevaid „alusetuid“ toetusi ligikaudu kolme aasta jooksul. Sellest tuleneb, et isegi kui eeldada, et teatis nr 3 ja alusetult makstud summade tagasimaksmise otsus võeti vastu viivitusega, ei tekitanud see viivitus hagejatele nende väidetud kahju.

204    Kuna administratsiooni tegevuse ja väidetava kahju vahel puudub põhjuslik seos, ei ole komisjoni vastutust tekkinud ning seega tuleb varalise kahju teise osa hüvitamise nõue jätta rahuldamata.

205    Eeltoodut arvestades tuleb kohtuasjas T‑599/16 tühistada alusetult makstud summade tagasimaksmise otsus ja jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.

206    Kuna alusetult makstud summade tagasimaksmise otsus tühistati, peab komisjon tühistavast kohtuotsusest tegema järeldused eelkõige osas, mis puudutavad summasid, mis juba on Alberto Spagnolli töötasu teatistes kinni peetud. Seevastu osas, milles teatise nr 3 tühistamise nõudega hagi jäeti rahuldamata, jäävad hagejate pensioniõigused tulevikuks kindlaks määratuks viimati nimetatud teatisega, alates selle teatise vastuvõtmisest kuni komisjoni poolt personalieeskirjade VIII lisa artikli 41 kohaselt nende õiguste muutmise kohta võimaliku uue otsuse tegemiseni.

 Kohtukulud

207    Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kodukorra artikli 134 lõike 3 kohaselt jäävad kummagi poole kohtukulud tema enda kanda, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks.

208    Käesolevas asjas tuleb märkida, et kui võtta arvesse nende kohtuasjade otsest seost, mis oli nende liitmise põhjus, ning asjaolu, et hagejad kaotasid kohtuasja T‑568/16, samas kui kohtuasjas T‑599/16 jäeti rahuldamata komisjoni sisulised tühistamise nõuded, siis tuleb asuda seisukohale, et neid asjaolusid on õigesti hinnatud, kui tehakse otsus, et mõlemas kohtuasjas kannab enda kohtukohtulud iga pool ise (vt selle kohta analoogia alusel 23. novembri 2011. aasta kohtuotsus Jones jt vs. komisjon, T‑320/07, ei avaldata, EU:T:2011:686, punkt 158).

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (üheksas koda)

otsustab:

1.      Jätta kohtuasja T‑568/16 hagi rahuldamata.

2.      Tühistada kohtuasjas T‑599/16 komisjoni individuaalsete maksete haldamise ja maksmise ameti (PMO) 17. augusti 2015. aasta otsus PMO/04/LM/2015/ARES/3406787 nõuda tagasi hagejatele toitjakaotus‑ ja orvupensionidena enam makstud summad ning jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.

3.      Jätta mõlemas kohtuasjas poolte kohtukulud nende endi kanda.

Gervasoni Madise da Silva Passos

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 14. juunil 2018 Luxembourgis.

Allkirjad

Sisukord

Õiguslik raamistik

Vaidluse taust

Menetlus

Poolte nõuded

Õiguslik käsitlus

Kohtuasi T 568/16

Vastuvõetavus

Sisulised küsimused

– Kolmas väide

– Esimene väide

Kohtuasi T 599/16

Tühistamisnõuded

– Esimene väide

– Teine väide

Kahju hüvitamise nõuded

– Vastuvõetavus

– Sisulised küsimused

Kohtukulud

*      Kohtumenetluse keel: itaalia.