Language of document : ECLI:EU:F:2013:154

EUROOPA LIIDU AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS

(kolmas koda)

23. oktoober 2013

Kohtuasi F‑148/12

Ulrik Solberg

versus

Euroopa Narkootikumide ja Narkomaania Seirekeskus (EMCDDA)

Avalik teenistus – Endine ajutine teenistuja – Hindamisaruanne – Põhjendatud huvi – Põhjendamiskohustus – Kaalutlusõiguse ulatus

Ese:      ELTL artikli 270 alusel esitatud hagi, millega U. Solberg palub tühistada Euroopa Narkootikumide ja Narkomaania Seirekeskuse (EMCDDA või edaspidi „seirekeskus”) teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse 5. märtsi 2012. aasta otsuse tema 2011. aasta hindamisaruande koostamise kohta.

Otsus:      Jätta hagi rahuldamata. Jätta U. Solbergi kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Euroopa Narkootikumide ja Narkomaania Seirekeskuse kohtukulud.

Kokkuvõte

1.      Ametnike hagid – Põhjendatud huvi – Avaliku teenistuja poolt pärast ametist lahkumist esitatud hagi hindamisaruande tühistamiseks – Põhjendatud huvi säilimine

(Personalieeskirjad, artiklid 90 ja 91)

2.      Ametnikud – Hindamine – Hindamisaruanne – Põhjendamiskohustus – Ulatus

(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 41; personalieeskirjad, artikkel 43)

3.      Ametnikud – Hindamine – Hindamisaruanne – Hindajate kaalutlusõigus – Kohtulik kontroll – Piirid – Ilmne hindamisviga – Tõendamiskoormis

(Personalieeskirjad, artikkel 43)

4.      Ametnikud – Hindamine – Hindamisaruanne – Vajalik kooskõla kirjeldavate märkuste ja arvulise hinnangu vahel – Tühistamine üksnes ilmse ebakõla korral

(Personalieeskirjad, artikkel 43)

1.      Selleks, et hageja võiks õiguspäraselt esitada hagi vastavalt personalieeskirjade artiklitele 90 ja 91, peab ta põhjendama, et tal on vaidlustatud akti tühistamiseks tekkinud ja jätkuv isiklik huvi, mida hinnatakse hagi esitamise hetkel ja mis peab säilima kuni kohtuotsuse tegemiseni, sest vastasel juhul langeb ära otsuse tegemise vajadus.

Hindamisaruanne on aga peamine dokument institutsioonides töötavate isikute hindamisel, kuna see võimaldab hinnata pädevust, tulemuslikkust ja ametniku või teenistuja käitumist, ning see aruanne on vahetute ülemuste poolt antud hinnang sellele, kuidas hinnatav ametnik või teenistuja on talle usaldatud ülesandeid täitnud ja milline on olnud tema tööalane käitumine asjaomasel perioodil. Seega on igal ametnikul õigus sellele, et tema tööle antaks kinnitus õigesti ja õiglaselt koostatud aruande alusel ning vastavalt õigusele tõhusale kohtulikule kaitsele tuleb tunnustada õigust vaidlustada teda puudutav karjääriarengu aruanne selle sisu tõttu või seetõttu, et aruanne ei ole koostatud personalieeskirjades sätestatud eeskirjade kohaselt. Sama kehtib teenistuja kohta, kellele kohaldatakse muude teenistujate teenistustingimusi ja keda hinnatakse.

Selleks et hinnata endise ajutise teenistuja isiklikku ja jätkuvat huvi nõuda hindamisaruande tühistamist, tuleb võtta arvesse tema soovi – arvestades tema kogemust, mille ta omandas asutuses, kus ta töötas – hakata tulevikus uuesti tööle liidu teenistujana ning temal olla võivat huvi tugineda sellega seoses hindamisaruandele, mis hõlmab tema viimast teenistusaastat ajutise teenistujana ja mis ei sisalda rikkumisi. Lisaks võib asjaolu, et liidu teenistusse naasmisel jätkub nimetatud isiku karjäär, samuti näidata, et tal on põhjendatud huvi vaidlusaluse hindamisaruande suhtes.

(vt punktid 16, 17 ja 21)

Viited:

Euroopa Kohus: 29. oktoober 1975, liidetud kohtuasjad 81/74–88/74: Marenco jt vs. komisjon (punkt 6); 22. detsember 2008, kohtuasi C‑198/07 P: Gordon vs. komisjon (punktid 42, 43 ja 45).

Esimese Astme Kohus: 18. juuni 1992, kohtuasi T‑49/91: Turner vs. komisjon (punkt 24); 28. juuni 2005, kohtuasi T‑147/04: Ross vs. komisjon (punktid 24 ja 25 ning seal viidatud kohtupraktika).

Euroopa Liidu Üldkohus: 12. juuni 2011, kohtuasi T‑80/09 P: komisjon vs. Q (punkt 162); 4. juuni 2012, liidetud kohtuasjad T‑118/11, T‑123/11 ja T‑124/11: Attey jt vs. nõukogu (punkt 28).

2.      Liidu õiguses kuulub haldusmenetluses antud tagatiste hulka ka Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklist 41 tulenev hea halduse põhimõte, mille hulka kuulub artikli 41 lõike 2 punktis c toodud „asutuste kohustust põhjendada oma otsuseid”.

Kohustus põhjendada huve kahjustavaid otsuseid kujutab endast liidu õiguse aluspõhimõtet, millest võib erandeid teha ainult ülekaalukatel põhjustel.

Selle hindamiseks, kas hindamisaruanne on piisavalt põhjendatud, tuleb võtta arvesse kogu teavet, millest asjaomane ametnik või teenistuja oli teadlik, mitte ainult aruandes sisalduvat teavet.

(vt punktid 28–31)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 29. september 2005, kohtuasi T‑218/02: Napoli Buzzanca vs. komisjon (punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika); 8. september 2009, kohtuasi T‑404/06 P: ETF vs. Landgren (punkt 148 ja seal viidatud kohtupraktika).

Avaliku Teenistuse Kohus: 13. september 2011, kohtuasi F‑4/10: Nastvogel vs. nõukogu (punkt 61); 11. juuli 2013, kohtuasi F‑46/11: Tzirani vs. komisjon (punkt 136).

Euroopa Liidu Üldkohus: 27. september 2012, T‑387/09: Applied Microengineering vs. komisjon (punkt 76).

3.      Hindajatel on nende hinnata olevate isikute töö üle otsustamisel väga ulatuslik kaalutlusõigus. Seega on liidu kohtu kontroll hindamisaruannete sisu osas piiratud menetluse nõuetekohasuse ja faktivigade kontrolli ning ilmsete hindamisvigade või võimu kuritarvitamise puudumise kontrolliga. Avaliku Teenistuse Kohtu ülesanne ei ole kontrollida ametniku või teenistuja kutseoskustele administratsiooni antud hinnangu põhjendatust, kui see sisaldab kompleksseid hinnanguid, mida nende olemuse tõttu ei saa objektiivselt kontrollida.

Lisaks mis puudutab liidu kohtu kontrolli ilmse hindamisvea olemasolu üle ametnike hindamisel, siis peab see piirduma küsimusega, kas administratsioon on oma hinnangu aluseks olevaid meetmeid ja väiteid arvestades jäänud lubatud piiridesse ega ole oma kaalutlusõigust ilmselgelt vääralt kasutanud.

Selleks et teha kindlaks, kas administratsioon on teinud asjaolude hindamisel ilmselge vea, mis õigustaks hindamisaruande tühistamist, peavad tõendid, mille esitamise kohustus on hagejal, olema piisavad, et administratsiooni antud hinnang muutuks ebausutavaks. Teisisõnu, ilmset hindamisviga puudutav väide tuleb tagasi lükata, kui vaatamata hageja esitatud tõenditele võib küsimuse alla seatud hinnangut pidada tõeseks või kehtivaks.

(vt punktid 39 ja 40)

Viited:

Euroopa Kohus: 3. detsember 1981, kohtuasi 280/80: Bakke-d’Aloya vs. nõukogu (punkt 10); 3. aprill 2003, kohtuasi C‑277/01 P: parlament vs. Samper (punkt 35).

Esimese Astme Kohus: 29. veebruar 1996, kohtuasi T‑547/93: Lopes vs. Euroopa Kohus (punkt 133); 12. detsember 1996, kohtuasi T‑380/94: AIUFFASS ja AKT vs. komisjon (punkt 59); 12. veebruar 2008, kohtuasi T‑289/03: BUPA  jt vs. komisjon (punkt 221).

Avaliku Teenistuse Kohus: 29. september 2009, kohtuasi F‑114/07: Wenning vs. Europol (punkt 111); 23. veebruar 2010, kohtuasi F‑7/09: Faria vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (punkt 44); 15. veebruar 2012, kohtuasi F‑113/10: AT vs. EACEA (punkt 74); 12. detsember 2012, kohtuasi F‑109/11: Lebedef vs. komisjon (punkt 61); mille peale on esitatud apellatsioonkaebus Euroopa Liidu Üldkohtusse, kohtuasi T‑117/13 P.

Euroopa Liidu Üldkohus: 16. detsember 2010, kohtuasi T‑175/09 P: nõukogu vs. Stols (punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika); 16. mai 2013, kohtuasi T‑281/11 P: Canga Fano vs. nõukogu (punkt 41).

4.      Hindamisaruandes sisalduvate kirjeldavate kommentaaride eesmärk on aruandes antud analüütiliste hinnangute põhjendamine ning need kommentaarid moodustavad aruande koostamise aluse, võimaldades asjaomasel ametnikul või teenistujal saadud hindeid mõista. Võttes arvesse nende keskset kohta hindamisaruande koostamisel, peavad kommentaarid järelikult olema hindega kooskõlas sellisel määral, et hinnangut saaks pidada kommentaaride arvuliseks või analüütiliseks väljenduseks. Arvestades siiski hindajate väga ulatuslikku kaalutlusõigust nende hinnata olevate isikute töö üle otsustamisel, võib võimalik ebakõla hindamisaruandes põhjendada selle tühistamist ainult siis, kui see ebakõla on ilmne.

(vt punkt 41)

Viited:

Avaliku Teenistuse Kohus: 13. detsember 2007, kohtuasi F‑28/06: Sequeira Wandschneider vs. komisjon (punktid 109 ja 110); 13. september 2011, kohtuasi F‑68/10: Behnke vs. komisjon (punkt 78).