Language of document : ECLI:EU:F:2008:46

AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS (esimene koda)

23. aprill 2008

Kohtuasi F‑112/05

Neil Bain jt

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon

Avalik teenistus – Ametnikud – Töötasu – Paranduskoefitsiendid – Ühe osa töötasu ülekandmine väljapoole töökohariiki – Pensionid – Tagaseljamenetlus – Esimese Astme Kohtu kodukorra ajaline kohaldamine – Palgatõendid – Õigusvastasuse väide

Ese:      EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel esitatud hagi, milles N. Bain ja veel kolm komisjoni ametnikku paluvad tühistada nende 2005. aasta veebruari, märtsi ja aprilli ning kõik järgnevad palgatõendid, kuna nende tõenditega rakendatakse väidetavalt õigusvastaseid sätteid, mis sisalduvad nõukogu 22. märtsi 2004. aasta määruses (EÜ, Euratom) nr 723/2004, millega muudetakse Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirju ja Euroopa ühenduste muude teenistujate teenistustingimusi (ELT L 124, lk 1; ELT eriväljaanne 01/02, lk 130), nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 856/2004, millega kehtestatakse alates 1. maist 2004 Euroopa ühenduste ametnike ja muude teenistujate [töötasu ülekandmise ja] pensionide suhtes kohaldatavad paranduskoefitsiendid (ELT L 161, lk 6; ELT eriväljaanne 01/05, lk 99), ja nõukogu 20. detsembri 2004. aasta määruses (EÜ, Euratom) nr 31/2005, millega kohandatakse alates 1. juulist 2004 Euroopa ühenduste ametnike ja muude teenistujate töötasusid ja pensione ning nimetatud töötasude ja pensionide suhtes kohaldatavaid paranduskoefitsiente (ELT 2005 L 8, lk 1), sest esiteks need sätted vähendavad nii väljapoole teenistuskohta ülekantava töötasu osa kui ka ülekandmise suhtes kohaldatavaid paranduskoefitsiente ning teiseks vähendavad enne 1. maid 2004 omandatud pensioniõiguste suhtes kohaldatavaid paranduskoefitsiente, kehtestavad uue elukohatingimuse vähendatud paranduskoefitsientide taotlemiseks ja kaotavad paranduskoefitsiendid pärast 1. maid 2004 omandatud pensioniõiguste osas; lisaks paluvad hagejad tühistada niivõrd, kui vaja ametisse nimetava asutuse 29. juuli 2005. aasta otsused, millega jäeti rahuldamata kaebused, mille nad olid esitanud oma palgatõendite peale.

Otsus: Jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata. Pooled kannavad ise oma kohtukulud.

Kokkuvõte

1.      Menetlus – Tähtaeg – Kostja vastuse esitamine peale tähtaja möödumist – Nõuetekohaselt ja õigel ajal esitatud vastuvõetamatuse vastuväide – Vastuvõetavus – Tagaseljamenetluse kohaldamata jätmine – Kohtuistungil esitatud märkused sisu kohta – Vastuvõetamatus

(Esimese Astme Kohtu kodukord, artikli 48 lõige 2 ja artikkel 122)

2.      Ametnikud – Hagi – Huve kahjustav akt – Mõiste – Palgatõend

(Personalieeskirjad, artikli 90 lõige 2 ja artikli 91 lõige 1)

3.      Ametnikud – Hagi – Eelnev halduskaebus – Tähtajad — Tähtaja algus

(Personalieeskirjad, artiklid 90 ja 91)

4.      Ametnikud – Hagi – Õigusvastasuse väide – Täiendav laad

(EÜ artikkel 241; nõukogu määrused nr 723/2004, nr 856/2004 ja nr 31/2005)

5.      Ametnikud – Hagi – Menetluse algatamise huvi

1.      Kui kostja esitab vastuvõetamatuse vastuväite nõuetekohaselt ja õigel ajal, ei võimalda asjaolu, et kostja vastust ei olnud esitatud selleks määratud tähtaja jooksul, kohaldada Esimese Astme Kohtu kodukorra artiklis 122 ettenähtud tagaseljamenetlust. Nimelt, kuna kostja on esitanud vastuvõetamatuse vastuväite, ei või järeldada, et ta ei ole hagiavaldusele vastavalt ettenähtud nõuetele ja selleks määratud tähtaja jooksul vastanud.

Sellegipoolest ei ole vastuvõetavad kostja märkused sisu kohta, mille ta on esitanud kohtuistungil. Nimelt, kui kostja ei ole kirjaliku menetluse kestel määratud tähtaja jooksul esitanud kostja vastust, kujutab tema kohtukõne sisu kohta endast uue väite esitamist, mis on Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 48 lõike 2 alusel keelatud; nõustuda vastupidise tõlgendusega tähendaks selle aktsepteerimist, et pärast eraldi dokumendiga vastuvõetamatuse vastuväite esitamist ei kehti kostja suhtes tähtaeg, mille kohus on talle kostja vastuse esitamiseks määranud.

Menetlusse astujal on seevastu täielik õigus esitada argumente sisu kohta nii kirjaliku menetluse jooksul kui ka kohtuistungil. Mis puutub iseäranis hagiavaldusse, milles väidetakse, et menetlusse astuja poolt vastu võetud määrused on õigusvastased, siis kui tema tahte väliste asjaolude tõttu, mis on omistatavad kostjale, ei lubataks menetlusse astujal, kelle nõuded taotlevad täpselt sama eesmärki, mis kostja nõuded vastuvõetamatuse vastuväites, ehk hagi läbivaatamata jätmist, esitada märkusi sisu kohta, täpsemalt märkusi vaidlustatud määruste õiguspärasuse kaitseks, oleks see vastuolus kaitseõiguste tagamise ja korrakohase õigusmõistmise põhimõtetega.

(vt punktid 48 ja 52–54)

Viited:

Euroopa Kohus: 15. veebruar 2007, kohtuasi C‑34/04: komisjon vs. Madalmaad (EKL 2007, lk I‑1387, punkt 49)

Esimese Astme Kohus: 8. juuni 1995, kohtuasi T‑459/93: Siemens vs. komisjon (EKL 1995, lk II‑1675, punkt 21); 1. detsember 1999, liidetud kohtuasjad T‑125/96 ja T‑152/96: Boehringer vs. nõukogu ja komisjon (EKL 1999, lk II‑3427, punkt 183)

2.      Palgatõendil ei ole selle laadist ja eesmärgist tulenevalt huve kahjustava akti tunnuseid personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 ning artikli 91 lõike 1 tähenduses, kuna sellega vaid väljendatakse rahas ametniku olukorda käsitlevate varasemate õigusalaste otsuste ulatust. Seega, kuigi vastab tõele, et palgatõendeid peetakse üldiselt huve kahjustada võivateks aktideks, kuna nende alusel ilmneb, et ametniku rahalisi õigusi on negatiivselt mõjutatud, siis tegelikkuses on tõeline huve kahjustav akt ametisse nimetava asutuse otsus vähendada või tühistada makseid, mida ametnik selle ajani sai ja mis olid märgitud tema palgatõendil.

Sellegipoolest säilib täielikult palgatõendi tähtsus ametniku menetlusõiguste kindlaksmääramisel sellistena, nagu need on ette nähtud personalieeskirjades. Palgatõendi saatmine ametnikule täidab kahest ülesannet – teavitamine vastuvõetud otsusest ja tähtaegadega seotud ülesanne, nii et kui palgatõendist ilmneb selgelt tehtud otsuse olemasolu ja ulatus, siis selle edastamisest hakkab kulgema vaidlustamise tähtaeg.

(vt punktid 73 ja 76)

Viited:

Euroopa Kohus: 19. jaanuar 1984, kohtuasi 262/80: Andersen jt vs. parlament (EKL 1984, lk 195, punkt 4)

Esimese Astme Kohus: 27. oktoober 1994, kohtuasi T‑536/93: Benzler vs. komisjon (EKL AT 1994, lk I‑A‑245 ja II‑777, punkt 15)

Avaliku Teenistuse Kohus: 28. juuni 2006, kohtuasi F‑101/05: Grünheid vs. komisjon (EKL AT 2006, lk I‑A‑1‑55 ja II‑A‑1‑199, punkt 33 ja viidatud kohtupraktika, ning punkt 42); 24. mai 2007, liidetud kohtuasjad F‑27/06 ja F‑75/06: Lofaro vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, mille peale on esitatud apellatsioonkaebus Esimese Astme Kohtusse (kohtuasi T‑293/07 P))

3.      Juhul, kui vaidlusaluse rahalise õiguse rikkumine seisneb makse kaotamises või selle summa vähendamises, kusjuures see kaotamine või vähendamine toimub iga kuu ja ilmneb kõigist palgatõenditest, mis järgnesid esimesele tõendile, millest see kaotamine või vähendamine ilmnes, siis hakkab kaebuse esitamise tähtaeg kulgema üksnes sellest, kui ametnik sai kätte esimese tõendi, millest kõnealune kaotamine või vähendamine ilmnes.

Kui mitu üksteisele järgnevaid ajavahemikke puudutavat pensioniteatist või palgatõendit on samal põhjusel õigusvastased, siis peab üks esialgne kaebus, mis esitati ainult esimese pensioniteatise või palgatõendi peale ja milles viidati kõnealusele õigusvastasuse põhjusele, olema piisav, et tagada hagejale juhul, kui pärast selle kaebuse rahuldamata jätmist esitatud hagi osas tehakse otsus tema kasuks, rahalise hüvitise ka nende ajavahemike eest, mis järgnesid vaidlustatud pensioni- või palgatõendi asjavahemikule. See peab olema nii seda enam, kui hageja täpsustab, et ta ei vaidlusta pensioni- või palgatõendit iseensesest, vaid tema õigusi mõjutava otsuse, mis väljendub kõnealuses pensioni- või palgatõendis teatava makse kaotamises või selle summa vähendamises.

(vt punktid 77 ja 92)

Viited:

Euroopa Kohus: 25. mai 2000, kohtuasi C‑82/98 P: Kögler vs. Euroopa Kohus (EKL 2000, lk I‑3855, punkt 49)

Esimese Astme Kohus: 20. jaanuar 1998, kohtuasi T‑160/96: Kögler vs. Euroopa Kohus (EKL AT 1998, lk I‑A‑15 et II‑35, punkt 39)

4.      Poole jaoks, kellel ei ole EÜ artikli 230 alusel õigust esitada hagi otse üldakti peale, kujutab EÜ artikkel 241 sellise üldpõhimõtte väljendit, mis tagab talle õiguse vaidlustada teda otseselt ja isiklikult puudutava otsuse tühistamise eesmärgil selliste üldaktide kehtivus, mille tagajärjed teda mõjutavad, ilma et ta oleks saanud nende tühistamist paluda. Sellegipoolest ei anna EÜ artikkel 241 iseseisvat hagemisõigust ja sellele võib tugineda üksnes vastuväitena vastuvõetava hagi raames ning see ei või moodustada hagi eset.

Seega on vastuvõetav õigusvastasuse vastuväide, mis on esitatud vastuvõetava hagi raames.

(vt punktid 96 ja 99)

Viited:

Euroopa Kohus: 6. märts 1979, kohtuasi 92/78: Simmenthal vs. komisjon (EKL 1979, lk 777, punkt 39)

Esimese Astme Kohus: 29. november 2006, liidetud kohtuasjad T‑35/05, T‑61/05, T‑107/05, T‑108/05 ja T‑139/05: Agne-Dapper jt vs. komisjon jt (EKL AT 2006, lk II‑A‑2‑1497, punkt 42 ja viidatud kohtupraktika)

5.      Veel teenistuses olev ametnik ei saa tugineda tekkinud ja jätkuvale huvile, et tehtaks otsus paranduskoefitsiendi kohta, mida kohaldatakse tema tulevikus saadava vanaduspensioni suhtes, sest eelkõige tingimuse tõttu, mis on seotud elukohariigi valikuga ning mida saab kontrollida üksnes siis, kui asjaomase isiku teenistus on lõppenud, ei saa paranduskoefitsienti kindlaks määrata eelneva otsusega, mis mõjutab kohe ja otseselt asjaomase isiku õiguslikku olukorda. Niisugune lahendus on asjakohane ka neil juhtumeil, mil etteheited ei käsitle paranduskoefitsientide kindlaksmääramist vaid nende koefitsientide süsteemi.

(vt punkt 102)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 12. veebruar 1992, kohtuasi T‑6/91: Pfloeschner vs. komisjon (EKL 1992, lk II‑141, punkt 27)