AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS
(esimene koda)
30. november 2009
Kohtuasi F‑83/07
Brigitte Zangerl-Posselt
versus
Euroopa Ühenduste Komisjon
Avalik teenistus – Avalik konkurss – Praktilistele ja suulistele katsetele mittelubamine – Nõutud diplomid – Mõiste „keskharidusjärgne haridus” – Vanuse alusel diskrimineerimine
Ese: EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel esitatud hagi, millega B. Zangerl-Posselt palub tühistada konkursikomisjoni otsuse mitte lubada teda saksakeelsete assistentide töölevõtmise reservnimekirja moodustamiseks korraldatud konkursi EPSO/AST/27/06 katsetele.
Otsus: Jätta hagi rahuldamata. Jätta komisjoni kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja kaks kolmandikku hageja kohtukuludest. Jätta üks kolmandik hageja kohtukuludest tema enda kanda.
Kokkuvõte
1. Ametnikud – Konkurss – Konkursile lubamise tingimused – Diplom, mis võimaldab õpinguid jätkata keskharidusjärgses õppeasutuses
(Personalieeskirjad, artikli 5 lõike 3 punkti a alapunkt ii)
2. Ametnikud – Konkurss – Konkursile lubamise tingimused – Võrdne kohtlemine ja diskrimineerimiskeeld
(Personalieeskirjad, artikkel 27)
1. Konkursiteates kasutatud väljendit „diplom, mis võimaldab õpinguid jätkata keskharidusjärgses õppeasutuses” on kasutatud personalieeskirjade artikli 5 lõike 3 punkti a alapunktis ii, mis näeb ette, et tegevusüksuse AST puhul on ametisse nimetamiseks vähemalt nõutav „diplomiga tõendatud keskharidus, mis võimaldab õpinguid jätkata keskharidusjärgses õppeasutuses”.
Kuigi personalieeskirjad ei määratle mõistet „keskharidusjärgne”, viitab see tingimata sellisele haridustasemele, milleni jõutakse pärast keskhariduse täieliku tsükli läbimisel antava diplomi saamist. Personalieeskirjade artikli 5 lõike 3 punkti a alapunkti ii prantsuskeelses versioonis omadussõna „supérieur” (kõrg-) kasutamine näitab üheselt, et vaatluse all on haridus, mida ei saa segamini ajada haridusega, mis antakse keskhariduse raames ning see vastab vastupidi haridusele, mida antakse asutustes, kuhu pääsemine sõltub keskhariduse täieliku tsükli, st keskhariduse esimese ja teise tsükli läbimisest. Teiseks, kuigi personalieeskirjade artikli 5 lõike 3 punkti a alapunkti ii saksa- ja ingliskeelses versioonis on seda mõistet väljendatud vastavalt kui „postsekundäre[r] Bildung” ja „post-secondary education”, siis neid väljendeid, mis viitavad tähttähelt keskharidusest erinevale haridustasemele, ei saa igal juhul tõlgendada teisiti võrreldes väljendiga, mis esineb sama artikli prantsuskeelses versioonis, kuna ühenduse sätete ühetaolise kohaldamise ja seega ka tõlgendamise nõue välistab teksti ühe versiooni käsitlemise teistest eraldi ja nõuab selle tõlgendamist nii selle autori tegelikku tahet kui ka eesmärki arvestades, võttes eeskätt arvesse kõigis ühenduse keeltes olevaid versioone.
Kõikide vastupidiste sätete puudumisel, mis sisalduks kas töölevõtmiseks korraldatavatele konkurssidele kohaldatavas määruses või direktiivis või konkursiteates, on ülikooliharidust tõendava diplomi omamise nõuet tingimata vaja tõlgendada diplomina selle liikmesriigi seaduses antud tähenduse mõttes, kus kandidaat teostas oma õpingud, millele ta viitab.
Personalieeskirjade artikli 5 lõike 3 punkti a alapunkti ii tähenduses mõiste „keskharidusjärgne haridus” vastab Saksamaal haridustasemele, mis saadakse sellistes asutustes nagu ülikoolid, Fachhochschulen, Fachschulen/Fachakademien, Berufsakademien või ka Verwaltungsfachhochschulen, kuhu pääsemise tingimus on üldiselt keskhariduse teise tsükli läbimist tõendav tunnistus, st Allgemeine Hochschulreife, Fachhochschulreife või ka Fachgebundene Hochschulreife, esimesest nendest tunnistusest tuntakse üldjuhul nime all „Abitur” ja kahte ülejäänud nime all „Fachabitur”.
(vt punktid 48, 49, 51 ja 52)
Viited:
Euroopa Kohus: 12. november 1969, kohtuasi 29/69: Stauder (EKL 1969, lk 419, punkt 3); 12. juuli 1979, kohtuasi 9/79: Koschniske (EKL 1979, lk 2717, punkt 6); 17. juuli 1997, kohtuasi C‑219/95 P: Ferriere Nord vs. komisjon (EKL 1997, lk I‑4411, punkt 15).
Esimese Astme Kohus: 29. september 1999, kohtuasi T‑68/97: Neumann ja Neumann-Schölles vs. komisjon (EKL AT 1999, lk I‑A‑193 ja II‑1005, punkt 79); 9. detsember 1999, kohtuasi T‑299/97: Alonso Morales vs. komisjon (EKL AT 1999, lk I‑A‑249 ja II‑1227, punkt 60).
Avaliku Teenistuse Kohus: 29. november 2007, kohtuasi F‑52/06: Pimlott vs. Europol (EKL AT 2007, lk I‑A‑1‑0000 ja II‑A‑1‑0000, punkt 61).
2. Võrdse kohtlemise põhimõte keelab sarnaste olukordade erineva käsitlemise ja erinevate olukordade ühetaolise käsitlemise, välja arvatud juhul, kui vastavalt erinev või ühetaoline kohtlemine on objektiivselt õigustatud. Sama kehtib diskrimineerimiskeelu põhimõtte kohta, mis on pelgalt võrdse kohtlemise üldpõhimõtte konkreetne väljendus ning mis koos viimati nimetatud põhimõttega moodustab ühe ühenduse õiguse põhiõigustest, mille kaitsmist tagab Euroopa Kohus. Ühenduse ametnike ja muude teenistujate jaoks väljendub diskrimineerimiskeelu põhimõte personalieeskirjade artikli 1d lõikes 1, mille kohaselt eelkõige „on keelatud igasugune diskrimineerimine […] vanuse […] põhjal”. Kaalutlusõigusega hõlmatud valdkondades rikutakse diskrimineerimiskeelu põhimõtet, kui asjaomane institutsioon teeb meelevaldselt või ilmselgelt mittekohaselt vahet võrreldes õigusaktidega seatud eesmärgiga.
Konkursiteade, mis sisaldab tingimust diplomi kohta, st tuleb ära näidata „diplomiga tõendatud keskharidus, mis võimaldab õpinguid jätkata keskharidusjärgses õppeasutuses”, ei diskrimineeri otseselt kedagi vanuse alusel. Kuigi see tingimus diplomi kohta võib 45–50 aastaste vanusegrupist mõjutada suuremat hulka isikuid võrreldes vanusegruppi 20–25 kuuluvate isikutega, lähtutakse töölevõtmisel, nagu näeb sõnaselgelt ette personalieeskirjade artikkel 27, eesmärgist saada institutsiooni teenistusse võimalikult võimekad, tulemuslikud ja sõltumatud ametnikud.
Seega tuleb järeldada, et kui Euroopa Personalivaliku Amet kehtestas kandidaatidele nõude, et neil peab olema diplom, „mis võimaldab õpinguid jätkata keskharidusjärgses õppeasutuses” – tingimus, mis on üle võetud personalieeskirjade artikli 5 lõike 3 punkti a alapunktist ii, mis võeti vastu ühenduse seadusandja poolt tema ulatusliku kaalutlusõiguse raames ‑, siis taotleb ta õiguspärast eesmärki ning ei tee meelevaldselt või ilmselgelt mittekohaselt vahet.
(vt punktid 71–78)
Viited:
Euroopa Kohus: 19. oktoober 1977, liidetud kohtuasjad 117/76 ja 16/77: Ruckdeschel jt (EKL 1977, lk 1753, punkt 7); 12. detsember 2002, kohtuasi C‑442/00: Rodríguez Caballero (EKL 2002, lk I‑11915, punkt 32); 14. aprill 2005, kohtuasi C‑110/03: Belgia vs. komisjon (EKL 2005, lk I‑2801, punkt 71).
Esimese Astme Kohus: 30. september 1998, kohtuasi T‑164/97: Busacca jt vs. kontrollikoda (EKL AT 1998, lk I‑A‑565 ja II‑1699, punkt 49); 11. detsember 2003, kohtuasi T‑323/02: Breton vs. Euroopa Kohus (EKL AT 2003, lk I‑A‑325 ja II‑1587, punkt 99).
Avaliku Teenistuse Kohus: 23. jaanuar 2007, kohtuasi F‑43/05: Chassagne vs. komisjon (EKL AT 2007, lk I‑A‑1‑0000 ja II‑A‑1‑0000, punkt 62); 19. juuni 2007, kohtuasi F‑54/06: Davis jt vs. nõukogu (EKL AT 2007, lk I‑A‑1‑0000 ja II‑A‑1‑0000, punkt 62 ja seal viidatud kohtupraktika).