KOHTUJURISTI ETTEPANEK
MACIEJ SZPUNAR
esitatud 20. novembril 2014(1)
Kohtuasi C‑533/13
Auto- ja Kuljetusalan Työntekijäliitto AKT ry
versus
Öljytuote ry,
Shell Aviation Finland Oy
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Työtuomioistuin (Soome))
Renditöö – Direktiiv 2008/104/EÜ – Artikli 4 lõige 1 – Renditöö kasutamise keelud ja piirangud – Euroopa Liidu põhiõiguste harta – Artikkel 28 – Kollektiivläbirääkimiste ja kollektiivse tegutsemise õigus – Kollektiivlepingu punkti liidu õigusele vastavuse kontrollimine – Siseriikliku kohtu roll – Horisontaalne kohtuvaidlus
I. Sissejuhatus
1. Käesolev kohtuasi annab Euroopa Kohtule esmakordse võimaluse tõlgendada direktiivi 2008/104/EÜ renditöö kohta(2).
2. Työtuomioistuin (töökohus, Soome) menetleb Soome transporditöötajate ametiühingu hagi, milles palutakse tuvastada, et transpordisektori ettevõtja ja tööandjate liit on rikkunud kohaldatavat kollektiivlepingut, nimelt kollektiivlepingu renditöö kasutamist käsitlevat punkti. Soome kohtul on tekkinud küsimus, kas viimati nimetatud punkti näol on tegemist renditöö kasutamist puudutava õigustamatu piiranguga, mis oleks direktiivi 2008/104 artikli 4 lõikega 1 vastuolus ning tuleks seetõttu kohaldamata jätta.
3. Põhikohtuasja vaidlus puudutab teatavaid liidu õiguse süsteemseid aspekte. Esiteks tuleb asjas leida tasakaal liidu sotsiaalõiguse ja teenuste osutamise vabaduse põhimõtte vahel. Teiseks võib Euroopa Kohtul olla vajalik võtta seisukoht direktiivi 2008/104 vahetu õigusmõju kohta ettevõtja ja töötajate ametiühingu vahelises horisontaalses vaidluses.
II. Õiguslik raamistik
A. Liidu õigus
1. Euroopa Liidu põhiõiguste harta
4. Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta”) artikkel 28 „Kollektiivläbirääkimiste ja kollektiivse tegutsemise õigus” sätestab:
„Töötajatel ja tööandjatel või nende organisatsioonidel on liidu õiguse ning siseriiklike õigusaktide ja tavade kohaselt õigus pidada asjakohasel tasandil läbirääkimisi kollektiivlepingute üle ja neid sõlmida ning huvide konflikti korral kollektiivselt oma õigusi kaitsta, sealhulgas streikida.”
2. Direktiiv 2008/104
5. Direktiivi 2008/104 artikkel 4 „Piirangute ja keeldude läbivaatamine” sätestab:
„1. Renditöö kasutamise keelud ja piirangud on õigustatud üksnes üldise huvi alusel, mis on eelkõige seotud renditöötajate kaitsega, töötervishoiu ja ‑ohutuse‑alaste nõuetega või vajadusega tagada tööturu nõuetekohane toimimine ja kuritarvitamiste ärahoidmine.
2. 5. detsembriks 2011 vaatavad liikmesriigid pärast tööturu osapooltega siseriikliku õiguse, kollektiivlepingute ja tavade kohaselt konsulteerimist läbi kõik renditöö kasutamise suhtes kehtivad piirangud ja keelud, et teha kindlaks, kas need on lõikes 1 osutatud alustel õigustatud.
3. Kui need piirangud ja keelud on kehtestatud kollektiivlepingutes, võivad lõikes 2 osutatud läbivaatamise teha tööturu osapooled, kes on asjaomaste lepingute üle läbirääkimisi pidanud.
[…]
5. Liikmesriigid teavitavad komisjoni lõigetes 2 ja 3 osutatud läbivaatamise tulemustest 5. detsembriks 2011.”
B. Soome õigus
1. Seadused
6. Direktiiv 2008/104 võeti Soome õigusesse üle muudatustega töölepinguseaduses (55/2001) (työsopimuslaki (55/2001)) ja seaduses 1146/1999 lähetatud töötajate kohta (lähetetyistä työntekijöistä annettu laki (1146/1999)).
7. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul nähtub muutmisseaduse eelnõu seletuskirjast, et Soome valitsus käsitas direktiivi 2008/104 artiklis 4 sätestatud läbivaatamiskohustust kui ühekordset halduskohustust vaadata läbi renditöö kasutamise suhtes kehtivad piirangud ja keelud ning teavitada läbivaatamise tulemustest komisjoni. Eelotsusetaotluse esitanud toonitab, et eelnõu järgi ei kohusta direktiivi artikkel 4 liikmesriike muutma oma seadusi, isegi kui mõnda renditöö kasutamise piirangut ei ole võimalik üldise huvi alusel õigustada.
8. Soome valitsus teatas direktiivi 2008/104 artikli 4 lõigetes 2 j 3 ette nähtud läbivaatamise tulemustest komisjonile 29. novembril 2011.
2. Kollektiivlepingud
9. Tööandjaid ja ametiühinguid esindavate keskorganisatsioonide vahel 1997. aastal sõlmitud üldise kollektiivlepingu(3) (edaspidi „1997. aasta üldleping”) artikli 8 lõige 3 näeb ette:
„Ettevõtjad peavad piirama renditöötajate kasutamise vaid tipptöökoormuse leevendamisega ja muus osas selliste ajaliselt või olemuselt piiratud ülesannetega, mille täitmiseks töö pakilisuse, piiratud kestvuse, nõutavate tööoskuste, erivahendite või muude sarnaste põhjuste tõttu ei saa kasutada oma töötajaid.
Renditöötajate kasutamine on põhjendamatu, kui renditöötajaid vahendavate ettevõtjate lähetatud renditöötajad täidavad ettevõtja juures tavalisi tööülesandeid kõrvuti ettevõtja alaliste töötajatega ja sama alluvussuhte raames pikema aja vältel.
[…]”
10. Analoogiline säte on paakveokite ja naftasaaduste sektori kollektiivlepingu (edaspidi „sektorileping”) § 29 lõikes 1.
III. Põhikohtuasi
11. Auto- ja Kuljetusalan Työntekijäliitto AKT ry (edaspidi „AKT”) on ametiühing, mis esindab muu hulgas paakveokite ja naftasaaduste sektori töötajaid.
12. Shell Aviation Finland Oy (edaspidi „Shell”) veab kütust 18‑le lennuväljale Soomes. Shell kuulub kütusesektori tööandjate liitu Öljytuote ry (edaspidi „Öljytuote”).
13. AKT esitas eelotsust taotlevale kohtule nõude mõista Öljytuotelt ja Shellilt välja kollektiivlepinguid käsitleva seaduse 36/1946 (työehtosopimuslaki (36/1946)) §‑s 7 ette nähtud leppetrahv. AKT väidab hagiavalduses, et alates 2008. aastast on Shell pidevalt kasutanud suurt hulka renditöötajaid oma töötajatega samade ülesannete täitmiseks. Niisugune renditööjõu kasutamine on vaidlusaluse lepingusätte tähenduses põhjendamatu.
14. Kostjad väidavad vastu, et renditöötajate kasutamine on õiguspärastel põhjustel õigustatud, sest selle peamine eesmärk on tagada iga-aastasel puhkusel ja haiguspuhkusel olevate töötajate asendamine. Veel väidavad kostjad, et sektorilepingu § 29 lõige 1 sisaldab piirangut, mida ei saa õigustada direktiivi 2008/104 artikli 4 lõikes 1 loetletud põhjustega. Nende arvates peaks siseriiklik kohus jätma direktiiviga 2008/104 vastuolus olevad lepingusätted kohaldamata.
15. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et kuigi direktiivi 2008/104 artikliga 4 liikmesriikidele pandud kohustuse ulatus ei ole selge, saab seda sätet tõlgendada nii, et see paneb liikmesriikidele kohustuse tagada, et nende õiguskorras ei oleks õigustamatuid keelde ega piiranguid renditöö alal. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul kasutab sektorilepingu § 29 lõige 1 direktiivist 2008/104 erinevat lähenemisviisi, sest ettevõtja alaliste töötajate kaitsmise eesmärgil keelab see renditöötajate kasutamise, välja arvatud teatud konkreetsetel juhtudel.
16. Lisaks on eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkinud küsimus, millised tagajärjed võiksid olla siseriikliku sätte võimalikul vastuolul direktiiviga 2008/104 niisuguses asjas nagu põhikohtuasi, mis puudutab vaidlust eraõiguslike isikute vahel.
IV. Eelotsuse küsimused ja menetlus Euroopa Kohtus
17. Neil asjaoludel otsustas Työtuomioistuin menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas direktiivi [2008/104] artikli 4 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et see kehtestab liikmesriigi ametiasutustele, sh kohtud, püsiva kohustuse tagada nende käsutuses oleval viisil see, et direktiivi sätetega vastuolus olevaid kehtivaid siseriiklikke sätteid või kollektiivlepingu tingimusi ei eksisteeri või neid ei kohaldata?
2. Kas direktiivi [2008/104] artikli 4 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et see välistab siseriikliku regulatsiooni, mille kohaselt renditöötajate kasutamine on lubatud vaid konkreetselt nimetatud juhtudel, näiteks tipptöökoormuse leevendamiseks või sellise töö puhul, mida ei saa teha ettevõtja enda töötajad? Kas keelatud renditöötajate kasutamiseks võib pidada renditöötajate kasutamist pikema aja vältel ettevõtja tavaliste tööülesannete täitmiseks kõrvuti ettevõtja oma töötajatega?
3. Kui tuvastatakse siseriikliku regulatsiooni vastuolu direktiiviga [2008/104], siis millised vahendid on kohtul direktiivi eesmärgi saavutamiseks, kui tegemist on eraõiguslike isikute vahelise kollektiivlepinguga?”
18. 4. oktoobri 2013. aasta eelotsusetaotlus saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 9. oktoobril 2013. Kirjalikke seisukohti esitasid AKT, Öljytuote ja Shell ning Soome, Saksa, Prantsuse, Ungari, Poola, Rootsi ja Norra valitsus ning komisjon.
19. Need pooled ja huvitatud isikud, välja arvatud Prantsuse, Ungari ja Poola valitsus, osalesid ka kohtuistungil, mis toimus 9. septembril 2014.
V. Analüüs
20. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu tõstatatud küsimused puudutavad direktiivi 2008/104 artikli 4 lõike 1 tõlgendamisega seoses kolme liiki probleeme:
– esiteks selle sättega liikmesriikidele pandud kohustuse ulatus,
– teiseks võimalus selle sätte alusel õigustada sektorilepingus ette nähtud piiranguid renditöö kasutamisele ning
– kolmandaks küsimus, kas asjaomasele direktiivi sättele saab eraõiguslike isikute vahelises vaidluses tugineda.
21. Analüüsin neid samas järjekorras.
A. Direktiivi 2008/104 artikli 4 lõikest 1 tulenevate kohustuste ulatus (esimene küsimus)
1. Sissejuhatavad märkused
22. Esimese küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitada, kas direktiivi 2008/104 artikli 4 lõige 1 paneb liikmesriikidele kohustuse kaotada renditöö kasutamise keelud ja piirangud, kui need ei ole õigustatud üldise huvi alusel.
23. Põhikohtuasja pooled ja huvitatud isikud tõlgendavad nimetatud sätet erinevalt.
24. Teatud pooled leiavad, et säte kohustab liikmesriike kaotama renditöö kasutamise piiranguid, mis ei ole õigustatud.(4)
25. Ülejäänud pooled(5) väidavad seevastu, et direktiivi 2008/104 artikli 4 lõige 1 ei näe ette ühtegi sisulist kohustust, vaid seda tuleb tõlgendada koos sama artikli lõikega 2. Viimati nimetatud lõige sätestab liikmesriikide kohustuse vaadata enne direktiivi 2008/104 ülevõtmise tähtpäeva läbi renditöö kasutamise suhtes kehtivad piirangud, et teha kindlaks, kas need on „lõikes 1 osutatud alustel” õigustatud. Järelikult piirdub selle artikli lõike 1 ulatus läbivaatamise eseme piiritlemisega. Eeskätt ei pane see lõige liikmesriikidele tulemuse saavutamise kohustust, mille eesmärk oleks tagada, et nende õigusaktides sätestatud piirangud on üldise huvi alusel tõepoolest õigustatud.
2. Grammatiline ja teleoloogiline tõlgendus
26. Vastavalt direktiivi 2008/104 artikli 4 lõike 1 sõnastusele on renditöö kasutamise keelud ja piirangud „õigustatud üksnes üldise huvi alusel” ning lõikes on seejärel toodud niisuguste aluste näitlik loetelu.
27. Selline sõnastus toetab minu arvates sätte tõlgendamist nii, et piirangud, mis ei ole õigustatud üldise huvi alusel – mille kohta on esitatud näitlik loetelu(6) –, on liidu õigusega vastuolus. Kui säte oleks piirangute liidu õigusega kooskõla osas täiesti neutraalne, kaotaks mõtte fraas, et piirangud „on õigustatud üksnes” üldise huvi alusel.
28. See sõnastus väljendab selgelt materiaalõigusnormi, mis keelab õigustamata piirangud. Vastupidi sellele, mida väidab mitu poolt(7), on minu arvates raske järeldada, et tegemist oleks puhtmenetlusliku sättega, mis sarnaneks artikli 4 järgmiste lõigete sätetega.
29. Niisuguse tõlgenduse kasuks räägivad kaalutlused, millel põhineb kõnesolev regulatsioon.
30. Ükski pooltest ei eita, et esiteks peab direktiiv 2008/104 silmas renditöötajate töötingimusi ja teiseks renditöö kasutamisele kohaldatavaid tingimusi.
31. Neid kahte eesmärki – mis kajastuvad ka direktiivi 2008/104 pealkirjas(8) – on korratud direktiivi artiklis 2, mis viitab esiteks vajadusele tagada renditöötajate kaitse ja parandada renditöö kvaliteeti, tagades eeskätt, et renditöötajate suhtes järgitaks võrdse kohtlemise põhimõtet, ning teiseks vajadusele kehtestada sobiv raamistik renditöö kasutamiseks, et aidata tõhusalt kaasa töökohtade loomisele ja paindlike töövormide arendamisele.(9)
32. Need kaks eesmärki täiendavad vastastikku teineteist, nii et nende lahutamine ei oleks järjekindel. Renditöötajate kaitsetaseme tõstmine võib muuta küsitavaks osa olemasolevate keeldude ja piirangute vajalikkuse, mis peaks võimaldama selle töövormi ulatuslikumat kasutamist.(10)
33. Teatud määral on tegemist aspektiga, mis on ühine kolmele ebatüüpilist tööd reguleerivale Euroopa Liidu õigusaktile, mis käsitlevad osaajatööd ja ajutist tööd.(11) Selles valdkonnas oli liidu tegutsemise üldine eesmärk paindlike töövormide arendamine, pidades ühtlasi silmas uue taseme saavutamist sotsiaalõiguse ühtlustamisel.(12) Reguleerimismudelile, millest see tegevus lähtus ja millega püüti saavutada tööturul tasakaal paindlikkuse ja turvalisuse vahel, sai nimeks „paindlikkus ja turvalisus”.(13)
34. Vastavalt sellele mudelile peaks paindlike töövormide kasutamine võimaldama suurendada tööturu kohanduvusvõimet, luua uusi töökohti ja parandada teatavate ebakindlas olukorras inimrühmade nagu noorte pääsemist tähtajatule tööle. Mõne jaoks võib seda laadi tööst saada hüppelaud – stepping stone – tööturule.(14)
35. Direktiivi 2008/104 eesmärgi duaalsus nähtub ka direktiivi struktuurist, mis sissejuhatavaid sätteid (reguleerimisala, eesmärk, mõisted) ja lõppsätteid arvestamata sisaldab kahte telge: II peatükk, mis on täielikult pühendatud renditöötajate töötingimustele, ja I peatükis sisalduv artikkel 4, mis käsitleb renditöö kasutamise piiranguid.
36. Ma ei näe, kuidas artikkel 4 saaks direktiivi 2008/104 eesmärkidele kaasa aidata, kui see artikkel näeks liikmesriikidele ette vaid kohustuse teha kindlaks renditöö piirangud, ilma et sellega kaasneks siduvaid tagajärgi.
37. Minu arvates tuleks artiklit 4 selle eesmärki silmas pidades tõlgendada nii, et see ei sätesta mitte üksnes menetluslikke kohustusi (lõiked 2–5), vaid sisaldab ka materiaalõigusnormi (lõige 1). Materiaalõigusnorm keelab renditöö kasutamise piirangute säilitamise, kui need ei ole õigustatud, võttes eelkõige arvesse töötingimusi käsitlevate miinimumnõuete ühtlustamist.(15)
38. Selle keelu rakendamiseks näevad artikli 4 lõiked 2–5 lisaks tavalistele liidu õiguse rakendamise vahenditele ette menetlusmehhanismi riigi tasandil kehtivate piirangute läbivaatamise näol. Kui lõige 1 ei sisaldaks õigustamata piirangute keeldu, poleks sellisel menetlusmehhanismil mõtet.
39. Mulle ei tundu mõistlik eeldada, et liidu seadusandja soovis vaid sätestada, et liikmesriigid koostaksid mittesiduva piirangute loetelu, mis oleks puhtinformatiivne ja igasuguste tagajärgedeta. Komisjonil on selliste andmete kogumise õigus vastavalt talle aluslepingutega pandud üldisele ülesandele kontrollida liidu õiguse kohaldamist.
40. Õiguskirjanduses ollakse üsna üksmeelel selles, et direktiivi 2008/104 artikli 4 lõiget 1 tuleks tõlgendada nii, et see kohustab liikmesriike kaotama õigustamata piirangud renditöö kasutamisele.(16) Osa autoreid märgib, et ilmselgelt on nimetatud sätte eesmärgiks leida õiglane tasakaal siseturu vabaduste ja sotsiaalõiguse vahel ning kui tõlgendada sätet vaid soovitusena, puuduks sellel igasugune kasulik mõju.(17)
41. Sama põhjenduskäik näib olevat olnud lähtekohaks vahetult enne direktiivi 2008/104 ametlikku vastuvõtmist avaldatud Euroopa tasandi sotsiaalpartnerite ühisdeklaratsioonile ajutise töö valdkonnas. Ühelt poolt tunnustab see deklaratsioon vajadust kehtestada ajutisele tööle teatud piiranguid kuritarvituste vältimiseks, teiselt poolt aga juhib tähelepanu sellele, et õigustamata piirangud tuleb kaotada.(18)
3. Ettevalmistavad materjalid
42. Direktiivi 2008/104 artikli 4 lõike 1 siduvust näivad kinnitavat ka ettevalmistavad materjalid.
43. Mõni pool(19) on vastupidisel seisukohal ning väidab, et direktiivi ettepanek, mille komisjon Euroopa Liidu Nõukogule esitas, sisaldas artikli 4 lõikes 2 sõnaselget sätet, mille kohaselt vaatavad liikmesriigid läbi renditöö kasutamise suhtes kehtivad piirangud, et teha kindlaks, kas need on õigustatud, ning „kui piirangud ei ole õigustatud, siis nad kaotavad need”.(20) Viimane fraas jäeti nõukogus toimunud arutelude käigus direktiivi tekstist välja(21) ning kõnesolevate poolte arvates tähendab see seda, et nõukogu ei soovinud keelata õigustamata piiranguid.
44. See arutluskäik on minu arvates valejälgedel.
45. Esiteks puudutab muudatus, mille nõukogu õigusloomeprotsessi käigus tegi, direktiivi 2008/104 artikli 4 lõiget 2, mis käsitleb läbivaatamismenetlust. Käesolevas asjas kõne all olev lõige 1 jäeti aga selliseks, nagu see oli nõukogu vastuvõetud ühises seisukohas.
46. Peale selle arutleti õigusloomeprotsessis põhjalikult lõikes 1 toodud üldise huvi aluste üle.(22) Miks pöörasid institutsioonid sellele sättele nii palju tähelepanu, kui sellel puudub igasugune siduvus?
47. Põhjusi, miks jäeti artikli 4 lõikest 2 välja see osa, mille kohaselt peavad liikmesriigid piirangud „kaotama”, ei ole võimalik kindlaks teha. Kõige tõenäolisemalt jättis nõukogu selle fraasi välja põhjusel, et õigustamata piirangute keeld on juba toodud lõikes 1, mida ei muudetud.
48. Ühise seisukoha seletuskirjas märgib nõukogu, et ta „järgis üldjoontes parlamendi muudatusettepanekut nr 34”(23), kuid „ei leidnud, et oleks vajalik jätta alles sõnaselge viide põhjendamatute piirangute ja keeldude kaotamisele”(24). Ühise seisukoha edastamisel parlamendile märkis komisjon, et direktiivi 2008/104 artikli 4 lõige 2 vastab parlamendi muudatusettepanekule nr 34, „välja arvatud see, et ei viidata enam liikmesriikide kohustusele lõpetada […] piirangute […] rakendamine, […] sest nõukogu ei pidanud vajalikuks korrata artikli 4 lõikes 1 nimetatud keelde, samuti ei pidanud ta kohaseks kindlaks määrata läbivaatamise lõpptulemust”.(25) Neist kaalutlustest lähtudes kiitis parlament ühise seisukoha heaks.(26)
49. Seega toetavad direktiivi 2008/104 vastuvõtmist käsitlevad materjalid tõlgendust, et direktiivi artikli 4 lõige 1 keelab säilitada renditöö kasutamise piiranguid, mis ei ole üldise huvi alusel õigustatud.
4. Õiguslik alus
50. Saksamaa valitsus on tõstatanud küsimuse, kas direktiivi 2008/104 õiguslik alus lubab sätestada direktiivis materiaalõigusnormi, mis näeb ette renditöö kasutamise piirangute kaotamise.
51. Juhin tähelepanu sellele, et akti õiguslik alus on asjassepuutuv akti tõlgendamisel, kuna see võib viidata eesmärkidele, mida seadusandja taotles. Õiguslikku alust tuleb silmas pidada ka selleks, et välistada võimalike tõlgenduste hulgast tõlgendus, millest võiks johtuda akti kehtetus.
52. Direktiivi 2008/104 õiguslikuks aluseks on endise EÜ artikli 137 lõiked 1 ja 2, mis andsid institutsioonidele pädevuse „direktiivide abil vastu võtta miinimumnõuded järkjärguliseks rakendamiseks”, eelkõige „töötingimuste” valdkonnas.
53. Mõni pool(27) väidab, et see õiguslik alus välistab võimaluse tõlgendada direktiivi 2008/104 artikli 4 lõiget 1 nii, et sellega keelatakse õigustamata piirangud renditöö kasutamisele. Nende poolte arvates ei kuulu selline keeld „töötingimuste” alla ega ole ka „miinimumnõue” endise EÜ artikli 137 tähenduses.
54. Selle argumendi loogika ei ole minu jaoks veenev.
55. Minu meelest on kindel, et direktiivil 2008/104 on kaks eesmärki ning lisaks renditöötajate töötingimustele käsitleb direktiiv ka renditöö kasutamise piiranguid. Vastasel korral puuduks artiklil 4 mõte, kuidas seda ka ei tõlgendataks.
56. Nimetatud poolte arvates ei ole see, et direktiiv 2008/104 käsitleb renditöö kasutamise piiranguid, endise EÜ artikliga 137 vastuolus. Siiski leiavad need pooled, et niisugune õiguslik alus võimaldab panna liikmesriikidele piirangute osas vaid väga „piiratud” või „puhtmenetluslikke” kohustusi.
57. Seoses sellega tuletan meelde, et õigusakti õigusliku aluse valik peab põhinema objektiivsetel asjaoludel, mille hulka kuuluvad eelkõige õigusakti eesmärk ja sisu.(28) Ma ei näe aga ühtegi objektiivset asjaolu, mis õigustaks endise EÜ asutamislepingu raames materiaal‑ ja menetlusõigusnormide eristamist, kui tegemist on teatud töövormide kasutamise piirangute kaotamisega.
58. Kui asuda seisukohale, et direktiivile 2008/104 valitud õiguslik alus ei võimalda lisada direktiivile renditööd käsitlevaid sätteid, on selle tulemuseks direktiivi artikli 4 kehtetus, mis ei sõltu sellest, kas artiklis on sätestatud liikmesriikide menetlus- või materiaalõiguslikud kohustused.
59. Järelikult ei ole minu jaoks veenev argument, et endine EÜ artikkel 137 lubab vaid teatud menetluslike kohustuste sätestamist.
60. Veel on vaja hinnata, kas tõlgendus, et direktiivi 2008/104 artikkel 4 sisaldab renditöö kasutamise õigustamata piirangute keeldu, muudab küsitavaks selle artikli kehtivuse.
61. Väljakujunenud kohtupraktika on seisukohal, et kui liidu õigusakti kontrollimise käigus selgub, et see taotleb kahte eesmärki või et sellega reguleeritakse kahte valdkonda ning üks neist on määratletav peamise või ülekaalukana, samas kui teine on üksnes kõrvalise tähtsusega, peab õigusaktil olema üksainus õiguslik alus, st peamise või ülekaaluka eesmärgi või valdkonna tõttu nõutav õiguslik alus.
62. Vaid erandina võib õigusakt juhul, kui sellel on mitu lahutamatult seotud eesmärki, ilma et mõni neist oleks teisega võrreldes teisejärguline või kaudne, põhineda mitmel õiguslikul alusel.(29)
63. Direktiivi 2008/104 peamise valdkonna moodustavad töötingimuste alased sätted, mille seas on artikkel 4 selgelt kõrvalise tähtsusega. See suhe nähtub esiteks direktiivi 2008/104 struktuurist (töötingimustele on pühendatud terve peatükk) ja teiseks selle vastuvõtmisel järgitud põhjendusest: renditöö teatav liberaliseerimine on õigustatud alles siis, kui on toimunud töötingimuste ühtlustamine.
64. Asjaolu, et direktiiv 2008/104 on seotud aluslepingu sotsiaalsätetega, ei takista seega järgimast kõrvaleesmärki, mis on suunatud teatavate renditöö piirangute kaotamisele.
65. Näitena olgu märgitud, et osalist tööaega käsitleval direktiivil 97/81, mis võeti vastu aluslepingu sotsiaalsätete alusel, on samuti kaks eesmärki: esiteks, edendada osalise tööajaga töötamist, ja teiseks, kõrvaldada osalise tööajaga töötajate ja täistööajaga töötajate vaheline diskrimineerimine. Lisaks sisaldab direktiiv sätet osalise tööajaga töötamise takistuste kõrvaldamise kohta.(30)
66. Eeltoodut silmas pidades olen seisukohal, et direktiiv 2008/104 võeti õigesti vastu endise EÜ artikli 137 alusel ja viitamata endise EÜ artikli 47 lõikele 2 ja artiklile 55 (mis käsitlevad teenuseid), ning seda hoolimata asjaolust, et direktiivi artikkel 4 sisaldab teatud sätteid, mis on kohaldatavad piirangutele renditöö valdkonnas teenuste osutamise suhtes.
5. Kooskõla harta artikliga 28
67. Tööturu osapoolte autonoomia põhimõttele viidates vaidlustab põhikohtuasja hageja ka selle, et renditöö kasutamist puudutavate õigustamata piirangute keeldu võib kohaldada kollektiivlepingu tingimuste suhtes. Põhikohtuasja hageja arvates on niisugused tingimused puutumatud tulenevalt harta artiklis 28 ette nähtud kollektiivläbirääkimiste põhiõigusest.
68. Tuletan meelde, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei reguleeri ELTL artiklid 45, 49 ja 56 mitte ainult ametiasutuste tegevust, vaid laienevad ka muud laadi eeskirjadele, mille eesmärk on kollektiivselt reguleerida töösuhteid, füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemist ja teenuste osutamist. Euroopa Kohus on korduvalt kinnitanud, et kollektiivlepingud ei ole välja arvatud aluslepinguga kaitstavate vabadustega seotud sätete kohaldamisalast.(31) Järelikult kui kollektiivlepingus sisaldub renditöö kasutamist piirav säte, kuulub see ELTL artikli 56 kohaldamisalasse.
69. Ehkki tööturu osapoolte autonoomia on liidu õiguses laialt tunnustatud, peavad tööturu osapooled järgima õigust, sealhulgas liidu õigust, kui nad kasutavad oma õigust pidada läbirääkimisi kollektiivlepingute üle ja neid sõlmida.(32)
70. Euroopa Kohus on otsustanud, et tööturu osapooled peavad oma tegevuses järgima liidu teisese õiguse sätteid, mis täpsustavad diskrimineerimiskeelu põhimõtet tööhõive ja tööturu valdkonnas. Asjaolu, et kollektiivlepingu säte on liidu teisese õigusega vastuolus, ei riiva harta artiklis 28 tunnustatud õigust pidada läbirääkimisi kollektiivlepingute üle ja neid sõlmida.(33) Kui kollektiivlepingu säte on liidu õigusega vastuolus, peab kohus jätma selle kohaldamata.(34)
71. Minu arvates kehtivad need kaalutlused samamoodi direktiivi 2008/104 artikli 4 lõike 1 puhul, kuna tegemist on imperatiivse sättega, millega rakendatakse aluslepingus ette nähtud vabadust ja mis ei näe ette erandit kollektiivlepingutele.(35)
72. See seisukoht sobib kokku asjaoluga, et liidu direktiivide tööõigussätteid võib peale õigusaktide rakendada ka üldkohaldatavate kollektiivlepingutega. Vastavalt direktiivi 2008/104 artikli 11 lõikele 1 ei ole liikmesriigid kohustatud mitte üksnes võtma direktiivi järgimiseks vajalikke meetmeid, vaid ka tagama, et tööturu osapooled kehtestaksid vajalikud sätted kokkuleppe sõlmimise teel.
73. Ma ei näe ühtegi mõistlikku põhjust toetada seisukohta, et kollektiivlepingud peaksid olema liikmesriikide õigusaktidega võrreldes eelistatud ja jääma väljapoole liidu õiguse kohaldamisala.
74. Need kaalutlused ei viita kuidagi sellele, et teenuste vaba osutamine oleks tähtsam kui kollektiivläbirääkimiste õigus. Asjaolu, et imperatiivsete sätetega on seatud kollektiivlepingute sisule teatud piirid, ei takista selle põhiõiguse kasutamist.
75. Harta artiklis 28 ette nähtud kollektiivläbirääkimiste õigusega ei ole järelikult vastuolus direktiivi 2008/104 artikli 4 lõike 1 selline tõlgendus, mille kohaselt peavad piirangud, mida kollektiivlepingud seavad renditöö kasutamisele, olema õigustatud üldise huvi alusel, või muidu tunnistatakse need liidu õigusega vastuolus olevaks.
6. Siseriiklike kohtute roll
76. Soovin juhtida Euroopa Kohtu tähelepanu üldisemale teleoloogilisele tõlgendusele.
77. Liidu õiguskorra aluseks on süsteemne põhimõte, mis tunnustab siseriiklike kohtute olulist rolli liidu õiguse sätete rakendamisel.
78. ELTL artikliga 267 kehtestatud süsteemis on ülesannete jaotus siseriiklike kohtute ja Euroopa Kohtu vahel liidu õiguse olemuse seisukohalt ülitähtis. Säte, mis võtaks liikmesriikide kohtutelt pädevuse liidu õigust tõlgendada ja kohaldada ning Euroopa Kohtult pädevuse talle esitatud eelotsuse küsimustele vastata, moonutaks liidu institutsioonidele ja liikmesriikidele aluslepingutega antud esmavajalikku pädevust liidu õigusele omase olemuse säilitamiseks.(36)
79. Minu meelest ei saa selle põhimõttega ühitada tõlgendust, mida pooldab osa liikmesriike käesolevas kohtuasjas ja mille kohaselt peavad liikmesriigid küll läbi vaatama renditöö suhtes kehtivad piirangud, kuid läbivaatamise järelmite osas need kohustused puuduvad.
80. Vastavalt sellisele tõlgendusele peavad üksnes liikmesriikide ametiasutused ja võib-olla ka tööturu osapooled tegema kindlaks renditöö kasutamise suhtes kehtivad piirangud ning viima läbi menetluse, mis peaks loogiliselt päädima õigustamata piirangute muutmise või kaotamisega.
81. Saksamaa valitsus mainib oma kirjalikes seisukohtades „administratiivset läbivaatamist” (administrative Überprüfung), mööndes samas, et direktiivi 2008/104 artikkel 4 võib vastavalt selle mõttele ja eesmärgile sisaldada kirjutamata kohustust kaotada õigustamata piirangud või neid muuta.
82. Komisjon väitis kohtuistungil,(37) et tõlgendus, mille kohaselt sätestab direktiivi 2008/104 artikkel 4 vaid menetluslikud kohustused, ei võta artiklilt tema kasulikku mõju. Komisjoni sõnul võib ta iga kord, kui ta saab teada piirangu olemasolust, alustada asjassepuutuva liikmesriigi ametiasutustega dialoogi, et leida parim vahend direktiiviga kooskõla saavutamiseks. Ta võib algatada ka liikmesriikide kohustuste rikkumise menetluse.
83. On autoreid, kes kritiseerivad direktiivi 2008/104 artikli 4 lõiget 1, pidades riskantseks seda, kui jätta piirangute õigustatuse ja proportsionaalsuse hindamine kohtute ülesandeks. Kui jätta üldise huvi aluste ja proportsionaalsuse kriteeriumi kohaldamine kohtute hooleks, muutub kohaldamine juhuslikuks ja täiesti prognoosimatuks, mis piltlikult öeldes tähendaks libedale jääle sattumist.(38)
84. Minu arvates oleks aga liidu õigussüsteemi põhialustega vastuolus, kui anda üksnes haldusorganitele pädevus hinnata siseriikliku õigusakti direktiivile vastavust ja jätta siseriiklikud kohtud sellest pädevusest ilma.
85. Selline lähenemisviis mitte ainult et ei välista täielikult siseriiklikke kohtute osalemist direktiivi 2008/104 artikli 4 rakendamise protsessis, vaid seab ka kahtluse alla nende pädevuse hinnata renditööle kohaldatavaid piiranguid ELTL artikli 56 alusel.
86. Mulle näib see lähenemisviis liidu õigussüsteemi eesmärgiga ühitamatu, kuna see võtab liikmesriikide kohtutelt peamise ülesande, mis neile on liidu õiguse rakendamiseks pandud.
7. Vahekokkuvõte
87. Vastavalt direktiivi 2008/104 põhjendusele 22 tuleks direktiivi rakendada kooskõlas eeskätt teenuseid reguleerivate esmase õiguse sätetega. Järelikult tuleb vaadelda ELTL artikli 56 ja direktiivi 2008/104 artikli 4 lõike 1 vahelist seost.
88. Olgu märgitud, et direktiivi 2008/104 artikli 4 lõike 1 ratio legis ei lange kokku teenuste osutamise vabaduse põhimõtte omaga. Artikli 4 lõike 1 eesmärk on renditöö õigustamata takistuste kaotamine, et edendada seda paindlikku töövormi ja toetada seeläbi töökohtade loomist ja tööturule integreerumist.
89. Arvestades aga, et renditöö eeldab vahendajate (rendiagentuuride) olemasolu, on iga renditöö piirang ühtlasi piirang rendiagentuuride osutatud teenuste suhtes. Selle töövormi liberaliseerimine tähendab seega ka renditöö teenuste liberaliseerimist, sest tegemist on ühe mündi kahe küljega.
90. Niisiis kuigi direktiivi 2008/104 artikli 4 lõige 1 peab silmas „renditöö kasutamise” piiranguid ja käsitleb järelikult esmajoones renditöötajate olukorda,(39) kohaldub see laiemalt ka rendiagentuuride teenuseid puudutavatele piirangutele.
91. Olgu märgitud, et rendiagentuuride teenuste osutamise vabaduse piirangud on keelatud juba ELTL artikli 56 alusel.(40) Direktiivi 2008/104 artikli 4 lõige 1 täpsustab ELTL artiklist 56 tulenevat keeldu osas, milles renditöö piirangud takistavad ka rendiagentuuride teenuste osutamist.
92. Seoses sellega on artikli 4 lõikes 1 täpsustatud üldise huvi alused, millega võib neid piiranguid õigustada. Lisaks laiendab see teenuste osutamise vabaduse põhimõtte kohaldamise riigisisestele olukordadele, kuna nüüd on tegemist liidu õiguse ühtlustatud valdkonnaga ja direktiivi 2008/104 kohaldamine ei eelda piiriülese elemendi tuvastamist.
93. Seetõttu teen ettepaneku vastata esimesele küsimusele nii, et direktiivi 2008/104 artikli 4 lõige 1 keelab säilitada või kehtestada renditöö keelde või piiranguid, mis ei ole õigustatud üldise huvi alusel, mis on eelkõige seotud renditöötajate kaitsega, töötervishoiu ja tööohutuse alaste nõuetega või vajadusega tagada tööturu nõuetekohane toimimine ja kuritarvituste ärahoidmine.
8. Teistsuguse tõlgenduse tagajärjed
94. Juhul kui Euroopa Kohus peaks otsustama minu ettepanekut mitte arvestada ning tõlgendama artikli 4 lõiget 1 nii, et see on kehtetu või normatiivse väärtuseta, siis oleks minu meelest kasulik, kui Euroopa Kohus tuletaks oma otsuses meelde, et niisugustele piirangutele nagu käesolevas asjas on ELTL artikkel 56 täiel määral kohaldatav.
95. Niisugune täpsustus näib mulle eriti oluline seetõttu, et osa pooli näib olevat seisukohal, et kõnesolevad piirangud ei allu siseriiklike kohtute kontrollile ei direktiivi 2008/104 artikli 4 alusel (kuivõrd see artikkel sisaldaks ainult menetluslikke kohustusi) ega ELTL artikli 56 alusel (kui tegemist on ühtlustatud valdkonnaga).(41)
96. Põhiõiguste kohaldamist ei saa piirata teisese õigusega. Juhul kui Euroopa Kohus peaks leidma, et direktiiv 2008/104 ei keela renditöö piirangute säilitamist, tuleks siseriiklikul kohtul veel kontrollida, kas piirangud võivad olla õigustatud ELTL artikli 56 alusel.
97. Sellega seoses olgu märgitud, et ilmselgelt võib kõnesoleval regulatsioonil olla piiriülene mõju seonduvalt ELTL artikliga 56, mis võib seetõttu olla põhikohtuasjas kohaldatav.(42)
B. Piirangu õigustatus direktiivi 2008/104 artikli 4 lõike 1 tähenduses (teine küsimus)
1. Sissejuhatavad märkused
98. Teise küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitada, kas niisugune säte nagu sektorilepingu § 29 lõige 1 on direktiivi 2008/104 artikli 4 lõike 1 tähenduses piirang ning kui jah, siis kas see võib olla õigustatud.
99. Olgu meenutatud, et direktiivi 2008/104 artikli 4 lõike 1 kohaselt võivad renditöö kasutamise piirangud olla õigustatud üksnes üldise huvi alusel, mis on eelkõige seotud renditöötajate kaitsega, töötervishoiu ja tööohutuse alaste nõuetega või vajadusega tagada tööturu nõuetekohane toimimine ja kuritarvitamiste ärahoidmine.
100. Nagu näitab sõna „eelkõige” kasutamine, ei ole tegemist ammendava loeteluga. Sätte sõnastusest nähtub, et see annab võimaluse – mida on aluslepingus ette nähtud vabaduste kohaldamise raames juba tunnustatud – õigustada üldise huvi alusel piiranguid, mida kohaldatakse ühtemoodi nii oma riigi kui ka teiste liikmesriikide teenuseosutajate suhtes.
101. Seoses sellega olgu meenutatud, et ELTL artikkel 56 ei nõua mitte ainult igasuguse kodakondsusel põhineva diskrimineerimise keelamist teise liikmesriigi teenuseosutaja suhtes, vaid ka kõigi piirangute kaotamist, isegi kui need laienevad nii selle riigi kui ka teiste liikmesriikide teenuseosutajatele, kui need võivad keelata, takistada või muuta vähem soodsaks selle teenuseosutaja tegevuse, kelle asukoht on mõnes teises liikmesriigis, kus ta seaduslikult osutab samalaadseid teenuseid.(43)
102. Niisugune eranditeta kohaldatav piirang võib aga olla õigustatud, tingimusel et see on vastavuses ülekaaluka üldise huviga, mis ei ole juba kaitstud teenuseosutaja suhtes tema asukohaliikmesriigis kohaldatavate eeskirjadega, ja ainult niivõrd, kui see on sobiv eesmärgi saavutamise tagamiseks ega ole ulatuslikum, kui on vajalik eesmärgi saavutamiseks.(44)
103. Need kaalutlused, mis põhimõtteliselt kehtivad valdkonnas, mida ei ole liidu tasandil ühtlustatud, on ka antud juhul asjakohased, kuna direktiivi 2008/104 artikli 4 lõige 1 täpsustab ELTL artiklit 56 renditöö valdkonnas.
104. Seoses sellega olgu märgitud, et direktiivi 2008/104 artikli 4 lõige 1 hõlmab rendiagentuuride teenustele kohaldatavad piirangud, kui need piiravad renditöö kasutamist. ELTL artikkel 56 jääb niisiis kohaldatavaks siseriiklikele sätetele, mis mõjutavad muid rendiagentuuride teenuseid kui „renditöö kasutamisega” seotud teenused.(45)
105. Asjaomaste sätete järjekindel kohaldamine eeldab, et direktiivi 2008/104 artikli 4 lõikes 1 ette nähtud piirangute õigustamisega seotud nõuded oleksid samasugused kui ELTL artikli 56 kohaldamisel kehtivad nõuded. Seda järeldust kinnitab tihe seos nimetatud sätete vahel ja direktiivi 2008/104 põhjendus 22, milles on märgitud, et direktiivi tuleks rakendada kooskõlas asutamisvabadust ja teenuste osutamise vabadust käsitleva esmase õigusega.
2. Piirangute ese
106. Põhikohtuasjas vaidluse all oleva lepingupunkti kohta võib märkida, et see koosneb kahest eraldi sättest:
– esimene säte, mis kirjeldab ülesandeid, mida võib renditöötajatele anda, peab silmas vaid ülesandeid, mis on „ajaliselt või olemuselt piiratud” ning mille täitmiseks ei saa oma töötajaid kasutada „töö pakilisuse, piiratud kestvuse, nõutavate tööoskuste, erivahendite või muude sarnaste põhjuste tõttu”;
– teine säte, mille eemsärk on piirata renditöötaja töötamise kestust teatud ettevõtja juures, peab „põhjendamatuks” olukorda, kus renditöötajad „täidavad ettevõtja juures tavalisi tööülesandeid kõrvuti ettevõtja alaliste töötajatega ja sama alluvussuhte raames pikema aja vältel”.
107. Nende sätete koostoimes tõlgendamine piirab seega renditöötajate kasutamise võimalust sõltuvalt ülesannete olemusest ja kestusest. Järelikult piiravad need sätted selle töövormi kasutamist ning neil on piirav mõju ka rendiagentuuride teenustele, mistõttu on kahtlemata tegemist piirangutega direktiivi 2008/104 artikli 4 lõike 1 tähenduses.
3. Õigustatus üldise huvi alusel
108. Suurem jagu menetlusosalisi – välja arvatud põhikohtuasja kostja – väidavad, et kõnesolevad piirangud on õigustatud üldise huvi alusel, mis on seotud vajadusega tagada tööturu nõuetekohane toimimine ja kuritarvituste ärahoidmine.
109. Soome valitsus selgitab, et püütakse ära hoida seda, et püsitöösuhtega seonduvat ülesannet ei antaks renditöötajatele ilma mõjuva põhjuseta, ning tagada niiviisi, et renditöö kasutamine ei tooks kaasa töökohtade vähenemist kasutajaettevõtjas.
110. Seoses sellega olgu märgitud, et direktiivi 2008/104 vastuvõtmise aluseks olnud kaalutlustest nähtuvalt ei peeta renditööd stabiilsete töövormide asendajaks.
111. Esiteks lähtub liidu seadusandlik meede tööõiguse valdkonnas põhimõttelisest eeldusest, et tähtajatud töölepingud on üldine töösuhte vorm.(46) Direktiivi 2008/104 sätted, eelkõige artikkel 6, mis käsitleb renditöötajate juurdepääsu töökohtadele kasutajaettevõtjas, näitavad samuti, et otsest töösuhet eelistatakse renditööle.
112. Teisalt nähtub direktiivi 2008/104 artiklis 3 toodud määratlustest, et renditöö hõlmab „ajutiselt” sõlmitud suhteid.(47) Sellest saab järeldada, et niisugune töövorm ei sobi igas olukorras, eriti kui tööjõu vajadus on pidev.
113. Direktiiv 2008/104 ei määratle aga renditööd ega loetle olukordi, mis võiksid sellise töövormi kasutamist õigustada. Seevastu on direktiivi põhjenduses 12 märgitud, et direktiiv austab tööturgude mitmekesisust.
114. Kuna liidu seadusandja on otsustanud mitte piiritleda olukordi, milles on renditöö kasutamine õigustatud, on liikmesriikidele selles suhtes jäetud märkimisväärne kaalutlusruum.
115. See märkimisväärne kaalutlusruum tuleneb liikmesriikide pädevusest teha poliitilisi valikuid, mis mõjutavad tööturu arengut, ning võtta vastu õigusakte liidu õigust järgides. Seda kinnitab ka direktiivi 2008/104 artikli 9 lõikes 2 sisalduv sotsiaalse kaitse taseme säilitamise klausel. Liikmesriigid vajavad suurt tegevusvabadust tagamaks, et teatud piirangute kaotamine ei viiks üldise töötajate kaitse taseme languseni vastavas sektoris.
116. Minu arvates võib liikmesriik mainitud kaalutlusruumi piire ületamata ette näha, et renditöö kasutamine on lubatud asjaoludel, mis vastavad selle töövormi ajutisele laadile, kusjuures renditöö kasutamine ei tohiks kahjustada otseseid töösuhteid.
117. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on kindlaks teha, kas põhikohtuasjas kõne all olev sektorilepingu § 29 lõige 1 on viimati nimetatud kaalutluse alusel õigustatud.
118. Olgu siiski lisatud, et nimetatud sätte sõnastus näib sellele viitavat.
119. Esiteks, eespool punktides 111 ja 112 kirjeldatud renditöö olemust arvestades on minu meelest õigustatud piirata selle töövormi kasutamist „tipptöökoormuse leevendamisega ja muus osas selliste ajaliselt või olemuselt piiratud ülesannetega, mille täitmiseks töö pakilisuse, piiratud kestvuse, nõutavate tööoskuste, erivahendite või muude sarnaste põhjuste tõttu ei saa kasutada [kasutajaettevõtja] oma töötajaid”.
120. Teiseks, kuivõrd vaidlusalune säte keelab pikema aja vältel kasutada renditöötajaid kõrvuti ettevõtja oma töötajatega, on sellel minu arvates õiguspärane eesmärk: vähendada selle töövormiga seotud kuritarvitusi. Vastavalt liidu regulatsiooni aluseks olevatele suunistele ei tohiks renditöö kasutamine toimuda otseste töösuhete arvel, vaid peaks vastupidi viima turvalisemate töövormide kasutamiseni.
121. Renditöö suhete säilitamine pikema aja vältel võib anda tunnistust kuritarvitustest, kuna oma olemuselt peaksid renditöö suhted olema ajutised.
122. Olgu märgitud, et meetmete võtmine kuritarvituste vältimiseks renditöö lepingute sõlmimisel ei saa õigustada selle töövormi peaaegu täielikku välistamist, näiteks renditöö keelamist terves majandussektoris või seda tüüpi lepingutele kvoodi määramist, kui puuduvad muud objektiivsed põhjendused. Meede, mille eesmärk on vältida kuritarvitusi õiguse kasutamisel, ei võrdu selle õiguse täieliku eitamisega.
123. Sellega ei ole tegemist käesolevas asjas, arvestades et kõnesolevad piirangud piirduvad renditööjõu kasutamist õigustavate objektiivsete põhjuste kirjeldamisega ega ole suunatud selle töövormi kaotamisele.
124. Seetõttu tundub mulle, et niisugune nagu põhikohtuasjas kõne all olev siseriiklik regulatsioon, mis ühelt poolt piirab renditöö kasutamist ülesannetega, mis oma olemuse või kestuse tõttu vastavad objektiivselt vajadusele kasutada ajutist tööjõudu, ning mis teiselt poolt keelab kasutada pikema aja jooksul renditöötajaid kõrvuti ettevõtja oma töötajatega, on õigustatud üldise huvi alusel seoses vajadusega tagada tööturu nõuetekohane toimimine ja kuritarvitamiste ärahoidmine.
4. Proportsionaalsus
125. Piirangute proportsionaalsuse kohta olgu märgitud, et poolte seisukohad annavad tunnistust liikmesriikide lähenemisviiside paljususest võimalike renditöö piirangute alal.(48)
126. Renditöö kasutamisele liikmesriikides seatud piirangute erinev rangus ei mõjuta siiski hinnangut analüüsitavate sätete vajalikkusele ja proportsionaalsusele.(49)
127. Kuigi proportsionaalsuse hindamine on siseriikliku kohtu ülesanne, märgin ma siiski kohe, et vaidlusaluse lepingupunktiga kehtestatud piirangud ei lähe minu arvates kaugemale sellest, mida on vaja, et saavutada regulatsiooniga taotletav eesmärk.
128. Esiteks on need piirangud taotletavate õiguspäraste eesmärkidega tihedalt seotud, kuna need rõhutavad konkreetselt renditöö ajutist olemust, vältides niiviisi otseste töösuhete asendamist selle töövormiga. Teiseks, kui kõne all on „muud ülesanded” või „pikem aeg”, on need piirangud piisavalt üldised, et võimaldada erinevate kasutajaettevõtjate individuaalse olukorra arvestamist.
5. Vahekokkuvõte
129. Seetõttu olen seisukohal, et direktiivi 2008/104 artikli 4 lõikega 1 ei ole vastuolus siseriiklik regulatsioon, mis esiteks piirab renditöö kasutamist ülesannetega, mis on ajutised ja mida ei saa objektiivsetel põhjustel täita töötajad, kellel on kasutajaettevõtjaga otsene töösuhe, ning mis teiseks keelab kasutada renditöötajaid kõrvuti ettevõtja oma töötajatega ühesuguste ülesannete täitmiseks pikema aja jooksul.
C. Tõlgendatud sätte mõju siseriiklikus õiguskorras (kolmas küsimus)
130. Kolmanda küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitada rolli, mis on talle liidu õigusega antud, kui ta tuvastab, et vaidlusalune säte on direktiivi 2008/104 artikli 4 lõikega 1 vastuolus.
131. Võttes arvesse minu soovitatud vastust teisele küsimusele, ei ole kolmandale küsimusele vaja vastata. Analüüsin seda siiski lühidalt.
132. Kõigepealt olgu meenutatud, et siseriiklikud kohtud on seotud kooskõlalise tõlgendamise kohustustega, mis laieneb ka kollektiivlepingute sätetele.(50)
133. Eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole kindel, kas siseriiklikku õigust saab tõlgendada kooskõlas direktiiviga 2008/104, kuna selle direktiivi ja sektorilepingu lähenemisviisid renditööle näivad olevat vastupidised ning Soome õiguses puuduvad erisätted direktiivi 2008/104 artikli 4 lõikest 1 tuleneva keelu ülevõtmiseks.
134. Seoses sellega olgu märgitud, et kooskõlalise tõlgendamise kohustus ei piirdu direktiivi 2008/104 ülevõtmiseks kehtestatud siseriiklike sätete eksegeesiga, vaid nõuab, et võetaks arvesse siseriiklikku õigust tervikuna, et hinnata, mil määral saab seda kohaldada nii, et ei jõutaks vastupidise tulemuseni kui direktiivis ette nähtud.(51)
135. Ülevõtmismeetmete puudumine ei takista eelotsusetaotluse esitanud kohtul siseriiklikku õigust tervikuna arvesse võttes kontrollida, kas ta jõuab tõlgendamise kaudu liidu õigusega kooskõlalise lahenduseni.
136. Kui kooskõlaline tõlgendamine ei osutu võimalikuks, siis tuleb analüüsida, kas direktiivi 2008/104 artikli 4 lõige 1 on vahetu õigusmõjuga.
137. Nimetatud sättel võib selle sisu arvestades olla vahetu õigusmõju. Tuleb aga kontrollida, kas põhikohtuasja kostja saab sellele tugineda töötajate ametiühingute vastu.
138. Kuigi Euroopa Kohus ei ole liidu direktiivide vahetut horisontaalset mõju alati tunnustanud,(52) saab kohtupraktikast järeldada, et aluslepingus ette nähtud põhivabadustel on vahetu horisontaalne mõju selles tähenduses, et ettevõtja saab neile vahetult tugineda ametiühingu vastu või ametiühingute liidu vastu.(53)
139. Minu arvates on loogiline tunnustada samasugust mõju direktiivi 2008/104 artikli 4 lõikel 1, mis täpsustab teenuste osutamise vabaduse piirangute keeldu renditöö valdkonnas.
140. Enne direktiivi 2008/104 vastuvõtmist kuulusid siseriiklikud meetmed, mis piirasid renditöötajate kasutamist ja takistasid ka teenuste osutamist selles valdkonnas, tõenäoliselt ELTL artiklis 56 sätestatud keelu alla. Minu hinnangul ei oleks see järjekindel, kui niisugustel meetmetel võimaldatakse selle keelu kohaldamisalast pääseda ainuüksi asjaolu tõttu, et mainitud keeld on praegu konkreetselt sõnastatud direktiivis 2008/104 ja põhimõtteliselt ei kohaldu direktiivid eraõiguslike isikute vahelistes suhetes.
141. Olgu täpsustatud, et minu soov ei ole sekkuda debatti vahetu horisontaalse mõju üle, mis võib liidu õiguse teatud põhimõtetel olla, eriti kui neid on direktiivides täpsustatud.(54)
142. Olukord käesolevas kohtuasjas on minu arvates palju vähem vastuoluline, kuna direktiivi 2008/104 artikli 4 lõige 1 ei mõjuta kuidagi ELTL artikli 56 sisu – pealegi on kohtupraktikast tulenevalt sellel artiklil teatavates horisontaalsetes suhetes vahetu õigusmõju.
143. Kõnesolev artikli 4 lõige 1 piirdub sellega, et sõnastab renditöö õigustamata piirangute keelu teisese õiguse aktis, millega see valdkond ühtlustatakse (samas kui varem kuulusid sellised keelud ELTL artikli 56 kohaldamisalasse) ning täpsustab üldise huvi alused, millega saab selliseid piiranguid õigustada.
144. Pealegi tähendab selle valdkonna ühtlustamine, et enam ei ole vaja otsida piiriülest elementi, mis muidu oleks olnud põhivabadusi käsitlevate sätete kohaldamise eeltingimuseks. Vaieldamatult kohaldub direktiiv 2008/104 riigisisestele olukordadele.
145. Olgu siiski lisatud, et kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli olev vaidlus puudutab samas liikmesriigis asuvaid isikuid, ei saa välistada sellele vaidlusele ELTL artikli 56 kohaldamist, isegi kui mitte arvestada direktiivi 2008/104.
146. Nimelt võib vaidlusalune säte ilmselgelt tekitada ELTL artikli 56 seisukohalt asjassepuutuvaid piiriüleseid tagajärgi, eelkõige kuna see võib takistada Shelli juurdepääsu teenustele, mida osutavad teistes liikmesriikides asutatud rendiagentuurid.(55) Niisuguses olukorras pole minu arust mõtet otsida puhtjuhuslikku piiriülest elementi, et teada näiteks, kas Shell kasutas asjassepuutuval ajavahemikul väljaspool Soomet asuvat rendiagentuuri või kas sel ajavahemikul Shellis töötanud renditöötajad tulid teisest liikmesriigist.
147. Juhul kui Euroopa Kohus peaks analüüsima kolmandat küsimust, teen seega ettepaneku vastata nii, et ettevõtja võib tugineda direktiivi 2008/104 artikli 4 lõikele 1 ametiühingu vastu.
VI. Ettepanek
148. Eeltoodud kaalutlusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Työtuomioistuini esitatud eelotsuse küsimusele järgmiselt:
1. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. novembri 2008. aasta direktiivi 2008/104/EÜ renditöö kohta artikli 4 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et see keelab säilitada või kehtestada renditöö kasutamise piiranguid, mis ei ole õigustatud üldise huvi alusel, mis on eelkõige seotud renditöötajate kaitsega, töötervishoiu ja tööohutuse alaste nõuetega või vajadusega tagada tööturu nõuetekohane toimimine ja kuritarvitamiste ärahoidmine.
2. Direktiivi 2008/104 artikli 4 lõikega 1 ei ole vastuolus siseriiklik regulatsioon, mis esiteks piirab renditöö kasutamist ülesannetega, mis on ajutised ja mida ei saa objektiivsetel põhjustel täita töötajad, kellel on kasutajaettevõtjaga otsene töösuhe, ning mis teiseks keelab kasutada renditöötajaid kõrvuti ettevõtja oma töötajatega ühesuguste ülesannete täitmiseks pikema aja jooksul.