KOHTUJURISTI ETTEPANEK
MACIEJ SZPUNAR
esitatud 22. jaanuaril 2019(1)
Kohtuasi C‑694/17
Pillar Securitisation Sàrl
versus
Hildur Arnadottir
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Cour de cassation (Luksemburgi kassatsioonikohus))
Eelotsusetaotlus – Tsiviil- ja kaubandusasjade kohtualluvus ning neid käsitlevate kohtuotsuste tunnustamine ja täitmine – Lugano II konventsioon – Direktiiv 2008/48/EÜ – Krediidileping – Mõisted „tarbija“ ja „majandus- või kutsetegevusest sõltumatu eesmärk“
I. Sissejuhatus
1. Käesolev eelotsusetaotlus puudutab mõiste „tarbija“ määratluste kattuvust kahes erinevas õigusaktis, mille tõlgendamine on Euroopa Kohtu pädevuses.
2. Täpsemalt palub Cour de cassation (Luksemburgi kassatsioonikohus) käesolevas kohtuasjas Euroopa Kohtul selgitada, kas isikut, kes on sõlminud krediidilepingu, mis direktiivi 2008/48/EÜ(2) artikli 2 lõike 2 punkti c kohaselt ei kuulu selle direktiivi kohaldamisalasse, kuivõrd selle lepingu alusel väljastatud krediidi kogusumma on suurem kui 75 000 eurot, tuleks automaatselt mitte enam käsitada kui tarbijat tsiviil- ja kaubandusasjade kohtualluvuse ning neid käsitlevate kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise konventsiooni artikli 15 tähenduses.(3)
3. Selle küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas mõistel, mida on tunnustatud direktiivis 2008/48, mis ühtlustab teatud tarbijakrediidilepingute kohta käivad materiaalõiguse normid, on otsustav mõju selle kohtualluvuse reegli tõlgendamisele, mille seadusandja on kehtestanud tarbijate kaitseks nende piiriülestes kohtuvaidlustes ettevõtjatega. Seega võimaldab käesolev kohtuasi Euroopa Kohtul edasi arendada hiljutist kohtupraktikat, mis kujunes väljas kohtuotsustes Vapenik(4) ja Kainz(5), milles käsitleti rahvusvahelise eraõiguse mõistete ühtsust liidu õiguse raames.
II. Õiguslik raamistik
A. Lugano II konventsioon
4. Lugano II konventsiooni II jaotis „Kohtualluvus“ sisaldab 4. jaos „Kohtualluvus tarbijalepingute puhul“ artiklit 15, mille lõikes 1 on ette nähtud:
„Küsimustes, mis on seotud lepinguga, mille isik ehk tarbija on sõlminud oma majandus- või kutsetegevusest sõltumatul eesmärgil, määratakse kohtualluvus kindlaks käesoleva jao alusel, ilma et see piiraks artikli 4 ja artikli 5 lõike 5 kohaldamist, kui tegemist on:
a) kaupade järelmaksuga müügi lepinguga, või
b) osamaksudena tasutava laenu või kaupade müügi rahastamiseks antava muud liiki laenu lepinguga, või
c) kõigil ülejäänud juhtudel lepinguga, mis on sõlmitud isikuga, kes tegeleb kutse- või äritegevusega tarbija alalise elukoha riigis, mis on käesoleva konventsiooniga seotud riik, või kelle selline tegevus on mis tahes vahenditega suunatud nimetatud riiki või mitme riigi hulgas ka nimetatud riiki, ning kui leping kuulub sellise tegevuse raamesse.“
5. Konventsiooni artikli 16 lõikes 2 on sätestatud:
„Teine lepinguosaline võib algatada menetluse tarbija vastu üksnes selle käesoleva konventsiooniga seotud riigi kohtutes, kus on tarbija alaline elukoht.“
6. Lugano II konventsiooni artikkel 23 lubab pooltel konkreetsest õigussuhtest tulenenud või tuleneda võivate vaidluste lahendamiseks kokku leppida, et asja lahendamine allub konventsiooniga seotud riigi kohtule või kohtutele. Siiski, mis puudutab konventsiooni 4. jaos ette nähtud menetlusi seoses tarbijalepingutega, sätestab selle artikkel 17:
„Käesoleva jao sätetest võib kõrvale kalduda üksnes sellise kokkuleppe alusel,
1. mis on sõlmitud pärast vaidluse teket, või
2. mis võimaldab tarbijal algatada menetluse käesolevas jaos nimetamata kohtutes, või
3. mis on sõlmitud tarbija ja teise lepinguosalise vahel, kui mõlema alaline või peamine elukoht oli kokkuleppe sõlmimise ajal käesoleva konventsiooniga seotud ühes ja samas riigis, ning millega pädevus on määratud selle riigi kohtutele, tingimusel et selline kokkulepe ei ole vastuolus asjaomase riigi seadustega.“
B. Direktiiv 2008/48
7. Direktiivi 2008/48 põhjendus 10 on järgmine:
„Käesolevas direktiivis sisalduvate mõistetega määratletakse ühtlustamise ulatus. Liikmesriikide kohustus rakendada käesoleva direktiivi sätteid peaks seega piirduma direktiivi reguleerimisalaga, nagu see on määratletud nende mõistetega. Käesolev direktiiv ei tohiks aga piirata liikmesriikidel käesoleva direktiivi sätteid kohaldamast kooskõlas ühenduse õigusaktidega valdkondades, mis ei kuulu direktiivi reguleerimisalasse. Seega saaks liikmesriik säilitada või kehtestada siseriiklikud õigusaktid, mis on vastavuses käesoleva direktiivi sätetega või selle teatavate sätetega, mis käsitlevad käesoleva direktiivi reguleerimisalast välja jäävaid krediidilepinguid, näiteks krediidilepinguid, mille summa on väiksem kui 200 eurot või suurem kui 75 000 eurot. […]“
8. Direktiivi artiklis 2 „Reguleerimisala“ on ette nähtud:
„1. Käesolevat direktiivi kohaldatakse krediidilepingute suhtes.
2. Käesolevat direktiivi ei kohaldata järgmise suhtes:
[…]
c) krediidilepingud, mille krediidi kogusumma on väiksem kui 200 eurot või suurem kui 75 000 eurot;
[…]“.
9. Direktiivi 2008/48 artikli 3 punktis a on mõiste „tarbija“ määratletud kui „füüsiline isik, kes käesoleva direktiiviga hõlmatud tehingutes tegutseb eesmärkidel, mis ei seondu tema kaubandus-, äri- või kutsetegevusega“.
III. Põhikohtuasja asjaolud
10. Märtsis 2005 sõlmis põhikohtuasja kostja, Islandi elanik Hildur Arnadottir, äriühinguga Kaupthing Bank Luxembourg laenulepingu summas üle miljoni euro. Selle laenu eesmärk oli võimaldada põhikohtuasja kostjal osta aktsiaid Islandi äriühingus Bakkavör Group hf, mille üks juhte ta oli. Laen pidi tagasi makstama ühe maksena hiljemalt 1. märtsiks 2010.
11. Krediidi tagasimakse oli tagatud Bakkavör Group võlakirjaga, mis oli allkirjastatud põhikohtuasja kostja ja ühe teise äriühingu juhatuse liikme poolt.
12. Kaupthing Bank Luxembourg jagati seejärel kaheks üksuseks. Üks neist, põhikohtuasja hageja äriühing Pillar Securitisation Sàrl, nõudis põhikohtuasja kostjalt laenu tagasimaksmist Luksemburgi kohtutes, tuginedes laenulepingu tingimusele, millega määrati kohtualluvus neile kohtutele.
13. Esimese astme kohus tribunal d’arrondissement de Luxembourg (piirkondlik kohus, Luksemburg) otsustas, et vaidlus ei allu temale põhjusel, et põhikohtuasja kostjat tuleb Lugano II konventsiooni artikli 15 kohaselt käsitada tarbijana. Seetõttu leidis see kohus, et kokkulepe, millega määrati kohtualluvus Luksemburgi kohtutele, tuleb jätta kohaldamata, kuivõrd see ei vasta Lugano II konventsiooni artiklis 17 viidatud eranditele.
14. Teise kohtuastme kohus Cour d’appel (apellatsioonikohus, Luksemburg) kinnitas, et hagi ei allu Luksemburgi kohtutele.
15. Põhikohtuasja kostja esitas kassatsioonkaebuse, kus ta esitas kolm erinevat väidet.
16. Eelotsusetaotlusest ilmneb esiteks, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates ei ole esimene väide põhjendatud, ja teiseks, et teise ja kolmanda väite osas ei ole see kohus lõplikku lahendit teinud.
17. Teise väitega, mis põhineb Lugano II konventsiooni artikli 15 rikkumisel, palub põhikohtuasja hageja, et Cour d’appel (apellatsioonikohus, Luksemburg) võtaks arvesse, et kostja investeering, mille ta tänu laenule tegi, ei olnud seotud tema kutsetegevusega.
18. Kolmanda väitega, mis samuti põhineb selle sätte rikkumisel, heidab põhikohtuasja hageja ette, et Cour d’appel (apellatsioonikohus, Luksemburg) ei ole arvesse võtnud asjaolu, et kostja sõlmitud laenulepingule ei kohaldata direktiivi 2008/48, mille kohaldamisalast on välistatud krediidilepingud, mille krediidi kogusumma on suurem kui 75 000 eurot. Põhikohtuasja hageja hinnangul seega, isegi kui „tarbija“ on Lugano II konventsiooni artikli 15 tähenduses autonoomne mõiste, siis laenulepingut, mille krediidi kogusumma on suurem kui 75 000 eurot, ei saa selle sätte kohaldamisel pidada tarbijalepinguks.
19. Nende väidetega seoses tõusetus Cour de cassationi (Luksemburgi kassatsioonikohus) jaoks küsimus, kas direktiivi 2008/48 kohaldamisalal on mõju „tarbija“ määratlusele Lugano II konventsiooni artikli 15 tähenduses.
IV. Eelotsuse küsimus ja menetlus Euroopa Kohtus
20. Sellistel asjaoludel otsustas Cour de cassation (Luksemburgi kassatsioonikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas isikut võib pidada [Lugano II konventsiooni] artikli 15 tähenduses „tarbijaks“ krediidilepingu raames, mis ei kuulu krediidi kogusummat arvestades direktiivi [2008/48] kohaldamisalasse, sest leping sõlmiti eesmärgil, mille kohta võib asuda seisukohale, et see ei ole seotud nimetatud isiku majandus- või kutsetegevusega, ning kui puudub riigisisene õigusnorm, mille kohaselt direktiivi sätteid kohaldatakse valdkondades, mis ei kuulu selle kohaldamisalasse?“
21. Eelotsusetaotlus saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 11. detsembril 2017.
22. Põhikohtuasja pooled, Luksemburgi, Portugali ja Šveitsi valitsus ning Euroopa Komisjon esitasid Euroopa Kohtule oma kirjalikud seisukohad.
V. Hinnang
A. Sissejuhatav märkus
23. Oma eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas sellise riigisisese normi puudumisel, millega laiendataks direktiivi 2008/48 kohaldamisala valdkondadele, mis selle kohaldamisalasse ei kuulu, võib isikut, kes on isiklikuks otstarbeks sõlminud laenulepingu, millele selle krediidi kogusumma tõttu see direktiiv ei kohaldu, siiski käsitada tarbijana Lugano II konventsiooni artikli 15 tähenduses.
24. Eelotsusetaotluses märgib selle esitanud kohus, et Lugano II konventsiooni artikli 15 tõlgendamise kohta küsimust esitama ärgitasid teda hageja kassatsioonkaebuse teine ja kolmas väide. Siiski, teine väide ei puuduta konventsiooni ja direktiivi 2008/48 ühtsust. Tundub, et selle väitega vaidlustab hageja tegelikult asjaolu, et väidetavalt oli põhikohtuasja kostja tegutsenud lepingu sõlmimisel erahuvides.
25. Samamoodi jagab komisjon oma kirjalikes seisukohtades kahtlusi selles osas, mis puudutab sedasama eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangut. Mis puudutab Luksemburgi valitsust, siis seadmata kahtluse alla kindlaks tehtud asjaolusid, esitab viimane üksnes üldisi seisukohti tarbijatega sõlmitud lepingute olemuse ja eesmärgi kohta.
26. Siiski tundub mulle, et teine kassatsioonkaebuse väide, samuti komisjoni arvamus osutavad eeldusele, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus tugines. Nimelt ei küsita Euroopa Kohtult seda, kas, välja arvatud krediidi kogusumma, teised põhikohtuasja asjaolud lubavad edukalt kaitsta teesi, mille kohaselt ei peaks põhikohtuasja kostjat määratlema tarbijana.
27. Igal juhul ei sisalda eelotsusetaotlus informatsiooni, mis võimaldaks seda küsimust ex officio põhjalikult analüüsida. Kogu Euroopa Kohtu ette toodud teave pärineb põhikohtuasja hagejalt, kes vaidlustab selle, et tema hagi ei allu Luksemburgi kohtutele. Seega, sõltumata kahtlustest, mis meil selles osas võivad olla, võttes arvesse pädevuse jaotust Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute vahel, ei uuri ma küsimust, kas põhikohtuasja kostja tegutses laenulepingut sõlmides erahuvides. Sellest tulenevalt on käesolev ettepanek piiratud eelotsusetaotluses sisalduva õigusliku probleemi analüüsiga, nagu selle on sõnastanud eelotsusetaotluse esitanud kohus.
B. Poolte väited
28. Üksnes põhikohtuasja hageja on arvamusel, et Lugano II konventsiooni artikliga 15 on vastuolus see, kui käsitada tarbijana laenuvõtjat, kes on sõlminud krediidilepingu, mis oma summa tõttu direktiivi 2008/48 kohaldamisalasse ei kuulu. Esiteks, tuginedes professor Fausto Pocar’i koostatud Lugano II konventsiooni seletuskirjale(6), väidab põhikohtuasja hageja, et selle konventsiooni artiklit 15 tuleb tõlgendada liidu õigusest ja eelkõige direktiivist 2008/48 lähtudes(7). Teiseks on põhikohtuasja hageja sisuliselt arvamusel, et välistades selle direktiivi kohaldamisalast krediidilepingud, mille summa on suurem kui 75 000 eurot, pidas seadusandja silmas seda, et isikud, kes sõlmivad krediidilepingu sellest summast suuremas summas, ei vaja erilist kaitset. Ometi ei peaks kohtualluvuse reeglitest, nagu ka Lugano II konventsiooni artiklist 15 tulenevad eelised laienema isikutele, kelle suhtes eriline kaitse pole õigustatud.
29. Seevastu on põhikohtuasja kostja, Portugali ja Šveitsi valitsus ja ka komisjon seisukohal, et Lugano II konventsiooni artikli 15 tõlgendamine ei sõltu direktiivist 2008/48. Nad on sisuliselt arvamusel, et selles sättes sisalduvat mõistet „tarbija“ tuleb tõlgendada autonoomselt ja seetõttu direktiivi 2008/48 artikli 2 lõike 2 punktis c kehtestatud krediidi kogusumma piirmääradest sõltumatult.
C. Analüüs
30. Eelotsuse küsimus, nagu see on eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt sõnastatud, osutab mõistele „tarbija“ Lugano II konventsiooni ja direktiivi 2008/48 tähenduses. Tegelik selles kohtuasjas tõstatatud õiguslik probleem ei puuduta aga mitte otseselt Lugano II konventsioonis ja direktiivis 2008/48 esineva mõiste „tarbija“, vaid selle konventsiooni artiklis 15 ja selle direktiivi artiklis 3 esinevate mõistete „leping“ ja „tehing“ määratlusi.
31. Õiguspoolest on mõiste „tarbija“ määratlus neis kahes õigusaktis suuresti identne.
32. Direktiivi 2008/48 artikli 3 punkti a kohaselt mõistetakse „tarbijana“ iga füüsilist isikut, kes selle direktiiviga hõlmatud tehingutes tegutseb „eesmärkidel, mis ei seondu tema kaubandus-, äri- või kutsetegevusega“.
33. Samamoodi on Lugano II konventsiooni artikli 15 sõnastuse kohaselt tarbija isik, kes sõlmib lepingu „oma majandus- või kutsetegevusest sõltumatul eesmärgil“.
34. Seega seisneb peamine erinevus, vähemalt käesoleva kohtuasja kontekstis, direktiivi 2008/48 ja Lugano II konventsiooni eespool nimetatud sätte vahel selles, et tarbija on seotud vastavalt „lepinguga, mille [ta] on sõlminud“ või tegutseb „[direktiiviga 2008/48] hõlmatud tehingutes“.
35. Kuigi direktiivis 2008/48 ei ole määratletud mõistet „tehing“, on selle artikli 2 „Reguleerimisala“ lõikes 2 siiski täpsustatud, millistele lepingutele seda ei kohaldata. Eelkõige ei kohaldata seda direktiivi artikli 2 lõike 2 punkti c kohaselt krediidilepingutele, mille krediidi kogusumma on väiksem kui 200 eurot või suurem kui 75 000 eurot.
36. Seevastu on Lugano II konventsiooni artikli 15 lõike 1 teises osas täpsustatud, millistele lepingutele, mida sõlmib tarbija eespool nimetatud tähenduses, kohaldatakse konventsiooni II jaotise 4. jao sätteid. Lugano II konventsiooni selle jao sätete kohaldamisala ei ole aga piiratud lepingutega, mille summa on väiksem või suurem teatud väärtusest.
37. Seetõttu arvan seda osa oma analüüsist kokku võttes, et mõiste „leping“ Lugano II konventsiooni artikli 15 tähenduses ja mõiste „tehing“ direktiivi 2008/48 tähenduses on üksteisest sõltumatud, mis puudutab laenuvõtjale väljastatud krediidi kogusummat. Ka määratleb mõiste „tehing“ direktiivi 2008/48 artikli 3 punkti a tähenduses koostoimes selle direktiivi artikli 2 lõike 2 punktiga c selle direktiivi kohaldamisala ega ole ette nähtud kohaldamiseks väljaspool nimetatud direktiivi reguleerimisala. Seega, Lugano II konventsioonis ja direktiivis 2008/48 esitatud mõiste „tarbija“ määratlused, mis iseloomustavad tarbijat, tehes viite vastavalt „lepingule“ ja „tehingule“, näivad mulle samuti teineteisest sõltumatud, vähemasti mis puudutab vastava lepingu alusel väljastatud krediidi kogusummat.
38. Võrdlen nüüd, võttes arvesse poolte esitatud argumente, eespool esitatud tõlgendust esiteks Euroopa Kohtu praktikaga ja seal esitatud ideega liidu õiguse mõistete ühtsusest, ja teiseks Pocar’i seletuskirjas Lugano II konventsiooni artikli 15 kohta käivate selgitustega. Lõpuks, kolmandaks, arvestades eelotsuse küsimuse sõnastust, analüüsin direktiivi 2008/48 riigisisesesse õigusesse ülevõtmisel seadusandlike valikute võimalikku mõju vastusele, mida sellele küsimusele tuleb anda.
1. Liidu õiguse mõistete ühtsus
39. Ma toetan argumenti, mille on mitu menetlusosalist esitanud, ja nimelt et Euroopa Kohus on kohtuotsuses Vapenik(8) leidnud, et selleks, et tagada liidu seadusandja eesmärkide järgimine tarbijalepingute valdkonnas ja samuti liidu õiguse ühtsus, tuleb eelkõige võtta arvesse liidu õiguse muudes normides kasutatud mõistet „tarbija“.
40. Mulle tundub ilmne, et kohtuotsuse Vapenik(9) selle lõigu põhisõnum ei puuduta mitte üksnes mõiste „tarbija“ tõlgendamist, vaid kõiki liidu õiguse mõisteid. Siiski ei tundu mulle mõte tõlgendada mõistet „leping“ Lugano II konventsiooni artikli 15 tähenduses direktiivi 2008/48 artikli 3 punktis a kasutatud mõistest „tehing“ lähtudes ja koostoimes direktiivi artikli 2 lõike 2 punktiga c veenev.
41. On tõsi, et Lugano II konventsioon ei ole siduv mitte üksnes liidu liikmesriikidele. Kuid olgugi et Lugano II territoriaalne kohaldamisala on ulatuslikum kui määruse (EÜ) nr 44/2001(10) ja selle järeltulija, määruse (EL) nr 1215/2012(11) oma, tuleneb kohtuotsuse Vapenik(12) põhilise sõnumi asjakohasus käesoleva kohtuasja jaoks asjaolust, et konventsioon ja need määrused jagavad sama eesmärki, sama ülesehitust ning samu kohtualluvuse reegleid(13). Lisaks peavad Lugano II konventsiooni kohaldavad ja tõlgendavad kohtud järgima nende õigusaktide samaväärsete sätete ühtse tõlgendamise põhimõtet(14). Seega, esiteks tuleb Lugano II konventsiooni tõlgendada Brüsseli regulatsiooni ja Lugano regulatsiooni pidevat koostoimet arvestades(15). Teiseks, nagu nimetatud määruste sätteid, nii tuleb ka Lugano II konventsiooni artiklis 15 kasutatavaid mõisteid tõlgendada autonoomselt, tuginedes peamiselt selle konventsiooni ülesehitusele ja eesmärkidele, et tagada Lugano II konventsiooni ühetaoline kohaldamine kõigis sellega ühinenud liikmesriikides(16).
42. Samas ei ole ma arvamusel, et kohtuotsuse Vapenik(17) pinnalt oleks võimalik teha selliseid järeldusi, mis võimaldaksid toetada eitavat vastust käesolevas kohtuasjas esitatud eelotsuse küsimusele.
43. Esiteks, selles kohtuotsuses tõlgendas Euroopa Kohus määruse (EÜ) nr 805/2004(18) sätteid, mis on osa õiguslikust raamistikust, mille eesmärk on arendada õigusalast koostööd piiriülese mõjuga tsiviilasjades. Sellega seoses märkis Euroopa Kohus, et arvestades seda, et määruses nr 805/2004 sätestatud eeskirjad täiendavad määruses nr 44/2001 kehtestatud õigusnorme, osutuvad viimase sätted eriti asjakohaseks.(19) Edasi viitas Euroopa Kohus(20), jätkuvalt liidu õigusaktide ühtsuse kontekstis, direktiivile 93/13/EMÜ(21) ja määrusele (EÜ) nr 593/2008(22). Nende kahe liidu õigusakti valik kohtuotsuse Vapenik(23) asjaolude kontekstis tundub mulle ilmne. Määrus nr 593/2008 näeb ette kohalduva õiguse määramise normid, mis omakorda täiendavad määruse nr 44/2001(24) rahvusvahelise kohtualluvuse reegleid, kuivõrd direktiivi 93/13, olgugi et see ühtlustab, nagu ka direktiiv 2008/48, materiaalõiguse sätteid, kohaldatakse üldjuhul kõikidele tarbijatega sõlmitud lepingutele, mistõttu sellega kehtestatakse tarbijate kaitse üldine standard(25) liidus(26).
44. Niisiis võib kohtuotsuse Vapenik(27)taustal tõdeda, et liidu õigusaktide valik, mida teises aktis sisalduvate mõistete tõlgendamisel arvesse võtta, ei ole juhuslik. On sümptomaatiline, et isegi kui kohtuasi, milles see otsus on tehtud, puudutas laenulepingu alusel sissenõutavat makset, ei ole Euroopa Kohus selles direktiivile 2008/48 viidanud. Samamoodi, arvestades käesoleva kohtuasja asjaolusid, ei arva ma, et direktiivil 2008/48 võiks olla määrav mõju Lugano II konventsiooni artikli 15 tõlgendamisele.
45. Teiseks, kohtuotsuses Vapenik(28) on Euroopa Kohus kolmest eespool nimetatud liidu õigusaktist tuletanud ühe üldise ulatusega reegli, mille kohaselt liidu õiguse sätetega silmas peetud tarbijate kaitse eesmärk, millega soovitakse taastada pooltevaheline võrdsus tarbija ja ettevõtja vahel sõlmitud lepingutes, välistab nende sätete kohaldamise isikute suhtes, kelle suhtes selline kaitse ei ole õigustatud(29). Samas, mõtet sellest, et sellise lepingutingimuse tõttu nagu laenu kogusumma ei peaks selle lepingu poolt pidama tarbijaks selle direktiivi tähenduses, ei saa pidada selliseks üldise tähendusega järelduseks võrdluses sellega, mis tuleneb kohtuotsusest Vapenik(30).
46. Lõpuks, kolmandaks on Euroopa Kohus isegi nende määruste kontekstis, mis nende põhjenduste kohaselt püüdlevad sõnaselgelt kooskõlalisuse poole(31), nimelt määrused nr 864/2007 ja nr 44/2001 kohtuotsuses Kainz(32), mis on kohtuotsusest Vapenik(33) hilisem, märkinud, et „[m]ingil juhul ei saa soovitud kooskõla tuua kaasa seda, et määruse nr 44/2001 sätetele antakse tõlgendus, mis ei ole vastavuses selle süsteemi ja eesmärkidega“.
47. Tegelikult erinevad direktiivi 2008/48 ja Lugano II konventsiooni eesmärgid oluliselt. Direktiivi 2008/48 eesmärk on ühtlustada tarbijakrediidilepinguid käsitlevate õigusnormide teatavaid aspekte, eelkõige tingimusi tarbijale/laenuandjale edastatava teabe osas, samas kui Lugano II konventsiooni eesmärk on kehtestada reeglid, mille alusel määrata kindlaks kohtualluvus tsiviil- ja kaubandusasjades. Mis puudutab seda konventsiooni, siis II jaotise 4. jao sätted on ajendatud soovist kaitsta tarbijat kui majanduslikult nõrgemat ja õigusküsimustes vähem kogenud lepingupoolt.
48. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt eelotsuse küsimuses toodud paralleel, nimelt nagu piiraks direktiivi 2008/48 krediidi kogusummaga seotud piirmäärad Lugano II konventsiooni artikli 15 ulatust, viiks olukorrani, kus isikuid, kes on sõlminud krediidilepingu summas, mis on väiksem kui 200 eurot, ei käsitataks „tarbijatena“ ning nad ei saaks sellele Lugano II konventsiooni sättele tugineda. Samas tundub mulle, et selline olukord ei oleks kooskõlas Lugano II konventsiooni eesmärkidega. Mulle tundub ilmne, et ei ole olulist vahet eeldatava haavatavuse osas isiku puhul, kes sõlmis krediidilepingu summas 100 eurot, võrreldes isikuga, kes sõlmis krediidilepingu summas 200 eurot.
49. Kokkuvõttes, Lugano II konventsiooni või üldiselt liidu rahvusvahelise eraõiguse sätete tõlgendamisel on võimalik võtta abiks teisi liidu õigusakte. Need võivad anda vihjeid sellistes sätetes esitatud mõistete tõlgendamiseks.
50. Siiski, sellise tõlgendamise puhul, mis lähtub teistest liidu õigusaktidest, võib esineda oht teha liiga kaugeleulatuvaid järeldusi. Seega, esiteks peavad need õigusaktid olema hoolikalt valitud vastavalt nende seostumisele tõlgendatava aktiga ja nende rollile liidu õigussüsteemis. Teiseks, kui ka on võimalik teha selliste allikate pinnalt üldise ulatusega järeldusi, ei arvesta need siiski väiksemaid detaile, millega liidu seadusandja määratleb piiratud või spetsiifilise ulatusega õigusaktide kohaldamisala. Lõpuks, kolmandaks ei tohi liidu rahvusvahelise eraõiguse aktides toodud mõistete ühtne tõlgendamine viia selleni, et nende aktide sätetele antakse tõlgendus, mis ei ole vastavuses nende ülesehituse ega eesmärkidega.
51. Neid kolme kaalutlust arvestades ei leia eelotsuse küsimuses toodud Lugano II konventsiooni ja direktiivi 2008/48 mõisteid puudutanud paralleel kinnitust.
2. Pocar’i seletuskiri
52. Nagu on märkinud ka mitu menetlusosalist oma kirjalikes seisukohtades, tuleneb Pocar’i seletuskirja punktist 81, et Lugano II konventsiooni artiklis 15 toodud mõiste „tarbijalepingud“ laias tähenduses hõlmab kõiki tarbijalepingutena käsitletavaid liidu direktiividega reguleeritavaid lepinguid, sh lepinguid, kus võlausaldaja annab või lubab anda tarbijale krediiti tasumise edasilükkamise, laenu või muu samalaadse finantstehingu vormis, niivõrd kui neid reguleeritakse direktiiviga 87/102/EMÜ(34), mis, olgu veel kord märgitud, on tühistatud ja asendatud direktiiviga 2008/48(35).
53. Siiski, järeldus, mille hageja sellest Pocar’i seletuskirja lõigust teeb, ja nimelt, et eelotsuse küsimusele tuleb vastata eitavalt, ei näi olevat vastavuses selle seletuskirja autori kavatsusega.
54. Nii nagu komisjon, arvan ka mina, et Pocar’i seletuskirja punkti 81 mõistmiseks tuleb keskenduda Lugano II konventsiooni artikli 15 rollile kohtualluvuse reeglite süsteemis, mille see konventsioon kehtestab.
55. Lugano II konventsiooni eelkäija, milleks on esimene Lugano konventsioon(36), II jaotise 4. jao sätteid kohaldati selle konventsiooni artikli 13 kohaselt üksnes teatud liiki lepingutele. Lugano II konventsiooni artikliga 15 laiendati oluliselt lepingute hulka, millele selle jao sätteid kohaldatakse.
56. Nagu ilmneb ka Pocar’i seletuskirja punktist 81, on Lugano II konventsiooni artikli 13 esimese lõigu punktis 3 märgitud „milline iganes muu teenuste osutamise või kaupade tarnimise leping“, kuivõrd Lugano II konventsiooni artikli 15 lõike 1 punkt c märgib „kõigil ülejäänud juhtudel“, ilma piirava täpsustuseta lepingu eseme osas. Et illustreerida Lugano konventsiooni II jaotise 4. jao sätete kohaldamisala ümberkujundamist, viitab Pocar’i seletuskiri mitmele liidu õiguse direktiivile. Samas ei tohi neid viiteid mõista selliselt, nagu oleks ühelt poolt nende direktiivide ja teiselt poolt Lugano konventsiooni kohaldamisala väiksemates detailides kooskõlastatud. Vastupidi, nimetatud viited peavad illustreerima lepinguid, mis kuuluvad nende eset arvesse võttes Lugano II konventsiooni II jaotise 4. jao sätete kohaldamisalasse.
57. Seega ei võimalda Pocar’i seletuskirja lugemine järeldada, et leping, mis selle eset arvestades üldjuhul kuuluks direktiivi 2008/48 kohaldamisalasse, kuid mis krediidi kogusumma tõttu on selle kohaldamisalast välistatud, oleks automaatselt välistatud ka Lugano II konventsiooni II jaotise 4. jao sätete kohaldamisalast.
3. Direktiivi 2008/48 ülevõtmisel tehtud õiguslike valikute mõju eelotsuse küsimusele antavale vastusele
58. Eelotsuse küsimuse sõnastus ajendab kontrollima, kas vastus sellele küsimusele sõltub liikmesriigi seadusandja valikutest kohaldada või mitte sätteid, millega direktiiv 2008/48 üle võeti, valdkondadele, mis selle direktiivi kohaldamisalasse ei kuulu. Liikmesriikide sellist võimalust on otsesõnu tunnustatud direktiivi 2008/48 põhjenduses 10, mille kohaselt „saaks liikmesriik säilitada või kehtestada siseriiklikud õigusaktid, mis on vastavuses käesoleva direktiivi sätetega või selle teatavate sätetega, mis käsitlevad käesoleva direktiivi reguleerimisalast välja jäävaid krediidilepinguid, näiteks krediidilepinguid, mille summa on väiksem kui 200 eurot või suurem kui 75 000 eurot“.
59. Siiski, eelnevatest kaalutlustest lähtudes ja eriti arvestades asjaolu, et Lugano II konventsiooni artikli 15 mõisteid peab tõlgendama autonoomselt, on ainuvõimalik järeldus, et liikmesriigi seadusandja valik, mis puudutab direktiivi 2008/48 ülevõtmise ajal vastuvõetud sätete kohaldamisala, ei ole eelotsusetaotluses tõstatatud õigusliku küsimuse kontekstis asjakohane.
60. Nagu märgib ka Šveitsi valitsus, tuleb lisaks arvesse võtta asjaolu, et osa Lugano II konventsiooniga ühinenud riikidest ei kohalda direktiivi 2008/48. Seega, sõltumata eelotsuse küsimusele antud tõlgendusest, on võimalik vajaduse korral näidata, et asjaomase riigi õigusesse ei ole direktiivi 2008/48 üldse üle võetud.
61. Eespool esitatud analüüsi põhjal olen arvamusel, et isik, kes on isiklikuks otstarbeks sõlminud laenulepingu, ei kaota tarbija staatust Lugano II konventsiooni artikli 15 lõike 1 tähenduses, kui kõnealune leping ei kuulu krediidi kogusumma tõttu direktiivi 2008/48 kohaldamisalasse. Lisaks ei ole Euroopa Kohtu praktikast järelduvalt selle direktiivi artikli 2 lõike 2 punktis c ette nähtud krediidi kogusumma piirmäärad üle kantavad Lugano II konventsiooni artikli 15 lõikesse 1(37). Seda järeldust ei sea kahtluse alla Pocar’i seletuskirjas esitatud selgitused(38). Lõpuks ei ole kohus, kes kavandab Lugano II konventsiooni artikli 15 kohaldamist, seotud direktiivi 2008/48 ülevõtmise ajal vastuvõetud üksikasjalike materiaalõiguse sätetega. Eelotsuse küsimuses viidatud paralleeli ei esine(39).
VI. Ettepanek
62. Kõiki eespool esitatud kaalutlusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Cour de cassationi (Luksemburgi kassatsioonikohus) eelotsuse küsimusele järgmiselt:
30. oktoobril 2007 allkirjastatud tsiviil- ja kaubandusasjade kohtualluvuse ning neid käsitlevate kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise konventsiooni, mille sõlmimine kiideti ühenduse nimel heaks nõukogu 27. novembri 2008. aasta otsusega 2009/430/EÜ, artiklit 15 tuleb tõlgendada selliselt, et isik, kes on isiklikuks otstarbeks sõlminud laenulepingu, ei kaota tarbija staatust selle artikli tähenduses, kui kõnealune leping ei kuulu krediidi kogusumma tõttu Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2008. aasta direktiivi 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102/EMÜ, kohaldamisalasse.