AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS

(kolmas koda)

13. aprill 2011

Kohtuasi F‑30/09

Dhikra Chaouch

versus

Euroopa Komisjon

Avalik teenistus – Töötasu – Sisseseadmistoetus – Õiguste kindlaksmääramine – Ametisse asumine katseajal oleva teenistujana – Pärast ametisse nimetamist toimunud elukohavahetuse arvestamine – Personalieeskirjade artiklist 20 tulenev ametniku elukohakohustus

Ese:      EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel esitatud hagi, millega D. Chaouch palub sisuliselt tühistada komisjoni otsus, millega keelduti temale sisseseadmistoetuse määramisest.

Otsus: Jätta hagi rahuldamata. Jätta kohtukulud hageja kanda.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Kulude hüvitamine – Sisseseadmistoetus – Määramise tingimused

(Personalieeskirjad, artikkel 20 ja VII lisa artikkel 5)

2.      Ametnikud – Kulude hüvitamine – Sisseseadmistoetus – Määramise tingimused

(Personalieeskirjad, artikkel 20 ja VII lisa artikkel 5)

1.      Ametniku poolt sisseseadmistoetuse saamiseks peavad olema üheaegselt täidetud kolm tingimust. Ametnik peab kõigepealt olema ametisse nimetatud. Lisaks peab ta tõendama, et ta on pidanud personalieeskirjade artikli 20 kohustuste täitmiseks elukohta vahetama. Viimati nimetatud tingimus jaguneb omakorda kaheks tingimuseks, nimelt esiteks, et elukohta pidi vahetama ebamugavuse pärast, mille ametiülesannete täitmine tooks elukoha ja teenistuskoha vahelise vahemaa tõttu kaasa ning teiseks, et tõendama peab elukoha tegelikku vahetust.

(vt punkt 55)

2.      Mis puudutab personalieeskirjade VII lisa artikli 5 viidet personalieeskirjade artiklile 20, siis on selge, et kohaldada tuleks samu hindamiskriteeriume esiteks selle kindlakstegemiseks, kas ametnik peab selleks, et ta saaks sisseseadmistoetust, „elukohta vahetama” või mitte, ning teiseks selle kindlakstegemiseks, kas ametnik täidab personalieeskirjade artiklist 20 tulenevat elukohakohustust või mitte, eriti osas, mis puudutab elamist „[teenistuskohale] piisavalt lähedal, et korralikult täita oma kohustusi”.

Samade hindamiskriteeriumide kohaldamine esiteks personalieeskirjade VII lisa artikli 5 ja teiseks personalieeskirjade artikli 20 kohaldamisel tähendab seega ohtu, et kui kasutada soodsat lähenemist sisseseadmistoetust saada soovivate teatud ametnike õigustele, tähendaks see automaatselt, et elukoha vahetamise kohustus pannakse teistele ametnikele, kes on samas olukorras, kuid kes vastupidi soovivad elada oma teenistuskohast teatud vahemaa kaugusel.

Lisaks nii personalieeskirjade artikli 20 kui ka personalieeskirjade VII lisa artikkel 5 näevad ette, et ametnik on „pidanud” elukohta vahetama, mis viitab vajadusele ning piirab administratsiooni kaalutlusruumi. Seega võib administratsioon sisseseadmistoetuse määrata ainult siis, kui on ilmselge, et ametiülesannete täitmist segaks vahemaa, mis jääb ametniku elukoha ja tema teenistuskoha vahele.

Seadusandja eesmärk ei olnud määrata kindlaks ruumiline piirang kilomeetrites, nagu see on ümberasumistoetusega. Kuigi administratsioonil ja seejärel kohtul tuleb vaidlustamise korral oma hinnangus tugineda põhiliselt kilomeetrites arvutatud vahemaale, mis jääb ametniku elukoha ja tema teenistuskoha vahele, ei ole siiski välistatud, et võetakse samuti arvesse iga juhu eriomaseid asjaolusid, näiteks konkreetsed raskusi elukoha ja teenistuskoha vahelise vahemaa igapäevasel läbimisel, selle kindlakstegemiseks, kas asjaomane vahemaa on selline, et isik saab „korralikult täita oma kohustusi”.

(vt punktid 60–63)