ÜLDKOHTU OTSUS (esimene koda laiendatud koosseisus)
10. aprill 2019(*)(i)
Riigiabi – Postisektor – Deutsche Posti töötajate ühe osa kõrgemate palga‑ ja sotsiaalkulude rahastamine toetuste ja reguleeritud tariifiga teenuste lisatasustamisest saadud tulu abil – Otsus laiendada ametlikku uurimismenetlust – Otsus, millega esialgse uurimise etapis tuvastatakse uue abi olemasolu – Tühistamishagi – Vaidlustatav akt – Põhjendatud huvi – Vastuvõetavus – Lõpliku otsuse tühistamise tagajärjed – Põhjendamiskohustus
Kohtuasjas T‑388/11,
Deutsche Post AG, asukoht Bonn (Saksamaa), esindajad: advokaadid J. Sedemund, T. Lübbig ja M. Klasse,
hageja,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: D. Grespan, T. Maxian Rusche ja R. Sauer,
kostja,
keda toetavad
UPS Europe SPRL/BVBA, varem UPS Europe NV/SA, asukoht Brüssel (Belgia),
ja
United Parcel Service Deutschland Sàrl & Co. OHG, varem UPS Deutschland Inc. & Co. OHG, asukoht Neuss (Saksamaa),
esindajad: advokaadid T. Ottervanger ja E. Henny, hiljem T. Ottervanger ja lõpuks R. Wojtek,
menetlusse astujad,
mille ese on ELTL artikli 263 alusel esitatud nõue tühistada komisjoni 10. mai 2011. aasta otsus C(2011) 3081 final laiendada ELTL artikli 108 lõikega 2 ette nähtud ametlikku uurimismenetlust seoses riigiabiga C 36/07 (ex NN 25/07), mida Saksamaa Liitvabariik andis Deutsche Postile, mille kokkuvõte on avaldatud Euroopa Liidu Teatajas (ELT 2011, C 263, lk 4),
ÜLDKOHUS (esimene koda laiendatud koosseisus),
koosseisus: president I. Pelikánová, kohtunikud V. Valančius, P. Nihoul, J. Svenningsen ja U. Öberg (ettekandja),
kohtusekretär: ametnik N. Schall,
arvestades menetluse kirjalikku osa ja 7. veebruari 2018. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
Uurimismenetlus aastatel 1999–2002
1 1950. aastal lõi Saksamaa Liitvabariik endale postiasutuse Deutsche Bundespost. 1989. aastal asutas Saksamaa Liitvabariik enda Deutsche Bundespostis asendamiseks kolm eraldiseisvat üksust. Need olid Postdienst (postitegevus), Postbank (pangandustegevus) ja Telekom (telekommunikatsioonitegevus).
2 14. septembri 1994. aasta seaduse kohaselt, mis käsitleb Deutsche Bundesposti ümberkujundamist aktsiaseltsiks (Gesetz zur Umwandlung der Unternehmen der Deutschen Bundespost in die Rechtsform der Aktiengesellschaft, BGBl. 1994 I, p. 2325), muutus Postdienst Deutsche Post AGks, kes on käesolevas kohtuasjas hageja, ja alates 1. jaanuarist 1995 on Postbanki ning Telekomi õiguslik vorm samuti aktsiaselts.
3 17. augustil 1999 otsustas Euroopa Ühenduste Komisjon, olles saanud kaebuse UPS Europe NV/SA‑lt, kes nüüd on UPS Europe SPRL/BVBA (edaspidi „UPS“) ja menetlusse astuja käesolevas asjas, algatada Saksamaa Liitvabariigi suhtes ametliku uurimismenetluse seoses mitme abiga, mis anti Postdienstile ja hiljem hagejale (edaspidi „1999. aasta uurimise algatamise otsus“). Kõnealuse abi seas oli toetus, mille Saksamaa ametiasutused andsid hagejale selleks, et katta ametnikustaatuses olevate töötajate pensionikulu (edaspidi „pensionitoetused“).
4 19. juuni 2002. aasta otsusega 2002/753/EÜ, mis käsitleb Saksamaa Liitvabariigi poolt Deutsche Posti kasuks võetud meetmeid (EÜT 2002, L 247, lk 27, edaspidi „2002. aasta lõplik otsus“), lõpetas komisjon ametliku uurimismenetluse, mis algatati aastal 1999. Olles järeldanud, et kompensatsioon, mida riik andis neto ülekulude katteks, mis tekkisid seoses allahindluspoliitikaga pakkide ukselt ukseni vedamise sektoris, mis avati konkurentsile, kujutas endast eelist EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses, tuvastas komisjon selle otsuse resolutsiooni artiklis 1, et kõnealune riiklik abi, mis hagejale anti summas 572 miljonit eurot, on ühisturuga kokkusobimatu, ja kohustas sama resolutsiooni artiklis 2 Saksamaa Liitvabariiki abi tagasi nõudma. Komisjoni seisukohast anti kõnealust abi erinevas vormis, see tähendab muu hulgas hagejale rahaliste ülekannete tegemises Telekomi vahendusel, riiklikes garantiides, millest hageja kasu sai, ja pensionitoetustes.
5 4. septembril 2002 esitas hageja Üldkohtusse hagi, mis registreeriti kohtuasja numbriga T‑266/02 ja milles ta nõusid 2002. aasta lõpliku otsuse tühistamist.
6 1. juuli 2008. aasta kohtuotsusega Deutsche Post vs. komisjon (T‑266/02, EU:T:2008:235) tühistas Üldkohus 2002. aasta lõpliku otsuse põhjendusel, et komisjon ei olnud tõendanud hageja eelise olemasolu.
7 2. septembri 2010. aasta kohtuotsusega komisjon vs. Deutsche Post (C‑399/08 P, EU:C:2010:481) jättis Euroopa Kohus selle kohtuotsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse rahuldamata.
a) 2007. aasta ametliku uurimismenetluse algatamise otsus
8 12. septembri 2007. aasta kirjas, mis saadeti pärast teise kaebuse saamist UPSilt, kes väitis, et kõiki esimeses kaebuses loetletud meetmeid ei olnud uuritud ja et ebaseaduslikku abi anti pärast 2002. aasta lõpliku otsuse vastuvõtmist, ja pärast veel ühe kaebuse saamist hageja konkurendilt, teavitas komisjon Saksamaa Liitvabariiki oma otsusest algatada EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud menetlus seoses riigiabiga C 36/07 (ex NN 25/07), mida Saksamaa ametivõimud andsid Deutsche Postile (ELT 2007, C 245, lk 21, edaspidi „2007. aasta uurimise algatamise otsus“). Selles uues otsuses tugines komisjon vajadusele viia hagejale riiklike vahendite andmise tagajärjel tekkinud kõikide konkurentsimoonutuste suhtes läbi üldine uurimine. Ta märkis, et 1999. aasta uurimise algatamise otsusega läbi viidud menetlust täiendatakse, et lisada hiljuti esitatud teave ja võtta lõplik seisukoht nimetatud riiklike vahendite andmise kokkusobivuse suhtes EÜ asutamislepinguga.
9 Hagiavaldusega, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 22. novembril 2007 ja mis registreeriti kohtuasja numbriga T‑421/07 palus hageja Üldkohtul 2007. aasta uurimise algatamise otsus tühistada.
10 8. detsembri 2011. aasta kohtuotsuse Deutsche Post vs. komisjon (T‑421/07, EU:T:2011:720) punktis 75 järeldas Üldkohus, et „[2007. aasta uurimise algatamise otsuse] vastuvõtmisel ajal ei olnud vaidlusaluste meetmete suhtes 1999. aasta algatamisotsusega algatatud ametlik uurimismenetlus 2002. aasta [lõpliku] otsusega lõpetatud osas, mis ületab viimati nimetatud otsuse resolutsioonis käsitletud 572 miljonit eurot“. Nimetatud kohtuotsuse punktis 78 tuletas Üldkohus sellest, et „vastuvõtmise hetkel ei muutnud [2007. aasta uurimise algatamise otsus] vaidlusaluste meetmete õiguslikku tähendust ega hageja õiguslikku olukorda“, ning punktis 80, et hagi tuli tunnistada vastuvõetamatuks.
11 Apellatsiooniastmes tõdes Euroopa Kohus 24. oktoobri 2013. aasta kohtuotsuses Deutsche Post vs. komisjon (C‑77/12 P, ei avaldata, EU:C:2013:695), et tuvastades 2002. aasta lõpliku otsuse resolutsiooni artiklis 1, et abi on ühisturuga kokkusobimatu, ja kohustades sama resolutsiooni artiklis 2 Saksamaad abi tagasi nõudma, lõpetas komisjon lõplikult menetluse, mis algatati 1999. aasta uurimise algatamise otsusega. Euroopa Kohus järeldas sellest, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis, et 1999. aastal algatatud ametlik uurimismenetlust 2002. aasta otsusega ei lõpetatud osas, mis ületab viimati nimetatud otsuse resolutsioonis käsitletud 572 miljonit eurot. Seega Euroopa Kohus tühistas 8. detsembri 2011. aasta kohtuotsuse Deutsche Post vs. komisjon (T‑421/07, EU:T:2011:720) ja suunas kohtuasja tagasi Üldkohtusse.
12 18. septembri 2015. aasta kohtuotsuse Deutsche Post vs. komisjon (T‑421/07 RENV, EU:T:2015:654) punktis 44 leidis Üldkohus, et 2007. aasta uurimise algatamise otsust tuleb kõikide selles käsitletud meetmetega seoses käsitada kui otsust, millega juba täielikult lõpetatud ametlik uurimismenetlus algatatakse uuesti. Üldkohus järeldas, et selle otsuse vastuvõtmisega rikuti nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määrust (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad [ELTL artikli 108] kohaldamiseks (EÜT 1999, L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339) ja õiguskindluse põhimõtet, kuna komisjon algatas sellega uuesti ametliku uurimismenetluse, mis oli täielikult lõpetatud 2002. aasta lõpliku otsusega, eesmärgiga teha uus lõplik otsus, ilma et see eelnev oleks tühistatud või tagasi võetud. Kuna selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebust ei esitatud, omandas see seadusjõu.
b) Otsus laiendada 2011. aasta ametlikku uurimismenetlust ja 2012. aasta lõplik otsus
13 10. mail 2011 teavitas komisjon Saksamaa Liitvabariiki otsusest C(2011) 3081 final laiendada ELTL artikli 108 lõikega 2 ette nähtud ametlikku uurimismenetlust seoses riigiabiga C 36/07 (ex NN 25/07), mida Saksamaa Liitvabariik andis Deutsche Postile, mille kokkuvõte on avaldatud Euroopa Liidu Teatajas (ELT 2011, C 263, lk 4). Selle otsusega laiendati ametlikku uurimismenetlust, mis puudutab hagejale tema universaalteenuse osutamise kohustuste kompensatsioonina antud riigiabi, toetustele, mida Saksamaa ametivõimud maksid hagejale selleks, et katta ametniku staatusega töötajate pensionikulu. Kõnealuse uue otsuse eesmärk oli laiendada 2007. aastal uuesti algatatud ametlikku uurimismenetlust selleks, et analüüsida spetsiifilisemalt pensioniskeemi, mida seni oli käsitletud vaid pealiskaudselt.
14 25. jaanuari 2012. aasta otsuses 2012/636/EL meetme C 36/07 (ex NN 25/07) kohta, mida Saksamaa on rakendanud äriühingu Deutsche Post AG kasuks (ELT 2012, L 289, lk 1, edaspidi „2012. aasta lõplik otsus“), tuvastas komisjon muu hulgas, et pensionide riiklik rahastamine kujutab endast õigusvastast riigiabi, mis on siseturuga kokkusobimatu. Samas leidis komisjon, et teatud riiklikud ülekanded hagejale kujutasid endast siseturuga kokkusobivat riigiabi ja et riiklikke garantiisid, mis puudutasid Deutsche Bundesposti võlakohustusi enne tema ümberkujundamist kolmeks aktsiaseltsiks, tuli analüüsida olemasoleva abina.
15 Hagiavaldusega, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 30. märtsil 2012 ja mis registreeriti kohtuasja numbriga T‑143/12, esitas Saksamaa Liitvabariik nõude tühistada 2012. aasta lõplik otsus.
16 Hagiavaldusega, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 4. aprillil 2012 ja mis registreeriti kohtuasja numbriga T‑152/12, esitas ka hageja nõude tühistada 2012. aasta lõpliku otsuse artiklid 1, 2 ja 4–6.
17 14. juuli 2016. aasta kohtuotsusega Saksamaa vs. komisjon (T‑143/12, EU:T:2016:406) tühistas Üldkohus 2012. aasta lõpliku otsuse artiklid 1 ja 4–6 põhjendusel, et komisjon ei olnud tõendanud hageja eelise olemasolu.
18 14. juuli 2016. aasta kohtuotsuse peale Saksamaa vs. komisjon (T‑143/12, EU:T:2016:406) enne ettenähtud tähtaja möödumist apellatsioonkaebust ei esitatud. Seega muutus see lõplikuks.
19 17. märtsi 2017. aasta kohtumääruses Deutsche Post vs. komisjon (T‑152/12, ei avaldata, EU:T:2017:188) leidis Üldkohus, et kohtuasjas T‑152/12 ei olnud enam vaja otsust langetada, kuna sellel oli sama ese, mis hagil kohtuasjas T‑143/12, milles tehti lõplikuks muutunud osaliselt tühistav kohtuotsus 14. juuli 2016. aasta kohtuotsus Saksamaa vs. komisjon (T‑143/12, EU:T:2016:406).
Menetlus ja poolte nõuded
20 Hageja esitas käesoleva menetluse algatamiseks hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 22. juulil 2011.
21 Komisjon esitas Üldkohtu 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 114 lõike 1 alusel eraldi dokumendiga vastuvõetamatuse vastuväite, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 6. oktoobril 2011.
22 Olles pooled ära kuulanud, peatati 23. juuli 2013. aasta kohtumäärusega menetlus käesolevas kohtuasjas kuni Euroopa Kohtu menetlust lõpetava otsuse tegemiseni kohtuasjas C‑77/12 P, mille ese on 8. detsembri 2011. aasta kohtuotsus Deutsche Post vs. komisjon (T‑421/07, EU:T:2011:720) ja mis leidis aset 24. oktoobril 2013.
23 12. mai 2014. aasta kohtumäärusega lubati komisjoni nõuete toetuseks menetlusse astuda UPSil ja UPS Deutschland Inc. & Co. OHG‑l, mis nüüd kannab nime United Parcel Service Deutschland Sàrl & Co. OHG.
24 15. septembri 2014. aasta kohtumäärusega peatati taas menetlus käesolevas kohtuasjas kuni menetlust lõpetava otsuse tegemiseni kohtuasjas T‑421/07 RENV, mis leidis aset 18. septembril 2015 ja mis viis 2007. aasta uurimise algatamise otsuse tühistamiseni.
25 Pärast menetluse jätkamist otsustas Üldkohus 20. novembri 2015. aasta kohtumäärusega liita vastuvõetamatuse vastuväite sisulise arutamisega.
26 7. jaanuaril 2016 esitas komisjon kostja vastuse.
27 25. veebruaril 2016 esitas hageja repliigi.
28 14. märtsil 2016 esitasid menetlusse astujad ühised menetlusse astuja seisukohad.
29 20. aprillil 2016 esitas komisjon vasturepliigi.
30 24. novembri 2016. aasta kirjaga palus Üldkohus menetlust korraldava meetmena pooltel esitada oma seisukohad tagajärgede kohta, mis tulenesid 14. juuli 2016. aasta kohtuotsusest Saksamaa vs. komisjon (T‑143/12, EU:T:2016:406) seoses otsuse tegemise vajaduse võimaliku äralangemisega vastavalt Üldkohtu kodukorra artikli 131 lõikele 1 eelkõige osas, mis puudutab ametliku uurimisemenetluse jätkamist seoses 2012. aasta lõpliku otsuse selle osaga, mis tühistati, ja selle kohta, kas hageja põhjendatud huvi on säilinud.
31 Pooled esitasid oma seisukohad ettenähtud tähtaja jooksul.
32 Esimese koja ettepanekul otsustas Üldkohus kodukorra artikli 28 alusel anda kohtuasja üle laiendatud kohtukoosseisule.
33 18. detsembri 2017. aasta kirjaga esitas Üldkohus menetlust korraldava meetmena pooltele kohtuistungi jaoks kirjalikke küsimusi.
34 Pooled vastasid Üldkohtu küsimustele ettenähtud tähtaja jooksul.
35 Hageja palub Üldkohtul:
– lükata vastuvõetamatuse vastuväide tagasi;
– tühistada vaidlustatud otsus;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
36 Komisjon, keda toetavad menetlusse astujad, palub Üldkohtul:
– esimese võimalusena jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata;
– teise võimalusena tuvastada, et hagi suhtes ei tule otsust langetada, kuna hageja on kaotanud oma põhjendatud huvi;
– kolmanda võimalusena jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
Vastuvõetavus
37 Komisjon väidab vastuvõetamatuse vastuväites, et vaidlustatud otsuse eesmärk oli vaid kaitsta Saksamaa Liitvabariigi kaitseõigusi seoses abi mõistega ja kõnealuste meetmete kokkusobivusega siseturuga, tekitamata iseseisvaid õiguslikke tagajärgi, ja et seega ei ole tegemist vaidlustatava aktiga. Sel samal põhjusel ei ole hagejal igal juhul mingit põhjendatud huvi selle otsuse tühistamise suhtes. Komisjon ei ole ka nõus sellega, et 14. juuli 2016. aasta kohtuotsusest Saksamaa vs. komisjon (T‑143/12, EU:T:2016:406) tulenevalt ei ole vaja enam otsust langetada.
38 Hageja vaidleb komisjoni argumentidele vastu ja väidab, et tema põhjendatud huvi säilib seni, kuni komisjon ei ole vaidlustatud otsust kehtetuks tunnistanud.
39 Menetlusse astujad toetavad komisjoni järeldusi hagi vastuvõetavuse küsimuses ja nad ei ole samuti nõus sellega, et 14. juuli 2016. aasta kohtuotsusest Saksamaa vs. komisjon (T‑143/12, EU:T:2016:406) tulenevalt ei ole vaja enam otsust langetada. Nende hinnangul on pärast 2012. aasta lõpliku otsuse tühistamist Üldkohtu poolt hagejal jätkuvalt põhjendatud huvi, et komisjon teeks uue lõpliku otsuse.
40 Tuleb märkida, et komisjon tugineb käesoleva hagi vastuvõetamatuse väites sisuliselt samadele põhjendustele, mille ta juba esitas 2007. aasta menetluse algatamise otsuse peale esitatud hagi. Kuigi Euroopa Kohus lükkas need argumendid oma 24. oktoobri 2013. aasta kohtuotsuses Deutsche Post vs. komisjon (C‑77/12 P, ei avaldata, EU:C:2013:695) juba tagasi, kinnitas komisjon kohtuistungil, et ta soovib jääda oma vastuvõetamatuse vastuväite juurde.
41 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on aktid või otsused, mille peale saab esitada tühistamishagi ELTL artikli 263 tähenduses, meetmed, mis tekitavad hageja huve puudutavaid siduvaid õiguslikke tagajärgi, tuues kaasa selge muutuse tema õiguslikus seisundis (13. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus Deutsche Post ja Saksamaa vs. komisjon, C‑463/10 P ja C‑475/10 P, EU:C:2011:656, punktid 37 ja 38, ning 24. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus Deutsche Post vs. komisjon, C‑77/12 P, ei avaldata, EU:C:2013:695, punkt 51).
42 Mis puudutab konkreetselt ELTL artikli 108 lõikes 2 ette nähtud ametliku uurimismenetluse algatamise otsuse siduvaid õiguslikke tagajärgi meetmele, mida juba rakendatakse ja mis on kvalifitseeritud uueks abiks, siis selline otsus tingimata muudab käsitletava meetme ja sellest kasu saavate ettevõtjate õiguslikku seisundit eelkõige seoses selle meetme rakendamise jätkamisega. Pärast sellise otsuse vastuvõtmist on kõnealuse meetme seaduslikkuse suhtes olemas vähemalt tõsine kahtlus, mis peab tooma kaasa selle, et liikmesriik peatab maksete tegemise, kuna ELTL artikli 108 lõikes 2 ette nähtud ametliku uurimismenetluse algatamine välistab kohese otsuse tegemise meetme ühisturuga kokkusobivuse kohta, mis võimaldaks seaduslikult jätkata kõnealuse meetme rakendamist. Niisugusele otsusele saaks tugineda liikmesriigi kohtus, kellel palutakse rakendada kõiki ELTL artikli 108 lõike 3 viimase lause rikkumisest tulenevaid tagajärgi. Lõpuks võib kõnealune otsus kaasa tuua selle, et ettevõtjad, keda meede soodustab, keelduvad igal juhul uutest maksetest või hangivad võimaliku hilisema rahalise hüvitise jaoks vajaliku summa. Äriringkond võtab oma suhetes kõnealuste soodustatud isikutega samuti arvesse nende ebakindlat õiguslikku ja rahalist olukorda (vt 24. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus Deutsche Post vs. komisjon, C‑77/12 P, ei avaldata, EU:C:2013:695, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 22. mai 2015. aasta kohtumäärus Autoneum Germany vs. komisjon, T‑295/14, ei avaldata, EU:T:2015:350, punkt 17).
43 Käsitletavas asjas kvalifitseeris komisjon vaidlustatud otsuse punktis 80 pensionitoetused uueks abiks. Ta nimetas vaidlustatud otsuse punktis 103 mitme miljardi euro suurust summat, mis vastas summale, mida hageja oleks aastatel 1995–2007 pidanud tasuma pensionifondi, et tagada konkurentsi säilimine teiste samal turul tegutsenud ettevõtjatega. Lisaks tõi ta vaidlustatud otsuse punktis 106 välja Saksamaa Liitvabariigi kohustuse peatada vaidlusaluste abimeetmete rakendamine.
44 Tulenevalt eespool punktis 42 viidatud kohtupraktikast ei ole asjaomase meetme rakendamise peatamise kohustus ametliku uurimismenetluse algatamise otsuse, nagu vaidlustatud otsus, ainus õiguslik tagajärg. Nimelt ohustab hagejat sellise otsuse tõttu muu hulgas oht, et riigisisene kohus võtab ajutisi meetmeid selleks, et tagada esiteks asjaomaste poolte huve ja teiseks ametliku uurimismenetluse algatamise otsuse soovitud toimet. Selles kontekstis võib riigisisene kohus konkreetsemalt kohustada võimalik antud abi tagasi nõudma (vt selle kohta 21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hansestadt Lübeck, C‑524/14 P, EU:C:2016:971, punktid 29–31).
45 Käsitletavas asjas kinnitas hageja kohtuistungil, et pärast vaidlustatud otsuse vastuvõtmist kogus ta vajalikke summasid võimalike tagasimaksete jaoks, mida ta pidanuks tegema, kui tehakse negatiivne lõplik otsus.
46 Kõiki neid kaalutlusi arvestades tuleb järeldada, et vaidlustatud otsus kujutas hagi esitamise ajal endast akti, mis võis mõjutada hageja huve, tuues kaasa selge muutuse tema õiguslikus seisundis, ja et seega esinevad kõik ELTL artikli 263 tähenduses vaidlustatava akti elemendid.
47 Lisaks tuleb seoses komisjoni ja menetlusse astujate argumentidega, millega soovitakse seada kahtluse alla hageja põhjendatud huvi, meeles pidada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on põhjendatud huvi põhiline ja esmane tingimus iga kohtule esitatud hagi puhul (vt 15. mai 2013. aasta kohtumäärus Post Invest Europe vs. komisjon, T‑413/12, ei avaldata, EU:T:2013:246, punkt 22). Mainitud nõue tagab menetluse tasandil selle, et hea õigusemõistmise huvides ei esitataks Üldkohtule arvamusetaotlusi ega küsimusi, mis oleks puhtalt teoreetilised (vt selle kohta 19. juuni 2009. aasta kohtuotsus Socratec vs. komisjon, T‑269/03, ei avaldata, EU:T:2009:211, punkt 38). Liidu kohus võib üksnes poolte argumentidest endist kaugemale minnes analüüsida omal algatusel seda, kas hagejal puudub põhjendatud huvi hagi esitada või seda käigus hoida, kuna pärast hagi esitamist on tekkinud asjaolu, mis võib hagilt võtta hageja jaoks kogu kasuliku mõju, ja tunnistada sel alusel hagi vastuvõetamatuks või esemetuks (vt selle kohta analoogia alusel 19. oktoobri 1995. aasta kohtuotsus Rendo jt vs. komisjom, C‑19/93 P, EU:C:1995:339, punkt 13).
48 Põhjendatud huvi peab säilima kuni kohtuotsuse tegemiseni, vastasel juhul võidakse asjas kohtuotsust mitte teha, mis eeldab, et hagi peab selle esitajale tooma selle lõpptulemuse kaudu mingit kasu (7. juuni 2007. aasta kohtuotsus Wunenburger vs. komisjon, C‑362/05 P, EU:C:2007:322, punkt 42, ja 7. detsembri 2011. aasta kohtumäärus Fellah vs. nõukogu, T‑255/11, ei avaldata, EU:T:2011:718, punkt 12).
49 Tühistamishagi raames tuleb hageja põhjendatud huvi säilimist hinnata konkreetsest üksikjuhtumist lähtuvalt, võttes arvesse eelkõige väidetava õigusvastasuse tagajärgi (28. mai 2013. aasta kohtuotsus Abdulrahim vs. nõukogu ja komisjon, C‑239/12 P, EU:C:2013:331, punkt 65). Hageja põhjendatud huvi säilime eeldab, et vaidlustatud akti tühistamine ise võib endiselt tekitada talle õiguslikke tagajärgi (vt 15. mai 2013. aasta kohtumäärus Post Invest Europe vs. komisjon, T‑413/12, ei avaldata, EU:T:2013:246, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika).
50 Antud juhul tuleb analüüsida, piirdumata tingimata ainult poolte esitatud argumentidega, kas vaidlustatud otsus, millega laiendati 2007. aasta menetluse algatamise otsusega uuesti algatatud menetlust selleks, et „uurida süvendatumalt“, kas pensionitoetused andsid hagejale eelise või mitte, tekitab jätkuvalt hagejale õiguslikke tagajärgi pärast 2012. aasta lõpliku vastuvõtmist, millega lõpetati 2007. aastal uuesti algatatud menetlus niisugusena nagu vaidlustatud otsusega seda laiendati, ja 14. juuli 2016. aasta kohtuotsuse Saksamaa vs. komisjon (T‑143/12, EU:T:2016:406) kuulutamist, millega tühistati 2012. aasta lõplik otsus.
51 Kohtupraktikast nähtub, et kui hagi esitatakse esiteks otsuse peale algatada riigisisese meetme ametlik uurimismenetlus ja teiseks lõpliku otsuse peale, millega lõpetatakse nimetatud menetlus ja millega tunnistatakse uuritud riigisisene meede siseturuga kokkusobimatuks riigiabiks, kaasneb selle viimati nimetatud otsuse peale esitatud hagi rahuldamata jätmisega see, et ametliku uurimismenetluse alustamise otsuse peale esitatud hagi kaotab oma eseme (vt selle kohta 13. juuni 2000. aasta kohtuotsus EPAC vs. komisjon, T‑204/97 ja T‑270/97, EU:T:2000:148, punktid 153–159; 6. märtsi 2002. aasta kohtuotsus Diputación Foral de Álava vs. komisjon, T‑168/99, EU:T:2002:60, punktid 22–26, ja 9. septembri 2009. aasta kohtuotsus Diputación Foral de Álava jt vs. komisjon, T‑30/01–T‑32/01 ja T‑86/02–T‑88/02, EU:T:2009:314, punktid 345–363).
52 Seda kohtupraktikat ei saa siiski käsitletavasse asja üle kanda, kuna vaidlustatud otsust eristab asjaolu, et esiteks tehti see pärast 1. juuli 2008. aasta kohtuotsust Deutsche Post vs. komisjon (T‑266/02, EU:T:2008:235), millega Üldkohus tühistas 2002. aasta lõpliku otsuse, teiseks on selle eesmärk süvendada 2007. aasta uurimise algatamise otsust, mis seejärel tühistati 18. septembri 2015. aasta kohtuotsusega Deutsche Post vs. komisjon (T‑421/07 RENV, EU:T:2015:654), ja kolmandaks eelneb see 2012. aasta lõplikule otsusele, mis samuti tühistati 14. juuli 2016. aasta kohtuotsusega Saksamaa vs. komisjon (T‑143/12, EU:T:2016:406). Olgu meelde tuletatud, et viimati nimetatud kohtuotsuse peale apellatsioonkaebust ei esitatud ja seega on see nüüd lõplik.
53 Võttes arvesse 2012. aasta lõpliku otsuse tühistamist 14. juuli 2016. aasta kohtuotsusega Saksamaa vs. komisjon (T‑143/12, EU:T:2016:406), tuleb siiski märkida, et väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et välja arvatud juhul, kui tuvastatud rikkumine toob endaga kaasa kogu menetluse õigusvastasuse, võib menetlust, mille eesmärk on asendada tühistatud õigusvastane akt, jätkata täpselt sellest kohast, kus õigusvastasus tekkis. Liidu akti tühistamine ei pruugi seega mõjutada ettevalmistavaid akte ja mitmest etapist koosnevat haldusmenetlust lõpetava akti tühistamine ei pruugi kaasa tuua vaidlustatud akti vastuvõtmisele eelnenud kogu menetluse tühistamist, hoolimata tühistamisotsuse menetluslikest või sisulistest põhjendustest (7. novembri 2013. aasta kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, C‑587/12 P, ei avaldata, EU:C:2013:721, punkt 12, ja 6. juuli 2017. aasta kohtuotsus SNCM vs. komisjon, T‑1/15, ei avaldata, EU:T:2017:470, punkt 69).
54 Sellega seoses tuleb täpsustada, et kuigi komisjon möönis käesoleva kohtuasja menetluses kaudselt, et vaidlustatud otsust, mis küll ei ole liidu õiguskorrast kadunud, ei saa enam kasutada alusena uuele otsusele, millega lõpetatakse ametlik uurimismenetlus, ei ole ta seda otsust siiani kehtetuks tunnistanud. Sellest võiks järeldada, et komisjonil on praeguses etapis endiselt võimalus jätkata menetlust vaidlustatud otsuse vastuvõtmise etapis. Seetõttu ohustab hagejat endiselt risk, et ta peab komisjoni väidetava abi sellest otsusest tulenevalt tagasi maksma, nagu on juba märgitud eespool punktis 44.
55 Lisaks sellele, võttes arvesse, et komisjoni poolt alates aastast 1999 algatatud kolm ametlikku uurimismenetlust on omavahel põimunud ja et Euroopa Kohus ning Üldkohus on nende menetluste algatamise ja lõpetamise otsuste kohta teinud järjestikku erinevaid otsuseid, tuleb märkida, et vastavalt oma kohustustele, mis on sätestatud ELTL artiklis 266, peab komisjon võtma meetmed, et täita 1. juuli 2008. aasta kohtuotsust Deutsche Post vs. komisjon (T‑266/02, EU:T:2008:235), 18. septembri 2015. aasta kohtuotsust Deutsche Post vs. komisjon (T‑421/07 RENV, EU:T:2015:654), ja 14. juuli 2016. aasta kohtuotsust Saksamaa vs. komisjon (T‑143/12, EU:T:2016:406), mille liidu kohtud on juba teinud ja mis on omandanud seadusjõu.
56 Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et institutsioon, kelle aktid liidu kohus on tühistanud, peab tõepoolest kindlaks määrama, millised on tühistavate kohtuotsuste täitmiseks nõutud meetmed. Teostades oma sellekohast kaalutlusõigust, peab ta siiski järgima nii selle kohtuotsuse põhjendusi kui ka kohaldatavaid liidu õiguse sätteid (vt 24. aprilli 2017. aasta kohtuotsus HF vs. parlament, T‑584/16, EU:T:2017:282, punkt 79 ja seal viidatud kohtupraktika).
57 ELTL artikkel 266 kohustab aga asjaomast institutsiooni vältima seda, et tühistatud akti asendavad aktid sisaldaksid samasuguseid puudusi kui need, mis on tuvastatud tühistavas kohtuotsuses. Neid põhimõtteid kohaldatakse seda enam juhul, kui asjaomane tühistav kohtuotsus on omandanud seadusjõu (10. novembri 2010. aasta kohtuotsus Siseturu Ühtlustamise Amet vs. Simões Dos Santos, T‑260/09 P, EU:T:2010:461, punktid 70 ja 73).
58 Järelikult on hagejal jätkuvalt huvi saavutada vaidlustatud otsuse tühistamine ja selle otsuse kadumine õiguskorrast, kuna selle otsuse tühistamise korral on komisjon kohustatud, eeldusel, et ta otsustab eespool punktis 55 viidatud kolme tühistava kohtuotsuse täitmismeetmete võtmiseks, mida nõuavad ELTL artikli 266 sätted, teha uue ametliku uurimismenetluse taasalgatamise otsuse, tagama, et see uus otsus ei sisaldaks samu puudusi, mida sisaldasid kõik eelnevad otsused.
59 Igal juhul, arvestades erandlikku menetluslikku keerukust, mis on seotud mitme haldus- ja kohtuotsuse olemasoluga, mis käsitlevad samu abimeetmeid, tuleb järeldada, et hageja asub õiguslikult iseäranis ebakindlas olukorras, mida saaks selgitada vaid käesoleva kohtuasja sisuline analüüsimine ja vaidlustatud otsuse võimalik tühistamine, mistõttu on seda tugevam tema põhjendatud huvi kõnealust otsust vaidlustada.
60 Siinkohal tuleb täpsustada, et nii kaua, kui komisjon leiab, et tal on jätkuvalt võimalus teha uus lõplik otsus, ei saa hageja isegi ajutiselt ette näha abisummat või vajaduse korral intressi õigusvastase ajavahemiku eest, mille maksmist temalt võidakse nõuda.
61 Nimelt, sõltuvalt sellest, kas komisjon leiab, et hageja kasutusse antud summad kuuluvad autonoomselt menetluse alla, mis algatati aastal 1999, 2007 või 2011, võib tagasinõutava abi summa juhul, kui asjaomane abi kvalifitseeritakse uueks abiks ja tuvastatakse selle kokkusobimatus siseturuga, märkimisväärselt varieeruda, kuna vastavalt nõukogu 13. juuli 2015. aasta määruse (EL) 2015/1589, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 108 kohaldamiseks (ELT 2015, L 248, lk 9), artikli 17 lõikele 2 katkestab esimene komisjonipoolne või komisjoni nõudmise peale liikmesriigipoolne ebaseadusliku abiga seotud toiming aegumistähtaja kulgemise. Vastaval juhul, kui võimalik abi tuleks tunnistada siseturuga kokkusobivaks, nii et komisjon võiks nõuda eest üksnes intressi maksmist ajavahemiku eest, mil ebaseaduslikkus kestis (vt selle kohta 12. veebruari 2008. aasta kohtuotsus CELF ja ministre de la Culture et de la Communication, C‑199/06, EU:C:2008:79, punkt 55), erineks selle ajavahemiku pikkus, mil ebaseaduslikkus kestis ja mille alusel seda intressi tuleks arvutada, samuti sõltuvalt komisjoni ametliku uurimismenetluse alguspunktist.
62 Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb tõdeda, et hagejal on jätkuvalt põhjendatud huvi vaidlustatud otsuse vaidlustamiseks, ja seda sõltumata asjaolust, et 2007. aasta uurimise taasalgatamise otsus ja 2012. aasta lõplik otsus on juba tühistatud.
63 Seega tuleb järeldada esiteks, et hagi on vastuvõetav, ja teiseks, et see ei ole kaotanud oma eset. Seega tuleb vastuvõetamatuse vastuväide tervikuna tagasi lükata, nii nagu ka komisjoni ja menetlusse astujate kõik argumendid, millega soovitakse tuvastada hageja põhjendatud huvi äralangemist.
Sisulised küsimused
64 Hageja põhjendab hagi sisuliselt kuue väitega. Esimesed viis väidet tuginevad komisjoni ilmsetele hindamisvigadele. Kuues väide tugineb ELTL artikli 296 lõikes 2 ette nähtud põhjendamiskohustuse ning proportsionaalsuse, õiguskindluse ja diskrimineerimiskeelu põhimõtete rikkumisele.
65 Tuleb meeles pidada, et põhjenduste puudumisele või ebapiisavusele tugineva väitega soovitakse tõendada oluliste menetlusnormide rikkumist ja seetõttu tuleb seda niisugusena analüüsida eraldiseisvalt hinnangust, mis antakse vaidlustatud otsuse põhjenduste ebatäpsusele, mida tuleb kontrollida selle otsuse põhjendatuse analüüsimisel (vt selle kohta 2. aprilli 1998. aasta kohtuotsus komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, C‑367/95 P, EU:C:1998:154, punkt 67, ja 15. detsembri 2005. aasta kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, C‑66/02, EU:C:2005:768, punkt 26).
66 Käsitletavas asjas tuleb seega analüüsida kuuendat väidet, mis tugineb eelkõige ELTL artikli 296 lõikes 2 sätestatud põhjendamiskohustuse rikkumisele, enne, kui üldse asuda kontrollima vaidlustatud otsuse sisulist õiguspärasust, mida puudutavad ülejäänud väited.
67 ELTL artikli 107 lõikes 1 on sätestatud, et „[k]ui aluslepingutes ei ole sätestatud teisiti, on igasugune liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, siseturuga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust“.
68 Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses „riigiabiks“ kvalifitseerimisel nõutav, et kõik selles sättes esitatud tingimused on täidetud. Esiteks peab olema tegemist sekkumisega riigi poolt või riigi ressurssidest. Teiseks peab sekkumine kahjustama liikmesriikidevahelist kaubandust. Kolmandaks peab see andma abisaajale valikulise eelise. Neljandaks peab see kahjustama või ähvardama kahjustada konkurentsi (vt 21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hansestadt Lübeck, C‑524/14 P, EU:C:2016:971, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).
69 Selleks, et anda ametliku uurimismenetluse algatamise otsuses meetmele ajutiselt „riigiabi“ õiguslik kvalifikatsioon, peab põhjendamiskohustus olema täidetud seoses kõikide tingimustega, mida ELTL artikli 107 lõikes 1 on nimetatud.
70 Nimelt peab ELTL artikli 296 lõikes 2 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõike 2 punktis c nõutav põhjendus vastama asjaomase õigusakti olemusele ning sellest peab selgelt ja üheselt nähtuma akti autoriks oleva institutsiooni arutluskäik, mis võimaldab huvitatud isikutel mõista võetud meetme põhjuseid ja pädeval kohtul teostada kontrolli (vt 21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Club Hotel Loutraki jt vs. komisjon, C‑131/15 P, EU:C:2016:989, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).
71 Mis puudutab konkreetsemalt komisjoni otsuse algatada ametlik uurimismenetlus põhjendamist, mis on ette nähtud ELTL artikli 108 lõikes 2, siis tuleb esile tuua, et vastavalt määruse 2015/1589 artikli 4 lõigetele 2 ja 4 võib sellise otsuse teha alles siis, kui komisjon pärast esialgset uurimist leiab, et meede kujutab endast uut riigiabi ja selle meetme siseturuga kokkusobivuse kohta ilmnes kahtlusi.
72 Sellest järeldub, et kui mitte tahta võtta ELTL artikli 296 lõikes 2 ette nähtud põhjendamiskohustuselt selle sisu, peab iga otsus, mille komisjon teeb esialgse uurimise etapi lõpus, sisaldama asjaomasele riiklikule meetmele antud esialgset hinnangut, mille eesmärk on kindlaks teha, kas meetmel on riigiabi laad, ja esitada – juhul, kui komisjon otsustab algatada ametliku uurimismenetluse – põhjused, miks on alust kahelda selle kokkusobivuses ühisturuga (vt selle kohta 22. oktoobri 2008. aasta kohtuotsus TV2/Danmark jt vs. komisjon, T‑309/04, T‑317/04, T‑329/04 ja T‑336/04, EU:T:2008:457, punkt 138 ja seal viidatud kohtupraktika).
73 Selline otsus, mis tehakse esialgse uurimise etapis, peab muu hulgas võimaldama huvitatud isikutel tõhusalt osaleda ametlikus uurimismenetluses, mille raames neil on võimalus esitada enda argumendid. Selleks peab otsus võimaldama neile teada saada põhjendused, millest lähtudes komisjon asus esialgu seisukohale, et kõnesolev meede võidakse kvalifitseerida uueks riigiabiks, ja mille tõttu võis kahelda selle abi ühisturuga kokkusobivuses (vt 22. oktoobri 2008. aasta kohtuotsus TV2/Danmark jt vs. komisjon, T‑309/04, T‑317/04, T‑329/04 ja T‑336/04, EU:T:2008:457, punkt 139 ja seal viidatud kohtupraktika).
74 Kuuenda väite analüüsimisel tuleb konkreetsemalt kontrollida, kas komisjon esitas vaidlustatud otsuses piisavalt põhjendusi, miks ta pärast esialgset uurimist järeldas, et kõnealuse meetme võib ajutiselt kvalifitseerida riigiabiks isegi enne, kui kontrollida, kas see abi oli uus ja siseturuga kokkusobiv.
75 Hageja väidab sisuliselt, et komisjon rikkus tal antud juhul olnud põhjendamiskohustust. Esiteks jättis ta vaidlustatud otsuses arvutamata selle, mil määral erines see sotsiaalmaksude summa, mida Saksamaa Liitvabariik tegelikult hagejale maksis (millest tuli maha arvata summa, mis vastas lubatud postitariifide suurendamisele) ja sellest sotsiaalmaksude summast, mida maksid tema konkurendid üldise sotsiaalkindlustuskorra raames. Teiseks ei täpsustanud ta põhjuseid, miks ta leidis, et see, mis ulatuses hageja oli sotsiaalmaksu tasunud, ei omanud väidetava riigiabi summa arvutamisel tähtsust. Kolmandaks ei põhjendanud komisjon piisavalt oma hinnangut väidetava risttoetuse olemasolu kohta, mis toimus lubatud postitariifide suurendamise vormis, et võtta arvesse sotsiaalseid kulusid, mida hageja oli tasunud. Neljandaks ei selgitanud ta, miks tuli sellises analüüsis tugineda üksnes kulude siseturuga kokkusobivuse kontrollimisele.
76 Komisjon ja menetlusse astujad vaidlevad hageja argumentidele vastu.
77 Esiteks tuleb rõhutada, et vaidlustatud otsus ei ole esimene ametliku uurimisemenetluse algatamise otsus, mille komisjon vaidlusaluse meetme suhtes on teinud. Abi suhtes, mis anti hageja pensionifondi maksete tegemise kujul, on juba tehtud 1999. aasta uurimise algatamise otsus, 2007. aasta uurimise algatamise otsus ning 2002. ja 2012. aasta lõplikud otsused.
78 Ent 18. septembri 2015. aasta kohtuotsusega Deutsche Post vs. komisjon (T‑421/07 RENV, EU:T:2015:654) tühistas Üldkohus 2007. aasta uurimise algatamise otsuse, mille raames, nagu komisjon märkis vaidlustatud otsuse punktis 5, oli küsimust, kas pensionitoetused andsid hagejale eelise või mitte, „hinnatud pealiskaudselt“ ja seda tuli veel „süvendatumalt analüüsida“.
79 Seda iseäralikku menetluslikku konteksti arvestades tuleb järeldada, et komisjonil oli vaidlustatud otsust tehes konkreetsete põhjenduste esitamise kohustus ELTL artikli 296 lõike 2 tähenduses, kuna tal oli juba kõigepealt 1999. aastal algatatud ja 2007. aastal uuesti algatatud ametliku uurimismenetluse raames võimalus käsitleda küsimust, kas riiklikud maksed hageja pensionifondi kujutasid endast riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses.
80 Kuna komisjon kvalifitseeris vaidlustatud otsuse otsuseks, millega laiendati 2007. aastal uuesti algatatud menetlust, ei saa ta väita, rikkumata ELTL artikli 296 lõikes 2 ette nähtud põhjendamiskohustust, et tal ei olnud isegi mitte esialgselt võimalik tuvastada, kas mõni ELTL artikli 107 lõikes 1 sätestatud kriteeriumidest oli täidetud, ja piirduda kahtluste väljendamisega, esitamata selle kohta piisavaid põhjendusi.
81 Vaidlustatud otsuse punktidest 64–67 nähtub, et selles osas, mis käsitleb hinnangut riigiabi olemasolule vastavalt ELTL artikli 107 lõikele 1 ja eelkõige majandusliku ainueelise olemasolule, tõi komisjon üksnes esile raskused, mis tekkisid, kui tal tuli tuvastada ettevõtjad, kelle õiguslikku ja faktilist olukorda võis pidada sarnaseks hageja omaga. Ta märkis eelkõige, et kuna hagejal oli universaalsete postiteenuste sektoris ainuõigus ja liitvabariigi posti ümberkujundamisel tehti talle arvukalt ülekandeid ja anti riiklikke garantiisid, oli ta erilises ja pretsedenditus olukorras.
82 Neid asjaolusid arvestades järeldas komisjon, et majandusliku ainueelise olemasolu ei ole võimalik tõendada võrdlusega hagejal ja tema konkurentidel lasuvate kohustuste vahel. Ta täpsustas seevastu, et hageja konkurentide võrdlev analüüs on kohane abi kokkusobivuse kontrollimisel ja eelkõige konkurentsi kahjustamise sügavama analüüsi etapis.
83 Vaidlustatud otsuse ülejäänud osas leidis komisjon seega abi siseturuga kokkusobivuse analüüsimisel, et viitemäära alusel võis võrrelda sotsiaalmakse, mida maksis hageja ja neid, mida maksid tema eraõiguslikud konkurendid. Samas ei esitanud ta mingeid põhjendusi selgitamaks, kuidas vaidlusaluse abi kokkusobivuse analüüsimisel esitatud järeldused toetasid või rääkisid vastu järeldustele, mis esitati valikulise majandusliku eelise olemasolu hindamisel ja seda enam riigiabi olemasolu hindamisel ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses.
84 Kõiki neid kaalutlusi arvestades tuleb järeldada, et tuues esile, et vaidlustatud otsuses ei sisaldu mingit arvutust, mis võimaldaks võrrelda hagejal ja tema konkurentidel lasuvaid kohustusi vaidlusaluse meetme kvalifitseerimisel riigiabiks ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, samas kui selline võrdlus viidi läbi kõnealuse abi siseturuga kokkusobivuse hindamisel, tõendas hageja õigesti, et rikutud on ELTL artiklis 296 ette nähtud põhjendamiskohustust.
85 Siinkohal on paslik meelde tuletada, et 14. juuli 2016. aasta kohtuotsuse Saksamaa vs. komisjon (T‑143/12, EU:T:2016:406), millega tühistati 2012. aasta lõplik otsus, mille komisjon tegi 2007. aastal järjekordselt uuesti algatatud ja vaidlustatud otsusega laiendatud ametliku uurimismenetluse lõpus, punktis 148 viitas Üldkohus kohtupraktikale, mille kohaselt peab komisjon just ELTL artikli 107 lõike 1 kohaldamise etapis, see tähendab eelise olemasolu tõendamise etapis tõendama seda, et osaline vabastamine kohustusest teha sissemakseid pensionifondidesse kujutab endast eelmise turgu valitseva ettevõtja jaoks oma konkurentide suhtes valikulist majanduslikku eelist.
86 Üldkohus järeldas 14. juuli 2016. aasta kohtuotsuse Saksamaa vs. komisjon (T‑143/12, EU:T:2016:406) punktides 150 ja 151 sisuliselt, et kuigi komisjon püüdis 2012. aasta lõplikus otsuses valikulise majandusliku eelise tegelikku olemasolu tõepoolest tõendada, tegi ta seda alles abi siseturuga kokkusobivuse kontrollimise etapis. Seega nõustus Üldkohus Saksamaa Liitvabariigi argumendiga, mille kohaselt rikkus komisjon õigusnormi, kui ta „alustas võrdlust kuludega, mida ettevõtja peab „tavapäraselt“ vastavalt Saksa sotsiaalõiguse normidele töötajate suhtes kandma, alles asjaomase meetme siseturuga kokkusobivuse analüüsimise raames“.
87 Lisaks sellele rõhutas Üldkohus 14. juuli 2016. aasta kohtuotsuse Saksamaa vs. komisjon (T‑143/12, EU:T:2016:406) punktides 152–154, et komisjonil on kohustus tõendada abisaajale antud majandusliku eelise olemasolu siis, kui ta analüüsib küsimust, kas meede kuulub ELTL artikli 107 lõike 1 kohaldamisalasse.
88 Kuna aga meetme esialgne kvalifitseerimine riigiabiks ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses toimub vastavalt ELTL artikli 108 lõikele 2 koostoimes määruse 2015/1589 artikli 4 lõigetega 2 ja 4 alates selle meetme esialgse uurimise ja ametliku uurimismenetluse algatamise otsuse tegemisest, tuleb käsitletavas asjas järeldada, et kohustus põhjendada hageja majandusliku eelise olemasolu vastavalt ELTL artikli 107 lõikele 1 lasus komisjonil juba esialgse uurimise lõpus, mitte aga üksnes seoses otsusega, mis tehti ametliku uurimismenetluse lõpus.
89 Sellest järeldub, et kuna komisjon ei põhjendanud eelise olemasolu piisavalt selgelt ja üheselt mõistetavalt, nagu nõuab ELTL artikli 107 lõige 1, asudes samas kohe hindama vaidlusaluse abi kokkusobivust siseturuga, asetas ta hageja esialgse uurimise lõpus ja vaidlustatud otsuse tegemise etapis õiguslikult ebakindlasse olukorda. See komisjonipoolne tegemata jätmine ei võimalda ka liidu kohtul teostada oma kontrolli seoses vaidlusaluse meetme esialgse kvalifitseerimisega „abiks“ ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses.
90 Seega tuleb kuuenda väitega nõustuda osas, milles see viitab põhjendamiskohustuse rikkumisele.
91 Kuna käesoleva väite analüüsimisel osas, milles see põhineb põhjendamiskohustuse rikkumisele, ilmnes, et vaidlustatud otsus sisaldab rikkumisi, mis omavad sisulist tähtsust vaidlustatud otsuse üldises ülesehituses, tuleb see otsus oluliste menetlusnormide rikkumise tõttu tühistada, ilma et oleks vaja analüüsida selle väite raames esitatud teiste argumentide ja teiste väidete põhjendatust.
Kohtukulud
92 Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
93 Kuna komisjon on kohtuvaidluse kaotanud ja hageja on komisjonilt kohtukulude hüvitamist nõudnud, tuleb hageja kohtukulud välja mõista komisjonilt, kes ühtlasi kannab ise enda kohtukulud.
94 Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 3 kannavad UPS ja United Parcel Service Deutschland kumbki oma kohtukulud ise.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (esimene koda laiendatud koosseisus)
otsustab:
1. Lükata vastuvõetamatuse vastuväide tagasi.
2. Tühistada Euroopa Komisjoni 10. mai 2011. aasta otsus C(2011) 3081 final laiendada ELTL artikli 108 lõikega 2 ette nähtud ametlikku uurimismenetlust seoses riigiabiga C 36/07 (ex NN 25/07), mida Saksamaa Liitvabariik andis Deutsche Postile.
3. Mõista Deutsche Post AG kohtukulud välja komisjonilt, kes ühtlasi kannab ise enda kohtukulud.
4. Jätta UPS Europe SPRL/BVBA ja United Parcel Service Deutschland Sàrl & Co. OHG kohtukulud nende endi kanda.
Pelikánová | Valančius | Nihoul |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 10. aprillil 2019 Luxembourgis.
Allkirjad
i Käesoleva otsuse eestikeelse teksti märksõnu on pärast selle elektroonilist avaldamist keeleliselt muudetud.