EUROOPA KOHTU OTSUS (teine koda)
16. veebruar 2006(*)
Töötajate vaba liikumine – Euroopa ühenduste ametnikud ja töötajad – Vanematoetused – Selle perioodi arvestamine, mil isik oli kaetud Euroopa ühenduste ühise ravikindlustusskeemiga
Kohtuasjas C‑185/04,
mille esemeks on EÜ artikli 234 alusel länsrätten i Stockholms län’i (Rootsi) 20. aprilli 2004. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 22. aprillil 2004, menetluses
Ulf Öberg
versus
Försäkringskassan, länskontoret Stockholm, varem Stockholms läns allmänna försäkringskassa,
EUROOPA KOHUS (teine koda),
koosseisus: koja esimees C. W. A. Timmermans, kohtunikud R. Schintgen, R. Silva de Lapuerta (ettekandja), G. Arestis ja J. Klučka,
kohtujurist: A. Tizzano,
kohtusekretär: ametnik C. Strömholm,
arvestades kirjalikus menetluses ja 17. novembri 2005. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:
– U. Öberg ise ja tema esindaja: J. Hettne,
– Rootsi valitsus, esindaja: A. Kruse,
– Soome valitsus, esindaja: T. Pynnä,
– Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad D. Martin ja K. Simonsson,
arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus puudutab EÜ artikli 12, EÜ artikli 17 lõike 2, EÜ artiklite 18 ja 39, nõukogu 15. oktoobri 1968. aasta määruse (EMÜ) nr 1612/68 töötajate liikumisvabaduse kohta ühenduse piires (EÜT L 257, lk 2; ELT eriväljaanne 05/01, lk 15) artikli 7 lõigete 1 ja 2 ning nõukogu 3. juuni 1996. aasta direktiivi 96/34/EÜ Euroopa Tööandjate Föderatsiooni, Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse ja Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni poolt lapsehoolduspuhkuse kohta sõlmitud raamkokkuleppe kohta (EÜT L 145, lk 4; ELT eriväljaanne 13/17, lk 46) tõlgendamist.
2 Kõnealune eelotsusetaotlus esitati U. Öbergi ja Stockholmi sotsiaalkindlustusameti (Försäkringskassan, länskontoret Stockholm, varem Stockholms läns allmänna försäkringskassa) vahelise vaidluse raames, mille esemeks on vanematoetuste arvutamisel selle tegevusperioodi arvesse võtmine, mille jooksul U. Öberg oli kaetud Euroopa ühenduste ühise ravikindlustusskeemiga.
Õiguslik raamistik
3 Rootsi sotsiaalkindlustusskeemide seaduse (lag (1962:381) om allmän försäkring; edaspidi „AFL”) 4. peatükk sisaldab vanematoetusi käsitlevaid sätteid.
4 AFL-i 4. peatüki paragrahvi 3 kohaselt makstakse lapse sündimise puhul vanemale vanematoetust maksimaalselt 450 päeva ja mitte kauem kui lapse 8 aastaseks saamiseni või esimese kooliaasta lõpuni, kui viimane kuupäev on hilisem.
5 Vastavalt AFL-i 4. peatüki paragrahvile 6 on vanematoetuse summa vähemalt 60 rootsi krooni (SEK) päevas (edaspidi „garanteeritud toetussumma”). Lisaks on ette nähtud, et esimese 180 päeva jooksul vastab vanematoetuse summa ühe kalendripäeva keskmisele haigushüvitisele, kui vähemalt 240 järjestikuse päeva jooksul enne sündi või eeldatavat sünnikuupäeva on vanemal olnud ravikindlustus, mis ületab garanteeritud toetussumma.
6 AFL-i 3. peatüki paragrahvi 2 kohaselt arvutatakse ühe kalendripäeva keskmine haigushüvitis sõltuvalt iga-aastasest tulust, mida kindlustatu võib oma kutsealase tegevuse eest Rootsis tõenäoliselt tasuna saada, kui olukord ei muutu.
Menetlus põhikohtuasjas ja eelotsuse küsimused
7 Rootsi kodanik U. Öberg töötas aastatel 1995–2000 Euroopa Ühenduste Kohtus, misjärel pöördus ta tagasi Rootsi. Tal on laps, kes sündis 22. septembril 1999.
8 28. augusti ja 16. novembri 2001. aasta otsustega keeldus Rootsi sotsiaalkindlustusamet U. Öbergile tema vanemapuhkuse esimese 180 päeva jooksul andmast vanematoetust, mis vastaks ühe kalendripäeva keskmisele haigushüvitisele, põhjendades keeldumist sellega, et lapse sünnile eelnenud aja jooksul töötas ta Euroopa Kohtus ja seega ei olnud tal vähemalt 240 järjestikuse päeva jooksul enne lapse sündi või eeldatavat sünnikuupäeva garanteeritud toetussummat ületavat ravikindlustust.
9 U. Öberg esitas nende otsuste peale kaebuse länsrätten i Stockholms länile, kes otsustas menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas EÜ artikliga 12, EÜ artikli 17 lõikega 2, EÜ artiklitega 18 ja 39, määruse nr 1612/68 artikli 7 lõigetega 1 ja 2 ning direktiiviga 96/34 […] on kooskõlas selline siseriiklikus õiguses kehtestatud nõue, mille kohaselt peab vanem enne lapse sündi olema vastavas liikmesriigis püsivalt elanud ja ravikindlustust omanud vähemalt 240 päeva selleks, et tal oleks õigus vanematoetusele, mille summa vastaks kalendripäeva keskmisele haigushüvitisele?
2. Juhul kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis kas ühenduse õigus nõuab, et tehes kindlaks, kas töötaja täidab siseriikliku kindlustuse saamiseks vajaliku ooteaja nõude, tuleb kõnealuse perioodi kokkuarvutamisel arvestada ka ajavahemikku, mil töötaja oli kaetud Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirjade kohase ühise ravikindlustusskeemiga?”
Eelotsuse küsimused
10 Oma kahe küsimusega, mida tuleb uurida koos, küsib eelotsust taotlenud kohus sisuliselt seda, kas olukorras, kus kohaldatakse selliseid siseriikliku õiguse sätteid nagu põhikohtuasjas, tuleb ühenduse õigust, ja eelkõige isikute vaba liikumist puudutavaid sätteid, tõlgendada nii, et seda tegevusperioodi, mille jooksul töötaja oli kaetud Euroopa ühenduste ühise ravikindlustusskeemiga, tuleb arvesse võtta.
11 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kuuluvad olenemata elukohast ja kodakondsusest EÜ artikli 39 kohaldamisalasse kõik ühenduse kodanikud, kes on kasutanud õigust töötajate vabale liikumisele ja on tegutsenud kutsealaselt muus liikmesriigis kui nende elukohaliikmesriik (12. detsembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑385/00: De Groot, EKL 2002, lk I‑11819, punkt 76; 2. oktoobri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑232/01: Van Lent, EKL 2003, lk I‑11525, punkt 14, ja 13. novembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑209/01: Schilling ja Fleck-Schilling, EKL 2003, lk I‑13389, punkt 23).
12 Lisaks sellele tasub meenutada, et Euroopa ühenduste ametnikke käsitletakse võõrtöötajatena. Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb tegelikult ka see, et ühenduse kodanik, kes töötab muus liikmesriigis kui tema päritoluliikmesriik, ei lakka olemast EÜ artikli 39 lõike 1 mõttes töötaja rahvusvahelises organisatsioonis töötamise tõttu, olenemata sellest, et töökohariiki sisenemise ja selles elamise tingimused on eraldi kehtestatud rahvusvahelise lepinguga (15. märtsi 1989. aasta otsus liidetud kohtuasjades 389/87 ja 390/87: Echternach ja Moritz, EKL 1989, lk 723, punkt 11; eespool viidatud kohtuotsus Schilling ja Fleck-Schilling, punkt 28, ja 16. detsembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑293/03: My, EKL 2004, lk I‑12013, punkt 37).
13 Seega ei saa liikmesriigi kodanikust töötaja nagu U. Öberg jääda ilma oma õigustest ja sotsiaalsetest soodustustest, mida EÜ artikkel 39 talle annab (vt eespool viidatud kohtuotsused Echternach ja Moritz, punkt 12, ning My, punkt 38).
14 Euroopa Kohus on samuti sedastanud, et töötajate vaba liikumist käsitleva EÜ asutamislepingu sätete kogumi eesmärk on hõlbustada ühenduse kodanike mis tahes kutsealast tegevust kogu Euroopa Ühenduse territooriumil ja sellega on vastuolus meetmed, mis võivad asetada neid kodanikke ebasoodsasse olukorda, kui nad soovivad teostada majandustegevust teise liikmesriigi territooriumil (7. juuli 1992. aasta otsus kohtuasjas C‑370/90: Singh, EKL 1992, lk I‑4265, punkt 16; eespool viidatud kohtuotsus De Groot, punkt 77, ja eespool viidatud kohtuotsus Van Lent, punkt 15).
15 Seega õigusnormid, mis takistavad liikmesriigi kodanikel lahkuda päritoluriigist, et kasutada oma õigust vabale liikumisele, või sunnivad neid sellest loobuma, kujutavad endast selle vabaduse piirangut, isegi kui neid kohaldatakse sõltumatult asjaomaste töötajate kodakondsusest (eespool viidatud kohtuotsused De Groot, punkt 78, Van Lent, punkt 16, ning Schilling ja Fleck-Schilling, punkt 25).
16 Siseriiklikud õigusnormid, mis vanemahüvitise arvutamisel ei arvesta neid tegevusperioode, mil isik oli kaetud Euroopa ühenduste ühise ravikindlustusskeemiga, võivad ümber veenda neid liikmesriigi kodanikke oma riigist lahkumast, et töötada mõnes Euroopa Liidu institutsioonis, mis asub teises liikmesriigis, kuna mõnes sellises institutsioonis töökohta vastu võttes kaotaksid nad õiguse saada perehüvitist siseriikliku ravikindlustusskeemi alusel, millele neil oleks olnud õigus siis, kui nad kõnealust töökohta vastu ei oleks võtnud (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus My, punkt 47).
17 Siit järeldub, et sellised siseriiklikud õigusnormid nagu põhikohtuasjas kujutavad endast töötajate vaba liikumise takistamist, mis EÜ artikliga 39 on põhimõtteliselt keelatud.
18 Siiski tuleb vaadelda, kas see takistus võiks asutamislepingu sätete seisukohalt olla õigustatud.
19 Euroopa Kohtu praktika kohaselt võib asutamislepinguga tagatud põhivabadusi piirav meede olla õigustatud üksnes siis, kui sellega taotletakse õiguspärast eesmärki, mis on asutamislepinguga kokkusobiv, ja kui ta järgib proportsionaalsuse põhimõtet. Selleks peab niisugune meede olema taotletava eesmärgi saavutamise tagamiseks sobiv ega tohi minna kaugemale, kui on vajalik eesmärgi saavutamiseks (vt eelkõige 31. märtsi 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑19/92: Kraus, EKL 1993, lk I‑1663, punkt 32, ja 26. novembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑100/01: Oteiza Olazabal, EKL 2002, lk I‑10981, punkt 43).
20 Rootsi valitsus märgib, et AFL-i kaalutlused on olnud objektiivsed, asjaomaste isikute kodakondsusest sõltumatud ja proportsionaalsed õiguspäraselt taotletava eesmärgiga, milleks on seaduslik võitlus kuritarvitustega kindlustusperioodide summeerimise põhimõtte kohaldamisel. Valitsuse arvates võib garanteeritud toetussummat ületavate peretoetuste andmine võõrtöötajatele, kes on töötanud mõne Euroopa Liidu institutsiooni juures, riiklikke sotsiaalabisüsteeme olulise finantskohustusega koormata, mille tulemusena liikmesriigid, kes Rootsi Kuningriigi kombel maksavad suurt vanematoetust, võiksid olla sunnitud seda summat vähendama.
21 Üksnes majanduslikest kaalutlustest lähtuvad põhjendused ei õigusta nende õiguste kahjustamist, mis töötajate vaba liikumist käsitlevatest EÜ asutamislepingu sätetest eraisikutele tulenevad.
22 Lisaks sellele tasub meenutada, et liikmesriigi esitatud õigustavate selgitustega peab kaasnema ka analüüs selle liikmesriigi võetud piirava meetme asjakohasuse ja proportsionaalsuse kohta (18. märtsi 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑8/02: Leichtle, EKL 2004, lk I‑2641, punkt 45).
23 Siinkohal tuleb aga tõdeda, et käesoleval juhul selline analüüs puudub. Rootsi valitsus, esitamata oma väidete toetuseks täpseid tõendeid, piirdub vaid vihjamisega oletatavale finantskohustusele, mis koormaks riiklikke sotsiaalabisüsteeme, kui AFL-i 4. peatüki paragrahvi 6 rakendamisel arvestataks seda tegevusperioodi, mille jooksul võõrtöötaja oli kaetud Euroopa ühenduste ühise ravikindlustusskeemiga.
24 Siit järeldub, et töötajate vaba liikumise takistamine, mis tuleneb sellest, et vanematoetuste arvutamisel keelduti arvestamast nende tegevusperioodidega, mil võõrtöötaja oli kaetud Euroopa ühenduste ühise ravikindlustusskeemiga, ei ole põhjendatud.
25 Eelnevate põhjenduste tõttu ei ole Euroopa Kohtul EÜ artiklite 12, 17 ja 18, määruse nr 1612/68 artikli 7 lõigete 1 ja 2 ning direktiivi 96/34 tõlgendamise osas otsust vaja teha.
26 Nendes tingimustes tuleb eelotsuse küsimustele vastata, et EÜ artiklit 39 tuleb tõlgendada selliselt, et kohaldades niisuguseid siseriikliku õiguse sätteid nagu põhikohtuasjas, tuleb arvesse võtta seda ajavahemikku, mil töötaja oli kaetud Euroopa ühenduste ühise ravikindlustusskeemiga.
Kohtukulud
27 Et põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:
EÜ artiklit 39 tuleb tõlgendada selliselt, et kohaldades niisuguseid siseriikliku õiguse sätteid nagu põhikohtuasjas, tuleb arvesse võtta seda ajavahemikku, mil töötaja oli kaetud Euroopa ühenduste ühise ravikindlustusskeemiga.
Allkirjad