Language of document : ECLI:EU:F:2007:206

AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS (teine koda)

22. november 2007

Kohtuasi F-109/06

Daniel Dittert

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon

Avalik teenistus – Ametnikud – Edutamine – Edutamispunktid – Mittetäielik isikutoimik – Eelispunktide väljajätmine elektroonilisest edutamisprogrammist „Sysper 2” – Tehniline vahejuhtum – A* edutamiskomitee – Ülemuste ettepanekul madalama arvu punktide andmine

Ese:      EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel esitatud hagi, millega D. Dittert palub tühistada komisjoni otsus anda talle ebapiisav arv eelispunkte selleks, et võimaldada tema edutamist 2005. aasta edutamise raames, ja otsus teda mitte edutada nimetatud edutamise raames ning ametisse nimetava asutuse 6. juuni 2006. aasta otsus, millega tema kaebus rahuldamata jäeti.

Otsus: Tühistada komisjoni otsus, millega hagejale anti 2005. aasta edutamise võimaldamiseks ebapiisav arv eelispunkte. Tühistada 23. novembril 2005 Informations administratives’ nr 85-2005 avaldatud komisjoni otsus, millega kinnitati 2005. aastal edutatud ametnike nimekiri, osas, milles see ei sisalda hageja nime. Mõista hageja kohtukulud välja komisjonilt, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Hagi – Isikut kahjustav meede – Komisjoni kehtestatud edutamissüsteem – Edutamise lõpetamine aktiga, milles sisaldub edutatud ametnike nimekirja kehtestav otsus ning ametnikele antud punkte kindlaksmäärav otsus – Iseseisvad otsused, mille kohta võib esitada erinevad hagid või ühe hagi

(Personalieeskirjad, artiklid 45, 90 ja 91)

2.      Ametnikud – Edutamine – Teenete võrdlev hindamine

(Personalieeskirjad, artikkel 45)

1.      Komisjoni töökorraga kehtestatud edutamissüsteemis, kus edutamine lõpetatakse olemuselt keerulise aktiga, kuna see sisaldab ametisse nimetava asutuse kahte eraldi otsust – ühe otsusega kehtestatakse edutatud ametnike nimekiri ja teisega määratakse kindlaks ametnike punktide koguarv, millele esimesena nimetatud otsus rajaneb –, see ametisse nimetava asutuse otsus, mis määrab kindlaks punktide koguarvu, kujutab endast iseseisvat akti, mille enda peale võib esitada kaebuse ja mille peale saab vajaduse korral kohtusse edasi kaevata personalieeskirjades ette nähtud õiguskaitsevahendite raames.

Siiski võib ametnik, keda ei edutatud väidetavalt õigustamatult edutamiskünnisest allapoole jääva ebapiisava punktide arvu tõttu, esitada oma kaebuse nii selle ametisse nimetava asutuse otsuse peale, mis määrab kindlaks punktide koguarvu, kui ka selle otsuse peale, mis kehtestab edutatud ametnike nimekirja. Kuigi need kaks akti võivad tõepoolest olla õiguslikult eraldi aktid ja nende peale võib esitada eri tühistamisnõudeid, on kindel, et tegelikult on need edutamisest keeldumise puhul omavahel tihedalt seotud, kuna edutamine on ilmtingimata seotud ametnikule võrreldes edutamiskünnisega antud punktide koguarvuga.

(vt punktid 32 ja 33)

2.      Komisjoni kehtestatud edutamissüsteemis on tehnilise vea tõttu ametniku nime väljajätmine tema peadirektoraadi edutamisnimekirjast – mis koostati elektrooniliselt ja mida peadirektor kasutas ametnikele peadirektoraadi eelispunktide andmiseks – menetlusviga, mis takistab edutamise nõuetekohast läbiviimist. Selleks, et menetlusvea tõttu saaks tühistada otsuse, mis on hiljem selle menetlusvea heastamiseks tehtud ja millega hagejale antakse eelispunktid, kuid neid antakse ebapiisav arv tema edutamise tagamiseks, ning otsuse, millega kehtestatakse edutatud ametnike nimekiri, peab siiski olema tõendatud, et ilma menetlusnormide rikkumiseta oleks neil otsustel võinud olla erinev sisu.

Olukord on selline, kui huvitatud isiku juhtumit ei arvestata tema peadirektoraadi peadirektori ametlike kavatsuste koostamisel eelispunktide andmise küsimuses – see koostamine on aga oluline etapp edutamismenetluses –, ilma et edutamiskomitee oleks seda rikkumist ajal, kui see oli võimalik, õiguslikult piisavalt heastanud, andes hiljem piisava arvu eelispunkte. Selline rikkumine võib nimelt kahjustada asjaomase ametniku huve ning mõjutada edutamismenetluse kehtivust.

(vt punktid 91–95 ja 102)

Viited:

Euroopa Kohus: 23. aprill 1986, kohtuasi 150/84: Bernardi vs. parlament (EKL 1986, lk 1375,punkt 28).

Esimese Astme Kohus: 23. november 1995, kohtuasi T‑64/94: Benecos vs. komisjon (EKL AT 1995, lk I‑A‑257 ja II‑769, punkt 80); 9. märts 1999, kohtuasi T‑212/97: Hubert vs. komisjon (EKL AT 1999, lk I‑A‑41 ja II‑185, punkt 53); 13. juuli 2000, kohtuasi T‑87/99: Hendrickx vs. Cedefop (EKL AT 2000, lk I‑A‑147 ja II‑679, punkt 64).