Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunal Judiciaire - Bobigny (Prantsusmaa) 30. juunil 2020. aastal – BNP Paribas Personal Finance SA versus ZD
(kohtuasi C-288/20)
Kohtumenetluse keel: prantsuse
Eelotsusetaotluse esitanud kohus
Tribunal Judiciaire - Bobigny
Põhikohtuasja pooled
Hageja: BNP Paribas Personal Finance SA
Kostja: ZD
Eelotsuse küsimused
Kas niisugused tingimused nagu põhikohtuasjas käsitletavad, mis näevad ette, et arvestusvaluuta on Šveitsi frank ja maksevaluuta on euro ning mille tulemusena jääb vahetuskursirisk laenuvõtja kanda, kuuluvad lepingu põhiobjekti hulka direktiivi 93/131 artikli 4 punkti 2 tähenduses, kui valuutavahetuskulude summat ei ole vaidlustatud ja kui on olemas tingimused, mis näevad ette, et kindlatel kuupäevadel saab laenuvõtja kasutada eespool kindlaks määratud valemi järgi eurodesse konverteerimise võimalust?
Kas direktiiviga 93/13, tõlgendatuna ühenduse õiguse tõhususe põhimõttest lähtudes, on vastuolus riigisisene kohtupraktika, milles on leitud, et niisugune tingimus või tingimuste kogum nagu põhikohtuasjas käsitletav on koostatud „lihtsas ja arusaadavas keeles“ direktiivi tähenduses, kui:
eelnevas laenupakkumuses on üksikasjalikult kirjeldatud valuutavahetustehinguid, mis krediidi elutsükli jooksul tehakse, ning täpsustatud, et euro ja Šveitsi frangi vahetuskursiks on kurss, mida kohaldati kaks tööpäeva enne selle sündmuse kuupäeva, mis tehingu ära määrab, ning mis on avaldatud Euroopa Keskpanga veebisaidil?
pakkumuses on märgitud, et laenuandja nõustub Šveitsi frankidest eurodesse vahetamise ja eurodest Šveitsi frankidesse vahetamise tehingutega, mis on krediidi toimimiseks ja tagastamiseks vajalikud, ning et laenuandja konverteerib eurodes kuumaksete jäägi pärast krediidi lisakulude tasumist Šveitsi frankidesse;
pakkumuses on märgitud, et kui valuutavahetustehingu tulemuseks on summa, mis on madalam maksetähtpäeval sisse nõutavast summast Šveitsi frankides, toimub põhisumma tasumine aeglasemalt ja põhisumma võimalik tasumata osa maksetähtpäeval kantakse Šveitsi frankides laenujääki, ning täpsustatud, et laenu põhisumma tasumine muutub olenevalt kuumaksete suhtes kohaldatava valuutakursi tõusust või langusest, et see muutus võib tuua kaasa laenuperioodi pikenemise või lühenemise ning olenevalt olukorrast muuta tagastatavat kogusummat?
artiklites „sisekonto eurodes“ ja „sisekonto Šveitsi frankides“ on üksikasjalikult kirjeldatud tehinguid, mis igal maksetähtpäeval iga konto kreeditis ja deebetis tehakse, ning lepingus on läbipaistvalt ära näidatud, kuidas välisvaluuta konverteerimise süsteem konkreetselt toimib;
ning samas ei ole pakkumuses sõnaselgelt mainitud „vahetuskursiriski“, millega laenuvõtja silmitsi seisab, kui ta ei saa tulu arvestusvaluutas, ega sõnaselgelt nimetatud „intressimäärariski“?
Kas juhul, kui vastus teisele küsimusele on jaatav, on direktiiviga 93/13, tõlgendatuna ühenduse õiguse tõhususe põhimõttest lähtudes, vastuolus riigisisene kohtupraktika, milles on leitud, et niisugune tingimus või tingimuste kogum nagu põhikohtuasjas käsitletav on koostatud „lihtsas ja arusaadavas keeles“ direktiivi tähenduses, kui [teises] küsimuses nimetatud teabele lisandub ainult simulatsioon, mille kohaselt langeb laenu tagastamise valuuta kurss arvestusvaluuta suhtes 5,27% võrra, ja seda lepingu puhul, mille esialgne kestus on 20 aastat, ilma et üldse oleks mainitud niisuguseid termineid nagu „risk“ või „raskus“?
Kas tõendamiskoormis selle tõendamisel, et tingimus on koostatud „selges ja arusaadavas keeles“ direktiivi 93/13 tähenduses, lasub – sh lepingu sõlmimise asjaolude osas – majandus- või kutsetegevuses tegutseval isikul või tarbijal?
Kas juhul, kui tõendamiskoormis selle tõendamisel, et tingimus on koostatud „selges ja arusaadavas keeles“, lasub majandus- või kutsetegevuses tegutseval isikul, on direktiiviga 93/13 vastuolus riigisisene kohtupraktika, milles on leitud seoses müügitehnikaid käsitletavate dokumentidega, et laenuvõtjate ülesanne on tõendada esiteks, et nendes dokumentides toodud teave oli suunatud neile, ning teiseks, et need dokumendid andis neile pank, või nõuab direktiiv vastupidi, et see kujutaks endast eeldust, et nendes dokumentides sisalduv teave edastati, sh suuliselt laenuvõtjatele – lihtne eeldus, mille peab ümber lükkama majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik, kes peab vastutama teabe eest, mille on edastanud tema vahendajad?
Kas oluline tasakaalustamatus võib eksisteerida niisuguse lepingu puhul nagu põhikohtuasjas käsitletav, mille kohaselt jääb mõlema poole kanda vahetuskursirisk, kui esiteks on majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku käsutuses rohkem vahendeid, mis võimaldavad vahetuskursiriski ennetada, ning teiseks on majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku kanda jääv risk piiratud, samas kui tarbija kanda jääv risk ei ole?
____________
1 Nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiiv 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (EÜT 1993, L 95, lk 29; ELT eriväljaanne 15/02, lk 288).