Language of document : ECLI:EU:C:2016:560

EUROOPA KOHTU OTSUS (teine koda)

14. juuli 2016(*)

Eelotsusetaotlus – Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Määrus (EÜ) nr 44/2001 – Artikli 22 punkt 4 – Intellektuaalomandiga seotud vaidluste kohtualluvus – Artikkel 71 – Konventsioonid, mille liikmesriigid on sõlminud konkreetses valdkonnas – Beneluxi intellektuaalomandi konventsioon – Beneluxi kaubamärkide ja disainilahendustega seotud vaidluste kohtualluvus – ELTL artikkel 350

Kohtuasjas C‑230/15,

mille ese on ELTL artikli 267 alusel Rechtbank Den Haagi (Haagi esimese astme kohus, Madalmaad) 13. mai 2015. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 20. mail 2015, menetluses

Brite Strike Technologies Inc.

versus

Brite Strike Technologies SA,

EUROOPA KOHUS (teine koda),

koosseisus: koja president M. Ilešič (ettekandja), kohtunikud C. Toader, A. Rosas, A. Prechal ja E. Jarašiūnas,

kohtujurist: H. Saugmandsgaard Øe,

kohtusekretär: A. Calot Escobar,

arvestades kirjalikku menetlust,

arvestades seisukohti, mille esitasid:

–        Euroopa Komisjon, esindajad: M. Wilderspin ja R. Troosters,

olles 26. mai 2016. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1        Eelotsusetaotlus puudutab nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 2001, L 12, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 42) artikli 22 punkti 4 ja artikli 71 tõlgendamist.

2        Taotlus on esitatud Plymouthis, Massachusettsis (Ameerika Ühendriigid) asuva äriühingu Brite Strike Technologies Inc ja Luxembourgis (Luksemburg) asuva äriühingu Brite Strike Technologies SA vahelises kohtuvaidluses, mis käsitleb Brite Strike Technologies Inc taotlust tunnistada kehtetuks Brite Strike Technologies SA‑le kuuluv kaubamärk.

 Õiguslik raamistik

 Liidu õigus

3        Määruse nr 44/2001 põhjendustes 11 ja 12 oli märgitud:

„(11) Kohtualluvuse eeskirjad peavad olema hästi etteaimatavad ning lähtuma põhimõttest, et tavaliselt on kohtualluvus seotud kostja alalise elukohaga ning seepärast peab kohtualluvus alati olemas olema, välja arvatud teatavatel täpselt määratletud juhtudel, kui kohtuvaidluse sisu või osapoolte autonoomia eeldab teistsugust seotust. […]

(12)      Lisaks kostja alalisele elukohale peaks kohtualluvusel olema ka muid aluseid, mis toetuksid tihedale seosele kohtu ja menetluse vahel või aitaksid kaasa tõrgeteta õigusemõistmisele.“

4        Vastavalt määruse artikli 1 lõikele 1 „kohaldatakse [seda] tsiviil- ja kaubandusasjade suhtes igat liiki kohtutes. Eelkõige ei kohaldata seda maksu-, tolli- ja haldusasjade suhtes“.

5        Määruse nr 44/2001 II peatüki 6. jaos „Ainupädevus“ sisaldunud artikli 22 punkti 4 esimeses lõigus oli sätestatud:

„Alalisest elukohast olenemata on erandkorras pädevad järgmised kohtud:

[…]

4)      menetluste puhul, mis seonduvad patentide, kaubamärkide, disainilahenduste või muude selliste hoiuleandmisele või registreerimisele kuuluvate õiguste registreerimise või kehtivusega, selle liikmesriigi kohtud, kus hoiulevõtmist või registreerimist taotletakse, kus see on toimunud või kus see loetakse toimunuks ühenduse dokumendi või rahvusvahelise konventsiooni tingimuste kohaselt

[…]“.

6        Määruse VII peatükis „Seos teiste dokumentidega“ sisaldunud artiklis 67 oli sätestatud:

„Käesoleva määruse kohaldamine ei piira nende sätete kohaldamist, millega reguleeritakse kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist konkreetses valdkonnas ja mis sisalduvad ühenduste õigusaktides […]“.

7        Määruse artikkel 69 sisaldas loetelu enne määruse nr 44/2001 jõustumist teatud liikmesriikide vahel sõlmitud konventsioonidest ja selles oli ette nähtud, et kõnealune määrus asendab neid konventsioone niivõrd, kuivõrd need puudutavad määrusega reguleeritud valdkondi.

8        Samuti määruse nr 44/2001 VII peatükis sisaldunud artiklis 71 oli sätestatud:

„1.      Käesolev määrus ei mõjuta konventsioone, millega liikmesriigid on liitunud ja millega reguleeritakse kohtualluvust või kohtuotsuste tunnustamist või täitmist konkreetses valdkonnas.

2.      Ühetaolise tõlgendamise tagamiseks kohaldatakse lõiget 1 järgmiselt:

a)      käesolev määrus ei takista konkreetset valdkonda käsitleva konventsiooniga ühinenud liikmesriigi kohtul saamast pädevust selle konventsiooni kohaselt isegi juhul, kui kostja alaline elukoht on teises liikmesriigis, kes ei ole selle konventsiooniga ühinenud. […]

[…]“.

9        Määruse nr 44/2001 artikli 76 kohaselt jõustus see määrus 1. märtsil 2002.

10      Määrus nr 44/2001 tunnistati kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määrusega (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (ELT 2012, L 351, lk 1), mis on kohaldatav alates 10. jaanuarist 2015.

11      Määruse nr 44/2001 artikli 22 punktis 4 ning artiklites 67 ja 71 sätestatud eeskirjad võeti üle määruse nr 1215/2012 artikli 24 punkti 4 ning artiklitesse 67 ja 71.

12      Määruse nr 1215/2012 artiklis 69 on sätestatud:

„Kui artiklites 70 ja 71 ei ole sätestatud teisiti, asendab käesolev määrus liikmesriikidevahelistes suhetes konventsioone, mis käsitlevad küsimusi, mille suhtes kohaldatakse käesolevat määrust. Eelkõige asendab käesolev määrus komisjoni poolt artikli 76 lõike 1 punkti c ja artikli 76 lõike 2 kohaselt koostatud loetelus sisalduvaid konventsioone.“

13      Kuna põhikohtuasjaga pöörduti eelotsusetaotluse esitanud kohtusse 21. septembril 2012, analüüsitakse eelotsusetaotluses tõstatatud kohtualluvuse küsimust lähtuvalt määrusest nr 44/2001.

 Beneluxi konventsioon

14      25. veebruari 2005. aasta Beneluxi intellektuaalomandi konventsioon (kaubamärgid ja disainilahendused), millele kirjutasid Haagis alla Belgia Kuningriik, Luksemburgi Suurhertsogiriik ja Madalmaade Kuningriik (edaspidi „Beneluxi konventsioon“), jõustus 1. septembril 2006.

15      Beneluxi konventsiooniga asendati Beneluxi ühtne kaubamärgiseadus (edaspidi „Beneluxi kaubamärgiseadus“) ja Beneluxi ühtne disainilahenduste seadus (edaspidi „Beneluxi disainilahenduste seadus“).

16      Beneluxi kaubamärgiseadus jõustus 1. jaanuaril 1971 ja see oli lisatud 19. märtsi 1962. aasta kaubamärke käsitlevale Beneluxi konventsioonile, mis kehtis alates 1. juulist 1969. See konventsioon tunnistati Beneluxi konventsiooniga kehtetuks.

17      Beneluxi kaubamärgiseaduse artikli 37 lõikes A oli sätestatud:

„Kui lepinguga ei ole sõnaselgelt määratud teistsugust territoriaalset kohtualluvust, määratakse kaubamärkide valdkonnas kohtualluvus kostja elu- või asukoha järgi või selle koha järgi, kus vaidlusalune kohustus tekkis, kus see täideti või kus see täita tuleb. Kohtualluvust ei saa mingil juhul määrata ainuüksi kaubamärgi registreerimise taotluse esitamise või registreerimise koha järgi.

Kui eespool loetletud kriteeriumid on territoriaalse kohtualluvuse määramiseks ebapiisavad, võib hageja hagi esitada oma elu- või asukoha kohtule või kui tal ei ole Beneluxi territooriumil elu- või asukohta, siis oma valikul kas Brüsseli, Haagi või Luxembourgi kohtule.“

18      Beneluxi disainilahenduste seadus jõustus 1. jaanuaril 1975 ja see oli lisatud 25. oktoobri 1966. aasta disainilahendusi käsitlevale Beneluxi konventsioonile, mis kehtis alates 1. jaanuarist 1974. Ka see konventsioon tunnistati Beneluxi konventsiooniga kehtetuks.

19      Beneluxi disainilahenduste seaduse artikli 29 lõige 1 oli sõnastatud Beneluxi kaubamärgiseaduse artikli 37 lõikega A samamoodi.

20      Kaubamärke käsitlev Beneluxi konventsioon ega disainilahendusi käsitlev Beneluxi konventsioon ei sisaldunud määruse nr 44/2001 artiklis 69 esitatud loetelus.

21      Beneluxi konventsiooni preambuli kohaselt on selle konventsiooni eesmärk eelkõige „asendada kaubamärkide ja disainilahenduste valdkonna Beneluxi konventsioonid, ühtsed seadused ja muutmisprotokollid nii kaubamärgiõigust kui ka disainilahenduste õigust süstemaatiliselt ja läbipaistvalt reguleeriva üheainsa konventsiooniga“ ning „asendada Beneluxi kaubamärgiamet ja Beneluxi disainilahenduste amet Beneluxi intellektuaalomandi (kaubamärgid ja disainilahendused) organisatsiooniga, mis hakkab oma ülesandeid täitma otsustus- ja täidesaatvate organite kaudu, millel on iseseisva ja üksteist täiendav pädevus“.

22      Beneluxi konventsiooni artiklis 1.2 on sätestatud:

„1.      Asutatakse Beneluxi Intellektuaalomandi Organisatsioon (kaubamärgid ja disainilahendused) […];

2.      Organisatsiooni organid on:

a.      ministrite komitee […];

b.      haldusnõukogu […];

c.      Beneluxi Intellektuaalomandi Amet (kaubamärgid ja disainilahendused) […].“

23      Beneluxi konventsiooni artiklis 1.5 on täpsustatud:

„1.      Organisatsiooni asukoht on Haagis.

2.      Ameti asukoht on Haagis.

3.      Ameti allüksused võivad asuda mujal.“

24      Beneluxi konventsiooni artiklis 2.2 on sätestatud:

„[…] [A]inuõigus kaubamärgile omandatakse registreerimisega, mida on taotletud Beneluxi territooriumil (Beneluxi taotlus) või mis tuleneb registreerimisest rahvusvahelises büroos (rahvusvaheline taotlus).“

25      Beneluxi konventsiooni artikli 2.4 algusosas ja punktis f on kirjas:

„Õigust kaubamärgile ei anna:

[…]

f.      sellise kaubamärgi registreerimine, mida taotleti pahauskselt, eelkõige kui:

1.      taotluse esitaja teadis või pidi teadma, et viimase kolme aasta jooksul on sarnast kaubamärki sarnaste kaupade või teenuste jaoks Beneluxi territooriumil heas usus tavapäraselt kasutanud kolmas isik, kes ei ole registreerimiseks nõusolekut andnud;

2.      taotluse esitaja tulenevalt otsestest suhetest teadis, et kolmas isik on viimase kolme aasta jooksul sarnast kaubamärki sarnaste kaupade või teenuste jaoks väljaspool Beneluxi territooriumi heas usus tavapäraselt kasutanud, välja arvatud juhul, kui see kolmas isik on registreerimiseks nõusoleku andnud või teadmine on omandatud alles pärast seda, kui taotluse esitaja oli juba hakanud kaubamärki Beneluxi territooriumil kasutama.“

26      Beneluxi konventsiooni artiklis 2.5 on sätestatud:

„1.      Beneluxi kaubamärgitaotlus esitatakse kas siseriiklikele haldusasutustele või ametile rakendusmäärusega kehtestatud vormis […].

[…]

4.      Kui kaubamärgitaotlus esitatakse siseriiklikule haldusasutusele, edastab see asutus Beneluxi kaubamärgitaotluse ametile kas pärast taotluse saamist viivitamata või pärast seda, kui ta on tuvastanud, et taotlus vastab ette nähtud tingimustele.

[…]“.

27      Beneluxi konventsiooni artikkel 2.8 on sõnastatud järgmiselt:

„1.      Ilma et see mõjutaks [nende] artiklite […] kohaldamist, [mis reguleerivad keeldumispõhjusi, mida amet võib kohaldada, ja vastulauset, mis võidakse ametile esitada,] registreeritakse kaubamärk, kui see vastab rakendusmääruse sätetele, taotluse esitaja nimetatud kaupade või teenuste jaoks. […]

2.      Kui kõik artiklis 2.5 nimetatud tingimused on täidetud, võib taotluse esitaja paluda ametil rakendamismääruse sätete kohaselt kaubamärgi viivitamata registreerida. Artiklid [, mis reguleerivad keeldumispõhjusi, mida amet võib kohaldada, ja vastulauset, mis võidakse ametile esitada,] on sel viisil registreeritud kaubamärkidele kohaldatavad, arvestades samas, et ametil on õigus otsustada registreering registrist kustutada ja et kaubamärgi omanik võib kaebemenetluses paluda registreeringu jõusse jätta.“

28      Beneluxi konventsiooni artikli 2.10 lõikes 2 on lisatud, et „amet registreerib rahvusvahelise taotluse alusel kaubamärgi, mille jaoks taotletakse kaitse laiendamist Beneluxi territooriumile“.

29      Beneluxi konventsiooni artikli 2.28 lõikes 3 on sätestatud:

„Tingimusel, et varasema registreeringu omanik või artikli 2.4 punktis […] f nimetatud kolmas isik osaleb menetluses, võib iga huvitatud isik viidata kehtetusele:

[…]

b.      registreeringu puhul, mis artikli 2.4 punkti […] f kohaselt ei anna õigust kaubamärgile; […] artikli 2.4 punktist […] f tulenevale kehtetusele tuleb viidata viie aasta jooksul alates registreerimise kuupäevast. […]“.

30      Beneluxi konventsiooni artiklis 4.6 „Territoriaalne kohtualluvus“ on sätestatud:

„1.      Kui lepinguga ei ole sõnaselgelt määratud teistsugust territoriaalset kohtualluvust, määratakse kaubamärkide ja disainilahenduste valdkonnas kohtualluvus kostja elu- või asukoha järgi või selle koha järgi, kus vaidlusalune kohustus tekkis, kus see täideti või kus see täita tuleb. Kohtualluvust ei saa mingil juhul määrata ainuüksi kaubamärgi või disainilahenduse registreerimise taotluse esitamise või registreerimise koha järgi.

2.      Kui eespool loetletud kriteeriumid on territoriaalse kohtualluvuse määramiseks ebapiisavad, võib hageja hagi esitada oma elu- või asukoha kohtule või kui tal ei ole Beneluxi territooriumil elu- või asukohta, siis oma valikul kas Brüsseli, Haagi või Luxembourgi kohtule.

3.      Kohtud kohaldavad lõigetes 1 ja 2 määratletud eeskirju omal algatusel ning tuvastavad oma pädevuse sõnaselgelt.

[…]“.

31      Beneluxi konventsioon ei sisaldu määruse nr 1215/2012 artiklis 69 viidatud loetelus.

 Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

32      Brite Strike Technologies SA on Luksemburgis asuv äriühing, mis kuulub Ameerika äriühingu Brite Strike Technologies Inc valmistatud taktikaliste valgustustoodete turustamise võrgustikku.

33      Brite Strike Technologies SA esitas 4. veebruaril 2010 taotluse registreerida sõnamärk „Brite Strike“ Beneluxi kaubamärgina.

34      Haagis (Madalmaad) asuv Beneluxi Intellektuaalomandi Amet (kaubamärgid ja disainilahendused) registreeris selle kaubamärgi.

35      Brite Strike Technologies Inc. esitas 21. septembril 2012 Rechtbank Den Haagile (Haagi esimese astme kohus) Brite Strike Technologies SA vastu hagi nimetatud kaubamärgi kehtetuks tunnistamiseks Beneluxi konventsiooni artiklite 2.4 ja 2.28 alusel.

36      Ta väitis, et Brite Strike Technologies SA oli lasknud kõnealuse kaubamärgi registreerida pahauskselt. Teades, et Brite Strike Technologies Inc. kasutab sõnalist tähist „Brite Strike“ Beneluxi riikides, laskis Brite Strike Technologies SA selle tähise registreerida Beneluxi kaubamärgina ainsa eesmärgiga saada selle tähise kasutamise ainuõigus ja takistada seega Brite Strike Technologies Inc‑l jätkata ise selle tähise kasutamist Beneluxis.

37      Brite Strike Technologies SA esitas väite pädevuse puudumise kohta. Tema hinnangul oleks hagi tulnud esitada Luxembourgis, mitte Haagis.

38      Rechtbank Den Haag (Haagi esimese astme kohus) tõdeb, et Beneluxi konventsiooni artiklis 4.6 ette nähtud kohtualluvuse eeskirja kohaldamise korral puuduks tal pädevus seda vaidlust lahendada. Kui aga hoopis määruse nr 44/2001 artikli 22 punktis 4 sätestatud kohtualluvuse eeskiri peaks prevaleerima, võiks tal olla pädevus.

39      Seega tuleks kaaluda määruse nr 44/2001 ja Beneluxi konventsiooni vahelist suhet.

40      Sellega seoses viitab Rechtbank Den Haag (Haagi esimese astme kohus) Gerechtshof Den Haagi (Haagi apellatsioonikohus) 26. novembri 2013. aasta otsusele. Selle kohtuotsuse punktides 28–34 leidis nimetatud kohus, et arvestades asjaolu, et Beneluxi konventsioon sõlmiti pärast määruse nr 44/2001 jõustumist, prevaleerib määruse artikli 22 punktis 4 sätestatud kohtualluvuse eeskiri.

41      Rechtbank Den Haag (Haagi esimese astme kohus) leiab siiski, et määruse nr 44/2001 ja Beneluxi konventsiooni vahelise suhte küsimus tuleb anda lahendada Euroopa Kohtule.

42      Neil asjaoludel otsustas Rechtbank Den Haag (Haagi esimese astme kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kas Beneluxi konventsiooni tuleb [Gerechtshof Den Haagi (Haagi apellatsioonikohus) 26. novembri 2013. aasta otsuse punktides 28–34 nimetatud või muudel põhjustel] pidada hilisemaks konventsiooniks, mistõttu ei saa selle artiklit 4.6 käsitada erinormina [määruse nr 44/2001] artikli 71 tähenduses?

Juhul, kui vastus sellele küsimusele on jaatav:

2.      Kas [määruse nr 44/2001] artikli 22 punktist 4 nähtub, et vaidluse lahendamiseks on rahvusvaheline pädevus nii Belgia kui ka Madalmaade ja Luksemburgi kohtutel?

3.      Kui vastus [teisele küsimusele] on eitav, siis kuidas tuleb niisuguses kohtuasjas nagu käesolev kindlaks teha, kas rahvusvaheline pädevus on Belgia, Madalmaade või Luksemburgi kohtul? Kas rahvusvahelise pädevuse (täpsemal) kindlakstegemisel on (hoolimata kõigest) võimalik kohaldada Beneluxi konventsiooni artiklit 4.6?“

 Eelotsuse küsimuste analüüs

 Esimene küsimus

43      Kõigepealt tuleb tõdeda, et niisugune vaidlus, nagu toimub Brite Strike Technologies Inc. ja Brite Strike Technologies SA vahel, võib kuuluda nii Beneluxi konventsiooni kui ka määruse nr 44/2001 kohaldamisalasse.

44      Nimelt ühelt poolt puudutab see vaidlus Beneluxi kaubamärgi registreeringu kehtivust ja see tuleks eelotsusetaotlusest nähtuvalt lahendada Beneluxi konventsiooni artiklite 2.4 ja 2.28 alusel.

45      Teiselt poolt tuleneb määruse nr 44/2001 II peatüki 6. jaos selliste menetluste mainimine, „mis seonduvad […] kaubamärkide, disainilahenduste […] registreerimise või kehtivusega“, et kaubamärgi registreeringu kehtivus kuulub määruse artikli 1 lõikes 1 nimetatud „tsiviil- ja kaubandusasjade“ hulka.

46      Kuna määruse nr 44/2001 artikli 22 punktis 4 sätestatud kohtualluvuse eeskiri on kokkusobimatu Beneluxi konventsiooni artiklis 4.6 spetsiifiliselt Beneluxi kaubamärke ja disainilahendusi puudutavate vaidluste jaoks ette nähtud kohtualluvuse eeskirjaga, tuleb kindlaks teha, milline neist kahest sättest on kohaldatav.

47      Selles kontekstis palub eelotsusetaotluse esitanud kohus oma esimese küsimusega sisuliselt selgitada, kas määruse nr 44/2001 artiklit 71 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus see, kui kõnealustele vaidlustele kohaldatakse Beneluxi konventsiooni artiklis 4.6 sätestatud kohtualluvuse eeskirja, mis puudutab Beneluxi kaubamärke ja disainilahendusi.

48      Määruse nr 44/2001 artikkel 71 asus määruse VII peatükis „Seos teiste dokumentidega“ ja selle lõikes 1 oli sätestatud, et määrus „ei mõjuta konventsioone, millega liikmesriigid on liitunud ja millega reguleeritakse kohtualluvust või kohtuotsuste tunnustamist või täitmist konkreetses valdkonnas“.

49      Hoolimata sõnade „konventsioon[id], millega liikmesriigid on liitunud“ kasutamisest, mis viitab sellele, et ainult kõikide liikmesriikide sõlmitud konventsioonid kuulusid artikli 71 kohaldamisalasse, nähtub selle artikli lõike 2 punkti a sõnastusest üheselt, et nimetatud konventsioonid hõlmasid ka neid, mille on sõlminud ainult teatud liikmesriigid.

50      Pealegi ilmneb määruse nr 44/2001 artiklist 69 koostoimes artikliga 71, et viimati nimetatud artiklit, mille väga üldist sõnastust just meenutati, ei või tõlgendada nii, et see on konventsioonide suhtes, mis seovad mitut liikmesriiki, kohaldatav vaid tingimusel, et üks või mitu kolmandat riiki on samuti nende konventsioonide osalised.

51      Kuigi sellest järeldub, et määruses nr 44/2001 ette nähtud kohtualluvuse eeskirjade ja teatud konventsioonides sisalduvate eeskirjade vahelist suhet reguleeris nende konventsioonide kasuks määruse nr 44/2001 artikkel 71, ei andnud see säte siiski liikmesriikidele võimalust kehtestada uute konventsioonide sõlmimise või juba kehtivate konventsioonide muutmise teel eeskirju, mis prevaleeriksid määruse sätete üle (kohtuotsus, 4.5.2010, TNT Express Nederland, C‑533/08, EU:C:2010:243, punkt 38).

52      Selles kontekstis tuleb märkida, et määruse nr 44/2001 artikliga 71 asendati 1968. aasta Brüsseli konventsiooni kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 1972, L 299, lk 32) artikkel 57, milles oli konkreetseid valdkondi puudutavate konventsioonide osas viidatud konventsioonidele, millega osalisriigid „on ühinenud või ühinevad“. Sõnade „või ühinevad“ kasutamise abil oli artiklis 57 täpsustatud, et Brüsseli konventsioonis sisalduvate eeskirjadega ei olnud vastuolus selliste teistsuguste eeskirjade kohaldamine, mis sisalduvad erikonventsioonides, millega osalisriigid edaspidi ühinevad. Seda sõnastust määruse nr 44/2001 artiklisse 71 üle ei võetud (kohtuotsus, 4.5.2010, TNT Express Nederland, C‑533/08, EU:C:2010:243, punktid 37 ja 38).

53      Käesoleva kohtuotsuse punktis 51 mainitud määruse nr 44/2001 artikli 71 kohaldamisala piirang peegeldab väljakujunenud kohtupraktikat, mille kohaselt ei ole niipea, kui kehtestatakse ühiseeskirjad, liikmesriikidel enam õigust sõlmida rahvusvahelisi lepinguid, mis neid eeskirju mõjutaksid (kohtuotsus, 4.5.2010, TNT Express Nederland, C‑533/08, EU:C:2010:243, punkt 38).

54      See piirang kehtib ka lepingute sõlmimisele liikmesriikide endi vahel. Nimelt, arvestades esimust, mis liidu õigusel üldjuhul on liikmesriikide vahel sõlmitud konventsioonide suhtes (vt eelkõige kohtuotsus, 27.9.1988, Matteucci, 235/87, EU:C:1988:460, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika), on üldjuhul keelatud liikmesriikide vahel sõlmida konventsioone, mis mõjutavad liidu ühiseeskirju.

55      Käesoleval juhul tuleb analüüsida, kas Beneluxi konventsioon läheb selle piiranguga vastuollu, mille tagajärjel ei lubaks määruse nr 44/2001 artikkel 71 kohaldada Beneluxi konventsiooni artiklit 4.6 määruse artikli 22 punkti 4 kahjuks.

56      Selle analüüsi käigus tuleb arvesse võtta asjaolu, et Beneluxi konventsioon on Belgia Kuningriigi, Luksemburgi Suurhertsogiriigi ja Madalmaade Kuningriigi vahel nende regionaalliidu, st Beneluxi raames sõlmitud leping. Seega tuleb määruse nr 44/2001 artikli 71 tõlgendamisel arvesse võtta ELTL artiklit 350, milles on sätestatud, et liidu õigus ei välista selle regionaalliidu olemasolu või süvendamist niivõrd, kuivõrd sellega taotletavad eesmärgid ei ole saavutatavad liidu õiguse kohaldamisega.

57      Nagu Euroopa Kohus on juba täpsustanud, võimaldab see säte Belgia Kuningriigil, Luksemburgi Suurhertsogiriigil ja Madalmaade Kuningriigil jätta liidu eeskirjadest kõrvale kaldudes jõusse õigusnormid, mis on kohaldatavad nende regionaalliidu raames, kui regionaalliit on siseturu elluviimisega kaugemale jõudnud (vt EMÜ artikli 233 kohta, mille sõnastus võeti üle EÜ artiklisse 306 ja seejärel ELTL artiklisse 350, kohtuotsused, 16.5.1984, Pakvries, 105/83, EU:C:1984:178, punkt 11, ja 2.7.1996, komisjon vs. Luksemburg, C‑473/93, EU:C:1996:263, punkt 42). Selleks, et niisugune kõrvalekaldumine oleks põhjendatud, peab see lisaks olema Beneluxi süsteemi sujuvaks toimimiseks vältimatult vajalik (kohtuotsus, 11.8.1995, Roders jt, C‑367/93–C‑377/93, EU:C:1995:261, punktid 25 ja 40).

58      Mis puudutab neist nõuetest esimest, siis tuleb märkida, et siseturu elluviimine kaubamärkide ja disainilahenduste valdkonnas hõlmab paralleelselt liidu ühtsete õiguste korraga, mida reguleerivad nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrus (EÜ) nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta (ELT 2009, L 78, lk 1) (muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2015. aasta määrusega (EL) 2015/2424 (ELT 2015, L 341, lk 21)) ja nõukogu 12. detsembri 2001. aasta määrus (EÜ) nr 6/2002 ühenduse disainilahenduse kohta (EÜT 2002, L 3, lk 1; ELT eriväljaanne 13/27, lk 142), kaubamärke ja disainilahendusi reguleerivate liikmesriikide õigusnormide osalist ühtlustamist, mis on läbi viidud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2008. aasta direktiiviga 2008/95/EÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (ELT 2008, L 299, lk 25) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. oktoobri 1998. aasta direktiiviga 98/71/EÜ disainilahenduste õiguskaitse kohta (EÜT 1998, L 289, lk 28; ELT eriväljaanne 13/21, lk 120).

59      Beneluxi raames asendati kolme asjaomase liikmesriigi kaubamärgid ja disainilahendused ühtsete õigusinstrumentidega. See süsteem, mis eksisteerib paralleelselt liidu ühtsete õiguste süsteemiga, hõlmab küll direktiiviga 2008/95 ja direktiiviga 98/71 osaliselt läbi viidud ühtlustamist, kuid on sellest kaugemale jõudnud. Beneluxi kaubamärke ja disainilahendusi reguleerivad nimelt täiesti ühtsed õigusnormid ning lisaks ühised institutsioonilised ja menetlusnormid. Viimaste hulka kuulub Beneluxi konventsiooni artikkel 4.6.

60      Mis puudutab teist käesoleva kohtuotsuse punktis 57 nimetatud nõuet, siis iga kõrvalekaldumine peab selleks, et olla ELTL artikli 350 alusel põhjendatud, olema Beneluxi süsteemi sujuvaks toimimiseks vältimatult vajalik, arvestades ELTL artikli 350 eesmärki vältida seda, et liidu õiguse kohaldamine põhjustaks Beneluxi lagunemise või takistaks selle arengut (kohtuotsused, 16.5.1984, Pakvries, 105/83, EU:C:1984:178, punkt 11, ja 2.7.1996, komisjon vs. Luksemburg, C‑473/93, EU:C:1996:263, punkt 42).

61      Beneluxi konventsiooni artikli 4.6 kohta tuleb märkida, et liidu õigusnorm, millest see säte kõrvale kaldub, on kaubamärkide ja disainilahendustega seonduvate vaidluste kohtualluvust reguleeriv säte, mis sisaldus määruse nr 44/2001 artikli 22 punktis 4 ja alates 10. jaanuarist 2012 sisaldub määruse nr 1215/2012 artikli 24 punktis 4. Selles liidu õigusnormis on kohtualluvuse kriteeriumina ette nähtud registri pidamise koht (kohtuotsus, 13.7.2006, GAT, C‑4/03, EU:C:2006:457, punkt 22).

62      Sellega seoses tuleb märkida, et seoses Euroopa Liidu kaubamärke puudutavate vaidlustega on ka liidu seadusandja määruse nr 44/2001 artikli 67 alusel sellest samast kohtualluvuse eeskirjast kõrvale kaldunud, nähes määruse nr 207/2009 artiklis 97 ette teistsuguse kohtualluvuse eeskirja, mis põhineb eelkõige kostja elukohal ja tagab seega, et igas liikmesriigis võib kohtusse Euroopa Liidu kaubamärke puudutavate vaidlustega. Selle õigusnormi abil välditakse olukorda, kus vaidlused koonduksid Hispaania Kuningriigi kohtutesse, kuivõrd selle liikmesriigi territooriumile on koondatud registreerimistaotluste esitamine ja kaubamärkide registreerimine ning seal peetakse registrit.

63      Arvestades asjaolu, et Beneluxi kaubamärgid ja disainilahendused kuuluvad kolmes asjaomases liikmesriigis kaugele arenenud süsteemi, ning võttes arvesse Beneluxi kehtestatud kohtustruktuuri, mis põhineb detsentraliseeritud süsteemil, millega kaasneb Beneluxi kohtule eelotsusetaotluste esitamise mehhanism, ja regionaalliidu mitmekeelsust, võib – nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 41 ja analoogselt sellega, mida on liidu seadusandja tõdenud seoses liidu ühtseid õigusi puudutavate vaidluste kohtualluvusega – Beneluxi konventsiooni artiklis 4.6 kodifitseeritud eeskirja, mis põhineb eelkõige kostja elukohal ja tagab seega, et Beneluxi kaubamärkide ja disainilahendustega seotud vaidlust võib olenevalt olukorrast lahendada Belgia, Luksemburgi või Madalmaade kohus, selle asemel et Euroopa Liidu kaubamärke käsitlevad vaidlused oleksid määruse nr 44/2001 artikli 22 punkti 4 ja seejärel määruse nr 1215/2012 artikli 24 punkti 4 alusel koondunud Madalmaade selle paiga kohtutesse, kuhu on koondatud registreerimistaotluste esitamine ja registreeringute tegemine ning kus peetakse registrit, käsitada Beneluxi kaubamärkide ja disainilahenduste süsteemi sujuvaks toimimiseks vältimatult vajalikuna.

64      Sellest järeldub, et määruse nr 44/2001 artikkel 71 tõlgendatuna koos ELTL artikliga 350 ei takista Belgia Kuningriigil, Luksemburgi Suurhertsogiriigil ja Madalmaade Kuningriigil jätta määruse nr 44/2001 artikli 22 punktist 4 ja määruse nr 1215/2012 artikli 24 punktist 4 kõrvale kaldudes jõusse Beneluxi kaubamärkide ja disainilahendustega seotud vaidluste kohtualluvuse eeskiri, mille nad nägid ette Beneluxi kaubamärgiseaduse artikli 37 lõikes A ja Beneluxi disainilahenduste seaduse artikli 29 lõikes 1 ning mida hiljem kinnitati Beneluxi konventsiooni artiklis 4.6.

65      Mis puudutab lõpuks Euroopa Kohtu praktikat, mille kohaselt konventsiooni kohaldamine kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise valdkonnas liidu kehtestatud eeskirjast kõrvale kaldudes ei või kahjustada liidus tsiviil- ja kaubandusasjades tehtava õigusalase koostöö aluseks olevaid põhimõtteid, nagu seoses kohtualluvusega määruse nr 44/2001 põhjendustes 11 ja 12 esile toodud õigussubjektidele õiguskindluse tagamise põhimõtet ja hea õigusemõistmise põhimõtet (vt eelkõige kohtuotsused, 4.5.2010, TNT Express Nederland, C‑533/08, EU:C:2010:243, punkt 49, ja 19.12.2013, Nipponkoa Insurance, C‑452/12, EU:C:2013:858, punkt 36), siis tuleb asuda seisukohale, et niisugune säte nagu Beneluxi konventsiooni artikkel 4.6, mille keskmes on üldjuhul kostja elukohal põhinev kohtualluvus, millele lisanduvad muud kohtud, millel on vaidluse esemega tihe seos, on põhjendustes 11 ja 12 nimetatud põhimõtetega kooskõlas.

66      Kõiki eespool toodud kaalutlusi silmas pidades tuleb esimesele küsimusele vastata, et lähtudes ELTL artiklist 350, ei ole määruse nr 44/2001 artikliga 71 vastuolus see, kui Beneluxi kaubamärkide ja disainilahendustega seotud vaidluste kohtualluvuse eeskirja, mis on sätestatud Beneluxi konventsiooni artiklis 4.6, kohaldatakse nendele vaidlustele.

 Teine ja kolmas küsimus

67      Arvestades esimesele küsimusele antud vastust ja sellest tulenevat määruse nr 44/2001 artikli 22 punkti 4 kohaldamise võimatust, ei ole vaja teisele ja kolmandale küsimusele vastata.

 Kohtukulud

68      Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:

Lähtudes ELTL artiklist 350, ei ole nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades artikliga 71 vastuolus see, kui Beneluxi kaubamärkide ja disainilahendustega seotud vaidluste kohtualluvuse eeskirja, mis on sätestatud 25. veebruari 2005. aasta Beneluxi intellektuaalomandi konventsiooni (kaubamärgid ja disainilahendused), millele kirjutasid Haagis alla Belgia Kuningriik, Luksemburgi Suurhertsogiriik ja Madalmaade Kuningriik, artiklis 4.6, kohaldatakse nendele vaidlustele.

Allkirjad


* Kohtumenetluse keel: hollandi.