AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS
(kolmas koda)
13. september 2011
Kohtuasi F‑4/10
Christiana Nastvogel
versus
Euroopa Liidu Nõukogu
Avalik teenistus – Hindamine – Hindamisaruanded – Aruannete komitee arvamus – Analüütiliste hinnangute alandamine – Hinnatava ja hindaja vaheline dialoog – Konsulteerimine hierarhia eri taseme ülemustega – Teise hindaja teadlikkus hinnatava tööst – Põhjendused – Haiguspuhkuste arvessevõtmine
Ese: ELTL artikli 270 alusel, mida vastavalt Euratomi asutamislepingu artiklile 106a kohaldatakse Euratomi asutamislepingule, esitatud hagi, millega C. Nastvogel palub tühistada tema hindamisaruanne ajavahemiku 1. juuli 2006 kuni 31. detsember 2007 osas.
Otsus: Tühistada C. Nastvogeli hindamisaruanne ajavahemiku 1. juuli 2006 kuni 31. detsember 2007 osas. Mõista kõik kohtukulud välja nõukogult.
Kokkuvõte
1. Ametnikud – Hindamine – Hindamisaruanne – Kohtulik kontroll – Piirid
(Personalieeskirjad, artikkel 43)
2. Ametnikud – Hindamine – Hindamisaruanne – Koostamine – Aruannete komitee arvamus
(Personalieeskirjad, artikkel 43)
3. Ametnikud – Hindamine – Hindamisaruanne – Hinde alandamine võrreldes varasema hindamisega – Põhjendamiskohustus – Ulatus
(Personalieeskirjad, artikkel 43)
4. Ametnikud – Hindamine – Hindamisaruanne – Põhjusega puudumised
(Personalieeskirjad, artikkel 43)
5. Ametnikud – Hindamine – Hindamisaruanne – Koostamine – Kohustuslik konsulteerimine vahetute ülemustega
(Personalieeskirjad, artikkel 43)
6. Ametnikud – Hindamine – Hindamisaruanne – Koostamine – Teine hindaja
(Personalieeskirjad, artikkel 43)
7. Ametnikud – Hindamine – Hindamisaruanne – Koostamine – Hindaja ja hinnatava vaheline dialoog
(Personalieeskirjad, artikkel 43)
1. Avaliku Teenistuse Kohus ei või asendada hinnatava ametniku hindamise eest vastutava isiku hinnangut enda omaga, kuna liidu institutsioonidel on oma ametnike töö hindamiseks ulatuslik kaalutlusõigus. Seega ei ole kohtu ülesanne kontrollida, välja arvatud faktivigade, ilmsete hindamisvigade või võimu kuritarvitamise korral, ametniku professionaalsetele võimetele hindamisaruandes antud hinnangu põhjendatust, kui see sisaldab kompleksseid väärtushinnanguid, mida nende olemuse tõttu ei saa objektiivselt kontrollida.
(vt punkt 32)
Viited:
Esimese Astme Kohus: 25. oktoober 2005, kohtuasi T‑96/04: Cwik vs. komisjon (punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).
Avaliku Teenistuse Kohus: 23. veebruar 2010, kohtuasi F‑7/09: Faria vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (punkt 44).
2. Teisele hindajale ei ole aruannete komitee arvamus siduv. Seetõttu võib ainult siis, kui aruannete komitee arvamuses osundatakse erakorralistele asjaoludele, mis tekitavad kahtlust hindamisaruandes sisalduva hinnangu kehtivuses või põhjendatuses, nimetatud arvamuse ja hindamisaruande sisu erinevus tuua kaasa vaidlustatud hindamisaruande tühistamise. Lisaks ei või teiselt hindajalt vaidlustatud aruande piisava põhjendatuse korral ning siis, kui komitee arvamuses ei osundata erakorralistele asjaoludele, mis tekitavad kahtlust esimese hindaja hinnangu kehtivuses ja põhjendatuses, nõuda, et ta selgitaks täiendavalt põhjusi, miks ta ei järginud aruande komitee soovitusi.
(vt punktid 33 ja 63)
Viited:
Esimese Astme Kohus: 12. juuni 2002, kohtuasi T‑187/01: Mellone vs. komisjon (punkt 33); 5. november 2003, kohtuasi T‑98/02: Lebedef-Caponi vs. komisjon (punkt 61).
Avaliku Teenistuse Kohus: 10. september 2009, kohtuasi F‑124/07: Behmer vs. parlament (punkt 60).
3. Administratsioonil on kohustus hindamisaruandeid piisavalt ja põhjalikult põhjendada ja anda isikule võimalus esitada sellele põhjendusele vastuväited, kusjuures selle nõude järgimine on eriti tähtis, kui hindamise tulemus on halvem võrreldes varasema hindamisega. Selles osas on nimetatud kohustus täidetud, kui hindaja tõdeb, et asjaomase isiku puhul ei ole näidatud, et vaidlustatud hindamisaruandega hõlmatud ajavahemikul oli tema tööülesannete täitmine märkimisväärselt kõrge kvaliteediga. Selleks et hinnata, kas hindamisaruanne on piisavalt põhjendatud, tuleb arvestada kõikide asjaoludega, millest asjaomane ametnik on teadlik, mitte ainult sellest aruandes sisalduvate andmetega.
(vt punktid 58 ja 61)
Viited:
Esimese Astme Kohus: 16. juuli 1992, kohtuasi T‑1/91: Della Pietra vs. komisjon (punkt 32); 28. mai 1998, liidetud kohtuasjad T‑78/96 ja T‑170/96: W vs. komisjon (punkt 141); eespool viidatud kohtuasi Mellone vs. komisjon (punkt 27); 25. oktoober 2005, kohtuasi T‑50/04: Micha vs. komisjon (punkt 36).
Avaliku Teenistuse Kohus: 10. november 2009, kohtuasi F‑93/08: N vs. parlament (punkt 86).
4. Kuigi tulemuslikkuse eest antud hinnet võib tõsta nii, et see võtaks arvesse tingimusi, milles ta oma ülesandeid sooritas, vaatamata asjaolule, et oma puudumiste tõttu oli tema käsutuses vähem tegelikku tööaega, ei ole selline arvessevõtmine automaatne. Hindamisaruande koostajate jaoks on tegemist üksnes arvessevõtmise võimalusega, mis muutub kohustuseks ainult siis, kui asjaolud seda õigustavad.
Ei nõuta, et põhjendustes oleksid esitatud kõik faktilised ja õiguslikud asjaolud, sest seda, kas hindamisaruande põhjendused vastavad personalieeskirjade artikli 43 nõuetele, tuleb hinnata mitte üksnes selle sõnastuse, vaid ka selle konteksti ja kõigi asjaomast valdkonda reguleerivate õigusnormide põhjal. Seega juhul, kui hindajal ei olnud põhjust arvata, et hinnatava põhjendatud puudumised võisid mõjutada tema tulemuslikkuse suurt tõusu, ei saa talle ette heita, et ta seda asjaolu oma hindamisaruandes ei maininud ega võtnud arvesse.
(vt punktid 65 ja 66)
Viited:
Esimese Astme Kohus: 8. märts 2005, kohtuasi T‑277/03: Vlachaki vs. komisjon (punkt 83 ja seal viidatud kohtupraktika); 6. oktoober 2009, kohtuasi T‑102/08 P: Sundholm vs. komisjon (punktid 39 ja 40).
5. Selleks et hinnata täielikult ametniku teeneid kogu hindamisperioodil, peavad hindajad küsitlema ülemusi, kelle alluvuses ametnik suurema osa ajast töötas. Isiku arvamuse kirjalik edastamine võrdub konsulteerimisega.
(vt punktid 85 ja 86)
Viide:
Euroopa Kohus: 21. märts 1985, kohtuasi 263/83: Turner vs. komisjon (punktid 18 ja 20).
6. Esimese hindaja koostatud aruande ülevaatamise taotluse korral nähtub nõukogu vastu võetud personalieeskirjade artikli 43 üldiste rakendussätete artikli 2 lõikest 2 ja artikli 8 lõikest 4, et esiteks peab teisel hindajal olema piisavalt aega kogu toimiku hindamiseks, mitte – nagu see on esimese hindaja puhul – olema ametnikule piisavalt lähedal, et tal oleks asjaoludest teadlik olles võimalik hinnata hinnatava teeneid, ning teiseks on ta lõpliku aruande koostamiseks kohustatud sõnaselgelt viitama nimetatud aruandele. Teise hindaja ülesanne on seega sõltumatult kontrollida esimese hindaja hinnanguid, nii et tal on võimalik piirduda ainult esimese hindaja hinnangu kinnitamisega, kui ta seda vajalikuks peab.
(vt punkt 89)
Viited:
Euroopa Kohus: 1. juuni 1983, liidetud kohtuasjad 36/81, 37/81 ja 218/81: Seton vs. komisjon (punkt 20).
Avaliku Teenistuse Kohus: 29. september 2009, kohtuasi F‑114/07: Wenning vs. Europol (punkt 100).
7. Hinnatava ja tema hindaja vahelise dialoogi läbiviimine lähtub ametniku kaitseõigustest teda puudutavas hindamismenetluses ning seetõttu ei saa hindamisaruannet vastu võtta ilma, et ametnikule oleks olnud antud võimalus olla tulemuslikult ära kuulatud.
Hindamismenetluse raames eeldavad dialoogi olemus ja eesmärk hindamisel vahetut kontakti hindaja ja hinnatava vahel. Ilma hindaja ja hinnatava vahetu kontaktita ei täida hindamine täielikult oma ülesannet inimressursside juhtimise vahendina ja asjaomase isiku karjääriarengu edendamise vahendina. Lisaks sellele saab ainult selline kontakt soodustada hindaja ja hinnatava vahelist avatud ja süvitsiminevat dialoogi, mis aitab neil esiteks täpselt hinnata nendevaheliste võimalike erimeelsuste olemust, põhjuseid ja ulatust ning teiseks jõuda parima vastastikuse mõistmiseni.
(vt punktid 90 ja 93)
Viited:
Esimese Astme Kohus: 13. detsember 2005, liidetud kohtuasjad T‑155/03, T‑157/03 ja T‑331/03: Cwik vs. komisjon (punkt 156); 25. oktoober 2006, kohtuasi T‑173/04: Carius vs. komisjon (punkt 71); 25. oktoober 2007, kohtuasi T‑27/05: Lo Giudice vs. komisjon (punkt 49).