Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Bundesarbeitsgericht (Saksamaa) 30. oktoobril 2018 – EM versus TMD Friction GmbH
(kohtuasi C-674/18)
Kohtumenetluse keel: saksa
Eelotsusetaotluse esitanud kohus
Bundesarbeitsgericht
Põhikohtuasja pooled
Hageja: EM
Kostja: TMD Friction GmbH
Eelotsuse küsimused
Kas nõukogu 12. märtsi 2001. aasta direktiivi 2001/23/EÜ1 ettevõtjate, ettevõtete või nende osade üleminekul töötajate õigusi kaitsvate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta artikli 3 lõige 4 lubab ettevõtte üleminekul pärast maksejõuetusmenetluse algatamist ettevõtte võõrandaja vara suhtes liikmesriigi õiguses, mis näeb ettevõtte üleminekul põhimõtteliselt ette direktiivi 2001/23/EÜ artikli 3 lõike 1 ja lõike 3 kohaldamise ka töötajate õigustele saada vanadus-, invaliidsus- või toitjakaotuspensioni täiendavate tööandja või tööandjate vaheliste pensionikavade alusel, sellist piirangut, et omandaja ei vastuta tulevikus tekkivate õiguste eest, mis põhinevad töötamisperioodidel enne maksejõuetusmenetluse algatamist?
Kui esimesele eelotsuse küsimusele vastatakse jaatavalt:
Kas töötajate huvide kaitseks seoses nende vahetult või tulevikus tekkiva õigusega saada täiendavate tööandja või tööandjate vaheliste pensionikavade alusel vanaduspensioni, vajalike meetmete võtmisel vastavalt direktiivi 2001/23/EÜ artikli 3 lõike 4 punktile b tuleb ettevõtte üleminekul pärast maksejõuetusmenetluse algatamist ettevõtte võõrandaja vara suhtes juhinduda sellise kaitse tasemest, mis on nõutav Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2008. aasta direktiivi 2008/94/EÜ2 töötajate kaitse kohta tööandja maksejõuetuse korral artikli 8 kohaselt?
Kui teisele eelotsuse küsimusele vastatakse eitavalt:
Kas siis tuleb direktiivi 2001/23/EÜ artikli 3 lõike 4 punkti b tõlgendada nii, et vajalikud meetmed töötajate huvide kaitseks seoses nende vahetult või tulevikus tekkiva õigusega saada täiendavate tööandja või tööandjate vaheliste pensionikavade alusel vanaduspensioni on võetud, kui liikmesriigi õigus näeb ette, et
kohustus maksta töötajatele, keda puudutab maksejõuetu ettevõtte üleminek, täiendavate tööandja või tööandjate vaheliste pensionikavade alusel tulevikus vanaduspensioni, läheb põhimõtteliselt üle ettevõtte omandajale,
ettevõtte omandaja vastutab tulevaste pensioniõiguste eest sellises ulatuses, mille summa põhineb pärast maksejõuetusmenetluse algatamist ettevõttes töötatud ajal,
liikmesriigi õiguse kohaselt määratud maksejõuetuskindlustuse andja ei pea sellisel juhul vastutama tulevaste pensioniõiguste enne maksejõuetusmenetluse algatamist omandatud osa eest ja
töötaja saab enne maksejõuetusmenetluse algatamist omandatud tulevaste pensioniõiguste väärtusele vastavat summat nõuda võõrandaja maksejõuetusmenetluses?
Kas juhul, kui liikmesriigi õigus näeb ettevõtte üleminekul ette direktiivi 2001/23/EÜ artikli 3 ja artikli 4 kohaldamise ka maksejõuetusmenetluse ajal, kuulub direktiivi 2001/23/EÜ artikli 5 lõike 2 punkt a kohaldamisele töötajate täiendavatest tööandja või tööandjate vahelistest pensionikavadest tulenevatele pensioniõigustele, mis on küll tekkinud juba enne maksejõuetusmenetluse algatamist, kuid viivad siiski alles pensioni saamise õiguse tekkimiseks vajaliku sündmuse saabumisel, seega alles hiljem, töötajate õiguseni nõuda pensionihüvitist?
Kui teisele või neljandale eelotsuse küsimusele vastatakse jaatavalt:
Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2008. aasta direktiivi 2008/94/EÜ töötajate kaitse kohta tööandja maksejõuetuse korral artikli 8 kohaselt liikmesriikide poolt antav miinimumkaitse hõlmab ka vanaduspensioniõiguste tagamise kohustust, mis ei olnud maksejõuetusmenetluse algatamisel veel liikmesriigi õiguse kohaselt seadusjärgselt tagatud, ning mis muutuvad üldse ainult seetõttu seadusega tagatuks, et töösuhet ei lõpetata seoses maksejõuetusega?
Kui viiendale küsimusele vastatakse jaatavalt:
Millistel asjaoludel saab pidada endisele töötajale tema tööandja maksejõuetuse tõttu tekkinud kahju tööandjapensioni maksmisel ilmselgelt ebaproportsionaalseks ja kohustada seega liikmesriike tagama direktiivi 2008/94 artikli 8 kohane minimaalne kaitse olenemata sellest, et töötaja saab kätte vähemalt pool hüvitisest, millele tal on õigus omandatud pensioniõiguste alusel?
Kui viiendale küsimusele vastatakse jaatavalt:
Kas direktiivi 2001/23/EÜ artikli 3 lõike 4 punkti b või direktiivi 2001/23/EÜ artikli 5 lõike 2 punkti a kohaselt nõutav – direktiivi 2008/94/EÜ artiklis 8 sätestatuga samaväärne – töötajate pensioniõiguste kaitse on ka siis tagatud, kui see ei tulene mitte liikmesriigi õigusest, vaid üksnes direktiivi 2008/94/EÜ artikli 8 vahetust kohaldamisest?
Kui seitsmendale küsimusele vastatakse jaatavalt:
Kas direktiivi 2008/94/EÜ artiklil 8 on ka siis vahetu õigusmõju, nii et konkreetne töötaja saab liikmesriigi kohtus sellele tugineda, kui ta saab vähemalt pool hüvitisest, millele tal on küll õigus omandatud pensioniõiguste alusel, kuid tema tööandja maksejõuetuse tõttu tekkinud kahju tuleb vaatamata sellele pidada ebaproportsionaalseks?
Kui kaheksandale küsimusele vastatakse jaatavalt:
Kas eraõiguslik organisatsioon, mille liikmesriik on – tööandjatele siduvalt – määranud maksejõuetuskindlustuse andjana tagama tööandja pensionimakseid ja mis kuulub riikliku finantsjärelevalve alla ning kogub tööandjatelt avaliku õiguse alusel maksejõuetuskindlustuse sissemakseid ja saab nagu ametiasutus luua haldusaktiga täitemenetluse algatamise eeldused, on liikmesriigi avaliku sektori asutus?
____________
1 EÜT 2001, L 82, lk 16; ELT eriväljaanne 05/04, lk 98.
2 ELT 2008, L 283, lk 36.