AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS

(esimene koda)

22. mai 2007

Kohtuasi F-99/06

Adelaida López Teruel

versus

Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused)

Ametnikud – Haiguspuhkus – Loata puudumine – Sõltumatu arvamuse andmise menetlus – Sõltumatu arsti määramise tähtaeg

Ese:      EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel esitatud hagi, milles A. López Teruel palub tühistada Siseturu Ühtlustamise Ameti 20. oktoobri 2005. aasta otsus, millega tehti talle teatavaks, et tema puudumine alates 7. aprillist 2005 oli põhjendamatu, ning kohustati teda viivitamatult uuesti tööle asuma.

Otsus: Tühistada Siseturu Ühtlustamise Ameti 20. oktoobri 2005. aasta otsus osas, millega peetakse hageja puudumist 8.−20. veebruarini 2005 ja 7. aprillist kuni 2. augustini 2005 põhjendamatuks. Ülejäänud osas jätta hagi nõuded rahuldamata. Mõista üks kolmandik hageja kohtukuludest välja Siseturu Ühtlustamise Ametilt, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Haiguspuhkus – Tervisekontroll

(Personalieeskirjad, artikli 59 lõike 1 kuues lõik)

2.      Ametnikud – Haiguspuhkus – Tervisekontroll

(Personalieeskirjad, artikli 59 lõike 1 viies kuni seitsmes lõik)

3.      Ametnikud – Haiguspuhkus – Tervisekontroll

(Personalieeskirjad, artikli 59 lõike 1 seitsmes lõik)

4.      Ametnikud – Põhimõtted – Hea halduse põhimõte

(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 41)

1.      Personalieeskirjade artikli 59 lõike 1 kuuendas lõigus sätestatud viiepäevane tähtaeg, mille möödumisel võib administratsioon ametniku arsti ja institutsiooni meditsiinitöötaja vahelise kokkuleppe saavutamata jätmise korral määrata ühepoolselt sõltumatu arsti, kellel palutakse anda haiguspuhkuse korral tervisekontrolli tulemuste kohta sõltumatu arvamus, hakkab kulgema ametnikku esindava arsti ja administratsiooni määratud arsti esimesest kohtumisest, andmata siiski kohtumise algatusõigust üksnes viimati nimetatud isikule. Võttes arvesse asjaolu, et selle sätte redaktsioonist ei ole täpselt arusaadav, millisest hetkest hakkab see tähtaeg seadusandja tahte kohaselt kulgema, tuleb võtta aluseks selle sätte ratio legis, milleks on anda võimalus saavutada kokkulepe, mis tagab ametniku kaitseõiguste järgimise sõltumatu arvamuse andmise menetluses, ning kindlustada samas selle menetluse kiire läbiviimine, mistõttu ei saa tähtaja kulgema hakkamine seega sõltuda vaid ühest osapoolest.

Tegemist ei ole mitte soovitusliku tähtajaga, vaid mõlemale poolele siduva tähtajaga, kuna selle möödumisel ei anta administratsioonile mitte üksnes võimalust valida sõltumatute arstide loetelust arvamuse andmiseks arst, vaid see tehakse talle kohustuslikuks. Sellegipoolest ei ole see avaliku huvi küsimus.

Kuna sõltumatu arvamuse andmise menetlust alustatakse ametniku algatusel, ei saa ta selleks, et vaidlustada administratsiooni otsus, millega määratakse ühepoolselt arvamuse andmiseks arst, tugineda sellele, et tema poolt esindajaks määratud arst ei ole kõnealusest kohustuslikust tähtajast kinni pidanud. Ehkki praktikas võib osutuda tarvilikuks tuletada institutsioonivälisele arstile meelde seda väga lühikest tähtaega, mis sõltumatu arsti suhtes kokkuleppele jõudmiseks on määratud, ei riku institutsioon seda tegemata jättes oma kohustusi, kuna ametniku arst, kes nõustub teda personalieeskirjades ette nähtud sõltumatu arvamuse andmise menetluses esindama, on nõustunud seeläbi ka asjassepuutuva regulatsiooni ja tähtaegadega.

(vt punktid 44, 46, 47, 50–52, 54 ja 97)

Viited:

Euroopa Kohus: 12. detsember 1967, kohtuasi 4/67: Collignon vs. komisjon (EKL 1967, lk 469, 479)

Esimese Astme Kohus: 23. märts 2000, kohtuasi T‑197/98: Rudolph vs. komisjon (EKL AT 2000, lk I‑A‑55 ja II‑241, punkt 41)

2.      Kui sõltumatu arsti arvamus kinnitab ametniku haiguspuhkuse korral institutsiooni korraldatud tervisekontrolli tulemusi, ei saa ametniku töölt puudumist käsitada põhjendamatu puudumisena enne tervisekontrolli toimumise päeva, isegi kui nimetatud arvamuses leitakse, et puudumine oli põhjendamatu juba varasemast kuupäevast. On küll tõsi, et personalieeskirjade artikli 59 lõike 1 seitsmenda lõigu kohaselt on sõltumatu arsti arvamus tervikuna kohustuslik, on selle kohustuslikkuse ulatust kõnealuse lõigu kahes järgmises lauses siiski täpsustatud, sätestades, et puudumist käsitatakse põhjendamatuna alates kõnealuse kontrolli toimumise päevast.

Kuna need väga lühikesed tähtajad, mille jooksul võib sõltumatu arvamuse andmise menetlust alustada ja läbi viia, on määratud tagamaks, et sõltumatu arvamuse andmiseks läbiviidav tervisekontroll toimuks võimalikult kiiresti pärast institutsiooni korraldatud tervisekontrolli, ning võttes arvesse personalieeskirjade artikli 59 lõike 1 viiendas, kuuendas ja seitsmendas lõigus nii administratsioonile kui ka ametnikule pandud hoolsuskohustust, juhul kui administratsioon ei edasta ametnikule tervisekontrolli tulemusi mõistliku aja jooksul, võib ametniku puudumist pidada siiski põhjendamatuks vaid vastava teabe edastamise kuupäevast, sest seda perioodi, mil ametnik sellekohast teavet ootab, ei saa käsitada põhjendamatult puudutud perioodina.

(vt punktid 61–63 ja 65–67)

3.      Haigusepuhkuse korral ette nähtud tervisekontrolli raames sõltumatu arsti arvamuses antud meditsiinilist hinnangut tuleb nii nagu arstliku komisjoni ja töövõimetuskomitee hinnangut pidada lõplikuks, kui see on antud vastavalt nõuetekohastele tingimustele. Ühenduste kohus, kes ei teosta selliste meditsiiniliste hinnangute üle kontrolli, on pädev kontrollima vaid seda, kas meditsiiniline arvamus sisaldab põhjendusi, mille alusel saab hinnata neid kaalutlusi, millel arvamuses sisalduvad järeldused tuginevad, ning kas arvamuses sisalduvate meditsiiniliste leidude ja nende põhjal tehtud järelduste vahel on mõistetav seos.

(vt punktid 74–76)

Viited:

Euroopa Kohus: 10. detsember 1987, kohtuasi 277/94: Jänsch vs. komisjon (EKL 1987, lk 4923, punkt 15)

Esimese Astme Kohus: 27. veebruar 1992, kohtuasi T‑165/89: Plug vs. komisjon (EKL 1992, lk II‑367, punkt 75); 15. detsember 1999, kohtuasi T‑27/98: Nardone vs. komisjon (EKL AT 1999, lk I‑A‑267 ja II‑1293, punkt 30); 16. juuni 2000, kohtuasi T‑84/98: C vs. nõukogu (EKL AT 2000, lk I‑A‑113 ja II‑497, punkt 43); 12. mai 2004, kohtuasi T‑191/01: Hecq vs. komisjon (EKL AT 2004, lk I‑A‑147 ja II‑659, punkt 62)

Avaliku Teenistuse Kohus: 28. juuni 2006, kohtuasi F‑39/05: Beau vs. komisjon (EKL AT 2006, lk I‑A‑1‑51 ja II‑A‑1‑175, punkt 35)

4.      Vastavalt hea halduse põhimõttele on administratsioon kohustatud ametniku olukorra üle otsustamisel võtma arvesse kõik asjaolud, mis võivad tema otsuse tegemisel määravad olla, ning võtma seeläbi arvesse mitte ainult teenistuse huve, vaid ka asjaomase ametniku huve. Hea halduse põhimõte ei anna siiski üksikisikutele iseenesest õigusi, välja arvatud juhul, kui ta on konkreetsete õiguste väljendusvormiks, nt õigus asja menetlemisele erapooletult, õiglaselt ja mõistliku tähtaja jooksul, õigus olla ära kuulatud, õigus tutvuda toimikuga ja otsuste põhjendamise kohustus Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 mõttes.

(vt punkt 92)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 6. detsember 2001, T‑196/99: Area Cova jt vs. nõukogu ja komisjon (EKL 2001, lk II‑3597, punkt 43); 16. märts 2004, kohtuasi T‑11/03: Afari vs. EKP (EKL AT 2004, lk I‑A‑65 ja II‑267, punkt 42); 4. oktoober 2006, kohtuasi T‑193/04: Tillack vs. komisjon (EKL 2006, lk II‑3995, punkt 127)