EUROOPA LIIDU AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS

(kolmas koda)

25. september 2014

Kohtuasi F‑100/13

Bruno Julien-Malvy

versus

Euroopa välisteenistus

Avalik teenistus – Töötasu – Kolmandates riikides töötavad Euroopa välisteenistuse töötajad – Ametisse nimetava asutuse otsus, millega muudetakse nende kolmandate riikide loetelu, kelle elamistingimused on samaväärsed tavapäraste elamistingimustega liidus – Üldkohaldatav akt – Hagi vastuvõetavus – Elamistingimuste eest makstava toetuse iga-aastane läbivaatamine – Lõpetamine

Ese:      ELTL artikli 270 alusel, mida vastavalt Euratomi asutamislepingu artiklile 106a kohaldatakse Euratomi asutamislepingule, esitatud hagi, milles B. Julien‑Malvy ja teised hagejad, kelle nimed on esitatud lisas, paluvad Avaliku Teenistuse Kohtul tühistada Euroopa välisteenistuse 19. detsembri 2012. aasta otsuse osas, milles sellega lõpetati alates 1. jaanuarist 2014 elamistingimuste eest makstava toetuse maksmine nendele töötajatele, kes töötavad Argentinas, Hongkongis, Tšiilis, Jaapanis, Malaisias, Singapuris ja Taiwanis, ning seetõttu kohustada kostjat tasuma summad, mida hagejad on elamistingimuste eest makstava toetusena õigustatud saama.

Otsus:      Jätta hagi rahuldamata. Jätta B. Julien‑Malvy ja teiste hagejate, kelle nimed on esitatud lisas, kohtukulud nende endi kanda. Jätta Euroopa välisteenistuse kohtukulud tema enda kanda.

Kokkuvõte

1.      Ametnike hagid – Isikut kahjustav meede – Mõiste – Hagi ametisse nimetava asutuse otsuse peale, millega lõpetatakse elamistingimuste eest makstava toetuse maksmine teatavates kolmandates riikides töötavatele ametnikele – Hõlmamine

(Personalieeskirjad, artiklid 90 ja 91 ning X lisa artikkel 10, muudetud määrusega nr 1023/2013)

2.      Ametnikud – Töötasu – Kolmandas riigis töötavatele ametnikele kohaldatav töötasude kord – Elamistingimuste eest makstav toetus – Saamise tingimused – Institutsioonide kohustus võtta vastu üldised rakendussätted – Rikkumine – Tuginemine ametniku poolt, kes vaidlustab toetuse maksmisega seotud otsuse õiguspärasuse – Tingimused

(Personalieeskirjad, artikkel 110 ja X lisa artikli 1 kolmas lõik, muudetud määrusega nr 1023/2013)

3.      Ametnikud – Töötasu – Kolmandas riigis töötavatele ametnikele kohaldatav töötasude kord – Elamistingimuste eest makstav toetus – Saamise tingimused – Määramine liidu organi poolt kohanemisajal ilma üldisi rakendussätteid vastu võtmata – Lubatavus

(Personalieeskirjad, X lisa artikli 10 lõige 1, muudetud määrusega nr 1023/2013)

4.      Ametnikud – Põhimõtted – Õiguspärase ootuse kaitse – Tingimused – Administratsiooni antavad konkreetsed tagatised

(Personalieeskirjad, X lisa artikkel 10, muudetud määrusega nr 1023/2013)

1.      Ametnikel ja teenistujatel on õigus esitada hagi ametisse nimetava asutuse või ametiisiku üldist laadi meetme vastu, mis neid kahjustab, eeldusel, et esiteks ei nõua see meede õiguslike tagajärgede tekitamiseks rakendamismeetmeid või ei jäta mingit kaalutlusruumi ametiasutustele, kelle ülesanne on võtta selle kohaldamiseks vajalikke meetmeid, ja et teiseks puudutab see ametnike huve vahetult, tuues kaasa selge muudatuse nende õiguslikus seisundis.

Nii on see otsuse puhul, mille ametisse nimetav asutus või ametiisik teeb personalieeskirjade X lisa artikli 10 alusel ja mis toob kolmandates riikides asuvate Euroopa Liidu teatavates delegatsioonides ja büroodes töötavate ametnike jaoks kaasa elamistingimuste eest makstava toetuse lõppemise. Niisugune otsus näib olevat piisavalt täpne ja tingimusteta, tekitamaks ilma seda rakendavate erimeetmeteta õiguslikke tagajärgi asjassepuutuvatele kolmandatesse riikidesse määratud ametnikele.

Kuigi niisuguse otsuse kohaldamine nõuab kõnealuse toetuse maksmise lõpetamiseks halduslike üksikmeetmete võtmist, ei väära nende meetmete võtmine – mille juures haldusasutustel puudub kaalutlusruum –, vahetut mõju asjassepuutuvate ametnike õiguslikule olukorrale, kuivõrd need ametnikud peavad paratamatult valmis olema elamistingimuste eest makstava toetuse kadumiseks alates nimetatud otsuse jõustumise kuupäevast.

(vt punktid 14–16)

Viited:

Euroopa Kohus: kohtuotsused de Dapper jt vs. parlament, 54/75, EU:C:1976:127; Diezler jt vs. EMSK, 146/85 ja 431/85, EU:C:1987:457, punktid 6 ja 7, ning Brown vs. Euroopa Kohus, 125/87, EU:C:1988:136, punkt 16.

2.      Personalieeskirjade artiklis 110 sisalduva väljendiga „üldised rakendussätted” viidatakse esiteks personalieeskirjade teatud erisätetega sõnaselgelt ettenähtud rakendusmeetmetele ning sõnaselge sätte puudumisel on ainult erandjuhul kohustus kehtestada rakendusmeetmed, millele kohaldatakse nimetatud artikli vorminõudeid, st siis, kui personalieeskirjade sätted on nii ebaselged ja ebatäpsed, et see ei võimalda kohaldamist, mis ei oleks meelevaldne.

Sellega seoses tuleb märkida, et personalieeskirjade X lisa artikli 1 kolmanda lõigu sätted on üldkohaldatavad, ja üldised rakendussätted, mille vastuvõtmine nendes ette on nähtud, puudutavad personalieeskirjade X lisa tervikuna, seal hulgas elamistingimuste eest makstavat toetust käsitlevaid sätteid. Seetõttu on neid sätteid rakendaval liidu organil vastavalt personalieeskirjade X lisa artikli 1 kolmandale lõigule kohustus võtta vastu nimetatud lisa artikli 10 üldised rakendussätted.

Ametnik, kes vaidlustab kolmandatesse riikidesse määratud ametnikele makstava toetuse summa läbivaatamise otsuse, saab üldiste rakendussätete puudumisele tugineda siiski üksnes eeldusel, et väidetav rikkumine võib teda isiklikult puudutada. Sellega seoses tuleb rõhutada, et üldiste rakendussätete peamine eesmärk on määrata kindlaks kriteeriumid, millest administratsioon saab juhinduda oma kaalutlusõiguse teostamisel, või täpsustada personalieeskirjade niisuguste sätete ulatust, mis on sedavõrd ebaselged või ebatäpsed, et ei ole välistatud nende meelevaldne kohaldamine. Kuna sätte ebatäpsus ei tingi iseenesest selle meelvaldset kohaldamist, on asjassepuutuval isikul õigus esitada see väide ainult juhul, kui Euroopa välisteenistuse tegevusetus üldiste rakendussätete vastuvõtmisel on teda isiklikult kahjustanud, tingides selle, et ametisse nimetav asutus kohaldas personalieeskirjade X lisa artikli 10 sätteid tema olukorrale erapoolikult ja meelevaldselt.

(vt punktid 21, 23, 29 ja 33)

Viited:

Euroopa Kohus: kohtuotsus Deboeck vs. komisjon, 90/74, EU:C:1975:109.

Üldkohus: kohtuotsus Ianniello vs. komisjon, T‑308/04, EU:T:2007:347, punkt 38.

Avaliku Teenistuse Kohus: kohtuotsus Behmer vs. parlament, F‑47/07, EU:F:2009:103, punkt 47.

3.      Kuivõrd liidu seadusandja ei määratlenud seoses personalieeskirjade X lisas nimetatud elamistingimuste eest makstava toetusega ühtegi kriteeriumi liitu kuuluvate riikide ja kolmandate riikide elamistingimuste samaväärsuse kindlakstegemiseks, siis soovis ta jätta ametisse nimetavale asutusele või ametiisikule viimase poolt edaspidi võetavate üldiste rakendussätete raames laia kaalutlusruumi. Neil tingimustel võib asjaolu, et liidu organil on kolmandatesse riikidesse määratud ametnikele makstava toetuse summa läbivaatamise otsuse vastuvõtmise kuupäeval kohanemisaeg, olla õiguspärane selgitus sellele, miks sel kuupäeval puuduvad veel üldised rakendussätted, millest nimetatud organ saaks lähtuda oma kaalutlusõiguse teostamisel seoses personalieeskirjade X lisa artikli 10 kohaldamisega. Samuti võib see organ kõnealuse samaväärsuse hindamisel ilma õigusnormi rikkumata oma kaalutlusõiguse piires võtta peale personalieeskirjade X lisa artikli 10 lõikes 1 sõnaselgelt loetletud parameetrite arvesse muid kriteeriume.

Sellega seoses ei näi personalieeskirjade X lisa artikli 10 lõikega 1 vastuolus olevat see, kui liidu liikmesriikide ja kolmandate riikide elamistingimuste samaväärsuse kindlakstegemiseks kasutatakse kõnealuse riigi majandusarengu taset iseloomustavaid andmeid ja meetodit, mille puhul on rõhuasetus majandusarengu tasemete võrdlusest lähtuval igakülgsel majanduslikul lähenemisviisil ja võetakse arvesse teiste rahvusvaheliste organisatsioonide või teatud riikide poolt oma diplomaatiliste töötajate tarbeks tehtud analüüsi. Seda järeldust ei sea kahtluse alla asjaolu, et nimetatud meetod erineb varemkasutatust, kuna kasutatav meetod kuulub ametisse nimetava asutuse või ametiisiku kaalutlusõiguse raamesse ja ükski õigusnorm ei näe ette kohustust seda meetodit mitte muuta.

(vt punktid 53, 54, 56 ja 57)

4.      Õigus nõuda õiguspärase ootuse kaitset laieneb kõigile isikutele, kes leiavad end olukorrast, millest ilmneb, et liidu administratsioon on neile konkreetseid tagatisi andes tekitanud põhjendatud ootusi, edastades täpset teavet, mis on tingimusteta ja kooskõlaline ning pärineb pädevatest ja usaldusväärsetest allikatest.

Sellega seoses ei ole pelk asjaolu, et teatavates kolmandates riikides töötavatele töötajatele elamistingimuste eest makstav toetus on püsinud palju aastaid muutumatuna, piisav selleks, et nimetatud töötajad saaksid tugineda õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele, kuna selle toetuse andmist käsitlevad sätted näevad sõnaselgelt ette, et see toetus vaadatakse igal aastal uuesti läbi ja niisiis võidakse seda aastast aastasse muuta või selle maksmine isegi lõpetada.

(vt punktid 84 ja 85)

Viide:

Üldkohus: kohtuotsus Centeno Mediavilla jt vs. komisjon, T‑58/05, EU:T:2007:218, punkt 96.