ÜLDKOHTU OTSUS (kaheksas koda)
7. märts 2019(*)
Dokumentidega tutvumine – Määrus (EÜ) nr 1049/2001 – Dokumendid, mis on seotud toimeaine glüfosaat heakskiitmise uuendamise menetluses koostatud toksilisuse uuringutega – Osaline keeldumine dokumentidega tutvumise võimaldamisest – Ärihuve kaitsev erand – Ülekaalukas üldine huvi – Määrus (EÜ) nr 1367/2006 – Mõiste „teave, mis on seotud heitmetega keskkonda“
Kohtuasjas T‑716/14,
Anthony C. Tweedale, elukoht Brüssel (Belgia), esindaja: advokaat B. Kloostra,
hageja,
keda toetab
Rootsi Kuningriik, esindajad: A. Falk, C. Meyer‑Seitz, U. Persson, N. Otte Widgren, E. Karlsson ja L. Swedenborg, hiljem A. Falk, C. Meyer‑Seitz, H. Shev, L. Swedenborg ja F. Bergius,
menetlusse astuja,
versus
Euroopa Toiduohutusamet (EFSA), esindajad: D. Detken, J. Tarazona, C. Pintado ja B. Vagenende, keda abistasid advokaadid R. van der Hout ja A. Köhler, hiljem R. van der Hout ja C. Wagner,
kostja,
ELTL artikli 263 alusel esitatud nõue tühistada EFSA 16. oktoobri 2017. aasta otsus, millega tühistati ja asendati 30. juuli 2014. aasta otsus osalise juurdepääsu andmise kohta Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. oktoobri 2009. aasta määruse (EÜ) nr 1107/2009 taimekaitsevahendite turulelaskmise ja nõukogu direktiivide 79/117/EMÜ ja 91/414/EMÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT 2009, L 309, lk 1) alusel koostatud kahele toimeaine glüfosaat toksilisuse uuringule selle toimeaine heakskiitmise uuendamise menetluse raames.
ÜLDKOHUS (kaheksas koda),
koosseisus: koja president A. M. Collins, kohtunikud M. Kancheva ja G. De Baere (ettekandja),
kohtusekretär: ametnik P. Cullen,
arvestades menetluse kirjalikku osa ja 13. septembri 2018. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Glüfosaat on kemikaal, mida kasutatakse pestitsiidides, mis on taimekaitsevahendid.
2 Saksamaa Liitvabariik koostas selle aine kandmiseks toimeainena nõukogu 15. juuli 1991. aasta direktiivi 91/414/EMÜ taimekaitsevahendite turuleviimise kohta (EÜT 1991, L 230, lk 1; ELT eriväljaanne 03/11, lk 332) I lisasse hindamisaruande glüfosaadi kohta, mille alusel Euroopa Ühenduste Komisjon võttis 29. juunil 2001 vastu läbivaatamisaruande glüfosaadi kohta, mis avaldati 21. jaanuaril 2002.
3 Glüfosaat kanti komisjoni 20. novembri 2001. aasta direktiivi 2001/99/EÜ, millega muudetakse taimekaitsevahendite turuletoomist käsitleva nõukogu direktiivi 91/414/EMÜ I lisa toimeainete glüfosaat ja metüültiofeensulfuroon lisamisega (EÜT 2001, L 304, lk 14; ELT eriväljaanne 03/34, lk 182), direktiivi 91/414 I lisa toimeainete nimekirja. Toimeaine glüfosaat oli nimekirjas ajavahemikul 1. juuli 2002‑30. juuni 2012.
4 Kuna komisjonile esitati taotlus uuendada toimeaine glüfosaat heakskiitu, pikendati glüfosaadi kuulumist direktiivi 91/414 I lisa toimeainete nimekirja komisjoni 10. novembri 2010. aasta direktiiviga 2010/77/EL, millega muudetakse direktiivi 91/414 seoses teatavate toimeainete I lisasse kuulumise lõppemise kuupäevadega (ELT 2010, L 293, lk 48), ajutiselt kuni 31. detsembrini 2015.
5 Pärast Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. oktoobri 2009. aasta määruse (EÜ) nr 1107/2009 taimekaitsevahendite turulelaskmise kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiivid 79/117/EMÜ ja 91/414 (ELT 2009, L 309, lk 1) vastuvõtmist kanti glüfosaat komisjoni 25. mai 2011. aasta rakendusmääruse (EL) nr 540/2011, millega rakendatakse määrust nr 1107/2009 seoses heakskiidetud toimeainete loeteluga (ELT 2011, L 153, lk 1), lisasse. Heakskiidu kehtivuse lõppkuupäev, 31. detsember 2015, ei muutunud.
6 Komisjoni 7. detsembri 2010. aasta määrusega (EL) nr 1141/2010, millega sätestatakse menetlus teise toimeainete rühma nõukogu direktiivi 91/414 I lisasse kuulumise pikendamiseks ja kehtestatakse kõnealuste ainete loetelu (ELT 2010, L 322, lk 10), nimetati Saksamaa Liitvabariik toimeaine glüfosaat heakskiitmise uuendamise menetluses referentliikmesriigiks ja Slovaki Vabariik kaasreferent liikmesriigiks.
7 Saksamaa Liitvabariik esitas komisjonile ja Euroopa Toiduohutusametile (EFSA) vastavalt määrusele nr 1141/2010 toimeaine glüfosaat heakskiitmise uuendamiseks 18. detsembri 2013. aasta kuupäevaga „pikendamise hindamisaruande kavandi“ (edaspidi „kavand“), mille avaliku versiooni avaldas EFSA 12. märtsil 2014.
8 Hageja, Anthony C. Tweedale esitas 11. aprilli 2014. aasta kirjas, mis saadeti e‑postiga järgmisel päeval, EFSA‑le Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määruse (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT 2001, L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. septembri 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1367/2006 keskkonnainfo kättesaadavuse, keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise Århusi konventsiooni sätete kohaldamise kohta ühenduse institutsioonide ja organite suhtes (ELT 2006, L 264, lk 13) alusel taotluse tutvuda dokumentidega.
9 Taotlus puudutas ASB2012‑11499 ja TOX95552393 toksilisuse uuringuid, need on „kaks „põhiuuringut“ glüfosaadi aktsepteeritava päevadoosi kindlaksmääramiseks“ (edaspidi „taotletud uurimisaruanded“).
10 Hageja taotluses oli märgitud, et „kavand ei sisalda[nud] nende avalikke kokkuvõtteid ega ühtegi detaili nende protokollidest või nende tulemustest, mis [olid] vajalikud nende usaldusväärsuse hindamiseks, mis [ei olnud] ainult EFSA ülesanne“ ning et „[t]aotletud andmed [olid:] aruanne loomkatsete kohta ning kõik töötlemata andmed või muud täiendavad andmed nende katsete kohta“.
11 EFSA keeldus 5. juuni 2014. aasta kirjas võimaldamast tutvuda taotletud uurimisaruannetega. EFSA märkis, et ta oli vastavalt määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikele 4 konsulteerinud taotletud uurimisaruannete andmete haldajatega. Ta märkis, et viimati nimetatute seisukohtadest ning tema enda hinnangutest tuleneb, et sellised uuringud on hõlmatud erandiga, mis on sätestatud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikes 2 ärihuvide, sealhulgas intellektuaalomandi, kaitse kohta, ning et nende täielik kaitse on ka nende määruse nr 1107/2009 artikli 63 tähenduses „konfidentsiaalseks“ liigitamise otsene tagajärg. Ta asus seisukohale, et taotletud uurimisaruannete avalikustamine paljastaks nende omanike oskusteavet teaduslike eriteadmiste valdkonnas ja majandusstrateegiaid, sealhulgas nende oskusteavet toimikute koostamise alal, ning kahjustaks nende ärihuve.
12 EFSA lisas, et mis puutub huvide tasakaalustamisse ja taotletud uurimisaruannete avalikustamist õigustava ülekaaluka avaliku huvi olemasolu kontrollimisse, siis üldsuse huvi tutvuda teaduslike andmetega, mis on seotud toimeaine glüfosaat ohutusega, oli kavandi avaliku versiooni (kättesaadav EFSA veebisaidil) avaldamisega selgelt ja täielikult arvesse võetud. EFSA keeldus hagejale taotletud uurimisaruandeid avalikustamast, tuginedes eranditele, mis on ette nähtud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikes 2 koostoimes selle määruse sätetega, mis on seotud selliste äriandmete konfidentsiaalse töötlemisega, mis on saadud teadusliku hindamise eesmärgil, ilma et see piiraks määruse nr 1367/2006 kohaldamist.
13 Hageja esitas 24. juuni 2014. aasta kirjas kordustaotluse, et EFSA vaataks oma seisukoha uuesti läbi.
14 EFSA kinnitas 30. juuli 2014. aasta otsusega oma keeldumist võimaldamast tutvuda taotletud uurimisaruannetega, tuginedes määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikele 2 ja määruse nr 1107/2009 artiklile 63. Samuti täpsustas ta, et need uuringud ei kujuta endast „teavet, mis on seotud heitmetega keskkonda“ määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 tähenduses.
15 Kuna pärast käesoleva hagi esitamist on toimeaine glüfosaat hindamine edasi lükkunud, siis pikendati komisjoni 20. oktoobri 2015. aasta rakendusmäärusega (EL) 2015/1885, millega muudetakse rakendusmäärust nr 540/2011 seoses toimeainete 2,4‑D, atsibensolaar-S-metüüli, amitrooli, bentasooni, butüültsühalofopi, dikvaadi, esfenvaleraadi, famoksadooni, flumioksasiini, DPX KE 459 (metüülflupüürsulfurooni), glüfosaadi, iprovalikarbi, isoproturooni, lambda-tsühalotriini, metalaksüül‑M’i, metsulfuroon-metüüli, pikolinafeeni, prosulfurooni, pümetrosiini, püraflufeenetüüli, tiabendasooli, metüültifensulfurooni ja triasulfurooni heakskiidu kehtivusaja pikendamisega (ELT 2015, L 276, lk 48) heakskiidu kehtivusaega kuni 30. juunini 2016.
16 EFSA viis referentliikmesriigi koostatud toimeaine glüfosaat riskihindamise kavandi suhtes läbi vastastikuse eksperdihinnangu (edaspidi „vastastikune eksperdihinnang“). Vastastikuse eksperdihinnangu järeldused võeti vastu 30. oktoobril 2015 ja avaldati 12. novembril 2015.
17 Komisjoni 29. juuni 2016. aasta rakendusmäärusega (EL) 2016/1056, millega muudetakse määrust nr 540/2011 seoses toimeaine glüfosaat heakskiidu kehtivusaja pikendamisega (ELT 2016, L 173, lk 52), pikendati glüfosaadi kannet määruse nr 540/2011 lisas kuni 31. detsembrini 2017, pidades silmas asjaolu, et kõnealuse aine hindamine ja otsus heakskiidu pikendamise kohta on edasi lükkunud.
18 EFSA võttis 16. oktoobril 2017 vastu uue kinnitava otsuse, mis tühistab 30. juuli 2014. aasta otsuse, millega anti hagejale õigus tutvuda osaliselt taotletud uurimisaruannetega, ja asendab seda.
19 Selles otsuses märkis EFSA, et taotletud uurimisaruannetena on tuvastatud järgmised aruanded:
– 1991, Brooker jt, „The Effect of Glyphosate on Pregnancy of the Rabbit (Incorporates Preliminary Investigations)“, Huntingdon Research Centre, kuupäev: 1991-10-14, viitenumber TOX95552393,
– 1996, Coles jt, „Glyphosate technical: oral gavage teratology study in the rabbit Safepharm Laboratories Limited“, Shardlow Business Park, kuupäev: 1996-07-04.
20 EFSA otsustas hageja käesolevas hagis esitatud argumente arvesse võttes võimaldada tal tutvuda taotletud uurimisaruannete algandmete ja järeldustega (kokkuvõtlikes tabelites ja diagrammides). Ta leidis, et nende uurimisaruannete valdajate määruse nr 1049/2001 alusel koostoimes määruse nr 1107/2009 artikli 63 lõikega 2 esitatud konfidentsiaalsena käsitlemise taotlused ei ole selle teabe suhtes kohaldatavad.
21 Esiteks leidis EFSA aga, et taotletud uurimisaruannete need osad, mille suhtes on kindlaks tehtud, et need kujutavad endast sellist teavet, mis võib määruse nr 1107/2009 artikli 63 lõike 2 tähenduses kahjustada nende uurimisaruannete valdajate ärihuve, peaks olema kaitstud vastavalt määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimesele taandele. Teiseks leidis EFSA, et „teadusliku oskusteabega“ seotud andmed, mida taotletud uurimisaruanded sisaldavad, see on nende sissejuhatus, mis sisaldab haldusandmeid nende uuringute kohta, osad, mis on seotud materjalide ja meetoditega ja mis sisaldavad grupeerimist ja analüüsimeetodeid käsitlevat teavet, on hõlmatud ka ärihuve kaitsva erandiga, mis on sätestatud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimeses taandes. Kolmandaks leidis ta, et taotletud uurimisaruannete lisad ja muud haldustoiminguid puudutavad osad, mis sisaldavad kõnealuste uuringute spetsialiseeritud laboratooriumide poolt sertifitseerimise otsust ja kinnitust hea laboritava järgimise kohta, samuti kõnealuste uurimisaruannete valdajate järgitud protokollid, on kaitstud sama sätte alusel.
22 EFSA märkis samuti, et taotletud uurimisaruannetes esitatud nimede ja allkirjade, mis ei olnud juba avalikult kättesaadavad, suhtes kehtib määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punktis b sätestatud erand.
23 Lisaks märkis EFSA, et ta viis läbi huvide tasakaalustamise vastavalt määrustele 1049/2001 ja 1367/2006, ja järeldas, et puudub ülekaalukas üldine huvi taotletud uurimisaruannete avalikustamiseks. Ta leidis, et teabe edastamine hagejale vastas üldsuse teabe saamise huvile ning võimaldas tema hinnangut reprodutseerida, kaitstes samal ajal taotletud uurimisaruannete valdajate huve. EFSA arvates piisas algandmetest ja järeldustest selleks, et uurida hoolikalt taotletud uurimisaruannete tulemuste hindamist, mis viidi läbi glüfosaadi hindamise ajal ning valitud „täheldatava kahjuliku toimeta annuse“ (edaspidi „NOAEL“) kindlakstegemisel, ja koos juba avaldatud teabega oli see piisav, selleks et kontrollida nende rolli välja pakutud aktsepteeritava päevadoosi (edaspidi „ADI“) kindlaksmääramisel.
24 Lõpuks leidis EFSA, et taotletud uurimisaruannete need osad, mida ei olnud avalikustatud, ei sisaldanud teavet taimekaitsevahendite heitkoguste või nende jääkide kohta keskkonnas ega teavet glüfosaadi heitmete või keskkonda laskmise kohta ega nende mõju kohta keskkonnas, ja et määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõikes 1 sätestatud eeldus ei olnud seega kohaldatav.
25 Lisaks pikendati komisjoni 12. detsembri 2017. aasta rakendusmäärusega (EL) 2017/2324, millega uuendatakse toimeaine glüfosaat heakskiitmist vastavalt määrusele nr 1107/2009 ning muudetakse rakendusmäärust nr 540/2011 (ELT 2017, L 333, lk 10), glüfosaadi heakskiitmist kuni 15. detsembrini 2022, ilma et see piiraks I lisas sätestatud tingimusi.
Menetlus ja poolte nõuded
26 Hageja esitas käesoleva hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 9. oktoobril 2014.
27 EFSA palus dokumendiga, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 19. jaanuaril 2015, menetluse peatamist kuni otsuste kuulutamiseni kohtuasjas C‑673/13 P, komisjon vs. Stichting Greenpeace Nederland ja PAN Europe, ning kohtuasjas C‑442/14, Bayer CropScience ja Stichting De Bijenstichting. Hageja ei esitanud selle taotluse kohta oma märkusi.
28 Rootsi Kuningriik esitas 22. jaanuaril 2015 Üldkohtu kantseleisse saabunud avalduse astuda käesolevas asjas menetlusse hageja nõuete toetuseks.
29 Üldkohtu viienda koja president rahuldas 14. aprilli 2015. aasta määrusega Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 54 kolmanda lõigu alusel ja Üldkohtu 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 77 punkti a alusel menetluse peatamise taotluse.
30 Kuna vastavalt Üldkohtu kodukorra artikli 27 lõikele 5 muudeti Üldkohtu koosseisu, siis kuulub ettekandja-kohtunik nüüd neljanda koja koosseisu, mistõttu määrati käesolev kohtuasi sellele kojale.
31 Pärast 23. novembri 2016. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Stichting Greenpeace Nederland ja PAN Europe (C‑673/13 P, EU:C:2016:889) ning 23. novembri 2016. aasta kohtuotsuse Bayer CropScience ja Stichting De Bijenstichting (C‑442/14, EU:C:2016:890) kuulutamist menetlus jätkus.
32 Üldkohtu neljanda koja president andis 8. detsembri 2016. aasta määrusega Rootsi Kuningriigile loa menetlusse astumiseks, Rootsi Kuningriik esitas oma menetlusse astuja seisukohad 28. veebruaril 2017. Hageja ja EFSA esitasid oma märkused nende seisukohtade kohta ettenähtud tähtaja jooksul.
33 Üldkohtu presidendi otsusega määrati käesolev kohtuasi uuele ettekandja-kohtunikule, kes kuulub kaheksandasse kotta.
34 EFSA teatas Üldkohtu kantseleisse 19. oktoobril 2017 saabunud kirjas Üldkohtule 16. oktoobri 2017. aasta otsuse vastuvõtmisest.
35 Hageja muutis Üldkohtu kantseleisse 22. detsembril 2017 saabunud avalduses oma nõudeid, paludes tühistada ka 16. oktoobri 2017. aasta otsuse.
36 EFSA ja Rootsi Kuningriik esitasid oma märkused nõuete muutmise avalduse kohta vastavalt 9. veebruaril ja 19. märtsil 2018.
37 Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu suuliselt esitatud küsimustele kuulati ära 13. septembri 2018. aasta kohtuistungil.
38 Hageja, keda toetab Rootsi Kuningriik, palus oma nõuete muutmise avalduses Üldkohtul:
– tühistada 30. juuli 2014. aasta otsus ja 16. oktoobri 2017. aasta otsus;
– mõista kohtukulud välja EFSA-lt.
39 EFSA palus Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
40 Hageja loobus kohtuistungil oma nõudest tühistada EFSA 30. juuli 2014. aasta otsus. Veel märkis hageja, et ta ei nõua taotletud uuringutes nimetatud isikute nimede ja allkirjade avalikustamist. Seega tuleb käesoleva hagi esemeks lugeda 16. oktoobri 2017. aasta otsuse (edaspidi „vaidlustatud otsus“) osalist tühistamist.
Õiguslik käsitlus
41 Hageja esitas oma hagi põhjendamiseks hagiavalduses kaks väidet ja nõuete muutmise avalduses neli uut väidet.
42 Esimese väite kohaselt on rikutud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimest taanet ja määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõiget 1, kuna taotletud uurimisaruandeid saab käsitada teabena, mis „on seotud heitmetega keskkonda“ viimati nimetatud sätte tähenduses.
43 Teine väide on, et on rikutud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõiget 2 ja keskkonnainfo kättesaadavuse, keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsiooni, mis kirjutati alla 25. juunil 1998 Århusis ning kiideti Euroopa Ühenduse nimel heaks nõukogu 17. veebruari 2005. aasta otsusega 2005/370/EÜ (ELT 2005, L 124, lk 1; edaspidi „Århusi konventsioon“) artiklit 4, kuna EFSA ei hinnanud konkreetset kahju tekitamise ohtu, mille taotletud uurimisaruannete avalikustamine viidatud ärihuvidele võib tekitada.
44 Kolmas väide käsitleb määruse nr 1107/2009 artikli 63 lõike 2 ebaõiget kohaldamist.
45 Neljanda väite kohaselt on rikutud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõiget 2, kuna EFSA ei tunnustanud väidetavalt ülekaalukat üldist huvi, mis õigustab taotletud dokumentide avalikustamist.
46 Viienda väite kohaselt on rikutud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimest taanet sellega, et EFSA ei tasakaalustanud üldsuse huviga tutvuda taotletud uurimisaruannetes sisalduva keskkonnateabega äriühingute huvi kaitsta oma ärihuve ja/või eelistas nende äriühingute majandushuve.
47 Kuues väide on, et on rikutud määruse nr 1049/2001 artikleid 2 ja 4 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2002. aasta määruse (EÜ) nr 178/2002, millega sätestatakse toidualaste õigusnormide üldised põhimõtted ja nõuded, asutatakse Euroopa Toiduohutusamet ja kehtestatakse toidu ohutusega seotud menetlused (EÜT 2002, L 31, lk 1; ELT eriväljaanne 15/06, lk 463), artiklit 41, kuna väidetavalt eitas EFSA, et taotletud uurimisaruannete avalikustamise suhtes esineb avalik huvi ja hageja huvi.
48 Esimeses väites väidab hageja, et EFSA on rikkunud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõiget 2 ja määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõiget 1, kui ta ei tunnustanud, et taotletud uurimisaruandeid saab käsitada teabena, mis „on seotud heitmetega keskkonda“ viimati nimetatud sätte tähenduses.
49 Hageja leiab, et määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimeses taandes sätestatud ärihuve kaitsva dokumentide avalikustamise erandi kohaldamine tuleb välistada, kuna esineb ülekaalukas üldine huvi. Nimelt loetakse määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 kohaselt, et avalikustamine teenib ülekaalukat avalikku huvi, kui taotletud info „on seotud heitmetega keskkonda“. Taotletud uurimisaruanded kujutasid endast glüfosaadiga seoses infot, mis „on seotud heitmetega keskkonda“ selle sätte tähenduses, ja need oleks tulnud avalikustada.
50 Määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikes 2 on sätestatud:
„2. Institutsioonid keelavad juurdepääsu dokumentidele, mille avaldamine kahjustaks:
– füüsilise või juriidilise isiku ärihuve, sealhulgas intellektuaalomandit,
– kohtumenetlust ja õigusnõustamist,
– kontrolli, uurimise ja auditi eesmärki,
kui puudub ülekaalukas üldine huvi avalikustamiseks.“
51 Määruse nr 1367/2006 põhjenduses 15 on märgitud järgmist:
„Kui määruses (EÜ) nr 1049/2001 on ette nähtud erandid, tuleks neid kohaldada vastavalt käesoleva määruse mis tahes erisätetele, mis käsitlevad keskkonnainfo saamise taotlusi. Keskkonnainfo kättesaadavaks tegemisest keeldumise aluseid tuleks tõlgendada kitsendavalt, võttes arvesse, kas avalikustamine teeniks üldsuse huvi ja kas taotletud info on seotud heidetega keskkonda. Mõiste „ärihuvid“ hõlmab pangandussektoris tegutsevate institutsioonide ja organite sõlmitud konfidentsiaalsuskokkuleppeid.“
52 Määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõikes 1 on sätestatud järgmist:
„Määruse […] nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimese ja kolmanda taande puhul, välja arvatud uurimine ja eelkõige ühenduse õiguse võimalike rikkumiste uurimine, eeldatakse info avaldamiseks ülekaalukat üldsuse huvi, kui taotletud info on seotud heitmetega keskkonda. Määruse […] nr 1049/2001 artiklis 4 sätestatud muude erandite puhul tõlgendatakse keeldumise aluseid kitsendaval viisil, võttes arvesse avalikustamisega teenitavat üldsuse huvi ja seda, kas taotletud info on seotud heitmetega keskkonda.“
53 Määruse nr 1367/2006 artikkel 6 täiendab määrust nr 1049/2001 erinormidega keskkonnateabe saamise taotluste kohta (14. novembri 2013. aasta kohtuotsus LPN ja Soome vs. komisjon, C‑514/11 P ja C‑605/11 P, EU:C:2013:738, punkt 79).
54 Mõiste info, mis „on seotud heitmetega keskkonda“ kohta määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 tähenduses tuleb osundada, et Euroopa Kohus märkis, et määruse nr 1049/2001 põhjendusest 2 tuleneb, et läbipaistvus on selleks, et anda ELi institutsioonidele suurem legitiimsus, tulemuslikkus ja vastutus kodanike ees demokraatlikus süsteemis, ning selleks, et võimaldada, et mitut lahknevat seisukohta arutatakse avalikult, see aitab ka suurendada nende kodanike usaldust (4. septembri 2018. aasta kohtuotsus ClientEarth vs. komisjon, C‑57/16 P, EU:C:2018:660, punkt 75).
55 Sellega seoses on määruse nr 1049/2001 eesmärk vastavalt selle põhjendusele 4 ja artiklile 1 anda avalikkusele võimalikult laiaulatuslik õigus tutvuda institutsioonide dokumentidega. Määruse nr 1367/2006 eesmärk on samas, nagu on sätestatud selle artiklis 1, tagada, et üldsusel oleks võimalik süstemaatiliselt ja võimalikult laialdaselt tutvuda liidu institutsioonide või organite keskkonnainfoga ja et seda infot levitataks üha laiemalt (vt 23. novembri 2016. aasta kohtuotsus komisjon vs. Stichting Greenpeace Nederland ja PAN Europe, C‑673/13 P, EU:C:2016:889, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika; 4. septembri 2018. aasta kohtuotsus ClientEarth vs. komisjon, C‑57/16 P, EU:C:2018:660, punkt 98).
56 Seega, kuivõrd need erandid teevad erandi üldsuse võimalikult laiaulatuslikust õigusest dokumentidega tutvuda, piirates seda õigust, olles sellest erandid, mis on eelkõige sätestatud määruse nr 1049/2001 artiklis 4, siis tuleb neid Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika järgi tõlgendada ja kohaldada kitsalt. Niisuguse kitsa tõlgendamise vajalikkust on kinnitatud ka määruse nr 1367/2006 põhjenduses 15 (vt 23. novembri 2016. aasta kohtuotsus komisjon vs. Stichting Greenpeace Nederland ja PAN Europe, C‑673/13 P, EU:C:2016:889, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika).
57 Seevastu kehtestades eelduse, mille kohaselt info, mis „on seotud heitmetega keskkonda“, avalikustamisel eeldatakse – välja arvatud uurimise puhul –ülekaaluka üldise huvi esinemist võrreldes konkreetse füüsilise või juriidilise isiku ärihuvide kaitsmisega, mistõttu ärihuvide kaitsele tuginedes ei saa esitada vastuväidet niisuguse teabe avalikustamisele, on määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 esimeses lauses kindlasti sätestatud erand määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikes 2 sisalduvast huvide kaalumise reeglist. Artikli 6 lõike 1 esimene lause võimaldab siiski ka õigust võimalikult laiaulatuslikult tutvuda liidu institutsioonide või organite käsutuses oleva teabega, nii et selle sätte kitsendav tõlgendamine ei ole põhjendatud (23. novembri 2016. aasta kohtuotsus komisjon vs. Stichting Greenpeace Nederland ja PAN Europe, C‑673/13 P, EU:C:2016:889, punkt 54).
58 See tähendab, et liidu institutsioon, kes on saanud dokumendiga tutvumise taotluse, ei saa avalikustamisest keeldumist õigustada konkreetse füüsilise või juriidilise isiku ärihuve kaitsva erandiga määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimese taande tähenduses, kui dokumendis sisalduv teave kujutab endast infot, mis „on seotud heitmetega keskkonda“ määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 tähenduses.
59 Siiski tuleb märkida, et EFSA on käesolevas asjas vaidlustatud otsuses põhjendanud oma keeldumist avalikustada taotletud uurimisaruannete teatavaid osi määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimese taande alusel, tuginedes taotletud uurimisaruannete valdajate ärihuvide kaitsele.
60 Hageja nimetas taotletud uurimisaruandeid oma dokumentidega tutvumise taotluses „kaheks „põhiuuringuks“ toimeaine glüfosaat päevase doosi kindlaksmääramiseks“. Tegemist on arenguhäireid põhjustava toksilisuse uuringute käigus koostatud kahe uurimisaruandega toimeaine glüfosaat heakskiitmise uuendamise taotluse kohta otsuse tegemisel.
61 Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et nimetatud kaks uuringut viidi läbi laboris tiinetele küülikutele söögitoru kaudu suure annuse glüfosaadi manustamisega. Nende uuringute eesmärk oli hinnata toimeainega glüfosaat kokkupuute mõju embrüole ja loote arengule ning määrata kindlaks täheldatava kahjuliku toimeta doos (NOAEL) emale ja loote arengule.
62 Pooled nõustuvad ka asjaoluga, et taotletud uurimisaruannete põhjal oli NOAEL 50 mg/kg kehamassi kohta päevas (edaspidi „mg/kg kehamass/päev“) ning et NOAEL alusel ja turvalisuskoefitsienti 100 kasutades arvutatava glüfosaadi ADI‑na määrati kavandis kindlaks 0,5 mg/kg kehamass/päev.
63 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. veebruari 2005. aasta määruse (EÜ) nr 396/2005 taimses ja loomses toidus ja söödas või nende pinnal esinevate pestitsiidide jääkide piirnormide ja nõukogu direktiivi 91/414 muutmise kohta (ELT 2005, L 70, lk 1) artikli 3 lõike 2 punktis j on ADI määratletud kui „aine hinnanguline kogus toidus, väljendatuna lähtudes kehakaalust, mida võib manustada iga päev kogu elu jooksul ühtki tarbijat märkimisväärselt ohustamata kõigi hindamise ajal teadaolevate faktide alusel, võttes arvesse tundlikke elanikkonna rühmi (nt lapsed ja veel sündimata lapsed)“.
64 Kavandi 1. köite 2.6. osast, mis käsitleb toimeaine glüfosaat mõju inimeste ja loomade tervisele, nähtub, et taotletud uurimisaruannete aluseks olevate uuringute tulemusena kindlaks määratud NOAEL võimaldab samuti kindlaks teha kindlaksmääratud „akuutse standarddoosi“ (ARfD), kohaldades 0,5 mg/kg kehamass/päev suhtes ohutustegurit 100.
65 Määruse (EÜ) nr 396/2005 artikli 3 lõike 2 punkti i kohaselt on „akuutne standarddoos“ „aine hinnanguline kogus toidus, väljendatuna lähtudes kehakaalust, mida võib manustada lühikese aja, tavaliselt ühe päeva jooksul, tarbijat märkimisväärselt ohustamata, tuginedes andmetele, mis on saadud asjaomaste uuringute käigus ning võttes arvesse tundlikke elanikkonna rühmi (nt lapsed ja veel sündimata lapsed)“.
66 Esiteks tuleb märkida, et taotletud uurimisaruannetes, mis kvalifitseeritakse „„määravateks uuringuteks“ glüfosaadi [ADI] kindlaksmääramiseks“, sisalduv teave on vajalik teave, mis peab uuendamise toimikus olemas olema.
67 Nimelt sätestab määruse nr 1107/2009 artikli 7 lõige 1, et toimeaine heakskiitmise tingimuste muutmiseks esitab toimeaine tootja referentliikmesriigile taotluse koos määruse nr 1107/2009 artikli 8 lõigete 1 ja 2 kohase kokkuvõtliku ja täieliku toimikuga.
68 Määruse nr 1107/2009 II lisa punktis 3.1. on sätestatud eelkõige, et „artikli 7 lõike 1 kohaselt esitatud toimikud sisaldavad teavet, mille alusel saab vajaduse korral kindlaks teha [ADI], ainega kokkupuutumise vastuvõetava ulatuse (AOEL) ja [ARfD]“.
69 Teisest küljest tuleb arvestada, et taotletud uurimisaruannete eesmärk on kindlaks teha glüfosaadiga kokkupuutumise mõju inimeste tervisele.
70 Määruse nr 1107/2009 artikli 3 punkti 23 kohaselt on „katsed ja uuringud“ määratletud kui „uuringud või eksperimendid, mille eesmärk on määrata kindlaks toimeaine või taimekaitsevahendi omadused ja käitumine, prognoosida kokkupuudet toimeaine ja/või selle oluliste metaboliitidega, määrata kindlaks ohutud kokkupuutetasemed ja luua tingimused taimekaitsevahendite ohutuks kasutamiseks“.
71 Lisaks sellele on komisjoni 1. märtsi 2013. aasta määruse (EL) nr 283/2013, milles sätestatakse toimeainete andmenõuded vastavalt määrusele nr 1107/2009 (ELT 2013, L 93, lk 1), artiklis 3 ette nähtud, et komisjoni 10. juuni 2011. aasta määruse (EL) nr 544/2011, millega rakendatakse määrust nr 1107/2009 (ELT 2011, L 155, lk 1), kohaldamist jätkatakse seoses menetlustega, mis käsitlevad toimeaine heakskiitmise muutmist, mille kohta on toimikud esitatud 31. detsembriks 2013. Seetõttu on määrus nr 544/2011 glüfosaadi heakskiitmise uuendamise menetluse suhtes kohaldatav (vt eespool punkt 4).
72 Määruse nr 544/2011 lisas on loetletud toimeainetele kohaldatavate andmete suhtes vastavalt määruse nr 1107/2009 artikli 8 lõike 1 punktile b kehtestatud nõuded.
73 Toksikoloogiliste ja ainevahetuse uuringute kohta on määruse nr 544/2011 lisa punkti 5 sissejuhatuses ette nähtud järgmist:
„i) Esitatud teave koos ühe või mitme toimeainet sisaldava preparaadi kohta esitatud teabega peab olema piisav, et võimaldada hinnata inimestele tekkivaid ohte seoses toimeainet sisaldavate taimekaitsevahendite käitlemise ja kasutamisega ning ohte, mis tulenevad toidus ja vees esinevatest jääkidest. Lisaks peab esitatud teave olema piisav, et:
– otsustada, kas toimeaine võib heaks kiita,
– nimetada toimeaine heakskiitmiseks asjakohased tingimused või piirangud,
– liigitada toimeainet ohtlikkuse alusel,
– kehtestada asjaomane inimese [ADI],
– kehtestada [AOEL] ulatus,
– […]“.
74 Täpsemalt arengutoksilisuse uuringute, mille hulka taotletud uurimisaruanded kuuluvad, kohta on määruse nr 544/2011 lisa punktis 5.6.2 märgitud järgmist:
„Registreeritud uuringud koos muu asjakohase teabega toimeaine kohta peavad olema piisavad, et võimaldada kindlaks teha mõju embrüo ja loote arengule pärast korduvat kokkupuudet toimeainega, ning eelkõige piisavad selleks, et:
– teha kindlaks toimeainega kokkupuutest tulenev otsene ja kaudne mõju embrüo ja loote arengule,
[…]
– ja määrata NOAEL.“
75 Sellest järeldub, et taotletud uurimisaruanded, mis võimaldavad kindlaks teha eelkõige glüfosaadi ADI ja ARfD, mis on hinnanguline kogus toidus või mida võib manustada iga päev või kogu elu, ohustamata tarbijate tervist, on osa toimeaine inimeste tervisel avalduva riski hindamise protsessist glüfosaadi heakskiitmise uuendamiseks.
76 Eelnevaid kaalutlusi silmas pidades tuleb uurida, kas taotletud uurimisaruannetes sisalduv teave kujutab endast infot, mis „on seotud heitmetega keskkonda“ määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 tähenduses, mida EFSA eitab.
77 EFSA väidab, et esiteks ei käsitle taotletud uurimisaruanded tegelikke või etteaimatavaid heitmeid keskkonda ega selliste heitmete tagajärgi.
78 Euroopa Kohtu praktika kohaselt nähtub sisuliselt määruse nr 1367/2006 artikli 1 lõike 1 punktist b koostoimes artikli 2 lõike 1 punktiga d, et määruse eesmärk on tagada õigus tutvuda teabega niisuguste tegurite kohta nagu heitmed, mis mõjutavad või võivad mõjutada keskkonnaelemente, eelkõige õhku, vett või pinnast. Sellega ei ole aga tegemist puhtalt oletuslike heitmete korral (vt 23. novembri 2016. aasta kohtuotsus komisjon vs. Stichting Greenpeace Nederland ja PAN Europe, C‑673/13 P, EU:C:2016:889, punkt 72 ja seal viidatud kohtupraktika).
79 Vastupidi komisjoni väidetule ei saa mõistet info, mis „on seotud heitmetega keskkonda“, piirata siiski nii, et sellega oleks hõlmatud üksnes teave taimekaitsevahendi või kõnealuse toimeaine taimedel või pinnases kasutamise käigus tegelikult keskkonda eraldatud heitmete kohta; need heitmed sõltuvad eelkõige põllumajandustootja poolt tegelikult kasutatud toote kogustest ning turustatud lõpptoote täpsest koostisest (23. novembri 2016. aasta kohtuotsus komisjon vs. Stichting Greenpeace Nederland ja PAN Europe, C‑673/13 P, EU:C:2016:889, punkt 73).
80 Kõnealuse mõistega on samuti hõlmatud teave taimekaitsevahendist või kõnealusest toimeainest keskkonda eraldatavate, etteaimatavate heitmete kohta selle toote või aine tavalise või realistliku kasutamise korral, mis vastab neile tingimustele, millest lähtudes on tootele või ainele antud turuleviimise luba, ja mis on valitsevad tingimused piirkonnas, kus toode või aine on kasutamiseks ette nähtud (vt 23. novembri 2016. aasta kohtuotsus komisjon vs. Stichting Greenpeace Nederland ja PAN Europe, C‑673/13 P, EU:C:2016:889, punkt 74 ja seal viidatud kohtupraktika).
81 Kuigi üldiselt ei ole toote või aine turuleviimine piisav selleks, et asuda seisukohale, et see toode või aine eraldub tingimata keskkonda ja et toodet või ainet puudutav teave on seotud „heitmetega keskkonda“, on see teisiti niisuguse toote puhul nagu taimekaitsevahend, ja niisuguses tootes sisalduvad ained on määratud tavakasutuse käigus eralduma keskkonda juba ainete otstarbe tõttu. Kõnealuse toote või selles tootes sisalduvate ainete tavalise või realistliku kasutamise korral ei ole heitmete etteaimatav eraldumine keskkonda hüpoteetiline ja see on hõlmatud mõistega „heitmed keskkonda“ määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 esimese lause tähenduses (vt 23. novembri 2016. aasta kohtuotsus komisjon vs. Stichting Greenpeace Nederland ja PAN Europe, C‑673/13 P, EU:C:2016:889, punkt 75 ja seal viidatud kohtupraktika).
82 Sellest järeldub, et sellise taimekaitsevahendites sisalduva toimeaine nagu glüfosaat puhul on ette nähtud, et tavapärase kasutamise käigus satub seda keskkonda juba selle kasutusotstarbe tõttu ja prognoositavat heitkogust ei saa seega lugeda puhthüpoteetiliseks.
83 Igal juhul ei saa glüfosaadi heitmeid kvalifitseerida ainult eeldatavateks heitmeteks. Nimelt olid taotletavad uurimisaruanded osa toimeaine glüfosaat heakskiitmise uuendamise toimikust.
84 Seoses sellega tuleb osutada, et glüfosaat lisati toimeainete loetellu alates 1. juulist 2002. Nimetatud kuupäevast alates lubati glüfosaati liikmesriikides kasutada ja seda kasutatigi taimekaitsevahendites. Nagu on märgitud rakendusmääruse 2017/2324 põhjenduses 19, on glüfosaat üks kõige laialdasemalt kasutatavaid taimekaitsevahendeid Euroopa Liidus.
85 Glüfosaadi heitmed keskkonda on seega tegelikud. Kõnealust toimeainet leidub nimelt jääkidena taimedes, vees ja toidus.
86 Seega on taotletavad uuringud sellised uuringud, mille eesmärk on kindlaks teha sellise toimeaine toksilisus, mida tegelikult keskkonnas leidub.
87 Seetõttu ei saa EFSA väita, et taotletavad uurimisaruanded ei käsitle tegelikke heitmeid ega tegelike heitmete mõju.
88 Teiseks väidab EFSA, et uuringud, mille aruannete avalikustamist taotleti, viidi läbi selleks, et teha kindlaks glüfosaadi ohtlikkuse tase, ning mitte selleks, et kehtestada heitkoguste tase, mis võib olla lubatud, ning et järelikult ei olnud nende eesmärk tegelikult või etteaimatavalt eralduvate heitmete hindamine. Seosest heitmetega keskkonda ei piisa, et uuringuid saaks lugeda määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 kohaldamisalasse kuuluvaks.
89 Euroopa Kohus on selgitanud, et kuigi mõistet „info[, mis] on seotud heitmetega keskkonda“ ei tohi tõlgendada kitsalt, ei saa see mõiste ikkagi hõlmata kogu teavet, millel on mis tahes seos, kas või otsene, heitmetega keskkonda. Nimelt kui tõlgendada kõnealust väljendit nii, et sellega on hõlmatud eelnimetatud teave, sisaldab see ka suures osas mõistet „keskkonnainfo“ määruse nr 1367/2006 artikli 2 lõike 1 punkti d tähenduses. Niisugune tõlgendus jätaks kasulikust mõjust täiesti ilma ka määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimeses taandes institutsioonidele ette nähtud võimaluse keelduda keskkonnateabe avalikustamisest seetõttu, et avalikustamine kahjustaks füüsilise või juriidilise isiku ärihuvide kaitset ja seaks ohtu tasakaalu läbipaistvuse ja huvide kaitse vahel, mida liidu seadusandja on soovinud tagada. Ühtlasi kahjustaks see ebaproportsionaalselt ELTL artikliga 339 tagatud ärisaladuse kaitset (23. novembri 2016. aasta kohtuotsus komisjon vs. Stichting Greenpeace Nederland ja PAN Europe, C‑673/13 P, EU:C:2016:889, punkt 81).
90 Siiski tuleb korrata, et vastavalt eespool punktis 57 viidatud kohtupraktikale on määruse nr 1367/2006 eesmärk vastavalt selle artiklile 1 tagada keskkonnateabe võimalikult laialdane süstemaatiline kättesaadavus ja levitamine. Selle määruse põhjendusest 2 tuleneb nimelt sisuliselt, et nimetatud määruse keskkonnateabega tutvumise võimaldamise eesmärk on eeskätt seotud sellega, et soodustada üldsuse tõhusamat osalemist otsustamisprotsessis, aidates sellega tõsta pädevate asutuste otsustamisprotsessi vastutustundlikkust, et suurendada üldsuse teadlikkust ja toetust vastuvõetud otsustele (vt 23. novembri 2016. aasta kohtuotsus komisjon vs. Stichting Greenpeace Nederland ja PAN Europe, C‑673/13 P, EU:C:2016:889, punkt 80, ja 4. septembri 2018. aasta kohtuotsus ClientEarth vs. komisjon, C‑57/16 P, EU:C:2018:660, punkt 98).
91 Selleks, et oleks aga võimalik tagada, et pädevate asutuste keskkonnaasjades tehtud otsused oleksid põhjendatud ja et üldsus saaks tõhusamalt osaleda keskkonnaasjade otsustamises, peab üldsusel olema õigus tutvuda teabega, mis võimaldab tal kontrollida, kas heitmeid on õigesti hinnatud, ja üldsusel peab olema võimalik mõistlikult saada aru sellest, kuidas need heitmed võivad mõjutada keskkonda. Euroopa Kohus tuletas sellest, et mõistega „info[, mis] on seotud heitmetega keskkonda“ peab olema hõlmatud ka teave, mis võimaldab üldsusel kontrollida, kas tegelikele või etteaimatavatele heitmetele on antud õige hinnang, mille alusel pädev asutus andis toote või aine turuleviimise loa, ja samuti andmed nende heitmete keskkonnamõju kohta (23. novembri 2016. aasta kohtuotsus komisjon vs. Stichting Greenpeace Nederland ja PAN Europe, C‑673/13 P, EU:C:2016:889, punkt 80).
92 Sellest kohtupraktikast ilmneb, et mõiste „info[, mis] on seotud heitmetega keskkonda“ määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 tähenduses ei piirdu üksnes teabega heitmete kui selliste hindamiseks, vaid on seotud ka teabega nende heitmete mõju kohta.
93 Euroopa Kohus on sellega seoses teinud täpsustusi mõiste „info[, mis] on seotud heitmetega keskkonda“ tõlgendamisel Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2003. aasta direktiivi 2003/4/EÜ keskkonnateabele avaliku juurdepääsu ja nõukogu direktiivi 90/313/EMÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT 2003, L 41, lk 26; ELT eriväljaanne 15/07, lk 375) artikli 4 lõike 2 teise lõigu tähenduses.
94 Direktiivi 2003/4 artikli 4 lõike 2 teise lõigu eesmärk on rakendada Århusi konventsiooni artikli 4 lõike 4 punkti d, mille sätted kuuluvad lahutamatult liidu õiguskorda (vt 15. märtsi 2018. aasta kohtuotsus North East Pylon Pressure Campaign ja Sheehy, C‑470/16, EU:C:2018:185, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika). Nimetatud konventsioon on ülimuslik liidu teisese õiguse aktide suhtes, mida tuleb tõlgendada, niipalju kui võimalik, sellega kooskõlas (vt analoogia alusel 11. juuli 2018. aasta kohtuotsus Bosphorus Queen Shipping, C‑15/17, EU:C:2018:557, punkt 44).
95 Seega tuleb direktiivi 2003/4 tõlgendamisel võtta arvesse Århusi konventsiooni (23. novembri 2016. aasta kohtuotsus Bayer CropScience ja Stichting De Bijenstichting, C‑442/14, EU:C:2016:890, punkt 54) ja määrust nr 1367/2006 (23. novembri 2016. aasta kohtuotsus komisjon vs. Stichting Greenpeace Nederland ja PAN Europe, C‑673/13 P, EU:C:2016:889, punkt 61).
96 Tuleb märkida, et direktiivi 2003/4 artikli 4 lõike 2 punkti d ja määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 eesmärk on rakendada Århusi konventsiooni samu sätteid.
97 Nagu märkis kohtujurist Szpunar oma ettepaneku kohtuasjas Saint‑Gobain Glass Deutschland vs. komisjon (C‑60/15 P, EU:C:2016:778) punktis 40, on nende kahe õigusakti – direktiivi 2003/4 ja määruse nr 1367/2006 – tõlgendamisel soovitav tagada ühtlus, sest nendega võetakse üle Århusi konventsiooni samad sätted. On mõistlik asuda seisukohale, et liidu seadusandja soovis võtta selle konventsiooni liidu õigusesse üle ühetaoliselt nii liikmesriikide kui ka liidu institutsioonide suhtes, välja arvatud juhul, kui on sõnaselgeid viiteid vastupidisele.
98 Seega tuleb tõdeda, et Euroopa Kohtu antud tõlgendus 23. novembri 2016. aasta kohtuotsuses Bayer CropScience ja Stichting De Bijenstichting (C‑442/14, EU:C:2016:890), mis käsitleb mõistet „keskkonda sattuvaid heitmeid käsitlev teave“ direktiivi 2003/4 artikli 4 lõike 2 punkti d tähenduses hõlmab ka infot, „mis on seotud heitmetega keskkonda“ määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 tähenduses.
99 Euroopa Kohus on selgitanud, et üldsusel peab olema võimalik tutvuda nii teabega heitmete kohta iseenesest kui ka teabega nende heitmete pikema- või lühemaajaliste tagajärgede kohta keskkonnaseisundile, näiteks heitmete mõju mittesihtorganismidele. Nimelt on üldsuse huvi tutvuda keskkonda sattuvaid heitmeid käsitleva teabega täpsemalt mitte üksnes huvi teada saada, mida on eraldatud või mida eraldatakse etteaimatavalt keskkonda, vaid ka huvi aru saada, kuidas nende heitmete keskkonda sattumine võib keskkonda mõjutada (vt analoogia alusel 23. novembri 2016. aasta kohtuotsus Bayer CropScience ja Stichting De Bijenstichting, C‑442/14, EU:C:2016:890, punkt 86).
100 Seetõttu tuleb mõistet „info[, mis] on seotud heitmetega keskkonda“ määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 tähenduses tõlgendada nii, et kõnealuse väljendiga on hõlmatud nii teave heitmete kohta iseenesest, see tähendab andmed heitmete liigi, koostise, koguse, keskkonda sattumise kuupäeva ja koha kohta, kuid see mõiste hõlmab ka andmeid nende heitmete pikema- või lühemaajalise keskkonnamõju kohta (vt analoogia alusel 23. novembri 2016. aasta kohtuotsus Bayer CropScience ja Stichting De Bijenstichting, C‑442/14, EU:C:2016:890, punkt 87).
101 Seoses võimalusega määrata kindlaks glüfosaadi NOAEL ja ADI, s.o suurim kogus, mille juures ei täheldata kokkupuutel toimeainega kahjulikku mõju, ning aine hinnanguline kogus, mida võib manustada iga päev kogu elu jooksul, ilma et see kujutaks endast arvestatavat ohtu tarbijale, tuleb taotletud uurimisaruandeid lugeda vastavalt määruse nr 1107/2009 artikli 3 punktis 23 toodud definitsioonile selliseks, mille eesmärk on „määrata kindlaks [glüfosaadi] ohutud kokkupuutetasemed“ ja „luua tingimused [glüfosaadi] ohutuks kasutamiseks“.
102 Lisaks nähtub määruse nr 544/2011 lisa punktist 5, et taotletud uurimisaruanded, mis võimaldavad kindlaks teha glüfosaadi ADI, kujutavad endast teavet, mis võimaldab „hinnata inimestele tekkivaid ohte seoses toimeainet sisaldavate taimekaitsevahendite käitlemise ja kasutamisega“ ning „ohte, mis tulenevad toidus ja vees esinevatest jääkidest“. Täpsemalt on taotletud uurimisaruannete kui arenguhäireid põhjustava toksilisuse uuringute eesmärk vastavalt määruse nr 544/2011 lisa punktile 5.6.2 „võimaldada hinnata mõju embrüo ja loote arengule pärast korduvat kokkupuudet toimeainega“.
103 Seepärast on asjakohane eeldada, et taotletud uurimisaruanded, milles on kindlaks määratud NOAEL, mille alusel arvutati ADI ja ARfD, võimaldasid kindlaks teha, millistes kogustes glüfosaat, kui seda on toiduainetes, ei kujuta endast pikema või lühema aja jooksul ohtu inimeste tervisele, ja seega kehtestada erinevad väärtused, mis määravad kindlaks glüfosaadi heitmete mõju inimeste tervisele.
104 Lisaks, nagu tõdeb ka Rootsi Kuningriik, on ADI selline kokkupuute tase, millel ei ole pikaajalist ohtu tarbijatele. Seega, kui taimekaitsevahendi kasutamise või jääkide puhul on ADI ületatud, tuleks neid pidada tervisele kahjulikuks.
105 Sellega seoses tunnistas EFSA, et ADI on osa riski hindamise protsessist toimeaine heakskiitmisel, mis nõuab, et määruse nr 1107/2009 artikli 4 tingimused on täidetud. Ta märgib, et selleks on vaja hinnata, kas toimeaine või selle jäägid avaldavad kahjulikku mõju inimeste tervisele. EFSA märgib, et esimeses etapis on ADI toksikoloogiline võrdlusväärtus, mida kasutatakse inimeste pikaajalise kokkupuute hindamiseks, mis arvutatakse NOAEL alusel, ja teises etapis hinnatakse ja võrreldakse ADI‑ga kokkupuudet toimeainega ja selle jääkidega ning aktsepteeritavat päevadoosi.
106 See tuleneb vastastikusest eksperdihinnangust ja poolte vahel ei ole vaidlust selles, et taotletud uurimisaruannete kohaselt suurendati esimesel glüfosaadi heakskiitmisel kehtivat ADI‑d 0,3 mg/kg kehamassi kohta päevas selle toimeaine heakskiidu uuendamisel kuni koguseni 0,5 mg/kg kehamassi kohta päevas.
107 ADI suurenemine tähendab võimalust suurendada glüfosaadi jääkide, mida ei loeta tervisele kahjulikuks, kogust. Nagu tõdeb ka Rootsi Kuningriik, on ADI suurendamise tulemus, et pädevad ametiasutused lubavad suuremat kogust glüfosaadi jääke toiduainetes.
108 Kolmandaks väidab EFSA, et laboris selgroogsetele manustatud annused ei ole samaväärsed annustega, millega inimesed selle aine kasutamisel kokku puutuvad, ning et need laboris läbiviidud uuringud on sõltumatud selle aine kasutusviisist ega kajasta tegelikke tingimusi. Laboriuuringutes kasutatud tingimused ei ole võrreldavad inimeste ja keskkonna kokkupuutega glüfosaadiga selle pihustamisel hea põllumajandustava kohaselt.
109 Käesoleval juhul ei ole vaidlustatud seda, et taotletud uuringud viidi läbi laboris, manustades tiinetele küülikutele söögitoru kaudu suure annuse glüfosaati, mis ei vasta neile kogustele, millega inimene selle aine tavapärase kasutamise käigus kokku puutub.
110 Euroopa Kohus on aga otsustanud, et tähtis ei ole niivõrd see, kas kõnealused andmed on pärit osaliselt või täielikult väliuuringutest, laboratoorsetest uuringutest või ka translokatsioonide uuringutest, vaid see, et uuringute eesmärk oleks hinnata „keskkonda sattuvaid heitmeid“ direktiivi 1367/2006 artikli 6 lõike 1 tähenduses, see tähendab tegelikult ja etteaimatavalt keskkonda eralduvaid heitmeid asjaolude olemasolul, mis näitavad kõnealuse toote või aine tavalisi või realistlikke kasutamistingimusi, või analüüsida nende heitmete mõju (vt analoogia alusel 23. novembri 2016. aasta kohtuotsus Bayer CropScience ja Stichting De Bijenstichting, C‑442/14, EU:C:2016:890, punkt 89).
111 Nii ei ole „keskkonda sattuvaid heitmeid käsitleva teabega“ tegemist andmete puhul katsete kohta, mille eesmärk on uurida kõnealuse toote või aine niisuguse annuse kasutamise mõju, mis on tunduvalt suurem kui maksimaalne annus, mille jaoks turuleviimise luba antakse ja mida praktikas kasutatakse, või tunduvalt suurema kontsentratsiooniga annuse kasutamise mõju, sest need andmed käsitlevad niisuguseid heitmeid, mis tavalistel või realistlikel kasutamistingimustel etteaimatavad ei ole (vt analoogia alusel 23. novembri 2016. aasta kohtuotsus Bayer CropScience ja Stichting De Bijenstichting, C‑442/14, EU:C:2016:890, punkt 90).
112 Vastupidi komisjoni väidetule kuuluvad väljendi „keskkonda sattuvaid heitmeid käsitlev teave“ alla aga uuringud, mille eesmärk on teha kindlaks mürgisus, toote või aine mõju või muud aspektid niisugustel ebasoodsatel realistlikel tingimustel, mis võivad mõistlikult eeldades esineda, samuti uuringud, mis on läbi viidud tavalisele põllumajandustavale võimalikult lähedastel tingimustel ja tingimustel, mis valitsevad piirkonnas, kus toodet või ainet kavatsetakse kasutada (vt analoogia alusel 23. novembri 2016. aasta kohtuotsus Bayer CropScience ja Stichting De Bijenstichting, C‑442/14, EU:C:2016:890, punkt 91).
113 Sellest järeldub, et selleks, et uuringuid saaks kvalifitseerida „infoks, mis on seotud heitmetega keskkonda“ määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 tähenduses, ei ole tähtsad mitte niivõrd uuringute läbiviimise tingimused, eelkõige see, kas need uuringud viidi läbi laboris või mitte, kuivõrd nende eesmärk.
114 EFSA ei saa seega väita, et kuna taotletud uurimisaruannetes ADI kindlaksmääramiseks kasutatud suured annused ei vasta tegelikult keskkonda paisatavatele kogustele, siis ei ole taotletud uurimisaruanded kavandatud kasutusviisidega seotud ja on puhtalt teoreetilised.
115 See tähendaks nimelt, et taotletud uurimisaruannetes määrati kindlaks inimeste NOAEL, mille alusel arvutati ADI puhtalt hüpoteetilistest andmetest lähtudes, millel ei ole mingit seost sellega, mil moel inimesed puutuvad kokku glüfosaadiga selle kasutamise ajal.
116 Seega ei ole EFSA argument, mille kohaselt taotletud uurimisaruannete tingimused ei ole seotud heitmetega, asjakohane. Olulised ei ole seega uuringute, mille aruannete avalikustamist taotletakse, läbiviimise tingimused, vaid oluline on nende eesmärk, milleks on määrata kindlaks NOAEL, mis oli aluseks ADI ning ARfD kindlaksmääramisel. Sellest järeldub, et taotletud uurimisaruannete ese on määrata kindlaks kokkupuute piirnormid, mille ületamisel toimeaine glüfosaat kujutab endast ohtu inimeste tervisele.
117 Seega kujutavad taotletud uurimisaruanded endast seetõttu, et nad võimaldavad määratleda glüfosaadiga kokkupuute maksimaalse doosi, mida ületavad toimeaine jäägid loetakse inimese tervisele ohtlikuks, glüfosaadi toksilisuse kindlaksmääramise uuringuid kõige ebasoodsamates realistlikes tingimustes, mis võivad mõistlikult esineda.
118 Lisaks, vastavalt eespool punktis 91 viidatud kohtupraktikale, mille kohaselt avalikkusele tuleb anda võimalus mõistlikult aru saada, kuidas heitmed võivad keskkonda mõjutada, tuleb tõdeda, et hageja tutvumine taotletud uurimisaruannetega võimaldaks tal aru saada, kuidas glüfosaadi heitmed keskkonnas võivad mõjutada inimeste tervist.
119 Eelnevast tuleneb, et taotletud uurimisaruandeid tuleb lugeda „info[ks, mis] on seotud heitmetega keskkonda“ määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 tähenduses.
120 Järelikult loetakse selle sätte kohaselt, et avalikustamine teenib ülekaalukat üldist huvi ja EFSA ei saanud avalikustamisest keelduda põhjendusel, et see kahjustaks taotletud uurimisaruannete valdajate ärihuvide kaitset määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimese taande tähenduses.
121 Sellest tuleneb, et ei ole asjakohane EFSA argument, mille kohaselt uurimisaruannete tervikuna avalikustamist ei ole vaja, kuna on avalikustatud taotletud uurimisaruannete osad, mis võimaldavad kontrollida uuringute või hindamise tulemusi.
122 Lisaks sellele märkis EFSA vaidlustatud otsuses määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimeses taandes sätestatud erandi kohaldamise raames, et määruse nr 1107/2009 artikli 63 lõige 2 sisaldab mitteammendavat loetelu tundlikust teabest, mille avalikustamist peetakse põhimõtteliselt asjaomaste isikute ärihuve kahjustavaks. Ta leidis, et uurimisaruannete neid osi, mida loetakse sellesse loetellu kuuluvaks, tuleb kaitsta määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimese taande alusel.
123 Esiteks nähtub vaidlustatud otsusest, et EFSA ei täpsusta, millised taotletud uurimisaruannete osad kuuluvad määruse nr 1107/2009 artikli 63 lõike 2 loetellu.
124 Sellega seoses tuleb märkida, et teabe kohta, mis käsitleb määruse nr 1107/2009 artikli 63 lõike 2 punktis g osutatud selgroogsetel loomadel tehtavate katsetega tegelevate isikute nimesid ja aadresse, märkis EFSA sõnaselgelt, et need on kaitstud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punktis b sätestatud erandiga. Tuleb aga täheldada, et käesolevas asjas ei ole sellise teabega tegemist.
125 EFSA ei ole aga näidanud, milline taotletud uurimisaruannetes sisalduv teave kuulub määruse nr 1107/2009 artikli 63 lõike 2 tähenduses muude erandite alla. Selles osas tuleb märkida, et vaidlustatud otsusele lisatud tabel, milles on välja toodud, millised osad taotletud uurimisaruannetest on või ei ole avalikustatud ja millisel põhjusel, viitab määruse nr 1107/2009 artikli 63 lõikele 2 ainult seoses uurimisaruannete nende osadega, mis olid avalikustatud, nimelt pealkiri, sisukord ja lisad, milles esitatakse joonised, tabelid ja uuringute töötlemata andmed.
126 Teisest küljest märkis EFSA vaidlustatud otsuses sõnaselgelt, et ta kohaldas määruse nr 1107/2009 artikli 63 lõiget 2 määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimeses taandes ette nähtud erandi, nimelt ärihuvide kaitse, kontekstis.
127 Eelnevast tuleneb aga, et taotletud uurimisaruannete, mida peetakse määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 tähenduses „info[ks], mis on seotud heitmetega keskkonda“, avalikustamise vastu ei saa tugineda määruse nr 1049/2001artikli 4 lõike 2 esimeses taandes ette nähtud ärihuve kaitsvale erandile.
128 Järelikult tuleb asuda seisukohale, et EFSA ei ole põhjendanud määruse nr 1107/2009 artikli 63 lõike 2 kohaldamist.
129 Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimese väitega nõustuda ja sellest tulenevalt tühistada vaidlustatud otsus, kuna sellega keelduti avalikustamast taotletud uurimisaruandeid tervikuna, välja arvatud neis nimetatud isikute nimed ja allkirjad.
Kohtukulud
130 Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
131 Kuna EFSA on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb tema kohtukulud jätta tema enda kanda ja mõista temalt vastavalt hageja nõudele välja hageja kohtukulud.
132 Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1 kannavad menetlusse astunud liikmesriigid ise oma kohtukulud. Seetõttu tuleb Rootsi Kuningriigi kohtukulud jätta tema enda kanda.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kaheksas koda)
otsustab:
1. Tühistada Euroopa Toiduohutusameti (EFSA) 16. oktoobri 2017. aasta otsus, millega tühistati ja asendati 30. juuli 2014. aasta otsus osalise juurdepääsu andmise kohta kahele toimeaine glüfosaat toksilisuse uuringule selle toimeaine heakskiitmise uuendamise menetluse raames, kuna EFSA keeldus avalikustamast taotletud uurimisaruandeid tervikuna, välja arvatud neis nimetatud isikute nimed ja allkirjad.
2. Jätta EFSA kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja Anthony Tweedale’i kohtukulud.
3. Jätta Rootsi Kuningriigi kohtukulud tema enda kanda.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 7. märtsil 2019 Luxembourgis.
Allkirjad