Kohtuasi C‑556/10

Euroopa Komisjon

versus

Saksamaa Liitvabariik

Liikmesriigi kohustuste rikkumine – Transport – Ühenduse raudteede arendamine – Direktiiv 91/440/EMÜ – Artikli 6 lõige 3 ja II lisa – Direktiiv 2001/14/EÜ – Artikli 4 lõige 2 ja artikli 14 lõige 2 – Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja – Sõltumatus organisatsiooniliselt ja otsustusfunktsioonide osas – Valdusühingu struktuur – Direktiiv 2001/14 – Artikli 7 lõige 3 ja artikli 8 lõige 1 – Kasutustasude kindlaksmääramine otseste kulude põhjal – Kasutustasude kehtestamine – Otsesed kulud – Kogukulud – Direktiiv 2001/14 – Artikli 6 lõige 2 – Kulude vähendamisele ergutavate meetmete puudumine – Direktiiv 91/440 – Artikli 10 lõige 7 – Direktiiv 2001/14 – Artikli 30 lõige 4 – Reguleeriv organ – Volitused

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (esimene koda), 28. veebruar 2013

1.        Transport – Ühine poliitika – Ühenduse raudteede arendamine – Siseriiklik raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja – Sõltumatus – Komisjoni töödokumendis loetletud hindamiskriteeriumid – Õiguslikult siduv jõud – Puudumine – Ülevõtmise kohustus – Puudumine

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2001/14; nõukogu direktiiv 91/440)

2.        Liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi – Kohustuste rikkumise tõendamine – Komisjoni tõendamiskoormis – Kohustuse rikkumist tõendavate asjaolude esitamine – Oletused – Lubamatus

(ELTL artikkel 258)

3.        Transport – Raudteetransport – Direktiiv 2001/14 – Raudteeinfrastruktuuri läbilaskevõimsuse jaotamine ja kasutustasude kehtestamine – Infrastruktuuri kasutustasude kehtestamine – Liikmesriikide kohustused – Ulatus – Infrastruktuuri kasutustasude kehtestamine – Väljaarvamine – Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja pädevus

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2001/14, artikli 4 lõige 1, artikli 7 lõige 3 ja artikli 8 lõige 1)

4.        Transport – Raudteetransport – Direktiiv 2001/14 – Raudteeinfrastruktuuri läbilaskevõimsuse jaotamine ja kasutustasude kehtestamine – Infrastruktuuri kasutustasude kehtestamine – Liikmesriikide kohustused – Selliste mehhanismide kehtestamine, mis ergutavad infrastruktuuriettevõtjat vähendama infrastruktuuri käigushoidmise kulusid ja kasutustasude taset – Kohustus näha ette erinevad meetmed – Puudumine

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2001/14, artikli 6 lõiked 2 ja 3, artikli 7 lõige 3 ning artikli 8 lõige 1)

5.        Transport – Ühine poliitika – Ühenduse raudteede arendamine – Liikmesriikide kohustused – Raudteeturu reguleeriva organi asutamine – Pädevus – Kohustus näha ette hagi esitamise õigus juhul, kui puudub kaebus või konkreetne kahtlus rikkumise suhtes – Puudumine

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2001/14, artikli 30 lõige 4; nõukogu direktiiv 91/440, artikli 10 lõige 7)

1.        Komisjoni töödokumendil, milles on loetletud kriteeriumid, mille põhjal komisjon kontrollib siseriikliku raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja sõltumatust, nagu seda nõuab direktiiv 2001/14 raudteeinfrastruktuuri läbilaskevõimsuse jaotamise ja raudteeinfrastruktuuri kasutustasude kehtestamise kohta, ja selle sõltumatuse tagamiseks ette nähtud meetmeid, mida ei ole kunagi Euroopa Liidu Teatajas avaldatud, mis avalikustati kolm aastat pärast kõnealuse direktiivi ülevõtmise tähtaja möödumist ja mida ei ole üheski õigusaktis kehtestatud, ei ole õiguslikult siduvat jõudu.

Seega ei saa liikmesriigile ette heita, et ta ei ole neid kriteeriume direktiiv 91/440 ühenduse raudteede arendamise kohta ja direktiivi 2001/14 ülevõtvates õigus- ja haldusnormides sätestanud. Neil asjaoludel ei saa kõnealuste kriteeriumide üle võtmata jätmisest üksi järeldada, et siseriiklik raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja ei ole otsustusfunktsioonide osas sõltumatu ettevõtjast, kellesse ta on liidetud ja kes valdusühinguna kontrollib ka raudtee-ettevõtjaid.

(vt punktid 35, 58, 62 ja 65)

2.        Vt otsuse tekst.

(vt punkt 66)

3.        Direktiivi 2001/14 raudteeinfrastruktuuri läbilaskevõimsuse jaotamise ja raudteeinfrastruktuuri kasutustasude kehtestamise kohta artikli 4 lõige 1 näeb kasutustasude kehtestamise skeemidega seoses ette pädevuste jaotumise liikmesriikide ja raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja vahel. Nimelt on liikmesriikide ülesanne panna paika kasutustasude kehtestamise raamistik, samal ajal kui kasutustasu kindlaksmääramine ja selle kogumine jääb raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjale. Siiski võib riik lisatasude abil sisse nõuda kõik infrastruktuuri majandamise kulud, kui turg seda võimaldab ning kui see ei välista infrastruktuuride kasutamist turusegmentide kaupa, mis suudavad vähemalt katta kulud, mis kõnealuse rongiliikluse korraldamisega otseselt kaasnevad, ja lisaks kasumimäära. Järgimaks direktiivis 2001/14 seatud eesmärki, kujutab infrastruktuuri kasutustasu endast miinimumi, mis vastab kuludele, mis kõnealuse rongiliikluse korraldamisega otseselt kaasnevad vastavalt direktiivi artikli 7 lõikele 3, ja maksimumi, mis tuleneb raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja kogukuludest, nagu on ette nähtud direktiivi artikli 8 lõikes 1. Otseste kulude ja kogukulude põhimõtted ei ole omavahel asendatavad. Nimelt tohib kõnealuse artikli 8 lõikes 1 ette nähtud skeemi kasutada vaid siis, kui turg seda talub, mistõttu on selle kontrollimiseks vaja läbi viia turu-uuring.

Seega tuleneb sellest, et liikmesriik ei riku talle direktiiviga 2001/14 pandud kohustusi asjaolu tõttu, et siseriiklikud õigusnormid ei sätesta kindlalt, kas kohaldada tuleb otseste kulude või kogukulude põhimõtet, vaid lubavad saada tagasi kõik kantud kulud ja jätavad raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjale võimaluse teha vahet nii reisijate kaugveoteenuste, reisijate lähiveoteenuste ja kauba raudteeveo põhjal kui ka turusegmentide põhjal nende veoteenuste piires. Direktiiv 2001/14 ei kohusta aga liikmesriike nägema ette kasutustasude kehtestamise üksikasjalikumaid eeskirju.

(vt punktid 84, 85, 87 ja 88)

4.        Direktiivi 2001/14 raudteeinfrastruktuuri läbilaskevõimsuse jaotamise ja raudteeinfrastruktuuri kasutustasude kehtestamise kohta artikli 6 lõigetest 2 ja 3 tuleneb, et liikmesriikidel on lubatud ergutusmeetmeid infrastruktuuri käigushoidmise kulude ja kasutustasude taseme vähendamiseks rakendada mitmeaastase kehtivusajaga lepingus või õigusnormides. Seevastu ei ole ette nähtud, et need meetmed peavad olema eraldiseisvad.

Lisaks sellele saavad infrastruktuuri käiguhoidmise kulude vähendamisele ergutavad meetmed kaasa tuua vaid kasutustasude taseme languse, sõltumata sellest, kas need on kindlaks määratud direktiivi 2001/14 artikli 7 lõike 3 või artikli 8 lõike 1 alusel

(vt punktid 101, 107 ja 110)

5.        Direktiivi 2001/14 raudteeinfrastruktuuri läbilaskevõimsuse jaotamise ja raudteeinfrastruktuuri kasutustasude kehtestamise kohta artikli 30 lõikes 4 ette nähtud reguleeriva organi ülesanne on valvata ja tagada, et juurdepääs raudteeinfrastruktuurile ei oleks läbilaskevõimsuse jaotamise ja kasutustasude kehtestamise raames diskrimineeriv. Seega lähtub selle organi teabe saamise võimalus direktiivi 2001/14 artikli 30 lõikest 2, mis sätestab, et kui taotleja leiab, et teda on ebaõiglaselt koheldud, diskrimineeritud või muul viisil kahjustatud, võib ta esitada reguleerivale organile kaebuse. Seevastu ei nõua kõnealuse artikli 30 lõige 4 ega direktiivi 91/440 ühenduse raudteede arendamise kohta artikli 10 lõige 7, et reguleerival organil oleks pädevus hankida teavet ilma, et oleks esitatud kaebus või et esineks kahtlus, et neid direktiive on rikutud, ja näha nende võimalike rikkumiste eest ette karistusi. Järelikult ei saa liikmesriigile ette heita seda, et ta ei ole oma siseriiklikes õigusnormides selliseid meetmeid ette näinud.

(vt punktid 120, 124, 126 ja 128)