KOHTUJURISTI ETTEPANEK
JULIANE KOKOTT
esitatud 21. juunil 2012(1)
Kohtuasi C‑566/10 P
Itaalia Vabariik
versus
Euroopa Komisjon
teised menetlusosalised:
Kreeka Vabariik
Apellatsioonkaebus – Keeltekasutuse kord – Teated avalike konkursside korraldamise kohta administraatorite ja assistentide töölevõtmiseks – Avaldamine kolmes ametlikus keeles – Täiendamine kõigis ametlikes keeltes – Teise keele valik kolme ametliku keele hulgast – Määrus nr 1 – Personalieeskirjade artiklid 1d, 27, 28 ja artikli 29 lõige 1 – Personalieeskirjade III lisa artikli 1 lõiked 1 ja 2 – Võrdne kohtlemine – Põhjendamine – Õiguspärase ootuse kaitse
I. Sissejuhatus
1. Euroopa Liidu institutsioonide käsutuses ei ole siiani Babelfish’i,(2) mis muudaks keelebarjäärid olematuks, vaid olemas on üksnes masintõlkesüsteem Systran tekstide piiratud tõlkimiseks, mille kasutamine on ühes kohtuasjas kahtluse alla seatud.(3) Selleks et tagada talitustesisest suhtlust, püüavad nimetatud institutsioonid viimasel ajal värvata töötajaid, kes valdavad võõrkeelena kas saksa, inglise või prantsuse keelt.(4) Itaalia näeb selles liidu keelte kasutamise korra rikkumist. Seetõttu vaidlustab nimetatud liikmesriik kolme vastava konkursi teated.
2. Keeleküsimus on teatavasti väga tundlik. Seetõttu näeb EÜ artikkel 290 (nüüd muudetuna ELTL artikkel 342) vastavate eeskirjade jaoks ette nõukogu ühehäälse otsuse ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 22 tunnustab sõnaselgelt mitmekeelsuse põhimõtet. Käesoleva apellatsioonkaebuse keskmes on seega keele alusel diskrimineerimise küsimused ja mitmekeelsuse põhimõte. Lisaks tõstatatakse siiski ka pigem formaalsed küsimused, mis puudutavad konkursside korraldamise teateid, ning heidetakse ette õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte ning põhjendamiskohustuse rikkumist.
II. Õiguslik raamistik
A. Esmane õigus
3. EÜ artikkel 290 sätestab, et keeleküsimuse määrab kindlaks nõukogu:
„Eeskirjad ühenduse institutsioonide keelte kohta määrab ühehäälselt kindlaks nõukogu, ilma et see piiraks Euroopa Kohtu põhikirjas sisalduvate sätete kohaldamist.”
4. Seoses keeleküsimusega on määrava tähtsusega ka 7. detsembril 2000 Nice’is välja kuulutatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta(5) artikkel 22 (edaspidi „harta”):
„Liit austab kultuurilist, usulist ja keelelist mitmekesisust.”
B. Määrus nr 1
5. Nõukogu 15. aprilli 1958. aasta määruse nr 1, millega määratakse kindlaks Euroopa Majandusühenduses kasutatavad keeled,(6) artiklites 1 ja 4–6 on nende käesolevas asjas kohaldatavas redaktsioonis sätestatud:
„Artikkel 1
Liidu ametlikud keeled ning selle institutsioonide töökeeled on bulgaaria, eesti, hispaania, hollandi, iiri, inglise, itaalia, kreeka, leedu, läti, malta, poola, portugali, prantsuse, rootsi, rumeenia, saksa, slovaki, sloveeni, soome, taani, tšehhi ja ungari keel.
[...]
Artikkel 4
Määrused ja muud üldkohaldatavad dokumendid koostatakse ametlikes keeltes.
Artikkel 5
Euroopa Liidu Teataja avaldatakse ametlikes keeltes.
Artikkel 6
Ühenduse institutsioonid võivad oma töökorras sätestada, milliseid keeli konkreetsetel juhtudel kasutatakse.”
C. Ametnike personalieeskirjad
6. Euroopa Ühenduste ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad”) artikli 1d lõikes 1 on sätestatud erinevad diskrimineerimiskeelud:
„Käesolevate personalieeskirjade kohaldamisel on keelatud igasugune diskrimineerimine soo, rassi, nahavärvi, etnilise või sotsiaalse päritolu, geneetiliste eripärade, keeleoskuse, usu või veendumuste, poliitiliste või muude arvamuste, rahvusvähemusse kuulumise, varanduse, sünni, puude, vanuse või seksuaalse sättumuse põhjal.”
7. Erineva kohtlemise põhjendamine on sätestatud personalieeskirjade artikli 1d lõikes 6:
„Kõiki mittediskrimineerimise põhimõtte ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamise piiranguid peab objektiivselt ja otstarbekalt põhjendama ja need peavad vastama personalipoliitika üldise huvi kohastele seaduslikele eesmärkidele. [...]”
8. Artiklis 27 sätestatakse töölevõtmise alused:
„Ametnike töölevõtmisel lähtutakse eesmärgist saada institutsiooni teenistusse võimalikult võimekad, tulemuslikud ja sõltumatud ametnikud, kes valitakse Euroopa ühenduste liikmesriikide kodanike hulgast võimalikult laialt geograafiliselt alalt.
[…]
Ühtki töökohta ei eraldata konkreetse liikmesriigi kodanikele.”
9. Artikkel 28 sätestab ametniku ametisse nimetamise miinimumnõuded:
„Ametnikku võib ametisse nimetada üksnes tingimusel, et
[...]
f) ta esitab tõendi ühe ühenduste keele põhjaliku tundmise ja teise ühenduste keele rahuldava oskuse kohta oma kohustuste täitmiseks vajalikul tasemel.”
10. Artikkel 29 sätestab ametikohtade täitmise menetluse:
„1. Enne vaba ametikoha täitmist mõnes institutsioonis kaalub ametisse nimetav asutus või ametiisik kõigepealt:
[...]
ning rakendab siis konkursimenetlust kas kvalifikatsioonide või katsete või nii kvalifikatsioonide kui ka katsete põhjal. Konkursimenetlus on sätestatud III lisas.”
11. Sätete hulgas, mis käsitlevad konkursiteate sisu vastavalt III lisa artikli 1 lõikele 1, pakuvad eelkõige huvi punktis a toodud viited erinevatele konkursi liikidele ja punktis f toodud viited keelenõuetele:
„See peab sisaldama järgmist
a) konkursi liik (institutsioonisisene konkurss, institutsioonidesisene konkurss, avatud konkurss, vajaduse korral kahe või enama institutsiooni ühiskonkurss);
[...]
f) vajaduse korral keeled, mida tuleb täidetavate ametikohtade eripära arvestades osata;
[...]
[...]”
12. Avalike konkursside teadete avaldamine on sätestatud III lisa artikli 1 lõikes 2:
„Avalike konkursside teated avaldatakse Euroopa Ühenduste Teatajas hiljemalt üks kuu enne avalduste vastuvõtu lõppu ning vajaduse korral vähemalt kaks kuud enne katseid.”
III. Faktilised asjaolud
13. Itaalia Vabariik vaidlustab Euroopa Personalivaliku Ameti (edaspidi „EPSO”) kaks teadet kolme avaliku konkursi korraldamise kohta.(7) Teated avaldati esialgu üksnes Euroopa Liidu Teataja saksa‑, inglis‑ ja prantsuskeelses versioonis. Kahe esimese avaliku konkursi korraldamise teade oli hagi esemeks kohtuasjas T‑166/07 ja kolmanda avaliku konkursi teade vaidlustati hagiga kohtuasjas T‑285/07.
14. Vastavalt konkursitingimuste punktile II. A. oli kahe esimese avaliku konkursi eesmärk koostada reservnimekirjad, mille alusel täidetakse vabad töökohad Euroopa Liidu institutsioonides. Kolmas konkurss nägi punktis II. A. ette, et Euroopa Komisjon ei osale selles konkursis ega võta järelikult tööle kandidaate reservnimekirjast.
15. Keelteoskust puudutavad osalemistingimused on kirjas konkursside EPSO/AD/94/07 ja EPSO/AD/95/07 teadete punktis I. A. 2 ning konkursi EPSO/AST/37/07 teate punktis I. A. 3. Nende kohaselt pidid kandidaadid valdama väga heal tasemel üht Euroopa Liidu ametlikku keelt ja rahuldaval tasemel mõnda teist keelt, mis pidi olema saksa, inglise või prantsuse keel.
16. Punktis I. B. teatati, et eelvalikutestid viiakse läbi teises keeles. Vastavalt sellele pidid kandidaadid märkima, kas nad tahavad eelvalikutestid ja konkursi testid teha saksa, inglise või prantsuse keeles.
17. Peale selle teatati, et üldise sisuga tekstide ja kandidaatidele edastatavate või neilt saadavate teadete selguse ja mõistetavuse huvides koostatakse üksikutel testidel ja katsetel osalemise kutsed ning kogu EPSO ja kandidaatide vaheline kirjavahetus toimub üksnes saksa, inglise või prantsuse keeles.
18. EPSO avaldas 20. juunil 2007(8) ja 13. juulil 2007(9) Euroopa Liidu Teataja kõikides keeleversioonides eespool nimetatud teadete muudatused. Neis viidati algsetele teadetele ning määrati kindlaks uus tähtaeg igale konkursile registreerimiseks, mis oli sama pikk nagu algselt määratud tähtaeg. Peale selle mainiti konkursil osalemiseks vajalikku haridust ja töökogemust. Muus osas viidati originaalteadete sisule.
IV. Menetlus Üldkohtus
19. Üldkohus lubas kohtuasjas T‑166/07 astuda Itaalia toetuseks menetlusse Leedu Vabariigil ja kohtuasjas T‑285/07 Kreeka Vabariigil. Järgnevalt liitis Üldkohus mõlemad kohtuasjad kohtuistungi korraldamiseks ja kohtuotsuse tegemiseks. Üldkohus jättis 13. septembri 2010. aasta otsusega mõlemad hagid rahuldamata.
V. Poolte taotlused
20. Selle otsuse peale esitas Itaalia Vabariik käesoleva apellatsioonkaebuse. Ta palub:
– tühistada Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklite 56, 58 ja 61 alusel Euroopa Liidu Üldkohtu 13. septembri 2010. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑166/07 ja T‑285/07, mis tehti Itaalia Vabariigi nõuete kohta tühistada järgmised konkursiteated:
1. avaliku konkursi teade EPSO/AD/94/07 teabe, kommunikatsiooni ja meedia valdkonna administraatorite (AD 5) 125 kohaga reservnimekirja koostamiseks;
2. avaliku konkursi teade EPSO/AST/37/07 kommunikatsiooni ja teabe valdkonna assistentide (AST 3) 110 kohaga reservnimekirja koostamiseks; mõlemad avaldatud inglise, prantsuse ja saksa keeles 28. veebruari 2007. aasta Euroopa Liidu Teatajas number C 45 A;
3. avaliku konkursi teade EPSO/AD/95/07 infoteaduste valdkonna (raamatukogundus/dokumendihaldus) administraatorite (AD 5) reservnimekirja koostamiseks; avaldatud inglise, prantsuse ja saksa keeles 8. märtsi 2007. aasta Euroopa Liidu Teatajas number C 103 A;
– lahendada ise vaidlus ja tühistada eespool viidatud konkursiteated;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
21. Kreeka Vabariik palub samuti:
– tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 13. septembri 2010. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑166/07 ja T‑285/07.
22. Komisjon palub:
– jätta apellatsioonkaebus rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja Itaalia Vabariigilt.
23. Leedu Vabariik, kes samuti osales Üldkohtus toimunud menetluses, ei võtnud apellatsioonimenetluses seisukohta. Ülejäänud menetlusosalised esitasid kirjalikud märkused ja esitasid oma seisukoha suuliselt 6. juuni 2012. aasta kohtuistungil.
VI. Õiguslik hinnang
A. Vastuvõetavus
24. Euroopa Kohus peab omal algatusel hindama, kas esineb asja läbivaatamist takistavaid asjaolusid.(10) Seetõttu tuleb käsitleda esmalt üllatavat asjaolu, et kohtuasjas T‑285/07 tehti otsus komisjoni suhtes sellest hoolimata, et komisjon ei osalenud asjaomases konkursis.(11)
25. Nimetatud asjaolu saab siiski seletada EPSO asutamisel vastu võetud regulatsioonidega. Otsuse 2002/620/EÜ(12) artiklis 4 on nimelt sõnaselgelt sätestatud, et apellatsioonid EPSO‑le antud volituste kasutamise kohta esitatakse komisjonile. Vastavalt nimetatud otsuse artiklile 2 on EPSO‑le antud ülesanne korraldada avalikud konkursid vastavalt personalieeskirjade artikli 30 esimesele lõigule ja III lisale. Seega ei ole kahtlust hagi vastuvõetavuses.(13)
B. Apellatsioonkaebuse esimene väide
26. Esimese väitega vaidlustab Itaalia Üldkohtu sedastused edasikaevatud kohtuotsuse punktides 41 ja 42. Seejuures oli asi selles, kas EÜ artikkel 290, mis on keelte kasutamise korra õiguslik alus, ja määruse nr 1 artikkel 6 lubavad konkursiteadetes nõuda teatud keelte oskust. Üldkohus sedastas järgmist:
„41 Määruse nr 1 keelte kasutamise korra kohta institutsioonides võttis nõukogu vastu EÜ artikli 290 alusel. Selle määruse artikkel 6 lubab sõnaselgelt institutsioonidel oma töökorras sätestada, milliseid keeli konkreetsetel juhtudel kasutatakse, ning selle pädevuse kasutamisel tuleb muu hulgas tunnustada nende teatavat iseseisvust oma tegevuses, mis on vajalik institutsioonide nõuetekohase toimimise tagamiseks. […]
42 Eeltoodut arvestades tuleb teha järeldus, et vaidlusalune vaba ametikoha teade ei ole EÜ artikliga 290 vastuolus, vaid on võetud vastu määruse nr 1 artikliga 6 ühenduse institutsioonidele ja organitele antud pädevuse alusel.”(14)
27. Need seisukohad ei ole kohaldatavate sätete sõnastusega kooskõlas.
28. EÜ artikli 290 kohaselt määrab eeskirjad liidu institutsioonide keelte kohta ühehäälselt kindlaks nõukogu. See viidi läbi määrusega nr 1. Vastavalt määruse artiklile 1 on kõik liidu ametlikud keeled ühtlasi selle institutsioonide töökeeled. Artikli 6 kohaselt võivad ühenduse institutsioonid oma töökorras sätestada, milliseid keeli konkreetsetel juhtudel kasutatakse.
29. Konkursiteade – nagu rõhutab õigesti Itaalia – ei ole töökord ega sellega samaväärne õigusakt. Seetõttu ei ole määruse nr 1 artikkel 6 vaidlusaluste konkursiteadete jaoks sobiv alus.
30. Järelikult on edasikaevatud kohtuotsusega rikutud vaadeldava küsimuse osas õigusnormi. Sellest ei saa siiski teha järeldust, et Itaalia hagi tuleb selles osas rahuldada.
31. Pigem ei ole EÜ artikli 290 ja määruse nr 1 artikli 6 rikkumist võimalik tuvastada teisel põhjusel. Nimetatud normides ei ole otseselt sätestatud, missuguseid nõudeid võib konkursiteates esitada ning missugust keelt liidu 23‑st ametlikust keelest tuleb konkursiteates kasutada. Seega ei saa nimetatud konkursiteade rikkuda ei EÜ artiklit 290 ega määruse nr 1 artiklit 6.
32. Järelikult tuleb esimene väide tagasi lükata. Itaalia poolt tõstatud küsimused on siiski olulised apellatsioonkaebuse kolme järgmise väite hindamisel.
C. Apellatsioonkaebuse teine väide
33. Teises väites kritiseeritakse edasikaevatud kohtuotsuse punktides 52–58 esitatud argumente. Itaalia leidis, et määruse nr 1 artiklite 1, 4 ja 5 kohaselt oleks konkursiteated tulnud teha täielikult teatavaks kõikides ametlikes keeltes.
34. Üldkohus lähtub edasikaevatud kohtuotsuse punktides 52 ja 53 ning oma väljakujunenud praktikas(15) sellest, et määrust nr 1 ei kohaldata institutsioonide ja nende teenistujate vahelistes suhetes, kuna see reguleerib kasutatavate keelte kindlaksmääramist üksnes Euroopa Liidu ja liikmesriigi või isiku vahelises suhtes, kes kuulub liikmesriigi jurisdiktsiooni alla. Liidu ametnikud ja muud teenistujad ning nendele ametikohtadele kandideerivad isikud kuuluvad personalieeskirjade sätete, sealhulgas institutsiooni töölevõtmist reguleerivate sätete kohaldamisel üksnes liidu jurisdiktsiooni alla.
35. Itaalia ja Kreeka väidavad õigustatult, et see lähenemisviis ei ole siiski veenev. Määruse nr 1 artiklid 2 ja 3 puudutavad küll suhet liikmesriikidega ning nende jurisdiktsiooni alla kuuluvate isikutega, kuid kahelda võib juba selles, kas avaliku konkursi potentsiaalsed kandidaadid jäävad liikmesriigi jurisdiktsiooni alt välja. Vastupidi komisjoni arvamusele ei järeldu see tingimata asjaolust, et sedalaadi kandideerimisega seotud hagid kuuluvad liidu kohtute pädevusse.
36. Eelkõige tugineb määrus siiski EÜ artiklile 290, mis on liidu institutsioonide jaoks kasutatavate keelte kindlaksmääramise õiguslik alus. Vastavalt sellele sätestab määruse artikkel 1 institutsioonide ametlikud keeled ja töökeeled. Sellest ei nähtu, et need peavad olema üksnes keeled, mida kasutatakse välissuhtluses.(16) Töökeel on tavaliselt keel, mida asjaomane institutsioon kasutab ka sisesuhtluses.
37. Vastupidi komisjoni arvamusele räägib ka määruse nr 1 artikkel 6 määruse kohaldamise poolt institutsioonide ja nende töötajate vahelises suhtluses. Seda seetõttu, et selle artikli kohaselt ei või institutsioonid oma töökorras sätestada kas määrus on üldse kohaldatav, vaid üksnes seda, kuidas määrust konkreetsel juhul kohaldada. Seega võiks artikkel 6 olla sobiv õiguslik alus juhul, kui institutsioonid võiksid kindlaks määrata sisesuhtluse keeled,(17) kuid see tähendab muu hulgas, et määrus nr 1 on kohaldatav institutsioonide ja nende teenistujate vahelises suhtluses.
38. Seega rikub edasikaevatud kohtuotsus ka selles küsimuses õigusnormi. Selleks et kindlaks teha, kas otsust saab mõne teise põhjendusega jõusse jätta, tuleb järelikult kontrollida, kas konkursiteate piiratud avaldamine oli kooskõlas määruse nr 1 artiklitega 4 ja 5.
39. Määruse nr 1 artikli 4 kohaselt koostatakse määrused ja muud üldkohaldatavad dokumendid ametlikes keeltes. Artikkel 5 sätestab, et Euroopa Liidu Teataja avaldatakse ametlikes keeltes.
40. Kohtuotsuses Kik tegi Euroopa Kohus nimetatud sätetest ning EÜ artikli 254 lõikest 2 järelduse, et üksikakt ei pea ilmtingimata olema koostatud kõigis ametlikes keeltes, isegi kui see akt võib mõjutada peale otsuse adressaadi veel teistegi Euroopa Liidu kodanike, näiteks konkureeriva majandustegevuses osaleja õigusi.(18)
41. Vastupidise järeldusena tuleneb sellest, et määruse nr 1 artiklis 4 nimetatud määrused ja muud üldkohaldatavad dokumendid tuleb põhimõtteliselt koostada kõigis ametlikes keeltes.(19) See tõlgendus on ainsana kooskõlas õiguskindluse ja diskrimineerimiskeelu põhimõttega.(20)
42. See järeldus vastab määruse nr 1 artikli 4 teksti arengule. Täpselt nii nagu artikkel 5 nimetas see säte kuni selle muutmiseni liidu viimase laienemise käigus(21) sõnaselgelt ametlike keelte arvu vastaval ajal.(22) Sellest ei nähtu, et viimase laienemise tõttu tehtud muudatustega taheti piirata erinevate ametlike keelte kasutamist. Kui määruse nr 1 artiklid 4 ja 5 räägivad ametlikest keeltest, tuleb seda järelikult mõista 23 ametliku keele tähenduses.
43. Avaliku konkursi teade ei ole küll määrus, kuid erinevalt üksikaktist on see siiski üldkohaldatav dokument, nagu väidavad ka Itaalia ja Kreeka. Seda seetõttu, et see sisaldab kandideerimistähtaegu ja muid tingimusi, mis on kohustuslikud kõigile isikutele, kes tahavad konkursil osaleda.(23) Juba seetõttu tuleb see põhimõtteliselt koostada kõikides ametlikes keeltes.
44. Seda kinnitab määruse nr 1 artikkel 5 koosmõjus personalieeskirjade III lisa artikli 1 lõikega 2. Viimati nimetatud sätte kohaselt avaldatakse avalike konkursside teated(24)Euroopa Liidu Teatajas. Kuna Euroopa Liidu Teataja ilmub määruse nr 1 artikli 5 kohaselt ametlikes keeltes, tuleb ka kõik kohustuslikud teadaanded põhimõtteliselt koostada kõikides ametlikes keeltes.
45. Üldkohtu kaalutlusi edasikaevatud kohtuotsuse punktis 56 võib siiski mõista nii, et institutsioonid võivad konkursside korraldamisel eespool nimetatud sätetest kõrvale kalduda:
„Neil asjaoludel otsustavad sisemises asjaajamises kasutatava keele valiku üle institutsioonid, kellel kõigil on õigus valitud keele järgimist oma teenistujatelt või seda staatust taotlevatelt isikutelt nõuda […]. Institutsioonid otsustavad ka vaba ametikoha täitmiseks üldsusele avaldatud teate keele valiku üle [...].”
46. See käsitus tugineb lõppkokkuvõttes määruse nr 1 artiklile 6.(25) Kui institutsioonid võivad selle sätte kohaselt sätestada institutsioonisisese suhtluse keeled, siis võib olla asjakohane lubada, et nad pöörduvad ka ametikohtadele kandideerijate poole nendes keeltes, mida kandidaadid peavad valdama.
47. Nagu juba öeldud ei ole konkursiteade ise siiski määruse nr 1 artikli 6 alusel vastuvõetud õigusakt.(26) Pealegi ei ole ka komisjon kunagi määruse nr 1 artikli 6 alusel sisesuhtluse keeli ega konkursiteadete keeli ametlikult kindlaks määranud. Üksnes praktika kasutada põhiliselt teatud keeli, ei ole sedalaadi kindlaksmääramine. Sellise praktika normatiivne sisu on nimelt täiesti ebaselge. Ei ole mõistetav, millistel asjaoludel võib teatud keelt kasutada.
48. Järelikult ei saa määruse nr 1 artikliga 6 põhjendada kõrvalekaldumist artiklitest 4 ja 5 koostoimes personalieeskirjade III lisa artikli 1 lõikega 2.
49. Hiljem kõikides ametlikes keeltes avaldatud viited ei muutnud midagi teadete ebapiisava avaldamise suhtes. Viited sisaldavad nimelt ainult üht osa konkursiteadetes esitatud informatsioonist. Eelkõige puuduvad keelteoskusele esitatavad nõuded. Viide teadete tervikuna avaldamisele ainult kolmes keeles ei saa asendada tervikuna avaldamist teistes ametlikes keeltes. Nagu Kreeka märgib ei saanud põhikohtuasjas huvitatud isikud, kes ei vallanud ühtegi kolmest keelest, aru, et nad ei saa konkursil osaleda ning ainult kolmes keeles avaldatud teadete ülejäänud sisu oli nende jaoks ebahuvitav.
50. Eelkõige puuduvad aga sätted, mis lubaksid kõrvale kalduda kõikides keeltes tervikuna avaldamise nõudest, mis on sätestatud määruse nr 1 artiklitest 4 ja 5 koostoimes personalieeskirjade III lisa artikli 1 lõikega 2.
51. Seega tuli konkursiteated avaldada tervikuna kõigis keeltes. Küsimuse üle, kas erandid on võimalikud konkursside korral, mis on suunatud üksnes teatud emakeelega kandidaatidele,(27) ei tule käesolevas asjas otsustada.
52. Kuna Üldkohtu otsus rikub õigusnormi ja seda ei saa jõusse jätta ka muude põhjendustega, tuleb apellatsioonkaebuse teise väitega nõustuda. Edasikaevatud otsus tuleb tühistada.
53. Ma pean siiski vajalikuks käsitleda ka apellatsioonkaebuse ülejäänud väiteid, et luua õiguskindlus institutsioonide tulevaseks praktikaks avalike konkursside korraldamisel.
D. Apellatsioonkaebuse kolmas väide
54. Kolmanda väitega heidab Itaalia ette, et konkursiteadete avaldamine ainult kolmes keeles rikub EÜ artiklis 12 (nüüd muudetuna ELTL artikkel 18) sätestatud kodakondsuse alusel diskrimineerimise keeldu ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 22 sätestatud mitmekeelsuse põhimõtet.
55. Seejuures ei ole asi selles, kas asjaolu, et avaliku konkursi teade avaldati ainult kolmes keeles, rikkus diskrimineerimiskeeldu. Vaidlust ei ole selle üle, et isegi juhul, kui kandidaadid oskavad rahuldaval tasemel saksa, inglise või prantsuse keelt, ei pruugi nad tingimata lugeda Euroopa Liidu Teataja väljaandeid ühes keeles neist kolmest, vaid loevad seda reeglina ainult oma emakeeles.(28) Seetõttu eksisteerib oht, et asjaomased huvitatud isikud ei saa konkursist õigeaegselt teada. Kuna emakeel on tihedalt seotud kodakondsusega, oleks sel juhul tegemist diskrimineerimisega kodakondsuse alusel. Vastavalt sellele ei piisanud üksnes algsetest 28. veebruari 2007. aasta ja 8. mai 2007. aasta konkursiteadetest.
56. Käesolevas asjas tuleb siiski välja selgitada, kas algselt esinenud ebavõrdne kohtlemine kodakondsuse alusel suudeti hiljem tõhusalt kõrvaldada viidete avaldamisega teistes keeltes, nagu Üldkohus edasikaevatud otsuse punktides 85–91 märkis. Kuna nimetatud sisuline viga erineb Euroopa Liidu Teatajas avaldamise kohustuse vormilisest rikkumisest, mida on juba uuritud, ei saa äsja tehtud järeldust, mis seisneb avaldamisvea ebapiisavas parandamises,(29) otseselt üle kanda.
57. Itaalia vaidlustab esiteks puuduse kõrvaldamise võimaluse ja esitab teiseks vastuväite, et viited ei sisaldanud kõiki algses konkursiteates olnud andmeid.
1. Ebapiisava konkursiteate parandamise võimalus
58. Itaalia tugineb oma arvamuses selle kohta, et vea parandamine ei ole võimalik, tühistamishagi ülesehitusele. Ta leiab, et vastavalt EÜ artiklile 230 (nüüd muudetuna ELTL artikkel 263) on konkursiteated menetluse esemeks nende algses vormis.
59. Selle käsituse kohaselt oleks hagi ese aga ära langenud. Rangelt võttes ei eksisteeri nimelt enam algset teadet. Hiljem avaldatud viited on selle tühistanud ja asendanud uute teadetega.(30) Need teated koosnevad algse teate kombinatsioonist uute viidetega, mis määravad eelkõige kindlaks uue kandideerimistähtaja ning nende vastu oleks tulnud esitada uus hagi.
60. Nii formalistlikku lähenemisviisi ei pea ma siiski vajalikuks. Nagu tõdes juba Üldkohus, ei muutnud viited konkursiteadete põhisisu, igal juhul mitte selles osas, milles see on vaidluse all.(31)
61. Kui aga kohtuasja ese ei ole ära langenud, peab kohtuasja esemeks olema teade selle tegelikult kehtival kujul. Hiljem avaldatud viiteid tuleb seega arvesse võtta.
62. Vastupidi Itaalia arvamusele on liidu õiguses muu hulgas menetlusvigade parandamine põhimõtteliselt tunnustatud.(32) Rikkumise parandamise meede peab õigustatud isikud – käesolevas asjas potentsiaalsed kandidaadid – asetama olukorda, milles nad oleksid olnud, kui menetlusviga ei oleks tehtud.(33)
2. Parandamise kontroll käesoleval juhul
63. Käesoleval juhul algseid konkursiteateid ei parandatud. Viidete abil uuesti määratud kandideerimistähtajaga anti potentsiaalsetele kandidaatidele, kelle emakeeles konkursiteadet ei avaldatud, sama kandideerimistähtaeg nagu kandidaatidele, kelle emakeeles konkursiteade avaldati.
64. Sellest hoolimata ei asetatud potentsiaalseid kandidaate, kes said konkursist teada alles hilisemate viidete avaldamisega, olukorda, milles nad oleksid olnud siis, kui vastavad viited oleksid avaldatud juba koos konkursiteatega. Neil, kes said konkursist teada juba esialgse teate abil, oli nimelt tunduvalt rohkem aega end konkreetselt selleks konkursiks ette valmistada. Konkursside EPSO/AD/94/07 ja EPSO/AST/37/07 puhul oli edumaa peaaegu neli kuud, konkursi EPSO/AD/95/07 puhul üle kahe kuu. Seda aega sai eelkõige kasutada vajalike erialaste oskuste või keelteoskuse värskendamiseks.
65. Seega ei saanud konkursiteate viited kõrvaldada nende potentsiaalsete kandidaatide, kelle emakeel ei olnud saksa, inglise ega prantsuse keel, ebasoodsamat kohtlemist, mis seisnes konkursiteate selektiivses avaldamises.
66. Üldkohus ei märganud seda ebasoodsamat kohtlemist. Seetõttu on ta edasikaevatud kohtuotsuse punktides 85–91 esitatud kaalutlustega rikkunud õigusnormi. Otsus tuleb ka sel põhjusel tühistada.
3. Konkursiteate tervikuna avaldamine teistes keeltes
67. Itaalia kritiseerib siiski ka seda, et terviklikku teadet ei avaldatud teistes keeltes. Selle argumendiga, mille kohaselt oli potentsiaalsetel kandidaatidel, kes said tervikteadet lugeda oma emakeeles, minimaalne eelis teiste potentsiaalsete kandidaatide ees, kes pidid seda lugema võõrkeeles, tuleb nõustuda.
68. Nagu Üldkohus edasikaevatud kohtuotsuse punktides 90 ja 99 siiski õigesti tuvastas, ei omandanud see ebavõrdne kohtlemine kodakondsuse alusel diskrimineerimise kaalu.
69. Osas, milles see puudutab isikuid, kes ei valda piisavalt ühtegi kolmest keelest, milles terviklik konkursiteade on koostatud, ei ole tegemist potentsiaalsete kandidaatidega. Nagu Üldkohus edasikaevatud kohtuotsuse punktis 88 õigesti märgib, ei olnud neil isikutel avalikule konkursile lubamiseks vajalikku keelteoskust.
70. Selles osas erinevad käesolevas asjas kõne all olevad konkursid menetlustest, mis olid esemeks Itaalia poolt nimetatud Üldkohtu muudes lahendites, mis põhjustasid teadete tühistamise.(34) Nende kohtulahendite puhul oli nimelt tegemist menetlustega, mis ei eeldanud teatud keelte oskust. Neil juhtudel võis seetõttu leiduda potentsiaalseid kandidaate, kes ei saanud teatest üheski kasutatud keeles aru, samal ajal kui käesoleva kohtuasja esemeks olevate menetluste korral pidid potentsiaalsed kandidaadid nendest keeltest üht keelt oskama.
71. Seetõttu sedastas Üldkohus edasikaevatud kohtuotsuse punktis 85 õigesti, et viited parandasid algse teate puudused. Küsimust, kas üldse oli lubatav nõuda saksa, inglise või prantsuse keele oskust, selle asemel, et lubada kasutada mõnda muud teist keelt, tuleb uurida alles apellatsioonkaebuse järgmise väite raames.
72. Kolmanda väite teine osa ei ole seega põhjendatud.
E. Apellatsioonkaebuse neljas väide
73. Neljas väide puudutab vaidluse tuuma, st ainult kolme keele valikut konkursi võimalikuks „teiseks keeleks”. Kaalutlused, mille alusel Üldkohus eitas, et komisjoni valik oli diskrimineeriv ja ebaproportsionaalne, rikuvad Itaalia arvates kodakondsuse alusel diskrimineerimise keeldu ja mitmekeelsuse põhimõtet.
1. Diskrimineerimiskeeld
74. Vastavalt EÜ artiklile 12 (nüüd muudetuna ELTL artikkel 18) on liidu õiguses käsitletud valdkondades keelatud igasugune diskrimineerimine kodakondsuse alusel. See põhimõte on nüüd sätestatud ka põhiõiguste harta artikli 21 lõikes 2.
75. Üldkohus ei käsitle küll edasikaevatud kohtuotsuse punktides 93–104 küsimust, kas teise keele piirang võib põhjustada sellise diskrimineerimise. Üldkohus jõuab siiski õige tulemuseni, et sellist diskrimineerimist ei esine.
76. Esimeste keelte kasutamise piiramine institutsioonide konkurssidel oleks diskrimineeriv ja vajaks seega põhjendamist. Kuna keel, mida kandidaat kõige paremini valdab, on üldjuhul tihedalt seotud tema kodakondsusega, siis asetaks selline kindlaksmääramine potentsiaalsed kandidaadid, kellel on nende kodakondsuse alusel muu emakeel, vähemalt kaudselt halvemasse olukorda. Nad peaksid konkursi tähtsatest osadest osavõtul kasutama võõrkeelt, samal ajal kui nende konkurendid saaksid kasutada oma emakeelt.
77. Selles mõttes on personalieeskirjade artikli 1d lõikes 1 tagatud keele alusel diskrimineerimise keeld, mis on nüüd sätestatud ka põhiõiguste harta artikli 21 lõikes 1, kodakondsuse alusel diskrimineerimise üldise keelu väljendus. Ühtlasi rikuks see ka personalieeskirjade artikli 27 teist lõiku, mis keelab töökohtade eraldamise konkreetse liikmesriigi kodanikele.
78. Käesolevas asjas ei piirata siiski mitte esimese keele, vaid teise keele kasutamist. Potentsiaalsete kandidaatide teine keel on tunduvalt vähem tihedalt seotud kodakondsusega kui esimene keel.
79. Tuleb möönda, et on olemas teatud riike, kus ühel lubatud keeltest on teiste riigikeelte kõrval eristaatus.(35) Seetõttu on olemas teatud tõenäosus, et teatud kandidaadid nendest riikidest valdavad eriti hästi teist lubatud keelt.
80. Erinevalt emakeelest ei põhine teise keele oskus mitte üksnes asjaomasel kodakondsusel, vaid asjaomase riigi, perekonna või isiku lisapingutustel. Selles mõttes on parimal juhul olemas erinevus selle võõrkeeleoskuse tasemega võrreldes, mis omandati eriti hästi ülesehitatud koolisüsteemis.
81. Seega ei saa võimalik eelis, mis tuleneb kandidaadi koduriigis eristaatust omavast teisest keelest, põhjustada teistest riikidest pärit kandidaatide diskrimineerimist kodakondsuse alusel.
82. Sellest vaatepunktist „seatakse halvemasse olukorda” ainult teatud kandidaadid teistest liikmesriikidest, kus räägitakse mitut liidu ametlikku keelt, kuid mitte ühtki kolmest privilegeeritud keelest.(36) On võimalik, et sellised kandidaadid ei saa oma „loomulikku” teist keelt konkursil kasutada. Ei ole siiski märgatav, et see teoreetiliselt halvem seisund tooks teatud kandidaatidele kaasa praktilisi tagajärgi.
83. Valdava osa potentsiaalsete kandidaatide jaoks ei tähenda võimaliku teise keele piirang igal juhul mingit erinevust. Tegemist on nimelt kolme liidus kõige rohkem levinud võõrkeelega.(37) Esimese võõrkeelena õpitakse peaaegu kõikides liikmesriikides ülekaalukalt inglise keelt, ainult vähestes liikmesriikides enamasti prantsuse keelt ja ainult Luksemburgi algkoolides peaaegu eranditult saksa keelt. Teise võõrkeele puhul on selgelt ülekaalus saksa ja prantsuse keel. Esineb küll ka hispaania, rootsi (Soomes) ja eesti keelt (Eestis eeldatavasti vene keelt kõneleva vähemuse puhul), kuid tunduvalt väiksemal määral.(38) Seega on suhteliselt ebatõenäoline, et leidub üldse kandidaate, kes valdavad tunduvalt paremini muid võõrkeeli kui saksa, inglise või prantsuse keelt.
84. Niisiis ei saa asjaolu, et teise keele valik on piiratud nimetatud kolme keelega, pidada diskrimineerimiseks kodakondsuse alusel.
2. Mitmekeelsuse põhimõtte rikkumine
85. Peale selle on Itaalia arvamusel, et teise keele valiku piiramine rikub mitmekeelsuse põhimõtet. Selle kohaselt võib kandidaatidelt, kes taotlevad töökohta liidu institutsioonides, oodata, et nad valdavad peale oma liikmesriigi keele veel vähemalt mõnda keelt, kuid mitte seda, et selle keele puhul on tingimata tegemist saksa, inglise või prantsuse keelega.
86. Konkursiteadete avaldamise ajal 2007. aastal ei olnud Lissaboni leping küll veel jõustunud, mistõttu ei olnud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 22 tunnustatud mitmekeelsuse põhimõttel veel vahetut õigusmõju. Siiski tugines nimetatud artikkel ametlike selgituste kohaselt(39) tollal kehtinud EL lepingu artiklile 6, mille lõige 3 nõuab liidult liikmesriikide rahvusliku omapära austamist (see on osa EL lepingu artikli 4 teisest lõigust), ning EÜ artikli 151 lõigetele 1 ja 4 (nüüd muudetuna ELTL artikli 167 lõiked 1 ja 4) mille kohaselt aitab ühendus kaasa rahvuslikule ja regionaalsele mitmekesisusele ja respekteerib ja edendab kultuuride mitmekesisust. Praegu on seda ülesannet eriti rõhutatud EL lepingu artikli 3 lõike 3 neljandas lõigus.
87. Mitmekeelsuse põhimõte on liikmesriikide kultuurilise mitmekesisuse(40) ja liikmesriikide rahvuslike identiteetide osa. Nimetatud põhimõte rajaneb seega liidu põhiväärtustel, mis eksisteerisid ka juba vaidlusaluste konkursiteadete avaldamise ajal.(41)
88. Mitmekeelsuse põhimõte ei nõua siiski, et liit kasutaks igas olukorras kõiki ametlikke keeli,(42) ega sisalda ka konkreetset regulatsiooni selle kohta, milliste keelte hulgast võivad potentsiaalsed liidu töökohtadele kandideerijad valida teise keele. Selle küsimuse osas saab nimetatud põhimõte kehtida üksnes koostoimes võrdse kohtlemise üldpõhimõttega.
89. Kõnealune põhimõte, mis on nüüd sätestatud ka põhiõiguste harta artiklis 20, nõuab, et sarnaseid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui selline kohtlemine on objektiivselt põhjendatud.(43) Erinev kohtlemine on õigustatud, kui see põhineb objektiivsel ja mõistlikul kriteeriumil, st kui see on kooskõlas asjassepuutuvate õigusnormide õiguspärase eesmärgiga ning kui selline erinevus on proportsionaalne kõnesoleva kohtlemisega taotletud eesmärgi suhtes.(44) Selle kaalutluse korral tuleb arvestada Euroopa Liidu asjaomaseid põhiväärtusi, nt mitmekeelsuse põhimõtet. Kui meede on vastuolus mõne sellise põhiväärtusega, peab selle eesmärk olema erilise kaaluga, et seda meedet õigustada.
90. Sellega, et vaidlusalused konkursid lubavad teise keelena kasutada ainult teatud keeli, kohtlevad nad Euroopa Liidu erinevaid ametlikke keeli ja töökeeli erinevalt.
91. Üldkohus tugineb osas, mis puudutab kolmele keelele eelisseisundi andmist, edasikaevatud kohtuotsuse punktides 93, 94 ja 102 uuesti määruse nr 1 artiklile 6, mille kohaselt võivad liidu institutsioonid sätestada keelte kasutamise korra. Nagu siiski juba tuvastatud, ei ole seda pädevust siiani kasutatud ja järelikult ei saa see ka õigustada konkursi tingimusi.(45) Seega rikub kohtuotsus ka selles osas õigusnormi.
92. See viga ei sea siiski tehtud järeldust veel kahtluse alla. Isegi juhul, kui institutsioonid ei ole institutsioonisiseseid töökeeli ametlikult kindlaks määranud, on sisesuhtluse võimalus nende talituste funktsioneerimiseks siiski vältimatult vajalik, nagu komisjon rõhutab. Seetõttu peab institutsioonidel olema võimalus uusi kaastöötajaid valida selle järgi, kas nad sobituvad olemasolevatesse talitustesse ja suudavad seal töötada. Sellest seisukohast on otsustava tähtsusega, kas nad on suutelised kasutama keeli, mida neis talitustes töökeeltena tegelikult juba kasutatakse. Kasu ei ole sellest, kui töötaja valdab perfektselt mitut ametlikku keelt, mida tema talituses keegi teine ei oska.
93. Kui erilised asjaolud ei nõua keelekasutuse piiramist ühe või mõne keelega, tuleks võrdsete võimaluste ja mitmekeelsuse edendamiseks kasutada võimalusel kõiki või vähemalt mitut Euroopa Liidu keelt.(46) Selle üle, kuidas neid keeli praktiliselt kasutatakse, võib konkreetsel juhul otsustada asjaomaste töötajate keelteoskuse alusel. Seega võiksid institutsioonid suhelda ainult ühes keeles üksnes siis, kui seda nõuavad erilised asjaolud – Euroopa Kohtu nõupidamistel on näiteks alates 1954. aastast traditsiooniks koostada kohtulahendid kohtusiseselt ainult prantsuse keeles.
94. Kuna saksa, inglise ja prantsuse keel on Euroopa Liidus kõige rohkem levinud võõrkeeled,(47) võivad institutsioonid eeldada, et nendest keeltest ühe keele võõrkeelena oskamine võimaldab tõhusat institutsioonisisest suhtlust. Ükski muu keel ei võimaldaks sisesuhtlust samas ulatuses. Seetõttu erinevad need kolm keelt objektiivselt vaadatuna piisavalt teistest ametlikest keeltest, et valida need ainsana lubatud teiseks keeleks. Ka mitmekeelsuse põhimõtet silmas pidades ei rikuta sellega võrdse kohtlemise põhimõtet.
3. Personalieeskirjade III lisa artikli 1 lõike 1 punkt f
95. Peale selle tugineb Itaalia personalieeskirjade III lisa artikli 1 lõike 1 punktile f. See argumentatsioon ei ole siiski esimeses kohtuastmes esitatud väidete lubatud laiendamine, vaid täiesti uus aspekt, mis siiani ei olnud veel menetluse ese ning on seetõttu Euroopa Kohtu apellatsioonimenetluses vastuvõetamatu.(48)
4. Kokkuvõte apellatsioonkaebuse neljanda väite kohta
96. Seega tuleb neljas väide tervikuna tagasi lükata.
F. Apellatsioonkaebuse viies väide
97. Viiendas väites leiab apellant, et Üldkohus eksis edasikaevatud kohtuotsuse punktides 110–115, otsustades, et õiguspärase ootuse põhimõtet ei ole rikutud, kuna ta eitas, et komisjoni väljakujunenud praktika konkursside korraldamisel tekitab potentsiaalsetele kandidaatidele konkursi teatud reeglite suhtes õiguspärase ootuse.
98. Õiguspärase ootuse kaitse on üks Euroopa Liidu aluspõhimõtetest. Igal õigussubjektil, kelles liidu institutsioon on tekitanud põhjendatud ootusi, on õigus sellele põhimõttele tugineda. Kui ettevaatlik ja mõistlik õigussubjekt võib aga ette näha tema huve mõjutada võiva ühenduse õigusnormi vastuvõtmist, ei saa ta sellele põhimõttele tugineda, kui see meede vastu võetakse. Lisaks ei saa õigussubjektidel olla õiguspärast ootust kehtiva olukorra säilimise suhtes, mida liidu institutsioonid võivad oma kaalutlusõigust kasutades muuta.(49)
99. Käesolevas asjas võib jääda lahtiseks küsimus, kas varem aastaid kasutatud praktika lubada konkurssidel teise keelena kasutada kõiki Euroopa Liidu ametlikke keeli võib tekitada õiguspärase ootuse kohtupraktika mõttes. Mingil juhul ei ole põhjust oletada, et ettenägelikel ja mõistlikel potentsiaalsetel kandidaatidel oleks keeli õppides ootus, et nad saavad edaspidi liidu konkursside korral kasutada kõiki ametlikke keeli teise keelena. Järjest suurenevat ametlike keelte arvu silmas pidades pidid potentsiaalsed kandidaadid arvestama sellega, et kõikidel ametlikel keeltel ei ole võõrkeelena võrdset praktilist tähtsust. Muu hulgas näitab õpitud võõrkeelte osas tehtud statistika, et valdavalt loetakse tähtsaimateks ametlikeks keelteks inglise, saksa ja prantsuse keelt.(50) Valdav enamus potentsiaalseid kandidaate on seega praktiliselt juba valmistunud selleks, et nende ametialase karjääri seisukohast on need keeled tähtsamad kui teised keeled.
100. Seetõttu on ka see väide tulemusetu.
G. Apellatsioonkaebuse kuues väide
101. Kuuendas väites leiab apellant, et Üldkohus on rikkunud EÜ artiklit 253 (nüüd muudetuna ELTL artikli 296 teine lõik), mille kohaselt peab kõikides õigusaktides olema märgitud nende vastuvõtmise põhjendus, leides edasikaevatud kohtuotsuse punktides 126 ja 127, et vaidlusalustes konkursiteadetes ei pidanud administratsioon õigustama lubatud kolme keele valikut.
102. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab EÜ artiklis 253 nõutud põhjendus olema kohandatud asjaomase õigusakti laadiga. Sellest peab selgelt ja ühemõtteliselt ilmnema õigusakti koostajaks oleva liidu institutsiooni arutluskäik nii, et huvitatud isikutel oleks võimalik teada saada võetud meetme põhjused. See on eelduseks, et huvitatud isikud saaksid kasutada oma õigusi ja et Euroopa Kohtul oleks võimalik teostada kontrolli. Selle kohtupraktika kohaselt ei ole nõutud, et akti põhjendustes oleks täpsustatud kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Seda, kas akti põhjendused vastavad EÜ artikli 253 nõuetele, tuleb hinnata mitte üksnes akti sõnastuse põhjal, vaid ka selle konteksti ja kõigi asjaomast valdkonda reguleerivate eeskirjade põhjal. Eelkõige oleks kohatu nõuda, et erinevad tehnilised valikud oleks eraldi põhjendatud, kui vaidlustatud õigusaktist ilmnevad ametiasutuse taotletavad olemuslikud eesmärgid.(51)
103. Üldkohus ei arutanud edasikaevatud kohtuotsuse punktis 125 neid nõudeid, vaid piirdus selles küsimuse käsitlemisega, kas konkursiteated sisaldasid vajalikku teavet konkursi läbiviimise kohta.
104. Seega heidab Itaalia õigusega ette, et Üldkohus ei käsitlenud neis märkustes Itaalia hagis esitatud väidet. Konkursiteate vajalikku sisu ei saa samastada selle põhjendamisega.
105. Üldkohus sedastas siiski kohtuotsuse punktis 126 täiendavalt, et võimaliku teise keele piiramine kolmele keelele ei vaja põhjendamist, kuna on kindel, et see vastab administratsiooni sisemistele vajadustele. Sellega täidab Üldkohus Euroopa Kohtu põhikirja artiklites 36 ja 53 kohtuotsuse põhjendamisele esitatavad nõuded.
106. Vastupidi Itaalia arvamusele ei saa seda Üldkohtu sedastust konkursiteadete vajaliku põhjendamise kohta ka sisuliselt vaidlustada. On nimelt ilmne, et konkursitingimuste eesmärk on kindlaks teha kandidaadid, kes vastavad kõige rohkem tööle võtvate institutsioonide sisemistele nõuetele. On üldiselt teada, et inglise, saksa ja prantsuse keel on Euroopa Liidus kõige enam levinud keeled ja sobivad järelikult kõige paremini talituste sisesuhtluses kasutamiseks. Seetõttu ei olnud vaja neid aspekte teadetes eraldi rõhutada.
107. Ka see väide tuleb seega tagasi lükata.
H. Apellatsioonkaebuse seitsmes väide
108. Lõpuks, seitsmendas väites heidetakse ette, et edasikaevatud kohtuotsuse punktides 128–135 on rikutud personalieeskirjade artikli 1d lõikeid 1 ja 6, artikli 28 punkti f ja artikli 27 teist lõiku. Üldkohus rikkus õigusnorme sellega, et ta asus seisukohale, et kandidaatide keelteoskust ei hinda ainult konkursikomisjon üksi.
109. Itaalia on seisukohal, et konkursiteate koostanud ametiasutus ei või eelvoorus valida välja sobivaid isikuid puhtalt keele kriteeriumi alusel. Itaalia arvates kehtivad konkursi keelenõuete suhtes põhimõtteliselt samuti teised kriteeriumid kui kandidaatide erialase kvalifikatsiooni suhtes.
110. Itaalia poolt selle kohta esitatud argumendid, eriti kodakondsuse alusel diskrimineerimise keeld, ei loo siiski kandidaatide teise keele osas erinõudeid.(52) Ka muus osas ei nähtu põhjusi, miks peaks konkursikomisjonil olema õigus kandidaate teatud teiste keelte puuduva oskuse alusel välistada, kuid institutsioonidel on see konkursitingimuste kindlaksmääramisel keelatud.
111. Järelikult tuleb see väide samuti tagasi lükata.
VII. Euroopa Kohtu otsus
112. Euroopa Kohtu põhikirja artikli 61 esimene lõik sätestab, et kui apellatsioonkaebus on põhjendatud, tühistab Euroopa Kohus Üldkohtu otsuse. Sellisel juhul võib ta ise teha asja suhtes lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium seda lubab, või suunata asja tagasi Üldkohtusse otsustamiseks.
113. Kuna apellatsioonkaebuse teise väitega ja kolmanda väite esimese osaga tuleb nõustuda, tuleb edasikaevatud kohtuotsus tühistada. Teise väite kontrollimisest tuleneb ühtlasi, et vaidlustatud konkursiteated ei vastanud määruse nr 1 artiklites 4 ja 5 ning personalieeskirjade III lisa artikli 1 lõikes 2 sätestatud nõuetele. Kolmanda väite esimese osa analüüs näitas, et hilisem viidete avaldamine ei kõrvaldanud nende potentsiaalsete kandidaatide võimalikku ebasoodsamat kohtlemist, kelle emakeel ei ole saksa, inglise ega prantsuse keel. Seega lubab kohtuvaidluse menetlusstaadium selles osas otsuse tegemist. Järelikult tuleb ka konkursiteated tühistada.
VIII. Kohtuotsuse kehtivuse piirang
114. Lõpuks teen Euroopa Kohtule ettepaneku piirata sõnaselgelt oma otsuse kehtivust, et vältida õiguslikku ebakindlust.
115. Seoses kandidaatide hagidega on Euroopa Kohus leidnud, et valiku tühistamisel reservnimekirja koostamiseks korraldatud avaliku konkursi raames on kandidaadi õigused mõistlikult kaitstud, kui konkursikomisjon ja ametisse nimetav asutus oma otsused üle kontrollivad ja püüavad selleks puhuks leida õiglast lahendust; ei ole põhjust seada kahtluse alla kogu konkursi tulemust või tühistada selle kohased ametnike ametisse nimetamised. See kohtupraktika põhineb kaalutlusel, et tuleb saavutada tasakaal konkursi raames tehtud vea tõttu halvemasse olukorda seatud kandidaatide huvide ja ülejäänud kandidaatide huvide vahel. Kohus ei pea nimelt silmas pidama mitte üksnes halvemasse olukorda seatud kandidaatide õiguste taastamise vajadust, vaid ta peab võtma arvesse ka juba välja valitud kandidaatide õiguspärast ootust.(53)
116. Käesolevas asjas ei ole vaja otsustada, millised meetmed on vajalikud kõrvaldamaks potentsiaalsete kandidaatide sattumist halvemasse olukorda. Siiski tuleb arvesse võtta juba välja valitud kandidaatide õiguspärast ootust. Algses konkursimenetluses koostatud sobivate kandidaatide nimekirju, st ka võimalikke ametisse nimetamisi nende nimekirjade alusel, ei tohi järelikult käesolevas kohtuasjas kahtluse alla seada.
IX. Kohtukulud
117. Euroopa Kohtu kodukorra artikli 122 esimene lõik sätestab, et kui apellatsioonkaebus on põhjendatud ja Euroopa Kohus teeb ise kohtuasjas lõpliku otsuse, otsustab ta kohtukulude jaotuse.
118. Vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artikli 69 lõikele 2 koosmõjus artikliga 118 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna Itaalia on nõudnud kohtukulude väljamõistmist komisjonilt ja apellatsioonkaebuse teise väite ning kolmanda väite esimese osaga on täies ulatuses nõustutud, tuleb komisjoni mõlema kohtuastme kohtukulud jätta tema enda kanda ning mõista temalt välja Itaalia Vabariigi kohtukulud.
119. Euroopa Kohtu kodukorra artikli 69 lõike 4 esimene lõik sätestab, et menetlusse astunud liikmesriigid kannavad ise oma kohtukulud.
X. Ettepanek
120. Eeltoodust tulenevalt teen Euroopa Kohtule ettepaneku teha järgmine otsus:
1. Tühistada Üldkohtu 13. septembri 2010. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑166/07 ja T‑285/07: Itaalia vs. komisjon.
2. Tühistada avaliku konkursi teade EPSO/AD/94/07, avaliku konkursi teade EPSO/AST/37/07 ja avaliku konkursi teade EPSO/AD/95/07.
3. Käesolev kohtuotsus ei mõjuta nimetatud konkursside alusel koostatud sobivate kandidaatide nimekirju.
4. Jätta komisjoni mõlema kohtuastme kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja Itaalia Vabariigi kohtukulud. Jätta Kreeka Vabariigi ja Leedu Vabariigi kohtukulud nende endi kanda.