Language of document :

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Corte suprema di cassazione (Itaalia) 5. juunil 2019 – Poste Italiane SpA versus Riscossione Sicilia SpA agente riscossione per la provincia di Palermo e delle altre provincie siciliane

(kohtuasi C-434/19)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Corte suprema di cassazione

Põhikohtuasja pooled

Kassaator: Poste Italiane SpA

Vastustaja: Riscossione Sicilia SpA agente riscossione per la provincia di Palermo e delle altre provincie siciliane

Eelotsuse küsimused

Kas ELTL artikliga 14 (endine asutamislepingu artikkel 7D, seejärel EÜ artikkel 16) ning ELTL artikli 106 lõikega 2 (endine asutamislepingu artikkel 90, seejärel EÜ artikli 86 lõige 2) ning üldist majandushuvi esindava teenuse skeemi (schema del servizio di interesse economico generale, edaspidi „SIEG“) regulatsiooniga on vastuolus niisugune õigusnorm, nagu on nähtud ette seadusandliku dekreedi nr 504/1992 artikli 10 lõikes 3 koostoimes seaduse nr 662/1996 artikli 2 lõigetega 18–20, mille kohaselt on loodud ja säilitatakse – ka pärast Poste Italiane s.p.a. osutatavate „postipanga“ teenuste erastamist – tegevusega tegelemise ainuõigus (monopoolne seisund), mis on Poste Italiane s.p.a.-l ja mille ese on niisuguse postikontoteenuse haldamine, mis on mõeldud kohaliku ICI-maksu kogumiseks, ning seda võttes arvesse riigi õigusnormide arengut maksude sissenõudmise alal – õigusnormid, mis juba vähemalt 1997. aastast võimaldavad maksukohustuslastel ja ka kohalikel maksuasutustel kasutada pangasüsteemi kaudu tasumise ja sissenõudmise viisi?

Kas juhul, kui vastuseks esimesele küsimusele peaks leitama, et seadusjärgse monopoli loomine vastab SIEG tunnustele, on ELTL artikli 106 lõikega 2 (endine asutamislepingu artikkel 90, seejärel EÜ artikli 86 lõige 2) ja ELTL artikli 107 lõikega 1 (endine asutamislepingu artikkel 92, seejärel EÜ artikkel 87) nii tõlgendatuna, nagu neid on tõlgendanud Euroopa Kohus, seoses nõuetega, mille eesmärk on eristada õiguspärast meedet – millega hüvitatakse avaliku teenuse osutamise kohustusi – õigusvastasest riigiabist (Euroopa Kohtu 24. juuli 2003. aasta otsus kohtuasjas C-280/00: Altmark Trans GmbH ja Regierungsprăsidium Magdeburg vs. Nahverkehrsgesellschaft Altmark GmbH), vastuolus niisugune õigusnorm, nagu tuleneb seadusandliku dekreedi nr 504/1992 artikli 10 lõikest 3 koostoimes seaduse nr 662/1996 artikli 2 lõigetega 18–20 ja vabariigi presidendi dekreedi nr 144/2001 artikli 3 lõikega 1, millega on Poste Italiane s.p.a.-le antud õigus määrata ühepoolselt kindlaks selle vahendustasu summa, mida kontsessionääril (vahendajal) ICI-maksu kogumise eest tasuda tuleb ja mida kohaldatakse iga haldustehingu suhtes kontsessionääri nimel avatud postikontol, arvestades, et Poste Italiane s.p.a. määras oma nõukogu otsusega nr 57/1996 ajavahemikul 1. aprillist 1997 kuni 31. maini 2001 selle vahendustasu suuruseks 100 liiri ja alates 2001. aasta 1. juunist 0,23 eurot?

Kas ELTL artikli 102 lõikega 1 (endine asutamislepingu artikkel 86, seejärel EÜ artikli 82 lõige 1) niisugusena, nagu seda on tõlgendanud Euroopa Kohus (vt Euroopa Kohtu 13. detsembri 1991. aasta otsus kohtuasjas C-18/88: GB Inno BM, 25. juuni 1998. aasta otsus kohtuasjas C-203/96: Chemische Afvaistoffen Dussseldorp BV ja 17. mai 2001. aasta otsus kohtuasjas C-340/99: TNT TRACO s.p.a.), on vastuolus niisugune õigusnormide kogum, mille moodustavad seaduse nr 662/1996 artikli 2 lõiked 18–20, vabariigi presidendi dekreedi nr 144/2001 artikli 3 lõige 1 ja seadusandliku dekreedi nr 504/1992 artikli 10 lõige 3, mida kontsessionäär (vahendaja) peab kindlasti järgima ja maksma seda „vahendustasu“ niisugusena, nagu selle on kindlaks määranud ja/või nagu seda muudab ühepoolselt Poste Italiane s.p.a., kusjuures ta ei saa postikontolepingust muidu taganeda, kui peab rikkuma seadusandliku dekreedi nr 504/1992 artikli 10 lõiget 3 ja jätma täitmata ICI kogumise kohustuse, mille ta on maksu kohaldava kohaliku omavalitsusasutuse suhtes võtnud?

____________