AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS
(täiskogu)
13. jaanuar 2010
Liidetud kohtuasjad F‑124/05 ja F‑96/06
A ja G
versus
Euroopa Komisjon
Avalik teenistus – Ametnikud – Tühistamishagi – Otsuse tegemise vajaduse äralangemine – Kahju hüvitamise hagi – Vastuvõetavus – Privileegid ja immuniteedid – Kohtuliku puutumatuse tühistamine – OLAF‑i juurdluste konfidentsiaalsus – IDOC‑i juurdlused – Juurdepääs meditsiinilistele dokumentidele – Juurdepääs isikutoimikule – Distsiplinaarmenetlus – Mõistlik tähtaeg
Ese: EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel esitatud hagid, milles hageja palub kohtuasjas F‑124/05 esiteks eelkõige tühistada komisjoni 28. veebruari 2005. aasta otsus, millega jäeti rahuldamata tema 22. oktoobri 2004. aasta taotlus tema suhtes 16. jaanuari 2004. aasta otsusega algatatud distsiplinaarmenetluse lõpetamiseks, ning teiseks mõista komisjonilt tema kasuks välja kahjuhüvitis; kohtuasjas F‑96/06 palub sama hageja mõista tema kasuks komisjonilt välja kahjuhüvitis komisjoni tehtud mitme vea eest.
Otsus: Puudub vajadus otsuse tegemiseks numbri all F‑124/05: A vs. komisjon registreeritud hagis hageja esitatud nõuete üle. Mõista komisjonilt hagejale tekitatud mittevaralise kahju eest hagejale välja 30 000 euro suurune summa. Jätta komisjoni kohtukulud tema enda kanda ning mõista komisjonilt välja pool hageja kohtukuludest, mis on seotud numbri all F‑124/05: A vs. komisjon ning numbri all F‑96/06: G vs. komisjon registreeritud hagiga. Jätta hageja enda kanda pool tema kohtukuludest, mis on seotud numbri all F‑124/05: A vs. komisjon ning numbri all F‑96/06: G vs. komisjon registreeritud hagiga.
Kokkuvõte
1. Ametnikud – Kahju hüvitamise nõue – Nõuded hüvitada distsiplinaarmenetluse ülemäära pika kestusega tekitatud mittevaraline kahju
(Personalieeskirjad, artikkel 73)
2. Ametnikud – Sotsiaalkindlustus – Õnnetus‑ ja kutsehaiguskindlustus – Personalieeskirjade alusel määratud kindlasummaline hüvitis – Täiendav kahjuhüvitise nõue, mille aluseks on viga, mis võib kaasa tuua institutsiooni vastutuse – Tingimused
(Personalieeskirjad, artikkel 73)
3. Ametnikud – Sotsiaalkindlustus – Õnnetus‑ ja kutsehaiguskindlustus – Töövõimetus – Töövõimetuse määr – Arstliku komisjoni poolt kindlaksmääramine
(Personalieeskirjad, artikkel 73; õnnetusjuhtumi‑ ja kutsehaiguskindlustuse eeskirjad, artikli 19 lõige 3)
4. Ametnikud – Distsiplinaarmeetmed – Distsiplinaarmenetluse algatamisele eelnev juurdlus
(Personalieeskirjad, IX lisa)
5. Ametnikud – Hagi – Eelnev halduskaebus – Samadel väidetel põhinevad kaebused, kuid mille ese on õiguslikult erinev – Vastuvõetavus
(Personalieeskirjad, artiklid 90 ja 91)
6. Lepinguväline vastutus – Tingimused – Õigusvastasus – Kahju – Põhjuslik seos
(ELTL artikli 340 teine lõik)
7. Ametnikud – Hagi – Isikut kahjustav meede – Mõiste – Otsus ametnikult või teenistujalt immuniteedi võtmise kohta – Kaasaarvamine
(Euroopa ühenduste privileegide ja immuniteetide protokoll, artikkel 12; personalieeskirjad, artiklid 90 ja 91)
8. Ametnikud – Sotsiaalkindlustus – Õnnetus‑ ja kutsehaiguskindlustus – Haiguse kutsehaigusena kindlaksmääramine
(Personalieeskirjad, artikkel 73)
9. Ametnikud – Sotsiaalkindlustus – Õnnetus‑ ja kutsehaiguskindlustus – Kutsehaiguse olemasolu tuvastamine
(Personalieeskirjad, artiklid 26 ja 73; õnnetusjuhtumi‑ ja kutsehaiguskindlustuse eeskirjad, artikkel 21)
10. Euroopa ühendused – Institutsioonid – Dokumentidele üldsuse juurdepääsu õigus – Määrus nr 1049/2001
(Personalieeskirjad, artikkel 26; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1049/2001, artikli 4 lõige 2)
11. Menetlus – Hagiavaldus – Vorminõuded – Ülevaade fakti‑ ja õigusväidetest – Viide hagiavaldusele, mille hageja on esitanud sama kohtu mõnes muus kohtuasjas – Vastuvõetamatus – Erandid
(Euroopa Kohtu põhikiri, artikkel 21; Üldkohtu kodukord, artikli 44 lõige 1)
12. Ametnikud – Distsiplinaarmeetmed – Distsiplinaarmenetluse algatamise otsus
(Personalieeskirjad, IX lisa)
13. Ametnikud – Distsiplinaarmeetmed – Distsiplinaarmenetluse algatamine – Ametisse nimetava asutuse kaalutlusõigus
(Personalieeskirjad, IX lisa)
14. Ametnikud – Haldusorgani hoolitsemiskohustus – Piirid
15. Ametnikud – Distsiplinaarmeetmed – Distsiplinaarmenetlus – Tähtaeg
(Personalieeskirjad, IX lisa)
1. Distsiplinaarmenetlus paneb ametniku ebakindlasse olukorda tema kutsealase tuleviku osas, tekitades talle tingimata teatud stressi ja muret. Kui see ebakindlus kestab ülemäära pikka aega, muutub stress ja mure intensiivsemaks, kui on põhjendatud. Nii peab distsiplinaarmenetluse ülemäära pikka kestust lugema selliseks, mis tekitab eelduse, et asjaomasele isikule on tekitatud mittevaralist kahju. Sellega seoses peab esiteks eristama mittevaralist kahju, mis on tekitatud ametnikule või töötajatele sõltumata võimalikust haigusest, ning teiseks kahju, mis on tekitatud võimaliku psüühilise haiguse – või sellise haiguse süvenemise tõttu – mis tekkis nimetatud menetluse ülemäärase pikkuse tõttu. Seega kahju hüvitamise nõue esimest tüüpi kahju hüvitamiseks on vastuvõetav hoolimata sellest, millises seisus on ametniku poolt muu hulgas personalieeskirjade artikli 73 alusel algatatud menetlus. Seevastu on hageja kahju hüvitamise nõue sellise varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks, mis talle tekitati kutsehaigusega, üldreeglina vastuvõetav alles siis, kui on lõpetatud personalieeskirjade artikli 73 alusel algatatud menetlus.
(vt punktid 147 ja 149–151)
Viited:
Avaliku Teenistuse Kohus: 2. mai 2007, kohtuasi F‑23/05: Giraudy vs. komisjon (EKL AT 2007, lk I‑A‑1‑121 ja II‑A‑1‑657, punktid 197−202).
2. Hagiavaldust, millega ametnik taotleb sellise kahju hüvitamist, mida ta väidab olevat tekkinud kutsehaiguse tõttu, ja mis on esitatud enne personalieeskirjade artikli 73 alusel alustatud menetluse lõppemist, loetakse üldjuhul enneaegseks, kui hagi esitamise etapis ei ole veel võimalik hinnata seda, kas personalieeskirjade järgne hüvitis, millele ametnikul oleks õigus, on asjakohane. Enamikel juhtudel on teenistustingimuste ning väidetava kahju vahelise seose ning selle kahju hindamise jaoks vaja meditsiinilist ekspertiisi, nii et kohtu poolt põhjusliku seose ning nimetatud kahju kindlakstegemine enne personalieeskirjade artikli 73 alusel algatatud menetluse lõppemist ei oleks mõttekas ja oleks isegi võimatu.
Samas ei saa sellest, et arstlik menetlus ei ole lõppenud, süstemaatiliselt tuletada sellise nõude enneaegsust, millega taotletakse väidetavalt institutsiooni poolt toime pandud ametialasest eksimusest tuleneva kahju hüvitamist. Lähtudes menetlusökonoomia põhimõttes, mis nõuab igas konkreetses asjas erinevate tegurite tasakaalustamist, võib kohus muu hulgas võtta arvesse asjaolu, et konkreetses kohtuasjas ei ole vaja meditsiinilist ekspertiisi selleks, et hinnata tekitatud mittevaralist kahju.
(vt punktid 153, 154, 156 ja 158)
Viited:
Esimese Astme Kohus: 15. detsember 1999, kohtuasi T‑300/97: Latino vs. komisjon (EKL AT 1999, lk I‑A‑259 ja II‑1263, punktid 94 ja 95); 10. detsember 2008, kohtuasi T‑57/99: Nardone vs. komisjon (EKL AT 2008, lk I‑A‑2‑83 ja II‑A‑2‑505, punktid 56 ja 57).
3. Õnnetusjuhtumi‑ ja kutsehaiguskindlustuse eeskirjade artikli 19 lõike 3 teine lõik näeb ette, et kui pärast ravi lõppemist ei ole võimalik töövõimetuse astet veel lõplikult määrata, peab arstliku komisjoni aruandes täpsustama tähtaja kindlustatud isiku juhtumi ülevaatamiseks. Kui arstlikul komisjonil oleks võimalik mitmel korral edasi lükata kuupäeva, mil kindlustatud isiku juhtum üle vaadatakse, siis teatud kindlustatud isikud ei saaks kunagi oma eluajal personalieeskirjade artiklis 73 ette nähtud summat. Pealegi eiraks selle sätte lai tõlgendamine stabiliseerumise mõistet, nagu see on määratletud eespool nimetatud kindlustuseeskirjade artikli 19 lõikes 3 ja mille kohaselt õnnetusjuhtumi või kutsehaiguse tagajärjed loetakse stabiliseerunuks, kui need püsivad muutumatuna või vähenevad üksnes väga aeglaselt või väga piiratult. Stabiliseerumise mõiste ei välista patsiendi seisundi igasugust muutumist, vaid eeldab stabiliseerumist või väga aeglast muutmist.
(vt punkt 161)
4. Institutsioonil on ulatuslik kaalutlusõigus haldusjuurdluste algatamise ja läbiviimise suhtes, tingimusel et esineb mõistlik kahtlus distsiplinaarrikkumise toimepanemise kohta.
(vt punktid 173 ja 188)
5. Ametnikul on õigus esitada sama väide, sama argument või sama faktiline asjaolu põhjendamaks mitmeid kaebusi, mille ese on õiguslikult erinev.
(vt punkt 205)
Viited:
Esimese Astme Kohus: 19. september 2008, kohtuasi T‑253/06 P: Chassagne vs. komisjon (EKL AT 2008, lk I‑B‑1‑43 ja II‑B‑1‑295, punkt 149).
6. Hageja peab kahju hüvitamise hagi raames tõendama Euroopa Liidu lepinguvälise vastutuse tekkimise tingimuste esinemist. See reegel on siiski nüansseeritud siis, kui kahjustav sündmus võis olla tingitud mitmest erinevast põhjusest ning institutsioon ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis võimaldaks välja selgitada, millisest neist põhjustest oli tingitud kahjustav sündmus, samas kui ta oli kõige paremal positsioonil sellekohaste tõendite esitamiseks, mistõttu püsiv ebakindlus tuleb jätta tema kanda.
(vt punkt 213)
Viited:
Esimese Astme Kohus: 8. juuli 2008, kohtuasi T‑48/05: Franchet ja Byk vs. komisjon (EKL 2008, lk II‑1585, punktid 182 ja 183).
7. Euroopa ühenduste privileegide ja immuniteetide protokolli artiklis 12 ette nähtud kohtulik puutumatus kaitseb ametnikke ja teenistujaid liikmesriikide asutuste menetluse algatamise eest nende ametikohustuste täitmisel tehtud tegude suhtes. Otsus ametniku immuniteedi tühistamise kohta muudab ametniku või teenistuja õiguslikku olukorda ainuüksi selle kaitse tühistamise tagajärjel, kuna taastatakse tema staatus isikuna, kelle suhtes kehtivad liikmesriikide üldkohaldatavad normid ning seega saab tema suhtes kohaldada meetmeid, eelkõige teda kinni pidada ja tema suhtes kohtumenetlust algatada, mis on nende üldkohaldatavate normidega ette nähtud, ilma et seejuures ükski vahenorm oleks vajalik.
Liikmesriigi asutustele jäetud kaalutlusõigus – pärast immuniteedi võtmist jätkata ametniku või teenistuja suhtes algatatud menetlust või sellest loobuda – ei mängi mingit rolli viimati nimetatu õigusliku olukorra otsese puutumuse küsimuses, kuna immuniteedi äravõtmise otsusega seonduvad tagajärjed piirduvad niisuguse kaitse kõrvaldamisega, mis tal oli tänu ametniku või teenistuja staatusele, ja selleks ei ole vaja ühtegi täiendavat rakendusmeedet.
Eelöeldust tuleneb, et otsus, millega institutsioon tühistab ametniku või teenistuja kohtuliku puutumatuse, on teda kahjustav meede.
(vt punktid 231–233)
Viited:
Esimese Astme Kohus: 15. oktoober 2008, kohtuasi T‑345/05: Mote vs. parlament (EKL 2008, lk II‑2849, punktid 34 ja 35).
8. Personalieeskirjade artikli 73 alusel läbiviidud haldusjuurdluse eesmärk on objektiivselt koguda tõendeid, mis võimaldaksid tuvastada, kas haigus on kutsehaigus ning samuti haiguse tekkimise asjaolusid. Juhul, kui asjaomase ametniku töötingimused on tema põetud haiguse kutsehaiguseks tunnistamise küsimuses kesksed, peab juurdlus sisaldama nii asjaomase isiku töötingimuste kui ka tema haiguse kui sellise objektiivset üksikasjalikku analüüsi.
(vt punkt 263)
Viited:
Esimese Astme Kohus: 3. märts 2004, kohtuasi T‑48/01: Vainker vs. parlament (EKL AT 2004, lk I‑A‑51 ja II‑197, punkt 129).
9. Personalieeskirjade artikkel 26 näeb ette iga ametniku kohta isikutoimiku koostamist, mis sisaldab kõiki dokumente ametniku haldusliku seisundi kohta ja kõiki aruandeid tema pädevuse, tulemuslikkuse ja käitumise kohta ning samuti kõiki ametniku märkusi nende dokumentide kohta. Institutsioon tohib ametniku vastu kasutada või tsiteerida üksnes dokumente juhul, kui ta on nendest dokumentidest enne nende toimikusse kandmist ametnikule teatanud. Nende sätete eesmärk on tagada ametniku kaitseõigused.
Mis puudutab meditsiiniliste dokumentidega tutvumist kutsehaiguseks tunnistamise menetluse raames, siis õnnetusjuhtumi‑ ja kutsehaiguskindlustuse eeskirjad näevad ette erimenetluse, mis näeb ette täieliku meditsiinilise aruande – millele tugineb otsus, mida ametisse nimetav asutus kavatseb võtta – edastamise ametniku poolt valitud arstile, kui ta on sellekohase taotluse esitanud, pärast seda kui kindlustuseeskirjade artiklis 21 ette nähtud otsuse projektist on teda teavitatud, ning arstliku komisjoni kaasamise, mille üks liige on ametniku määratud arst.
Ametniku õigustega arvestamine nõuab, et tal oleks võimalus tutvuda meditsiiniliste dokumentidega. Seda ametnikule antud õigust tuleb ühitada arstisaladuse hoidmise kohustusega, mis jätab igale arstile võimaluse tema poolt ravitavat või läbivaadatavat patsienti teavitada haigusseisundist, mille all viimane kannatab. Nähes ette meditsiinilistele dokumentidele kaudse juurdepääsu ametniku määratud arsti sekkumise kaudu, ühitavad kindlustuseeskirjad ametniku õigused arstisaladuse hoidmise kohustusega.
Ametniku õigustega arvestamine nõuab, et talle ei antaks juurdepääsu mitte ainult meditsiinilistele dokumentidele, vaid ka tuvastatud faktidele, mille alusel personalieeskirjade artikli 73 kohane otsus vastu võetakse. Nii peab dokumente, mis on seotud töötamise ajal asetleidnud juhtumi faktide tuvastamisega ja mis võivad olla kindlustuseeskirjade tähenduses õnnetusjuhtumi või kutsehaiguseks tunnistamise menetluse aluseks, samuti pidama meditsiinilisteks dokumentideks.
On hädavajalik, et täielik meditsiiniline aruanne, mille edastamist ametnik tema poolt valitud arstile võib taotleda ning mille peab edastama kindlustuseeskirjades ettenähtud arstliku komisjoni liikmetele, sisaldab haldusjuurdluse võimalikku aruannet. Nii võib ametnik, kui ta esitab sellekohase taotluse, võtta oma seisukoha juurdlusaruandes sisalduvate järelduste kohta tema poolt valitud arsti kaudu ning hinnata võimalust küsida arstliku komisjoni arvamust.
Lisaks ei välista teatud dokumentide meditsiiniline sisu seda, et need võivad vajadusel puudutada ka ametniku halduslikku seisundit. Sellisel juhul peavad need dokumendid sisalduma asjaomase isiku isikutoimikus.
Seega on toimik, mille alusel institutsiooni määratud või arstlikusse komisjoni määratud arst hindab haiguse kutsehaiguseks olemist, meditsiinilise sisuga ning sellega saab järelikult ainult kaudselt tutvuda ametniku määratud arsti kaudu ning teiseks peavad haldusliku sisuga asjaolud, mis võivad selles toimikus esineda ning mis võivad ametniku halduslikku seisundit mõjutada, sisalduma ka isikutoimikus, millega vastavalt personalieeskirjade artiklile 26 võib ametnik otse tutvuda.
Institutsiooni määratud arstile või arstlikule komisjonile saadetud dokumendid on hõlmatud kindlustuseeskirjadega kehtestatud korraga. Nende dokumentide hulgast teatud dokumentide lisamine ametniku isikutoimikusse ning ametniku võimalus nende dokumentidega tutvuda kuulub kohaldamisele seega ainult siis, kui neid dokumente kasutatakse ametniku haldusliku seisundi hindamiseks või muutmiseks administratsiooni poolt, kuhu ametnik kuulub.
(vt punktid 275–282)
Viited:
Euroopa Kohus: 28. juuni 1972, kohtuasi 88/71: Brasseur vs. parlament (EKL 1972, lk 499, punkt 11); 7. oktoober 1987, kohtuasi 140/86: Strack vs. komisjon (EKL 1987, lk 3939, punktid 7, 9, 10, punkt 11 ja seal viidatud kohtupraktika, ning punktid 12 ja 13); 1. oktoober 1991, kohtuasi C‑283/90 P: Vidrányi vs. komisjon (EKL 1991, lk I‑4339, punktid 20−22, 24 ja 25).
Esimese Astme Kohus: 12. juuli 1990, kohtuasi T‑154/89: Vidrányi vs. komisjon (EKL 1990, lk II‑445, punktid 33−36); eespool viidatud kohtuotsus Vainker vs. parlament (punktid 136 ja 137).
10. Määruse nr 1049/2001 (üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele) – mille artikli 4 lõike 2 kolmas taane võimaldab institutsioonidel keelduda dokumentidele juurdepääsu lubamisest, kui nende avaldamine kahjustaks kontrollimiste, uurimise või audiitorkontrolli eesmärki – enda pealkirjast tuleneb, et selle kohaldamisala puudutab üldsuse juurdepääsu parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele. Sellise ametniku õigused, kes taotleb tema halduslikku seisundit puudutava dokumendi edastamist, ei ole samad, mis üldsusel, kes taotleb institutsiooni dokumentidele juurdepääsu. Ametnike ja teenistujate sellekohased õigused tulenevad personalieeskirjade artikli 26 erisätetest, mis panevad institutsioonile erikohustused eesmärgiga tagada asjaomase isiku kaitseõigused. Ametnikel on seega omaenda õigus, mille aluseks on personalieeskirjade artikkel 26. Lisaks võib hageja taotlus kuuluda vajadusel sellise avaliku teenistuse valdkonna erisätete kohaldamisalasse, mis on seotud eritüüpi dokumentidele nagu meditsiinilised dokumendid juurdepääsuga. Määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes ette nähtud erand ei ole seega takistuseks sellele, et kohaldatakse personalieeskirjade artiklis 26 kehtestatud sätteid.
(vt punktid 289 ja 291–296)
11. Üldkohtu kodukorra artikli 44 lõike 1 eesmärk on võimaldada kohtul teha otsus väidete kohta, mis on piisavalt täpselt esitatud. Seda sätet ei saa siiski tõlgendada nii, et selle tagajärg oleks pooltele liigsete formaalsuste ettekirjutamine, mis ainult raskendaksid kohtumenetlust.
Järelikult võib kohtuasja erilisi asjaolusid arvesse võttes pidada vastuvõetavaks Avaliku Teenistuse Kohtu menetluses oleva hagi, milles viidatakse kõikidele väidetele, mis on esitatud teises hagis, mille sama hageja on Üldkohtule esitanud, kui need omavahel seotud kohtuasjad on liidetud, kuna niisuguse viite eesmärk on vältida seda, et hageja ei kordaks pikka argumentatsiooni ja esitaks uuesti mitmesaja lehekülje kaupa lisasid.
(vt punktid 314–318)
Viited:
Esimese Astme Kohus: 11. juuni 2009, kohtuotsus T‑318/01: Othman vs. nõukogu ja komisjon (EKL 2009, lk II‑1627, punkt 57).
12. Kuna akti õiguspärasust tuleb hinnata lähtuvalt otsuse vastuvõtmise ajal olemas olnud faktilistest ja õiguslikest asjaoludest, ei mõjutanud kõnealuse menetluse alustamise otsuse õiguspärasust pärast selle otsuse vastuvõtmist distsiplinaarmenetluse käigus selgunud üksikasjad, kuna uurimise ese oli teha kindlaks, kas algsed kahtlused olid põhjendatud. Arvestades veel distsiplinaarmenetluse eset ja eesmärki, ei ole distsiplinaarmenetluse õiguspäraseks algatamiseks vaja, et hagejale etteheidetud asjaolud oleksid tuvastatud. Distsiplinaarmenetluse eesmärk on just nimelt selgitada asjaomasele isikule etteheidetud faktilisi asjaolusid.
(vt punktid 351 ja 360)
Viited:
Euroopa Kohus: 7. veebruar 1979, liidetud kohtuasjad 15/76 ja 16/76: Prantsusmaa vs. komisjon (EKL 1979, lk 321, punkt 7).
Avaliku Teenistuse Kohus: eespool viidatud kohtuotsus Giraudy vs. komisjon (punkt 145).
13. Asjaolu, et distsiplinaarmenetlus lõpetati asjaomasele ametnikule ilma distsiplinaarkaristust määramata, ei takista kohtul kontrollida asjaomase isiku suhtes distsiplinaarmenetluse algatamise otsuse õiguspärasust. On omavoli oht, kui tunnistada, et ametisse nimetaval asutusel on absoluutne ja piiramatu pädevus algatada distsiplinaarmenetlus ametniku suhtes, seejärel see karistust kohaldamata lõpetada ning ilma et nimetatud ametnikul oleks võimalik sobival ajal vaidlustada sellise otsuse tegemine, millega nimetatud menetlus algatati, kuna ei ole olemas karistust, mille suhtes ta võiks võimaliku hagi esitada. Seega peab distsiplinaarmenetluse algatamise otsuse tegemise korral olema ametisse nimetava asutuse kaalutlusõigus õiguslikult piiratud. Selline piirang peab olema allutatud kohtulikule kontrollile.
Peale selle on omavoli oht, kui tunnistada, et ametniku suhtes distsiplinaarmenetluse algatamise otsuse õigusvastasuse juhud piirduvad võimu kuritarvitamise juhtudega. Ametisse nimetavat asutust tuleb seega pidada oma pädevust õigusvastaselt kasutanuks mitte ainult siis, kui võimu kuritarvitamine on tõendatud, vaid ka siis, kui puuduvad piisavalt täpsed ja asjakohased tõendid, et asjaomane isik on toime pannud distsiplinaarsüüteo.
Võttes arvesse ametisse nimetaval asutusel olevat ulatuslikku kaalutlusõigust ning sellele seatud piiranguid, peab kohtulik kontroll piirduma administratsiooni poolt distsiplinaarmenetluse algatamiseks arvesse võetud asjaolude sisulise õigsuse, etteheidetud faktiliste asjaolude ilmse hindamisvea puudumise ja võimu kuritarvitamise puudumise kontrollimisega.
(vt punktid 352–354 ja 365–367)
Viited:
Esimese Astme Kohus: 15. mai 1997, kohtuasi T‑273/94: N vs. komisjon (EKL AT 1997, lk I‑A‑97 ja II‑289, punkt 125); 17. mai 2000, kohtuasi T‑203/98: Tzikis vs. komisjon (EKL AT 2000, lk I‑A‑91 ja II‑393, punkt 50); eespool viidatud kohtuotsus Franchet ja Byk vs. komisjon (punkt 352).
14. Hoolitsemiskohustus kajastab tasakaalu ametiasutuse ja avalike teenistujate vahelistes personalieeskirjadega ettenähtud vastastikustes õigustes ja kohustustes. See kohustus tähendab peamiselt seda, et kui ametisse nimetav asutus võtab vastu ametniku seisundit puudutava otsuse, peab ta arvestama kõikide asjaoludega, mis võivad mõjutada seda otsust, ja et seda tehes ei arvestaks ta mitte üksnes teenistuse, vaid ka asjaomase ametniku huvidega.
Hoolitsemiskohustuse nõuded ei takista iseenesest ametisse nimetavat ametiisikut ametniku suhtes algatama ning läbi viima distsiplinaarmenetlust. Selline otsus võetakse ennekõike institutsiooni huvides selleks, et ametniku personalieeskirjadest tulenevate kohustuste võimalikud rikkumised tuvastatakse ning vajadusel kohaldatakse nende eest karistust. Seega ei saa institutsioonile ette heita hoolitsemiskohustuse rikkumist ainult selle tõttu, et ta algatas ametniku suhtes distsiplinaarmenetluse.
(vt punktid 376–378)
Viited:
Esimese Astme Kohus: 20. juuni 1990, kohtuasi T‑133/89: Burban vs. parlament (EKL 1990, lk II‑245, punkt 27); 6. juuli 1999, liidetud kohtuasjad T‑112/96 ja T‑115/96: Séché vs. komisjon (EKL AT 1999, lk I‑A‑115 ja II‑623, punkt 147).
15. Hea halduse põhimõttest tuleneb, et distsiplinaarmenetlust läbiviivad asutused on kohustatud juhtima distsiplinaarmenetlust hoolsalt ja tegutsema selliselt, et iga menetlustoiming sooritatakse mõistliku aja jooksul pärast sellele eelnenud toimingut. Hoolsuse nõue ja mõistliku tähtaja järgimise nõue kehtib ka distsiplinaarmenetluse algatamise suhtes, eriti juhul ja sellest hetkest alates, kui administratsioon on saanud teada asjaoludest ja käitumisest, mis võivad osutuda ametniku poolt personalieeskirjade järgsete kohustuste rikkumiseks.
Distsiplinaarmenetluse ebamõistlik kestus võib tuleneda nii eelnevate haldusjuurdluste läbiviimisest kui ka distsiplinaarmenetlusest endast. Distsiplinaarmenetluse kestuse mõistlikkuse hindamisel arvessevõetav ajavahemik ei ole ainult see, mis algab nimetatud menetluse algatamise otsuse tegemisest. Küsimust, kas algatatud distsiplinaarmenetlust viidi läbi nõutud hoolsusega, mõjutab asjaolu, et väidetava distsiplinaarsüüteo toimepanemise ning distsiplinaarmenetluse algatamise otsuse vahele jääb pikem või lühem ajavahemik.
Tähtaja mõistlikkust hinnatakse iga konkreetse kohtuasja asjaolude alusel ning eelkõige lähtudes vaidluse olulisusest huvitatud isiku jaoks, kohtuasja keerukusest ning hageja ja pädevate asutuste käitumisest. Üksi eritegur ei ole määrav. Iga tegurit tuleb hinnata eraldi ning seejärel hinnata nende mõju koos. Ametisse nimetavale asutusele omistatavad teatavad hilinemised ei näi olevat eraldivõetuna ebamõistlikud, kuid need võivad koosvõetuna seda olla. Hoolsuse nõue menetluses ei lähe aga kaugemale sellest, mis on kooskõlas hea halduse põhimõttega.
Kui ametisse nimetava asutuse otsuste tõttu ületab menetlus selle, mida tavapäraselt peetakse mõistlikuks kestuseks, peab see asutus tõendama, et on olemas erandlikud asjaolud, mis põhjendavad mõistliku kestuse ületamist.
(vt punktid 390–395)
Viited:
Euroopa Kohus: 17. detsember 1998, kohtuasi C‑185/95 P: Baustahlgewerbe vs. komisjon (EKL 1998, lk I‑8417, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika); 5. mai 1983, kohtuasi 207/81: Ditterich vs. komisjon (EKL 1983, lk 1359, punkt 26).
Esimese Astme Kohus: 10. juuni 2004, kohtuasi T‑307/01: François vs. komisjon (EKL 2004, lk II‑1669, punkt 47).
Avaliku Teenistuse Kohus: 8. november 2007, kohtuasi F‑40/05: Andreasen vs. komisjon (EKL AT 2007, lk I‑A‑1‑337 ja II‑A‑1‑1859, punkt 194 ja seal viidatud kohtupraktika, mille peale on esitatud apellatsioonkaebus Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtule, kohtuasi T‑17/08 P).