Language of document :

9. oktoobril 2019 esitatud hagi – Euroopa Parlament versus Euroopa Liidu Nõukogu

(kohtuasi C-743/19)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Pooled

Hageja: Euroopa Parlament (esindajad: L. Visaggio, I. Anagnostopoulou, C. Biz)

Kostja: Euroopa Liidu Nõukogu

Hageja nõuded

tühistada 13. juuni 2019. aasta otsus (EL) 2019/11991 ;

mõista kohtukulud välja kostjalt.

Väited ja peamised argumendid

Esimeses väites osutab parlament, et vaidlustatud otsuse vastuvõtjal – olgu selleks nõukogu või kõik liikmesriigid – puudus pädevus määrata Euroopa Tööjõuameti asukoht.

Nimelt leiab parlament, et ELTL artikkel 341 ei ole sobiv õiguslik alus liidu asutuse, sealhulgas detsentraliseeritud asutuse asukoha määramiseks. Käesoleval juhul asutas liidu seadusandja Euroopa Tööjõuameti määrusega (EL) 2019/11492 , mis võeti vastu ELTL artiklite 46 ja 48 alusel seadusandlikus tavamenetluses. Parlament väidab, et ELTL 341 ei võta liidu seadusandjalt, kes asutas Euroopa Tööjõuameti, pädevust otsustada asjaomase asutuse asukoha üle, andes selle pädevuse liikmesriikidele, ning seetõttu ei saa asjaomane säte olla vaidlustatud otsuse õiguslikuks aluseks.

Teises väites, mis on esitatud teise võimalusena juhuks, kui Euroopa Kohus peaks otsustama, et ELTL artikkel 341 on vaidlustatud otsuse puhul sobiv õiguslik alus, tugineb parlament vaidlustatud otsuse põhjenduste täielikule puudumisele. Parlament väidab, et kuna tegemist on liidu õigusaktiga, kehtib vaidlustatud otsuse puhul ELTL artikli 296 teises lõigus sätestatud põhjendamiskohustus, kuid mida ei ole vähimalgi määral järgitud, kuivõrd täielikult on jäetud esitamata põhjused, miks otsustati Euroopa Tööjõuameti asukohaks valida Bratislava linn.

____________

1     Liikmesriikide valitsuste esindajate ühisel kokkuleppel tehtud 13. juuni 2019. aasta otsus (EL) 2019/1199 Euroopa Tööjõuameti asukoha kohta (ELT 2019, L 189, lk 68).

2     Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuni 2019. aasta määrus (EL) 2019/1149, millega asutatakse Euroopa Tööjõuamet, muudetakse määrusi (EÜ) nr 883/2004, (EL) nr 492/2011 ja (EL) 2016/589 ning tunnistatakse kehtetuks otsus (EL) 2016/344 (ELT 2019, L 186, lk 21).