ÜLDKOHTU OTSUS (kaheksas koda)

30. märts 2017(1)

EAGGF– Tagatisrahastu – EAGF ja EAFRD – Rahastamisest välja jäetud kulud – Määrus (EÜ) nr 1782/2003 – Määrus (EÜ) nr 796/2004 – Pindalatoetused – Mõiste „püsikarjamaa“ – Põhjendamiskohustus – Proportsionaalsus – Kindlamääraline finantskorrektsioon – Varasema korrektsiooni mahaarvamine

Kohtuasjas T‑112/15,

Kreeka Vabariik, esindajad: I. Chalkias, G. Kanellopoulos, E. Leftheriotou ja A. Vasilopoulou, hiljem G. Kanellopoulos, E Leftheriotou ja A Vasilopoulou,

hageja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: D. Triantafyllou ja A. Marcoulli, hiljem D. Triantafyllou,

kostja,

mille ese on ELTL artikli 263 alusel esitatud nõue tühistada komisjoni 19. detsembri 2014. aasta rakendusotsus 2014/950/EL, mille kohaselt Euroopa Liidu rahastamine ei kata teatavaid kulutusi, mida liikmesriigid on teinud Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi (EAGGF) tagatisrahastu, Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi (EAGF) ja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) raames (ELT 2014, L 369, lk 71),

ÜLDKOHUS (kaheksas koda),

koosseisus: president D. Gratsias, kohtunikud M. Kancheva ja N. Półtorak (ettekandja),

kohtusekretär: ametnik S. Spyropoulos,

arvestades menetluse kirjalikku osa ja 15. septembri 2016. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse taust

1        26.–29. septembril 2008 ja 23.–27. veebruaril 2009 viis Euroopa Ühenduste Komisjon läbi uurimised AA/2008/012/GR ja AA/2009/031/GR, mis käsitlesid vastavalt Kreeka Vabariigi tehtud kulutusi pindalatoetustele ja maaelu arengu meetmetele Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi (EAGGF) tagatisrahastu ja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) raames.

2        Komisjon tegi oma märkused Kreeka Vabariigile teatavaks 21. novembri 2008. aasta ja 13. mai 2009. aasta kirjadega. Kreeka Vabariik vastas neile 21. jaanuaril 2009 ja 13. juulil 2009.

3        8.aprillil 2010 toimus kahepoolne kohtumine. 2. juunil 2010 saatis komisjon Kreeka Vabariigile oma järeldused, millele Kreeka Vabariik vastas 2. augustil 2010.

4        31. mai 2013. aasta kirjaga teavitas komisjon Kreeka Vabariiki, et ta on jäänud oma seisukoha juurde netosumma 104 758 550,31 eurot suhtes, mille ta kavatseb Kreeka Vabariigilt välja nõuda, ja selle korrektsiooni põhjenduste suhtes.

5        11. juulil 2013 saatis Kreeka Vabariik lepitusorganile kirja, milles vaidlustas eeskätt välja pakutud korrektsioonide summa.

6        31. jaanuaril 2014 esitatud arvamuses märkis lepitusorgan, et kuigi poolte erinevaid seisukohti ei olnud võimalik lähendada, on pooli kutsutud üles olema oma vastavate seisukohtade lähendamiseks omavahel ühenduses.

7        26. märtsil 2014 võttis komisjon lepitusorgani arvamuse järgselt vastu oma lõpliku seisukoha, milles ta tegi kindlaks, et esineb puudusi põldude identifitseerimise süsteemi ja geoinfosüsteemi (edaspidi „LPIS-GIS-süsteem“) toimimises, mis mõjutavad ristkontrolle ja halduskontrolle, puudusi kohapealsel kontrollimisel ning eksimusi maksete ja sanktsioonide arvutamisel. Lisaks rõhutas komisjon nende sedastuste korduvat laadi. Kreeka Vabariigi suhtes kohaldatava korrektsiooni lõplikuks netosummaks kujunes 86 007 771,11 eurot.

8        Komisjon võttis 19. detsembril 2014 vastu rakendusotsuse 2014/950/EL, mille kohaselt Euroopa Liidu rahastamine ei kata teatavaid kulutusi, mida liikmesriigid on teinud Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi (EAGGF) tagatisrahastu, Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi (EAGF) ja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) raames (ELT 2014, L 369, lk 71; edaspidi „vaidlustatud otsus“).

9        Vaidlustatud otsuses kohaldas komisjon Kreekat puudutavas osas kindlamääralisi korrektsioone taotlusaasta 2008 lõikes pindalatoetuste valdkonnas kogusummas 61 012 096,85 eurot, millest ta oli maha arvanud summa 2 135 439,32 eurot. Komisjon kohaldas taotlusaasta 2008 puhul korrektsioone ka maaelu arengu valdkonnas kogusummas 10 504 391,90 eurot, millest ta oli maha arvanud summa 2 588 231,20 eurot. Sellest tulenevate finantsmõjude summad on vastavalt 58 876 657,53 eurot ja 7 916 160,70 eurot.

10      Komisjon põhjendas kindlamääraliste finantskorrektsioonide kohaldamist vaidlustatud otsusele lisatud kokkuvõtvas aruandes (edaspidi „kokkuvõttev aruanne“) järgmiselt:

–        komisjoni talitused on arvamusel, et LPIS-GIS-süsteem ei vasta nõukogu 29. septembri 2003. aasta määruse (EÜ) nr 1782/2003, millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames kohaldatavate otsetoetuskavade ühiseeskirjad ja teatavad toetuskavad põllumajandustootjate jaoks ning muudetakse määruseid (EMÜ) nr 2019/93, (EÜ) nr 1452/2001, (EÜ) nr 1453/2001, (EÜ) nr 1454/2001, (EÜ) nr 1868/94, (EÜ) nr 1251/1999, (EÜ) nr 1254/1999, (EÜ) nr 1673/2000, (EMÜ) nr 2358/71 ja (EÜ) nr 2529/2001 (EÜT 2003, L 270, lk 1, parandus ELT 2004, L 94, lk 70; ELT eriväljaanne 03/40, lk 269), muudetud redaktsioonis, artiklist 20 tulenevatele nõuetele, täpsemalt:

–        vigu on tuvastatud võrdlusmaatükkide piiride ja maksimaalse lubatud suuruse osas, need andmed on peamiselt ebatäpsed; eriti on neid vigu tuvastatud karjamaadena kasutatavate maatükkide osas, mida kontrollimise tulemusena ei saa alati pidada toetuskõlblikes komisjoni 21. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 796/2004, millega kehtestatakse nõukogu määruses (EÜ) nr 1782/2003 (millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames kohaldatavate otsetoetuskavade ühiseeskirjad ja teatavad toetuskavad põllumajandustootjate jaoks) ette nähtud nõuetele vastavuse, toetuste ümbersuunamise ning ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi rakendamise üksikasjalikud reeglid (ELT 2004, L 141, lk 18; ELT eriväljaanne 03/44, lk 243), (muudetud redaktsioonis), artikli 2 esimese lõigu punktide 2 ja 2a alusel; järelikult ei olnud põllumajandustootjad õigesti teavitatud maatükkide toetuskõlblikkusest, mida nad kavatsesid deklareerida; pealegi ei olnud ristkontrollid, mille eesmärk on vältida sama maatüki kohta põhjendamatult mitmekordse toetuse andmist veenvad, kuigi toimusid kohapealsed kontrollid, mis avastasid maatükkide asukoha ja nende toetuskõlblikkuse ebaõige kindlaks määramise;

–        alates 2009. aastast kasutati LPI-GIS-süsteemis deklaratsioonide ja ristkontrollide jaoks uut teavet, kuid ristkontrollide tulemusi ei saanud kasutada fondidele avalduva riski hindamisel 2008. aasta kohta; tegelikult deklareerisid põllumajandustootjad oma maatükid 2008. aastal vana LPIS-GIS-süsteemi alusel, kuid kui süsteem oleks toiminud 2008. aastal korrektselt, oleks osa maatükke toetuskõlbmatutena tagasi lükatud; nendest olulise osa moodustavad Kreeka ametiasutuste poolt toetuskõlblikeks loetud püsikarjamaad, mille toetuskõlbmatust asjakohaste õigusaktide eiramise tõttu oli komisjon juba varasemas kirjavahetuses näidanud;

–        kohapealsed kontrollid ei vastanud taotlusaasta 2008 puhul määruse nr 796/2004 artiklite 23 ja 30 nõuetele, täpsemalt:

–        karjamaade puhul: eriti murettekitavaks on hinnatud karjamaade mõõtmise puudumist; paljudel juhtudel on kõlblikud karjamaad kaetud puittaimedega ja teised maatükid osaliselt kaetud rohttaimedega, nii et need ei vasta määruse nr 796/2004 artikli 2 esimese lõigu punktis 2 püsikarjamaadele esitatavatele kriteeriumidele; deklareeritud alad asuvad sageli kõrvalistes piirkondades, on ilma nähtavate piirjoonteta ja raskesti juurdepääsetavad; on tuvastatud, et inspektorid ei ole teostanud mõõtmisi vastavalt määruse nr 796/2004 artiklis 30 ette nähtud nõuetele, kuigi Kreeka Vabariik on korduvalt näidanud, et vaidlusalused alad on alati olnud karjamaadena kasutuses ilma, et komisjon oleks nende toetuskõlblikkust vaidlustanud; need alad on olnud toetuskõlbmatud ka enne 2006. aastat kohaldatud eeskirjade kohaselt ja põllumajanduse peadirektoraat on samuti nende toetuskõlblikkust kritiseerinud (uurimine AP/2001/06);

–        kohapealsete kontrollide puhul kaugseire teel: kasutatud menetlus ei vastanud nõuetele ja seega anti toetust maatükkide kohta, mis olid määruse nr 1782/2003 artikli 44 lõike 2 ja määruse nr 796/2004 artikli 2 kohaselt toetuskõlbmatud;

–        klassikaliste kohapealsete kontrollide puhul: ülemõõtmine tõi ilmsiks erinevused, ilma et oleks näidanud seda tüüpi kontrollimise süstemaatilisi puudujääke, välja arvatud karjamaade osas; 2008. aastal uue LPIS-GIS-süsteemi juurutamisel ei sisestanud Kreeka Vabariik nimetatud klassikalisele kohapealsele kontrollile allutatud maatükkide koordinaate süsteemi ja järelikult ei olnud olemas mingit graafilist esitust, mis oleks võimaldanud kindlaks teha mitmekordseid deklareerimisi;

–        tuvastatud vajakajäämised kujutavad endast püsivaid puudusi põhikontrollide ja teiseste kontrollide toimimises ning toovad fondide jaoks kaasa riski seoses pindalatoetustega, pealegi on neid tuvastatud korduvalt;

–        tuvastatud vajakajäämised kajastusid tootmiskohustusega seotud täiendavates pindalatoetustes.

11      Komisjon kohaldas seoses LPIS-GIS-süsteemis ja kohapealsete kontrollide käigus tuvastatud puudujääkidega korrektsioone vastavalt järgmisele klassifikatsioonile:

–        põllumajandustootjatele, kes deklareerisid üksnes karjamaid, määrati kindlamääraline 10% korrektsioon probleemse olukorra tõttu LPISis ja kohapealsete kontrollide puhul, mis näitavad vigade suurt arvu ning on seetõttu olulised rikkumised; ehkki komisjoni arvates olnuks vastavalt 23. detsembri 1997. aasta dokumendile nr VI/5330/97 „Juhtnöörid EAGGF‑i tagatisfondi raamatupidamisarvestuse heakskiitmise ja kontrollimise otsuse koostamisel finantstagajärgede arvutamiseks“ (edaspidi „dokument nr VI/5330/97“) põhjendatud ka 25% korrektsioon, näis 10% kindlamääraline finantskorrektsioon „puhvriefekti“ tõttu kohasem;

–        põllumajandustootjatele, kes ei deklareerinud karjamaid, kohaldatakse 2% kindlamääralist finantskorrektsiooni, võttes arvesse „puhvriefekti“, klassikaliste kohapealsete kontrollide paranemist ja asjaolu, et selle kategooria põllumajandustootjate seas oli kindlaks tehtud rikkumiste tase madalam ja klassikalised kohapealsed kontrollid moodustasid kontrollidest olulise osa;

–        pindalaga seotud täiendavatele toetustele määrati kindlamääraline korrektsioon 5% nende negatiivse mõju tõttu kohapealsete kontrollide hilinenud algatamisel ja „puhvriefekti“ puudumise tõttu;

–        kõigile pindalal põhinevatele maaelu arengu meetmetele määrati kindlamääraline 5% korrektsioon.

 Menetlus ja poolte nõuded

12      Kreeka Vabariik esitas 2. märtsil 2015 Üldkohtu kantseleisse hagi käesoleva asja algatamiseks.

13      Ettekandja-kohtuniku ettepaneku põhjal otsustas Üldkohus (kaheksas koda) avada menetluse suulise osa.

14      Üldkohus palus kodukorra artiklis 89 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames komisjonil esitada kaks dokumenti. Komisjon täitis selle nõude etteantud tähtaja jooksul.

15      Poolte kohtukõned ja Üldkohtu küsimustele antud vastused kuulati ära 15. septembri 2016. aasta kohtuistungil. Kohtuistungil esitas Kreeka Vabariik teatavad dokumendid, mis olid toimikus juba olemas.

16      Kreeka Vabariik palub Üldkohtul: tühistada vaidlustatud otsus osas, milles on Euroopa Liidu rahastamisest välja jäetud teatavad, toetusaasta 2008 eest pindalatoetustele tehtud kulud, mis vastavad kogusummast 10% karjamaade kohta tehtud kulude puhul, 5% seotud täiendavale toetusele tehtud kulude puhul ja 5% maaelu arengule tehtud kulutuste kogusummast.

17      Komisjon palub Üldkohtul:

–        jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja Kreeka Vabariigilt.

 Õiguslik käsitlus

18      Kreeka Vabariik esitab oma hagi toetuseks kolm tühistamisväidet. Esimene väide pindalatoetuste 10% kindlamääralise finantskorrektsiooni kohta tugineb määruse nr 796/2004 artikli 2 esimese lõigu punkti 2 väärale tõlgendusele ja ekslikule kohaldamisele, puudulikule põhistusele ning proportsionaalsuse põhimõtte ja komisjonile antud kaalutlusõiguse piiride rikkumisele. Teine väide täiendava toetuse 5% kindlamääralise finantskorrektsiooni kohta tugineb faktiveale, puudulikule põhistusele ja proportsionaalsuse põhimõtte rikkumisele. Kolmas väide maaelu arengut käsitleva ühise põllumajanduspoliitika (edaspidi „ÜPP“) teise samba toetustele kohaldatava 5% finantskorrektsiooni kohta tugineb põhjenduste puudumisele, faktiveale ja proportsionaalsuse põhimõtte rikkumisele.

19      Sissejuhatuseks olgu meenutatud, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt rahastavad Euroopa põllumajandusfondid üksnes liidu õigusnormidele vastavaid sekkumisi põllumajandusturgude ühise korralduse raames (kohtuotsus, 27.02.2013, Poola vs. komisjon, T‑241/10, ei avaldata, EU:T:2013:96, punkt 20).

20      Kui komisjon keeldub fondidest rahastamast teatud kulusid põhjusel, et liikmesriik on rikkunud liidu õigusnorme, ei pea komisjon ammendavalt tõendama, et liikmesriigi ametiasutuste tehtud kontrollid on ebapiisavad, või et nende edastatud arvandmed ei vasta tegelikkusele, vaid ta peab esitama tõendid nende kontrollide või arvandmete suhtes tekkinud tõsise ja põhjendatud kahtluse kohta. Komisjoni tõendamiskohustuse sellist vähendamist selgitab asjaolu, et liikmesriigil on Euroopa põllumajandusfondide raamatupidamisarvestuste kontrollimiseks ja heakskiitmiseks vajalike andmete kogumiseks ja kontrollimiseks paremad eeldused, ning järelikult on liikmesriigi kohustus esitada kontrollide toimumise ja esitatud arvandmete, ning vajaduse korral ka komisjoni väidete ebatäpsuse kohta võimalikult üksikasjalikud ja täielikud tõendid. (kohtuotsused, 11.1.2001, Kreeka vs. komisjon, C‑247/98, EU:C:2001:4, punktid 7–9 ja 17.5.2013, Kreeka vs. komisjon, T‑294/11, ei avaldata, EU:T:2013:261, punkt 21).

21      Seega tuleb kontrollida, kas asjasse puutuv liikmesriik on tõendanud komisjoni hinnangute ebatäpsust või seda, et usaldusväärse ja tõhusa järelevalvesüsteemi tõttu puudub fondidele kahju tekkimise või eeskirjade eiramise risk (kohtuotsus, 17.5.2013, Kreeka vs. komisjon, T‑294/11, ei avaldata, EU:T:2013:261, punkt 22; vt selle kohta kohtuotsus, 24.2.2005, Kreeka vs. komisjon, C‑300/02, EU:C:2005:103, punkt 95).

22      Kreeka Vabariigi poolt hagi põhjenduseks esitatud väiteid vaidlustatud otsuses kohaldatud kolme liiki kindlamääralise korrektsiooni kohta tuleb analüüsida neid kaalutlusi arvestades.

 Väide pindalatoetuste 10% kindlamääralise finantskorrektsiooni kohta

23      Pindalatoetuste 10% finantskorrektsiooni kohta esitab Kreeka Vabariik kolm etteheidet, mis tuginevad vastavalt määruse nr 796/2004 artikli 2 esimese lõike punkti 2, milles on määratletud karjamaa mõiste, väärale tõlgendamisele ja kohaldamisele, põhistuse puudulikkusele ja proportsionaalsuse põhimõtte rikkumisele.

 Esimene etteheide, mis tugineb määruse nr 796/2004 artikli 2 esimese lõigu punkti 2 väärale tõlgendamisele ja kohaldamisele

24      Kreeka Vabariik väidab sisuliselt, et mõistet „püsikarjamaa“ määruse nr 796/2004 artikli 2 esimese lõigu punktis 2 tuleb tõlgendada nii, et see mõiste hõlmab ka põõsastiku ja puittaimedega kaetud alasid, mis on iseloomulik nn Vahemere tüüpi karjamaadele.

25      Kõigepealt tuleb märkida, et vastavalt nõukogu 21. juuni 2005. aasta määruse (EÜ) nr 1290/2005 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise kohta (ELT 2005, L 209, lk 1) artiklile 31 jätab komisjon liidu rahastamisest välja kulutused, mis on tehtud liidu eeskirju rikkudes. Sellest tuleneb, et komisjon peab järgima seadusandja eesmärke asjaomastes määrustes ette antud piirides ja et põllumajandustootjate sissetulekutoetusi ei antaks meelevaldselt, vaid üksnes siis, kui see on kooskõlas kohaldatavates tekstides olevate tingimustega.

26      Kuivõrd poolte vahel on vaidlus toetusaasta 2008 kohta jõus olnud õigusnormide alusel toetuskõlblike „püsikarjamaade“ mõiste tõlgenduse üle, tuleb kõigepealt kindlaks määrata „püsikarjamaade“ mõiste jaoks asjakohased normid ja nende tõlgendus ning seejärel analüüsida, kas komisjon ei ole teinud viga tuvastuste põhjal vaidlusaluse kindlamääralise korrektsiooni määramisel.

27      Esmalt tuleb märkida, et toetusõiguste kindlaksmääramisel nägi määruse nr 1782/2003 artikkel 43 (asjaolude esinemise ajal kehtinud redaktsioonis) ette toetusõiguse hektari kohta, kusjuures hektarite arvus sisaldus sama artikli lõike 2 punkti b kohaselt kogu söödamaa võrdlusperioodil. Söödamaa on defineeritud määruse nr 1782/2003 artikli 43 lõikes 3, mille kohaselt see hõlmas „põllumajandusettevõtte […] pindala [...] loomade kasvatamiseks“, välja arvatud muu hulgas hooned, mets, tiigid ja teed.

28      Asjaolude esinemise ajal kehtinud määruse nr 1782/2003 artikli 44 lõike 1 redaktsiooni kohaselt andis toetusõigus, millega on seotud toetuskõlblik hektar, õiguse toetusõigusega kindlaksmääratud summa maksmiseks. Sama artikli lõike 2 kohaselt on toetuskõlblik hektar „põllumajandusettevõtte mis tahes põllumajandusmaa haritava maana või püsikarjamaana, välja arvatud [...] metsa all olevad pindalad ning mittepõllumajanduslikuks tegevuseks kasutatavad pindalad“.

29      Siit tuleneb, et määruse nr 1782/2003 (asjaolude esinemise ajal kehtinud redaktsioonis) kehtestatud süsteem jättis pindalaga seotud toetused üksnes põllumajandusmaa jaoks ehk teisisõnu aladele, millel toimub põllumajandustootmine, et vältida niisuguste alade toetuskõlblikkust, mis ei ole tegelikult seotud põllumajandusliku tegevusega.

30      Teiseks on määruse nr 796/2004 (2008. aastal kehtinud redaktsioonis) artikli 2 punktis 2 määratletud „püsikarjamaa“ maana, „mida kasutatakse rohu või muude rohttaimede looduslikuks kasvatamiseks (isekülvi teel) või harimiseks (külvamise teel), ning mis ei ole põllumajandusettevõtte külvikorraga hõlmatud viie aasta jooksul või kauem“.

31      Määruse nr 796/2004 artikli 2 punktis 2a (asjaolude esinemise ajal kehtinud redaktsioonis) määratleti „rohi või muud rohttaimed“ kui „kõik rohttaimed, mis tavapäraselt leiduvad looduslikel karjamaadel või mis tavaliselt sisalduvad liikmesriigi (kas loomade karjatamiseks mõeldud või mitte) karja- või rohumaade jaoks mõeldud seemnete segudes“.

32      Pealegi loetakse määruse nr 796/2004 (asjaolude esinemise ajal kehtinud redaktsiooni) artikli 8 lõike 1 alusel „puid hõlmav (põld)maatükk“ „põlluks pindala toetuskavade otstarbel, kui määruse [...] nr 1782/2003 artiklis 51 viidatud põllumajanduslikke tegevusi või vajaduse korral kavandatavat tootmist on võimalik teostada samamoodi nagu sama piirkonna puudeta põldudel“.

33      Peab kohe nentima, et mõiste „püsirohumaa“ määratluses määruse nr 796/2004 artikli 2 esimese lõigu punktis 2 on „püsikarjamaana“ nimetatud otsesõnu üksnes maad, mida kasutatakse rohu või muude rohttaimede kasvatamiseks.

34      Seega, kuigi muud taimed peale rohu või muude rohttaimede ei ole sellest määratlusest sõnaselgelt välistatud, eristab see määratlus siiski kaudselt ühelt poolt rohtu ja rohttaimi ning teisalt neile vastandades kõiki mitte-rohttaimi ehk puittaimi. Sõnastusest „maa, mida kasutatakse rohu või muude rohttaimede kasvatamiseks“ tuleneb, et ainult rohi ja rohttaimed on selle definitsiooni kohaselt toetuskõlblikud.

35      Ka karjamaatoetuste puhul on määruses nr 796/2004 selleks, et tagada, et pindalapõhiselt ei antaks toetust aladele, kus ei toimu põllumajanduslikku tegevust, kehtestatud kriteeriumiks taimestiku tüüp kõnealusel alal. Muude taimede kui rohttaimede domineerimine on näitab põllumajandusliku tegevuse hülgamist kõnealustel maadel, käesoleval juhul karjamaadel. Sellest tulenevalt on „püsikarjamaa“ määratluse puhul üksnes rohu ja rohttaimedega kaetud maadega, kus rohi ja rohttaimed on looduslikuks söödaks, piirdumise eesmärk vältida toetuse andmist maadele, mida kasutatakse mitte-põllumajanduslikus tegevuses ega kasutata tegelikult loomakasvatuseks. Puittaimestik (puud ja põõsad) võivad siiski esineda, kui need ei takista rohttaimevarude edenemist ja maade tõhusat kasutamist karjamaadena.

36      Järelikult tuleneb nii määruse nr 796/2004 artikli 2 esimese lõigu punkti 2 sõnastusest kui ka määruse eesmärkidest ja kontekstist, et „püsikarjamaa“ mõistet tuleb tõlgendada nii, et metsad ja puittaimedega kaetud maad on toetuse saamisest välja jäetud.

37      Toimikust nähtub, et komisjoni Teadusuuringute Ühiskeskus on avaldanud juhendi, mille eesmärk on anda liikmesriikidele suunised, kuidas parimal moel järgida ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) suhtes kehtivaid õigusnorme.

38      Komisjoni poolt vastuseks menetlust korraldavatele meetmetele esitatud juhendi 2008. aastal kohaldatud redaktsiooni kohaselt

„on komisjoni talitused selgitanud, et mõistet „mets“ tuleb tõlgendada kui põllumajandusliku maatüki koosseisu kuuluvat ala, mis on kaetud puudega (kaasa arvatud põõsad jms), mis takistavad karjatamiseks sobiva alustaimestiku arengut; kooskõlas määruse nr 796/2004 artikli 8 lõikega 1 tuleb põllumajandusliku maatüki koosseisus olev puudega kaetud ala (millel on puude tihedus üle 50 puu hektari kohta) lugeda üldreeglina toetuskõlbmatuks; liikmesriikide poolt eelnevalt põhjendatud erandeid võib ette näha segakultuuride puuliikide puhul nagu viljapuuaiad ning ökoloogilistel/keskkonnakaitselistel põhjustel; […] mis puutub põõsastesse, kaljudesse jms, siis tingimused, mille alusel neid võib lugeda põllumajandusliku maatüki osaks, tuleb määratleda kõnealuse liikmesriigi või piirkonna tavapäraste standardite alusel“.

39      Sellest juhendi väljavõttest nähtub, et puude vähene esinemine, alla 50 puu hektari kohta, ei välista põllumajanduslikku maatüki kohta toetuse saamist, niivõrd kui puude tähtsusetu osakaal ei takista maatüki tõhusat põllumajanduslikku kasutust. Juhendi kohaselt oli peale puude ja muude puittaimede võimalik ette näha ka muid erandeid tingimusel, et need olid eelnevalt määratletud ja põhjendatud.

40      Tuleb ka märkida, et käesoleval juhul tugines komisjon oma otsuses seoses karjamaade toetusele korrektsiooni kohaldamisega järgmistele tuvastustele. Esimeses, Kreeka Vabariigile 21. novembril 2008 saadetud kirjas märkis komisjon, et asjaomase uurimise käigus teostatud kohapealsed kontrollid näitasid, et teatavad toetuskõlblikuks tunnistatud maatükid ei vastanud määruse nr 1782/2003 artikli 44 lõikes 2 ja määruse 796/2004 artikli 2 ette nähtud kõlblikkuse kriteeriumidele. Komisjon tõi järgmisi näiteid:

–        642-526-7231-031B: deklareeritud/aktsepteeritud 18 hektarist võis lugeda kõlblikuks üksnes 10%; kaardil kujutatud maatüki asukohta ei olnud võimalik ühiskarjamaal kindlaks määrata;

–        665-522-0095-039B: deklareeritud/aktsepteeritud 35 hektarit; osa põllumajandustootja deklareeritud maatükist oli liivane väheste taimedega merekallas, osaliselt kujundatud katsealana; Kreeka ametiasutused olid maatüki tunnistanud karjamaaks, sest loomad ületasid seda, kuid seda ei saa lugeda vastuvõetavaks kriteeriumiks;

–        585-559-2915-001B: deklareeritud/aktsepteeritud 3,1 hektarit; kogu maatüki suurus oli 38,4 hektarit, millest 37,7 loeti kohaliku omavalitsuse poolt toetuskõlblikuks karjamaaks, kuivõrd maatükk oli ühiskarjamaa, ei olnud võimalik maatüki asukohta kindlaks määrata; kontrolli lõpus esitatud foto põhjal oli vähemalt pool kogu maatükist kaetud tihedate põõsaste või metsaga;

–        522-528-2317-401B: deklareeritud/aktsepteeritud 20 hektarit; kogu maatüki suurus oli 33,69 hektarit, millest 32,75 loeti kohaliku omavalitsuse poolt toetuskõlblikuks karjamaaks; kogu maatükk oli üleni kaetud puudega ja kujutas endast tegelikult metsa; ametiasutused väitsid, et loomad suudavad seda läbida; uues LPIS-GIS-süsteemis on kogu maatükk ortofotode põhjal loetud metsaks;

–        513-526-3201-401B: deklareeritud/aktsepteeritud 7 hektarit; kogu maatüki suurus on 9,3 hektarit, millest 8,8 hektarit loeti kohaliku omavalitsuse poolt toetuskõlblikuks karjamaaks; tegelikult oli kogu maatükk mäenõlv, mis oli 80% ulatuses kaetud põõsaste ja tihedate puudega; uues LPIS-GIS-süsteemis on kogu maatükk ortofotode põhjal loetud 100% toetuskõlblikuks, mida omakorda loetakse vääraks; kogu maatüki kõrval on karjamaa ja kogu maatüki deklareerinud põllumajandustootja karjatab oma loomi õigel karjamaal väljaspool seda maatükki;

–        512-526-9460-402B: deklareeritud/aktsepteeritud 18 hektarit; kogu maatüki suurus oli 42 hektarit, millest 41,2 loeti kohaliku omavalitsuse poolt toetuskõlblikuks karjamaaks; blokk asub järsul puude ja võsaga kaetud mäenõlval; uues LPIS-GIS-süsteemis on kogu maatükk ortofotode põhjal loetud metsaks.

41      Komisjoni ja Kreeka ametiasutuste vahelisest hilisemast teabevahetusest nähtub, et Kreeka ametiasutused ei suutnud komisjoni tuvastatud puudusi põhjendada. Selle tulemusel sedastas komisjon kokkuvõtvas aruandes, et „“üksnes karjamaid deklareerinud põllumajandustootjate puhul“ oli näha kõrget veamäära ja seega olulisi rikkumisi“. Kokkuvõtvas aruandes on teisalt märgitud, et paljudel juhtudel ei olnud toetuskõlblikud maatükid kaetud rohttaimede, vaid puittaimedega ja vahel ei vastanud rohttaimedega kaetud maatükkide osad järelikult määruse nr 796/2004 artikli 2 esimese lõigu punktist 2 tulenevatele püsikarjamaa kriteeriumidele. Lisaks asusid deklareeritud maatükid kokkuvõtva aruande kohaselt üsna sageli kõrvalistes piirkondades (avalikud/ühised) ega olnud alati selgelt piiritletavad ja kergesti juurdepääsetavad. Samuti on tuvastatud, et inspektorid ei mõõtnud vastavalt määruse nr 796/2004 artiklile 30 deklareeritud põllumajanduslikke maatükke, nii et vahel oli märgitud ainult viitepunkt ilma, et tegelik maatüki kindlaks määramine oleks toimunud.

42      Eelnevast tuleneb, et komisjoni talituste poolt tuvastatud eeskirjade eiramised võivad vastavalt eespool punktis 20 viidatud kohtupraktikale kujutada endast tõendeid tõsise ja põhjendatud kahtluse kohta, mis komisjonil on seoses karjamaade kohta välja makstud toetustega.

43      Kreeka Vabariik ei esita aga ühtegi tõendit, mis näitaks komisjoni hinnangute ebatäpsust ja mis lubaks seada kahtluse alla püsikarjamaatoetustele kindlamääralise korrektsiooni määramise otsuse vastavalt eespool punktis 21 viidatud kohtupraktikale.

44      Kreeka Vabariik väidab sisuliselt, et „Vahemere tüüpi karjamaade“ välistamine ÜPP‑st ei ole loogiline ega põhjendatud ning toob oma väidete toetuseks esile rea argumente, mis peaksid tõendama, et komisjon on teinud vea, kui ta määras vaidlusaluse kindlamääralise korrektsiooni, sest puittaimedega kaetud maad on Vahemere ümbruses traditsiooniliselt kasutatud loomade söötmisel ja see peab olema tunnistatud karjamaana toetuse saamiseks vastuvõetavaks.

45      Esmalt tuleb märkida, et oma etteheites ei kavatse Kreeka Vabariik vaidlustada määruse nr 796/2004 artikli 2 esimese lõigu punktis 2 sisalduva „püsikarjamaa“ määratluse õiguspärasust.

46      Kreeka Vabariik kinnitab lisaks, et ÜPP eesmärk on alati olnud toetada Vahemere-tüüpi karjamaid, mis asuvad olulisel osal Kreeka, Prantsusmaa, Itaalia, Hispaania ja Portugali territooriumist. Peale selle oleks Kreeka Vabariigi arvates Vahemere-tüüpi karjamaade välja arvamine „püsikarjamaa“ mõiste alt vastuolus liidu keskkonnaõiguse sätetega.

47      Sellega seoses tuleb märkida, et Kreeka Vabariik piirdub abstraktse väitega, et ÜPP eesmärk on alati olnud pakkuda tuge Vahemere-tüüpi karjamaadele, tehes vaid abstraktse viite 6. novembri 2014. aasta kohtuotsusele Kreeka vs. komisjon (T‑632/11, ei avaldata, EU:T:2014:934) ilma selle asjakohasust põhjendamata.

48      Seoses ÜPP väidetava eesmärgiga toetada Vahemere-tüüpi karjamaid, tuleb kõigepealt märkida, et selline eesmärk ei ole ELTL artikliga 39 kehtestatud ÜPP eesmärkide seas ega tulene see määruse nr 1782/2003 sätetest, mille põhjenduses 4 on üksnes märgitud: „[k]una püsirohumaadel on keskkonnale positiivne mõju, on asjakohane võtta vastu meetmed olemasolevate püsirohumaade säilitamise soodustamiseks, et vältida rohumaa suuremahulist muutmist haritavaks maaks.“

49      Pealegi tuleb nentida, et kuigi Kreeka Vabariik väidab, et vaidlustatud otsus peab vastama liidu keskkonnakaitse valdkonna sätetele, ei täpsusta ta milliseid sätteid on väidetavalt rikutud.

50      Teiseks väidab Kreeka Vabariik, et Vahemere maades osutab mõiste „püsikarjamaa“ loodusliku taimestikuga, puittaimede või metsaga kaetud maadele, mis on ette nähtud põllumajandusloomade karjatamiseks. Kreeka Vabariik tugineb samuti Lõuna-Euroopa loomakasvatajate korduvale nõudele tunnustada Vahemere tüüpi karjamaid püsikarjamaadena sõltumata seal leiduvast taimestikust.

51      Tuleb märkida, et kõigepealt ei saa Kreeka Vabariik edukalt toetuda väidetavale siseriiklikule karjamaa mõistele, mis lubab lugeda valdavalt puittaimedega kaetud alad söödakultuuri varudeks, kuna asjaolude esinemise ajal kehtinud liidu definitsiooni kohaselt oli lubatud üksnes puittaimede vähene esinemine (vt selle kohta kohtuotsus, 5.7.2012, Kreeka vs. komisjon, T‑86/08, EU:T:2012:345, punkt 68).

52      Kreeka Vabariik on argumendi, mille kohaselt on korduvalt nõutud Vahemere tüüpi karjamaade tunnustamist ÜPP alusel toetuskõlblikena, põhjendamisel piirdunud reale lisadele viitamisega, mis on dateeritud kõige varasemalt 2011. aastaga, ilma et oleks lisatud selgitusi või näidatud ära asjakohased lõigud.

53      Üldkohtu kodukorra artikli 44 lõikest 1 tuleneb, et hagiavalduse enda tekstist peavad kas või ülevaatlikult ilmnema selle aluseks olevad õiguslikud ja faktilised asjaolud ja seega ei piisa, kui hagiavalduses viidatakse neile asjaoludele, mis sisalduvad hagiavalduse lisas. Samuti ei kuulu hagiavalduse lisadest hagi alusena käsitletavate väidete ja argumentide väljaotsimine ja kindlakstegemine Üldkohtu ülesannete hulka, kuna lisadel on üksnes tõenduslik ja abistav ülesanne (vt selle kohta kohtuotsus, 28.6.2005, Dansk Rørindustri jt vs. komisjon C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P–C‑208/02 P ja C‑213/02 P, EU:C:2005:408, punktid 94, 97 ja 100). Sellest tuleneb, et üldine viide lisadele, millele Kreeka Vabariik tugineb, tuleb vastuvõetamatuna tagasi lükata.

54      Tuleb siiski märkida, et aprillis 2010 algas töö ÜPP 2014–2020 reformi üle sellega, et algatati avalik mõttevahetus ÜPP tuleviku, eesmärkide ja põhimõtete üle. Oktoobris 2011 esitas komisjon seadusandlike ettepanekute paketi, mis viis hiljem muu hulgas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määruse (EL) nr 1307/2013, millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames toetuskavade alusel põllumajandustootjatele makstavate otsetoetuste eeskirjad ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr 637/2008 ja (EÜ) nr 73/2009 (ELT 2013, L 347, lk 608), vastuvõtmiseni. Nimetatud määrus laiendas „püsikarjamaade“ mõistet puittaimedega kaetud maadele. Seega on võimalik järeldada dokumentide sisu põhjal, millele Kreeka Vabariik püüab tugineda, et need on koostatud ja avaldatud kampaania raames, millega püüti mõjutada seadusandja valikut vaidlusaluse püsikarjamaad käsitleva sätte suhtes. Kui ka oletada, et lisad, millele Kreeka Vabariik tugines, võiksid olla asjakohased määruse nr 796/2004 õiguspärasuse vaidlustamisel (mida käeoleval juhul ei ole tehtud), kuivõrd nimetatud määruses on jäetud Vahemere-tüüpi karjamaad välja püsikarjamaade määratluse alt, ei ole need siiski asjakohased vaidlusaluse sätte laiendava tõlgendamise põhjendamiseks käesolevas kohtuasjas.

55      Kolmandaks väidab Kreeka Vabariik, et vaidlusalused maatükid on alati olnud kasutusel karjamaadena, ilma et komisjon oleks nende toetuskõlblikkust vaidlustanud.

56      Sellega seoses tuleb rõhutada, et komisjon ei ole kavatsenud võtta Euroopa põllumajandusfondide kanda liikmesriigi kulutusi, mis põhinevad objektiivselt ekslikul rakendamisel, kuid mille aluseks on liidu õiguse heas usus tõlgendamine, välja arvatud kui liidu õiguse väära tõlgenduse saab omistada liidu institutsioonile (vt selle kohta kohtuotsus, 19.6.2009, Hispaania vs. komisjon, T‑369/05, ei avaldata, EU:T:2009:213, punkt 67).

57      Tuleb aga nentida, et Kreeka Vabariik ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis lubaks järeldada, et tema 2008. aasta tõlgendus püsikarjamaa mõiste kohta põhineks komisjoni tegevusel. Kreeka Vabariik on piirdunud juba kohtueelses menetluses esitatud ja komisjoni vaidlustatud argumendi üle kordamisega, mis põhineb sellel, et traditsiooniliste karjamaade toetuskõlblikkust ei ole vaidlustatud, ilma selle argumendi kohta siiski mingit tõendit esitamata. Sellega seoses ilmneb kokkuvõtvast aruandest, et enne 2006. aastal jõus olnud eeskirjade kohaselt loeti neid maatükke toetuskõlbmatuteks ja komisjon oli nende toetuskõlblikkuse vaidlustanud. Järelikult tuleb see argument tagasi lükata.

58      Neljandaks väidab Kreeka Vabariik, et tema esitatud vaidlusaluse mõiste tõlgendust toetavad esiteks komisjoni soovitused, mis olid 2012. aastal niisuguse Kreeka tegevuskava välja töötamise aluseks, mis käsitleb karjamaade toetuskõlblikkuse hindamist põllumajanduslike maatükkide satelliidipiltide foto-tõlgendamise abil, ja teiseks kõnealuse definitsiooni muutmine määruses nr 1307/2013.

59      Seoses „püsikarjamaa“ definitsiooni muutmisega määruses nr 1307/2013 tuleb tõdeda, et Kreeka Vabariik tugineb oma argumenti esitades käesolevas kohtuasjas kohaldatavate õigusnormide tõlgendamisel hilisematele õigusnormidele.

60      On selge, et uue määruse nr 1307/2013 asjakohased sätted on kohaldatavad alates 1. jaanuarist 2015 ilma, et tagasiulatuva kohaldamise võimalust oleks ette nähtud. Peab nentima, et võttes arvesse asjaolu, et olukorda peab hindama liidu seadusandja, kellel on selleks lai kaalutlusruum, ning kes peab vajaduse korral otsustama kehtivate sätete muutmise vajalikkuse üle, ei tulene vaidlusaluse definitsiooni üksikust hilisemast muudatusest, et määruse nr 796/2004 artikli 2 esimese lõigu punkti 2 tuleks tõlgendada tehtud muudatuse kohaselt (vt selle kohta kohtuotsus, 5.4.2006, Deutsche Bahn vs. komisjon, T‑351/02, EU:T:2006:104, punkt 112). See etteheide tuleb niisiis põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

61      Mis puutub soovitustesse ja 2012. aasta tegevuskavasse, siis Kreeka Vabariigi esitatud soovituste väljavõttest ilmneb, et kui puude arv hektari kohta jäi alla 50, loeti maatükk tervikuna karjamaaks. Seevastu kui puude arv võrdlusmaatüki hektari kohta oli üle 50, ei saanud tervet seda maatükki lugeda karjamaaks. Põõsastega kaetud maatükkide kohta seati sisse järgmine klassifikatsioon:

–        kui karjamaaks loeti fototõlgenduse abil hinnates 0%–25% pindalast, tuli 0% kogu maatükist lugeda toetuskõlblikuks,

–        kui karjamaaks loeti fototõlgenduse abil hinnates 25%–50% pindalast, tuli 37,5% kogu maatükist lugeda toetuskõlblikuks,

–        kui karjamaaks loeti fototõlgenduse abil hinnates 50%–75% pindalast, tuli 62,5% kogu maatükist lugeda toetuskõlblikuks,

–        kui karjamaaks loeti fototõlgenduse abil hinnates 75%–100% pindalast, tuli 100% kogu maatükist lugeda toetuskõlblikuks.

62      Nimetatud soovitused tuginesid Teadusuuringute Ühiskeskuse välja antud juhendi 2012. aastal kohaldatud redaktsioonile, mille eesmärk on anda liikmesriikidele suunised, kuidas parimal moel järgida ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) jõus olevaid õigusnorme (vt eespool punktid 37–39). Juhendi väljavõtte kohaselt, mis on lisatud eelmainitud soovitustele ja on identne 2008. aastal jõus olnud tekstiga:

„[...] on komisjon seisukohal, et järelikult mõistet „mets“ tuleb tõlgendada kui põllumajandusliku maatüki koosseisu kuuluvat ala, mis on kaetud puudega (kaasa arvatud põõsad jms), mis takistavad karjatamiseks sobiva alustaimestiku arengut; komisjoni talitused on seisukohal, et järelikult tuleb põllumajandusliku maatüki koosseisus olev puudega kaetud ala (millel on puude tihedus üle 50 puu hektari kohta), üldreeglina lugeda toetuskõlbmatuks; liikmesriikide poolt eelnevalt põhjendatud erandeid võib ette näha segakultuuride puuliikide puhul, nagu viljapuuaiad, ning ökoloogilistel/keskkonnakaitselistel põhjustel; mis puutub põõsastesse, kaljudesse jms, siis tingimused, mille alusel neid võib lugeda põllumajandusliku maatüki osaks, tuleb määratleda kõnealuse liikmesriigi või piirkonna tavapäraste standardite alusel“.

63      Järelikult erinevalt 2008. aastal jõus olnud redaktsioonist, täpsustas 2012. aasta redaktsioon, et püsikarjamaana kasutatava põllumajandusliku maatüki piires võivad liikmesriigid toetuskõlbliku pindala hindamiseks kasutada vähenduskoefitsienti ühena järgmistest valikutest: „ pro rata süsteem [...]“

64      Toimikust ja komisjoni poolt kohtuistungil esitatud teabest ilmneb, et komisjoni soovitustele tuginev tegevuskava, millele Kreeka Vabariik osutab, oli 2012. aastal välja töötamisel ning seejuures peeti silmas määruse nr 1307/2013 jõustumist, mis muutis „püsikarjamaa“ definitsiooni. Toimikust ei ilmne kuidagi, et tegevuskava või soovitused, millel tegevuskava tugines, oleksid olnud kohaldatavad enne kava väljatöötamise aastat ehk aastat 2012. Siit tuleneb, et isegi kui oletada, et tegevuskava ja soovitused võimaldaksid toetada karjamaa mõiste laiendavat tõlgendust, mis lubaks saada pindalatoetust puittaimedega kaetud maatükkide puhul, millel asub üle 50 puu hektari kohta, ei saa Kreeka Vabariik kasutada tegevuskava väljatöötamist ja soovitusi taotlusaasta 2008 kohta tehtud tuvastustel põhineva kindlamääralise korrektsiooni määramise vaidlustamiseks.

65      Seega tuleb tõdeda, et Kreeka Vabariik ei suutnud komisjoni hinnangute ebatäpsust tõendada.

66      Lõpuks tuleb kõigele lisaks nentida, et tuvastatud puuduste tõttu karjamaid käsitlevate eeskirjade kohaldamisel ja LPIS-GIS kontrollisüsteemi toimimises – millele osutati eespool punktides 40 ja 41 – olid vaidlusalused maad toetuskõlbmatud; et kohaldatud definitsioon oli kooskõlas määruse nr 796/2004 artikli 2 esimese lõigu punkti 2 sõnastusega; ja et komisjon oli kohaldanud 2012. aasta tegevuskavast tulenevat tõlgendust või isegi määrusesse nr 1307/2013 võetud definitsiooni.

67      Kõike eelnevat arvesse võttes tuleb Kreeka Vabariigi esimene etteheide, mis tugineb määruse nr 796/2004 artikli 2 esimese lõigu punktis 2 sisalduva „püsikarjamaa“ määratluse väärale tõlgendusele, tagasi lükata.

 Teine etteheide, mille kohaselt põhistus on puudulik

68      Kreeka Vabariik väidab, et kuna komisjon keeldus arvesse võtmast tõendeid, millele Kreeka Vabariik tugineb põhjendades etteheidet karjamaa määratluse väära tõlgendamise ja kohaldamise kohta ÜPP eesmärkide laiemas kontekstis, on komisjoni otsus puudulikult põhjendatud.

69      Esmalt tuleb märkida, et pelk asjaolu, et komisjon ei tule Kreeka Vabariigi nõudmistele vastu, ei tähenda, et vaidlustatud otsus oleks puudulikult põhjendatud.

70      Pealegi tuleb meeles pidada, et põhjendamiskohustus on oluline menetlusnõue, mida tuleb eristada põhistuse põhjendatusest, mis on seotud vaidlusaluse akti sisulise õiguspärasusega. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peavad ELTL artikliga 296 nõutud põhjendused vastama asjassepuutuva akti olemusele ning nendest peab selgelt ja üheselt nähtuma akti vastu võtnud institutsiooni kui akti autori arutluskäik, mis võimaldab huvitatud isikutel võetud meetme põhjuseid mõista ja pädeval kohtul kontrolli teostada (kohtuotsus, 29.4.2004, Madalmaad vs. komisjon, C‑159/01, EU:C:2004:246, punkt 65).

71      Komisjoni otsused fondide raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise valdkonnas võetakse vastu kokkuvõtva aruande ning komisjoni ja asjaomase liikmesriigi kirjavahetuse alusel (kohtuotsus, 14.3.2002, Madalmaad vs. komisjon, C‑132/99, EU:C:2002:168, punkt 39). Selles olukorras tuleb niisuguse otsuse põhistus, millega keeldutakse osa deklareeritud kulude kandmisest fondi kuludesse, lugeda piisavaks, kui riik, kellele otsus on suunatud, oli tihedalt seotud selle otsuse väljatöötamise menetlusega ja kui talle olid teada põhjused, mille tõttu komisjon keeldus vaidlusalust summat fondi kuludesse kandmast (kohtuotsus, 20.9.2001, Belgia vs. komisjon, C‑263/98, EU:C:2001:455, punkt 98, ja 17.5.2013, Kreeka vs. komisjon, T‑294/11, ei avaldata, EU:T:2013:261, punkt 94).

72      Käesoleval juhul ilmneb toimikus olevatest dokumentidest, et Kreeka Vabariik oli seotud vaidlustatud otsuse väljatöötamise menetlusega ja et deklareeritud alade toetuskõlbmatus kokkusobimatuse tõttu „püsikarjamaa“ määratlusega määruse nr 796/2004 artikli 2 esimese lõigu punktis 2 tõstatati otsesõnu esialgses kirjavahetuses, lepitusmenetluse käigus ja komisjoni lõppseisukohas; samuti nähtub see komisjoni ja Kreeka Vabariigi kirjavahetusest, lepitusorgani arvamusest ja kokkuvõtvast aruandest.

73      Komisjoni 21. novembri 2008. aasta ja 31. mai 2013. aasta kirjadest nagu ka lepitusorgani arvamusest ja vaidlustatud otsusele lisatud kokkuvõtvast aruandest ilmneb samuti selgelt, et Kreeka Vabariik oli teadlik korrektsiooni määramise põhjustanud eeskirjade eiramisest. Komisjoni talitused vaidlesid sõnaselgelt vastu sellele, kuidas määrasid kindlaks toetuskõlblikud karjamaad, tuues põhjenduseks näiteid eeskirjade eiramisest, samuti tuvastasid ja loetlesid nad rea puudusi LPIS-GIS-süsteemi toimimises ja kohapealsete kontrollide puhul.

74      Lõpuks on komisjon kokkuvõtvas aruandes jõudnud järgmisele järeldusele:

„üksnes karjamaid deklareerinud põllumajandustootjate puhul oli näha kõrget veamäära ja seega olulisi rikkumisi ning seetõttu on vastavalt dokumendi nr VI/5330/97 (lk 11 ja 12) sätetele põhjendatud 25% korrektsioon; võttes siiski arvesse, et paljudel põllumajandustootjatel on palju rohkem maid kui õigusi („puhvriefekt“) (ainult osa deklareeritud püsikarjamaadest on kasutatud toetusõiguste aktiveerimiseks), näib 10% kindlamääraline korrektsioon kohasem“.

75      Siit nähtub, et Kreeka Vabariik oli vaidlustatud otsuse väljatöötamise menetlusega tihedalt seotud, et ta oli teadlik põhjustest, miks komisjoni ei pidanud vajalikuks vaidlusaluse summa fondi kuludesse kandmist, ja et komisjon oli menetluse käigus sõnaselgelt ära näidanud põhjused, miks ta määras Kreeka Vabariigile 2008. aastal püsikarjamaade pindalatoetusena antud toetusele 10% kindlamääralise korrektsiooni.

76      Kõigest eeltoodust järeldub, et vaidlustatud otsuse põhistus on ELTL artikli 296 nõuetega kooskõlas. Seega tuleb käesolev etteheide tagasi lükata.

 Kolmas etteheide, et rikutud on proportsionaalsuse põhimõtet

77      Kreeka Vabariik väidab sisuliselt, et vaidlustatud otsusega määratud 10% korrektsiooni määr on ebaproportsionaalne ja et see ei tohiks ületada 5%.

78      Kohtupraktika kohaselt väldib komisjoni vastava valdkonna suunistega kooskõlas olev ja komisjoni määratud korrektsioon selliste summade fondide kuludesse kandmist, mis ei teeni liidu asjakohastes õigusaktides ette nähtud eesmärke ega kujuta endast sanktsiooni (vt kohtuotsus, 31.3.2011, Kreeka vs. komisjon, T‑214/07, ei avaldata, EU:T:2011:130, punkt 136 ja seal viidatud kohtupraktika). Kohtupraktikas on seega tunnistatud, et kindlad määrad suunistes võimaldavad ühtaegu järgida liidu õigust ja liidu vahendite usaldusväärset juhtimist ning vältida komisjoni poolt kaalutlusõiguse teostamisel liikmesriikidele ülemääraste ja ebaproportsionaalsete korrektsioonide määramist (kohtuotsus, 10.9.2008, Itaalia vs. komisjon, T‑181/06, ei avaldata, EU:T:2008:331, punkt 234).

79      Tuleb meeles pidada, et finantskorrektsiooni summa osas võib komisjon keelduda koguni kõigi tehtud kulutuste Euroopa põllumajandusfondide kuludesse kandmisest, kui ta tuvastab, et puuduvad piisavad kontrollmehhanismid (kohtuotsus, 11.6.2009, Kreeka vs. komisjon, T‑33/07, ei avaldata, EU:T:2009:195, punkt 140). Samas peab komisjon järgima proportsionaalsuse põhimõtet, mis nõuab, et institutsioonide aktid ei ületaks määra, mis on asjakohane ja vajalik taotletava eesmärgi saavutamiseks (kohtuotsused, 17.5.1984, Denkavit Nederland, 15/83, EU:C:1984:183, punkt 25 ja 19.6.1997, Air Inter vs. komisjon, T‑260/94, EU:T:1997:89, punkt 144).

80      Kuigi väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab komisjon tõendama liidu õigusnormide rikkumist, tuleb liikmesriigil selle rikkumise tuvastamisel vajaduse korral omakorda tõendada, et komisjon tegi vea selle rikkumise rahaliste tagajärgede kindlaksmääramisel (kohtuotsused, 14.2.2008, Hispaania vs. komisjon, T‑266/04, ei avaldata, EU:T:2008:37, punkt 105 ja 5.7.2012, Kreeka vs. komisjon, T‑86/08, EU:T:2012:345, punkt 196).

81      Seoses käesoleval juhul kohaldatud korrektsiooniliigiga tuleb meenutada, et võttes arvesse dokumendis nr VI/5330/97 kehtestatud komisjoni suuniseid, võib komisjon näha ette kindlamääralise korrektsiooni juhul, kui liidule tekkinud kahju ei ole võimalik täpselt hinnata (vt selle kohta kohtuotsus, 18.9.2003, Ühendkuningriik vs. komisjon, C‑346/00, EU:C:2003:474, punkt 53).

82      Vastavalt dokumendile nr VI/5330/97 tuleb juhul, kui kontrollisüsteemi ei ole üldse ellu rakendatud või see on äärmiselt puudulik, ja kui eeskirjade eiramise ja pettuse vastases võitluses on märke sagedasest eeskirjade rikkumisest ja hooletusest, rakendada 25% korrektsioonimäära niivõrd, kuivõrd esineb fondidele äärmiselt suure kahju tekkimise risk.

83      Juhul kui üks või mitu põhikontrolli on jäänud teostamata või on nii halvasti või harva läbi viidud, et need ei ole taotluse kõlblikkuse kindlaks tegemiseks või eeskirjade rikkumise ärahoidmiseks tõhusad, kohaldatakse 10% korrektsioonimäära, niivõrd kui Euroopa põllumajandusfondide jaoks on suur oht saada olulist kahju.

84      Seoses komisjoni tuvastatud puudustega tuleb kõigepealt märkida, et Kreeka Vabariik ei vaidlusta nende olemasolu, vaid piirdub määratud korrektsiooni ulatuse s.o 10% vaidlustamisega.

85      Käesoleval juhul on selge, et kontrollisüsteem ei olnud täielikult ellu rakendamata. Seega tuleb vastavalt eespool punktis 82 osutatud kriteeriumidele kontrollida, kas komisjon võis tuvastatud puudusi arvesse võttes põhjendatult asuda seisukohale, et kontrollisüsteem on äärmiselt puudulikult ellu rakendatud.

86      Kokkuvõtvast aruandest nähtub, et komisjon oli tuvastanud LPIS-GIS-süsteemis puudujääke, mis viitavad võrdlusmaatükkide maksimaalse lubatud pindala piiride sisulisele ebatäpsusele. Järelikult ei olnud ristkontrollid, mille eesmärk on vältida, et sama toetust ei antaks sama maatüki kohta põhjendamatult korduvalt veenvad, välja arvatud juhul, kui toimusid kohapealsed kontrollid, mille käigus avastati, et maatükkide asukoht ja nende toetuskõlbmatus on ebaõigesti kindlaks määratud.

87      Täpsemalt on komisjon tuvastanud suuri probleeme püsikarjamaadena deklareeritud alade puhul, mida Kreeka Vabariik on lugenud toetuskõlblikeks, kuid mida komisjon on korduvalt keeldunud lugemast toetuskõlblikeks, sest need ei vasta asjakohastele sätetele.

88      Poolte hinnangud „toetuskõlbliku karjamaa“ välja selgitamise viisi suhtes lahknevad. Käesoleva väite esimese etteheite analüüsist tuleneb siiski, et vaatamata käesolevas asjas kohaldatavale püsikarjamaa definitsiooni ulatusele, oleksid tuvastatud eeskirjade eiramised ikkagi toonud kaasa selle, et komisjon määrab kohaldatud kindlamääralise korrektsiooni.

89      Täpsemalt on komisjon kokkuvõtvas aruandes märkinud, et pärast LPIS-GIS-süsteemi ajakohastamist eemaldati osa 2008. aastal deklareeritud maadest süsteemist alates 2009. aastast. Kui LPIS-GIS-süsteem oleks 2008. aastal korralikult toiminud, ei oleks seda osa maa-aladest toetuskõlblikeks loetud. See puudujääk puudutas suurt osa maa-alasid, mis vale määratluse alusel olid vääralt loetud püsikarjamaadena toetuskõlblikeks.

90      Ka tuvastas komisjon 2008. aastal, et LPIS-GIS-süsteem ei toimi korrektselt, kuivõrd Kreeka Vabariik – pidades silmas uue LPIS-GIS-süsteemi kehtestamist 2009. aastal – ei sisestanud sellesse süsteemi klassikalisele kohapealsele kontrollile allutatud maatükkide koordinaate. Järelikult ei ole olemas graafilist kujutist, mis võimaldaks avastada mitmekordseid deklaratsioone. Liidu õiguse fonde käsitlevate eeskirjade kohaselt peavad liikmesriigid seadma sisse tõhusa kontrolli- ja järelevalvesüsteemi Selline nõue tähendab, et võrdlusmaatükkide piirid ja nende maksimaalne toetuskõlblik pindala peavad olema õigesti ja täpselt määratletud. See teave on määrava tähtsusega, et tagada halduslike ristkontrollide usaldusväärsus, et kohapealsed kontrollid saaksid toimuda ja et põllumajandustootjate käsutuses oleks korrektne teave korrektsete deklaratsioonide esitamiseks (vt selle kohta kohtuotsus, 17.5.2013, Bulgaaria vs. komisjon, T‑335/11, ei avaldata, EU:T:2013:262, punkt 29).

91      Kohapealsete kontrollide kohta on komisjon seejärel kokkuvõtvas aruandes tõdenud, et need ei toimunud vastavalt 2008. aastal jõus olnud nõuetele.

92      Esiteks, mis puutub kohapealsete kontrollide kvaliteeti, siis komisjon on tõdenud, et karjamaade mõõtmata jätmine oli eriti murettekitav. Lisaks maa-alade mittevastavusele määruse nr 796/2004 artikli 2 esimese lõigu punktist 2 tulenevale püsikarjamaa määratlusele, asusid deklareeritud maa-alad sageli kõrvalistes piirkondades, olid ilma selgete piirjoonteta ja raskesti juurdepääsetavad; oli tuvastatud, et inspektorid ei mõõtnud maad vastavalt määruse nr 796/2004 artikli 30 nõuetele, ja et vahel oli ära märgitud üksnes viitepunkt, ilma et ala oleks tegelikult kindlaks määratud.

93      Teiseks tuleb kontrollide kohta kaugseire teel märkida, et kohaldatud menetlus ei olnud nõuetega kooskõlas. Auditite tulemuste kohaselt on kood T‑4 (pilvede varju jäänud maatükk) sageli omistatud kaheldava toetuskõlblikkusega maatükkidele. Sellega seoses on komisjon juhtinud tähelepanu tehnilistele spetsifikatsioonidele, mille kohaselt neid koode ei või anda maatükkidele, mille toetuskõlblikkus oli pärast arvutipõhist fototõlgendust kaheldav.

94      Kolmandaks on komisjon seoses tavapäraste kohapealsete kontrollidega kokkuvõtvas aruandes märkinud, et 2008. aastal ei olnud kõikide maatükkide puhul registreeritud kontrollide koordinaate, mis muutis võimatuks mitmekordsete deklaratsioonide avastamise.

95      Eelnevast tuleneb, et karjamaadega seotud kulude puhul tegi komisjon kindlaks puudusi kontrollisüsteemis seoses Kreeka ametiasutuste poolt karjamaatoetuste võimaldamisega maa-aladele, mis ei vastanud kehtivatele eeskirjadele. Komisjoni poolt kindlaks tehtut ei saa seada kahtluse alla isegi võttes arvesse määruse nr 796/2004 artikli 2 esimese lõigu punkti 2 sõnastuse laiendavat tõlgendamist. Samuti kujutavad need kontrollisüsteemi puudused koos kõigi muude tuvastatud puudustega, mida Kreeka Vabariik ei ole vaidlustanud, äärmiselt puudulikku kontrollisüsteemi rakendamist, mida näitab vigade suur arv, mis omakorda annab tunnistust üldisest eeskirjade eiramistest, mis tõenäoliselt on põhjustanud fondidele eriti suurt kahju (vt selle kohta kohtuotsus, 27.10.2005, Kreeka vs. komisjon, C‑175/03, ei avaldata, EU:C:2005:643, punkt 79). Siiski on komisjon võtnud arvesse fondidele „puhvriefektist“ tulenevat madalamat riski, mille tõttu ainult osa deklareeritud maadest on toetusõiguste aktiveerimisel arvesse võetud.

96      Eeltoodud kaalutlustest tulenevalt, tuleb nentida, et komisjon võis kohaldada neile kuludele 10% kindlamääralist korrektsiooni, ilma et ta oleks teinud vea.

97      Ükski Kreeka Vabariigi argument ei sea seda järeldust kahtluse alla.

98      Esiteks on Kreeka Vabariik osutanud klassikaliste kontrollide osas tehtud parendustele ilma, et ta oleks oma argumenti põhjendanud või oleks täpsustanud, milliste parendustega on tegemist.

99      Sellega seoses tuleneb kokkuvõtvast aruandest kohapealsete kontrollide kohta, et komisjon on tegelikult tuvastanud põllumajandustootjate kohapealsete kontrollide pideva suure arvu (üle 10%) 2007. ja 2008. aastal, mida ta on võtnud arvesse kindlamääralise korrektsiooni arvutamisel. Samuti peab konstateerima, et kohapealsete kontrollide süsteemi kvaliteedi kohta on komisjon kokkuvõtvas aruandes seadnud Kreeka Vabariigi silmitsi vajakajäämiste ja puudustega, ilma et ta oleks karjamaade puhul teinud kindlaks olukorra paranemist.

100    Seega tuleb selliste tõendite puudumisel, mis lubaks Kreeka Vabariigi väidet kontrollida, tuvastatud parenduste argument tagasi lükata.

101    Teiseks tuleb seoses komisjoni 15. aprilli 2011. aasta rakendusotsusega, mille kohaselt Euroopa Liidu rahastamine ei kata teatavaid kulutusi, mida liikmesriigid on teinud Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi (EAGGF) tagatisrahastu, Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi (EAGF) ja Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi (EAFRD) raames (ELT 2011, L 102, lk 33), millega komisjon määras Kreeka Vabariigile 2007. aasta kohta 5% korrektsiooni samasuguste tuvastuste alusel nagu need, mis sisalduvad vaidlustatud otsuses, märkida, et komisjoni eelnenud taotlusaasta kohta tehtud tuvastustest ei piisa käesolevas kohtuasjas käsitletava taotlusaasta kohta komisjoni tehtud tuvastuste kummutamiseks, sest viimati mainitud tuvastused põhjendavad tehtud järeldusi ja määratud kindlamääralist korrektsiooni. Lisaks on komisjon kokkuvõtvas aruandes rõhutanud tuvastatud puuduste korduvat iseloomu.

102    Lõpuks tuleb rõhutada, nagu seda teeb ka komisjon, et hoolimata püsikarjamaa määratluse laiemast, puittaimi hõlmavast tõlgendusest alates 2012. aastast, on püsikarjamaade pindala vähendatud 1,5 miljoni hektarini. Komisjon väidab õigustatult, et selline toetuskõlblike maade 50% vähendamine eeldatava suurendamise asemel, pärast vaidlusaluse määratluse laiendamist, annab tunnistust esialgse probleemi ulatuslikkusest, mis mõjutas pindaladeklaratsioone, mis ei vastanud igal juhul ka karjamaa laiendatud määratlusele.

103    Samas kui vahe karjamaade pindala, mis on aluseks toetusõigustele ning tegelikult deklareeritud karjamaade pindala vahel, millele Kreeka Vabariik osutab, on nõuetekohaselt arvesse võetud ja on võimaldanud vähendada kohaldatavat kindlamääralist korrektsiooni 10% tänu „puhvriefektiga“ arvestamisele, on see siiski eraldiseisev probleemist, mis mõjutab 2008. aastal tuvastatud esialgseid deklaratsioone. Ka võttes arvesse toetuskõlbliku pindala vähendamist 1,5 miljoni hektarini, ei saa Kreeka Vabariik põhjendatult väita, et fondidele ei tulene sellest mingit riski. Asjaolu, et karjamaade pindala, mille alusel saab pindalaga seotud toetuseõigusi, kujutab endast ainult osa deklareeritud karjamaade pindalast, ei sea kahtluse alla LPIS-GIS-süsteemi toimimises ja põhikontrollides tuvastatud ebatäpsusi, mille kohaselt need alad, mille kohta toetust anti, ei olnud alati tervikuna toetuskõlblikud, sest need ei vastanud määruse nr 796/2004 artikli 2 esimese lõigu punkti 2 nõuetele (vt selle kohta kohtuotsus, 17.5.2013, Kreeka vs. komisjon, T‑294/11, ei avaldata, EU:T:2013:261, punkt 204).

104    Seepärast tuleb asuda seisukohale, et Kreeka Vabariik ei ole suutnud tõendada komisjoni hinnangute ebatäpsust, kahjuriski puudumist või eeskirjade eiramist fondide puhul, pidades silmas ka komisjoni tõsist ja põhjendatud kahtlust LPIS-GIS-süsteemi ja kontrollide toimimise suhtes.

105     Sellest järeldub, et komisjon on õigesti leidnud, et puudused LPIS-GIS-süsteemis ja vajakajäämised põhikontrollides tähendasid äärmiselt puudulikku kontrollisüsteemi rakendamist, mis tõi kaasa üldistest eeskirjade eiramisest tunnistust andva suure vigade arvu. Võttes arvesse, et risk fondidele on „puhvriefekti“ tõttu madalam, kohaldas komisjon põhjendatult 10% finantskorrektsiooni.

106    Eeltoodud kaalutlustest tulenevalt tuleb tagasi lükata käesolev etteheide ja seega kogu väide karjamaadele kohaldatava 10% kindlamääralise korrektsiooni kohta.

 Väide täiendava pindalatoetuse 5% kindlamääralise finantskorrektsiooni kohta

107    Täiendava pindalatoetuse 5% kindlamääralist finantskorrektsiooni käsitleva väite raames tõstatas Kreeka Vabariik etteheited, mis tuginevad vastavalt faktiveale, puudulikule põhistusele ja proportsionaalsuse põhimõtte rikkumisele.

108    Siinkohal tuleb märkida, et käesolevas väites piirdub Kreeka Vabariik üksnes nende etteheidete loeteluga, millele järgneb ebaselge ja osaliselt põhjendamata argumentatsioon väidetavalt rikutud põhimõtete kohta. Siiski nähtub Kreeka Vabariigi kirjalikest dokumentidest, et ta tugineb sisuliselt menetluslike tagatiste rikkumisele kohtueelses menetluses ning proportsionaalsuse põhimõtte rikkumisele.

 Esimene etteheide, mille kohaselt on kohtueelses menetluses rikutud menetluslikke tagatisi

109    Selle etteheite raames on Kreeka Vabariik palunud tuvastada, et ta jäeti ilma määruse nr 1290/2005 artiklis 31 ja komisjoni 21. juuni 2006. aasta määruse (EÜ) nr 885/2006, millega nähakse ette nõukogu määruse (EÜ) nr 1290/2005 kohaldamise üksikasjalikud eeskirjad seoses makseasutuste ja teiste organite akrediteerimise ning EAGFi ja EAFRD raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmisega (ELT 2006, L 171, lk 90), artiklis 11 ette nähtud menetluslikust tagatisest seetõttu, et komisjon ei heitnud talle õigel ajal ette kontrollide hilinemist.

110    Tuleb meenutada, et raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise kohta tehakse lõplikku õiguslikku jõudu omav otsus pärast seda, kui läbitud on võistlev menetlus, mille käigus on liikmesriikidel kõik tagatised, mida neil on vaja oma seisukoha esitamiseks (kohtuotsus, 14.12.2000, Saksamaa vs. komisjon, C‑245/97, EU:C:2000:687, punkt 47).

111    Lisaks peab komisjon vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale suhetes liikmesriikidega täitma tingimusi, mille ta ise on endale rakendusmäärustega kehtestanud. Nende tingimuste eiramine võib tulenevalt selle olulisusest muuta sisutühjaks liikmesriikidele määruse nr 1290/2005 artikliga 31 antud menetluslikud tagatised (vt analoogia alusel kohtuotsus, 17.6.2009, Portugal vs. komisjon, T‑50/07, ei avaldata, EU:T:2009:206, punkt 27).

112    Peale selle osutavad esiteks määruse nr 1290/2005 artikkel 31 ja teiseks määruse nr 885/2006 artikkel 11 samale raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise menetluse etapile, milleks on komisjonilt liikmesriigile esimese teate saatmine pärast läbiviidud kontrollimiste lõpetamist (vt kohtuotsus, 30.4.2015, Prantsusmaa vs. komisjon, T‑259/13, ei avaldata, apellatsioonimenetluses vaidlustatud, EU:T:2015:250, punkt 100 ja seal viidatud kohtupraktika).

113    Määruse nr 885/2006 artikkel 11 määratleb raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise menetluse erinevad etapid. Nimetatud määruse artikli 11 lõike 1 esimene lõik täpsustab komisjoni esimese kirjaliku teate sisu, millega komisjon teavitab liikmesriike kontrollimise tulemustest enne kahepoolse arutelu korraldamist. Selle sätte tähenduses peab esimene teade täpsustama liikmesriigi jaoks komisjoni kontrollimise tulemusi ja ära näitama parandusmeetmed, mis tuleb võtta edaspidi asjakohaste liidu õigusnormide järgimise tagamiseks (kohtuotsus, 24.3.2011, Kreeka vs. komisjon, T‑184/09,ei avaldata, EU:T:2011:120, punkt 40).

114    Tuleb meenutada, et lisaks on juba otsustatud, et määruse nr 885/2006 artikli 11 lõikes 1 osutatud kirjalik teade peab andma liikmesriigile täieliku teabe komisjoni etteheidete kohta, nii et tal on võimalik täita talle pandud teatamiskohustust (vt selle kohta kohtuotsus, 17.6.2009, Portugal vs. komisjon, T‑50/07, ei avaldata, EU:T:2009:206, punkt 39).

115    Sellest tuleb teha järeldus, et määruse nr 885/2006 artikli 11 lõikes 1 ette nähtud esimeses teates peab komisjon piisavalt täpselt ära näitama oma talituste uurimisobjekti ja uurimise käigus tuvastatud puudused, millele võib hiljem tugineda kui tõenditele tõsise ja mõistliku kahtluse kohta, mis tal on liikmesriigi asutuste poolt teostatud kontrollide või nende poolt edastatud arvandmete suhtes ning ka finantskorrektsioonide põhjendamiseks lõppotsuses, mille kohaselt liidu rahastamine ei kata teatavaid kulutusi, mida liikmesriik on teinud fondide arvel (kohtuotsus, 17.6.2009, Portugal vs. komisjon T‑50/07, ei avaldata, EU:T:2009:206, punkt 40).

116    Teatamiskohustuse täitmiseks, eelkõige silmas pidades määruse nr 1290/2005 artiklit 31, peavad määruse nr 885/2006 artiklis 11 nimetatud teates järelikult kõigepealt olema piisavalt täpselt välja toodud kõik asjaomasele liikmesriigile süüks pandavad eeskirjade eiramised, mille tõttu lõpuks tehti finantskorrektsioon. Ainult niisugune teade saab tagada täieliku ülevaate komisjoni etteheidetest ja võib olla määruse nr 1290/2005 artiklis 31 ette nähtud 24‑kuulise tähtaja arvutamise lähtepunkt (kohtuotsused, 3.5.2012, Hispaania vs. komisjon, C‑24/11 P, EU:C:2012:266, punkt 31 ja 30.4.2015, Prantsusmaa vs. komisjon, T‑259/13, ei avaldata, apellatsioonimenetluses vaidlustatud, EU:T:2015:250, punkt 106).

117    Vastavalt eelviidatud kohtupraktikale tuleb analüüsida, kas teade tulemuste kohta vastas määruse nr 885/2006 artikli 11 nõuetele ja on korrakohane teade selles sätte tähenduses.

118    Tuleb tõdeda, et see on nii. Nagu väidab ka komisjon, on ta uurimistulemuste teatavakstegemisel 21. novembri 2008. aasta kirjas ja 31. mai 2013. aasta kirjas, mis on koostatud määruse nr 885/2006 artikli 16 lõike 1 alusel, selgelt tõstatanud kohapealsete kontrollide hilinemise probleemi rõhutades otsesõnu, et hilinemised on mõjutanud kohapealsete kontrollide kvaliteeti seoses tootmiskohustusega seotud pindalatoetustega. Järelikult vajakajäämised, mis tulenevad kohapealsete kontrollide negatiivsest mõjust nende hilinemise tõttu, on komisjoni lõppseisukohas selgelt ära näidatud (vt 26. märtsi 2014. aasta kiri).

119    Järelikult tuleb konstateerida, et nii teates tulemuste kohta kui lepitusmenetluse raames Kreeka Vabariigile adresseeritud teates on eelviidatud kohtupraktika tähenduses selgitatud, et liikmesriigile ette heidetud kontrollide hilinemine on käesoleval juhul andnud oma osa pindalapõhiste täiendavate toetuste finantskorrektsiooni põhjendamiseks.

120    Samuti, võttes arvesse asjaolu, et etteheide kontrollide kvaliteeti mõjutanud kontrollide hilinemise kohta, mis võis põhjustada kahju fondidele ja õigustada finantskorrektsiooni määramist, edastati Kreeka Vabariigile kohtueelse menetluse jooksul vähemalt kaks korda, ei saa Kreeka Vabariik edukalt väita, et komisjon rikkus oma kohustust arutada kahepoolselt läbi kõik kontrollitulemused, mis võivad anda põhjust suurendatud korrektsiooniks.

121    Sellest tulenevalt tuleb Kreeka Vabariigi esimene etteheide tagasi lükata.

 Teine etteheide, et rikutud on proportsionaalsuse põhimõtet

122    Selle etteheite raames väidab Kreeka Vabariik, et arvestades muude maatükkide kui karjamaade kohta tehtud tuvastusi ja seda, et võrreldes eelmise sooritusega on olukord parem, peab korrektsioon olema kõige rohkem 2%.

123    Kõigepealt tuleb tähelepanu juhtida sellele, et Kreeka Vabariik ei vaidlusta kohapealsete klassikaliste kontrollide hilinemist.

124    Eelviidatud dokumendi nr VI/5330/97 lisast 2 ilmneb, et puudused mõjutasid LPIS-GIS-süsteemi toimimist ja kohapealsete kontrollide puudused avaldasid mõju põhikontrollidele (vt selle kohta kohtuotsus, 17.5.2013, Bulgaaria vs. komisjon, T‑335/11, ei avaldata, EU:T:2013:262, punkt 92).

125    Samuti nähtub dokumendist nr VI/5330/97, et juhul kui põhikontrollid on toimunud, kuid sealjuures ei ole järgitud määrustes nõutud arvu, sagedust või rangust, ja võib teha mõistliku järelduse, et nimetatud kontrollidega ei tagata taotluste nõuetekohasuse oodatavat taset, tuleb rakendada 5% korrektsiooni kuivõrd on oht, et fondidele võib tekkida märkimisväärne kahju.

126    Nagu on juba esimese väite kolmanda etteheite ja teise väite esimese etteheite analüüsi käigus märgitud, on komisjon kokkuvõtvas aruandes tuvastanud LPIS-GIS-süsteemiga seonduvad puudused; LPIS-GIS-süsteem sisaldab sisuliselt ebakorrektset teavet toetuskõlblike maa-alade piiride ja suurima pindala kohta. Kuigi puudused puudutasid eriti karjamaid, on neid tuvastatud iga liiki maatükkide puhul.

127    Kohapealsete kontrollide kohta on komisjon kokkuvõtvas aruandes tõdenud, et need ei toimunud vastavalt 2008. aastal jõus olnud nõuetele, kuigi see oli oluline deklareeritud maa-ala toetuskõlblikkuse korrektseks kindlaks tegemiseks ja määruse nr 796/2004 artiklite 23 ja 30 järgimiseks. Kaugseire teel teostatud kontrollide puhul ei olnud kohaldatud menetlusnõuetega kooskõlas. Auditite tulemuste kohaselt omistati kood T‑4 (pilvede varju jäänud maatükk) liiga sageli kaheldava kõlblikkusega maatükkidele. Seoses tavapäraste kohapealsete kontrollidega on komisjon märkinud, et 2008. aastal ei olnud kõikide maatükkide puhul kontrollide koordinaate registreeritud, mis muutis võimatuks mitmekordsete deklaratsioonide avastamise.

128    Mis puutub täpsemalt kohapealsetesse klassikalistesse kontrollidesse, siis komisjon on kokkuvõtvas aruandes märkinud, et kuigi ülemõõtmine tõi esile erinevused, ei olnud need sellised, mis oleksid toetanud järeldust, et kontrollide puhul esinesid süstemaatilised puudused.

129    Lõpuks on komisjon näidanud, et tootmiskohustusega seotud pindala lisatoetuste puhul mõjutasid kohapealseid kontrolle negatiivselt kontrollide toimumise hilinemine.

130    Viimaks on komisjon jõudnud järeldusele, et tuvastatud vajakajäämised kujutavad endast jätkuvat puudust põhikontrollide ja teiseste kontrollide toimumises. Täpsemalt on tuvastatud, et kõnealusel aastal ei korrigeeritud LPIS-GIS-süsteemi puudusi eelnenud taotlusaasta (2007) kohta.

131    Eelnevast tuleneb, et tootmiskohustusega seotud täiendavate pindalatoetuste puhul võis komisjon kohaldada vastavalt dokumendi nr VI/5330/97 sätetele 5% kindlamääralist korrektsiooni, ilma et ta oleks teinud vea.

132    Kreeka Vabariik väidab, et klassikaliste kohapealsete kontrollide läbiviimisel tehtud parendused ja LPIS-GIS-süsteemi osas pidev paremaks muutmine on vastuolus komisjoni väljendatud tõsise ja mõistliku kahtlusega, mis komisjoni arvates õigustas 5% määraga korrektsiooni määramist täiendavatele pindalatoetustele. Peale selle oleks komisjon Kreeka Vabariigi arvates pidanud kohaldama 2% korrektsiooni muude maa-alade kui karjamaade kohta antud toetustele.

133    Argument, mis tugineb mõistliku ja tõsise kahtluse põhjendatuse puudumisele vaatamata LPIS-GIS-süsteemi parendustele, tuleb aga tagasi lükata. Hagiavalduse punktist 4 ja lisast 4 nähtub, et LPIS-GIS-süsteemis tehtud parendusi, millele Kreeka Vabariik tugineb, ei rakendatud 2008. aastal. Seega LPIS-GIS-süsteemi hilisemad parendused ei saanud seada kahtluse alla vaidlusalusel ajavahemikul tuvastatud puudusi (vt analoogia alusel kohtuotsus, 17.5.2013, Kreeka vs. komisjon, T‑294/11, ei avaldata, EU:T:2013:261, punkt 206).

134    Lisaks ei piisa klassikaliste kohapealsete kontrollide süsteemis tuvastatud parendustest iseenesest, et seada kahtluse alla fondidele tekkida võiva riski hinnangut, mille puhul lähtuti vaidlusaluse aasta kohta eespool loetletud puudustest.

135    Lõpuks tuleb tagasi lükata Kreeka Vabariigi argument, mille kohaselt fondidele tekkida võiva riski kaalumiseks oleks komisjon pidanud viitama täiendavate pindalatoetuste liigile ja kohaldama neile 2% määra, mida ta kohaldas maa-aladele, mis ei olnud karjamaa.

136    Lisaks sellele, et Kreeka Vabariik piirdus oma argumenti põhjendades üksnes märkusega, et tootmisega seotud pindalatoetused on teisejärgulise iseloomuga, nähtub kokkuvõtvast aruandest, et korrektsioonimäära vähendamine 5‑lt protsendilt 2‑le protsendile maade puhul, mis ei ole karjamaad (põllumaa puhul) tuleneb „puhvriefekti“ kohaldamisest. Nagu väidab ka komisjon, ei saa sama, „puhvriefektil“ põhinevat vähendamist kohaldada täiendava pindalatoetuse korral, mille puhul „puhvriefekt“ ei mängi mingit rolli. Tegelikult ei saa seda liiki tootmisega seotud toetuste korral kasutada „toetusõigust“, sest toetusõigus aktiveeritakse toetuskõlbliku pindala esinemisel, mille arv võib olla põllumajandustootja deklareeritud kogupindalast väiksem. Seega on täiendavate pindalatoetuste puhul vastava toetuse andmine põhjendatud üksnes tegelikult haritava deklareeritud maa alusel.

137    Eeltoodud kaalutlustest tulenevalt tuleb lükata tagasi käesolev etteheide ja seega kogu väide täiendavatele pindalatoetustele kohaldatava 5% korrektsiooni kohta.

 Väide maaelu arengu toetuse 5% finantskorrektsiooni kohta

138    Maaelu arengu toetuse 5% finantskorrektsiooni käsitlevas väites tõstatas Kreeka Vabariik etteheited, mis tuginevad vastavalt puudulikule põhistusele, faktiveale ja proportsionaalsuse põhimõtte rikkumisele. Lisaks väidab Kreeka Vabariik, et samal põhjusel on korrektsiooni kohaldatud kaks korda.

139    Siinkohal tuleb märkida, et käesoleva väite raames piirdub Kreeka Vabariik jällegi üksnes nende etteheidete loeteluga, millele järgneb ebaselge ja osaliselt põhjendamata argumentatsioon väidetavalt rikutud põhimõtete kohta. Siiski, kui kahetsusväärne poleks ka mainitud ebaselgus, ei takista see komisjoni esitamast argumente enda kaitseks ega Üldkohut hagi üle otsustamast (vt selle kohta kohtuotsus, 16.11.2011, Sachsa Verpackung vs. komisjon, T‑79/06, ei avaldata, EU:T:2011:674, punkt 21). Kreeka Vabariigi esitatud kirjalikest dokumentidest nähtub, et ta tugineb sisuliselt etteheitele, mis rajaneb põhistuse puudumisel ja etteheitele, mille kohaselt on maaelu arengu programmi numbrit 214 kandva meetme puhul kohaldatud korrektsiooni samal põhjusel kaks korda.

 Esimene etteheide täiendava põhistuse puudumise kohta

140    Esiteks, nagu juba märgitud, võetakse komisjoni otsused fondide raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise valdkonnas vastu kokkuvõtva aruande ning komisjoni ja asjaomase liikmesriigi kirjavahetuse alusel (kohtuotsus, 14.3.2002, Madalmaad vs. komisjon, C‑132/99, EU:C:2002:168, punkt 39). Selles olukorras tuleb niisuguse otsuse põhistus, millega keeldutakse osa deklareeritud kulude kandmisest fondi kuludesse, lugeda piisavaks, kui riik, kellele otsus on suunatud, oli tihedalt seotud selle otsuse väljatöötamise menetlusega ja kui talle olid teada põhjused, mille tõttu komisjon keeldus vaidlusalust summat fondi kuludesse kandmast (kohtuotsused, 20.9.2001, Belgia vs. komisjon, C‑263/98, EU:C:2001:455, punkt 98, ja 17.5.2013, Kreeka vs. komisjon, T‑294/11, ei avaldata, EU:T:2013:261, punkt 94).

141    Teiseks, et tagada jagatud juhtimise kontekstis nõuetekohane finantsjuhtimine vastavalt asutamislepingu artiklile 274, võtab komisjon meetmeid ja teostab kontrolli, mis on sätestatud määruse nr 1290/2005 artikli 9 lõikes 2 vastavalt nõukogu 20. septembri 2005. aasta määruse (EÜ) nr 1698/2005 Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta (ELT 2005, L 277, lk 1) artiklile 73.

142    Vastavalt määruse nr 1290/2005 artikli 9 lõikele 2 kontrollib komisjon muu hulgas liikmesriikide juhtimis‑, seire‑ ja kontrollsüsteemide olemasolu ja nõuetekohast toimimist.

143    Lisaks tuleb märkida, et nagu komisjon on õigesti täheldanud – ilma et Kreeka Vabariik oleks sellele vastu vaielnud –, on käesolevas kohtuasjas kõnealused maaelu arengu toetused deklareeritud põllumajandusmaaga seotud toetused.

144    Siit tuleneb, et ühtne haldus‑ ja kontrollisüsteem kohaldub otsetoetuste kavadele nagu ka maaelu arengu meetmetele, mida antakse lähtudes hektarite arvust.

145    Siinkohal tuleb meenutada juba mainitud LPIS-GIS-süsteemi töösse rakendamise tähtsust pindalaga seotud toetuste korra toimimisele. Nimelt on põllumajanduslike maatükkide identifitseerimine pindalaga seotud korra nõuetekohase kohaldamise võtmeküsimus. Juba ainuüksi maatükkide identifitseerimise usaldusväärse süsteemi puudumine toob liidu eelarvele kaasa kahju tekkimise kõrgendatud riski (vt selle kohta kohtuotsused, 31.3.2011, Kreeka vs. komisjon, T‑214/07, ei avaldata, EU:T:2011:130, punkt 57, ja 5.7.2012, Kreeka vs. komisjon, T‑86/08, EU:T:2012:345, punkt 122).

146    Käesoleval juhul ilmneb toimikus olevatest dokumentidest, et Kreeka Vabariik oli seotud vaidlustatud otsuse väljatöötamise menetlusega, ja et komisjon oli ära märkinud LPIS-GIS-süsteemi toimimise ja kohapealsete kontrollide puudused esialgses kirjavahetuses, lepitusmenetluse käigus ja oma lõppseisukohas, nagu see nähtub ka komisjoni ja Kreeka Vabariigi kirjavahetusest, lepitusorgani arvamusest ja kokkuvõtvast aruandest. Tuvastatud puudused mõjutasid kõiki pindalaga seotud toetuste liike.

147    Komisjoni 21. novembri 2008. aasta ja 31. mai 2013. aasta kirjadest nagu ka komisjoni lõppseisukohast tuleneb samuti selgelt, et Kreeka Vabariik oli teadlik korrektsiooni määramise põhjustanud eeskirjade eiramisest. Komisjoni talitused on tegelikult sõnaselgelt heitnud Kreeka ametiasutustele ette puudujääke LPIS-GIS-süsteemis ja kohapealsetes kontrollides.

148    Lõpuks on komisjon oma kokkuvõtvas aruandes teinud järelduse, et „kõigi pindalal põhinevate 2. samba meetmete kohta – arvestades tuvastuste koosmõju ja vastavalt dokumendi nr VI/5330/97 sätetele – kavatsetakse määrata 5% kindlamääraline korrektsioon“.

149    Siit nähtub, et Kreeka Vabariik oli vaidlustatud otsuse väljatöötamise menetlusega tihedalt seotud, et ta oli teadlik põhjustest, miks komisjon ei pidanud vajalikuks vaidlusaluse summa fondide kuludesse kandmist, ja et komisjon oli haldusmenetluse käigus sõnaselgelt ära näidanud kõnealuse kindlamääralise korrektsiooni määramise põhistuse.

150    Seoses sellega ei oma tähtsust Kreeka Vabariigi väide (mis pealegi on põhjendamata), mille kohaselt komisjon ei ole hinnates tuvastatud puuduste põhjustatavat riski, võtnud arvesse kõnealuse maaelu arengu meetme rakendamisel ette nähtud kontrollide arvu suurenemist. Isegi kui see osutub tõeseks, ei saa kohapealsete kontrollide arvu suurendamine kompenseerida nende käigus tuvastatud tegematajätmisi (vt selle kohta kohtuotsus, 17.5.2013, Kreeka vs. komisjon, T‑294/11, ei avaldata, EU:T:2013:261, punkt 205).

151    Nagu märgitud eespool punktis 133, tuleb lisaks täheldada, et kui Kreeka Vabariigi väidet LPIS-GIS-süsteemi pideva paremaks muutumise kohta, viitab alates 2009. aastast tegevuskava kohaselt tehtud parendustele, siis pärast 2008. aastat tehtud parendused, ka juhul kui need osutuksid tõendatuks, ei saaks seada kahtluse alla eeltoodud kaalutlusi. Esimene etteheide täiendava põhisuse puudumise kohta tuleb seega tagasi lükata.

 Teine etteheide, mille kohaselt on väidetavalt määratud korrektsiooni samal põhjusel kaks korda

152    Kreeka Vabariik väidab sisuliselt, et maaelu arenguga seotud toetuste korrektsioon tuleb tühistada, sest seda kohaldati teist korda maaelu arengu numbrit 214 kandva meetme osas.

153    Täpsemalt väidab Kreeka Vabariik esiteks, et vastavalt komisjoni kohaldatud suunistele, mis on esitatud dokumendis nr VI/5330/97, ei kohaldata samas süsteemis mitme tegematajätmise tuvastamisel kindlamääralisi korrektsioone kumulatiivselt, vaid arvesse võetakse riski seisukohast üksnes kogu kontrollisüsteemi kõige raskem puudus.

154    Nagu täpsustatud repliigis ja kohtuistungil, vaidlustab Kreeka Vabariik käesolevas asjas määratud korrektsiooni arvutusviisi.

155    Kreeka Vabariik väidab, et hoolimata 2 318 055,75 euro suurusest mahaarvamisest on komisjon määranud teist korda korrektsiooni samal põhjusel kui varem määratud korrektsioon. Kreeka Vabariik leiab eriti, et kõnealune mahaarvamine ei võta arvesse tervikuna korrektsiooni, mis on määratud komisjoni 2. mai 2013. aasta rakendusotsuse 2013/214/EL, mille kohaselt Euroopa Liidu rahastamine ei kata teatavaid kulutusi, mida liikmesriigid on teinud Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi (EAGGF) tagatisrahastu, Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi (EAGF) ja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) raames (ELT 2013, L 123, lk 11) alusel. Kreeka Vabariik väidab, et temale on mõistetamatu 2 318 055,75 euro suuruse summa arvutusmeetod, mis oleks pidanud ainsana võetama arvesse rakendusotsuse 2013/214 kohase korrektsiooni määramisel, samas suurendati seda 3 328 030,09 euroni.

156    Kõigepealt nähtub kokkuvõtvast aruandest, milles osutatakse rakendusotsusele 2013/214, et komisjoni tuvastatud puudused kontrollide läbiviimisel käsitlesid kehtestatud kohustustest kinnipidamist, kontrolliaruannete täielikkust ja jälgitavust, eelkõige seoses taotlusaastaks 2008 ette nähtud maaelu arengu meetmega, mis kannab numbrit 214. Need tuvastatud puudused ei olnud seevastu seotud maatükkide pindalaga (piirid ja suurimad kõlblikud maa-alad), mida märgiti käesolevas asjas vaidlustatud otsuseni viinud uurimises, nimelt sama maaelu arengu meetme all, mis kannab numbrit 214.

157    Järelikult tuleb tõdeda, et kaks järjestikust kindlamääralist korrektsiooni määrati komisjoni läbi viidud kahe järjestikuse uurimise käigus sama maaelu meetme all kindlaks tehtud erinevate puudujääkide ja puuduste eest. Komisjon kinnitas sellega seoses nii oma kirjalikus vastuses menetlust korraldavale meetmele kui kohtuistungil, et ta oli kohustatud vähendama korrektsioonide kumuleerumise vältimiseks vaidlusaluse korrektsiooni summat, kuid väidab, et 2 318 055,75 euro võrra mahaarvamine on õige.

158    Rakendusotsuse 2013/214 kohta tuleneb selle lisa eelarvepunkti 6711 käsitlevast osast, et komisjon on esiteks määranud kindlamääralise 2% korrektsiooni 2009. aasta kohta ÜPP teise samba kohaste kohapealsete kontrollide puuduste eest summas 959 020,82 eurot ning teiseks kindlamääralise 5% korrektsiooni 2009. aasta kohta ÜPP teise samba kohaste kohapealsete kontrollide puuduste eest summas 2 369 009,27 eurot. 2009. aasta kohta kohapealsete kontrollide puuduste eest maaelu arengusse (ÜPP teine sammas) puutuvas osas määratud korrektsiooni kogusumma oli 3 328 030,09 eurot.

159    Mis puutub vaidlustatud otsuses määratud korrektsioonide summadesse, siis nimetatud otsuse lisa eelarvepunkti 6711 käsitlevast osast, nähtub, et komisjon määras kindlamääralise 5% korrektsiooni LPIS-iga ja kohapealsete kontrollidega seotud puuduste eest maaelu arengusse (ÜPP teine sammas) puutuvas osas. Sama lisa kohaselt ulatus selle korrektsiooni esialgne summa 5 007 867,36 euroni, millest komisjon arvas maha rakendusotsuse 2013/214 alusel varasema korrektsioonina määratud 2 318 055,75 eurot. Seda mahaarvamist arvesse võttes moodustab vaidlusalune korrektsioon 2 689 811,61 eurot.

160    Eelviidatud 2 318 055,75 euro suuruse mahaarvamise kohta nähtub komisjoni selgitustest kostja vastuses ja vasturepliigis, et summa 2 318 055,75 eurot (mis vastab varasema korrektsiooni summale, mis arvati maha käesolevas kohtuasjas käsitletava korrektsiooni summast) oli sisse arvatud taotlusaasta 2008 eest määratud kindlamääralisse korrektsiooni summas 2 369 009,27 eurot, mis käsitles kahte taotlusaastat, s.o 2008. ja 2009. aastat.

161    Kui komisjonilt küsiti vaidlusalusest korrektsioonist maha arvatud 2 318 055,75 eurose summa arvutusmeetodi kohta, selgitas komisjon vastuses menetlust korraldavale meetmele ja seejärel kohtuistungil, et varasem, 2009. aastal 2008. aasta kohta määratud korrektsioon ulatus 3 745 694,27 euroni kulude kogusummast, milleks oli 134 518 285,02 eurot. Komisjoni selgitust mööda puudutas see korrektsioon siiski kõiki maaelu arengu meetmeid (tähistatud koodiga, mis lõpeb 001). Samal ajavahemikul ulatusid komisjoni selgituse kohaselt otsemaksed 83 247 820,42 euroni. Komisjoni arvates tuleneb siit, et pindala otsetoetuste suhe kogu põllumajanduse keskkonnameetmetesse oli ligikaudu 61%.

162    Komisjon väitis seepeale, et selles olukorras tuli kahekordse korrektsiooni vältimiseks arvata maha üksnes maaelu arengu toetusega seotud varasema korrektsiooni summa, mis vastas pindalaga seotud toetussummade protsendile; ta kohaldas varasemale korrektsioonile 61% määra vastavalt eespool punktis 161 osutatud suhtele. Sel viisil sai ta summa 2 318 055,75 eurot, mille ta maha arvas.

163    Siiski tuleb nentida, et komisjoni poolt esitatud kirjalikud dokumendid, mis pidid põhjendama 2 318 055,75 euro suuruse summa mahaarvamise arvutusmeetodit, seda igal juhul ei põhjenda. Komisjoni esitatud kostja vastuse VIa lisas nimetatud summad ei vasta summadele komisjoni poolt menetlust korraldava meetme vastusena esitatud lisa tabelis. Täpsemalt ei lange määratud korrektsiooni arvutusbaas esiteks kokku komisjoni esitatud dokumentidega ja teiseks ei selgita komisjon 134 518 285,02 euro suuruse summa päritolu ja varasema 2009. aastal 2008 taotlusaasta eest määratud mahaarvamise summa, mille suurus on 3 745 694,27 eurot, päritolu ja mis ei sisaldu üheski teises toimikus olevas dokumendis. Samuti ei selgita komisjon nende arvude asjakohasust vaidlusaluse mahaarvamisega arvutamisel ja kahekordse korrektsiooni vältimisel rakendusotsuse 2013/214 ja vaidlustatud otsuse vahel.

164    Lisaks tuleb märkida, et „otsetoetused“, millele komisjon viitab vastuses menetlust korraldavale meetmele, kuulub ÜPP esimesse sambasse. Nii vaidlusalune korrektsioon kui ka eelnev, rakendusotsuse 2013/214 alusel määratud korrektsioon, millest eeldatakse, et see o maha arvatud, puudutavad aga maaelu arengut (ÜPP teine sammas). Siit tuleneb, et komisjoni vastus menetlust korraldavale meetmele on mitmeti mõistetav ja segadust tekitav selles mõttes, et see näitab, et pindala ekslikul arvutusel on tagajärg korraga nii otsetoetustele kui maaelu arengu toetustele, kuid jätab täpsustamata, kuidas see põhjendab järgnevaid selgitusi.

165    Tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab ELTL artiklis 296 nõutavast põhjendusest selgelt ja üheselt nähtuma õigusakti vastu võtnud liidu institutsiooni kui akti autori arutluskäik, mis võimaldab puudutatud isikutel võetud meetme põhjuseid mõista ja liidu kohtul kontrolli teostada (vt kohtuotsus, 12.5.2016, Itaalia vs. komisjon, T‑384/14, EKL, EU:T:2016:298, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).

166    Peab aga nentima, et vaidlustatud otsus sisaldab üksnes määratud korrektsiooni summat ja mahaarvamise summat ilma mingi teabeta, mis võiks nende arvutuskäiku selgitada. Nagu on osutatud eespool punktis 163, jääb teiseks mitmeti mõistetavaks ja lünklikuks põhistus, mis viis komisjoni järelduseni, et 2 318 055,75 euro suuruse summa mahaarvamine on piisav rakendusotsuse 2013/214 alusel määratud varasema korrektsioon arvesse võtmiseks.

167    Siit tuleneb, et eespool punktis 165 meenutatud kohtupraktikat silmas pidades, puuduvad vaidlustatud otsuses põhjendused, mis selgitaksid korrektsiooni kumuleerumise puudumist. Järelikult tuleb Kreeka Vabariigi kolmanda väitega nõustuda ja vaidlustatud otsus tühistada osas, milles see puudutab 5 007 867,36 eurost korrektsiooni summat, 2 318 055,75 eurost mahaarvamist ja 2 689 811,61 euro finantsmõju kulude puhul, mis käsitlevad maaelu arengu toetusi (teine sammas) ja määrati taotlusaasta 2009 kohta LPIS-iga seotud puuduste eest ning taotlusaasta 2008 kohta kohapealsete kontrollide läbiviimise puuduste eest.

168    Kõigist eeltoodud kaalutlustest nähtub, et esiteks tuleb tühistada vaidlustatud otsus põhistuse puudumise tõttu osas, milles sellega jäetakse liidu rahastamisest välja Kreeka Vabariigi tehtud kulutused maaelu arengu sektoris Feader Axe 2 (2007–2013, pindalapõhised meetmed) 2009 aasta kohta puuduste tõttu LPIS-is ja kohapealsetes kontrollides (teine sammas, taotlusaasta 2008); ja teiseks jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.

 Kohtukulud

169    Kodukorra artikli 134 lõikes 3 on ette nähtud, et kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks, jäävad kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Kui kohtuasja asjaolud seda õigustavad, võib Üldkohus otsustada, et lisaks enda kohtukulude kandmisele mõistetakse poolelt välja ka osa teise poole kohtukuludest.

170    Käesoleval juhul tuleb tõdeda, et Kreeka Vabariik ei ole komisjonilt kohtukulude hüvitamist nõudnud.

171    Järelikult, kuna Kreeka Vabariik ei ole kohtukulude hüvitamist nõudnud ja hagi jäetakse osaliselt rahuldamata, tuleb jätta Kreeka Vabariigi kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja komisjoni kohtukulud nagu komisjon on seda nõudnud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kaheksas koda),

otsustab:

1.      Tühistada komisjoni 19. detsembri 2014. aasta rakendusotsus 2014/950/EL, mille kohaselt Euroopa Liidu rahastamine ei kata teatavaid kulutusi, mida liikmesriigid on teinud Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi (EAGGF) tagatisrahastu, Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi (EAGF) ja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) raames, osas, milles see puudutab 5 007 867,36 eurost korrektsiooni summat, 2 318 055,75 eurost mahaarvamist ja 2 689 811,61 eurost finantsmõju seoses Kreeka Vabariigi tehtud kulutustega maaelu arengu sektoris Feader Axe 2 (2007–2013, pindalapõhised meetmed) eelarveaasta 2009 kohta puuduste tõttu põldude identifitseerimise süsteemis (LPIS) ja kohapealsetes kontrollides (teine sammas, taotlusaasta 2008).

2.      Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.

3.      Jätta Kreeka Vabariigi kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud.

Gratsias Kancheva Półtorak

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 30. märtsil 2017 Luxembourgis.

Allkirjad

Sisukord

Vaidluse taust

Menetlus ja poolte nõuded

Õiguslik käsitlus

Väide pindalatoetuste 10% kindlamääralise finantskorrektsiooni kohta

Esimene etteheide, mis tugineb määruse nr 796/2004 artikli 2 esimese lõigu punkti 2 väärale tõlgendamisele ja kohaldamisele

Teine etteheide, mille kohaselt põhistus on puudulik

Kolmas etteheide, et rikutud on proportsionaalsuse põhimõtet

Väide täiendava pindalatoetuse 5% kindlamääralise finantskorrektsiooni kohta

Esimene etteheide, mille kohaselt on kohtueelses menetluses rikutud menetluslikke tagatisi

Teine etteheide, et rikutud on proportsionaalsuse põhimõtet

Väide maaelu arengu toetuse 5% finantskorrektsiooni kohta

Esimene etteheide täiendava põhistuse puudumise kohta

Teine etteheide, mille kohaselt on väidetavalt määratud korrektsiooni samal põhjusel kaks korda

Kohtukulud

1      Kohtumenetluse keel: kreeka.