Mylène Troszczynski 13. juulil 2018 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (kuues koda) 16. mai 2018. aasta otsuse peale kohtuasjas T-626/16: Troszczynski versus parlament

(kohtuasi C-462/18 P)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Apellant: Mylène Troszczynski (esindaja: advokaat F. Wagner)

Teine menetlusosaline: Euroopa Parlament

Apellandi nõuded

tühistada Üldkohtu 16. mai 2018. aasta otsus kohtuasjas T-626/16;

seetõttu:

tühistada parlamendi peasekretäri 23. juuni 2016. aasta otsus, mis on tehtud parlamendi juhatuse 19. mai ja 9. juuli 2008. aasta otsuse 2009/C 159/01 „Euroopa Parlamendi liikmete põhimääruse rakendusmeetmete kohta“ (muudetud) artikli 68 alusel ja mille kohaselt esineb nõue summas 56 554 eurot;

tühistada 30. juunil 2016 teatavaks tehtud võlateade nr 2016-888, milles apellandile teatatakse, et tema suhtes on tuvastatud nõue vastavalt peasekretäri 23. juuni 2016. aasta otsusele, mis käsitleb „parlamendiliikme assisteerimiseks alusetult makstud summade tagasinõudmist põhimääruse rakendusmeetmete artikli 68 ja finantsmääruse artiklite 78, 79 ja 80 alusel“;

otsustada vastavalt asjaoludele apellandi selle moraalse kahju hüvitamiseks väljamõistetav summa, mis talle vaidlustatud otsusega tekitati tulenevalt enne uurimise lõpetamist esitatud alusetutest süüdistustest, tema maine kahjustamisest ning tema eraelu ja poliitilise elu märkimisväärsest kahjustamisest;

otsustada vastavalt asjaoludele apellandile kohtukulude hüvitamiseks väljamõistetava summa suurus;

mõista kõik kohtukulud välja parlamendilt;

enne otsuse tegemist kohustada parlamenti esitama J.O. haldustoimik ja teda puudutav OLAFi toimik.

Väited ja peamised argumendid

Esimene väide, et rikutud on olulisi menetlusnorme. Esiteks kujutavad Üldkohtu otsused kohtuasjades Bilde ja Montel endast pärast menetluse kirjaliku osa lõpetamist ilmnenud uut asjaolu, millest selgub esitatavate tõendite laad ja hulk. Kodukorra artikli 85 lõike 3 tingimused olid täidetud. Teiseks rikkus Üldkohus õigusnormi, leides, et ta ei saa hinnata muid faktilisi asjaolusid, kui need, mis esitati peasekretärile. Alusetult saadu tagasinõudmise menetlus sarnaneb piiramatut kontrolli võimaldava õiguskaitsevahendiga, mille korral võib isegi veel menetluse ajal esitada kõik dokumendid, mis on tarvilikud vaidluse nõuetekohaseks hindamiseks.

Teine väide, et Üldkohus on rikkunud kaitseõigusi ja olulisi menetlusnorme. Esiteks ei võimaldanud Üldkohus ausat ja võistlevat menetlust, sest ta ei nõudnud parlamendilt Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklite 41 ja 42 järgimist. Parlamendil on haldustoimik ja OLAFi toimik, mida ta saab kasutada enda äranägemisel oma kasuks, sest töö kohta tõendeid võib leida kahest toimikust, kuid need jäävad apellandile varjatuks. Teiseks tegi Üldkohus hindamisvea, leides, et asjaolu, et peasekretär ei olnud apellanti isiklikult ära kuulanud, on õiguspärane.

Kolmas väide käsitleb õigusnormi rikkumist, faktiliste asjaolude ja tõendite õigusliku laadi ebaõiget kvalifitseerimist, diskrimineerimist, fumus persecutionis’t, õiguspärase ootuse ja seaduslikkuse põhimõtete rikkumist ning võimu kuritarvitamist. Esiteks kujutab esitatud tõendite kriitilise hindamise puudumine endast põhjenduse puudulikkust. Teiseks on kahjustatud assistentide poliitilisi õigusi. Kolmandaks lasub alusetult saadu tagasinõudmisel tõendamiskoormis haldusasutusel, kes peab põhjendama, miks seatakse saadu kahtlus alla. Neljandaks on parlamendi president ja peasekretär kohelnud Front national’i saadikuid diskrimineerivalt. Lõpuks seab haldustoimiku ja OLAFi toimiku esitamisest keeldumine kahtluse alla õiguspärasuse ootuse ja seaduslikkuse põhimõtted ning kujutab endast võimu kuritarvitamist.

____________