EUROOPA KOHTU OTSUS (kaheksas koda)
15. mai 2019(*)
Apellatsioonkaebus – Avalik teenistus – Pensionid – Liikmesriigi pensioniskeemis omandatud pensioniõiguste ülekandmine Euroopa Liidu pensioniskeemi – Ülekandmistaotluse kuupäevast kuni tegeliku ülekandmise kuupäevani toiminud kapitalikasvule vastava summa mahaarvamine
Kohtuasjas C‑132/18 P,
mille ese on Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 alusel 15. veebruaril 2018 esitatud apellatsioonkaebus,
Euroopa Komisjon, esindajad: G. Gattinara, B. Mongin ja L. Radu Bouyon,
hageja,
teine menetlusosaline:
Sabine Tuerck, elukoht Woluwe-Saint-Pierre (Belgia), esindajad: advokaadid S. Orlandi ja T. Martin,
hageja esimeses kohtuastmes,
EUROOPA KOHUS (kaheksas koda),
koosseisus: koja president E. Regan, kohtunikud J. Malenovský (ettekandja) ja C. G. Fernlund,
kohtujurist: H. Saugmandsgaard Øe,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,
on teinud järgmise
otsuse
1 Apellatsioonkaebuses palub Euroopa Komisjon tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 5. detsembri 2017. aasta otsuse kohtuasjas Tuerck vs. komisjon (T‑728/16, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus, EU:T:2017:865), millega Üldkohus tühistas komisjoni 10. detsembri 2015. aasta otsuse, millega kinnitatakse Sabine Tuercki poolt enne liidu teenistusse asumist omandatud pensioniõiguste Euroopa Liidu pensioniskeemi ülekandmine (edaspidi „vaidlusalune otsus“).
Õiguslik raamistik
2 Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad“) VIII lisa artikli 11 lõikes 2 on sätestatud:
„Ametnikul, kes asub liidu teenistusse:
– pärast lahkumist valitsusasutuse või riikliku või rahvusvahelise organisatsiooni teenistusest
või
– pärast tegutsemist töötaja või füüsilisest isikust ettevõtjana,
on õigus pärast ametissenimetamist, kuid enne […] vanaduspensioni maksmise õiguse saamist, tasuda liidule tegeliku ülekandekuupäeva kohaselt sellise teenistuse või tegevustega omandatud pensioniõiguste kogumaksumus.
Sellisel juhul määrab institutsiooni ametisse nimetav asutus või ametiisik, mille teenistuses ametnik on, kindlaks ametniku endisest teenistusajast tuleneva pensioniõigusliku staaži aastate arvu oma pensioniskeemi raames üldiste rakendussätetena, arvestades ametniku põhipalka, vanust ja ülekande tegemise päeval kehtivat vahetuskurssi ja võttes aluseks üle kantud kapitali, pärast ülekande tegemise kuupäeva ja tegeliku ülekandekuupäeva vahel kapitalikasvu näitava summa mahaarvamist.
[…]“.
3 Komisjoni 3. märtsi 2011. aasta otsuse K(2011) 1278 (lõplik), millega võetakse vastu personalieeskirjade VIII lisa pensioniõiguste ülekandmist käsitlevate artiklite 11 ja 12 üldised rakendussätted (edaspidi „üldised rakendussätted“), artiklis 7 on ette nähtud:
„Personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõigete 2 ja 3 alusel tunnustatava pensioniõigusliku staaži aastate arvu arvutamisel:
1 Arvessevõetav pensioniõigusliku staaži aastate arv arvutatakse ülekantava summa alusel, mis vastab [taotluse esitanud ametniku] omandatud õigustele pärast ülekandmistaotluse kuupäevast kuni tegeliku ülekandmise kuupäevani toiminud kapitalikasvule vastava summa mahaarvamist.
Kui liikmesriigi või rahvusvahelisel ühingul on võimatu teatada pensioniõiguste väärtust taotluse registreerimise kuupäeva seisuga, arvatakse ülekantud summast maha [3,1% suurune] lihtintress ajavahemiku eest alates taotluse registreerimise kuupäevast kuni tegeliku ülekandmise kuupäevani.
[…]“.
Vaidluste taust
4 S. Tuerck asus liidu institutsiooni teenistusse 1. märtsil 2004 pärast lahkumist Saksamaa haldusasutuse teenistusest.
5 27. mail 2010 palus ta personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 alusel kanda liidu pensioniskeemi üle kapital, mis vastab tema poolt enne liidu teenistusse asumist omandatud pensioniõigustele.
6 Individuaalsete maksete haldamise ja maksmise amet (PMO) edastas selle taotluse 29. aprillil 2013 Deutsche Rentenversicherung Bundile (Saksamaa föderaalne vanaduspensioni kindlustuse ühing; edaspidi „DRV“) kui asutusele, mis vastutab selle riigisisese pensioniskeemi eest, kus kõnealused pensioniõigused omandati.
7 DRV vastas PMO‑le 5. mai 2015. aasta kirjaga, et S. Tuercki omandatud pensioniõigustele vastav ülekantav kapital oli ülekandmistaotluse esitamise kuupäeva seisuga 141 652,07 eurot.
8 PMO tegi DRV poolt osutatud summa põhjal 22. juunil 2015 S. Tuerckile liidu pensioniskeemis arvesse võetava pensioniõigusliku staažilisa ettepaneku 3 aasta, 8 kuu ja 29 päeva tunnustamiseks. Hageja nõustus staažilisa ettepanekuga.
9 PMO teavitas 10. detsembril 2015 S. Tuercki vaidlusaluse otsuse vastuvõtmisest; nimetatud otsuses oli staažilisa lõpuks üldiste rakendussätete artikli 7 alusel määratud 3 aasta ja 4 kuu pikkuseks lähtuvalt varem omandatud pensioniõigustele vastavast 126 048,05 euro suurusest summast. See summa arvutati nii, et DRV poolt vahepeal üle kantud kapitalist ehk 146 714,33 eurost arvati maha 20 666,28 eurot, mis vastab S. Tuercki omandatud pensioniõiguste juurdekasvule alates tema ülekandmisetaotluse registreerimise kuupäevast kuni kapitali liidu pensioniskeemi tegeliku ülekandmise kuupäevani. Maha arvatud summa omakorda saadi, arvutades sellelt kapitalilt kõnealuse ajavahemiku eest 3,1% intressi aastas.
Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsus
10 S. Tuerck esitas vaidlusaluse otsuse tühistamiseks hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 14. oktoobril 2016.
11 Ta põhjendas oma nõudeid kahe väitega, millest esimene puudutas üldiste rakendussätete artikli 7 lõike 1 rikkumist ja teine personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 rikkumist.
12 Üldkohus asus vaidlustatud kohtuotsuses seisukohale, et S. Tuercki esitatud esimene väide oli põhjendatud, ja seetõttu tühistas vaidlustatud otsuse.
Poolte nõuded Euroopa Kohtus
13 Apellatsioonkaebuses palub komisjon Euroopa Kohtul:
– tühistada vaidlustatud kohtuotsus;
– teha vaidluses lõplik kohtuotsus, jättes hagi rahuldamata, ja
– mõista S. Tuerckilt välja esimese kohtuastme ja apellatsiooniastme kohtukulud.
14 Oma vastuses apellatsioonkaebusele palub S. Tuerck Euroopa Kohtul:
– jätta apellatsioonkaebus rahuldamata;
– teise võimalusena, juhul kui vaidlustatud kohtuotsus tühistatakse, saata kohtuasi tagasi Üldkohtule otsuse tegemiseks esimeses kohtuastmes esitatud teise väite kohta, ja
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
Apellatsioonkaebus
15 Komisjon esitab oma apellatsioonkaebuse põhjenduseks neli väidet.
Esimene väide, mille kohaselt on rikutud õigusnormi seoses selle üksuse kindlaksmääramisega, kes on pädev tegema kapitalikasvule vastava mahaarvamise, mis on ette nähtud personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikes 2
Poolte argumendid
16 Komisjon väidab, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta asus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 23 ja 24 seisukohale, et komisjonil ei ole pädevust teha personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikes 2 ette nähtud mehhanismi kohaldamisel „mingeid mahaarvamisi“ asjasse puutuva liikmesriigi organisatsiooni või asutuse (edaspidi „asjasse puutuv liikmesriigi asutus“) üle kantud kapitalist.
17 Sellel mehhanismil on nimelt kaks järjestikust etappi, millest esimeses tuleb arvutada ametniku poolt liikmesriigi pensioniskeemis omandatud kapitali ajakohastatud summa ja kanda see üle liidu pensioniskeemi, ja teiseks teisendada see summa liidu pensioniskeemis tunnustatavateks pensioniõigusliku staaži aastateks.
18 Euroopa Kohtu praktikast tuleneb komisjoni väitel aga, et kui nimetatud etappidest esimene kuulub asjasse puutuva liikmesriigi asutuse ainupädevusse, siis teist reguleerib liidu õigus. Lisaks leiab ta, et personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikes 2 on sõnaselgelt ette nähtud, et neist faasidest teise raames on see institutsioon, mille teenistuses taotluse esitanud ametnik on, pädev arvama asjasse puutuva liikmesriigi asutuse ülekantud kapitalist maha summa, mis vastab taotluse esitanud ametniku omandatud pensioniõiguste juurdekasvule alates ülekandmistaotluse kuupäevast kuni tegeliku ülekandmise kuupäevani.
19 S. Tuercki väitel ei ole need nende argumendid põhjendatud.
Euroopa Kohtu hinnang
20 Personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 esimeses lõigus on ette nähtud, et ametnikul, kes asub liidu teenistusse muu hulgas pärast lahkumist valitsusasutuse või riikliku või rahvusvahelise organisatsiooni teenistuses, on õigus pärast ametissenimetamise kuupäeva, kuid enne vanaduspensioni maksmise õiguse saamise kuupäeva, tasuda sellise teenistuse või tegevustega omandatud pensioniõiguste kogumaksumus, mis on ajakohastatud tegeliku ülekandekuupäeva seisuga. Selle sätte teises lõigus on omakorda ette nähtud, et liidu institutsioon, mille teenistuses ametnik on, peab ülekantud kapitalist maha arvama summa, mis vastab nende pensioniõiguste ümberhindlusele alates ülekandmistaotluse kuupäevast kuni tegeliku ülekandmise kuupäevani.
21 Sellest sättest tuleneb, et kui asjasse puutuv liikmesriigi asutus on kapitali, mis vastab taotluse esitanud ametniku ülekandmistaotluse esitamise kuupäeva seisuga omandatud pensioniõigustele, mis on ajakohastatud tegeliku ülekandmiskuupäeva seisuga, üle kandnud sellele liidu institutsioonile, mille teenistuses ametnik on, siis on see institutsioon pädev tegema sellest kapitalist mahaarvamise, mis vastab nende pensioniõiguste juurdekasvule alates ülekandmistaotluse kuupäevast kuni tegeliku ülekandmise kuupäevani.
22 Sellest järeldub, et personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõige 2 ei anna kõnealusele institutsioonile õigust teha mahaarvamist sellest kapitali osast, mis vastab pensioniõiguste enda väärtusele. Selle kohta tuleneb kohtupraktikast, millele Üldkohus osutas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 24, et lisaks sellele, et asjasse puutuv liikmesriigi asutus on ainsana pädev seda väärtust kindlaks määrama, ei saa komisjon hiljem seda muuta ega vaidlustada (vt selle kohta 9. novembri 1989. aasta kohtuotsus Bonazzi-Bertottili vs. komisjon, 75/88, 146/88 ja 147/88, ei avaldata, EU:C:1989:410, punktid 17 ja 20, ning 5. detsembri 2013. aasta kohtuotsus Časta, C‑166/12, EU:C:2013:792, punktid 29 ja 32).
23 Mis puudutab küsimust, kas Üldkohus eiras vaidlustatud kohtuotsuses personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõiget 2, nagu väidab komisjon, siis tuleb tõdeda, et nimetatud kohus ei leidnud kaudselt, et komisjonil ei ole õigust teha „mingeid mahaarvamisi“ asjasse puutuva liikmesriigi asutuse üle kantud kapitalist. Üldkohus piirdus nimelt selle kohtuotsuse punktis 23 tõdemisega, et juhul, kui „[asjasse puutuv liikmesriigi] asutus on [komisjonile] teatanud pensioniõiguste väärtuse taotluse registreerimise seisuga, ei või [komisjon] sellest summast teha mingeid mahaarvamisi ja personalieeskirjadel põhineva pensioniõigusliku staaži aastate arvutamine peab toimuma kogu nimetatud summa alusel“.
24 Sellest lausest järeldub aga, et „summa“, millest komisjonil ei ole õigust teha mingeid mahaarvamisi, ei ole mitte asjasse puutuva liikmesriigi asutuse ülekantud kapitali kogusumma, vaid see osa sellest kapitalist, mis vastab taotluse esitanud ametniku poolt liikmesriigi pensioniskeemis omandatud pensioniõigustele ülekandmistaotluse registreerimise kuupäeva seisuga.
25 Lisaks on vaidlustatud kohtuotsuse samas punktis sõnaselgelt märgitud, et komisjonil on seevastu õigus teha ülekantud kapitali kogusummast mahaarvamine, mis vastab selle kapitali teise osa summale ehk pensioniõiguste juurdekasvule ülekandmistaotluse registreerimise kuupäevast kuni tegeliku ülekandmise kuupäevani.
26 Seega ei rikkunud Üldkohus õigusnormi, kui ta määras kindlaks üksuse, kes on pädev tegema kapitalikasvu mahaarvamise vastavalt personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikele 2.
27 Järelikult ei ole käesolev väide põhjendatud ja see tuleb tagasi lükata.
Teine väide, mille kohaselt on rikutud õigusnormi seoses kapitalikasvu mahaarvamise korraga vastavalt personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikele 2 ja üldiste rakendussätete artikli 7 lõikele 1
Poolte argumendid
28 Komisjon rõhutab esiteks, et Üldkohus rikkus õigusnormi, asudes vaidlustatud kohtuotsuse punktides 23, 31 ja 32 seisukohale, et ainult juhul, kui asjasse puutuval liikmesriigi asutusel oli võimatu teatada taotluse registreerimise kuupäevaks ametniku omandatud pensioniõiguste väärtust – st mitte igal juhul –, on institutsioonil, milles teenistuses ametnik on, õigus teha kapitali ümberhindluse mahaarvamine, mis on ette nähtud personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikes 2, kohaldades üldiste rakendussätete artikli 7 lõike 1 teises lõigus mainitud 3,1% suurust lihtintressi.
29 Teiseks väidab ta, et Üldkohus rikkus õigusnormi, asudes vaidlustatud kohtuotsuse punktides 23, 26–28 ja 33 seisukohale, et selline mahaarvamine tuleb teha „ülekantava“ kapitali summa põhjal, mis vastab ametniku omandatud pensioniõigustele ülekandmistaotluse registreerimise kuupäeva seisuga. Personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikes 2 on nimelt selgelt kirjas, et see mahaarvamine tuleb teha asjasse puutuva liikmesriigi asutuse „ülekantud“ kapitalist.
30 S. Tuercki väitel ei ole need nende argumendid põhjendatud.
Euroopa Kohtu hinnang
31 Mis puudutab esiteks õigusnormi rikkumise argumenti, mis on esitatud käesoleva kohtuotsuse punktis 28, siis tuleb märkida, et üldiste rakendussätete artikli 7 lõike 1 esimeses lõigus on sätestatud, et asjasse puutuva liikmesriigi asutuse ülekantud kapitalist tehtav mahaarvamine peab vastama summale, mis kajastab ülekandmistaotluse kuupäevast tegeliku ülekandekuupäevani toimunud kapitalikasvu, ja seejärel on sama sätte teises lõigus ette nähtud, et kui asjasse puutuval liikmesriigi asutusel on võimatu teatada taotluse esitanud ametniku omandatud pensioniõiguste summat ülekandmistaotluse registreerimise kuupäeva seisuga, arvatakse mahaarvamise tegemiseks ülekantud summast maha 3,1% suurune lihtintress ajavahemiku eest alates taotluse registreerimise kuupäevast kuni tegeliku ülekandmise kuupäevani.
32 Neist sätetest ilmneb selgelt, et kuigi komisjoni ülesanne on konkreetsel juhul kindlaks teha, kas asjasse puutuval liikmesriigi asutusel oli või ei olnud võimatu teatada talle taotluse esitanud ametniku omandatud pensioniõiguste summat ülekandmistaotluse registreerimise kuupäeva seisuga, on nimetatud institutsioonil ainult juhul, kui ta jõuab selles küsimuses jaatavale järeldusele, õigus teha ettenähtud mahaarvamine, lahutades ühetaolise 3,1% suuruse intressi.
33 Seetõttu ei ole käesoleva kohtuotsuse punktis 28 ära toodud argument õigusnormi rikkumise kohta põhjendatud.
34 Mis teiseks puudutab õigusnormi rikkumise argumenti, mis on ära toodud käesoleva kohtuotsuse punktis 29, siis kõigepealt tuleb rõhutada, et personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 kohaselt tuleb selles sättes mainitud mahaarvamise tegemisel aluseks võtta asjasse puutuva liikmesriigi asutuse üle kantud kapitali summa, nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 20 ja nagu komisjon õigesti meelde tuletab.
35 Samas tuleb tõdeda, et Üldkohus ei viidanud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 23 registreerimise kuupäeva seisuga ülekantavale kapitalile mitte kui alusele, mida tuleb kasutada mahaarvamiseks, vaid alusele, mida tuleb kasutada liidu pensioniskeemis arvesse võetavate pensioniõigusliku staaži aastate arvutamiseks taotluse esitanud ametniku poolt liikmesriigi pensioniskeemis omandatud pensioniõiguste põhjal. Lisaks täpsustas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 26–28 ja 33, et see arvutus on esialgne.
36 Järelikult heidab komisjon Üldkohtule põhjendamatult ette, et personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikes 2 ette nähtud kapitalikasvu mahaarvamine oleks pidanud toimuma „ülekantavat“ kapitali aluseks võttes.
37 Ühtlasi tuleb märkida, et „ülekantava“ kapitali kasutamine liidu pensioniskeemis arvesse võetavate pensioniõigusliku staaži aastate arvutamise alusena on üldiste rakendussätete artikli 7 lõike 1 esimeses lõigus sõnaselgelt ette nähtud, nagu tuletati meelde vaidlustatud kohtuotsuse punktis 21.
38 Sellest järeldub, et käesoleva kohtuotsuse punktis 29 esitatud argument õigusnormi rikkumise kohta ei ole põhjendatud.
39 Kuna ükski komisjoni poolt käesoleva väite raames esile toodud õigusnormi rikkumistest ei leidnud seega tõendamist, tuleb see väide tervikuna põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Kolmas väide, mille kohaselt on rikutud õigusnormi, sest Üldkohtu poolt üldiste rakendussätete artikli 7 lõikele 1 antud tõlgendus ei ole kooskõlas personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikega 2, ning samuti on käesoleva juhtumi analüüsimisel rikutud põhjendamiskohustust ja õigusnormi
Poolte argumendid
40 Apellatsioonkaebuses väidab komisjon esiteks, et Üldkohus rikkus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 23, 31 ja 32 õigusnormi, tõlgendades üldiste rakendussätete artikli 7 lõiget 1 nii, et selles sättes mainitud 3,1% suurust intressi tuleb kohaldada ainult juhul, kui asjasse puutuval liikmesriigi asutusel on võimatu teatada taotluse esitanud ametniku omandatud pensioniõiguste summat ülekandmistaotluse registreerimise kuupäeva seisuga, võttes arvesse selle tõlgenduse vastuolu personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikega 2, mille rakendamiseks nimetatud säte on vastu võetud.
41 Teiseks väidab ta, et Üldkohus rikkus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 26–30 ja 33 põhjendamiskohustust, tuues esile, et DRV‑l ei olnud võimatu teatada komisjonile S. Tuercki omandatud pensioniõiguste summat ülekandmistaotluse registreerimise kuupäeva seisuga, esitamata samas selle kohta piisavaid selgitusi.
42 Vasturepliigis lisab komisjon selle kohta, et vastupidi vaidlustatud kohtuotsuse punktis 33 selgitatule tugines Üldkohus põhjendamatult kokkuleppele, mille komisjon sõlmis Saksamaa Liitvabariigiga 1994. aastal. See kokkulepe kaotas nimelt kehtivuse enne vaidlusaluse otsuse tegemist.
43 S. Tuerck vaidleb kõigile esitatud argumentidele vastu.
Euroopa Kohtu hinnang
44 Mis esiteks puudutab käesoleva kohtuotsuse punktis 40 käsitletud õigusnormi rikkumist, siis tuleb märkida, et personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikes 2 endas ei ole selles ette nähtud mahaarvamise eeskirja rakendamise korda, vaid see viitab sel otstarbel iga liidu institutsiooni vastuvõetavatele üldistele rakendussätetele.
45 Üldiste rakendussätete artikli 7 lõikes 1 on komisjoni sellekohane rakenduseeskiri.
46 Neil asjaoludel saaks tõlgendust, mille Üldkohus andis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 23, 31 ja 32 üldiste rakendussätete artikli 7 lõikele 1, pidada personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikega 2 vastuolus olevaks ainult juhul, kui see tõlgendus takistaks või vähemalt raskendaks nimetatud artiklis 11 ette nähtud mahaarvamiseeskirja rakendamist.
47 Üldiste rakendussätete artikli 7 lõike 1 teises lõigus ette nähtud 3,1% suuruse intressimäära kohaldamine aga just võimaldab komisjonil ületada takistuse, mis seisneb olukorras, et asjasse puutuval liikmesriigi asutusel on võimatu talle teatada taotluse esitanud ametniku omandatud pensioniõiguste summat ametniku esitatud ülekandmistaotluse registreerimise kuupäeva seisuga. Selle sätte puudumisel ei saaks komisjon nimelt täita kohustust, mis tal on personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 alusel.
48 Seetõttu ei saa asuda seisukohale, et Üldkohus tõlgendas üldiste rakendussätete artikli 7 lõiget 1 viisil, mis on vastuolus personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikega 2.
49 Mis teiseks puudutab käesoleva kohtuotsuse punktis 41 mainitud argumenti, et rikutud on põhjendamiskohustust, siis tuleb tõdeda, et komisjon ei ole kordagi ei Üldkohtus ega ka mitte Euroopa Kohtus põhjendanud vaidlusalust otsust asjaoluga, et DRV‑l oli võimatu teatada talle S. Tuercki omandatud pensioniõiguste summat. Tema seisukoht, nii nagu see nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 18 ja 32, mida apellatsioonkaebuses ei vaidlustatud, seisneb nimelt väitmises, et üldiste rakendussätete artikli 7 lõike 1 teises lõigus nimetatud 3,1% suurust määra tuleks kohaldada kõikides pensioniõiguste ülekandmise menetlustes üldiselt, ja konkreetsemalt käesolevas asjas.
50 Kuna komisjon väitis seega Üldkohtus, et kõnealust määra tuleb kohaldada kõigis olukordades, ja seega kaudselt, kuid paratamatult, et üldiste rakendussätete artikli 7 lõike 1 teises lõigus sisalduv teabe edastamata jätmise tingimus ei ole selles osas asjakohane, ei ole tal alust heita Üldkohtule ette, et tema analüüs selle tingimuse järgimise kohta ei ole käesoleval juhul piisavalt põhjendatud.
51 Igal juhul tuleb tõdeda, et vaidlustatud kohtuotsus on selles küsimuses õiguslikult piisavalt põhjendatud. Üldkohus selgitas nimelt selle kohtuotsuse punktides 26–30 üksikasjalikult, et DRV‑l ei olnud võimatu teatada komisjonile S. Tuercki omandatud pensioniõiguste summat ülekandmistaotluse registreerimise kuupäeva seisuga, vaid ta vastupidi edastas komisjonile nii teabe selle summa kohta kui ka summa kohta, mis kajastab huvitatud isiku pensioniõiguste juurdekasvu ülekandmistaotluse registreerimise kuupäevast kuni tegeliku ülekandmise kuupäevani.
52 Mis kolmandaks puudutab käesoleva kohtuotsuse punktis 42 esitatud argumenti, millega komisjon seab kahtluse alla vaidlustatud kohtuotsuse punkti 33 põhjendatuse, siis tuleb märkida, et Euroopa Kohtu kodukorra artikli 127 lõike 1 kohaselt on menetluse käigus uute väidete esitamine keelatud, välja arvatud juhul, kui need tuginevad faktilistele ja õiguslikele asjaoludele, mis on tulnud ilmsiks menetluse käigus.
53 Seetõttu tuleb sellised väited Euroopa Kohtu praktika kohaselt vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata, välja arvatud juhul, kui nendega täiendatakse menetluse algatusdokumendis esitatud väidet ja kui need on selle väitega tihedalt seotud (20. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Hispaania vs. nõukogu, C‑521/15, EU:C:2017:982, punkt 141 ja seal viidatud kohtupraktika).
54 Käesoleval juhul aga tugineb komisjon oma argumendis vaidlustatud kohtuotsuse enda sõnastusele, mitte Euroopa Kohtu menetluse käigus ilmsiks tulnud faktilistele ja õiguslikele asjaoludele.
55 Lisaks ei saa seda argumenti pidada ei apellatsioonkaebuses esitatud ning põhjendamiskohustuse rikkumisest tuleneva väite täienduseks ega selle väitega tihedalt seotuks.
56 Järjepidevast kohtupraktikast tuleneb nimelt, et akti põhjenduste puudumist käsitlev väide, mis puudutab oluliste menetlusnormide rikkumist, ja selle akti põhjendatust käsitlev väide, mis puudutab akti sisulist õiguspärasust, on kaks erinevat väidet, mille võib esitada tühistamishagis või apellatsioonkaebuses (2. aprilli 1998. aasta kohtuotsus komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, C‑367/95 P, EU:C:1998:154, punkt 67, ning 28. juuli 2011. aasta kohtuotsus Mediaset vs. komisjon, C‑403/10 P, ei avaldata, EU:C:2011:533, punkt 111).
57 Seega on see väide vastuvõetamatu.
58 Sellest lähtuvalt tuleb käesolev väide osaliselt põhjendamatuse ja osaliselt vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.
Neljas väide, mille kohaselt on ühelt poolt rikutud õigusnormi ja teiselt poolt põhjendamiskohustust osas, milles Üldkohus tuvastas alusetu rikastumise
Poolte argumendid
59 Komisjon väidab, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta asus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 32 seisukohale, et kui lubada komisjonil teha mahaarvamine, arvates asjasse puutuva liikmesriigi asutuse ülekantud kapitalilt maha intressi, tooks see kaasa taotluse esitanud ametniku arvel alusetu rikastumise. Komisjon leiab, et vastupidi sellele, mida otsustas Üldkohus, võimaldab personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikes 2 ette nähtud mahaarvamise tegemine hoopis vältida taotluse esitanud ametniku alusetut rikastumist, tagades, et liikmesriigi pensioniskeemis omandatud pensioniõiguste ülekandmine liidu pensioniskeemi puudutaks ainult nende pensioniõiguste summat, mille ametnik on omandanud ülekandmistaotluse registreerimise kuupäeva seisuga, ja välistades nende õiguste juurdekasvu alates ülekandmistaotluse esitamise kuupäevast kuni tegeliku ülekandmise kuupäevani.
60 Mis lisaks puudutab vaidlustatud kohtuotsuse põhjendust, siis Üldkohus ei vastanud komisjoni argumendile, mille kohaselt tagastatakse üldiste rakendussätete artikli 7 lõikes 1 osutatud 3,1% suurust intressi ületav summa igal konkreetsel juhul taotluse esitanud ametnikule.
61 S. Tuercki väitel ei ole need nende argumendid põhjendatud.
Euroopa Kohtu hinnang
62 Mis esiteks puudutab käesoleva kohtuotsuse punktis 59 kirjeldatud õigusnormi rikkumist, siis tuleb tõdeda, et Üldkohus asus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 32 seisukohale, et kui lubada komisjonil teha personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikes 2 ette nähtud mahaarvamine, arvates asjasse puutuva liikmesriigi asutuse ülekantud kapitalilt maha intressi, tooks see kaasa taotluse esitanud ametniku arvel alusetu rikastumise, juhul kui nii nagu käesolevas asjas on komisjonile teatatud ametniku pensioniõiguste täpne summa ja kui tal on seega olnud võimalus toimida üldiste rakendussätete artikli 7 lõike 1 esimest lõiku järgides.
63 Samas, olgugi et ühetaolise intressimäära kohaldamine ei too sellisel juhul automaatselt kaasa alusetut rikastumist, loob see paratamatult siiski alusetu rikastumise ohu, sest on võimalik, et seetõttu arvab komisjon liikmesriigi pädeva asutuse ülekantud kapitalist maha summa, mis on suurem kui taotluse esitanud ametniku omandatud pensioniõiguste tegelik juurdekasv, ja omastab seega osa neist pensioniõigustest.
64 Sellise ohu olemasolu tõttu ei saa teha järeldust, et Üldkohus rikkus õigusnormi, esitades käesoleva kohtuotsuse punktis 59 mainitud kaalutluse.
65 Mis teiseks puudutab käesoleva kohtuotsuse punktis 60 ära toodud argumenti, et rikutud on põhjendamiskohustust, siis tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei nõua põhjendamiskohustus, et Üldkohus vastaks kõigile poolte argumentidele, vaid ta peab üksnes põhjendama oma otsust nii, et pooled saaks teada Üldkohtu lahenduse põhjused ja Euroopa Kohus saaks apellatsioonkaebuse esitamise korral teostada oma kontrolli (9. septembri 2008. aasta kohtuotsus FIAMM jt vs. nõukogu ja komisjon, C‑120/06 P ja C‑121/06 P, EU:C:2008:476, punkt 96, ning 6. septembri 2012. aasta kohtuotsus Prezes Urzędu Komunikacji Elektronicznej vs. komisjon, C‑422/11 P ja C‑423/11 P, EU:C:2012:553, punkt 48).
66 Käesoleval juhul tähendab Üldkohtu poolt välja toodud alusetu rikastumise hüpotees nähtuvalt käesoleva kohtuotsuse punktist 63, et ametniku poolt omandatud pensioniõiguste juurdekasvu tegelik summa on väiksem kui summa, mis saadakse komisjoni mainitud ühetaolise 3,1% suuruse intressi arvutamise tulemusel.
67 Selle institutsiooni argument aga viitab vastupidisele hüpoteesile, mille kohaselt ületaks saadud summa selle määraga arvutatud intressi, ning niisiis ei ole sellel Üldkohtu arutluskäiguga mingit seost. Seega ei saa Üldkohtule ette heita selle argumendi suhtes seisukoha võtmata jätmist.
68 Järelikult tuleb käesolev väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
69 Seetõttu tuleb apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata jätta.
Kohtukulud
70 Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
71 Kuna S. Tuerck on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja komisjon on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista komisjonilt.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kaheksas koda) otsustab:
1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja Euroopa Komisjonilt.
Allkirjad