EUROOPA LIIDU AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS
(teine koda)
23. märts 2015(*)
Avalik teenistus – Töötasu – Toitjakaotuspension – Personalieeskirjade VIII lisa artikli 27 esimene lõik – Surnud ametniku lahutatud abikaasa – Ülalpidamistoetuse saamise õigus ametniku surmapäeval – Personalieeskirjade VIII lisa artikkel 42 – Pensiõiguste määramise taotluse esitamise tähtaeg
Kohtuasjas F‑6/14,
mille ese on ELTL artikli 270 alusel, mida vastavalt Euratomi asutamislepingu artiklile 106a kohaldatakse Euratomi asutamislepingule, esitatud hagi,
Julia Borghans, Euroopa Komisjoni surnud ametniku M. van Raani lahutatud abikaasa, elukoht Auderghem (Belgia), esindajad: advokaadid F. Van der Schueren ja C. Lefèvre,
hageja,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: J. Currall ja A.‑C. Simon,
kostja,
AVALIKU TEENISTUSE KOHUS (teine koda),
koosseisus: koja president K. Bradley, kohtunikud H. Kreppel (ettekandja) ja M. I. Rofes i Pujol,
kohtusekretär: ametnik P. Cullen,
arvestades kirjalikus menetluses ja 6. novembri 2014. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
1 Hagiavalduses, mis saabus Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 28. jaanuaril 2014, palub J. Borghans tühistada otsus, millega Euroopa Komisjon keeldus talle maksmast toitjakaotuspensioni.
Õiguslik raamistik
2 Õiguslik raamistik hõlmab Euroopa Liidu personalieeskirjade VIII lisa artikleid 27 ja 42, enne Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2013. aasta määruse (EL, Euratom) nr 1023/2013, millega muudetakse Euroopa Liidu ametnike personalieeskirju ja Euroopa Liidu muude teenistujate teenistustingimusi (edaspidi „personalieeskirjad“), jõustumist kehtinud redaktsioonis, ning samuti personalieeskirjade ja nimetatud lisa järgnevaid sätteid.
3 Personalieeskirjade artiklis 79 on sätestatud:
„Ametniku või endise ametniku elusoleval abikaasal on [personalieeskirjade] VIII lisa 4. peatükis ette nähtud korras õigus toitjakaotuspensionile, mis on 60% sellest vanaduspensionist või invaliidsustoetusest, mida maksti lahkunule või mida oleks teenistuse pikkusest või east olenemata lahkunule makstud, kui tal oleks surma ajal sellele õigus olnud.
Toitjakaotuspension, mida makstakse selle ametniku elusolevale abikaasale, kes suri ühes [personalieeskirjade] artiklis 35 määratletud halduslikest seisunditest viibimise ajal, on vähemalt elatusmiinimumi suurune ja vähemalt 35% selle ametniku viimasest põhipalgast.
[…]“.
4 Personalieeskirjade artiklis 80 on sätestatud:
„Kui ametnik või vanaduspensioni või invaliidsustoetust saama õigustatud isik sureb, jätmata maha abikaasat, kellel oleks õigus saada toitjakaotuspensioni, on lahkunu ülalpeetavatel lastel [personalieeskirjade] VII lisa artikli 2 tähenduses õigus saada orvupensioni vastavalt [personalieeskirjade] VIII lisa artiklis 21 nimetatud tingimustele.
Sama õigus saada pensioni on lastel, kes vastavad eespool nimetatud tingimustele, kui toitjakaotuspensioni saav abikaasa sureb või abiellub uuesti.
Kui ametnik või vanaduspensioni või invaliidsustoetust saama õigustatud isik sureb, kuid esimeses lõikes sätestatud tingimused pole täidetud, on [personalieeskirjade] VII lisa artikli 2 tähenduses ülalpeetavatel lastel õigus saada orvupensioni vastavalt [personalieeskirjade] VIII lisa artiklile 21; pension võrdub siiski poolega nimetatud artikli kohaselt arvutatud pensionist.
[…]“.
5 Personalieeskirjade VIII lisa artikli 21 lõike 1 esimene lõik on sõnastatud järgmiselt:
„Personalieeskirjade artikli 80 esimeses, teises ja kolmandas lõigus ette nähtud orvupension moodustab esimese orvu puhul kaheksa kümnendikku sellest toitjakaotuspensionist, millele vanaduspensioni või invaliidsustoetust saanud ametniku või endise ametniku elusoleval abikaasal oleks õigus olnud, arvestamata [käesoleva lisa] artiklis 25 sätestatud mahaarvamisi.“
Vaidluse aluseks olevad asjaolud
6 Hageja abiellus 20. aprillil 1991. aastal M. van Raaniga, kes sel ajal oli Euroopa Komisjoni ametnik.
7 Sellest liidust sündis laps 10. septembril 1993.
8 Tribunal de première instance de Bruxelles (Brüsseli esimese astme kohus, Belgia) tunnistas 15. juuni 2004. aasta otsusega M. van Raani ja hageja abielu lahutatuks vastastikusel kokkuleppel. Abielu lahutamise lepingus, mis sõlmiti 24. detsembril 2003 (edaspidi „abielu lahutamise leping“) ja mis on lisatud käesolevale kohtuotsusele, oli ette nähtud, et alates sellest kuupäevast ja kuni oma surmani maksab M. van Raan hagejale ülalpidamistoetust kindlaksmääratud summas 3000 eurot kuus.
9 Juge de paix du canton de Overijse-Zaventem (Overijse-Zaventemi kantoni rahukohus, Belgia) tühistas 18. detsembri 2007. aasta otsusega, M. van Raani taotlusel, alates 1. septembrist 2006 ülalpidamistoetuse maksmise hagejale.
10 Hageja esitas 12. veebruaril 2008 kaebuse Juge de paix du canton de Overijse-Zaventemi (Overijse-Zaventemi kantoni rahukohus, Belgia) 18. detsembri 2007. aasta otsuse peale.
11 M. van Raan suri 2. märtsil 2008.
12 Pärast M. van Raani surma ei ole vaidlust selles, et komisjon ei maksnud hagejale toitjakaotuspensioni.
13 Seevastu maksis komisjon alates juulist 2008 M. van Raani ja hageja lapsele personalieeskirjade artikli 80 alusel orvupensioni, mille summa oli personalieeskirjade VIII lisa artikli 21 lõike 1 esimese lõigu kohaselt kindlaks määratud kaheksale kümnendikule sellest toitjakaotuspensionist, mida hageja oleks saanud, kui tal oleks niisugusele pensionile õigus olnud (edaspidi „kõrgendatud määraga orvupension“).
14 Olles saanud täisealiseks, võttis surnud M. van Raani ja hageja laps oma isa pärijana 2011. aasta oktoobris Belgia kohtutes üle hagejale ülalpidamistoetuse maksmine tühistamise nõuded, mis oli tol ajal veel menetluses Tribunal de première instance de Bruxelles’is (Brüsseli esimese astme kohus).
15 Tribunal de première instance de Bruxelles (Brüsseli esimese astme kohus) tühistas 25. märtsi 2013. aasta otsusega Juge de paix du canton de Overijse-Zaventem (Overijse-Zaventemi kantoni rahukohus) 18. detsembri 2007. aasta otsuse ja tunnistas põhjendamatuks M. van Raani esialgse taotluse, milles paluti tühistada hagejale abielu lahutamise lepingus ette nähtud ülalpidamistoetuse maksmine, kuna abielu lahutamise lepingus ülalpidamistoetuse maksmise tühistamiseks ette nähtud tingimused ei olnud täidetud.
16 Surnud M. van Raani ja hageja laps nõustus M. van Raani pärijana Tribunal de première instance de Bruxelles’i (Brüsseli esimese astme kohus) 25. märtsi 2013. aasta otsusega.
17 Hageja palus 29. aprilli 2013. aasta kirjas komisjonil maksta talle 2008. aasta aprillist alates toitjakaotuspensioni, selgitades, et tulenevalt asjaolust, et Tribunal de première instance de Bruxelles’i (Brüsseli esimese astme kohus) 25. märtsi 2013. aasta otsusega tühistati Juge de paix du canton de Overijse-Zaventemi (Overijse-Zaventemi kantoni rahukohus) 18. detsembri 2007. aasta otsus, vastab ta niisuguse pensioni saamiseks personalieeskirjade VIII lisa artiklis 27 nõutud kriteeriumidele.
18 Komisjon jättis 3. juuni 2013. aasta otsusega (edaspidi „vaidlusalune otsus“) hageja taotluse rahuldamata, tuginedes asjaolule, et kuna hageja ei olnud esitanud taotlust oma pensioniõiguste määramiseks M. van Raani surmale järgneval aastal, siis kaotas ta personalieeskirjade VIII lisa artikli 42 kohaselt oma õigused.
19 Hageja esitas 9. juuli 2013. aasta teatisega personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel kaebuse vaidlusaluse otsuse peale.
20 Ametisse nimetav asutus jättis 29. oktoobri 2013. aasta otsusega selle kaebuse rahuldamata samadel põhjendustel kui vaidlusalune otsus (edaspidi „kaebuse rahuldamata jätmise otsus“).
Poolte nõuded
21 Hageja palub Avaliku Teenistuse Kohtul:
– tühistada kaebuse rahuldamata jätmise otsus;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
22 Komisjon palub Avaliku Teenistuse Kohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
Hagi ese
23 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt toovad formaalselt kaebuse rahuldamata jätmise otsuse peale suunatud nõuded kaasa Avaliku Teenistuse Kohtu poole pöördumise otsuse suhtes, mille peale kaebus esitati, kui kaebuse rahuldamata jätmisel otsusel ei ole iseseisvat sisu (vt selle kohta kohtuotsus Vainker vs. parlament, 293/87, EU:C:1989:8, punkt 8).
24 Et kaebuse rahuldamata jätmise otsusel ei ole käesoleval juhul iseseisvat sisu, tuleb hagi käsitada nii, et see on esitatud ainult vaidlusaluse otsuse peale.
Vastuvõetavus
Poolte argumendid
25 Komisjon väidab, et vaidlusaluse otsuse tühistamise nõuded on vastuvõetamatud. Komisjoni arvates see otsus nimelt pelgalt kinnitab varasemat, pärast M. van Raani surma 2008. aastal tehtud vaikimisi otsust, millega administratsioon keeldus hagejale toitjakaotuspensioni andmisest, ning et hageja ei olnud seda personalieeskirjale artikli 90 lõikes 2 ette nähtud tähtajaks vaidlustatud. Komisjon lisab, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei võimalda kaebuse esitamise õigus personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 tähenduses – õigus, mida hageja kasutas, paludes 29. aprilli 2013. aasta kirjas maksta talle toitjakaotuspensioni – ametnikul või õigustatud isikul kalduda kõrvale personalieeskirjade artiklites 90 ja 91 kaebuse ja hagi esitamiseks ette nähtud tähtaegadest, seades taotluse esitamisega kaudselt kahtluse alla varasema otsuse, mida ei ole tähtaja jooksul vaidlustatud, nagu käesoleval juhul.
26 Hageja väidab, et komisjoni tõstatatud vastuvõetamatuse vastuväide tuleb tagasi lükata.
Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang
27 Nagu ilmneb ka väljakujunenud kohtupraktikast, on varasemat, tähtajaks vaidlustamata jäetud otsust pelgalt kinnitava otsuse peale esitatud tühistamishagi vastuvõetamatu. Varasemat otsust üksnes kinnitava otsusega on tegemist siis, kui see ei sisalda võrreldes varasema aktiga ühtegi uut asjaolu ja kui selle varasema akti adressaadi olukorda ei ole eelnevalt uuesti hinnatud (kohtuotsus A vs. komisjon, F‑12/09, EU:F:2011:136, punkt 119).
28 Käesoleval juhul tuleb alustuseks kontrollida, kas – nagu komisjon väidab – tehti 2008. aastal kaudne otsus keelduda hagejale toitjakaotuspensioni maksmisest, kuna viimane ei vastanud personalieeskirjade VIII lisa artikli 27 esimeses lõigus ette nähtud tingimustele.
29 Personalieeskirjade artikli 90 lõige 1 näeb ette, et iga isik, kelle suhtes kohaldatakse personalieeskirju, võib esitada ametisse nimetavale asutusele või ametiisikule taotluse teda käsitleva otsuse tegemiseks ning kui taotlusele ei ole nelja kuu jooksul pärast taotluse esitamist vastatud, loetakse seda kaudseks taotluse tagasilükkamise otsuseks. Sellest sättest ilmneb, et üldjuhul võib teha otsuse, millega kaudselt keeldutakse ametniku õiguse tunnustamisest, üksnes tingimusel, et ametnik on eelnevalt esitanud administratsioonile taotluse selle õiguse saamiseks.
30 Oma menetlusdokumentides märgib komisjon, et hageja ei ole talle esitanud ühtki taotlust toitjakaotuspensioni maksmiseks. Mis puudutab hagejat, siis kuigi ta on tõesti oma vaidlusaluse otsuse peale esitatud kaebuses maininud niisuguse taotluse olemasolu ja isegi otsust, millega 2008. aastal keelduti talle toitjakaotuspensioni maksmast, kinnitas ta seejärel oma menetlusdokumentides ja kohtuistungil, et selle kohta puuduvad igasugused taotlused ja otsused.
31 Seega ei ole tõendatud, et komisjon oleks kaudse otsusega, mis sündis vaikimisest hageja taotluse kohta, keeldunud talle toitjakaotuspensioni maksmast.
32 Pealegi, kui oletada, et surnud M. van Raani ja hageja lapsele kõrgendatud määraga orvupensioni andmisega samal ajal keeldus komisjon 2008. aastal kaudse otsusega andmast hagejale õigust toitjakaotuspensionile, ei saaks vaidlusalust otsust käsitada üksnes seda kaudset otsust kinnitava otsusena.
33 Nimelt oleks tohtinud see kaudne otsus tugineda üksnes asjaolule, et toitjakaotuspensioni saamiseks ei vastanud hageja personalieeskirjade VIII lisa artikli 27 esimeses lõigus nõutud tingimustele. Vaidlusalune otsus oli põhjendatud asjaoluga, et hageja ei täitnud sama lisa artiklis 42 ette nähtud tähtaja nõudeid. Komisjon jätkas vaidlusaluses otsuses seega hageja olukorra uurimist uute tõendite alusel, mis võisid seda olukorda mõjutada.
34 Sellest tulenevalt tuleb komisjoni poolt tõstatatud vastuvõetamatuse vastuväide tagasi lükata.
Sisulised küsimused
Poolte argumendid
35 Hageja esitab vaidlusaluse otsuse vastu sisuliselt ühe ainsa väite, et rikuti personalieeskirjade VIII lisa artiklit 42.
36 Tema väite põhjenduseks sõnastatud etteheidete hulgas selgitab hageja, et talle ei saa ette heita seda, et M. van Raani surmale järgnenud aastal ei esitanud ta taotlust oma toitjakaotuspensioni õiguste määramiseks. Nimelt, tulenevalt Juge de paix du canton de Overijse-Zaventemi (Overijse-Zaventemi kantoni rahukohus) 18. detsembri 2007. aasta otsusest ei makstud talle sel kuupäeval enam ülalpidamistoetust ja seetõttu ei vastanud ta personalieeskirjade VIII lisa artiklis 27 ette nähtud tingimustele. Hageja lisab, et seejärel vastas ta personalieeskirjade VIII lisa artikli 42 sätetele, kuna Tribunal de première instance de Bruxelles’i (Brüsseli esimese astme kohus) 25. märtsi 2013. aasta otsuse, millega taastati õigus ülalpidamistoetusele, kuulutamisele järgnenud aastal esitas ta taotluse toitjakaotuspensioni saamiseks.
37 Komisjon järeldab, et see väide tuleb tagasi lükata.
38 Komisjon väidab, et hageja ülesanne oli pidada kinni personalieeskirjade VIII lisa artiklis 42 ette nähtud tähtajast, et taotleda oma toitjakaotuspensioni õiguste määramist. Komisjoni sõnul oleks hageja pidanud pärast M. van Raani surma ühe aasta jooksul teavitama administratsiooni sellest, et abielu lahutamise leping andis talle õiguse ülalpidamistoetusele ning et ta oli esitanud apellatsioonkaebuse 18. detsembri 2007. aasta kohtuotsuse peale, millega Juge de paix du canton de Overijse-Zaventem (Overijse-Zaventemi kantoni rahukohus) oli selle ülalpidamistoetuse maksmise lõpetanud.
39 Kohtuistungil täpsustas komisjon, et kui hageja oleks talle selle teabe edastanud, oleks tal olnud võimalik siduda surnud M. van Raani ja hageja lapsele kõrgendatud määraga orvupensioni lõpliku maksmise tingimusega, et Juge de paix du canton de Overijse-Zaventemi (Overijse-Zaventemi kantoni rahukohus) 18. detsembri 2007. aasta otsus ei oleks Tribunal de première instance de Bruxelles’i (Brüsseli esimese astme kohus) poolt tühistatud ja ülalpidamistoetuse maksmine tagasiulatuvalt taastatud.
40 Samal kohtuistungil, vastusena Avaliku Teenistuse Kohtu küsimustele, väitis komisjon, et igal juhul ei oleks hageja pidanud kunagi olema õigustatud saama toitjakaotuspensioni, kuna M. van Raani surmapäeval ei vastanud ta personalieeskirjade VIII lisa artiklis 27 nõutud tingimustele, et saada niisugust pensioni, st oma endise abikaasa – ametniku või endise ametniku – surmapäeval enda nimel omada õigust saada temalt ülalpidamistoetust. Komisjon lisab, et tähtsust ei oma asjaolu, et pärast M. van Raani surma tühistas Tribunal de première instance de Bruxelles (Brüsseli esimese astme kohus) Juge de paix du canton de Overijse-Zaventemi (Overijse-Zaventemi kantoni rahukohus) 18. detsembri 2007. aasta otsuse, ning seejärel taastas õiguse abielu lahutamise lepinguga kindlaks määratud ülalpidamistoetusele. Komisjoni sõnul viiks vastupidine otsus tõdemuseni, et teataval ajavahemikul võiks ta talle õiguspäraselt teha samal ajal nii toitjakaotuspensioni kui kõrgendatud määraga orvupensioni makseid, rikkudes nii personalieeskirjade artiklit 80.
Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang
– Sissejuhatavad märkused
41 Samas kui hageja esitatud toitjakaotuspensioni õiguste määramise taotluse tagasilükkamisel tugines komisjon vaidlusaluses otsuses ja kaebuse rahuldamata jätmise otsuses asjaolule, et hageja oli oma õigused kaotanud, sest ta ei olnud esitanud seda taotlust personalieeskirjade VIII lisa artiklis 42 ette nähtud üheaastase tähtaja jooksul, väitis komisjon kostja vastuses ja kohtuistungil, et hagejal ei ole kunagi olnud õigust toitjakaotuspensionile, kuna seetõttu, et tema endise abikaasa surmapäeval ei saanud ta ülalpidamistoetust, ei vastanud ta personalieeskirjade VIII lisa artikli 27 esimeses lõigus toitjakaotuspensioni saamiseks ette nähtud tingimustele.
42 Selle kohta on välja kujunenud kohtupraktika, et institutsioonil ei ole lubatud menetluse käigus esitada asenduspõhjendusi, välja arvatud juhul, kui tal oli kaalutlusõiguseta pädevus (kohtuotsus CP vs. parlament, F‑8/13, EU:F:2014:44, punkt 67 ja seal viidatud kohtupraktika).
43 Seega tuleb uurida, kas komisjonil, kes peamiselt kavatses asendada vaidlustatud otsuse esialgse põhjenduse, mis tugines personalieeskirjade VIII lisa artikli 42 eiramisel hageja poolt, uue põhjendusega, mis tugineb sellel, et hageja ei jää nimetatud lisa artikli 27 esimese lõigu kohaldamisalasse, oli kaalutlusõiguseta pädevus.
44 Personalieeskirjade VIII lisa artikli 27 esimeses lõigus on sätestatud, et „[a]metniku või endise ametniku lahutatud abikaasal on õigus saada käesolevas peatükis määratletud toitjakaotuspensioni, kui ta võib oma endise abikaasa surma korral tõendada, et tal on õigus saada endiselt abikaasalt ülalpidamistoetust kas kohtuotsuse või siis tema ja tema endise abikaasa vahelise ametlikult registreeritud ja kehtiva kokkuleppe alusel“.
45 Kui komisjon peab kontrollima, kas ametniku või endise ametniku lahutatud abikaasal on õigus oma endise abikaasa surma korral saada ülalpidamistoetust personalieeskirjade VIII lisa artikli 27 esimese lõigu tähenduses, siis puudub administratsioonil igasugune kaalutlusruum ja vastavalt sellele, kas see asjaolu leiab tõendamist või mitte, peab ta selle õiguse kas andma või selle andmisest keelduma.
46 Seetõttu, kuna administratsioon oli olukorras, kus tal oli kaalutlusõiguseta pädevus, et anda või keelduda õigusest toitjakaotusele personalieeskirjade VIII lisa artikli 27 esimese lõigu tähenduses, siis oli komisjonil võimalik esitada kostja vastuses ja kohtuistungil asenduspõhjendus, mis tugines sellele, et hageja ei jää selle sätte kohaldamisalasse.
47 Seega tuleb Avaliku Teenistuse Kohtul esmalt kontrollida, kas hagejat võib pärast Tribunal de première instance de Bruxelles’i (Brüsseli esimese astme kohus) 25. märtsi 2013. aasta otsust käsitada toitjakaotuspensioni saamiseks õigustatud isikuna.
48 Jaatava vastuse korral tuleb Avaliku Teenistuse Kohtul teiseks määrata kindlaks, kas personalieeskirjade VIII lisa artiklis 42 ette nähtud aegumistähtaeg oli hagejale kohaldatav.
– Küsimus, kas hagejal oli pärast Tribunal de première instance de Bruxelles’i (Brüsseli esimese astme kohus) 25. märtsi 2013. aasta otsust õigus toitjakaotuspensionile
49 Nagu öeldud, tuleneb personalieeskirjade VIII lisa artikli 27 esimesest lõigust, et surnud ametniku või endise ametniku lahutatud abikaasale toitjakaotuspensioni maksmisele on seatud tingimus, et ta tõendab „et tal on oma endise abikaasa surma korral õigus saada endiselt abikaasalt ülalpidamistoetust kas kohtuotsuse või siis tema ja tema endise abikaasa vahelise ametlikult registreeritud ja kehtiva kokkuleppe alusel“.
50 Käesoleval juhul tuleneb toimikust, et kuigi abielu lahutamise leping nägi ette, et M. van Raan maksab hagejale igakuist ülalpidamistoetust summas 3000 eurot, lõpetati selle toetuse maksmine alates 1. detsembrist 2006 Juge de paix du canton de Overijse-Zaventemi (Overijse-Zaventemi kantoni rahukohus) otsusega, millega Belgia õiguse kohaselt kaasnes otsuse esialgne täielik täitmine.
51 Seega, M. van Raani surmapäeval 2. märtsil 2008, ja vaatamata asjaolule, et hageja oli Juge de paix du canton de Overijse-Zaventemi (Overijse-Zaventemi kantoni rahukohus) 18. detsembri 2007. aasta otsuse edasi kaevanud, ei saanud hagejat Belgia õiguse alusel käsitada enda nimel oma endiselt abikaasalt ülalpidamistoetust saama õigustatud isikuna.
52 On selge, et kui M. van Raan suri, siis Juge de paix du canton de Overijse-Zaventemi (Overijse-Zaventemi kantoni rahukohus) 18. detsembri 2007. aasta otsus kaotas oma res judicata õigusjõu, kuna hageja – nagu öeldud – kaebas selle kohtuotsuse edasi. Sellegipoolest, tulenevalt kohtuotsusega kaasnenud esialgsest täitmisest, ei olnud hagejal enam mingit õiguslikku alust, mis oleks võimaldanud tal jätkata ülalpidamistoetuse saamist.
53 Järelikult, M. van Raani surmapäeval ei vastanud hageja toitjakaotuspensioni saamiseks personalieeskirjade VIII lisa artikli 27 esimeses lõigus nõutud tingimustele.
54 Lisaks sellele on komisjon ise oma menetlusdokumentides tunnistanud, et „[p]ersonalieeskirjade VIII lisa artikkel 27 ei ole kohaldatav“ hageja olukorrale M. van Raani surmapäeval.
55 Igal juhul ei ole vaidlust selles, et Tribunal de première instance de Bruxelles (Brüsseli esimese astme kohus) tühistas oma 25. märtsi 2013. aasta otsusega Juge de paix du canton de Overijse-Zaventemi (Overijse-Zaventemi kantoni rahukohus) 18. detsembri 2007. aasta otsuse ja tunnistas põhjendamatuks surnud M. van Raani esialgse taotluse, milles paluti tühistada hagejale abielu lahutamise lepingus ette nähtud ülalpidamistoetuse maksmine.
56 Tuleb kindlaks määrata, kas – nagu väidab hageja – see, et apellatsioonikohus tühistas esimese kohtuastme otsuse, tõi talle õiguse toitjakaotuspensionile personalieeskirjade VIII lisa artikli 27 esimese lõigu tähenduses.
57 Avaliku Teenistuse Kohus meenutab sellega seoses, et liidu õiguse sätet – nagu on personalieeskirjade VIII lisa artikli 27 esimene lõik –, mis otseselt ei viita liikmesriikide õigusele selle tähenduse ja ulatuse kindlaksmääramiseks, tuleb tavaliselt tõlgendada autonoomselt, lähtudes sätte kontekstist ja kõnealuse regulatsiooni eesmärgist. Sellegipoolest võib ka sõnaselge viite puudumise korral olla liidu õiguse kohaldamisel vajalik viidata liikmesriikide õigusele, kui liidu kohus ei suuda liidu õigusest või selle üldpõhimõtetest leida kriteeriume, mis võimaldaksid tal autonoomse tõlgendamise käigus täpsustada kõnesoleva liidu õiguse sätte sisu ja ulatust (kohtuotsus Díaz García vs. parlament, T‑43/90, EU:T:1992:120, punkt 36).
58 Käesolevas asjas, nagu Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohus sõnaselgelt otsustas otsuses M vs. Euroopa Kohus (T‑172/01, EU:T:2004:108), ei saa mõistet „ülalpidamistoetus[…] […] tema ja tema endise abikaasa vahelise kokkuleppe alusel“, personalieeskirjade VIII lisa artikli 27 esimese lõigu tähenduses autonoomselt tõlgendada. Endiste abikaasade vahel kokkulepitud ülalpidamiskohustuse mõiste tuleneb kohaldatava tsiviilõiguse alusel kuulutatud abielulahutuse otsuse varalistest tagajärgedest (kohtuotsus M vs. Euroopa Kohus, EU:T:2004:108, punkt 72).
59 Järelikult, et teha kindlaks, kas ametniku või endise ametniku lahutatud abikaasal „on õigus oma endise abikaasa surma korral saada endiselt abikaasalt ülalpidamistoetust endiste abikaasade vahelise kokkuleppe alusel“, tuleb viidata abielu lahutuse õiguslikke tagajärgi reguleerivale seadusele, st käesolevas asjas Belgia seadusele, mille alusel abielu lahutati.
60 Kuna Belgia õiguses apellatsioonikohtu poolt esimese kohtuastme otsuse tühistamine muudab selle tagasiulatuvalt tühiseks, siis Tribunal de première instance de Bruxelles’i (Brüsseli esimese astme kohus) 25. märtsi 2013. aasta otsus, mis tühistab Juge de paix du canton de Overijse-Zaventemi (Overijse-Zaventemi kantoni rahukohus) 18. detsembri 2007. aasta otsuse, muutis viimase otsuse tagasiulatuvalt tühiseks ja taastas abielu lahutamise lepingus ette nähtud ülalpidamistoetuse maksmise, kuna seda ülalpidamistoetust käsitatakse seega nii, nagu ei oleks selle maksmist kunagi lõpetatud.
61 Seega, alates Tribunal de première instance de Bruxelles’i (Brüsseli esimese astme kohus) otsuse kuulutamisest 25. märtsil 2013, võttes arvesse hagejale abielu lahutamise lepingus ette nähtud ülalpidamistoetuse õiguse taastamist alates 1. septembrist 2006, tuleb hagejat tingimata käsitada nii, et tal on Belgia õiguse alusel õigus saada M. van Raani surma korral oma endiselt abikaasalt ülalpidamistoetust.
62 Siit järeldub, et Tribunal de première instance de Bruxelles’i (Brüsseli esimese astme kohus) 25. märtsi 2013. aasta otsuse tagajärjel kuulub hageja toitjakaotuspensioni saama õigustatud isikute hulka personalieeskirjade VIII lisa artikli 27esimese lõigu tähenduses.
63 Seda järeldust ei saa mõjutada komisjoni vastuväide, mille kohaselt selleks, et määrata kindlaks, kas ametniku või endise ametniku lahutatud abikaasal on õigus saada toitjakaotuspensioni personalieeskirjade VIII lisa artikli 27 alusel, tuleb võtta arvesse üksnes seda olukorda, mis esines ametniku või endise ametniku surmapäeval, arvestamata võimalikke tagasiulatuvaid muutusi selles olukorras. Nimelt, niisuguse vastuväite tunnustamine eiraks Belgia õigust, mille kohaselt ülalpidamistoetuse maksmise lõpetanud esimese astme kohtu otsuse tühistamine apellatsioonikohtu poolt taastab tagasiulatuvalt ülalpidamistoetuse maksmise.
64 Samuti ei saa nõustuda komisjoni argumendiga, mille kohaselt hageja toitjakaotuspensioni õiguse tunnustamine alates M. van Raani surmapäevast eirab personalieeskirjade artikli 80 kolmandat lõiku.
65 Sellega seoses vastab tõele, et personalieeskirjade artikli 80 kolmanda lõiguga on vastuolus see, kui samal ajavahemikul tunnustatakse nii ametniku või endise ametniku lahutatud abikaasa õigust saada toitjakaotuspensioni kui ka ametniku või endise ametniku lapse õigust saada tema surmapäeval kõrgendatud määraga orvupensioni.
66 Igal juhul, käesolevas asjas, samal ajal kui alates 1. septembrist 2006 taastati hagejale abielu lahutamise lepingu alusel maksmisele kuuluva ülalpidamistoetuse maksmine ja sellest tulenevalt tekkis hagejal õigus saada toitjakaotuspensioni alates M. van Raani surmast, võttis Tribunal de première instance de Bruxelles’i (Brüsseli esimese astme kohus) 25. märtsi 2013. aasta otsus tagasiulatuvalt õigusliku aluse komisjoni otsuselt, millega alates juulist 2008 määrati surnud M. van Raani ja hageja lapsele kõrgendatud määraga orvupension.
67 Lõpuks tuleb meeles pidada, et personalieeskirjade VIII lisa artikli 27 eesmärk on anda ametniku või endise ametniku lahutatud abikaasale, kes sai ametniku või endise ametniku surma ajal viimaselt ülalpidamistoetust, võimaluse saada pärast surma jätkuvalt toimetulekut tagavad elatusvahendid. Niisiis ei saa ametniku või endise ametniku lahutatud abikaasa toitjakaotuspensionist ja seega tema toimetulekut tagavatest elatusvahenditest ilmajätmine mingil juhul olla põhjendatud ainuüksi seetõttu, et toitjakaotuspensioni, mida ta sai siseriikliku õiguse alusel, maksmine lõpetati enne ametniku või endise ametniku surma ja taastati seejärel pärast ametniku surma.
– Küsimus, kas personalieeskirjade VIII lisa artiklis 42 ette nähtud aegumistähtaeg oli hagejale kohaldatav
68 Personalieeskirjade VIII lisa artikkel 42 näeb ette, et „[k]ui ametnik või vanaduspensioni või invaliidsustoetust saav endine ametnik sureb ja tema pärijad ei ole taotlenud oma pensioni või toetust ühe aasta jooksul tema surma kuupäevast, kaotavad nad oma õiguse, kui nad ei tõenda, et tegemist oli vääramatu jõuga“.
69 Personalieeskirjade VIII lisa artikli 42 sõnastusest endast tuleneb, et selles ette nähtud aegumistähtaega kohaldatakse üksnes juhul, kui surnud ametniku või endise ametniku õigusjärglastel on surmapäeval õigus saada pensioni või toetust.
70 Järelikult ei kuulu personalieeskirjade VIII lisa artikli 42 kohaldamisalasse ametniku või endise ametniku õigusjärglased, kellel – nagu käesolevas asjas – ei ole ametniku surmapäeval õigus saada pensioni või toetust, vaid kelle õigust pensionile või toetusele tunnustatakse siseriikliku kohtuotsusega alles pärast surma tagasiulatuvalt.
71 Käesoleval juhul, nagu juba öeldud, ei olnud hagejal M. van Raani surmapäeval õigust toitjakaotuspensionile, kuna abielu lahutamise lepingus ette nähtud ülalpidamistoetuse maksmine oli eelnevalt Juge de paix du canton de Overijse-Zaventemi (Overijse-Zaventemi kantoni rahukohus) 18. detsembri 2007. aasta otsusega lõpetatud ja selle maksmine ei olnud veel apellatsioonikohtu poolt tagasiulatuvalt taastatud.
72 Seetõttu on komisjon, tuginedes vaidlusaluses otsuses asjaolule, et kuna hageja ei olnud M. van Raani surmale järgnenud aastal esitanud taotlust pensioniõiguste määramiseks, siis oli ta kaotanud oma õigused personalieeskirjade VIII lisa artikli 42 alusel, rikkunud õigusnormi.
73 Lahendamist vajab küsimus, kas hageja pidi ette nähtud tähtajaks sellegipoolest esitama taotluse toitjakaotuspensioni õiguste määramiseks.
74 Sellega seoses tuleb märkida, et kuna personalieeskirjades puudub igasugune säte, mis kehtestab surnud ametniku või endise ametniku õigusjärglastele, kes on käesoleva kohtuotsuse punktis 70 kirjeldatud olukorras, tähtaja, et esitada taotlus nende pensioni või toetuse õiguste määramiseks, on Avaliku Teenistuse Kohtu ülesanne see tühik täita (vt analoogia alusel Euroopa Investeerimispanga ja selle töötajate vaheliste vaidluste korral hagi esitamise tähtaegade kohta kohtuotsus Dunnett jt vs. EIP, T‑192/99, EU:T:2001:72, punkt 51).
75 Nimelt, õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtted, mis on liidu õiguse üldpõhimõtted, on takistuseks sellele, et institutsioonid ja füüsilised isikud saaksid toimida ilma ajaliste piiranguteta, mis ohustaks muu hulgas väljakujunenud õiguslike olukordade stabiilsust, ning nõuavad mõistlikust tähtajast kinnipidamist (vt analoogia alusel, mis puudutab kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaegu, kohtumäärus Marcuccio vs. komisjon, T‑157/09 P, EU:T:2010:403, punkt 42).
76 Seega leiab Avaliku Teenistuse Kohus, et õiguskindluse põhimõttest tulenevalt on surnud ametniku või endise ametniku õigusjärglased, kes on käesoleva kohtuotsuse punktis 70 kirjeldatud olukorras, siiski kohustatud taotlema oma pensioni- või toetuseõiguste määramist mõistliku aja jooksul, mis hakkab kulgema siseriikliku kohtuotsuse, millega tunnustatakse tagasiulatuvalt nende pensioni ja toetuse saamise õigust, kättetoimetamise kuupäevast alates.
77 Kuigi käesolevas asjas ei võimalda toimiku materjalid määrata täpselt kindlaks kuupäeva, millal Tribunal de première instance de Bruxelles’i (Brüsseli esimese astme kohus) 25. märtsi 2013. aasta otsusest hagejale teatati, toimus see teavitamine tingimata mitte varem kui 25. märtsil 2013.
78 Hageja palus määrata oma toitjakaotuspensioni õigused alates 29. aprillist 2013, st tähtaja jooksul, mida tuleb käesoleva asja asjaolusid arvestades käsitada mõistlikuna.
79 Seega tuleb tõdeda, et hageja ei kaotanud oma toitjakaotuspensioni õigusi, kui ta esitas taotluse pensioniõiguste määramiseks.
80 Komisjon väidab siiski, et hageja oleks igal juhul pidanud teda M. van Raani surmale järgnenud aastal teavitama oma isiklikust olukorrast ja täpsemalt teatama talle, et abielu lahutamise lepingu alusel oli tal õigus saada M. van Raanilt ülalpidamistoetust, et selle ülalpidamistoetuse maksmine lõpetati Juge de paix du canton de Overijse-Zaventemi (Overijse-Zaventemi kantoni rahukohus) 18. detsembri 2007. aasta otsusega ning et tema esitatud apellatsioonkaebus selle otsuse peale oli Tribunal de première instance de Bruxelles’i (Brüsseli esimese astme kohus) menetluses.
81 Igal juhul ei saa järeldada ei personalieeskirjade VIII lisa artikli 42 sõnastusest ega ülesehitusest, et hageja oleks olnud kohustatud esitama komisjonile niisugust teavet, kuna see säte piirdub surnud ametniku või endise ametniku õigusjärglastele, kes on tegelikult pensioni või toetust saama õigustatud isikud, tähtaja kehtestamisega oma pensioniõiguste määramise taotlemiseks.
82 Järelikult see, et hageja ei esitanud komisjonile teavet oma isikliku olukorra kohta, eeskätt apellatsioonkaebuse kohta, mille ta oli esitanud Juge de paix du canton de Overijse-Zaventemi (Overijse-Zaventemi kantoni rahukohus) 18. detsembri 2007. aasta otsuse peale, on täiesti asjassepuutumatu osas, milles see puudutab küsimust, kas ta oli õigel ajal taotlenud oma toitjakaotuspensioni õiguste määramist.
83 Kõigest eeltoodust järeldub, et vaidlusalune otsus tuleb tühistada, ilma et oleks vajalik uurida teisi hagi ainsa väite põhjenduseks esitatud etteheiteid.
Kohtukulud
84 Kodukorra artikli 101 alusel, ilma et see piiraks kodukorra teise osa kaheksanda peatüki teiste sätete kohaldamist, kannab kaotaja pool enda kohtukulud ja temalt mõistetakse välja vastaspoole kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Sama kodukorra artikli 102 lõikes 1 on sätestatud, et kui õiglus seda nõuab, võib Avaliku Teenistuse Kohus otsustada, et kaotanud pool kannab enda kohtukulud, kuid temalt mõistetakse välja vaid osa vastaspoole kohtukuludest või ei mõisteta neid temalt üldse välja.
85 Käesoleva kohtuotsuse põhjendustest tuleneb, et kohtuvaidluse on kaotanud komisjon. Hageja on oma nõuetes sõnaselgelt nõudnud kohtukulude väljamõistmist komisjonilt. Kuna käesoleva kohtuasja asjaolude puhul ei ole põhjendatud kodukorra artikli 102 lõike 1 kohaldamine, tuleb jätta komisjoni kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja hageja kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes
AVALIKU TEENISTUSE KOHUS (teine koda)
otsustab:
1. Tühistada 3. juuni 2013. aasta otsus, millega Euroopa Komisjon keeldus maksmast J. Borghansile toitjakaotuspensioni.
2. Jätta Euroopa Komisjoni kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja J. Borghansi kohtukulud.
Bradley | Kreppel | Rofes i Pujol |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 23. märtsil 2015 Luxembourgis.
kohtusekretär | | koja president |