KOHTUJURISTI ETTEPANEK
NILS WAHL
esitatud 30. novembril 2017(1)
Kohtuasi C‑426/16
Liga van Moskeeën en Islamitische Organisaties Provincie Antwerpen VZW jt
versus
Vlaams Gewest
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Nederlandstalige rechtbank van eerste aanleg Brussel (Brüsseli hollandikeelne esimese astme kohus, Belgia))
Eelotsusetaotlus – Loomade kaitse surmamisel – Erilised tapmisviisid – Islami ohverduspüha – Määrus (EÜ) nr 1099/2009 – Artikli 4 lõige 4 – Ilma uimastuseta riitusliku tapa kohustus tegevusloaga tapamajades – Määrus (EÜ) nr 853/2004 – Tapamajadele tegevusloa andmise tingimused – Kehtivus – ELTL artikkel 13 – Rahvuslike tavade austamine usuriitustes – Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 10 – Usuvabadus – Piirang – Põhjendatus
1. Riituslikku loomade tapmist on juba pikka aega tunnustatud Euroopa õigusaktides, mis reguleerivad loomade surmamist usuvabaduse paratamatu tagajärjena. Liidu seadusandja soov ühitada kultusvabaduse kaitset loomade heaolu kaitsega avaldus juba direktiivi 74/577/EMÜ(2) vastuvõtmise ajal ja on endiselt olemas praegu kehtivas määruses (EÜ) nr 1099/2009(3).
2. Käesolev eelotsusetaotlus puudutab artikli 4 lõike 4 kehtivust koostoimes määruse nr 1099/2009 artikli 2 punktiga k. Selles palutakse Euroopa Kohtul otsustada, kas usuvabaduse põhiõiguse seisukohast on kehtiv õigusnorm, mis näeb ette, et loomade tapmine ilma uimastuseta, mida nõuavad teatavad usuettekirjutused, võib toimuda ainult tegevusloaga tapamajades,(4) mis vastavad kõikidele selles valdkonnas kohaldatavatele õigusnormidele.
3. See taotlus esitati kohtuvaidluses, mille pooled on ühelt poolt mitmesugused islamiühendused ja mošeede katuseorganisatsioonid Flandria piirkonnas (edaspidi „põhikohtuasja kaebajad“) ning teiselt poolt Vlaams Gewest (Flandria piirkond, Belgia) ning mis käsitleb loomade heaolu eest vastutava Flandria ministri otsust alates 2015. aastast enam mitte lubada islami ohverduspüha (Aïd-el-Adha)(5) ajal ilma uimastuseta riituslikku tapmist selle piirkonna valdades ajutiselt sisse seatud tapmiskohtades.
4. Kohe alguses on vaja täpsustada, mis küsimuse käesolev kohtuasi täpselt tõstatab. Käesoleval juhul ei ole küsimus üldsegi mitte loomade ilma uimastamata tapmise täielikus keelus, mille üle praegu paljudes liikmesriikides vaieldakse(6), vaid hoopis materiaalsetes seadmestikutingimustes ja tegevusalastes kohustustes, mida tuleb tapmisel Euroopa Liidu asjakohaste õigusnormide alusel järgida. Seega tekib küsimus, kas nõue, et tapmine peab toimuma määruse nr 1099/2009 artikli 2 punkti k tähenduses tapamajas, mis on üldkohaldatav reegel kasutatavast tapaliigist olenemata, kujutab endast usuvabaduse piiramist.
5. Leian käesoleval juhul, et ükski käesoleva kohtuasja raames nimetatud asjaoludest ei mõjuta määruse nr 1099/2009 kehtivust. Reegel, et loomi tohib põhimõtteliselt tappa ainult tegevusloaga tapamajades, on täiesti neutraalne reegel, mis on kohaldatav sõltumata asjaoludest ja valitud tapaliigist. Minu arvates on meile esitatud problemaatika seotud pigem tapamajade konjunktuuriliste võimsuseprobleemidega teatavates geograafilistes piirkondades islami ohverduspüha ajal – ja lõppkokkuvõttes kuludega, mida tuleb kanda usuettekirjutuse täitmiseks – kui liidu õigusnormidest tulenevate nõuetega, kuna nendes õigusnormides on viidud tasakaalu ühelt poolt õigus usuvabadusele ja teiselt poolt eelkõige inimeste tervise kaitse, loomade heaolu ja toiduohutuse nõuded.
I. Õiguslik raamistik
A. Määrus nr 1099/2009
6. Määruses nr 1099/2009 on kehtestatud ühised loomade heaolu kaitse eeskirjad nende tapmisel või surmamisel liidus.
7. Määruse nr 1099/2009 artikli 2 punktist k nähtub, et selle määruse tähenduses on „„tapamaja“ määruse (EÜ) nr 853/2004 reguleerimisalasse kuuluv ettevõte maismaaloomade tapmiseks“.
8. Määruse nr 1099/2009 artiklis 4 on sätestatud:
„1. Loomi tohib surmata üksnes pärast uimastamist, mida tehakse vastavalt I lisas sätestatud meetoditele ning nende meetodite kohaldamisega seonduvatele erinõuetele. Teadvuse ja tundlikkuse puudumine tagatakse kuni loomade surmani.
[…]
4. Lõike 1 nõudeid ei kohaldata loomade suhtes, kelle puhul teatud religioossete rituaalide tõttu kasutatakse erilisi tapmisviise, tingimusel et tapmine toimub tapamajas.“
B. Määrus nr 853/2004
9. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määruse nr 853/2004, millega sätestatakse loomset päritolu toidu hügieeni erireeglid(7), artiklis 4 on sätestatud:
„1. Toidukäitlejad viivad turule ühenduses valmistatud loomset päritolu tooteid üksnes siis, kui need on valmistatud ja neid on käsitsetud eranditult ettevõtetes:
a) mis vastavad määruse (EÜ) nr 852/2004 asjakohastele nõuetele, käesoleva määruse II ja III lisa ning toidualaste õigusnormide muudele asjakohastele nõuetele
ja
b) mille pädev asutus on registreerinud või, kui see on nõutav kooskõlas lõikega 2, tunnustanud.
[…]“
10. Määruse nr 853/2004 artikli 10 „II ja III lisa muutmine ja kohandamine“ lõigetes 4–8 on ette nähtud, et liikmesriigid võivad teatavatel tingimustel ja korras võtta siseriiklikke meetmeid, millega kohandatakse III lisa sätteid, mille hulgas on II peatükis „Nõuded tapamajadele“.
II. Põhikohtuasi, eelotsuse küsimus ja menetlus Euroopa Kohtus
11. Islami ohverduspüha peetakse igal aastal kolm päeva(8). Praktiseerivad moslemid peavad enda usukohuseks tappa või lasta tappa eelistatavalt selle püha esimesel päeval loom,(9) kelle liha süüakse seejärel osaliselt pereringis ja osaliselt jagatakse puudust kannatavatele inimestele, naabritele ja kaugematele sugulastele.
12. Nagu Euroopa Kohtule esitatud toimikust nähtub, valitseb Belgias enamiku moslemite seas üksmeel, mida väljendab teoloogide kogu selle riigi moslemite esindusorganis Exécutif des musulmans, et riituslik tapmine peab toimuma ilma uimastuseta ja muude riituse ettekirjutuste järgi.
13. Loomakaitset ja loomade heaolu käsitleva 14. augusti 1986. aasta seaduse artikli 16 lõike 2 rakendamiseks nägi kuninga 11. veebruari 1988. aasta määrus (muudetud 25. märtsi 1998. aasta kuninga määrusega) ette, et Belgias võib usuriitusega ette nähtud loomade tapmist läbi viia ainult tavalises tapamajas (edaspidi „tegevusloaga tapamajad“) või „asutustes, millele on põllumajandusvaldkonna eest vastutav minister andnud loa pärast kooskõlastamist ministriga, kelle vastutusalasse kuulub rahvatervis“(10).
14. Neid õigusnorme kohaldades oligi Belgia föderaalminister 1998. aastast alates igal aastal heaks kiitnud ajutisi tapmiskohti, mis olid ühes tegevusloaga tapamajadega võimaldanud tagada riituslikud tapmised islami ohverduspüha ajal, korvates nii nende tapamajade ebapiisava võimsuse seoses nõudluse kasvuga sellel perioodil(11). Riiklik rahvatervise, toiduahela ohutuse ja keskkonnaamet oli pärast kooskõlastamist moslemikogukonnaga eri aegadel avaldanud kuni 2013. aastani islami ohverduspüha korraldamise „juhendi“ (Handleiding voor de Organisatie van het Islamitisch Offerfeest), mis nägi täpselt ette soovitused lisaks tegevusloaga tapamajadele ajutiste tapmiskohtade avamiseks ja käitamiseks.
15. Pärast kuuendat riigireformi alates 1. juulist 2014 anti pädevus loomade heaolu vastutusalas üle piirkondadele. Nii võttis Flandria piirkond selle aasta islami ohverduspüha korraldamise juhendamiseks oma territooriumil omakorda vastu 2013. aasta föderaaljuhendiga sarnase juhendi, milles oli märgitud, et ajutisi tapmiskohti võidakse lubada pädeva ministri eraldi heakskiidul kindlaksmääratud perioodiks, tingimusel et mõistlikul kaugusel asuvas tegevusloaga tapamajas puudub piisav tapavõimsus, ja eeldusel et nendes tapmiskohtades järgitakse teatud seadmestikutingimusi ja tegevusalaseid kohustusi.
16. Loomade heaolu eest vastutav Flandria minister tegi 12. septembril 2014 teatavaks, et alates 2015. aastast ta enam ei väljasta heakskiite ajutiste tapmiskohtade jaoks, kus oleks võimalik islami ohverduspüha ajal riituslikku tapmist läbi viia, põhjusel, et niisugused heakskiidud oleksid vastuolus liidu õigusega, eelkõige määruse nr 1099/2009 sätetega(12).
17. 4. juunil 2015 saatis see minister seega Flandria linnapeadele (bourgemeester) ringkirja (edaspidi „vaidlusalune otsus“), millega ta teatas neile, et alates 2015. aastast peavad kõik loomade ilma uimastuseta tapmised, isegi islami ohverduspüha raames, toimuma ainult tegevusloaga tapamajades.
18. Selles kontekstis algatasidki põhikohtuasja kaebajad mitu kohtuasja ja pöördusid nimelt 5. veebruaril 2016 Flandria piirkonna vastu Nederlandstalige rechtbank van eerste aanleg Brussel’isse (Brüsseli hollandikeelne esimese astme kohus, Belgia).
19. Põhikohtuasja kaebajad väitsid, et isegi kui oletada, et määrust nr 1099/2009 loetakse islami ohverduspüha ajal toimuvale riituslikule tapmisele kohaldatavaks – mida nad vaidlustavad(13) –, tuleks tõstatada küsimus määruse nr 1099/2009 artikli 4 lõikes 4 koostoimes selle määruse artikli 2 punktiga k sätestatud reegli kehtivusest, kuna see ühelt poolt rikub nende sõnul õigust usuvabadusele, mis on kaitstud Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikliga 10 ja 4. novembril 1950 Roomas allkirjastatud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse Euroopa konventsiooni (edaspidi „EIÕK“) artikliga 9, ning teiselt poolt ei austa islami ohverduspüha usuriituste alaseid Belgia tavasid, mis on tagatud ELTL artikliga 13.
20. Nederlandstalige rechtbank van eerste aanleg Brussel (Brüsseli hollandikeelne esimese astme kohus) leidis, et määruse nr 1099/2009 artikli 4 lõikes 4 koostoimes selle määruse artikli 2 punktiga k sätestatud reeglit rakendades piirab vaidlusalune otsus usuvabaduse kasutamist ja rikub usuriitustealaseid Belgia tavasid, sest see kohustab moslemeid riituslikku loomade tapmist islami ohverduspüha ajal läbi viima määruse nr 853/2004 kohaselt tegevusloa saanud tapamajades. Selle kohtu arvates ei ole piirang asjakohane ega proportsionaalne selleks, et vastata loomade heaolu ja rahvatervise kaitse õiguspärastele eesmärkidele.
21. Nendel tingimustel otsustas Nederlandstalige rechtbank van eerste aanleg Brussel (Brüsseli hollandikeelne esimese astme kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas määruse [nr 1099/2009] artikli 4 lõige 4 koosmõjus selle määruse artikli 2 punktiga k on kehtetu seetõttu, et see rikub [EIÕK] artiklit 9, [harta] artiklit 10 ja/või [ELTL] artiklit 13, kuna see näeb ette, et loomi, kelle puhul kasutatakse usuriitustega ettekirjutatud erilisi tapmisviise, võib uimastamata tappa ainult tapamajas, mis kuulub määruse [nr 853/2004] kohaldamisalasse, samal ajal kui Flandria piirkonna sellised tapamajad ei ole piisava võimsusega, et vastata ilma uimastuseta riitusliku tapmise nõudlusele, mida täheldatakse igal aastal islami ohverduspüha ajal, ning et ametiasutuste loal ja kontrolli all tegutsevaid ajutisi tapmiskohti ei ole otstarbekas ümber ehitada määruse [nr 853/2004] kohaldamisalasse kuuluvateks tapamajadeks, sest sellega seonduvad kulud ei ole silmas peetud loomade heaolu ja rahvatervise eesmärkide saavutamiseks mõistlikud ega nendega proportsionaalsed?“
22. ÜhendusedLiga van Moskeeën en Islamitische Organisaties Provincie Antwerpen VZW jt ja Global Action in the Interest of Animals VZW (edaspidi „GAIA“), Flandria piirkond, Eesti, Madalmaade ja Ühendkuningriigi valitsus ning nõukogu ja Euroopa Komisjon esitasid kirjalikud seisukohad.
23. Kohtuistung peeti 18. septembril 2017 ja sellel osalesid põhikohtuasja kaebajad, GAIA, Flandria piirkond, Ühendkuningriigi valitsus ning nõukogu ja komisjon.
III. Õiguslik analüüs
24. Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib määruse nr 1099/2009 artikli 4 lõike 4 koostoimes selle määruse artikli 2 punktiga k kehtivuse kohta seetõttu, et see väidetavalt rikub harta artiklit 10 ja EIÕK artiklit 9 ning ELTL artiklit 13. Usuvabaduse kasutamist ja usuriitustealaseid rahvatavasid piirab väidetavalt see, et need õigusnormid kehtestavad nõude, et loomade riituslik tapmine islami ohverduspüha ajal võib toimuda ainult tegevusloaga tapamajades. Viimaste all on mõeldud asutusi, mille puhul on nõutav riigi pädeva asutuse antud luba ja mis peavad selleks vastama tervele hulgale ehituse, planeeringu ja sisseseade „erinõuetele“, mis on sätestatud nimelt määruse nr 853/2004 III lisas.
25. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu kahtlused on tingitud sellest, et kuna Flandria piirkonnas asuvate tegevusloaga tapamajade tapavõimsus ei ole piisav, et vastata riitusliku tapa nõudluse kasvule islami ohverduspüha ajal, oleks vaja luua uusi tunnustatud asutusi. Ajavahemikul 1998–2014(14) tegutsenud endiste ajutiste tapmiskohtade ümberehitamine tegevusloaga tapamajadeks määruse nr 853/2004 tähenduses nõuaks aga eriti suuri rahalisi investeeringuid, mis lisaks sellele, et need ei tasu ennast terve aasta peale ära, oleksid loomade heaolu ja rahvatervise tagamise seisukohast ülearused.
26. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates takistab kohustus viia riituslik ilma uimastuseta tapmine läbi ainult tegevusloaga tapamajades paljudel praktiseerivatel moslemitel järgida oma usukohust tappa või lasta tappa islami ohverduspüha esimesel päeval loom riituse ettekirjutuste järgi ning piirab sellega põhjendamatult nende usuvabaduse kasutamist ega vasta õigus- ja haldusnormidele, nagu ka usuriitustealastele rahvakommetele.
27. Käesoleval juhul näib otstarbekas enne igasugust eelotsuse küsimuse sisulist analüüsimist otsustada selle küsimuse vastuvõetavuse üle, kuna selle seadsid rohkemal või vähemal määral otseselt kahtluse alla Flandria piirkond, Madalmaade ja Ühendkuningriigi valitsus ning nõukogu ja komisjon.
A. Eelotsuse küsimuse vastuvõetavus
1. Euroopa Kohtule esitatud seisukohad
28. Esitatud vastuväited ja reservatsioonid puudutavad peamiselt ühelt poolt esitatud küsimuse sõnastust, millest võib ekslikult aru saada nii, et probleem on määruses nr 1099/2009, ning teiselt poolt ja põhimõttelisemalt esitatud küsimuse asjakohasust, sest Flandria piirkonnas asuvate tapamajade ebapiisava võimsuse probleemil ei ole igal juhul määruste nr 853/2004 ja nr 1099/2009 sätete kohaldamisega seost.
29. Kõigepealt väitsid mõned huvitatud pooled (nimelt Flandria piirkond ja Ühendkuningriigi valitsus) esitatud küsimuse sõnastuse kohta, et kuna tapamajade heakskiitmise tingimused on määruses nr 853/2004 kindlaks määratud, võib võimalik usuvabaduse kasutamise piirang olla tingitud ainult sellest määrusest. Eelotsusetaotluse esitanud kohus on seega oma eelotsuse küsimuse ebaõigesti sõnastanud, sest see puudutab vastupidi määruse nr 1099/2009 artikli 4 lõike 4 kehtivust koostoimes selle määruse artikli 2 punktiga k.
30. Seejärel avaldasid mõned huvitatud pooled (nimelt Flandria piirkond, Madalmaade ja Ühendkuningriigi valitsus ning komisjon ja nõukogu) esitatud küsimuse asjakohasuse suhtes teatavaid reservatsioone, mis puutub Euroopa Kohtu vastuse tarvilikkusse põhikohtuasja lahendamiseks. Väideti eelkõige, et eelotsuse küsimus põhineb siseriiklikel faktilistel asjaoludel, millel puudub seos määruste nr 1099/2009 ja nr 853/2004 sätetega, mistõttu ei mõjuta need määruste kehtivust.
31. Probleemid seisnevad väidetavalt nimelt selles, et Flandria piirkonnas asuvate tegevusloaga tapamajade võimsus ei ole islami ohverduspüha ajal piisav ja et selleks, et vanu ajutisi tapmiskohti saaks vastavalt määrusele nr 853/2004 heaks kiita, on vaja investeerida suuri summasid. Sellega seoses väitsid nõukogu ja vähemal määral Flandria piirkond, et eelotsusetaotluse esitanud kohtule oleks olnud tarvilikum esitada Euroopa Kohtule mitte määruste nr 1099/2009 ja nr 853/2004 sätete kehtivuse hindamise kohta, vaid küsimus nende sätete tõlgendamise kohta, et saada selgitusi kaalutlusõiguse kohta, mis tuleb liikmesriikidele omistada nimelt heakskiitmise tingimuste kohandamiseks vastavalt konkreetsetele olukordadele, nagu see, mis tekib islami ohverduspüha ajal.
2. Õiguslik hinnang
32. Vastavalt kindlalt väljakujunenud kohtupraktikale võib Euroopa Kohus jätta liikmesriigi kohtu esitatud eelotsusetaotluse läbi vaatamata vaid siis, kui on ilmne, et liidu õigusnormi tõlgendamine, mida liikmesriigi kohus palub, ei ole mingil viisil seotud põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, või ka juhul, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada faktilised või õiguslikud asjaolud, mis on vajalikud talle esitatud küsimustele tarviliku vastuse andmiseks(15).
33. Esiteks, mis puutub küsimuse sõnastusse, siis olen arvamusel, et sellel ei puudu ilmselgelt seos põhikohtuasja tegelikkuse või esemega.
34. Vaidlusaluses otsuses (vt käesoleva ettepaneku punkt 17) antakse teada, et alates 2015. aastast ei ole ilma uimastuseta riituslik tapmine islami ohverduspüha ajal enam lubatud ajutistes tapmiskohtades, mis ei vasta määrusega nr 853/2004 kehtestatud nõuetele. On kindel, et see otsus võeti vastu määruse nr 1099/2009 artikli 4 lõikes 4 koostoimes selle määruse artikli 2 punktiga k ette nähtud reegli alusel, mis ise nõuab, et see riituslik tapmine peab toimuma määruse nr 853/2004 nõuetele vastavates asutustes.
35. Nendel kahel määrusel on eri eesmärgid: kui määrus nr 853/2004 on osa „hügieenipaketist“(16), siis määrus nr 1099/2009 käsitleb loomade heaolu kaitset surmamisel. Need kaks määrust on aga omavahel ikkagi seotud selle poolest, et need reguleerivad standardeid, millele peavad vastama tapamajade ehitus ja planeering, nagu ka seal kasutatavad seadmed.
36. Seega ei näi õige tunnistada eelotsuse küsimus vastuvõetamatuks põhjusel, et see on väidetavalt ebaõigesti sõnastatud. Seepärast ei saa minu arvates eelotsuse küsimuse vastuvõetavust kahtluse alla seada põhikohtuasjas asjassepuutuva liidu õigusnormi õigesti kindlakstegemise seisukohast.
37. Käesoleval juhul saab Euroopa Kohus anda tarviliku vastuse, kuna näib, et liikmesriigi kohus on esitanud piisavad andmed konkreetse juhtumi faktiliste asjaolude, kohaldatava liidu õiguse ning selle õiguse ja kohaldatavate siseriiklike õigusaktide vaheliste seoste kohta. Need andmed on võimaldanud kohtuvaidluse pooltel, liikmesriikide valitsustel ning teistel huvitatud isikutel esitada Euroopa Kohtule oma seisukohad, nagu seda kinnitab muide esitatud menetlusdokumentide sisu(17).
38. Samuti – ja kui just mitte laskuda ülemäärasesse formalismi – saab Euroopa Kohus minu arvates liidu õigusest välja tuua elemendid, mida on kohtuvaidluse eset arvestades vaja tõlgendada või mille kehtivust tuleb vajaduse korral hinnata.
39. Teiseks, mis puutub eelotsuse küsimuse asjakohasuse suhtes avaldatud kahtlustesse, siis neid oleks õige analüüsida pigem osas, kus analüüsitakse kohtuasja sisulisi küsimusi.
40. Juhin tähelepanu sellele, et põhikohtuasi käsitleb võimalust seada esmase õiguse, nimelt usuvabadust käsitlevate harta ja ELTL sätete seisukohast küsimärgi alla kohustus viia ilma uimastuseta riituslikud tapmised läbi tegevusloaga tapamajas, arvestades selle kohustuse võimalikku finantsmõju võimalusele viia niisuguseid tapmisi läbi islami ohverduspüha ajal.
41. Kuigi, ja nagu ma järgnevas arutluskäigus hiljem selgitan, õige paljude huvitatud poolte väljendatud esialgsed reservatsioonid ei võimalda küll käesolevat eelotsusetaotlust kohe kohtuvaidluse lahendamiseks asjassepuutumatuks ja seega vastuvõetamatuks tunnistada, väärivad nad seevastu kogu tähelepanu käesoleva eelotsusetaotluse sisuliste küsimuste analüüsimisel. Selles analüüsis tuleks nimelt kindlaks määrata, kas usuvabaduse kasutamise ja usuriitustealaste rahvakommete väidetav piirang on tõepoolest tingitud põhikohtuasjas kahtluse alla seatud liidu õigusnormidest.
42. Selle raames tuleks seega analüüsida, kas need õigusnormid, mis käsitlevad konkreetselt ainult seda, kuidas peab igat liiki tapmine praktikas toimuma, olgu see siis riituslik tapmine või mitte, võivad puudutada põhikohtuasja keskset probleemi, mis puudutab konkreetselt praegu olemas olevate alaliste tegevusloaga tapamajade võimekust vastata kogu riitusliku tapa nõudlusele islami ohverduspüha ajal(18).
43. Kõiki neid põhjendusi arvestades ja koostöö vaimus, mis peab liikmesriikide kohtute ja Euroopa Kohtu suhetes valitsema, olen arvamusel, et käesolev eelotsusetaotlus on täiesti vastuvõetav.
B. Sisulised küsimused
1. Sissejuhatavad märkused
44. Taustaks on minu arvates oluline esitada kahte tüüpi üldised märkused. Esimesed puudutavad nende eeskirjade ja põhimõtete kindlaksmääramist, mille seisukohast määruse nr 1099/2009 sätete kehtivus käesoleval juhul kahtluse alla seatakse. Teised puudutavad põhimõttelisemalt asjaolu, et vastupidi sellele, mida võidakse väita mõnes Euroopa Kohtule esitatud seisukohtadest, peaks Euroopa Kohus käesoleval juhul hoiduma sekkumast teoloogilisse arutellu islami ohverduspüha ajal tapa usukohustuse ulatuse üle.
a) Eeskirjad ja põhimõtted, mille seisukohast seatakse määruse nr 1099/2009 artikli 4 lõike 4 sätete kehtivus koostoimes selle määruse artikli 2 punktiga k kahtluse alla
45. Tuleks märkida, et eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab oma eelotsuse küsimuses harta artiklile 10, EIÕK artiklile 9 ja lõpuks ELTL artiklile 13.
46. Sellisel juhul näib mulle, et Euroopa Kohus peab võima piirduda sellega, et hindab, kas esineb harta artiklis 10 sätestatud „mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabaduse“ piiramine.
47. Mis puutub viitesse EIÕK artiklile 9, siis Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et kuigi – nagu seda kinnitab ELL artikli 6 lõige 3 – EIÕK‑ga tagatud põhiõigused on liidu õiguse üldpõhimõtted ning kuigi harta artikli 52 lõikes 3 on sätestatud, et hartas sisalduvate selliste õiguste tähendus ja ulatus, mis vastavad EIÕK‑ga tagatud õigustele, on samad, mis on neile nimetatud konventsiooniga ette nähtud, ei kujuta viimane endast liidu õiguskorda ametlikult integreeritud õigusakti, seni kuni liit ei ole selle konventsiooniga ühinenud(19).
48. Seega saab liidu teisese õiguse kehtivust kontrollida ainult hartaga tagatud põhiõiguste alusel(20). Harta artikli 52 lõikes 3 on harta artikli 10 kohta täpsustatud, et harta artikli 10 lõikega 1 tagatud õigus vastab EIÕK artikliga 9 tagatud õigusele. Sellel on viimati nimetatud artikliga sama tähendus ja ulatus. Selle õiguse tõlgendamine Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi „EIK“) poolt võib olla teataval määral asjassepuutuv – ja on kindlasti inspiratsiooniks – harta artikli 10 tõlgendamisel. Euroopa Kohus on otsustanud, et EIK praktikat tuleb harta tõlgendamisel arvesse võtta(21).
49. Mis puutub viitesse ELTL artiklile 13, mis nõuab eelkõige, et liikmesriigid võtaksid arvesse loomade heaolu, respekteerides samal ajal „liikmesriikide õigus- või haldusnorme ja tavasid, mis iseäranis käsitlevad riitusi“, siis tuleb tõdeda, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei märgi täpselt, milliseid tavasid või õigusnorme ta silmas peab.
50. Isegi kui oletada, et eelotsusetaotlusest nähtub, et tegelikult peetakse silmas Flandria piirkonnas kuni 2014. aastani järgitud tava, mis võimaldas kasutada ajutisi ilma tegevusloata tapmiskohti, et toime tulla riituslike tapmiste tippnõudlusega, mida täheldatakse islami ohverduspüha ajal, näib selgelt, et isegi kui seda tava saaks pidada usutavaks, on selle analüüsimine peamises osas segi aetud vaidlusaluste õigusnormide kehtivuse analüüsimisega harta artiklis 10 osutatud usuvabaduse seisukohast.
b) Islami ohverduspüha ajal (ilma uimastuseta) tapmise usukohustuse ulatus
51. Käesolevas kohtuasjas väideti, et ilma uimastuseta tapmist ja konkreetsemalt tapakohustust islami ohverduspüha ajal ei tule tingimata mõista islamiusu vääramatu kohustusena ja et seega põhineb eelotsuse küsimus ekslikul eeldusel.
52. Konkreetselt ühendus GAIA rõhutas, et mõned moslemikogukonna esindajad on arvamusel, et elektronarkoos või iga muu samalaadne tapmiseelne uimastusviis, mis ei mõjuta looma elulisi funktsioone ja eelkõige looma vere väljalaskmist (mis eeldab, et loom võib uuesti teadvusele tulla, kui veristamist ei toimu), on moslemiusu ettekirjutustega kooskõlas(22).
53. Samamoodi märgiti, et teatud hulk islamimaid impordivad ja toodavad sildiga „halal“ tähistatud liha, mis on saadud looma tapmisel uimastusega(23).
54. Lõpuks konkreetsemalt islami ohverduspüha ajal looma tapmise usukohustuse kohta märgiti ka, et paljud moslemi targad ja praktiseerijad leiavad, et see tapmine ei pea toimuma tingimata selle püha esimesel päeval. Samuti on väidetavalt üha kasvavaks suundumuseks arvestada, eelkõige nooremate praktiseerivate moslemite hulgas, et looma tapmise selle püha ajal võib asendada annetusega.
55. Minu arvates ei ole Euroopa Kohtu ülesanne otsustada, kas loomade uimastamise kasutamine on tõepoolest moslemiusuga keelatud või kas, vastupidi, ja nagu väitis kohtuistungil tungivalt GAIA, seda peavad õigeks ainult teatavad usuvoolud.
56. Kuna Euroopa Kohtule esitatud toimiku kohaselt näib, et käesoleval juhul valitseb enamiku moslemite hulgas Belgias üksmeelne arvamus, mida väljendas teoloogide kogu selle riigi moslemite esindusorganis, et riituslik tapmine peab toimuma ilma uimastuseta, olgu see siis pöörduv või mitte, saame selle üksnes teadmiseks võtta.
57. Samuti ei näi otstarbekas kindlaks määrata, kas kõik moslemid tajuvad seda nõuet fundamentaalse usukohustusena või kas selle kohustuse täitmisele on võimalikku alternatiivi. Nagu komisjon oma kirjalikes seisukohtades märkis, saame üksnes teadmiseks võtta, et on olemas teatavaid usuvoole. Euroopa Kohtu ülesanne ei ole otsustada teatavate usulausete või -ettekirjutuste ortodokssuse või heterodokssuse üle.
58. Järelikult ja, nagu väljendas teiste sõnadega eelotsusetaotluse esitanud kohus, on ilma uimastuseta tapmine islami ohverduspüha ajal ikkagi usuettekirjutus, millel on usuvabaduse kaitse ja seda sõltumata sellest, kas islamis on võimalikke erinevaid usuvoole või alternatiivseid lahendusi, kui seda kohustust ei ole võimalik täita(24).
59. Siinkohal saan ma vaid ühineda eelotsusetaotluse esitanud kohtu ja enamiku huvitatud poolte avaldatud seisukohaga, et riituslik tapmine islami ohverduspüha ajal on tõepoolest „usuriitus“ määruse nr 1099/2009 artikli 2 punkti g tähenduses ja kuulub seega usuveendumuse väljendusena harta artiklis 10 ja EIÕK artiklis 9 sätestatud usuvabaduse kasutamise alla.
60. See seisukoht on minu arvates pealegi täielikult kooskõlas EIK kohtupraktikaga, milles leitakse, et riituslik tapmine on usutav, mistõttu kuulub see eespool nimetatud õigusnormide kohaldamisalasse(25).
61. Samamoodi, ja kuigi mõned huvitatud pooled pidasid vajalikuks selle aspekti üle arutada, et kindlaks määrata, kas Flandria piirkonnas on või ei ole islami ohverduspüha tähistamise ajal tapavõimsuse probleem, ei ole minu arvates soovitav, et Euroopa Kohus sekkuks küsimusse, kas riituslik tapmine peab teoloogilisest vaatepunktist toimuma tingimata selle püha tähistamise esimesel päeval või võib see toimuda ka kolmel järgneval päeval(26).
62. Kui need sissejuhatavad täpsustused on tehtud, tuleks nüüd arutada, kas määruse nr 1099/2009 artikli 4 lõikes 4 koostoimes selle määruse artikli 2 punktiga k osutatud kohustus viia läbi ilma uimastuseta tapmine tegevusloaga tapamajades piirab selle usuvabaduse kasutamist või mitte.
2. Usuvabaduse kasutamise ja usuriitustealaste rahvakommete piirangu esinemine
63. Kõigepealt selgitan üldjoontes loomade tapmise valdkonnas, olenemata valitud tapmisviisist (st looma uimastamisega või ilma) kohaldatavaid üldeeskirju, mis tulenevad määrusest nr 853/2004 „hügieenipaketi“ vastuvõtmise raames. Seejärel selgitan, millistel põhjustel ei saa määruse nr 1099/2009 artikli 4 lõike 4 sätted koostoimes selle määruse artikli 2 punktiga k – määrus, mis – tuletan meelde – taotleb peamiselt loomade heaolu kaitse eesmärki – kanda endas usuvabaduse piirangut.
a) Määruse nr 853/2004 alusel tapmisele üldiselt kohaldatavad üldeeskirjad
64. Loomseid toiduaineid tuleb valitud tapmisviisist olenemata toota ja turustada rangete normide järgi, mille esmane eesmärk on tagada toiduhügieen ja ‑ohutus(27).
65. Määrusega nr 853/2004 loomsetele toiduainetele, mis võivad kujutada erilisi ohte, kohaldatavate täpsete hügieenieeskirjade väljatöötamise esmane ja fundamentaalne eesmärk on kehtestada kõrgetasemelised hügieenistandardid eelkõige selleks, et vältida ohtu inimeste tervisele(28). Nendes eeskirjades on seega sätestatud üldised põhimõtted „eelkõige seoses tootjate ja pädevate asutuste kohustustega, [mis puudutavad] struktuurilisi, tegevus- ja hügieeninõudeid ettevõtetele, ettevõtete heakskiitmise korda, nõudeid ladustamisele ja transpordile ning tervisemärkidele“(29). Määrus nr 853/2004 näeb seega ette konkreetsed nõuded eelkõige tapamajade ehituse, planeeringu ja sisseseade kohta. Selle määrusega kooskõlas saab heaks kiita ainult nendele nõuetele vastavad tapamajad.
66. Kehtestatud süsteemi kindluse ja tulemuslikkuse tagamiseks ja siseturu nõuetekohase toimimise kindlustamiseks(30) näib tingimata vajalik, et nendest nõuetest peaksid kinni kõik liikmesriigid ja kõik sektori tootjad ja käitajad(31). Kuigi teatud paindlikkus võib olla lubatav, ei või see mingil juhul seada ohtu toiduhügieenialaseid eesmärke(32).
67. Seega on esmatähtis, et nõudeid tapamajadele, mida saab määruse nr 853/2004 alusel heaks kiita, kohaldataks olenemata sellest, kas tapmisel kasutatakse uimastust või mitte. Üldisel kohustusel kasutada tegevusloaga tapamajasid on kasutava tapmisviisiga (st olgu see siis riituslik või mitte) vaid vähene seos. Peale selle ei põhine see kohustus ainult loomade heaolu kaitse kaalutlustel, vaid „hügieenipaketist“ tulenevatel kohustustel, nagu need on nimelt sätestatud määruses nr 853/2004.
68. Määruse nr 1099/2009 artikli 4 lõikest 4 tulenev nõue, et tapmine peab toimuma tegevusloaga tapamajas, mis vastab kõikidele selle määruse III lisas sätestatud nõuetele, aitab nimelt tagada toiduohutuse, olenemata sellest, millist tapmismeetodit kasutatakse. See viimane nõue, mis pealegi, nagu kinnitasid põhikohtuasja kaebajad, ei lähe vastuollu moslemi usuettekirjutustega, ei muutu seetõttu vähem tähtsaks, et looma tapmine toimub ilma looma eelnevalt uimastamata.
b) Määruse nr 1099/2009 sätetest tulenevate loomade heaolu eeskirjadega usuvabadusele avaldatava mõju analüüs
69. Märgin, et määruse nr 1099/2009 artikli 4 lõike 4 kehtivus seati põhikohtuasjas kahtluse alla vaieldamatult loomade heaolu eest vastutava Flandria ministri 12. septembri 2014. aasta teadaande tõttu, mille kohaselt ta alates 2015. aastast ajutiste tapmiskohtade heakskiite enam ei väljasta põhjusel, et niisugune heakskiitmine oleks selle määruse sätetega vastuolus(33).
70. Viimati nimetatud õigusnormide kehtivuse kahtluse alla seadmine usuvabaduse seisukohast näib mulle aga vähemasti paradoksaalne.
71. Nimelt on oluline meelde tuletada, et sellest ajast peale kohaldatava õiguse alusel kehtib uimastusega tapmise põhimõte. Määruse nr 1099/2009 artikli 4 lõige 1 näeb ette, et loomad surmatakse alles pärast uimastamist vastavalt selle määruse I lisas nimetatud meetoditele ja ettekirjutustele.
72. Määruse nr 1099/2009 artikli 4 lõikes 4 on kultusvabaduse ja loomade heaolu kaalumise jätkuks ja arvestades selle määruse eesmärki, s.o loomade heaolu nende surmamisel käsitlevate õigusnormide ühtlustamine, siiski praegu ette nähtud erand loomade ilma uimastuseta riitusliku tapmise jaoks tapamajades.
73. Määruse nr 1099/2009 põhjenduses 18 on märgitud, et kuna selle määruse artikli 4 lõige 4 näeb ette erandi selle artikli lõikes 1 sätestatud üldreeglist, et loomi surmatakse ainult pärast uimastamist, soodustab see tegelikult ilma uimastuseta riituslikku tapmist, ja seda teatavate usuettekirjutuste järgimiseks.
74. Seevastu ja vastupidi sellele, mida võiks põhikohtuasja kaebajate argumentidest aru saada, ei näe see õigusnorm ette ühtegi täiendavat spetsiifilist nõuet, mis oleks kohaldatav ainult riituslikule tapmisele ja mitte muule tapmisele.
75. Nendel asjaoludel saaks minu arvates seda õigusnormi usuvabaduse seisukohast kehtetuks pidada vaid siis, kui oleks tõendatud, et tegevusloaga tapamajade kasutamine ise on teatavate usuettekirjutustega vastuolus, või veel, kui oleks tõendatud, et selle õigusnormiga kehtestatud tingimused pärsivad objektiivselt võimalust viia loomade tapmist läbi teatavate usuriituste järgi.
76. Ent tuletan meelde, et – nagu nähtub kohtutoimikust ja nagu kinnitati kohtuistungil – põhikohtuasja kaebajad ei väida, et kohustus viia rituaalne tapmine läbi tapamajas oleks iseenesest nende usuveendumustega vastuolus.
77. Peale selle ei märgi põhikohtuasja kaebajad, millistel põhimõttelistel põhjustel – st sõltumata oletatavatest praegu olemas olevate tapamajade võimsuse probleemidest ja eriti kuludest, mida tuleb teha uute asutuste rajamiseks või olemasolevate ümberehitamiseks vastavalt õigusnormidele – on tingimus, et looma tapmine peab toimuma tegevusloaga tapamajades, usuvabaduse austamise seisukohast problemaatiline.
78. Nagu nimelt nõukogu ja komisjon mainisid, on kohustus tagada, et kõik tapmiskohad oleksid heaks kiidetud ja vastaksid seega määrusega nr 853/2004 ette nähtud tingimustele, täiesti neutraalne ja puudutab kõiki tapakorraldajaid. Õigusakti, mis on kohaldatav neutraalselt ilma mingi seoseta usuveendumustega, ei saa põhimõtteliselt käsitada usuvabaduse kasutamise piiranguna(34).
79. Asjaolu, et niisuguste tegevusloaga asutuste kasutamine tekitab lisakulusid võrreldes ajutiste tapmiskohtadega, mida selle ajani Flandria piirkonnas aktsepteeriti, on minu arvates seega asjassepuutumatu. Oluline on märkida, et kulud, mida tuleb kanda tegevusloaga tapamajade rajamiseks, on samad, olenemata sellest, kas tapamaju kasutatakse riituslikuks tapmiseks või mitte.
80. Selle kohta on EIK otsustanud, et meede ei ole seepärast, et see tekitab teatavaid usuettekirjutusi või usuveendumusi järgiva rühma jaoks kulusid, sekkumine põhiõigusesse(35). See peaks olema seda enam nii siis, kui kulud, mida tekitab teatava usuettekirjutuse järgimine, on põhimõtteliselt samad, mida kannavad need, kes seda ettekirjutust ei järgi.
81. Niisugune reegel ei saa seega riitusliku tapmise võimalusi neutraliseerida või piirata, vaid ainult tuletab meelde, et igasugune tapmine peab toimuma määruse nr 853/2004 lisas sätestatud normidele vastavas asutuses.
82. Mulle näib, et põhikohtuasja kaebajad soovivad oma argumentides lõppkokkuvõttes tugineda lisaks riitusliku tapmise jaoks ette nähtud erandile veel täiendavale erandile kohustusest viia need tapmised läbi tegevusloaga tapamajades.
83. Näib, et peamine põhjus, mis sundis eelotsusetaotluse eitanud kohut eelotsuse küsimust esitama, tuleneb sellest, et Flandria piirkonnas praegu olemas olevatel alalistel tegevusloaga tapamajadel ei ole islami ohverduspüha ajal piisavat tapmisvõimsust, sest tapmisnõudlus kasvab, ja et niisuguste tapamajade ehitamine või ajutiste tapmiskohtade alalisteks tegevusloaga asutusteks ümberehitamise kulud osutuvad väga suurteks.
84. Sellel ebapiisaval võimsusel ja uute tegevusloaga asutuste rajamise võimalikel kuludel ei ole aga seost määruse nr 1099/2009 sätete kohaldamisega.
85. Minu arvates ei ole ka konjunktuurilistel tapmisvõimsuse probleemidel antud territooriumil, nagu need, mida väidetavalt täheldatakse(36) Flandria piirkonnas, arvestades suurt riitusliku tapmise nõudlust mõnel päeval islami ohverduspüha ajal, otsest ega kaudset seost kohustusega kasutada määruse nr 853/2004 tähenduses tegevusloaga tapamajasid. Need raskused toovad pigem välja, nagu väitsid komisjon ja Ühendkuningriigi valitsus, küsimuse, kes peab kandma islami ohverduspüha ajal riitusliku tapmise tippnõudlusega toimetulemiseks niisuguste asutuste rajamise kulud.
86. Kui põhikohtuasja kaebajatelt kohtuistungil küsiti, kas „halal“ liha kättesaadavus väljaspool islami ohverduspüha tähistamise perioodi on üldjuhul tagatud rahuldavalt, vastasid nad jaatavalt. Nad kinnitasid ka, et nende arvates on probleem selles, et uute tegevusloaga tapamajade ehitamine konkreetselt riitusliku tapmise tippnõudluse rahuldamiseks selle püha tähistamise ajal ei oleks kogu aasta peale majanduslikult tasuv variant.
87. See kinnitab, et võimalikke võimsusprobleeme nii pakkumise kui ka nõudluse seisukohast arvestatuna ei ole tekitanud määruse nr 1099/2009 artikli 4 lõige 4, vaid need on pigem mitme selle õigusnormi ulatusest täiesti sõltumatu ja peamiselt aasta väga konkreetsel ajal ja väga lühiajaliselt riitusliku tapmisnõudluse tugevast kontsentratsioonist tingitud eriasjaolu kokkulangemise tagajärg.
88. Liidu õigusnormi kehtivust aga nagu minu arvates väga õigesti rõhutas komisjon, hinnatakse sätte eripärasid arvestades ning see hinnang ei saa sõltuda iga konkreetse juhtumi asjaoludest(37).
89. Kokkuvõttes ja vaatamata eelotsusetaotluse esitanud kohtu kahtlustele näib mulle, et ei ole ühtegi veenvat argumenti selleks, et asuda seisukohale, et vaidlusalune õigusnorm, mis – tuletan meelde – on täiesti neutraalne ja üldkohaldatav, piirab usuvabadus.
3. Võimalikult tuvastatud usuvabaduse piirangu põhjendatus
90. Kuna minu arvates ei saa järeldada, et üldisest kohustusest kasutada tegevusloaga tapamajasid tulenevalt esineb usuvabaduse piiramine, ei teki enam küsimust, kas niisugune piiramine on põhjendatud.
91. Juhuks, kui Euroopa Kohus selle järeldusega ei nõustu, kuna ta leiab, et kohustus kasutada tegevusloaga tapamajasid, mis on käesoleval juhul ainsana kahtluse alla seatud, on sekkumine usuvabadusse, sest see takistab praktiseerivatel moslemitel täita oma usukohustust ohverduspüha ajal, olen aga arvamusel, et sel juhul ei oleks selle vabaduse piiramine põhjendatud ühegi õiguspärase üldise huvi eesmärgiga.
92. Viimati nimetatud järeldus, mis võib olla esmapilgul üllatav, kui lähtuda minu analüüsist osas, mis käsitleb usuvabaduse piiramise kindlakstegemist, on seletatav järgmiste kaalutlustega.
93. Teoreetiliselt on mõistagi võimalik kaitsta seisukohta, et riituslike tapmisvõimaluste piirang, mis on tingitud kohustusest kasutada tegevusloaga tapamajasid, täidab õiguspäraseid avaliku korra ja rahvatervise eesmärke, mis on nimelt loomade heaolu, rahvatervise ja toiduohutuse kaitse.
94. Sellegipoolest ja juhuks, kui otsustatakse, et kohustus kasutada islami ohverduspüha ajal tegevusloaga tapamajasid on vastuolus usuvabadusega, tuleks mul paratamatult täita võimatut ülesannet olla vahekohtunik selle vabaduse ning loomade heaolu, rahvatervise ja toiduohutuse kaitse imperatiivsete nõuete vahel, mis – tuletan meelde – on kohustuse kasutada tegevusloaga tapamajasid kolm üldist eesmärki. See tähendaks lõppkokkuvõttes seada usuvabaduse austamine ja nende õiguspäraste üldise huvi eesmärkide vajalik taotlemine tähtsuse järjekorda, kuigi seadusandja on just nimelt soovinud luua tasakaalu usuvabaduse austamise ja nende eri eesmärkide taotlemise vahel, eelkõige määruse nr 1099/2009 artikli 4 lõike 4 sätetes.
95. Teisisõnu, kui otsustatakse, et viimati nimetatud õigusnorm, mis annab tunnistust sellest, et Euroopa seadusandja püüab leida tasakaalu usuvabaduse ja niisuguste õiguspäraste üldise huvi eesmärkide taotlemise vahel, milleks on rahvatervise, toiduohutuse ja loomade heaolu kaitse(38), kujutab endast usuvabaduse piirangut, siis on mul raske näha, kuidas saaks seda piirangut pidada täpselt põhjendatuks nende imperatiivsete nõuetega konkreetselt islami ohverduspüha tähistamise raames.
96. Kuigi inimeste tervise kaalutlused peavad põhimõtteliselt loomade heaolu kaalutlused üles kaaluma, näib, et käesoleval juhul tuleb täiesti erilist tähelepanu pöörata loomade heaolu edendamisele kui õiguspärasele üldise huvi eesmärgile, mida on määruse nr 1099/2009 artikli 4 lõike 4 sätete koostoimes selle artikli 2 punktiga k vastuvõtmisel eriliselt silmas peetud.
97. Selgitan alljärgnevalt samuti esiteks, mille poolest ei ole loomade heaolu kaitse niisugune eesmärk, mis õigustaks usuvabaduse piiramist juhul, kui peaks otsustatama, et määruse nr 1099/2009 artikli 4 lõige 4 kujutab endast niisugust piirangut, ja teiseks, mille poolest ei ole niisugune piirang ka sobiv ja proportsionaalne toiduohutuse ja rahvatervise tagamiseks väga spetsiifilises islami ohverduspüha tähistamise kontekstis.
a) Usuvabadus ja loomade heaolu kaitse määruse nr 1099/2009 artikli 4 lõike 4 analüüsimisel koostoimes selle määruse artikli 2 punktiga k
98. Kuigi ma ei nõustu sugugi järeldusega, et määruse nr 1099/2009 artikli 4 lõige 4 on koostoimes selle määruse artikli 2 punktiga k usuvabaduse seisukohast problemaatiline, saan ma üksnes nõustuda Euroopa Kohtule põhikohtuasja kaebajate esitatud kirjalikes seisukohtades esitatud hinnanguga, et tuleb kindlasti olla ettevaatlik, kui loomade heaolu kaitse läheb potentsiaalselt vastuollu põhiõigusega.
99. Siinkohal piisab sellest, kui viidata ELTL artiklile 13, mille kohaselt „pööravad [liit] ja liikmesriigid täit tähelepanu loomade kui aistimisvõimeliste olendite heaolu nõuetele, respekteerides samal ajal liikmesriikide õigus- või haldusnorme ja tavasid, mis iseäranis käsitlevad riitusi“(39).
100. Käesoleval juhul on minu arvates delikaatne järeldada, et kuigi määruse nr 1099/2009 artikli 4 lõike 4 alusel kehtestatud kohustus kasutada määruse nr 853/2004 tähenduses tegevusloaga tapamajasid, piirab usuvabadust, on see vajalik ja proportsionaalne õiguspärase eesmärgi seisukohast.
101. Enne kui asun ükshaaval analüüsima vaidlusaluse õigusnormi vajalikkuse ja proportsionaalsusega seotud küsimusi, on minu arvates vaja teha üldine ja sissejuhatav märkus ühelt poolt kohaldatavate õigusnormide alusel antud võimaluste kasutada ilma uimastuseta tapmist, ja seda teatavate usuveendumuste järgimiseks, ning teiselt poolt loomade heaolu kaalumise kohta.
102. Käesolevas menetluses väideti – sageli veendumusejõuga ja mõneti vastuvaieldamatult –, et on vaieldamatu, et uimastamata looma tapmine tekitab loomale rohkem valu ja kannatusi(40).
103. Selle eeldusega teoreetiliselt igati mõistetavalt nõustumine ei tohiks aga minu arvates välja viia selleni, et otsustatakse, et usukogukonnad, kes soovitavad looma ilma uimastuseta tapmist, eiravad loomade heaolu, järgides iganenud, barbaarseid ja tänapäeva demokraatlikes ühiskondades kehtestatud põhimõtetega vähe kooskõlas olevaid tavasid.
104. Piisab muide sellest, kui võtta teadmiseks, et liidu seadusandja on määruse nr 1099/2009 artikli 4 lõike 4 vastuvõtmisega just nimelt otsustanud säilitada liikmesriikidele võimaluse lubada usuriitustega ette nähtud erilisi tapmisviise. Tuleb taas kord rõhutada, et nõue, et riituslikku tapmist võib selle õigusnormi alusel läbi viia ainult „tapamajas“, on üksnes määruse nr 853/2004 alusel kehtiva üldreegli meeldetuletus, mis kehtib olenemata sellest, milline looma tapmise viis valitakse.
105. Pean siinkohal vajalikuks meelde tuletada, et käesoleval juhul kõne all olev „piirang“ ei puuduta ilma uimastuseta tapmist, vaid pigem üldisemat kohustust kasutada määruse nr 853/2004 tähenduses tegevusloaga tapamajasid.
106. Nagu liikmesriigis toimunud arutelude raames võidi rõhutada, ilmneb riitusliku tapmise spetsiifilise küsimuse taga väga kiiresti häbistamisrisk, mis on läbi aegade suur risk ja mille suurendamist tuleb hoolikalt vältida(41).
107. Miski ei luba välistada, et ilma uimastuseta tapmine, mis toimub õigetes tingimustes,(42) võib osutuda loomale vähem valulikuks kui tapmine eelneva uimastusega tingimustes, kus ilmselgetel kasumlikkuse kaalutlustel ja loomsete toiduainete tootmise sektori olulist industrialiseerimist arvestades on loomadele surmamisel osaks saavad stress ja kannatused tohutud(43).
108. Võib küll olla niigi ilmselge, ent pean meelde tuletama, et kõik surmamisviisid on olemuselt vägivaldsed ja järelikult problemaatilised loomade kannatuste seisukohast(44).
109. Ma ei ole isiklikult veendunud, nagu suur hulk uurimusi ja uuringuid tõendavad,(45) et tegevusloaga tapamajade kasutamine on alati väga tõhus kaitse loomade kannatuste vastu, mis üksinda õigustaks usuvabaduse piiramist.
1) Loomade heaolu kaitseks usuvabaduse piiramise vajalikkus
110. Euroopa Kohtu nüüdseks väljakujunenud kohtupraktika alusel(46) võib loomade heaolu kaitse olla õiguspärane üldise huvi eesmärk, mille tähtsust väljendab eelkõige see, et liikmesriigid on vastu võtnud Euroopa Ühenduse asutamislepingule lisatud protokolli loomade kaitse ja heaolu kohta(47). Sellele protokollile vastab nüüdseks ELTL artikkel 13, mis on üldkohaldatav EL toimimise lepingu säte, selle lepingu esimeses osas, mis käsitleb põhimõtteid(48).
111. Tekib küsimus, kas usuvabaduse piiramise korral on kohustus kasutada tegevusloaga tapamajasid erilises islami ohverduspüha kontekstis põhjendatud vajadusega kaitsta loomade heaolu.
112. Minu arvates võib selles kahelda.
113. Mõistagi on üldistes huvides vältida „metsikuid“ tapmisi loomade heaolu seisukohalt kaheldavates tingimustes, mis eeldab a priori, et on eelistatav, et looma tapmine toimuks asutuses, mis on riikliku asutuse kontrolli all(49) või vastab täpsetele seadmestiku- ja logistikanormidele.
114. See ei tohiks siiski viia selleni, et asutakse seisukohale, et need asutused peavad väga konkreetses islami ohverduspüha tähistamise kontekstis olema tingimata tegevusloaga tapamajad määruse nr 853/2004 tähenduses.
115. Ma võin ennast küll korrata, aga siin ei ole küsimus selles, kas ilma uimastuseta tapmine peab olema loomade heaolu nimel keelatud, vaid pigem selles, et määrata kindlaks, kas määruse nr 1099/2009 artikli 4 lõikes 4 ette nähtud erandi raames suurendab islami ohverduspüha tähistamise korral tegevusloaga tapamajade kasutamine loomade heaolu võrreldes ilma tegevusloata ajutise tapmiskohaga.
116. Konkreetselt Flandria piirkonnas kuni 2014. aastani pakutud võimaluse kohta viia läbi riituslikke tapmisi tuleb märkida, et komisjon ise märkis pärast auditit, mille tegid Belgias tema talitused ajavahemikul 24. novembrist kuni 3. detsembrini 2014 selleks, et hinnata loomade heaolu kontrollimist tapmise ajal ajutistes asutustes, mis olid kuni selle ajani lubatud, et need paigad tagasid rahuldavad tingimused, märkides ära Belgia ametivõimude tehtud jõupingutused olukorra parandamiseks.
117. Nii märkis komisjon 30. juuli 2015. aasta auditiaruandes, et pädevad ametiasutused tegid kõik vajaliku, et samu loomade heaolu tingimusi täidetaks ka ajutistes tapmiskohtades, millest ta oli teadlik. Selle aruande kohaselt järeldati, et kuigi loomade surmamine ilma uimastuseta usuriituste jaoks väljaspool tegevusloaga tapamaja ei vasta määrusele nr 1099/2009, on liikmesriigi pädevad asutused teinud suuri jõupingutusi, et usupühade ajal täidetaks reguleeritud tegevuskohtades samu loomade heaolu tingimusi.
118. Näib, et selles komisjoni talituste tehtud järelduses asuti vaikimisi seisukohale, et ajutised tapmiskohad, mis on teatavate tunnustega, ilma et need vastaksid tingimata mõiste „tegevusloaga tapamajad“ määratlusele määruse nr 1099/2009 artikli 2 punkti k tähenduses, võivad anda piisavad tagatised loomade heaolu kaitse osas tapmise puhul, mis toimub islami ohverduspüha tähistamise ajal. Kuna tegu on pühaga, mida tähistatakse ainult kord aastas, ja arvestades, et selle tähistamise ajal tapetud loomad ei pea põhimõtteliselt viibima tapmispaigas pikka aega, näib, et niisuguste tegevusloaga tapamajade rajamine ei ole tegelikult asjakohane nõue. Nimelt on tingimused, millele peavad asutused eelkõige määruse nr 853/2004 alusel vastama, mõeldud asutuste jaoks, mis tegutsevad igapäevase pakkumise ja nõudluse turul.
119. Pealegi võib niisuguses tapmise tippnõudluse spetsiifilises kontekstis, mida võib täheldada islami ohverduspüha ajal, tekkida küsimus, kas tapmise lubamine ajutistes tapmiskohtades, mis vastavad täpsetele sanitaarnõuetele, ilma et need vastaksid siiski tegevusloaga tapamajade määratlusele määruse nr 1099/2009 artikli 2 punkti k tähenduses, ei ole loomade heaolu pärast muretsemise seisukohast paremini nõuetele vastavad. Niisuguste asutuste loomine võib tegevusloaga kohtadele surve vähendamisega kaasa aidata sellele, et tapmine toimub lõppkokkuvõttes looma jaoks põhjustatava stressi seisukohast paremates tingimustes.
2) Loomade heaolu kaitseks usuvabaduse piiramise proportsionaalsus
120. Vastavalt harta artikli 52 lõikele 1 tohib hartaga tunnustatud õiguste ja vabaduste teostamist piirata ainult seadusega ning see peab olema proportsionaalne.
121. Käesoleval juhul kõne all olev piiramine, nimelt see, mis tuleneb määruse nr 1099/2009 artikli 4 lõikes 4 ette nähtud kohustusest kasutada tegevusloaga tapamajasid, st asutusi, mis vastavad määrusega nr 853/2004 ette nähtud nõuetele, tuleneb vaieldamatult seadusest.
122. Seevastu ja juhul, kui leitakse, et tegu on usuvabaduse piiramisega ja et see piiramine on põhjendatud, kahtlen ma, et niisugust piiramist võiks pidada taotletava eesmärgiga proportsionaalseks.
123. Vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikale nõuab proportsionaalsuse põhimõte, et liidu institutsioonide tegevus ei tohi minna kaugemale sellest, mis on asjaomaste õigusnormidega seatud õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks sobiv ja vajalik, ning tekitatud piirangud peavad olema vastavuses seatud eesmärkidega(50), ja et, kui on valida mitme sobiva meetme vahel, rakendada kõige vähem piiravat meedet(51).
124. Olen arvamusel, et kohustus viia tapmine läbi tegevusloaga tapamajas võib minna kaugemale sellest, mis on loomade heaolu kaitsmise eesmärgi saavutamiseks tingimata vajalik, kui tegu on looma tapmisega usuriituse läbiviimiseks väga täpsel ajal aastas.
125. Siinkohal on oluline märkida, et määruse nr 853/2004 III lisa näeb ette palju nõudeid, mida peavad tapamajad täitma selleks, et need selle määruse alusel heaks kiidetaks.
126. Ikkagi on lubatav küsida, kas usuvabaduse piiramise korral on väga erilises tapmisnõudluse hetkelise kasvu kontekstis islami ohverduspüha ajal kõikidest nendest nõuetest kinnipidamine nõutav.
127. Seepärast ja kuigi ma neid kõiki ei nimeta, näib mulle, et mõned määruse nr 853/2004 III lisas ette nähtud normid, nagu struktuurilised nõuded, mis puudutavad nimelt lihalõikusettevõtteid või liha külmruumis hoidmist, võivad selleks, et toime tulla riitusliku tapa tippnõudlusega islami ohverduspüha ajal, osutuda ülearusteks, kuna tegu on asutustega, mida kasutatakse ainult üks kord aastas ja kus liha antakse põhimõtteliselt otse lõppkasutajale üle.
128. Seetõttu olen ma eespool öeldu põhjal ja juhul, kui otsustatakse, et vaidlusalused õigusnormid piiravad usuvabadust, arvamusel, et on kindlasti olemas vähem piirav lahendus kui see, mis kohustab kasutama islami ohverduspüha ajal tegevusloaga tapamajasid.
b) Usuvabadus ning toiduohutuse ja rahvatervise kaitse
129. Juhul, kui tuvastatakse, et määruse nr 1099/2009 artikli 4 lõikes 4 koostoimes selle määruse artikli 2 punktiga k sätestatud reegel kujutab endast usuvabaduse piiramist, tekib ka küsimus, kas see võib olla põhjendatud õiguspäraste üldise huvi põhjustega, mis seonduvad toiduohutuse ja inimeste tervisega.
130. Määrus nr 853/2004, millele viitab määrus nr 1099/2009, taotleb nimelt ennekõike toiduohutuse eesmärke, millega in fine peetakse otseselt silmas inimeste tervise kaitset.
131. Sellegipoolest ja eespool märgitu jätkuks ei pruugi täielik keeld tappa väljaspool määruse nr 853/2004 III lisas sätestatud normidega kooskõlas heaks kiidetud asutusi olla toiduohutuse ja rahvatervise seisukohast piisavalt asjakohane selleks, et õigustada väga spetsiifilise aastasündmuse puhul, käesoleval juhul islami ohverduspüha ajal, looma tapmise või tappa laskmise usukohustuse täitmise piiramist.
132. Nagu nimelt komisjon tuvastas 30. juuli 2015. aasta auditiaruandes, võivad ajutised tapmiskohad, mis vastavad teatavatele täpsetele sanitaarnormidele, anda rahvatervise ja toiduohutuse seisukohast piisavad tagatised selleks, et vastata väga suurele, aga ajaliselt väga piiratud tapmisnõudlusele islami ohverduspüha ajal.
133. Esitatud põhjendustest tuleneb, et minu arvates ei saa järeldada, et määruse nr 1099/2009 artikli 4 lõige 4 kujutab koostoimes artikli 2 punktiga k usuvabaduse piiramist. Sellegipoolest ja ainult juhuks, kui peaks otsustatama vastupidi, et see piirang on olemas, olen arvamusel, et seda ei saaks pidada põhjendatuks õiguspäraste üldise huvi eesmärkidega tagada loomade heaolu ja rahvatervise kaitse ja toiduohutus. Igal juhul ei saa seda piiramist minu arvates pidada taotletavate eesmärkidega proportsionaalseks.
4. Määruse nr 1099/2009 artikli 4 lõike 4 koostoimes artikli 2 punktiga k kehtivuse hindamise ja/või tõlgendamise taotlus?
134. Käesoleval juhul otsustas eelotsusetaotluse esitanud kohus piirduda oma eelotsuse küsimuses määruse nr 1099/2009 artikli 4 lõike 4 sätete koostoimes artikli 2 punktiga k kehtivuse hindamise taotlusega.
135. Nagu aga nõukogu oma kirjalikes seisukohtades märkis, oleks kahtlemata olnud eelotsusetaotluse esitanud kohtu jaoks tarvilikum küsida Euroopa Kohtult määruste nr 1099/2009 ja nr 853/2004 sätete tõlgendamise kohta, eriti mis puutub liikmesriikidele tapamajade heakskiitmise reeglite suhtes jäetud paindlikkusse, ja eelkõige selleks, et kindlaks määrata, mil määral võivad liikmesriigid arvesse võtta eriolukordi, nagu see, mis võib esineda liikmesriigis (või selle osas) islami ohverduspüha ajal.
136. Mind isiklikult ei veena niisugune toimimisviis, mis tähendab lõppkokkuvõttes minna tagasi üle kontrollima reeglit, mis on liidu õiguse praeguses seisus üldkohaldatav ja mille järgi peab looma tapmine toimuma tegevusloaga tapamajades.
137. Kuigi on tõsi, et määrustega nr 1099/2009 ja nr 853/2004 on lisatud teatavaid paindlikkuse elemente, kuna need näevad ette mitte ainult teatud erandid kohustusest pöörduda tegevusloaga tapamajadesse, vaid ka erandid teatavate tapmiskohtadele kehtestatud tehniliste ettekirjutuste järgimisest(52), nimelt „liikuvate tapamajade“ ja „väikeste tapamajade“ puhul, mis tegelevad otsemüügiga(53), kahtlen, kas käesolevas kohtuasjas saab täpselt ja sõltumatult nendest määrustest tulenevate kõikide nõuete põhjalikust analüüsist kindlaks määrata, millistel asjaoludel oleks õigustatud teha erandit tapmiskohtadele kehtestatud struktuurilistest nõuetest, millel on nende määruste väljatöötamisel väga suur tähtsus.
138. Siinkohal tahaksin meelde tuletada, et meil on käesoleval juhul lahendada kõige enam üks konjunktuuriline probleem, mis on nii, nagu ma kohtutoimikust aru saan, nüüdseks juba lahendatud.
139. Põhimõttelisemalt näib, et põhikohtuasja kaebajad soovivad tegelikult nõuda loomsete toiduainete sektoris kohaldatavate normide ja sanitaarnõuete paindlikumaks muutmist, sest nad ei soostu kandma kulusid, mida nende nõuete täitmine eeldab.
140. Püüda niisuguses kontekstis välja töötada üldiseid tõlgendussuuniseid, mis lõppkokkuvõttes võiksid seada ohtu praegu loomade surmamise valdkonnas kohaldatavates õigusnormides täpselt sätestatud eeskirjad, ei näi õige.
IV. Ettepanek
141. Esitatud põhjendusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Nederlandstalige rechtbank van eerste aanleg Brusseli (Brüsseli hollandikeelne esimese astme kohus, Belgia) eelotsuse küsimusele järgmiselt:
Eelotsuse küsimuse analüüsis ei selgu ühtegi elementi, mis võiks mõjutada nõukogu 24. septembri 2009. aasta määruse (EÜ) nr 1099/2009 loomade kaitse nende surmamisel artikli 4 lõike 4 kehtivust koostoimes selle määruse artikli 2 punktiga k, pidades silmas õigust usuvabadusele, nagu see on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 10, ja võttes arvesse ELTL artiklit 13 seoses loomade heaoluga.