KOHTUJURISTI ETTEPANEK
GIOVANNI PITRUZZELLA
esitatud 10. aprillil 2019(1)
Kohtuasi C‑709/17 P
Euroopa Komisjon
versus
Kolachi Raj Industrial (Private) Ltd
Apellatsioonkaebus – Dumping – Rakendusmäärus (EL) 2015/776 – Kambodžast, Pakistanist ja Filipiinidelt lähetatud jalgrataste import – Hiinast pärit jalgrataste impordi suhtes kehtestatud lõpliku dumpinguvastase tollimaksu laiendamine kõnealusele impordile – Määrus (EÜ) nr 1225/2009 – Artikkel 13 – Meetmetest kõrvalehoidmine – Osade kokkupanek – Asjaomaste osade vahetu ja kaudne pärinemine – Meetmetest kõrvalehoidmise tõendamise reeglid
1. Praegust tegelikku majanduslikku olukorda iseloomustab rahvusvahelise kaubanduse kasvav globaliseerumine, mis annab üha rohkematele ettevõtjatele võimaluse viia kauba tootmine teistesse riikidesse, eriti kui see on madaltehnoloogiline kaup. Sellises globaalses majanduslikus kontekstis muutub Euroopa Liidu jaoks üha olulisemaks niisuguste kaubanduse kaitsevahendite olemasolu, millega on võimalik tõhusalt reageerida taolise ärikeskkonna väljakutsetele, tagades liidu tööstuse tõhusa kaitse dumpinguhinnaga toodete impordi vastu. Kõnealuste vahendite hulgas on dumpinguvastastel eeskirjadel põhiline roll liidu poolt vastuvõetud dumpinguvastaste meetmete tõhususe tagamisel.
2. Käesolevas kohtuasjas on Euroopa Kohus esimest korda silmitsi keeruka meetmetest kõrvalehoidmisega, mis seisneb erinevates kolmandates riikides toimunud järjestikustes ja arvukates kokkupanekutes. Põhiline käesolevas kohtuasjas tekkinud küsimus on see, kuidas liidu institutsioonid saavad sellise tegevusega kokku puutumisel meetmetest kõrvalehoidmist tõendada.
3. Kõnealune küsimus on üles tõusnud apellatsioonimenetluses, mis on algatatud Euroopa Komisjoni esitatud apellatsioonkaebuse alusel Euroopa Liidu Üldkohtu 10. oktoobri 2017. aasta kohtuotsuse Kolachi Raj Industrial vs. komisjon (T‑435/15,(2) edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“) peale, millega Üldkohus tühistas äriühingut Kolachi Raj Industrial (Private) Ltd-d (edaspidi „Kolachi“) puudutavas osas rakendusmääruse (EL) 2015/776(3) (edaspidi „vaidlusalune määrus“), mille alusel on laiendatud Hiinast pärit jalgrataste impordi suhtes kehtestatud lõplikke dumpinguvastaseid tollimakse muu hulgas Pakistanist lähetatud jalgrataste impordile.
4. Käesolev kohtuasi on seega liidu dumpinguvastaste õigusnormide raames äärmiselt oluline, sest see võimaldab Euroopa Kohtul esimest korda kindlaks määrata tõendamisnõuded, mida liidu institutsioonidel tuleb keeruka meetmetest kõrvalehoidmise korral järgida.
I. Õiguslik raamistik
5. Vaidluse aluseks olevate asjaolude toimumise ajal sisaldusid liidu poolt dumpinguvastaste meetmete vastuvõtmist reguleerivad sätted määruses (EÜ) nr 1225/2009(4).
6. Kõnealuse määruse artiklis 13, mis puudutab meetmetest kõrvalehoidmisi, on sätestatud:
„Käesoleva määruse alusel kehtestatud dumpinguvastaseid tollimakse võib laiendada kolmandatest riikidest pärineva samasuguse toote või sellega võrreldes väheseid muudatusi sisaldava toote impordile või vähesel määral muudetud samasuguse toote impordile riigist, kus meetmeid kohaldatakse, või selle toote osade impordile, kui esineb kehtivatest meetmetest kõrvalehoidmine. […] Kõrvalehoidmiseks loetakse kolmandate riikide ja [liidu] või riigi, kus meetmeid kohaldatakse, üksikute äriühingute ja [liidu] vahelise kaubandusstruktuuri muutust, mis tuleneb tavast, protsessist või toimingust, millel ei ole piisavat nõuetekohast põhjendust või majanduslikku õigustust peale tollimaksu kehtestamise, ja kui on tõendeid kahju kohta või selle kohta, et tollimaksu parandav mõju on samasuguse toote hindade ja/või koguste tõttu ohustatud ning et dumping esineb seoses samasuguste või sarnaste toodete puhul varem kindlaksmääratud normaalväärtustega, vajaduse korral artikli 2 sätete kohaselt.
Esimese lõigus nimetatud tava, protsess või toiming sisaldab muu hulgas […] lõikes 2 märgitud asjaoludel toimuvat osade kokkupanemist [liidus] või kolmandas riigis.
2. [Liidus] või kolmandas riigis toimuvat kokkupanekut käsitletakse kehtivatest meetmetest kõrvalehoidmisena, kui:
a) tegevus algas või laienes oluliselt alates dumpinguvastase uurimise algatamisest või vahetult enne seda ning vaatlusalused tooteosad pärinevad riigist, mille suhtes meetmeid kohaldatakse, ja
b) osad moodustavad vähemalt 60% kokkupandava toote osade koguväärtusest, kusjuures meetmetest kõrvalehoidmisena ei käsitleta juhtumeid, kui kokkupanemise või valmistamise ajal sissetoodud osadele lisandunud väärtus moodustab rohkem kui 25% tootmiskuludest, ja
c) tollimaksu parandav mõju on ohustatud kokkupandava samasuguse toote hindade ja/või koguste osas ning kui on tõendeid dumpingu esinemise kohta seoses samasuguse või sarnase toote puhul varem kindlaksmääratud normaalväärtustega.
3. Uurimised algatatakse käesoleva artikli kohaselt komisjoni algatusel või liikmesriigi või huvitatud isikute taotlusel, kui on olemas piisavalt tõendeid lõikes 1 sätestatud asjaolude kohta. […]
Uurimist toimetab komisjon. Komisjoni võivad abistada tolliasutused ning uurimine viiakse lõpule üheksa kuu jooksul.
Kui lõplikult tuvastatud faktid õigustavad meetmete kohaldamisala laiendamist, teeb seda komisjon […].
[…]
5. Käesoleva artikli sätted ei takista kehtivate tollimaksualaste sätete tavapärast kohaldamist.“
II. Vaidluse taust ja vaidlusalune määrus
7. Vaidluse tausta ja vaidlusalust määrust on selgitatud vastavalt vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1–19 ja punktides 20–27, millele viitan täpsemalt.
8. Käesoleva menetluse puhul olgu vaid märgitud, et juba 1993. aastal kehtestas liit Hiinast pärit jalgrataste impordi suhtes dumpinguvastase tollimaksu, mida on seejärel korduvalt läbi vaadatud ja mis lõpuks jäi 2013. aastal kehtima 48,5% tasemel.(5)
9. Aastal 2013, pärast esimest meetmetest kõrvalehoidmise uurimist, laiendas liit kõnealust dumpinguvastast tollimaksu rakendusmäärusega (EL) nr 501/2013(6) Indoneesiast, Malaisiast, Sri Lankalt ja Tuneesiast lähetatud jalgrataste impordile.
10. Pärast seda, kui komisjon oli 2014. aastal saanud uue kaebuse, algatas ta teise meetmetest kõrvalehoidmist käsitleva uurimise, seekord seoses võimaliku kõrvalehoidmisega Kambodžast, Pakistanist ja Filipiinidelt lähetatud Hiina jalgrataste impordi suhtes 2013. aastal kehtestatud dumpinguvastastest meetmetest.
11. Mis puudutab konkreetselt Pakistani, siis selle riigi ainus tootja Kolachi osales kõnealuses teises uurimises. Kõnealusest uurimisest selgus, et Kolachi ei tootnud jalgrattaosi Pakistanis, vaid ostis neid Sri Lankalt ja Hiinast, et need Pakistanis jalgratasteks kokku panna.(7) Enamik Kolachi tarnijaid olid Sri Lanka äriühingud, kes kuulusid temaga samasse gruppi, mille omanik oli Hiina päritolu isik; nimetatud äriühingute puhul oli tuvastatud nende osalemine Hiina jalgrataste suhtes liidu poolt kehtestatud dumpinguvastastest tollimaksudest kõrvalehoidmises.(8) Uurimisest ilmnes veel, et esiteks oli tarnija, kellelt Kolachi ostis kõige suurema koguse (93%) jalgrattaosi, mida kasutati Pakistanis jalgrataste kokkupanekuks, nimelt vahendajast äriühing Flying Horse Pvt Ltd, kes ostis olulise koguse kõnealuseid osi Sri Lankas asutatud jalgrattaosade tootjalt, ning teiseks, et kõnealune tootja ei olnud keegi muu kui äriühing Great Cycles Pvt Ltd, üks Kolachiga seotud äriühingutest. Uurimisest järeldub, et enamik Sri Lankast imporditud ja Flying Horse’ilt ostetud osi oli tootnud Great Cycles, kes kasutas üsna märkimisväärses koguses Hiina materjale. Komisjon tuvastas veel, et esines hulk normist kõrvalekaldeid, mille tõttu olid Flying Horse’i ja Kolachi vahelised suhted kahtlust äratavad.(9)
12. Komisjon võttis 18. mail 2015 vastu vaidlusaluse määruse, millega ta laiendas Hiinast pärit jalgrataste impordi suhtes kehtestatud 48,5% lõplikku dumpinguvastast tollimaksu muu hulgas Pakistanist lähetatud jalgrataste impordi suhtes, olenemata sellest, kas päritolumaana on deklareeritud kõnealune riik.(10)
III. Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsus
13. Kolachi esitas Üldkohtu kantseleisse 29. juulil 2015 saabunud hagiavalduse, mille eesmärk oli saavutada vaidlustatud määruse tühistamine Kolachit puudutavas osas. Üldkohtus toimunud menetluse ajal lubati European Bicycle Manufacturers Associationil (EBMA) astuda menetlusse komisjoni nõuete toetuseks.(11)
14. Kolachi esitas oma tühistamishagi toetuseks üheainsa väite algmääruse artikli 13 lõike 2 punkti b rikkumise kohta. Kolachi ei nõustu oma ainsa väite esimeses osas komisjoni analüüsiga, et päritolusertifikaatidel vorm A, mille Kolachi oli esitanud uurimise ajal, et tõendada Great Cycles’i poolt valmistatud osade tegelikku Sri Lanka päritolu, puudub piisav tõendusjõud. Vaidlusaluses määruses jättis komisjon kõnealused vormid kõrvale mitmete vasturääkivuste tõttu. Kolachi väitis oma ainsa väite teises osas, et komisjon oli kohaldanud vääralt algmääruse artikli 13 lõike 2 punkti b kui päritolureeglit Sri Lankas toimunud jalgrattaosade valmistamise suhtes, kuigi uurimine puudutas võimalikku meetmetest kõrvalehoidmist Pakistanis.
15. Vaidlustatud kohtuotsuses esitas Üldkohus arutluskäigu kahes etapis.
16. Esimeses etapis – vaidlustatud kohtuotsuse punktides 77–93 – määras Üldkohus kindlaks algmääruse artikli 13 lõikes 2 sätestatud tingimuste tõendamisreeglid niisuguse kokkupaneku tuvastamiseks, mis kujutab endast meetmetest kõrvalehoidmist.
17. Tuginedes oma 26. septembri 2000. aasta kohtuotsuses Starway vs. nõukogu (T‑80/97, EU:T:2000:216, edaspidi „kohtuotsus Starway“) esitatud põhimõtetele, leidis Üldkohus niisiis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 83, et kui üldreeglina piisab selleks, et kohaldada algmääruse artikli 13 lõike 2 punkti b, lihtsast viitest lõpptoote kokkupanekul kasutatud osade „pärinemisele“, siis kahtluse korral võib osutuda vajalikuks kontrollida, kas kolmandast riigist „pärinevad“ osad on tegelikult hoopis muu riigi päritolu.
18. Seejärel tõlgendas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 84 ja 85 algmääruse artikli 13 lõike 2 punktis a kasutatud sõna „pärinevad [riigist]“ nii, et seda tuleb mõista viitena „impordile“.
19. Selle põhjal tõdes Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 86 ja 87 kõigepealt seda, et kuna vähemalt 47% osadest, mida kasutati jalgrataste kokkupanekuks Pakistanis, imporditi Sri Lankast, kus need olid toodetud, tuleb neid osi käsitada seega Sri Lankast „pärinevatena“, ning seejärel leidis ta, et selline tõlgendus ei välista siiski komisjoni võimalust kahtluse korral kontrollida, kas osad, mis „pärinevad“ Sri Lankast, olid tegelikult hoopis sellise riigi päritolu, mille suhtes kohaldatakse meetmeid, nagu käesoleval juhul Hiina.
20. Algmääruse artikli 13 lõike 2 sellise tõlgenduse põhjal pidas Üldkohus teises etapis vajalikuks kontrollida vaidlustatud kohtuotsuse punktides 94–119, kas komisjon sai õigusnorme rikkumata otsustada, et Sri Lankast pärinevad jalgrattaosad olid tegelikult Hiina päritolu.
21. Üldkohus lükkas niisiis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 94–106 tagasi Kolachi ainsa väite esimese osa päritolusertifikaatide vormi A tõendusjõu kohta. Kõnealune vaidlustatud kohtuotsuse osa ei ole apellatsioonkaebuse ese.
22. Seevastu nõustus Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 107–119 Kolachi ainsa väite teise osaga ja tõdes, et komisjon kohaldas valesti õigusnorme, kui ta „analoogia alusel“ kohaldas algmääruse artikli 13 lõike 2 punkti b Sri Lankast ostetud jalgrattaosade suhtes, eesmärgiga kontrollida nende päritolu Pakistanis toimuva kokkupaneku kontekstis. Üldkohtu sõnul komisjon seda tehes nimelt tegelikult kontrollis, kas jalgrattaosade Sri Lankas tootmisega hoitakse kõrvale Hiina päritolu jalgrataste suhtes kehtivatest dumpinguvastastest meetmetest, mis aga ei olnud siiski kõnealuse uurimise ese. Teiseks kohaldas komisjon „analoogia alusel“ algmääruse artikli 13 lõike 2 punkti b, mis ei kujuta endast päritolureeglit, mistõttu ei saanud seda kohaldada, et teha kindlaks kauba päritolu.
23. Seetõttu tühistas Üldkohus vaidlusaluse määruse Kolachit puudutavas osas.
IV. Poolte nõuded
24. Komisjon esitas vaidlustatud kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse 8. detsembril 2017. Kõnealuses apellatsioonkaebuses palub komisjon Euroopa Kohtul vaidlustatud kohtuotsuse tühistada, jätta esimeses kohtuastmes esitatud hagi rahuldamata ja mõista kohtukulud välja Kolachilt, või teise võimalusena saata kohtuasi uuesti läbivaatamiseks tagasi Üldkohtule ning jätta otsuse tegemine mõlema kohtuastme kohtukulude kohta edaspidiseks.
25. Oma vastuses apellatsioonkaebusele palub Kolachi Euroopa Kohtul jätta apellatsioonkaebuse tervikuna rahuldamata, või teise võimalusena vaidlustatud kohtuotsust parandada ja jätta selle resolutsioon muutmata. Ta palub ka jätta komisjoni apellatsioonimenetluse kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja Kolachi kohtukulud ning jätta EBMA apellatsioonimenetluse kohtukulud tema enda kanda.
26. EBMA palub Euroopa Kohtul vaidlustatud kohtuotsuse tühistada, jätta esimeses kohtuastmes esitatud hagi rahuldamata ja mõista mõlema kohtuastme kulud välja Kolachilt, või teise võimalusena saata kohtuasi uuesti läbivaatamiseks tagasi Üldkohtule ning jätta otsuse tegemine esimese kohtuastme kohtukulude kohta edaspidiseks ning mõista apellatsioonimenetluse kohtukulud välja Kolachilt.
V. Apellatsioonkaebuse analüüs
A. Poolte argumentide lühikokkuvõte
27. Oma apellatsioonkaebuse põhjendamiseks esitab komisjon, keda toetab EBMA, üheainsa väite, mis on jaotatud kaheks osaks ja mille kohaselt on algmääruse artikli 13 tõlgendamisel rikutud õigusnormi. Kõnealuse väitega vaidlustatakse vaidlustatud kohtuotsuse punktid 83–93 ja 107–119.
28. Komisjon peab eelkõige silmas tõlgendust, mille esitas Üldkohus,(12) kes sisuliselt kehtestas eelduse, mille alusel toote osa loetakse „pärinevaks“ riigist algmääruse artikli 13 lõike 2 punkti a tähenduses üksnes juhul, kui see on kõnealusest riigist imporditud, teisisõnu juhul, kui see on kõnealusest riigist lähetatud, välja arvatud juhul, kui komisjon tõendab, et kõnealune tooteosa „on pärit“ riigist, mille suhtes kohaldatakse dumpinguvastast meedet.
29. Komisjon väidab oma ainsa väite esimeses osas, et kõnealune tõlgendus on väär, sest selle järgi ei saa kokkupanekul kasutatud osade „pärinemist“ tõendada muul viisil kui päritolureeglitega, millel puudub igasugune alus algmääruse artiklis 13 ja mis on vastuolus seadusandja tahtega meetmetest kõrvalehoidmist käsitlevate õigusnormide vastuvõtmisel. Komisjoni väitel kehtestas kõnealune säte nimelt eraldiseisva õigusliku süsteemi, mis ei sõltu päritolureeglitest. Lisaks vähendas Üldkohtu tõlgendus meetmetest kõrvalehoidmist käsitleva vahendi tõhusust. Päritolureeglitega ettenähtud kriteeriumidele vastavust peaks nimelt kontrollima iga üksiku osa puhul, mis on meetmetest kõrvalehoidmist käsitleva uurimise raames võimatu.
30. Väite teises osas väidab komisjon, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kuna tema tõlgendus algmääruse artikli 13 lõikest 2 piirab seda, millist tõendiliiki ta võib kasutada, kui ta tõendab toote kokkupanekul kasutatud osade „pärinemist“ riigist, mille suhtes kohaldatakse dumpinguvastaseid meetmeid, keelates tal kõnealust tõendit esitada muul viisil kui päritolureeglite alusel.
31. Kolachi ei nõustu komisjoni argumentidega. Mis puudutab väite esimest osa, siis rõhutab ta, et algmäärus ega varasemad määrused ei ole määratlenud sõna „pärinema“. Seega ei ole see iseseisev mõiste, vaid seda tuleb tõlgendada liidu õigusnormidega analoogiliste põhimõtete alusel, mille hulgas on muu hulgas tollialane mõiste „päritolu“, mis pealegi nähtub algmääruse artikli 13 lõikest 5.
32. Lisaks väidab Kolachi, et komisjon tõlgendab vääralt vaidlustatud kohtuotsust. Üldkohus ei teinud otsust pärinemise tõendamise kohta, vaid see otsus puudutas komisjoni võimalust „kontrollida“ osade päritolu. Üldkohus ei piiranud seega komisjonil olevaid võimalusi ega leidnud ka, et mõiste „pärinema“ põhineb päritolureeglitel. Päritolureeglid, nagu need on tollialastes õigusaktides sätestatud, kujutavad endast igal juhul sobivat kriteeriumi osade „pärinemise“ kindlaksmääramiseks. Niisugust tõlgendust kinnitavad liidu kohustused Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) raames. Seevastu algmääruse artikli 13 lõike 2 punktis b sätestatud piirmäärad ei ole tooteosa päritolu kindlaksmääramiseks sobivad. Peale selle ei ole sugugi tõendatud, et Üldkohtu tõlgendus vähendab meetmetest kõrvalehoidmist käsitlevate reeglite tõhusust.
33. Väite teise osa kohta nendib Kolachi, et kuna algmääruse artikli 13 lõike 2 punktis b sisalduvate kriteeriumide kasutamise kohta sõnaselget sätet tooteosade päritolu kindlaksmääramiseks ei ole, siis ei ole selline kasutamine lubatud. Kuna kõnealune säte on erand dumpinguvastaste tollimaksude kehtestamise valdkonna üldisest normistikust, tuleb seda tõlgendada kitsalt. Pealegi ei saa luua mingit loogilist seost algmääruse artikli 13 lõike 2 punktis b sisalduvate kriteeriumide ja kõnealuste osade pärinemise kindlaksmääramise vahel.
34. Teise võimalusena – juhul, kui Euroopa Kohus jõuab järeldusele, et vaidlustatud kohtuotsuses on rikutud õigusnormi, palub Kolachi Euroopa Kohtul põhjenduste asendamist, asendades vaidlustatud kohtuotsuses viited osade päritolule viitega nende pärinemisele.
B. Hinnang
1. Sissejuhatavad märkused
35. Komisjoni – keda toetab EBMA – apellatsioonkaebus puudutab nii Üldkohtu järeldust vaidlustatud kohtuotsuse punktides 107–119, mille kohaselt rikkus komisjon õigusnormi, kui ta kohaldas „analoogia alusel“ algmääruse artikli 13 lõike 2 punkti b Sri Lankast ostetud osade suhtes, kui ka teoreetilist/tõlgenduslikku eeldust, millel see järeldus põhineb, nimelt kõnealuse kohtuotsuse punktides 83 ja 93 sisalduvat Üldkohtu analüüsi, mis käsitleb algmääruse artikli 13 lõikes 2 sätestatud tõendamistingimusi puudutavaid reegleid, mille alusel saab tuvastada meetmetest kõrvalehoidmiseks olevat osade kokkupanekut.
36. Enne komisjoni poolt vaidlustatud kohtuotsuse vastu esitatud ainsa väitega seotud argumentide analüüsimist pean vajalikuks tuua esile kohtupraktikas esitatud teatud põhimõtteid, mis puudutavad liidu õigusnorme meetmetest kõrvalehoidmise valdkonnas.
2. Liidu õigusnormid dumpinguvastastest meetmetest kõrvalehoidmise valdkonnas kohtupraktika põhjal
37. Kõigepealt olgu märgitud, et algmääruses sisalduvate meetmetest kõrvalehoidmist käsitlevate liidu õigusnormide aluseks ei ole 1994. aasta dumpinguvastane leping,(13) vaid liit on need vastu võtnud ühepoolselt.(14) Kuigi meetmetest kõrvalehoidmise küsimust arutati nimelt WTO‑GATTi läbirääkimiste raames, ei suudetud selles kokkuleppele jõuda.(15)
38. Sellest järeldub, et algmääruse artiklis 13 sisalduvad meetmetest kõrvalehoidmist käsitlevad liidu õigusnormid kujutavad endast õiguslikku raamistikku, mis kuulub küll liidu dumpinguvastase regulatsiooni raamesse, kuid millel on siiski oma iseärasus.
39. Mis puudutab kõnealuste õigusnormide eesmärke, siis on Euroopa Kohtul juba olnud võimalus selgitada, et algmääruse eesmärgi ja ülesehituse kohaselt, täpsemalt selle põhjenduse 19 ja artikli 13 kohaselt on dumpinguvastast tollimaksu laiendava määruse ainus eesmärk tagada selle tõhusus ja vältida sellest kõrvalehoidmist ning järelikult lõplikku dumpinguvastast tollimaksu laiendav meede vaid täiendab algset õigusakti, millega kehtestati see maks, tagades lõplike meetmete tõhusa kohaldamise.(16)
40. Seega tuleb meetmetest kõrvalehoidmist käsitlevaid liidu sätteid tõlgendada just kõnealuse eesmärgi, nimelt liidu poolt vastuvõetud dumpinguvastaste meetmete tõhususe tagamise ja nendest meetmetest kõrvalehoidmise vältimise eesmärgi põhjal.
41. Euroopa Kohus on hiljem andud oma kohtupraktikas arvukalt juhiseid nende nelja tingimuse tõendamise kohta, mis peavad olema täidetud selleks, et meetmetest kõrvalehoidmine oleks tõendatud.(17)
42. Euroopa Kohus on nimelt märkinud, et algmäärusest ja eelkõige selle artikli 13 lõikest 3 nähtub, et meetmetest kõrvalehoidmise esinemise osas lasub tõendamiskoormis liidu institutsioonidel. Kui liidu institutsioonid otsustavad teise riigi suhtes laiendada dumpinguvastast tollimaksu, mille nad on kehtestanud impordile teatud riigist, on nad kohustatud tõendama, et esinevad kõik sellest maksust kõrvalehoidmise koosseisu elemendid, mis on märgitud algmääruse artikli 13 lõike 1 kolmandas lauses.(18)
43. Kuigi ei ole kahtlust, et meetmetest kõrvalehoidmise esinemist puudutav tõendamiskoormis lasub liidu institutsioonidel, siis selleks, et määrata kindlaks reeglid, millisel tasemel peab kõrvalehoidmine olema tõendatud, tuleb siiski arvestada kohtupraktikast tulenevat kahte kaalutlust.
44. Esiteks on Euroopa Kohus märkinud, et algmääruse artikli 13 lõikes 1 sisalduv meetmetest kõrvalehoidmise määratlus on toodud väga üldises sõnastuses, mis jätab liidu institutsioonidele ulatusliku kaalutulusruumi.(19) Selle kaalutlusruumi tunnustamine on muu hulgas kooskõlas ulatusliku kaalutlusõigusega, mis institutsioonidel väljakujunenud kohtupraktika kohaselt üldjuhul on ühise kaubanduspoliitika ja iseäranis kaubanduse kaitsemeetmete valdkonnas nende majanduslike, poliitiliste ja õiguslike olukordade keerukuse tõttu, mida nad uurima peavad.(20)
45. Kõnealune kaalutlusruum tähendab veel, et kohtulik kontroll peab piirduma sellega, et kontrollitakse menetlusnormide järgimist, vaidlustatud valiku tegemise aluseks olevate faktiliste asjaolude sisulist paikapidavust, ilmse hindamisvea puudumist nende faktiliste asjaolude hindamisel või võimu kuritarvitamise puudumist.(21)
46. Teiseks on Euroopa Kohus veel rõhutanud, et uurimise raames, mis puudutab meetmetest kõrvalehoidmise võimalikku esinemist, on liidu institutsioonide pädevus pigem piiratud. Vastupidi muudele liidu õiguse valdkondadele, nagu konkurentsiõiguse rikkumise valdkonnale, ei ole institutsioonidel pädevust kohustada asjaomaseid eksportivaid tootjaid uurimises osalema või teavet esitama. Seega saavad nad endale vajaliku teabe hankimisel tugineda vaid huvitatud isikute vabatahtlikule koostööle vajaliku teabe esitamisel.(22)
47. Lisaks toimub niisugune uurimine tavaliselt peamiselt liidust väljaspool asuvates riikides ja sõltub olulistest ajalistest piirangutest. Algmääruse artikli 13 lõike 3 teise lõigu sõnastuse kohaselt tuleb meetmetest kõrvalehoidmise uurimine nimelt lõpetada üheksa kuu jooksul.
48. Euroopa Kohtul ei ole veel seevastu olnud võimalust analüüsida konkreetselt neid reegleid, mis reguleerivad sellise osade kokkupaneku tõendamist, mis algmääruse artikli 13 lõikes 2 tähenduses kujutab endast meetmetest kõrvalehoidmist.
49. Ainus sellekohane kohtupraktika on kohtuotsus Starway, millele Üldkohus, nagu nähtub käesoleva ettepaneku punktist 17, vaidlustatud kohtuotsuses viitas, et põhjendada oma tõlgendust algmääruse artikli 13 lõike 2 kohta.
50. Kohtuotsuses Starway otsustas Üldkohus sisuliselt seda, et selleks, et osade kokkupanekut saaks lugeda algmääruse artikli 13 lõike 2 tähenduses kehtivatest meetmetest kõrvalehoidmiseks, peavad liidu institutsioonid tõendama, et vähemalt 60% kokkupandava toote osade koguväärtusest moodustavad osad pärinevad riigist, mille suhtes meetmeid kohaldatakse. Seevastu ei pea kõnealused institutsioonid tõendama, et need osad on samal ajal ka selle riigi päritolu. Hoopis asjaomane ettevõtja, kes soovib, et kõnealust osade kokkupanekut ei peetaks meetmetest kõrvalehoidmiseks, peab tõendama, et need osad on teise riigi päritolu.(23)
3. Algmääruse artikli 13 lõike 2 punktis a sätestatud sõna „pärinevad [riigist]“ tõlgendamine
51. Just kohtupraktikas esitatud ja eelnevas peatükis selgitatud põhimõtete alusel tuleb analüüsida vaidlustatud kohtuotsuse vastu suunatud argumente, mille on esitanud komisjon, keda toetab EBMA. Kõnealustes argumentides on eelkõige silmas peetud algmääruse artikli 13 lõike 2 punktis a kasutatud sõna „pärinevad [riigist]“ tõlgendust, mille Üldkohus on vaidlustatud kohtuotsuses esitanud.
52. Sel puhul olgu märgitud, et kõnealuse sätte sõnastuse kohaselt on selleks, et kokkupanekut saaks pidada kehtivatest dumpinguvastastest meetmetest kõrvalehoidmiseks, eelkõige vajalik, et asjaomased osad „pärinevad“ riigist, mille suhtes meetmeid kohaldatakse.
a) Üldkohtu arutluskäik vaidlustatud kohtuotsuses
53. Nagu märgitud käesoleva ettepaneku punktis 18, on Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 84 ja 85 tõlgendanud algmääruse artikli 13 lõike 2 punktis a kasutatud sõna „pärinevad [riigist]“ nii, et see samastub mõistega „import“.
54. Üldkohtu tõlgenduses saab seega toote osi pidada „pärinevaks“ riigist, mille suhtes kohaldatakse dumpinguvastaseid meetmeid algmääruse artikli 13 lõike 2 punkti a alusel, üksnes juhul, kui need on sellest riigist imporditud. Kui asjaomased osad on imporditud – osade kokkupaneku riiki – muust riigist, võib komisjon Üldkohtu sõnul seda arvestada enda analüüsis, mille ta koostab algmääruse artikli 13 lõike 2 punkti b tähenduses niisuguse osade kokkupaneku tuvastamiseks, millega hoitakse kõrvale dumpinguvastasest meetmest, ainult kahel juhul: osade lihtsa transiidi korral kõnealuse muu riigi kaudu (transiidiriik); või kui ta kontrollib, kas vaatamata sellele, et kõnealused toote osad imporditi muust riigist (transiidiriik), pärinevad need tegelikult riigist, mille suhtes kohaldatakse meetmeid.
55. Üldkohtu arutluskäigus on seega ette nähtud teatud kaheetapiline analüüs, mille komisjon peaks tegema asjaomaste osade pärinemise kindlakstegemiseks algmääruse artikli 13 lõike 2 punkti a alusel. Esiteks tuleb välja selgitada, kas asjaomased osad on imporditud riigist, mille suhtes kohaldatakse dumpinguvastaseid meetmeid. Kui see nii ei ole, siis teiseks on veel lubatud kontrollida, kas vaatamata sellele, et kõnealused osad on imporditud muust riigist, pärinevad need tegelikult riigist, mille suhtes kohaldatakse meetmeid.
56. Vaidlustatud kohtuotsuses rajas Üldkohus algmääruse artikli 13 lõikes 2 sisalduvale sõnale „pärinevad [riigist]“ antud tõlgenduse kahele alusele. Esiteks on viidatud sellele, et mitmed algmääruse sätted(24) seostavad süstemaatiliselt sõna „pärinevad [riigist]“ sõnaga „import“, mis leiab kinnitust kõnealuste sätete erinevate keeleversioonide analüüsi põhjal. Teiseks on viidatud algmääruse artikli 13 aluseks olevale kõrvalehoidmise vastu võitlemise meetmete tõhususe eesmärgile.
b) Sõna „pärinevad [riigist]“ tõlgendamine
57. Komisjon ja EBMA väidavad, et Üldkohtu poolt sõnale „pärinevad [riigist]“ antud tõlgendus on väär ja vastuolus meetmetest kõrvalehoidmist käsitlevate sätete mõttega.
58. Neil asjaoludel tuleb hinnata, kas vaidlustatud kohtuotsuses Üldkohtu poolt sõnale „pärinevad [riigist]“ antud tõlgendus on õige.
59. Sissejuhatuseks märgin Üldkohtu eeskujul, et algmäärus ei sisalda kõnealuse sõna määratlust.
60. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb aga liidu õigusnormi tõlgendamisel võtta arvesse mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa säte on.(25)
61. Mis puudutab esiteks grammatilist tõlgendust, siis kõigepealt märgin, et algmääruse artikli 13 lõike 2 punkti a sõnastus ei sisalda ühtegi sõnaselget viidet mõistele „import“. Peale selle, nagu nähtub käesoleva ettepaneku punktist 56, ei ole Üldkohus kõnealuse sõna tõlgendamisel tegelikult sugugi viidanud seda sõna sisaldava sätte sõnastusele, vaid eelistanud hoopis kontekstipõhist ja teleoloogilist tõlgendust.
62. Selles kontekstis ei ole ma siiski kindel, et see, et kõnealuses sättes – vastupidi teistele algmääruse sätetele – otsustas seadusandja jätta sõna „pärinevad [riigist]“ sõnaga „import“ seostamata, räägib niisuguse tõlgenduse kasuks, mis neid kahte mõistet samastavad.
63. Vastupidi, kui Üldkohtu poolt mainitud sätetes on kõnealused sõnad algmääruses seostatud, siis sõnaga „pärinevad“ üksnes selgitatakse mõistet „import“, kuna selle eesmärk on märkida, kust import „pärineb“. Seevastu määruse artikli 13 lõike 2 punktis a sisalduv sõna „pärinevad [riigist]“ ei ole sugugi seotud mõistega „import“, mis sättes ei sisaldu, vaid viitab asjaomastele tooteosadele. Kõnealune sõna täidab sõna „tooteosad“ puhul selgitavat ülesannet ja selle eesmärk on märkida, et asjaomaste tooteosade arvesse võtmise lubamiseks osade kokkupanekut käsitlevas analüüsis peavad need „pärinema“ konkreetselt riigist, mille suhtes dumpinguvastaseid meetmeid kohaldatakse.
64. Mõiste „pärinemine“ ja mõiste „import“ kunstlik seostamine, kuigi niisugust seostamist ei ole sõnaselgelt ette nähtud, piirab tegelikult kõnealustest mõistetest esimese tähendust. Mõiste „provenir“ („pärinema“) tähendab prantsuse keeles nimelt tähttäheliselt nii „venir de“ („(kuskilt) tulema“) kui ka „tirer son origine de“ („olema (kuskilt) pärit“).(26) Tõlgendus, mille puhul piirdub kõnealuse sõna tähendus üksnes olukorraga, mis vastab esimesele tähendusele, mille puhul on tegemist osade füüsilise ja vahetu pärinemisega – nimelt nende impordiga – riigist, mille suhtes kohaldatakse meetmeid, piirab märkimisväärselt mõiste „pärinemine“ tähendust. Niisugune tõlgendus välistab nimelt kõik olukorrad, mis vastavad mõiste „pärinema“ teisele tähendusele, mille puhul on tegemist kaudse pärinemisega, nimelt olukorraga, mille puhul, olgugi et asjaomased osad ei pärine füüsiliselt vahetult riigist, mille suhtes kohaldatakse meetmeid, võib neid siiski pidada kõnealusest riigist pärit olevateks.
65. Muu hulgas on Üldkohtu poolt mõiste „pärinemine“ piirav tõlgendamine vastuolus kõnealuse sätte, nimelt algmääruse artikli 13 lõike 2 punkti a erinevate keeleversioonide analüüsiga, mida Üldkohus ei ole vaidlustatud kohtuotsuses teinud.(27)
66. Kuigi kõnealuse sätte mitmed keeleversioonid kasutavad prantsuskeelse sõnaga „provenir de“(28) („pärinema [riigist]“) samaväärset vastet, siis muud keeleversioonid, nagu saksa‑ ja itaaliakeelne versioon, viitavad nimelt sõnaselgelt osade päritolule „riigist, mille suhtes meetmeid kohaldatakse“,(29) ning teised keeleversioonid kasutavad veel ebamäärasemaid sõnu, sest need võivad viidata nii pärinemisele kui ka päritolule.(30)
67. Eelnevatest kaalutlustest järeldub, et kõnealuse sätte grammatiline tõlgendus räägib pigem niisuguse tõlgenduse kahjuks, mille puhul piirdub sõna „pärinevad [riigist]“ tähendus üksnes „impordiga“ asjaomaste osade ekspordiriigist.
68. Seevastu seisukoht, milles on võetud arvesse nii tegusõna „pärinema“ erinevaid tähendusi kui ka kõnealuse sätte erinevaid keeleversioone, eelistab pigem laiema tõlgenduse andmist kõnealusele mõistele, mis läheb kaugemale pelgast „impordi“ mõistest ja sisaldab nii asjaomaste osade nii vahetut kui ka kaudset pärinemist riigist, mille suhtes dumpinguvastaseid meetmeid kohaldatakse.
69. Mis puudutab teiseks konteksti, millesse kõnealune säte kuulub, siis olgu märgitud, et – nagu nähtub käesoleva ettepaneku punktidest 37 ja 38 – kuna algmääruse artiklis 13 sisalduvate kõrvalehoidmist käsitlevate liidu õigusnormide aluseks ei ole 1994. aasta dumpinguvastane leping, tuleb seda sätet pidada eriomaseks õiguslikuks raamistikuks liidu õiguse dumpinguvastases valdkonnas.
70. Neil asjaoludel leian, et kui Üldkohus soovib algmääruse artikli 13 lõike 2 tõlgendamisel tugineda viitele sama määruse teistele sätetele, mille hulgas võivad eriti mõned sätted kujutada endast 1994. aasta dumpinguvastasest lepingust(31) konkreetsete kohustuste ülevõtmist liidu õigusesse, tuleks tal selgitada põhjuseid, miks kõnealune viide on põhjendatud, mida Üldkohus ei ole käesolevas asjas teinud.
71. Kõnealune kaalutlus ei toeta seega ka Üldkohtu niisugust arutluskäiku, millega viimane põhjendas mõiste „pärinemine“ samastamist mõistega „import“.
72. Kolmandaks ei ole vaidlustatud kohtuotsuses Üldkohtu poolt esitatud sõna „pärineb [riigist]“ kitsas tõlgendus minu arvates ka kooskõlas meetmetest kõrvalehoidmist käsitlevate liidu õigusnormide eesmärgiga, mis, nagu käesoleva ettepaneku punktidest 39 ja 40 nähtub, peab tagama liidu poolt vastuvõetud dumpinguvastaste meetmete tõhususe ja vältima neist kõrvalehoidmist.
73. Sel puhul olgu märgitud, et – nagu ma selgitan käesoleva ettepaneku punktis 1 – praeguses tegelikus majanduslikus olukorras, mida iseloomustab rahvusvahelise kaubanduse globaliseerumine ja suurenenud võimalus kauba tootmise ümberpaigutamiseks, eriti kui see on madaltehnoloogiline kaup, on muutunud suhteliselt lihtsaks üha keerukamate meetmetest kõrvalehoidmise vormide kasutamine. Niisuguses kontekstis on põhiline, et liidul oleksid kaubanduse kaitsevahendeid, mille abil on võimalik tõhusalt reageerida niisugustele väljakutsetele, tagades liidu tööstuse tõhusa kaitse dumpinguhinnaga toodete impordi vastu. Just sellest vaatepunktist lähtudes tuleb tõlgendada algmääruse artiklis 13 ettenähtud sätteid, mis käsitlevad meetmetest kõrvalehoidmist.
74. Selles kontekstis märgin, et Üldkohtu poolt algmääruse artikli 13 lõike 2 punktis a sisalduvale sõnale „pärinevad [riigist]“ antud tõlgendus võimaldab komisjonil tugineda ainult tähelepanekule tooteosade füüsilise liikumise kohta (nimelt lihtne import) riigist, mille suhtes kohaldatakse meetmeid, kokkupaneku riiki, selleks et järeldada, et osad „pärinevad“ esimesest riigist.
75. Vastab tõele, nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 85 on märkinud, et niisugune seisukoht lihtsustab aga „pärinemise“ tingimuse tõendamist osade kokkupaneku teel meetmetest kõrvalehoidmise korral, mida saab määratleda kui „klassikalist näidet“, nimelt juhtudel, kui lõpptootes lõplikult kokkupandud osad on vahetult imporditud riigist, mille suhtes meetmeid kohaldatakse.
76. Niisugusel juhul on kõnealusel tõlgendusel tagajärg, et komisjoni pelk tähelepanek osade importimise kohta riigist, mille suhtes kohaldatakse meetmeid, tekitab nimelt teatud eelduse kõnealusest riigist „pärinemise“ kohta, mille võivad asjaomased ettevõtjad lõppastmes ümber lükata.(32)
77. Olukord on siiski täielikult teistsugune „keeruka“ meetmetest kõrvalehoidmise juhtudel, mis hõlmavad erinevates riikides toimuvaid järjestikuseid või arvukaid osade kokkupanekuid ning mis peavad samuti kuuluma meetmetest kõrvalehoidmist käsitlevate algmääruse artiklis 13 sätestatud õigusnormide kohaldamisalasse.
78. Vastupidi „klassikalisele“ osade kokkupanekule on nimelt „keeruka“ kokkupaneku korral Üldkohtu poolt sõna „pärinevad [riigist]“ tõlgendamise tagajärg luua teatud eeldus, et asjaomased osad „pärinevad“ – vastavalt algmääruse artikli 13 lõike 2 punktile a alusel – impordiriigist. See tähendab, et Üldkohtu poolt esitatud kaheetapilise analüüsi kohaselt niisugustel juhtudel, isegi tugevate tõendite korral, mis võivad olla aluseks õiguspärasele kahtlusele, et esineb meetmetest kõrvalehoidmine, lasub kõnealuste osade päritolu tõendamiskoormis(33) liidu institutsioonidel, aga mitte asjaomastel ettevõtjatel.
79. Niisugune analüüs toob aga kaasa liidu institutsioonide tõendamiskoormise märkimisväärse suurenemise, kui tõendatakse keerukas osade kokkupanekus seisneva meetmetest kõrvalehoidmise esinemist. See on ka vastuolus kohtuotsuses Starway esitatud analüüsiga, millele Üldkohus on ise viidanud.(34)
80. Tõlgendust, mille tagajärjel suurendatakse märkimisväärselt liidu institutsioonidel lasuvat tõendamiskoormist meetmetest kõrvalehoidmise puhul, ei saa minu arvates pidada kooskõlas olevaks tõhususe eesmärgiga, mis on käesoleva ettepaneku punktides 39, 40 ja 72 märgitud, meetmetest kõrvalehoidmist käsitlevate reeglite aluseks. Selline järeldus kehtib veelgi enam meetmetest kõrvalehoidmise uurimise olemust ja liidu institutsioonidel selle raames olevat pädevust käsitlevate kaalutluste põhjal, mis on toodud käesoleva ettepaneku punktides 46 ja 47.
81. Peale selle ja neljandaks on algmääruse artikli 13 lõike 2 tõlgendus, mis paneb liidu institutsioonidele kohustuse tõendada imporditud osade päritolu, vastuolus seadusandja tahtega loobuda nõudest, et institutsioonid peavad tõendama kokkupanekuga seotud osade päritolu tollisätete tehnilises tähenduses, nagu komisjon õigesti märgib. Kuigi algselt nägid meetmetest kõrvalehoidmist käsitlevad liidu reeglid ette võimaluse laiendada lõplikke dumpinguvastaseid tollimakse niisuguse „ekspordiriigi päritoluga toote osade [kokkupaneku korral], mille suhtes kehtib dumpinguvastane tollimaks,“(35) alates määruse (EÜ) nr 3283/94(36) vastuvõtmisest, asendati nimelt sõna „päritolu“ osade kokkupanekut käsitlevas sättes sõnaga „pärinevad [riigist]“, mis viib mõistlikult järeldusele, et niisugune muudatus kajastab seadusandja tahet loobuda selles kontekstis(37) mõistest „päritolu“ tehnilises tähenduses ja muuta selle aspekti puhul meetmetest kõrvalehoidmise esinemise kindlaksmääramise tingimusi.(38) Sellest järeldub, et pärast seda, kui jõustusid kõnealused uued reeglid, mida on kinnitatud käesolevas kohtuasjas kohaldatava algmääruse redaktsioonis, ei ole liidu institutsioonid enam kohustatud tõendama osade „päritolu“ tollisätete tehnilises tähenduses, vaid nad peavad tõendama üksnes nende pärinemist riigist, mille suhtes kohaldatakse meetmeid, mis tähendab, et mõistet „pärinemine“ tuleb mõista paindlikumas ja laiemas tähenduses kui mõistet „päritolu“.(39)
82. Kokkuvõttes nähtub kõigist eelnevatest kaalutlustest, et algmääruse artikli 13 lõike 2 punktis a sätestatud sõna „pärinevad [riigist]“ kitsas tõlgendus, mille Üldkohus esitas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 84 ja 85, samastades kõnealuse sõna mõistega „import“, on minu arvates väär.
83. Seevastu leian, et kõnealuse sätte grammatilisest, kontekstipõhisest, teleoloogilisest ja ajaloolisest tõlgendusest nähtub, et sõnu „pärinevad riigist, mille suhtes meetmeid kohaldatakse“ tuleb tõlgendada laialt nii, et mõiste „pärinemine“ hõlmab nii asjaomaste osade vahetut kui ka nende kaudset pärinemist kõnealusest riigist.
4. Algmääruse artikli 13 lõikes 2 nimetatud kokkupanekus seisneva meetmetest kõrvalehoidmiseesinemise tõendamise reeglid
84. Vaidlustatud kohtuotsuses tugines Üldkohus tõendite, mida liidu institutsioonid peavad esitama algmääruse artikli 13 lõikes 2 nimetatud osade kokkupanekus seisneva meetmetest kõrvalehoidmise esinemise tuvastamiseks, esitamise reeglite kindlaksmääramisel just sõna „pärinevad [riigist]“ tõlgendusele ning sellest tulenevale vahetegemisele esiteks asjaomaste osade pärinemise, mis on Üldkohtu sõnul impordi tulemus, ja teisalt kõnealuste osade päritolu vahel, mida lõppastmes peab kontrollima komisjon.
85. Komisjon, keda toetab EBMA, vaidleb oma apellatsioonkaebuses vastu ka vaidlustatud kohtuotsuse sellele aspektile.
86. Sel puhul olgu kõigepealt märgitud, et nagu nähtub käesoleva ettepaneku punktidest 41 ja 42, on Euroopa Kohus juba märkinud, et meetmetest kõrvalehoidmise tõendamiskoormis lasub liidu institutsioonidel. Sellele vaatamata tuleb siiski kontrollida, kuidas kõnealust tõendamiskoormist peab kohaldama in concreto ja millisel tasemel tõendamist institutsioonidelt erinevates võimalikes olukordades nõutakse.
87. Selles kontekstis pean vajalikuks teha vahet kahte liiki juhtumitel: esiteks juhtumitel, mida nimetasin „klassikaliseks“ meetmetest kõrvalehoidmiseks, need on juhtumid, mille puhul asjaomased toote osad – lõpuks kokkupandud lõpptootes – pärinevad vahetult riigist, mille suhtes meetmeid kohaldatakse, ning teiseks „keerukatel“ meetmetest kõrvalehoidmistel, mis hõlmavad ühes või mitmes riigis toimuvaid järjestikuseid või arvukaid osade kokkupanekuid ning mille puhul on tegemist asjaomaste osade kaudse pärinemisega kokkupanekuriigist.
88. Esimest liiki juhtumi puhul on selleks, et tõendada asjaomaste osade vahetut pärinemist riigist, mille suhtes meetmeid kohaldatakse, minu arvates piisav, nagu Üldkohus on vaidlustatud kohtuotsuses otsustanud ja nagu käesoleva ettepaneku punktidest 74–76 nähtub, kui komisjon tõendab, et asjaomased osad imporditi riigist, mille suhtes meetmeid kohaldatakse. Niisuguse juhtumi puhul, kui kõnealuste osade vahetu pärinemine on tuvastatud, jääb asjaomastele ettevõtjatele võimalus lükata ümber vahetu pärinemise eeldus, mis tuleneb osade importimisest riigist, mille suhtes meetmeid kohaldatakse, tõendades, et tegelikult on kõnealused osad muu riigi päritolu.(40)
89. Seda liiki juhtumi puhul on niisugune tõendamisreeglite kindlaksmääramine minu arvates täielikult kooskõlas meetmetest kõrvalehoidmist käsitlevate reeglite tõhususe eesmärgiga.
90. Teist liiki juhtumi puhul, nimelt juhul, kui institutsioonid seisavad silmitsi asjaomaste osade kaudse pärinemisega riigist, mille suhtes meetmeid kohaldatakse, välja arvatud asjaomaste osade lihtsa transiidi korral transiidiriiki, ei ole arvukates osade kokkupanekutes seisneva keeruka meetmetest kõrvalehoidmise tõendamine ei ole nii vahetu.
91. Siiski võib meetmetest kõrvalehoidmise tuvastamiseks komisjonilt nõutavat tõendamistaset minu arvates leevendada juhul, kui uurimise käigus ilmneb, et kuigi lõpptootes kokkupandud osad imporditi riigist, mis ei ole riik, mille suhtes kohaldatakse meetmeid, koosnevad need tegelikult märkimisväärses ulatuses osadest, mis on algselt toodetud riigis, mille suhtes kohaldatakse meetmeid, või mille tootmisel on kasutatud märkimisväärses ulatuses viimati nimetatud riigi päritolu osi või materjale.
92. Sellistel asjaoludel on minu arvates nimelt mõistlik lubada komisjonil tugineda „kooskõlaliste kaudsete tõendite kogumile“,(41) et tõendada kõnealuste osade kaudne pärinemine riigist, mille suhtes kohaldatakse meetmeid algmääruse artikli 13 lõike 2 punkti a alusel, selleks et võtta neid osi arvesse analüüsis, mille ta koostab kõnealuse määruse artikli 13 lõike 2 punkti b alusel. Tootmisahela erinevates etappides osalevate äriühingute vaheliste seoste olemasolu, neist äriühingutest mõne osalemine varasemates meetmetest kõrvalehoidmistes, vähese lisandväärtuse ilmingud vahepealse osade kokkupaneku puhul on näited kaudsetest tõendavatest asjaoludest, mida seda liiki olukorras võib komisjon arvesse võtta oma analüüsis, mis puudutab asjaomaste osade kaudse pärinemise kindlaksmääramist.
93. Sellisel juhul nagu käesolev, kui komisjon on „kooskõlaliste kaudsete tõendite kogumi“ põhjal kindlaks teinud, et asjaomased osad pärinevad kaudselt riigist, mille suhtes kohaldatakse algmääruse artikli 13 lõike 2 punkti a alusel meetmeid, on asjaomasel ettevõtjal alati võimalus tõendada, et kuigi kõnealused osad, mis on imporditud transiidiriigist, koosnevad märkimisväärses ulatuses osadest, mis on pärit riigist, mille suhtes kohaldatakse meetmeid või mille tootmisel on kasutatud märkimisväärses ulatuses osi või materjale, mis on kõnealusest riigist pärit, ning hoolimata oluliste kaudsete tõendavate asjaolude olemasolust, mis kinnitavad selgelt kõrvalehoidmise kahtlust, on kõnealused osad tegelikult pärit kõnealusest transiidiriigist või – vastavalt olukorrale – muust riigist. Selleks võib nimetatud ettevõtja esitada näiteks usaldusväärseid sertifikaate, mis tõendavad kõnealuste osade transiidiriigi päritolu. Ta võib ka tõendada, et transiidiriigis on kõnealuseid osi tegelikult nii oluliselt töödeldud, et see on muutnud kõnealuste osade olemust, ning et kõnealuse vahepealse töötlemise aluseks on objektiivsed majanduslikud põhjused, mis õigustavad on mitmes riigis asuva tootmisahela olemasolu.
94. Niisugune tõendamisreeglite selgitus paljude osade kokkupaneku toimingute korral võimaldab minu arvates järgida põhimõtet, mille kohaselt peavad meetmetest kõrvalehoidmist tõendama liidu institutsioonid, ja on seejuures ka kooskõlas kõrvalehoidmist käsitlevate reeglite tõhususe eesmärgiga. Selles on võetud ka arvesse liidu institutsioonidel meetmetest kõrvalehoidmise uurimise raames oleva konkreetse pädevuse olemust ja ajalisi piiranguid, mida neil tuleb seda liiki uurimise puhul järgida, nagu on märgitud käesoleva ettepaneku punktides 46 ja 47.
95. Seevastu Üldkohtu poolt soovitatud kaheetapiline analüüs, mida on kirjeldatud käesoleva ettepaneku punktides 54 ja 55, põhineb algmääruse artikli 13 lõike 2 vääral tõlgendusel.
5. Järeldus
96. Meetmetest kõrvalehoidmise tõendamise reeglite kindlaksmääramine, mis tuleneb minu arvates vaidlustatud kohtuotsuses mõiste „pärinemine“ väärast tõlgendusest, on aluseks kogu arutluskäigule, mis viis Üldkohtu järeldusele, et komisjon rikkus õigusnormi ja et järelikult tuleb vaidlusalune määrus tühistada. Kuna Üldkohtu sõnul olid asjaomased osad imporditud – ja seega tema arusaamise kohaselt „pärinesid“ – Sri Lankalt, siis oli komisjon nimelt kohustatud kontrollima nende Hiina päritolu, kui ta soovis nendega arvestada osade kokkupaneku toimingute analüüsis algmääruse artikli 13 lõike 2 punkti b alusel. Seega just kõnealuste osade Hiina päritolu kontrollides rikkus komisjon väidetavalt õigusnormi, kuna ta kohaldas selleks „analoogia alusel“ algmääruse artikli 13 lõike 2 punkti b kriteeriume.
97. Sellest järeldub, et Üldkohtu poolt sõna „pärinevad [riigist]“ väära tõlgendamise tulemusel määras Üldkohus vääralt kindlaks tõendamisreeglid algmääruse artikli 13 lõikes 2 sätestatud kokkupaneku teel toimuva keeruka meetmetest kõrvalehoidmise esinemise kindlakstegemiseks; kõnealusel kindlaksmääramisel põhineb Üldkohtu järeldus, et komisjon rikkus õigusnormi.
98. Neil asjaoludel tuleb järeldada, et vaidlustatud kohtuotsuses on algmääruse artikli 13 lõike 2 tõlgendamisel rikutud mitmeid õigusnorme, mis kahjustab vaidlustatud kohtuotsuses Üldkohtu poolt tehtud järelduse alust. Sellest järeldub, et minu arvates tuleb komisjoni, keda toetab EBMA, apellatsioonkaebus rahuldada ja vaidlustatud kohtuotsus seega tühistada.(42)
VI. Esimeses kohtuastmes esitatud hagi
99. Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu kohaselt võib Euroopa Liidu Kohus teha Üldkohtu otsuse tühistamise korral asja suhtes ise lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium lubab. Leian, et käesoleval juhul on see nii.
100. Kolachi on oma hagi toetuseks esimeses kohtuastmes esitanud üheainsa väite algmääruse artikli 13 lõike 2 punkti b rikkumise kohta. Sisuliselt heidab Kolachi komisjonile esiteks ette kõnealuse sätte kohaldamist Sri Lankas toimunud tootmistegevuse suhtes, kuigi uurimine puudutas kokkupaneku teel Pakistanis toimunud väidetavat meetmetest kõrvalehoidmist, teiseks õigusnormi rikkumist sellega, et komisjon käsitles viimati nimetatud sätet kui päritolureeglit, ja kolmandaks seda, et komisjon ei võtnud ühtegi meedet liidu tollialastes õigusaktides sätestatud päritolureeglite kohaldamiseks.
101. Sel puhul olgu kõigepealt märgitud, et Kolachi enda poolt uurimise ajal esitatud teabe kohaselt oli Pakistanis toimunud jalgrataste kokkupanekul kasutatud osadest 93% tarnitud Flying Horse’i vahendusel. Kõnealuseid osi imporditi osaliselt – 46% kõigist kokkupandud osadest – Hiinast ja osaliselt – 47% kõigist kokkupandud osadest – Sri Lankast. Uurimise tulemusel selgus, et enamiku Sri Lankast imporditud osi, mis osteti Flying Horse’ilt, nimelt rattaraamid ja ‑kahvlid, sulamist rattapöiad ning plastikrattad, oli tegelikult tootnud Great Cycles, kes kasutas üsna märkimisväärses ulatuses Hiina materjale. Uurimise tulemusel selgus veel, et Great Cycles oli Kolachiga seotud äriühing, kes oli varem meetmetest kõrvalehoidmises osalenud. Nagu nähtub vaidlusaluse määruse põhjendusest 99, on komisjon ka nentinud, et Flying Horse’i ja Kolachi vahelised suhted olid kahtlustäratavad. Kõik need asjaolud on tõendatud ja Kolachi ei ole neile vastu vaielnud. Euroopa Kohtus toimunud kohtuistungil pärast talle esitatud täpsustavaid küsimusi Kolachi isegi kinnitas sõnaselgelt, et Sri Lankas valmistatud osad olid „ümbertöötatud“ Hiina päritolu osadest.
102. Just uurimise tulemustest lähtudes tuleb hinnata vaidlusaluse määruse põhjendusi 98–101, milles komisjon järeldas, et Kolachi osales osade kokkupaneku toimingutes, mis kujutab endast meetmetest kõrvalehoidmist algmääruse artikli 13 lõike 2 tähenduses.
103. Vaidlusalase määruse põhjendustest 98 ja 99 nähtub, et komisjon järeldas, et osad, mille Kolachi ostis Flying Horse’ilt, kuigi need olid imporditud Sri Lankast, pärinesid aga tegelikult (kaudselt) Hiinast algmääruse artikli 13 lõike 2 punkti a tähenduses järgmiste asjaolude põhjal: esiteks järelduse põhjal, et Kolachil ei õnnestunud tõendada kõnealuste osade(43) Sri Lanka päritolu, ja teiseks mitmete tõendavate asjaolude põhjal, mille tõttu äratasid kahtlust suhted Flying Horse’i, kes tegutses vahendajana Kolachiga seotud äriühingu – nimelt Great Cycles’i –, ja Kolachi enda vahel. Just neist asjaoludest järeldas komisjon vaidlusaluse määruse põhjenduse 99 viimases lauses, et algmääruse artikli 13 lõike 2 punkti b kriteeriumid on käesolevas asjas täidetud.
104. Alles vastuseks vaidlusaluse määruse põhjenduses 100 kokku võetud argumendile, mille esitas Kolachi, kes heitis komisjonile ette algmääruse artikli 13 lõike 2 punkti b kasutamist päritolureeglina, pidas komisjon vaidlusaluse määruse põhjenduse 101 viimases lauses pärast märkust, „et [alg]määruse artikli 13 lõike 2 punkt b ei ole päritolureegel“, põhjendatuks „järelda[da] […], et kuna kõnealuste rattaosade tootmiseks kasutati rohkem kui 60% ulatuses Hiinast pärinevat toorainet ja lisandunud väärtus moodustas vähem kui 25% tootmiskuludest, siis pärinevad ka osad Hiinast“.
105. Kõigi uurimisest ja vaidlusaluse määruse tõlgendamisest tulenevate andmete põhjal leian esiteks, et „keeruka“ osade kokkupaneku tõendamise reeglite alusel, mida soovitasin käesoleva ettepaneku punktides 91–93, võis komisjon käesolevas asjas järeldada, et Flying Horse’ilt ostetud ja Sri Lankast imporditud, kuid Great Cycles’i toodetud osad pärinesid kaudselt Hiinast. Esiteks ilmnes, et nimetatud osad olid nimelt toodetud Sri Lankas, kasutades üsna märkimisväärses ulatuses Hiina komponente ja materjale. Teiseks oli komisjonil kogum kooskõlalisi kaudseid tõendeid, mille põhjal leidis selgelt kinnitust kahtlus, et Kolachi võttis osa keerukast meetmetest kõrvalehoidmisest. Niisuguses kontekstis pidi Kolachi kõnealuste tõendamisreeglite kohaldamisel tõendama asjaomaste osade Sri Lanka päritolu, mida kõnealune äriühing ei suutnud kindlasti teha.
106. Teiseks järeldub sellest, et niisugustel asjaoludel selleks, et kindlaks määrata kõnealuste osade kaudne pärinemine Hiinast, ei olnud komisjon sugugi kohustatud kontrollima nende päritolu, kohaldades mõnda tollieeskirjade päritolureeglit või kohaldades „analoogia alusel“ algmääruse artikli 13 lõike 2 punkti b kriteeriume päritolureeglina.
107. Kolmandaks nähtub minu arvates vaidlusaluse määruse asjakohaste põhjenduste tõlgendamisest, et komisjon ei ole kindlasti kasutanud „analoogia alusel“ algmääruse artikli 13 lõike 2 punkti b kriteeriume päritolureeglina selleks, et kindlaks määrata asjaomaste osade kaudne pärinemine Hiinast. Sedastus, et kõnealused osad pärinevad kaudselt Hiinast, tuleneb nimelt sõnaselgetest järeldustest, mida komisjon tegi vaidlusaluse määruse põhjenduse 98 viimases lauses ja põhjenduse 99 eelviimases lauses temal olevate oluliste kaudsete tõendavate asjaolude põhjal. Asjaolu, et komisjon vastuseks Kolachi esitatud konkreetsele argumendile nentis veel seda, et algmääruse artikli 13 lõike 2 punkti b kriteeriumid olid samuti täidetud kõnealuste Sri Lankas valmistatud osade puhul, kujutab endast üksnes täiendavat tõendit, mis täiendavalt toetab järeldust, millele komisjon oli juba jõudnud, ja kohasel juhul tuli Kolachil see ümber lükata, esitades usaldusväärseid tõendeid nimetatud osade Sri Lanka päritolu kohta.
108. Kõigist eelnevatest kaalutlustest nähtub, et Kolachi ainsa väite kolm osa tuleb minu arvates tagasi lükata ja seega tuleb Kolachi esitatud tühistamishagi jätta tervikuna rahuldamata.
VII. Kohtukulud
109. Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõige 2 näeb ette, et kui apellatsioonkaebus on põhjendatud ja Euroopa Kohus teeb ise kohtuasjas lõpliku otsuse, otsustab ta kohtukulude jaotamise. Kodukorra artikli 138 lõike 1 kohaselt, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonimenetluses, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
110. Kui Euroopa Kohus nõustub minu hinnangutega komisjoni apellatsioonkaebusele, siis Kolachi kaotab kohtuvaidluse. Kuna komisjon ja EBMA on kohtukulude hüvitamist nõudnud, teen Euroopa Kohtule seetõttu ettepaneku mõista Kolachilt välja komisjoni ja EBMA esimese kohtuastme ning käesoleva apellatsioonimenetluse kohtukulud.
VIII. Ettepanek
111. Esitatud põhjendusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku langetada järgmine otsus:
1. Tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 10. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus Kolachi Raj Industrial vs. komisjon (T‑435/15, EU:T:2017:712).
2. Jätta Kolachi Raj Industrial (Private) Ltd poolt Üldkohtule kohtuasjas T‑435/15 esitatud tühistamishagi rahuldamata.
3. Mõista Kolachi Raj Industrial (Private) Ltd-lt välja komisjoni ja European Bicycle Manufacturers Associationi (EBMA) esimese kohtuastme ning käesoleva apellatsioonimenetluse kohtukulud.