Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Verwaltungsgericht Wiesbaden (Saksamaa) 3. juulil 2019 – WS versus Saksamaa Liitvabariik
(kohtuasi C-505/19)
Kohtumenetluse keel: saksa
Eelotsusetaotluse esitanud kohus
Verwaltungsgericht Wiesbaden
Põhikohtuasja pooled
Kaebaja: WS
Vastustaja: Saksamaa Liitvabariik
Eelotsuse küsimused
Kas Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni1 artiklit 54 koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 50 tuleb tõlgendada nii, et sama teo suhtes on keelatud juba kriminaalmenetluse algatamine kui selline kõigis Beneluxi Majandusliidu riikide, Saksamaa Liitvabariigi ja Prantsuse Vabariigi valitsuste vahel nende ühispiiridel kontrolli järkjärgulise kaotamise kohta sõlmitud 14. juuni 1985. aasta Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni (Schengeni acquis’ vastavalt nõukogu 20. mai 1999. aasta otsuse 1999/435/EÜ artikli 1 lõikele 2; EÜT L 239, 22.9.2000, lk 13; ELT eriväljaanne 19/02, lk 3; edaspidi „Schengeni rakenduskonventsioon“) osalisriikides, kui Saksa prokuratuur peatab kriminaalmenetluse pärast seda, kui süüdistatav on täitnud teatud kohustused ja eelkõige tasunud prokuratuuri poolt kindlaksmääratud teatud rahasumma?
Kas Euroopa Liidu toimimise lepingu (7. juuni 2016. aasta muudetud redaktsioonis; ELT C 202, lk 1 ja 47; edaspidi „ELTL“) artikli 21 lõikest 1 tuleneb keeld liikmesriikidele rahuldada rahvusvahelise organisatsiooni raames nagu Rahvusvaheline Kriminaalpolitsei Organisatsioon – Interpol – kolmandate riikide vahistamistaotlusi, kui isik, keda vahistamistaotlus puudutab, on liidu kodanik ja kui liikmesriigil, kelle kodakondsus tal on, on kahtlusi vahistamistaotluse kooskõla suhtes ne bis in idem’i põhimõttega ning ta on sellest teavitanud ka rahvusvahelist organisatsiooni ja ülejäänud liikmesriike?
Kas ELTL artikli 21 lõige 1 takistab juba kriminaalmenetluse algatamist kui sellist ja ajutist vahistamist liikmesriikides, mille kodanik asjaomane isik ei ole, kui see on vastuolus ne bis in idem’i põhimõttega?
Kas direktiivi (EL) 2016/6802 artikli 4 lõike 1 punkti a ja artikli 8 lõiget 1 koostoimes Schengeni rakenduskonventsiooni artikliga 54 ja põhiõiguste harta artikliga 50 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigid on kohustatud võtma vastu õigusnorme, mis tagavad, et kriminaalasja lõpetamiseni viiva menetluse korral on kõikides Beneluxi Majandusliidu riikide, Saksamaa Liitvabariigi ja Prantsuse Vabariigi valitsuste vahel nende ühispiiridel kontrolli järkjärgulise kaotamise kohta sõlmitud 14. juuni 1985. aasta Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni (EÜT L 239, 22.9.2000, lk 13) osalisriikides keelatud Rahvusvahelise Kriminaalpolitsei Organisatsiooni – Interpoli – Red Notices’ edasine töötlemine, mis võib viia uue kriminaalmenetluseni?
Kas rahvusvahelisel organisatsioonil nagu Rahvusvahelise Kriminaalpolitsei Organisatsioon – Interpol – on olemas piisaval tasemel andmekaitse, kui puuduvad direktiivi (EL) 2016/680 artikli 36 kohane kaitse piisavuse otsus ja/või asjakohased kaitsemeetmed vastavalt direktiivi (EL) 2016/680 artiklile 37?
Kas liikmesriigid võivad kolmandate riikide poolt Rahvusvahelise Kriminaalpolitsei Organisatsiooni – Interpoli – tagaotsimisteatesse („Red Notice“) kantud andmeid ainult siis edasi töödelda, kui kolmas riik levitab tagaotsimisteatega vahistamis- ja väljaandmistaotlust ning on taotlenud vahistamist, mis ei ole vastuolus liidu õigusega, eelkõige ne bis in idem’i põhimõttega?
____________
1 Konventsioon, millega rakendatakse 14. juuni 1985. aasta Schengeni lepingut Beneluxi Majandusliidu riikide, Saksamaa Liitvabariigi ja Prantsuse Vabariigi valitsuste vahel nende ühispiiridel kontrolli järkjärgulise kaotamise kohta (EÜT 2000, L 239, lk 19; ELT eriväljaanne 19/02, lk 9).
2 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta direktiiv (EL) 2016/680, mis käsitleb füüsiliste isikute kaitset seoses pädevates asutustes isikuandmete töötlemisega süütegude tõkestamise, uurimise, avastamise ja nende eest vastutusele võtmise või kriminaalkaristuste täitmisele pööramise eesmärgil ning selliste andmete vaba liikumist ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu 27. aprilli 2016. aasta raamotsus 2008/977/JSK (ELT L 119, lk 89).