KOHTUJURISTI ETTEPANEK
PEDRO CRUZ VILLALÓN
esitatud 30. aprillil 2013(1)
Kohtuasi C‑518/11
UPC Nederland BV
versus
Gemeente Hilversum
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Gerechtshof te Amsterdam (Madalmaad))
Elektroonilised sidevõrgud ja ‑teenused – Uus reguleeriv raamistik – Direktiivid 2002/19/EÜ, 2002/20/EÜ, 2002/21/EÜ ja 2002/22/EÜ – Esemeline kohaldamisala – Kaabellevi kaudu tasuta raadio- ja teleprogrammide edastamine – Kommuunipoolne kaabellevivõrgu võõrandamine eraettevõtjale – Baasteenuse tasu piirava lepingutingimuse vastavus liidu õigusele – Sektori eelnev reguleerimine – Riigi reguleerivate asutuste pädevus – Turujõuga ettevõtjad – Üldise huvi eesmärgid
1. Käesolev eelotsusetaotlus annab Euroopa Kohtule võimaluse analüüsida esimest korda liidu õiguse mõju liikmesriikide pädevusele võtta raadio- ja teleprogrammide edastamise teenust pakkuvate ettevõtjate suhtes meede, millega piiratakse nende teenuste jaemüügihinna tõusu. Põhikohtuasjas lahendatava vaidluse eripära seisneb selles, et selles kohtuasjas vaadeldav piirav meede esineb niisuguse tingimuse vormis, mis on lisatud lepingusse, millega kohalik omavalitsus, konkreetsel juhul Gemeente Hilversum (Hilversumi kommuun), müüs oma kaabellevivõrgu eraettevõtjale.
I. Õiguslik raamistik
2. Peamised liidu teisesed õigusnormid, mis on käesolevas kohtuasjas esitatud eelotsuse küsimustele vastamisel asjakohased, on sätestatud erinevates direktiivides, millega on kehtestatud see, mida kokkuleppeliselt nimetatakse uueks reguleerivaks raamistikuks elektroonilise side valdkonnas(2), nimelt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivis 2002/21/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste ühise reguleeriva raamistiku kohta („raamdirektiiv”)(3) ning neljas eridirektiivis(4), mis seda esimest direktiivi täiendavad ja milleks on peale Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. detsembri 1997. aasta direktiivi 97/66/EÜ, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset telekommunikatsioonisektoris,(5) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiiv 2002/19/EÜ elektroonilistele sidevõrkudele ja nendega seotud vahenditele juurdepääsu ja vastastikuse sidumise kohta („juurdepääsu käsitlev direktiiv”)(6), Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiiv 2002/20/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja ‑teenustega seotud lubade andmise kohta („loadirektiiv”)(7) ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiiv 2002/22/EÜ universaalteenuse ning kasutajate õiguste kohta elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste puhul („universaalteenuse direktiiv”)(8).
3. Raamdirektiivi ja komisjoni 16. septembri 2002. aasta direktiivi 2002/77/EÜ konkurentsi kohta elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste turgudel(9) erinevate sätete sisu, mis on põhikohtuasjas peamiselt asjakohased, on vajaduse piires tutvustatud järgnevas arutluskäigus.
II. Põhikohtuasja aluseks olevad asjaolud
4. Eelotsusetaotlusest ning erinevatest Euroopa Kohtule esitatud kirjalikest ja suulistest seisukohtadest ilmneb, et vaidlus põhikohtuasjas sai alguse sellest, et Gemeente Hilversum müüs äriühingu UPC Nederland õiguseellasele(10) 23 227 000 euro eest oma kaabellevivõrgu ja munitsipaalettevõtte, mis seda haldas.
5. Poolte vahel sõlmitud Hilversumi kaabellevivõrgu edasise haldamise lepingu järgi kohustus Gemeente Hilversum aitama ostjal saada luba, mis on vajalik kaabellevivõrgu rajamiseks, hooldamiseks ja haldamiseks selle kommuuni territooriumil.
6. Ostja kohustus tegema investeeringud, mis võimaldavad luua kaabellevivõrgu, mis suudab pakkuda selle kommuuni keskmistele abonentidele paremat teenust, sealhulgas teostama võrgu vitrifitseerimise enne 1. jaanuari 1998, ning pakkuda eraisikutele ja ettevõtjatele peale ringhäälingu- ja televisioonikanalite(11) telekommunikatsiooniteenuste ahvatlevat valikut.
7. Selle lepingu artikkel 4.2 nägi ette, et ostja peab „tagama mitmekülgse raadio- ja teleprogrammide minimaalse valiku kaabellevi kaudu sotsiaalselt õiglase hinna eest ning abonendi jaoks optimaalse vastuvõtukvaliteediga”, st ringhäälingu- ja televisiooniprogrammide minimaalse valiku, mis vastab lepingus ette nähtud koostamis‑ ja tasukriteeriumidele. Eelkõige oli ette nähtud, et kuutasu baasteenuse eest kohandatakse igal aastal vastavalt tarbijahinnaindeksile ja lepingu lisas 11 sätestatud valemi järgi, kusjuures tuleb täpsustada, et väliskulude suurenemine lisatakse sellele tasule, kui need ületavad nimetatud indeksi tõuse.(12)
8. UPC teatas 28. novembri 2003. aasta kirjaga Gemeente Hilversumile, et minimaalse valiku tasu suurendatakse kõikide majapidamiste puhul ja see peab alates 2004. aasta 1. jaanuarist tõusma 10,28 eurolt 13,32 eurole koos käibemaksuga.
9. Gemeente Hilversum esitas seejärel kaebuse, milles taotles kavandatava tasutõusu keelamist. Rechtbank te Amsterdam rahuldas selle kaebuse 23. detsembri 2003. aasta otsusega ja Gerechtshof te Amsterdam (Madalmaad) jättis selle kohtuotsuse 12. augusti 2004. aasta otsusega apellatsiooniastmes muutmata, kusjuures Hoge Raad der Nederlanden jättis 8. juuli 2005. aasta otsusega rahuldamata UPC kassatsioonkaebuse.
10. Lisaks analüüsis Madalmaade konkurentsiamet(13) 27. septembril 2005 küsimust, kas UPC kuritarvitas oma turgu valitsevat seisundit Madalmaade konkurentsiseaduse artikli 24 tähenduses, kohaldades oma standardanaloogvalikute puhul liiga kõrgeid tasusid, ning leidis, et see ei ole nii.
11. Madalmaade sõltumatu posti- ja telekommunikatsiooniamet(14) võttis 28. septembril 2005 vastu otsuse eelnõu „Ringhäälingu ülekandeteenuste osutamise turg UPC tegevuspiirkonnas”. OPTA tuvastas selles, et UPC‑l on oma tegevuspiirkonnas märkimisväärne turujõud „tasuta ringhäälingu- ja televisiooniteenuste kaabellevi turul” ja kehtestas talle kohustused tasude arvutamise osas.(15)
12. Euroopa Ühenduste Komisjon, kellele see OPTA otsuse eelnõu hindamiseks esitati, väljendas 3. novembril 2005(16) kahtlust, kas see on kooskõlas raamdirektiivi artikli 15 lõikega 3, tõlgendatuna koostoimes soovitusega 2003/311/EÜ(17).
13. Lõplikus otsuses, mille OPTA tegi 17. märtsil 2006, hinnakontrollimeedet enam ei olnud.
14. UPC esitas seejärel 15. mail 2006 Rechtbank te Amsterdamile Gemeente Hilversumi vastu kaebuse, milles ta palus sellel kohtul tunnistada vaidlusaluse tasu piiramise tingimuse tühiseks ja kohustada Gemeente Hilversumi lubama tasu suurendada. Ta tugines selles osas tasu piiramise tingimuse vastuolule eelkõige uue reguleeriva raamistikuga.
15. Rechtbank te Amsterdam jättis UPC kaebuse 27. juunil 2007 rahuldamata.
III. Eelotsuse küsimused ja menetlus Euroopa Kohtus
16. Selles olukorras otsustaski Gerechtshof te Amsterdam, kellele UPC apellatsioonkaebuse esitas, menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule tervelt 18 eelotsuse küsimust, mis olid sõnastatud järgmiselt:
„1. Kas uue [elektroonilisi sidevõrke] reguleeriva raamistiku esemelisse kohaldamisalasse kuulub kaabellevi kaudu tasuta ringhäälingu- ja televisiooniprogrammide edastamise teenus, mille osutamise eest tuleb maksta nii edastustasu kui ka (ülekantud) tasu selle eest, et ringhäälinguorganisatsioonidele ning kollektiivse esindamise organisatsioonidele maksti tasu nende materjali avaldamise eest?
2.a. Kas Gemeente’l on endiselt pädevus (ülesanne) kaitsta oma elanike üldisi huve ja mõjutada lõppkasutajatelt küsitavat hinda tasu piiramise tingimuse abil, kui võtta arvesse telekommunikatsioonisektori liberaliseerimist ning uue reguleeriva raamistiku eesmärke, seal hulgas seal ette nähtud ranget koostöö- ja konsultatsioonimenetlust, mis tuleb läbi viia enne, kui riigi reguleeriv asutus saab (ainu)pädevuse mõjutada lõppkasutajatelt küsitavat hinda tasu piiramise tingimuse abil?
2.b. Kui vastus on eitav, siis kas uue reguleeriva raamistikuga on vastuolus tasu piiramise tingimus, mille Gemeente talle kuuluva kaabellevivõrguettevõtte müümisel läbi surus?
Kui teise küsimuse [punktide a ja b] vastused on eitavad, tõusetub järgmine küsimus:
3. Kas Gemeente’l on riigiasutusena käesolevas olukorras kohustus olla liidule lojaalne (ka siis), kui hinna piiramise tingimust kokku leppides ning seda hiljem rakendades ei teostanud ta avalikku võimu, vaid tegutses tsiviilõigusliku pädevuse raames (vt ka kuuenda küsimuse punkt a)?
4. Kui uus reguleeriv raamistik kohaldub ja Gemeente’l on kohustus olla liidule lojaalne:
a. Kas see, kui Gemeente kohaldab tasu piiramise tingimust, on vastuolus lojaalsuskohustusega koosmõjus uue reguleeriva raamistikuga (ja/või selle eesmärkidega), seal hulgas seal ette nähtud range koostöö- ja konsultatsioonimenetlusega, mis tuleb läbi viia enne, kui riigi reguleeriv asutus saab pädevuse mõjutada lõppkasutajatelt küsitavat hinda tasu piiramise tingimuse abil?
b. Kui vastus on eitav, kas siis on neljanda küsimuse punktile a antav vastus teistsugune ajavahemiku osas alates sellest, mil komisjon avaldas oma kirjas sügavat kahtlust OPTA hinnakontrolli ettepaneku kooskõla osas raamdirektiivi artiklis 8 sätestatud uue reguleeriva raamistiku eesmärkidega ning OPTA seejärel selle meetme kehtestamata jättis?
5.a. Kas ELTL artikli 101 puhul on tegemist avaliku korra valdkonda kuuluva sättega, mida kohus peab vastavalt Madalmaade tsiviilkohtumenetluse seadustiku artiklitele 24 ja 25 kohaldama omal algatusel ja kohtuvaidluse piire ületades?
5.b. Kui vastus on jaatav, siis milliste menetluses esitatud asjaolude suhtes peab kohus ELTL artikli 101 kohaldatavust omal algatusel kontrollima? Kas kohtul on see kohustus ka siis, kui pärast pooltele antud võimalust esitada oma arvamus tuleb asjaolusid Madalmaade tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 149 mõistes (võib-olla) täiendada?
6. Kui ELTL artiklit 101 tuleb kohaldada poolte tõmmatud kohtuvaidluse piire ületades, tekivad käesolevas menetluses esitatud asjaolude põhjal järgmised küsimused, kui arvestada uut reguleerivat raamistikku (selle eesmärke), selle rakendamist OPTA ja Euroopa Komisjoni poolt ning uues reguleerivas raamistikus kasutatavate mõistete „märkimisväärne turujõud” ning „asjaomaste turgude piiritlemine” ühtlustamist liidu konkurentsiõiguses kasutatavate sarnaste mõistetega:
6.a. Kas talle kuuluvat kaabellevivõrguettevõtjat müües ja seejuures tasu piiramise tingimust kokku leppides on Gemeente ettevõtja ELTL artikli 101 tähenduses (vt ka kolmas küsimus)?
6.b. Kas komisjoni teatise vähetähtsate kokkulepete kohta, mis ei piira märgatavalt konkurentsi [EÜ artikli 81 lõike 1 tähenduses] ([teatis] de minimis) (EÜT 2001 C 368, lk 13, punkt 11; ELT eriväljaanne 08/02, lk 125) kohaselt on tasu piiramise tingimus karm piirang ELTL artikli 101 lõike 1 punkti a tähenduses? Kui vastus on jaatav, kas siis on juba sel põhjusel tegemist märgatava konkurentsipiiranguga ELTL artikli 101 lõike 1 tähenduses? Kui vastus on eitav, siis kas kuuenda küsimuse punktis d nimetatud asjaolud mängivad siinjuures rolli?
6.c. Kui tasu piiramise tingimus ei ole karm piirang, siis kas selle eesmärk on piirata konkurentsi (ainuüksi) seetõttu, kuna:
– riigi reguleeriv asutus jõudis järeldusele, et samal turul kaabellevi baasteenusega identse teenuse osutamise eest (suuremat) tasu küsides ei kuritarvitanud UPC oma valitsevat seisundit;
– komisjon avaldas oma kirjas letter of serious doubt sügavat kahtlust selle kohta, et lõppkasutajatelt küsitavate hindade (eelnev) reguleerimine (hinnakontrolli abil) teenuste puhul nagu kaabellevi baasteenuse osutamine UPC poolt on kooskõlas raamdirektiivi artiklis 8 nimetatud eesmärkidega? Kas asjaolu, et pärast kirja letter of serious doubt saamist loobus OPTA hinnakontrollist, on küsimusele vastamisel oluline?
6.d. Kas leping, milles sisaldub tasu piiramise tingimus, kujutab endast, arvestades (ka) asjaolu, et:
– UPC on uue reguleeriva raamistiku kohaselt märkimisväärse turujõuga ettevõtja ([teatis] de minimis, punkt 7),
– peaaegu kõik Madalmaade kohalikud omavalitused, kes müüsid 90ndatel oma kaabellevivõrguettevõtted kaabellevivõrgu operaatoritele, seal hulgas ka UPC-le, jätsid endale nendes lepingutes õiguse määrata kindlaks baasteenuse hind ([teatis] de minimis, punkt 8),
– märgatavat konkurentsipiirangut ELTL artikli 101 lõike 1 tähenduses?
6.e. Kas lepingut, milles sisaldub tasu piiramise tingimus, tuleb pidada liikmesriikidevahelist kaubandust (potentsiaalselt) märgatavalt piiravaks ELTL artikli 101 lõike 1 tähenduses ning suuniseid [EÜ] artiklites 81 ja 82 sätestatud kaubandusmõju kontseptsiooni kohta (ELT 2004, C 101, lk 81) silmas pidades, arvestades asjaolu, et:
– UPC on uue reguleeriva raamistiku kohaselt märkimisväärse turujõuga ettevõtja,
– selliseid teenuseid nagu märkimisväärse turujõuga kaabellevivõrgu operaatori – nagu UPC – poolt kaabellevi baasteenuse osutamine, puudutava hinnakontrollimeetme osas viis OPTA läbi Euroopa konsultatsioonimenetluse, mis tuleb uue reguleeriva raamistiku kohaselt läbi viia, kui kavandatav meede mõjutab liikmesriikidevahelist kaubandust,
– lepingu väärtus oli tol ajal 51 miljonit Hollandi kuldnat (umbes 23 miljonit eurot),
– peaaegu kõik Madalmaade kohalikud omavalitused, kes müüsid 90ndatel oma kaabellevivõrguettevõtted kaabellevivõrgu operaatoritele, seal hulgas ka UPC‑le, jätsid endale nendes lepingutes õiguse määrata kindlaks baasteenuse hind?
7. Kas kohus on veel pädev ELTL artikli 101 lõike 1 kohaselt keelatud tasu piiramise tingimust ELTL artikli 101 lõike 3 alusel kohaldamatuks kuulutama, kui arvestada uut reguleerivat raamistikku ning komisjoni poolt kirjas letter of serious doubt avaldatud sügavat kahtlust selle kohta, et lõppkasutajatelt küsitavate hindade (eelnev) reguleerimine on kooskõlas konkurentsiõiguse eesmärkidega? Kas asjaolu, et pärast kirja letter of serious doubt saamist loobus OPTA kavandatud hinnakontrollist, on küsimusele vastamisel oluline?
8. Kas ELTL artikli 101 lõikest 2 tulenev kokkulepete tühisus jätab võimaluse piirata selle sätte ajalist kehtivust, kui arvestada lepingu sõlmimise ajal valitsenud asjaolusid (telekommunikatsioonisektori liberaliseerimise algusaeg) ning hilisemat arengut telekommunikatsioonisektoris, seal hulgas uue reguleeriva raamistiku jõustumist ning sellest lähtuvat komisjoni sügavat kahtlust hinnakontrollimeetmete osas?”
IV. Õiguslik analüüs
A. Sissejuhatavad märkused eelotsuse küsimuste ulatuse ja vastuvõetavuse kohta
17. Kohe alguses tuleb rõhutada, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu kõigile 18 küsimusele ei ole vaja vastata.
18. See kohus ise esitab mõned nendest küsimustest täiendavatena, kusjuures nendele vastamise vajadus sõltub sõnaselgelt vastusest teistele küsimustele. Nii on see teise küsimuse punktiga b, mis eeldab, et teise küsimuse punktile a vastati eitavalt, ja kolmanda küsimusega, mis eeldab, et eelnevatele küsimustele vastati eitavalt.
19. Nagu me aga järgnevas arutluskäigus näeme, osutuvad mõned küsimused täiendavaks ka loogilise analüüsi tulemusena, lähtudes vastustest esimestele küsimustele. Nii on see eelkõige kolmanda ja neljanda küsimusega, mis käsitlevad lojaalse koostöö kohustuse ulatust ja millele vastatakse eelnevate küsimuste analüüsi raames. Nii on see ka – nagu märgib komisjon – viienda kuni kaheksanda küsimusega, mis käsitlevad ELTL artiklit 101.
20. Lisaks ei saa – nagu väitis ka Gemeente Hilversum oma kirjalikes seisukohtades – selles etapis välistada, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu mõned küsimused, eelkõige ELTL artiklit 101 käsitlevad viies kuni kaheksas küsimus tuleb tunnistada vastuvõetamatuks või vähemalt esemetuks, sest nende asjakohasuse põhikohtuasja lahendamise seisukohast võib eelotsusetaotluse esitanud kohtu edastatud teabe põhjal tõsiselt kahtluse alla seada.
21. Kokkuvõttes tõden, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu erinevad küsimused võib rühmitada kolme peamisse gruppi, millest esimene käsitleb uue reguleeriva raamistiku kohaldamisala ja seega asjakohaste direktiivide sätete kohaldatavust põhikohtuasja suhtes (esimene küsimus), teine nende kohustuste ulatust, mis Gemeente Hilversumil nende direktiivide kohaselt on (teine küsimus), ehk ELTL artikli 4 lõikes 3 sätestatud lojaalse koostöö kohustuse ulatust (kolmas ja neljas küsimus) ning viimane lõpuks ELTL artikli 101 lõike 1 võimalikku mõju (viies ja kuues küsimus), lõike 2 võimalikku mõju (seitsmes küsimus) ja lõike 3 võimalikku mõju (kaheksas küsimus) lahendusele põhikohtuasjas.
B. Uue reguleeriva raamistiku esemeline kohaldamisala: mõiste „elektroonilised sideteenused” (küsimus 1)
22. Oma esimeses küsimuses palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul öelda, kas teenus, mille käigus pakutakse kaabellevi kaudu tasuta ringhäälingu- ja televisiooniprogrammide valikuid, kuulub uue reguleeriva raamistiku esemelisse kohaldamisalasse, kusjuures tasu selle teenuse eest sisaldab edastustasu ning tasu ringhäälinguorganisatsioonidele ja autoriõiguste kollektiivse esindamise organisatsioonidele nende materjali avaldamise eest.
1. Seisukohtade kokkuvõte
23. UPC väidab, et ta osutab peamiselt elektroonilisi sideteenuseid, nii et vaidlus põhikohtuasjas kuulub uue reguleeriva raamistiku kohaldamisalasse. Gemeente Hilversum ja Madalmaade valitsus leiavad vastupidi, et kuna UPC ostab ainult erinevate telekanalite sisu, moodustab nii ringhäälingu- ja televisiooniprogrammide valiku ja pakub seda lõppkasutajatele oma kaabellevivõrgu abil, pakub ta sisu edastamise teenust, mis ei kuulu uue reguleeriva raamistiku kohaldamisalasse.
24. Komisjon ja EFTA Järelevalveamet arvavad, et UPC teenus kuulub ühteaegu nii signaalide kui ka ringhäälingu- ja televisiooniprogrammide sisu edastamise alla, nii et uut reguleerivat raamistikku kohaldatakse üksnes esimese koostisosa suhtes. EFTA Järelevalveamet leiab siiski, et UPC teenuse laadi määrab kindlaks ja vastavad järeldused teeb eelotsusetaotluse esitanud kohus.
2. Õiguslik analüüs
25. Selles, kuidas nimetatud küsimusele vastata, ei ole minu arvates kahtlust, nagu ilmneb nii raamdirektiivi artikli 2 punktis c kui ka konkurentsidirektiivi artikli 1 punktis 3 toodud mõiste „elektroonilised sideteenused” määratlusest kui ka uue reguleeriva raamistiku asjakohaste sätete tõlgendusest kontekstis, millesse need sätted asetuvad, ja lähtudes eemärgist, mis neil on, samuti direktiivi 2010/13/EL(18) sätetest.
26. Raamdirektiivi artikli 2 punktis c on elektroonilist sideteenust määratletud nii, et see on „tavaliselt tasu eest osutatav teenus, mis seisneb tervikuna või peamiselt signaalide edastamises elektrooniliste sidevõrkude kaudu, kaasa arvatud telekommunikatsiooniteenused ja ülekandeteenused ringhäälinguks kasutatavates võrkudes, ning välja arvatud teenused, mis pakuvad või mille abil teostatakse elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste abil edastatava sisu redigeerimist”. Selles sättes on lisaks täpsustatud, et selle mõiste alla ei kuulu „direktiivi 98/34/EÜ(19) artiklis 1 määratletud infoühiskonna teenused, mis ei seisne tervikuna või peamiselt signaalide edastamises elektrooniliste sidevõrkude kaudu”.
27. Nagu ilmneb sellest määratlusest − mis on üsna samamoodi üle võetud konkurentsidirektiivi artikli 1 punkti 3 −, defineeritakse elektroonilisi sideteenuseid nõnda, et öeldakse ühteaegu, mida nad on ja mida nad ei ole.
28. Raamdirektiivi põhjenduses 5 on selles osas märgitud, et „[t]elekommunikatsiooni-, meedia- ja infotehnoloogiasektori lähenemine tähendab seda, et kõik ülekandevõrgud ja -teenused peaksid olema hõlmatud ühe ja sama reguleeriva raamistikuga” ning selle raamistiku loomisel tuleb „[e]dastamise reguleerimine [...] lahutada sisu reguleerimisest”. Selles on täpsustatud, et uus reguleeriv raamistik „ei hõlma [...] elektrooniliste sidevõrkude vahendusel elektroonilisi sideteenuseid kasutades edastatud teenuste sisu, näiteks ringhäälingu sisu, finantsteenuseid ja teatavaid infoühiskonna teenuseid, ega piira seega ka selliste teenuste kohta ühenduse või riigi tasandil võetud meetmeid, mis on kooskõlas ühenduse õigusega ning mille eesmärk on edendada kultuurilist ja keelelist mitmekülgsust ja tagada meediakanalite paljusus”.
29. Samuti on konkurentsidirektiivi põhjenduses 7 − milles on selgitatud, et mõistetele „telekommunikatsiooniteenused” ja „telekommunikatsioonivõrgud” eelistati mõisteid „elektroonilised sideteenused” ja „elektroonilised sidevõrgud” just selleks, et võtta arvesse lähenemisprotsessi − märgitud, et nende mõistete alla kuuluvad kõik elektroonilised sideteenused ja/või ‑võrgud, „mida kasutatakse signaalide edastamiseks traadi, raadio, optiliste või muude elektromagnetiliste vahendite abil”, nii et sinna alla kuuluvad „paik- ja traadita võrgud, kaabeltelevisiooni- ja satelliitvõrgud”. Selles on ka täpsustatud, et „raadio- ja teleprogrammide ülekandmist ja edastamist [tuleks] käsitada elektroonilise sideteenusena”.
30. Audiovisuaalmeedia teenuste direktiivi artikli 1 lõike 1 punkti a alapunktis i on audiovisuaalmeedia teenust määratletud lisaks nii, et see teenus on „[ELTL] artiklites 56 ja 57 määratletud teenus, mis kuulub meediateenuse osutaja toimetusvastutuse alla ning mille põhiline otstarve on pakkuda üldsusele teavitamise, meelelahutuse või harimise eesmärgil saateid elektrooniliste sidevõrkude kaudu direktiivi 2002/21/EÜ artikli 2 punkti a tähenduses”. Samas õigusnormis on täpsustatud, et „[s]ellised audiovisuaalmeedia teenused on kas käesoleva lõigu punktis e määratletud teleülekanded või käesoleva lõike punktis g määratletud tellitavad audiovisuaalmeedia teenused”.
31. Käesoleval juhul ilmneb eelotsusetaotlusest ning Euroopa Kohtule esitatud kirjalikest ja suulistest seisukohtadest, et UPC tegevus on peamiselt kaabellevi kaudu ringhäälingu- ja televisiooniprogrammide edastamine klientidele, kes on teenuse abonendid. Eelkõige on teada, et UPC ei tooda ringhäälingu- ja televisiooniprogramme ise ning tal ei ole edastatavate programmide sisu osas mingit toimetusvastutust.
32. Selles osas ei saa nõustuda Gemeente Hilversumi ja Madalmaade Kuningriigi argumendiga, mis põhineb „ringhäälingu- ja televisiooniprogrammide pakkumise teenuste osutamise” ja sellega seotud „signaalide edastamise” erinevusel ning mille kohaselt ei kuulu UPC tegevus uue reguleeriva raamistiku kohaldamisalasse, sest tema kliendid ei osta mitte tühja edastamisvõimsust, vaid sisu, kaabellevi kaudu edastavat ringhäälingu- ja televisiooniprogrammide valikut.
33. Nagu ilmneb erinevatest eespool meenutatud määratlustest, eristatakse asjakohastes direktiivides selgelt sisu tootmist, mis eeldab toimetusvastutust, ja sisu edastamist, mis välistab toimetusvastutuse, sest sisu ja selle edastamist reguleeritakse eraldi(20) eesmärkidel, mis on iseloomulikud nendele regulatsioonidele,(21) viitamata ei osutatavate teenuste klientidele ega neile arvele kantavate edastamiskulude struktuurile.
34. Seega tuleb märkida, et kuigi UPC kliendid ostavad tõesti sisu, allkirjastades UPC‑ga liitumislepingu, et näha ringhäälingu- ja televisiooniprogrammide analoogvalikut, mida ta pakub, ei tähenda see siiski, et UPC tegevust, milleks on niisuguste programmide edastamine, mille sisu tootjad, käesoleval juhul raadio‑ ja telekanalid, on tootnud oma toimetusvastutusega, kuni tema kaabellevivõrgu ühenduspunktini tema abonentide kodus, ei võiks kvalifitseerida elektrooniliseks sideteenuseks, mis kuulub uue reguleeriva raamistiku kohaldamisalasse.
35. Seevastu kaabellevi kaudu tasuta ringhäälingu- ja televisiooniprogrammide valikute edastamine kuulub mõiste „elektrooniline sideteenus” alla ja seega uue reguleeriva raamistiku esemelisse kohaldamisalasse, sest see hõlmab signaalide edastamist kaabellevivõrgus.
36. Ükskõik missugune teistsugune tõlgendus piiraks märgatavalt uue reguleeriva raamistiku ulatust, kahjustaks selle kasulikku mõju ja takistaks selle eesmärkide saavutamist.
37. Et uue reguleeriva raamistiku eesmärk ise on luua tõeline elektroonilise side siseturg,(22) kus seda sidet reguleeritakse pikemas perspektiivis üksnes konkurentsiõigusega,(23) võtaks niisuguse ettevõtja nagu UPC tegevuse selle kohaldamisalast väljajätmine ettekäändel, et ta ei piirdu signaalide edastamisega, sellelt kohaldamisalalt igasuguse ulatuse.
38. Ka asjaolu, et abonentide tasutavad edastuskulud sisaldavad tasu raadio‑ ja telekanalitele ning tasu autoriõiguste kollektiivse esindamise organisatsioonidele nende materjali avaldamise eest, ei saa samadel põhjustel takistada UPC teenuse kvalifitseerimist elektrooniliseks sideteenuseks uue reguleeriva raamistiku tähenduses.
39. Teen seega Euroopa Kohtule ettepaneku otsustada, et direktiivi 2002/21 tuleb tõlgendada nii, et selle esemelisse kohaldamisalasse kuulub teenus, mis seisneb kaabellevi kaudu tasuta raadio‑ ja telekanalite valikute edastamises ning mille osutamise eest tuleb maksta nii edastustasu kui ka tasu ringhäälinguorganisatsioonidele ja autoriõiguste kollektiivse esindamise organisatsioonidele nende materjali avaldamise eest, sest see teenus hõlmab signaalide edastamist elektroonilistes sidevõrkudes.
C. Uue reguleeriva raamistiku ulatus: liikmesriikide eesõigused ja Gemeente Hilversumi pädevus (teine küsimus)
40. Oma teises küsimuses küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult sisuliselt, kas niisugune kohalik omavalitsus nagu Gemeente Hilversum võib uue reguleeriva raamistiku kohaselt sekkuda selle tasu kehtestamisse, mida võtab lõppkasutajalt niisugune ettevõtja nagu UPC kaabellevivõrgu kaudu osutatavate elektrooniliste sideteenuste eest.
41. See küsimus jaguneb kaheks alaküsimuseks, milles on võetud arvesse põhikohtuasjas analüüsitava õigusliku olukorra eripära, milleks käesoleval juhul on Gemeente Hilversumi ja UPC vahel sõlmitud müügilepingus sätestatud tasu piiramise tingimus. Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib seega esiteks, kas pädevuse seisukohast, mille ta riigi reguleerivale asutusele annab, on see, kui kohalikul omavalitsusel on pädevus võtta hinnakontrollimeetmeid, uue reguleeriva raamistikuga vastuolus. Teiseks ja eitava vastuse korral küsib ta, kas see, kui kohalik omavalitsus saab kohaldada niisugust lepingulist tasu piiramise tingimust, on uue reguleeriva raamistikuga vastuolus.
1. Seisukohtade kokkuvõte
42. Gemeente Hilversum ja Madalmaade valitsus rõhutavad kõigepealt, et tasu piiramise tingimuses lepiti pooltevahelise lepingu sõlmimise puhul vabalt kokku ning see on vastutasu selles lepingus sätestatud hinna eest. Nad leiavad, et igal juhul ei ole tasu piiramise tingimus uue reguleeriva raamistikuga vastuolus, sest see tingimus ei saa takistada riigi reguleerival asutusel, käesoleval juhul OPTA‑l, igal hetkel võtta meedet, millega soodustatakse universaalteenuse direktiivi artikli 17 kohaselt konkurentsi.
43. UPC, komisjon ja EFTA Järelevalveamet arvavad seevastu, et niisugune tingimus on nüüdsest uue reguleeriva raamistikuga vastuolus, eelkõige seetõttu, et Gemeente Hilversumi ei saa pidada riigi reguleerivaks asutuseks, millel on ainsana õigus võtta niisuguseid jaemüügihinna kontrollimise meetmeid nagu tasu piiramise tingimus, või asutuseks, mis tegutses seaduslikult riigi reguleeriva asutusena. Komisjon ei välista siiski, et niisugune meede võib juhul, kui see on kooskõlas läbipaistvuse, proportsionaalsuse ja diskrimineerimiskeelu põhimõtetega, kujutada endast tasu ELTL artikli 106 lõike 2 kohaldamisalasse kuuluva avaliku teenuse osutamise kohustuse eest, mille peaks kindlaks tegema eelotsusetaotluse esitanud kohus.
2. Õiguslik analüüs
44. Kõigepealt tuleb täpsustada, et kuigi tasu piiramise tingimust sisaldav leping sõlmiti enne uue reguleeriva raamistiku vastuvõtmist, pidid liikmesriigid sellesse kuuluvad erinevad direktiivid üle võtma hiljemalt 24. juulil 2003 ning liikmesriigid on sellest ajast peale kohustatud neid järgima ja tagama nende järgimise kogu oma territooriumil.
45. See kohustus on liikmesriikidel nende direktiivide endi kohaselt ja seega sõltumata lojaalse koostöö kohustusest, mis neil on ELTL artikli 4 lõike 3 järgi, nii et kui asuksime seisukohale, et uus reguleeriv raamistik takistab põhikohtuasjas vaadeldava tasu piiramise tingimuse kohaldamist, ei oleks vaja vastata kolmandale ja neljandale eelotsuse küsimusele, sest uue reguleeriva raamistiku eiramine tähendab juba iseenesest selle kohustuse rikkumist.
46. Seejärel tuleb märkida, et nagu ilmneb uue reguleeriva raamistiku asjakohaste sätete analüüsist ning nagu UPC, komisjon ja EFTA Järelevalveamet sisuliselt oma kirjalikes seisukohtades ja kohtuistungil märkisid, saab niisuguseid elektrooniliste sideteenuste hinna kontrollimise meetmeid nagu põhikohtuasjas(24) lubada ainult siis, kui need on meetmed, mida võib võtta riigi reguleeriv asutus suure turujõuga ettevõtja suhtes, või need võivad olla õigustatud üldise huvi eesmärgi või ELTL artikli 106 lõike 2 seisukohast.
47. Isegi eeldusel, et Gemeente Hilversum vastab raamdirektiivi artiklis 3 sätestatud ja Euroopa Kohtu praktikas sedastatud(25) pädevuse‑, funktsionaalse ja juriidilise sõltumatuse, erapooletuse‑ ja läbipaistvusetingimustele, mis peavad olema täidetud, et ta võiks kvalifitseerida riigi reguleerivaks asutuseks,(26) ei saa teda ühelgi juhul ja nagu ma kõigepealt näitan, pidada seaduslikult riigi reguleeriva asutusena tegutsenuks, sest tasu piiramise tingimus kehtestati UPC‑le erinevates asjakohastes direktiivides sätestatud üksikasjalikke menetlusnorme rikkudes.
48. Lisaks tuleb märkida, et kuigi ei saa välistada, et Gemeente Hilversum võiks mitte riigi reguleeriva asutuse, vaid kohaliku omavalitsusena niisuguse tasu piiramise meetme võtta, kui see meede on õigustatud üldise huvi eesmärkide või ELTL artikli 106 lõike 2 seisukohast, kontrollib seda siiski eelotsusetaotluse esitanud kohus, nagu ma näitan hiljem.
a) Hinnakontrollimeetmed, mida võib uue reguleeriva raamistiku kohaselt võtta
49. Kõigepealt tuleb meenutada, et uue reguleeriva raamistiku eesmärk on luua tõeline elektroonilise side siseturg, kus seda sidet reguleeritakse pikemas perspektiivis üksnes konkurentsiõigusega,(27) ning seda eelkõige vähendades järk-järgult sektorite eelnevat reguleerimist.(28)
50. Konkurentsidirektiivi artikli 2 lõikes 3 on täpsustatud, et liikmesriigid tagavad, et ei kehtestata ega säilitata piiranguid elektrooniliste sideteenuste osutamisele elektroonilistes sidevõrkudes, ilma et see piiraks juurdepääsu käsitleva direktiivi, loadirektiivi, raamdirektiivi ja universaalteenuse direktiivi kohaldamist.
51. Nende direktiivide asjakohaste sätete põhjal joonistubki välja uue reguleeriva raamistiku ja selle parandustega loodud konkurentsikord ning analüüsida tuleb tasu piiramise tingimuse vastavust sellele korrale.
52. Raamdirektiiviga on selles kontekstis kehtestatud ülesanded, mis riigi reguleerivatel asutustel komisjoni kontrolli all on, ning sätestatud menetlused, mis tagavad uue reguleeriva raamistiku ühetaolise kohaldamise kogu liidus.
53. Raamdirektiivi artikli 2 punktis g määratletud riigi reguleerivad asutused peavad seega sama direktiivi artikli 8 lõike 1 kohaselt võtma kõik mõistlikud ja proportsionaalsed meetmed, mille eesmärk on saavutada lõigetes 2, 3 ja 4 sätestatud eesmärgid, milleks on konkurentsi edendamine eelkõige elektrooniliste sideteenuste ning nendega seotud vahendite ja teenuste pakkumises, kaasaaitamine siseturu arendamisele ja liidu kodanike huvide kaitse.
54. Loadirektiivi artiklis 3 on omakorda kehtestatud liikmesriikidele kohustus tagada elektrooniliste sidevõrkude ja teenuste pakkumise vabadus, kusjuures selles on täpsustatud, et selleks pakkumiseks ei või põhimõtteliselt anda üldluba,(29) ilma et see piiraks selle direktiivi artikli 6 lõikega 2 kehtestatud erikohustusi.
55. Loadirektiivi artikli 6 lõikes 2 on käesoleval juhul asjakohase osas ette nähtud eelkõige(30) riigi reguleerivate asutuste võimalus kehtestada märkimisväärse turujõuga elektrooniliste sideteenuste pakkujatele vastavalt juurdepääsu käsitleva direktiivi artiklitele 6 ja 8 erikohustusi, kusjuures nende kehtestamisel kehtivad täpsed tingimused ja täpne kord.(31) Samas õigusnormis on esiteks märgitud, et need erikohustused peavad olema õiguslikult lahus üldloast tulenevatest õigustest ja kohustustest, ning teiseks et üldloas viidatakse kriteeriumidele ja korrale, mida kohaldatakse selliste erikohustuste kehtestamisel.
56. Siin tuleb rõhutada, et Euroopa Kohtul ei ole mingit teavet UPC‑le antud üldloa kohta peale selle, et Gemeente Hilversum peab aitama tal selle loa saada.
57. Igal juhul ei saa asuda seisukohale, et tasu piiramise tingimus, mille Gemeente Hilversum UPC‑le kehtestas, võiks olla juurdepääsu käsitleva direktiivi artiklis 13 ette nähtud hinnakontrollimeede, mis võeti vastavalt selle direktiivi artiklile 8 märkimisväärse turujõuga ettevõtjate suhtes.
58. Kõigepealt ei kuulu põhikohtuasjas vaadeldav turg ühelt poolt ringhäälingu- ja televisiooniprogrammide kaabellevi kaudu edastamise ja maapealse digitelevisiooni arengu ning teiselt poolt ringhäälingu- ja televisiooniprogrammide DSL võrgustike kaudu edastamise vahel valitseva konkurentsi tõttu(32) enam soovituses 2007/879/EÜ osundatud turgude hulka kui turg, mida saab eelnevalt reguleerida.
59. Nagu komisjongi märgib, ei takista see asjaolu muidugi põhimõtteliselt riigi reguleerival asutusel määrata kindlaks lõppkasutajate olukorrale vastavad asjaomased turud, mille puhul on eelnev reguleerimine õigustatud.(33)
60. Siiski on veel vaja, et niisugused turud määrataks kindlaks vastavalt raamdirektiivi artiklites 6 ja 7 ette nähtud menetlustele ning eelkõige pärast seda, kui asjaomased isikud on saanud esitada oma arvamuse,(34) et nende turgude analüüsimisel järgitaks raamdirektiivi artiklis 16 ette nähtud menetlust, et kui on tuvastatud, et asjaomane turg ei ole tõesti konkurentsinõuetele vastav, tehtaks turujõuga ettevõtjad kindlaks vastavalt raamdirektiivi artiklile 14 ning et hinnakontrollimeede võetaks lõpuks, järgides esiteks raamdirektiivi artikli 7 lõikes 2 ette nähtud menetlust ja teiseks juurdepääsu käsitleva direktiivi artiklis 13 sätestatud tingimusi.
61. Kohtutoimikust ilmneb aga, et UPC suhtes võetud meedet kohaldati tema suhtes, eirates erinevates uude reguleerivasse raamistikku kuuluvates õigusnormides sätestatud menetluslikke kohustusi, eelkõige neid, mis on nähtud ette raamdirektiivi artiklites 6 ja 7.
62. Universaalteenuse direktiivi asjakohasus tuleb välistada samadel põhjustel. Kuigi selle artiklis 9 on nähtud ette, et universaalteenust osutama määratud ettevõtjatele võib kehtestada tariifikontrollimeetmeid, saab neid eeldusel, et need on kohaldatavad ringhäälingu- ja televisiooniprogrammide teenuste suhtes, võtta üksnes niisuguse turuanalüüsi tulemusena, nagu on nähtud ette raamdirektiivi artiklis 16 ning universaalteenuse direktiivi artiklites 16 ja 17.(35)
63. Seega võib esialgu asuda seisukohale, et tasu piiramise tingimus on uue reguleeriva raamistikuga põhimõtteliselt vastuolus, kui just ei ole tehtud kindlaks, et see on õigustatud üldise huvi eesmärgi seisukohast.
64. Raamdirektiivi artikli 1 lõigetes 2 ja 3 on täpsustatud, et uude reguleerivasse raamistikku kuuluvate direktiivide sätted ei kahjusta ei kohustusi, mis on teenuste suhtes kehtestatud liidu õiguse alusel võetud siseriiklike meetmetega või liidu õiguse endaga, ega meetmeid, mille on võtnud liit või liikmesriigid liidu õigust järgides üldise huvi eesmärkide saavutamiseks.
65. Käesoleval juhul ei ole väidetud, et tasu piiramise tingimus tuleneb kohustusest, mis on kehtestatud liidu õiguse alusel võetud siseriiklike meetmetega või liidu õiguse endaga. Seevastu tuleb analüüsida, kas selle tingimuse kohaldamisega taotletakse üldise huvi eesmärki raamdirektiivi artikli 1 lõike 3 tähenduses või on see õigustatud ELTL artikli 106 lõike 2 seisukohast.
b) Õigustatus üldise huvi eesmärgi seisukohast
66. Raamdirektiivi artikli 1 lõikes 3 on sätestatud, et selle direktiivi ja eridirektiivide sätted ei piira meetmeid, mis on võetud ühenduse või liikmesriikide tasandil liidu õiguse kohaselt, et saavutada üldist huvi pakkuvad eesmärgid, eriti eesmärgid, mis on seotud sisu reguleerimise ja audiovisuaalpoliitikaga.
67. Raamdirektiivi põhjendusest 6 ilmneb, et liikmesriigid võivad liidu õigusega kooskõlas viia ellu audiovisuaalpoliitikat ja reguleerida sisu, et järgida selliseid üldist huvi pakkuvaid eesmärke nagu sõnavabadus, meediakanalite paljusus, erapooletus, kultuuriline ja keeleline mitmekülgsus, sotsiaalne hõlvamine, tarbijakaitse ja alaealiste kaitse.
68. Käesoleval juhul mainis eelotsusetaotluse esitanud kohus oma eelotsusetaotluse põhjendustes ja oma teises eelotsuse küsimuses küll, et Gemeente Hilversum kasutas eraõiguslikke vahendeid oma elanike üldiste huvide kaitseks, kuid ei anna mingit teavet nende kaitstavate huvide laadi kohta.
69. Gemeente Hilversum ja Madalmaade valitsus märgivad selles osas, et tasu piiramise tingimusega, milles vabalt kokku lepiti, taotletakse tarbijakaitse-eesmärki. See võimaldab tagada ringhäälingu- ja televisiooniprogrammide pakkumise teenuse, minimaalse analoogvaliku sotsiaalselt õiglase tasu eest, mis peab olema taskukohane väikese sissetulekuga majapidamistele, kusjuures see teenus kujutab seega endast üldise huvi baasteenust.
70. Nagu aga eespool meenutatud, on uue reguleeriva raamistiku eesmärk just tagada kasutajatele konkurentsi edendamise abil maksimaalne kasu valiku-, hinna- ja kvaliteeditingimustest.(36) Sekkuvad vajadusel eelkõige ainult riigi reguleerivad asutused ning seda erapooletult ja läbipaistvalt(37) turuanalüüsi tulemusena, võttes meetmeid turujõuga ettevõtja suhtes, mis võib tõhusa konkurentsi puudumise korral hoida hindu lõppkasutajate kahjuks liiga kõrgel.(38)
71. Seega ja sõltumata isegi asjaolust, et käesoleval juhul tegi OPTA – nagu meenutatud eespool punktides 11−13 – komisjoni kontrolli all just vastupidise otsuse, ei saa Gemeente Hilversumi ja Madalmaade valitsuse esitatud õigustuste kui niisugustega nõustuda.
72. Komisjon käsitles oma menetlusdokumentides siiski küsimust, kas UPC puhul võib asuda seisukohale, et Gemeente Hilversum usaldas talle üldist majandushuvi esindava teenuse osutamise ELTL artikli 106 lõike 2 tähenduses. Ta arvab aga, et tema käsutuses ei ole piisavalt teavet sellele küsimusele vastamiseks ning teeb seega ettepaneku paluda teha selle kohta otsus eelotsusetaotluse esitanud kohtul Euroopa Kohtu praktika põhjal.
73. Euroopa Kohus on tõesti leidnud, et ELTL artikli 106 lõikega 2, mis võimaldab teha teatavatel tingimustel erandeid aluslepingu üldsätetest, püütakse ühitada liikmesriikide huvi kasutada teatavaid ettevõtjaid majandus‑ või sotsiaalpoliitika instrumendina ja liidu huvi, et järgitaks konkurentsieeskirju ja säilitataks ühisturu ühtsus.(39) Liikmesriikide nii määratletud huvi silmas pidades ei tohiks neil keelata teatavatele ettevõtjatele usaldatavate üldist majandushuvi esindavate teenuste määratlemisel võtta arvesse oma siseriikliku poliitikaga seotud eesmärke ja püüda neid eesmärke ellu viia sellistele ettevõtjatele kehtestatavate kohustuste ja piirangute abil.(40)
74. Sellegipoolest tuleb tõdeda, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei viita üldse ELTL artikli 106 lõikele 2, ega ka sellele, et tasu piiramise tingimus on üldist majandushuvi esindava ülesande Gemeente Hilversumi poolse UPC‑le usaldamise väljendus. Pealegi ei ole ei Gemeente Hilversum ega Madalmaade valitsus väitnud, et tasu piiramise tingimus võib olla õigustatud ELTL artikli 106 lõike 2 seisukohast. UPC ei ole selles osas seisukohta võtnud. Ta vaidlustas ka kohtuistungil Gemeente Hilversumi väite, et tasu piiramise tingimust kompenseeriti kaabellevivõrgu müügihinna alandamisega.
75. Niisuguses olukorras saab Euroopa Kohus ainult jätta selle hindamise, kas põhikohtuasjas kohaldatakse asjakohase kohtupraktika põhjal ELTL artikli 106 lõiget 2, eelotsusetaotluse esitanud kohtu hooleks.(41)
76. Täpsemalt peab viimane tegema kõigepealt kindlaks, kas võib asuda seisukohale, et Gemeente Hilversum usaldas UPC‑le tõesti üldist majandushuvi esindava teenuse osutamise, ning kui jah, siis kas liidu õiguse kohaldamine ei võimalda talle usaldatud eriülesannet täita,(42) kusjuures see kontroll eeldab eelkõige, et selgitatakse välja kõnesoleva üldise huvi ülesannete täitmisega kaasnevate vajaduste laad.(43)
77. Seejärel peab ta Euroopa Kohtu asjakohase praktika põhjal kontrollima, kas kehtestatud kohustustega järgitakse täielikult proportsionaalsuse põhimõtet, võttes arvesse põhikohtuasja kõiki asjaolusid.(44)
78. Teen seega Euroopa Kohtule ettepaneku otsustada, et juurdepääsu käsitleva direktiivi artikleid 6, 8 ja 13, loadirektiivi artiklit 3 ja artikli 6 lõiget 2 ning raamdirektiivi artikli 1 lõikeid 2 ja 3 ning artikleid 3, 6, 7 ja 14−16 tuleb tõlgendada nii, et niisuguse tasu piiramise tingimuse kohaldamine nagu põhikohtuasjas vaadeldav on põhimõtteliselt nendega vastuolus, kui just ei ole tehtud kindlaks, et see on õigustatud üldise huvi eesmärgi või ELTL artikli 106 lõike 2 seisukohast ning see on täielikult kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega, mida peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.
D. ELTL artikli 101 mõju (viies kuni kaheksas küsimus)
79. Võttes arvesse väljapakutud vastuseid eespool analüüsitud esimestele eelotsuse küsimustele, näib, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu viiendale kuni kaheksandale küsimusele, mis käsitlevad kõik ELTL artikli 101 tõlgendamist, ei ole vaja vastata.
80. Igal juhul võib rõhutada, et ei ole võimalik mõista, kuidas saab põhikohtuasjas vaadeldav olukord kuuluda ELTL artikli 101 kohaldamisalasse, sest eelotsusetaotluse esitanud kohus ei anna mingit teavet põhjuste kohta, mis viisid mõttele, et Gemeente Hilversumi tuleb pidada ettevõtjaks, mis sõlmis kokkuleppe(45) majandustegevuse raames(46) selle õigusnormi tähenduses.
V. Ettepanek
81. Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Gerechtshof te Amsterdami esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt:
1. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/21/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste ühise reguleeriva raamistiku kohta tuleb tõlgendada nii, et selle esemelisse kohaldamisalasse kuulub teenus, mis seisneb kaabellevi kaudu tasuta raadio‑ ja telekanalite valikute edastamises ning mille osutamise eest tuleb maksta nii edastustasu kui ka tasu ringhäälinguorganisatsioonidele ja autoriõiguste kollektiivse esindamise organisatsioonidele nende materjali avaldamise eest, sest see teenus hõlmab signaalide edastamist elektroonilistes sidevõrkudes.
2. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/19/EÜ elektroonilistele sidevõrkudele ja nendega seotud vahenditele juurdepääsu ja vastastikuse sidumise kohta artikleid 6, 8 ja 13, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/20/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja ‑teenustega seotud lubade andmise kohta artiklit 3 ja artikli 6 lõiget 2 ning direktiivi 2002/21 artikli 1 lõikeid 2 ja 3 ning artikleid 3, 6, 7 ja 14−16 tuleb tõlgendada nii, et niisuguse tasu piiramise tingimuse kohaldamine nagu põhikohtuasjas vaadeldav on põhimõtteliselt nendega vastuolus, kui just ei ole tehtud kindlaks, et see on õigustatud üldise huvi eesmärgi või ELTL artikli 106 lõike 2 seisukohast ning see on täielikult kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega, mida peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.