Language of document : ECLI:EU:F:2007:35

AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS

(teine koda)

15. märts 2007

Kohtuasi F‑111/05

Carlos Sanchez Ferriz

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon

Ametnikud – Hindamine – Karjääriarengu aruanne – 2001/2002. aasta hindamine

Ese:      EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel esitatud hagi, milles C. Sanchez Ferriz nõuab tema kohta ajavahemikul 1. juuli 2001 kuni 31. detsember 2002 koostatud karjääriarengu aruande tühistamist.

Otsus: Jätta hagi rahuldamata. Pooled kannavad ise oma kohtukulud.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Hagi – Karjääriarengu aruande peale esitatud hagi

(Esimese Astme Kohtu kodukord, artiklid 64 ja 65; personalieeskirjad, artikli 26 seitsmes lõik ja artikkel 43)

2.      Ametnikud – Hindamine – Karjääriarengu aruanne

(Personalieeskirjad, artikkel 43)

3.      Ametnikud – Hindamine – Karjääriarengu aruanne

(Personalieeskirjad, artikkel 43)

4.      Ametnikud – Hindamine – Karjääriarengu aruanne

(Personalieeskirjad, artikkel 43)

5.      Õigusvastasuse väide – Ulatus – Aktid, mille õigusvastasusele saab viidata

(EÜ artikkel 241)

1.      Karjääriarengu aruande peale ametniku poolt esitatud hagis toodud väide selle kohta, et elektroonilise toimiku olemasolu rikub personalieeskirjade artikli 26 viimast lõiku, kuivõrd see takistab kõnesoleva ametniku isikutoimiku ühenduste kohtule tervikuna saatmist, ei saa isegi juhul, kui see väide oleks põhjendatud, vaidlusaluse karjääriarengu aruande õiguspärasust mingil juhul kaheldavaks muuta. Äärmisel juhul saab selle argumendi abil väita seda, et ühenduste kohus ei ole käesolevas asjas saanud personalieeskirjades ette nähtud teavet. Ühenduste kohtu poolt ametniku hagile antud hinnangu õiguspärasus ei sõltu mingil juhul sellest, kas kostjaks olev institutsioon on järginud personalieeskirjade artiklis 26 sätestatud kohustust edastada isikutoimik asjaomasele ametnikule. Ainuüksi ühenduste kohtu ülesanne on hinnata, kas menetlust korraldavate meetmete võtmine on otstarbekas, ja määrata vajalikud menetlust korraldavad meetmed.

(vt punkt 31)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 28. november 2006, kohtuasi T‑47/04: Milbert jt vs. komisjon (EKL AT 2006, lk I‑A‑2‑281 ja II‑A‑2‑1455, punkt 83).

2.      Kui hindajad võtavad karjääriarengu aruande koostamisel arvesse soovitavat keskmist, mis neile on määratud, ei tähenda see, et nende otsustusvabadust on personalieeskirjade artikli 43 vastaselt piiratud. Vastupidi, soovitava keskmise süsteem, nagu see komisjoni vastu võetud personalieeskirjade artikli 43 üldiste rakendussätetes on kehtestatud, toetab hindajate vabadust hinnatavate ametnike hindamisel ja edendab hindamisotsuseid, mis väljendavad nende ametnike teeneid.

Esiteks ei piira kõnealune keskmine, mis väljendab matemaatiliselt hinnangut keskmise ametniku saavutustele, hindajatele antud võimalust eristada individuaalsetes hinnangutes iga ametniku ülesannete täitmist vastavalt tasemele, mille võrra nende sooritus kaldub sellest keskmisest kas üles- või allapoole kõrvale.

Teiseks võimaldab soovitava keskmise taseme näit 14 punktiskaalal 0−20 ära hoida keskmise hinde inflatsiooni riski, mille tagajärjeks võib olla hindajate poolt tegelikult kasutatud punktide ulatuse vähendamine, ja seetõttu saaks kahjustatud hindamise eesmärk, milleks on kajastada nii tõetruult kui võimalik hinnatavate ametnike teeneid ja võimaldada nende tõhusat võrdlust.

Kolmandaks võimaldab soovitava keskmise määramine ka vähendada ohtu, et erinevate peadirektoraatide keskmised hinded, mis võivad mitte tugineda hinnatud ametnike teenetega seotud objektiivsetele kaalutlustele, on erinevad.

Neljandaks arvestab soovitava keskmise süsteem valdava tegelikkusega, nimelt hinnatud ametnike ühtlase jaotusega teenete keskmise taseme ümber, mida väljendatakse soovitava keskmise kaudu. Lisaks lubab komisjoni vastu võetud personalieeskirjade artikli 45 üldiste rakendussätetega kehtestatud süsteem hindajatel tingimustes, kus teenistuse konkreetne olukord erineb valdavast tegelikkusest, ka soovitavast keskmisest kõrvale kalduda. Tõepoolest, nagu see nähtub kõnealuste üldiste rakendussätete artikli 6 lõikest 1, ei too soovitava keskmise ühe punkti võrra ületamine kaasa mingeid tagajärgi.

(vt punktid 40–45)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 25. oktoober 2005, kohtuasi T‑43/04: Fardoom ja Reinard vs. komisjon (EKL AT 2005, lk I‑A‑329 ja II‑1465, punktid 52, 54 ja 55).

Avaliku Teenistuse Kohus: 28. juuni 2006, kohtuasi F‑19/05: Sanchez Ferriz vs. komisjon (EKL AT 2006, lk I‑A‑1‑41 ja II‑A‑1‑135, punkt 42).

3.      Hindajate otsustusvabadus ei ole personalieeskirjade artikli 43 vastaselt piiratud karjääriarengu aruannete koostamist puudutavate sisejuhistega, mis näevad ette kolm viitevahemikku, mis vastavad personali teatud protsendimäärale ja mis lubavad erineva kiirusega karjääriarenguid, kusjuures ühes vahemikus on 17–20 punkti (kiire karjäär) maksimaalselt 15%‑le ametnikest, teises vahemikus 12–16 punkti (tavaline karjäär) keskmiselt 75%‑le ametnikest ja kolmandas vahemikus 10–11 punkti (aeglane karjäär) maksimaalselt 10%‑le ametnikest.

Viitevahemikud on soovituslikud, tulenevad varasemate hindamiste märkustest ja nendega arvestamata jätmine ei too kaasa mingeid sanktsioone. Viitevahemike määramine üksnes arvestab valdava tegelikkusega, piiramata hindaja vabadust kalduda sellest kõrvale, kui hinnatava ametniku konkreetne olukord seda õigustab.

(vt punktid 47–50)

Viited:

Esimese Astme Kohus: eespool viidatud kohtuotsus Fardoom ja Reinard vs. komisjon (punkt 61).

Avaliku Teenistuse Kohus: eespool viidatud kohtuotsus Sanchez Ferriz vs. komisjon (punkt 49).

4.      Kinnitaja sekkumine hindamismenetlusse ei piira hindaja otsustamisvabadust karjääriarengu aruande koostamisel. Kinnitaja on hindaja selle mõiste otseses tähenduses. Vastavalt komisjoni poolt vastu võetud personalieeskirjade artikli 43 üldiste rakendussätete artikli 7 lõikele 4 on hindaja ja kinnitaja need, kes koostavad karjääriarengu aruande. Lisaks sellele on kinnitaja nende üldiste rakendussätete artikli 7 lõike 5 kohaselt kohustatud juhul, kui ametnik avaldab soovi, et kinnitaja temaga vestleks, kas karjääriarengu aruannet muutma või selle kinnitama. Sellest tuleneb, et hindamismeetodi puhul, mida komisjon peab kõige sobivamaks, ei ole hindajate vabadus langetada oma otsused, et viia läbi ametnike tõepärane hindamine kolme ettenähtud hindamiskriteeriumi alusel, sugugi piiratud. Järelikult ei kujuta kinnitaja vabadus muuta hindaja hinnangut – ja mõistagi apellatsiooni hindaja vabadus muuta kinnitaja hinnangut – endast personalieeskirjade artikli 43 rikkumist.

(vt punktid 52 ja 53)

5.      Õigusvastasuse väite ulatus peab piirduma sellega, mis on vaidluse lahendamiseks vajalik. EÜ artikli 241 eesmärk ei ole võimaldada ühel poolel vaidlustada mistahes üldakti kohaldamist mistahes hagi toetuseks. Õigusvastaseks peetav üldakt peab olema hagi aluseks olevas asjas otseselt või kaudselt kohaldatav ning vaidlustatud üksikotsuse ja kõnealuse üldakti vahel peab olema õiguslik seos.

(vt punkt 59)

Viited:

Euroopa Kohus: 31. märts 1965, kohtuasi 21/64: Macchiorlati Dalmas e Figli vs. Ülemamet (EKL 1965, lk 227 ja 245); 13. juuli 1966, kohtuasi 32/65: Itaalia vs. nõukogu ja komisjon (EKL 1966, lk 563 ja 594).

Esimese Astme Kohus: 26. oktoober 1993, liidetud kohtuasjad T‑6/92 ja T‑52/92: Reinarz vs. komisjon (EKL 1993, lk II‑1047, punkt 57); 3. veebruar 2000, kohtuasi T‑60/99: Townsend vs. komisjon (EKL AT 2000, lk I‑A‑11 ja II‑45, punkt 53).