EUROOPA LIIDU AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS

(teine koda)

16. mai 2013

Kohtuasi F‑104/10

Mario Alberto de Pretis Cagnodo

Serena Trampuz de Pretis Cagnodo

versus

Euroopa Komisjon

Avalik teenistus – Sotsiaalkindlustus – Raske haigus – Mõiste – Haiglaravi – Arvete esitamine otse kindlustusskeemile – Otsene tasumine nõuete büroo poolt – Majutuskulude ülempiiride puudumine üldistes rakendussätetes – Kohustus informeerida kindlustatud isikut eelnevalt, kui arve on ülemäära suur

Ese:      ELTL artikli 270 alusel, mida vastavalt Euratomi asutamislepingu artiklile 106a kohaldatakse Euratomi asutamislepingule, esitatud hagi, millega M. A. de Pretis Cagnodo ja tema abikaasa S. Trampuz de Pretis Cagnodo paluvad tühistada ühise ravikindlustusskeemi Ispra (Itaalia) nõuete büroo (edaspidi „nõuete büroo”) otsused niisugustena, nagu need ilmnevad 1. oktoobri 2009. aasta maksete loetelust nr 10 − otsused, milles keelduti hüvitamast hageja haiglaravikulusid 100% ulatuses ajavahemiku eest 13. veebruar kuni 25. märts 2009 ning jäeti hageja kanda 28 800 euro suurune summa haiglas viibimise majutuskulusid, mille kohta leiti, et need on ülemäära suured.

Otsus:      Tühistada Ispra (Itaalia) nõuete büroo otsus − niisugusena, nagu ilmneb 1. oktoobri 2009. aasta maksete loetelust nr 10 − jätta M. A. de Pretis Cagnodo kanda 28 800 euro suurune summa S. Trampuz de Pretis Cagnodo majutuskulusid, mille kohta leiti, et need on ülemäära suured. Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata. Jätta Euroopa Komisjoni kõik kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja kõik M. A. de Pretis Cagnodo ja S. Trampuz de Pretis Cagnodo kohtukulud.

Kokkuvõte

1.      Ametnike hagid – Õigus esitada hagi – Isik, kelle suhtes kohaldatakse personalieeskirju – Mõiste – Endise ametniku abikaasa – Hõlmamine

(Personalieeskirjad, artikli 72 lõike 1 esimene lõik ja artikkel 90)

2.      Kohtumenetlus – Hagimenetluse algatusdokument – Vorminõuded – Esitatud väidete selge ja täpne ülevaade – Paindlik tõlgendamine

(Euroopa Kohtu põhikiri, artikli 19 neljas lõik ja I lisa artikli 7 lõige 1; Avaliku Teenistuse Kohtu kodukord, artikli 35 lõike 1 punkt e)

3.      Ametnikud – Sotsiaalkindlustus – Ravikindlustus – Personalieeskirjade artiklis 72 sõnaselgelt mainitud haigustega „sama raskeks” tunnistatud haigused – Komisjoni kindlaks määratud kriteeriumid – Kumulatiivne iseloom

(Personalieeskirjad, artikkel 72)

4.      Ametnikud – Sotsiaalkindlustus – Ravikindlustus – Raske haigus – Tunnustamisest keeldumine – Kohtulik kontroll – Piir – Tavatingimustel antud meditsiiniliste hinnangute vaidlustamine

(Personalieeskirjad, artikli 72 lõige 1 ning artiklid 73 ja 78)

5.      Ametnikud – Sotsiaalkindlustus – Ravikindlustus – Ravikulud – Hüvitamine – Haiglaravikulude esitamine otse kindlustusskeemile – Kohustus lisada arve otse kindlustusskeemile esitamise taotlusele tasumisele kuuluvate kulude hinnapakkumine – Puudumine

(Ravikindlustuseeskirjad, artikkel 52)

6.      Ametnikud – Sotsiaalkindlustus – Ravikindlustus – Ravikulud – Hüvitamine – Institutsioonide kohustused – Ülemäära suurte arvete korral hea halduse ja hoolitsemiskohustusest kinnipidamine – Ulatus

(Personalieeskirjad, artikkel 72; ravikindlustuseeskirjad, artiklid 43 ja 52; nõukogu määrus nr 1605/2002, artikkel 27)

1.      Institutsioon ei saa õiguspäraselt väita, et endise ametniku abikaasal ei olnud põhjendatud huvi esitada asjaoludest teadlikuna üksi seisukohti tema haiglaravikulude hüvitamata jätmise otsuse kohta või isegi esitada selle otsuse kohta kaebust. Nimelt ilmneb personalieeskirjade artikli 72 lõike 1 esimesest lõigust, et endise ametniku abikaasa on kindlustatud haiguseriski vastu. Sellest järeldub, et nimetatud abikaasa on isik, kelle suhtes kohaldatakse personalieeskirju selle õigusakti artikli 90 tähenduses, ja ta võib esitada ametisse nimetavale asutusele kas taotluse teha tema kohta otsus või kaebuse teda kahjustava akti peale.

(vt punktid 51 ja 56)

2.      Avaliku Teenistuse Kohtu kodukorra artikli 35 lõike 1 punkti e järgi peavad hagiavalduses olema märgitud hagi ese ning väited ning faktilised ja õiguslikud argumendid. Need peavad olema esitatud piisavalt selgelt ja täpselt, et kostja saaks valmistuda enda kaitsmiseks ja et Avaliku Teenistuse Kohus saaks vajaduse korral teha asjas otsuse ilma täiendavate andmeteta.

Et Curias, st Euroopa Liidu Kohtu veebilehe Avaliku Teenistuse Kohtu osa rubriigi „[...] kasulik teave” all toodud hagiavalduse näidise kasutamine ei ole pooltele kohustuslik ning kui väidetest ning faktilistest ja õiguslikest argumentidest, millele tuginetakse, võib aru saada, peab Avaliku Teenistuse Kohus siis, kui ta analüüsib, kas kodukorra artikli 35 lõike 1 punktis e sätestatud tingimused on täidetud, seda õigusnormi tõlgendama üsna paindlikult, et järgida hagejatele Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 19 neljanda lõiguga − mida sama põhikirja I lisa artikli 7 lõike 1 järgi kohaldatakse menetlusele Avaliku Teenistuse Kohtus − antud õigust valida endale vabalt advokaat, sõltumata riigist, kus sellel advokaadil on õigus oma kutsealal tegutseda.

(vt punktid 57 ja 59)

Viide:

Avaliku Teenistuse Kohus: 1. detsember 2010, kohtuasi F‑89/09: Gagalis vs. nõukogu (punktid 36 ja 37).

3.      Mis puudutab haiguse raskeks haiguseks tunnistamist, siis komisjoni poolt vastu võetud ravikulude hüvitamist reguleerivate üldiste rakendussätete III jao 5. peatüki punktis 1 sätestatud kriteeriumid ehk eeldatav eluea lühenemine, kroonilisus, vajadus kasutada keerulisi diagnostika‑ ja/või ravimeetodeid ning raske puue või oht selleks on kumulatiivsed. See, kui kas või ainult üks nendest kriteeriumitest ei ole täidetud, õigustab seega otsust, et tegemist ei ole raske haigusega.

Need kriteeriumid ei tundu olevat ilmselgelt ebasobivad või ekslikud, arvestades taotletavat eesmärki, milleks on tuvastada „sama rasked” haigused nagu need, mida on sõnaselgelt nimetatud personalieeskirjade artiklis 72. Personalieeskirjade artiklis 72 sõnaselgelt loetletud neljal haigusel võivad paljudel juhtudel olla eriti rasked füüsilised või psüühilised tagajärjed, mis on püsivad ja kroonilised ning nõuavad keerulisi ravimeetmeid, mille puhul peab olema eelnevalt pandud selge diagnoos, mis eeldab konkreetseid analüüse ja uuringuid. Nende haigustega võib samuti kaasneda oht, et asjaomasel isikul tekib raske puue. Lisaks ilmneb personalieeskirjade artikli 72 lõike 1 sõnastusest endast, et isegi kui juhtumid kuuluvad selles artiklis sõnaselgelt nimetatud neljast haigusest ühe hulka, võib ainult eriti tõsised neist kvalifitseerida raskeks haiguseks ja need võimaldavad seega asjaomase isiku suhtes kohaldada soodsamat korda, mida kohaldatakse niisuguse haiguse tunnustamisel.

(vt punktid 75–78)

Viide:

Avaliku Teenistuse Kohus: 28. september 2011, kohtuasi F‑23/10: Allen vs. komisjon (punktid 49–51).

4.      Mis puudutab otsust keelduda tunnistamast endise ametniku abikaasa haigust raskeks haiguseks, siis Avaliku Teenistuse Kohus peab analüüsima, kas ametisse nimetav asutus hindas faktilisi asjaolusid õigesti ja kohaldas asjakohaseid õigusnorme nõuetekohaselt. Avaliku Teenistuse Kohus peab selle piiratud kohtuliku kontrolli raames, mida tal tuleb meditsiinivaldkonnas teostada, seega analüüsima, kas keeldudes kvalifitseerimast haigust, mille tõttu asjaomane isik haiglasse paigutati, raskeks haiguseks, ei teinud ametisse nimetav asutus ilmset viga, kui järeldas talle teatavaks tehtud meditsiinilistest hinnangutest – mille kohta Avaliku Teenistuse Kohus ei saa seisukohta võtta, kui administratsioon ei ole just nende ulatust moonutanud –, et need kriteeriumid ei ole kumulatiivselt täidetud.

Sellega seoses tuleb märkida, et võrreldes arstliku komisjoni või isegi töövõimetuskomisjoni − komisjonid, mille töökorrad pakuvad pooltevahelise tasakaalu ja objektiivsuse tagatisi − antud meditsiiniliste hinnangutega kitsamas tähenduses ei paku arvamused, mille esitavad ühepoolselt institutsioonide ekspertarstid samasugust tagatist pooltevahelise tasakaalu osas.

Seetõttu peab Avaliku Teenistuse Kohus, kui ta võtab seisukoha keeldumise kohta tunnistada haigus raskeks haiguseks, teostama põhjalikumat kontrolli kui kontroll, mida ta teostab pärast arstlikult komisjonilt või töövõimetuskomisjonilt arvamuse saamist personalieeskirjade artikli 73 või artikli 78 alusel tehtud otsuste puhul. Sellegipoolest on selge, et kohtul ei ole meditsiinivaldkonnas vajalikku pädevust, et kinnitada meditsiinilist hinnangut või lükata see ümber või isegi olla vahekohtunikuks mitme vastukäiva meditsiinilise hinnangu puhul.

Isegi kui tema kontroll ei laiene niisugustele meditsiinilistele hinnangutele kitsamas tähenduses nagu hinnangud haiguse raskusastmele, peab kohus aga siiski sellisel juhul, mil hageja vaidlustab administratsiooni hinnangu oma seisundile, kritiseerides meditsiinilist arvamust, millel see hinnang põhineb, kontrollima, kas ekspertarst analüüsis talle hindamiseks esitatud olukorda konkreetselt ja üksikasjalikult. Sellega seoses tuleb täpsustada, et niisuguse hinnangu andmist peab tõendama administratsioon.

(vt punktid 79‑81, 84, 85 ja 87)

Viited:

Euroopa Kohus: 19. jaanuar 1988, kohtuasi 2/87: Biedermann vs. kontrollikoda (punkt 8).

Esimese Astme Kohus: 16. märts 1993, liidetud kohtuasjad T‑33/89 ja T‑74/89: Blackman vs. parlament (punkt 44); 7. november 2002, kohtuasi T‑199/01: G vs. komisjon (punkt 59); 12. mai 2004, kohtuasi T‑191/01: Hecq vs. komisjon (punkt 63).

Avaliku Teenistuse Kohus: 18. september 2007, kohtuasi F‑10/07: Botos vs. komisjon (punkt 41); eespool viidatud kohtuasi Allen vs. komisjon (punktid 68‑71 ja 76).

5.      Mis puudutab ühiseeskirjade artikli 52 alusel komisjoni poolt vastu võetud üldiste rakendussätete kohaselt haiglaravikulude eest arve otse kindlustusskeemile esitamise taotlust, siis asjaomasele isikule ei saa ette heita, et ta ei esitanud kirjalikku dokumenti, millel oleks tõenduslik väärtus ja mis puudutab seda, millised saavad olema tema majutuskulud. Nimelt kuigi on soovitav, et kindlustatud isikutel oleks niisugune dokument, ei ole ei ühiseeskirjades ega üldistes rakendussätetes sätet, mis kohustaks neid hankima nõuetekohase hinnapakkumise ja edastama selle nõuete büroole koos arve otse kindlustusskeemile esitamise taotlusega.

(vt punkt 108)

6.      Hea halduse põhimõtte kohaselt peavad komisjon ja laiemalt ühise ravikindlustusskeemi nõuete bürood − mille loomine on komisjoni üks haldusülesandeid ja mida kontrollib hea finantshalduse põhimõtete järgmise osas keskbüroo − seega olema valvsad, et mitte kasutada ühise ravikindlustusskeemi vahendeid selleks, et tasuda haiglaraviarveid, mille summad on esmapilgul üüratud võrreldes sarnaste teenuste keskmise hinnaga riigis, kus kulud tekkisid. Pealegi peab komisjon ühiseeskirjade Euroopa Liidu ametnike ravikindlustuse kohta artikli 43 kohaselt ühise ravikindlustusskeemi suhtes analoogia alusel kohaldatava määruse nr 1605/2002, mis käsitleb Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust, artikli 27 järgi tagama laekumiste toimumise ja kulutuste tegemise hea finantshalduse põhimõtet järgides, vastavalt säästlikkuse, tõhususe ja mõjususe põhimõtetele.

Samuti on komisjon arve otse kindlustusskeemile esitamise raames kohustatud täitma oma hoolitsemiskohustust liidu institutsioonide töötajate ees, kes on ühises ravikindlustusskeemis hüvitise saajad. Selle hoolitsemiskohustuse tõttu peavad komisjon ja laiemalt ühise ravikindlustusskeemi nõuete bürood juhul, kui nad saavad väga suure arve, milles raviteenused on loetletud ja kirjeldatud, kuid majutus on lihtsalt arvele kantud teatud summa päeva kohta, täpsustamata kuidagi toa liiki ega täiendavaid teenuseid, mis võivad nii kõrget summat õigustada – mitte tasuma seda arvet kiiresti, isegi kui nad on andnud loa selle arve otse kindlustusskeemile esitada, küsima arve koostanud haiglaasutuselt kirjalikult teavet ning informeerima igal juhul ka kindlustatud isikut, kelle kanda nõuete büroo jätab enamikel juhtudest vähemalt ühe osa ja võib-olla kõik kulud, mille kohta leitakse, et need on ülemäära suured.

(vt punktid 111–114)