Euroopa Liidu Nõukogu 21. septembril 2020 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (neljas koda) 8. juuli 2020. aasta otsuse peale kohtuasjas T-110/17: Jiangsu Seraphim Solar System versus komisjon

(kohtuasi C-441/20 P)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Apellant: Euroopa Liidu Nõukogu (esindajad: H. Marcos Fraile ja advokaat N. Tuominen)

Teised menetlusosalised: Jiangsu Seraphim Solar System Co. Ltd, Euroopa Komisjon

Apellandi nõuded

Apellant palub Euroopa Kohtul:

tühistada vaidlustatud otsus;

jätta rahuldamata esimeses kohtuastmes esitatud hagi vaidlustatud määruse tühistamise nõudes; ja

mõista esimese kohtuastme hagejalt välja nõukogu esimese kohtuastme ja apellatsiooniastme kohtukulud.

Teise võimalusena:

saata asi tagasi Üldkohtusse uuesti läbivaatamiseks;

otsustada, et esimese kohtuastme ja apellatsiooniastme kohtukulude jaotus otsustatakse edaspidi.

Väited ja peamised argumendid

Esiteks rikkus Üldkohus õigusnormi sellega, et tunnistas hagi vastuvõetavaks.

Hageja peab tõendama, et ELTL artikli 263 alusel on tal hagi esitamise õigus ning eelkõige seda, et vaidlustatud määruse¹ artikkel 2 puudutab teda otseselt ning tal on selle alusel põhjendatud huvi. Dumpinguvastase tollimaksu, mille liikmesriigi tollile tasumise kohustus tekkis hagejal arvete kehtetuks tunnistamise tagajärjel, ei ole kohustatud tasuma hageja, vaid teine äriühing Seraphim Solar System GmbH. Seetõttu leiab nõukogu, et hageja ei ole tõendanud otsese puutumuse ega põhjendatud huvi olemasolu ning Üldkohus eksis, kui ta tuvastas nende asjaolude esinemise.

Samuti on Euroopa Liidu Kohtu (edaspidi „Euroopa Kohus“) 9. märtsi 1994. aasta otsusele TWD Textilwerke Deggendorf (C-188/92, EU:C:1994:90) järgnenud kohtupraktika tähenduses aegunud hageja õigus esitada ELTL artikli 277 alusel õigusvastasuse väide.

Lisaks sellele on kohtuasjas SolarWorld tehtud otsusele, mille kohaselt määruse nr 1238/2013² artiklit 3 ja määruse nr 1239/2013³ artiklit 2 ei saa vaadelda lahus neid sisaldavatest määrustest, järgnenud kohtupraktika tähenduses täiesti selge nende määruste peale esitatud hagide vastuvõetavuse küsimus.

Teiseks rikkus Üldkohus õigusnormi sellega, et otsustas, et algmääruste artiklitega 8 ja 13 on „ammendatud“ selle imporditollimaksu sissenõudmine, mille puhul on kohustust rikutud, ning et mis tahes muu lähenemisviis kujutab endast tollimaksu „tagasiulatuvat“ sissenõudmist.

Üldkohtu seisukoht põhineb algmääruste valel tõlgendusel. Algmääruste artikli 10 lõige 5 ja artikli 16 lõige 5 käsitlevad võetud kohustuse rikkumise tagajärgi üldiselt. See vastab „algmääruste tähenduses tagasiulatuvale jõule“, st lõplikku dumpinguvastast tollimaksu või tasakaalustavat tollimaksu saab kohaldada maksimaalselt 90 päeva jooksul pärast ajutiste meetmete kohaldamist impordile, mille suhtes kehtib algmääruste artikli 14 lõikega 5 ja artikli 35 lõikega 5 kehtestatud registreerimiskohustus.

Käesoleval juhtum, st ettevõtja poolt enda võetud kohustuse rikkumine ja selle tagajärjed, on ilmselgelt teist laadi. Ainus piirang, mis tuleneb algmääruste artikli 10 lõikest 5 ja artikli 16 lõikest 5, on see, et tagantjärele sissenõudmine ei ole kohaldatav impordi suhtes, mis toimus kohustuse rikkumisele või kehtetuks tunnistamisele eelnenud 90 päeva pikkuse tagasiulatuvuse perioodi vältel.

Pealegi ei saa tagasiulatuvusega kuidagi olla tegemist siis, kui tollimaksu tasumist on nõutud algusest peale ja ette on nähtud üksnes erand selle sissenõudmisest. Võttes kohustuse, eksportiv tootja tõepoolest väldib kõnealuse tollimaksu kohaldamist, kui sellekohased tingimused on täidetud. Siiski tekib tollivõlg igal juhul siis, kui deklarant on otsustanud suunata kauba vabasse ringlusse, st ilma dumpinguvastase tollimaksu sissenõudmiseta, ja kui on tuvastatud, et ühte või mitut võetud kohustuse tingimust ei ole täidetud.

Kolmandaks rikkus Üldkohus õigusnormi, otsustades, et algmääruste artikli 14 lõige 1 ja artikli 24 lõige 1 ei võimaldanud nõukogul võtta kasutusse kohustuste täitmise kontrolli süsteemi, mis hõlmas ka arvete kehtetuks tunnistamist.

Algmääruste artikli 14 lõige 1 ja artikli 24 lõige 1 annavad nõukogule väga ulatusliku pädevuse tollimaksu kehtestavate määruste andmisel, nagu Euroopa Kohus selgitas 15. märtsi 2018. aasta kohtuotsuses Deichmann C-256/16, EU:C:2018:187). Seetõttu rikkus Üldkohus õigusnormi tuvastusega, et nõukogul puudus pädevus võtta kasutusse kohustuste täitmise kontrolli süsteem, mis hõlmas ka arvete kehtetuks tunnistamist.

Üldkohtu lähenemisviis on vastuolus seadusandja tahtega. Liidu õiguse alusel ei ole põhjendatud nii ulatuslik kaitse ettevõtjale, kes enda võetud kohustusi rikub ja kes, nagu käesoleval juhul, isegi ei eita selliste rikkumiste toimumist. See lähenemisviis on samuti rangem kui Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) õigusnormide raames nõutust, mis seab liidu teiste WTO liikmetest kaubanduspartneritega võrreldes ebasoodsamasse olukorda.

Lisaks muudab vaidlustatud kohtuotsus võetud kohustused komisjoni jaoks ebaproportsionaalselt riskantseteks. Kohustuse võtmisega nõustumisel on risk liidu poolel ja nõuete täitmise kontrollimine on raske. Tegelikult on kohustuse võtva poole peamine kohustus teha komisjoniga koostööd ja seega tagada võetud kohustuse nõuetekohane täitmine. Selle tagatiseta jääks kogu risk komisjonile, samas kui võetud kohustuse rikkujale jääksid kõik rikkumise teel saadud eelised. See tõlgendus läheb pealegi vastuollu eesmärgiga kaitsta liidu tootmisharu kahjuliku dumpingu / subsideerimise eest, mida (seevastu) võimaldab kohustuse võtmine.

____________

¹ Komisjoni 7. detsembri 2016. aasta rakendusmäärus (EL) 2016/2146, millega tühistatakse kahe eksportiva tootja hinnakohustuse heakskiit, mis anti vastavalt rakendusotsusele 2013/707/EL, millega kinnitatakse pakutud hinnakohustus, mis on seotud Hiina Rahvavabariigist pärit või sealt saadetud kristalsest ränist fotoelektriliste moodulite ja nende põhikomponentide (elementide) importi käsitlevate dumpingu- ja subsiidiumivastaste menetlustega, lõplike meetmete kohaldamise ajaks (ELT 2016, L 333, lk 4).

² Nõukogu 2. detsembri 2013. aasta rakendusmäärus (EL) nr 1238/2013, millega kehtestatakse lõplikud dumpinguvastased meetmed Hiina Rahvavabariigist pärit või sealt saadetud kristalsest ränist fotoelektriliste moodulite ja nende põhikomponentide (elementide) impordi suhtes ning nõutakse lõplikult sisse nimetatud impordi suhtes kehtestatud ajutine tollimaks (ELT 2013, L 325, lk 1).

³ Nõukogu 2. detsembri 2013. aasta rakendusmäärus (EL) nr 1239/2013, millega kehtestatakse Hiina Rahvavabariigist pärit või sealt saadetud kristalsest ränist fotoelektriliste moodulite ja nende põhikomponentide (elementide) impordi suhtes lõplik tasakaalustav tollimaks (ELT 2013, L 325, lk 66).