EUROOPA LIIDU AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS (täiskogu)
11. detsember 2013(*)
Avalik teenistus – Ametnikud – Pensionid – Siseriiklikus pensioniskeemis omandatud pensioniõiguste ülekandmine – Määrus, millega kohandatakse liidu pensioniskeemi tehtavate sissemaksete määra – Kindlustusväärtuste kohandamine – Vajadus vastu võtta üldised rakendussätted – Uute üldiste rakendussätete ajaline kehtivus
Kohtuasjas F‑117/11,
mille ese on hagi, mis on esitatud ELTL artikli 270 alusel, mida vastavalt Euratomi asutamislepingu artiklile 106a kohaldatakse Euratomi asutamislepingule, menetluses
Catherine Teughels, Euroopa Komisjoni ametnik, elukoht Eppegem (Belgia), esindaja: advokaat L. Vogel,
hageja,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: D. Martin ja J. Baquero Cruz,
kostja,
AVALIKU TEENISTUSE KOHUS (täiskogu),
koosseisus: president S. Van Raepenbusch, koja esimees M. I. Rofes i Pujol ning kohtunikud E. Perillo (ettekandja), R. Barents ja K. Bradley,
kohtusekretär: ametnik J. Tomac,
arvestades kirjalikus menetluses ja 24. aprilli 2013. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
1 C. Teughels esitas Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 8. novembril 2011 saabunud hagiavaldusega käesoleva hagi, milles ta palub sisuliselt tühistada esiteks Euroopa Komisjoni 24. mai 2011. aasta otsus, millega määrati kindlaks pensioniõigusliku staaži aastate arv, mida tema siseriiklike pensioniõiguste ülekandmise korral liidu pensioniskeemis arvesse võetakse, ja teiseks 28. juuli 2011. aasta otsus, millega komisjon jättis rahuldamata tema kaebuse, mille ta oli esitanud komisjoni 3. märtsi 2011. aasta otsuse K(2011) 1278 peale, millega kehtestatakse Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad”) VIII lisa pensioniõiguste ülekandmist käsitlevate artiklite 11 ja 12 üldised rakendussätted (edaspidi „2011. aasta üldised rakendussätted”).
Õiguslik raamistik
2 Personalieeskirjade artikkel 83a on sõnastatud järgmiselt:
„1. Pensioniskeem hoitakse tasakaalus [personalieeskirjade] XII lisas sätestatud üksikasjalike eeskirjade kohaselt.
[...]
3. Kui kindlustusmatemaatilisi hindamisi tehakse viie aasta järel [personalieeskirjade] XII lisa kohaselt ja selleks, et tagada pensioniskeemi tasakaal, määrab [Euroopa Liidu N]õukogu kindlaks [sissemakse] ja pensioniea muutmise. [täpsustatud tõlge]
4. Igal aastal esitab komisjon nõukogule kindlustusmatemaatilise hindamise ajakohastatud versiooni [personalieeskirjade] XII lisa artikli 1 lõike 2 kohaselt. Kui on näidatud, et praegu kohaldatava sissemaksete määra ja kindlustusmatemaatilise tasakaalu säilitamiseks vajaliku määra vahel on vähemalt 0,25‑punktiline vahe, kaalub nõukogu, kas korrigeerida määra [personalieeskirjade] XII lisas sätestatud korra kohaselt.
[...]”
3 Personalieeskirjade artiklis 84 on sätestatud:
„Üksikasjalikud eeskirjad eespool kirjeldatud pensioniskeemi kohta on [personalieeskirjade] VIII lisas.”
4 Personalieeskirjade artikli 110 lõige 1 näeb ette:
„Käesolevaid personalieeskirju jõustavad üld[ised rakendus]sätted võtab iga institutsioon vastu pärast nõupidamist oma personalikomitee ja personalieeskirjade komiteega. [...]” [täpsustatud tõlge]
5 Personalieeskirjade VIII lisa artiklis 8 oli enne seda, kui jõustus nõukogu 18. detsembri 2008. aasta määrus (EÜ, Euratom) nr 1324/2008, millega kohandatakse alates 1. juulist 2008 Euroopa ühenduste ametnike ja muude teenistujate pensioniskeemi sissemaksete määra (ELT L 345, lk 17), nähtud ette:
„Vanaduspensioni kindlustusmatemaatiline väärtus on ametnikule laekuvate hüvitiste kogumaksumus, mis arvutatakse [personalieeskirjade] XII lisa artiklis 9 nimetatud suremustabeli järgi ja 3,5% aastaintressi kohaselt, mille määr võidakse läbi vaadata [personalieeskirjade] XII lisa artiklis 10 sätestatud eeskirjade kohaselt.”
6 Määruse nr 1324/2008 artiklis 2 on selle kohta ette nähtud:
„Alates 1. jaanuarist 2009 on personalieeskirjade VIII lisa artikli 4 lõikes 1 ja artiklis 8 [...] osutatud liitintressi määr 3,1%.”
7 Personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõige 1 sätestab:
„Ametnikul, kes lahkub ühenduste teenistusest, et:
– asuda sellise valitsusasutuse või riikliku või rahvusvahelise organisatsiooni teenistusse, kes on sõlminud liiduga kokkuleppe,
[...]
on õigus lasta oma liidu teenistuses kogutud pensioniõiguste tegeliku ülekandekuupäeva kohane kindlustusmatemaatiline ekvivalent kanda üle selle juhtkonna või organisatsiooni hallatud pensionifondi [...].”
8 Personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõige 2 näeb seevastu ette:
„Ametnikul, kes asub liidu teenistusse:
– pärast lahkumist valitsusasutuse või riikliku või rahvusvahelise organisatsiooni teenistusest
[...]
on õigus pärast ametissenimetamist, kuid enne [...] vanaduspensioni maksmise õiguse saamist, tasuda liidule tegeliku ülekandekuupäeva kohaselt sellise teenistuse või tegevustega omandatud pensioniõiguste kogumaksumus.
Sellisel juhul määrab institutsioon, mille teenistuses ametnik on, kindlaks ametniku endisest teenistusajast tuleneva pensioniõigusliku staaži aastate arvu oma pensioniskeemi raames üldiste rakendussätetena, arvestades ametniku põhipalka, vanust ja ülekande tegemise päeval kehtivat vahetuskurssi ja võttes aluseks ülekantud kapitali, pärast ülekande tegemise kuupäeva ja tegeliku ülekandekuupäeva vahel kapitalikasvu näitava summa mahaarvamist.
Ametnikud võivad kasutada käesolevat korda üksnes üks kord iga liikmesriigi ja asjaomase pensionifondi puhul.”
9 Personalieeskirjade XIII lisa artikli 26 lõikes 4 on sätestatud:
„Käesoleva artikli lõigetes 2 ja 3 ette nähtud juhtudel määrab institutsioon, kus ametnik töötab, kindlaks nende pensioniõiguslike aastate arvu, mida võetakse oma skeemi alusel arvesse vastavalt [personalieeskirjade] VIII lisa artikli 11 lõike 2 kohaselt vastuvõetud üldistele rakendussätetele ning võttes arvesse käesoleva lisa sätteid. [...]”
10 Komisjon võttis 28. aprilli 2004. aasta otsusega K(2004) 1588, mis avaldati väljaande Informations administratives 9. juuni 2004. aasta numbris 60, vastu personalieeskirjade VIII lisa pensioniõiguste ülekandmist käsitlevate artiklite 11 ja 12 üldised rakendussätted (edaspidi „2004. aasta üldised rakendussätted”). 2004. aasta üldistes rakendussätetes on viidatud kahele kindlustusväärtuste tabelile, mis on toodud kahes lisas, kusjuures lisa 1 puudutab kindlustusväärtusi (V1), mida kasutatakse personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 1 ja artikli 12 alusel ülekantava kindlustusmatemaatilise ekvivalendi arvutamisel, ja lisa 2 puudutab kindlustusväärtusi (V2), mida kasutatakse personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõigete 2 ja 3 alusel pensioniõigusliku staažilisa aastate arvu arvutamisel.
11 Kindlustusväärtused V1 ja V2, mille arvutamisel võetakse aluseks vanus taotluse esitamise kuupäeval ja personalieeskirjade XII lisas ette nähtud parameetrid, on identsed.
12 Komisjon tunnistas 3. märtsi 2011. aasta otsusega 2004. aasta üldised rakenduseeskirjad kehtetuks ja võttis vastu 2011. aasta üldised rakenduseeskirjad, mis avaldati Informations administrativesʼi 28. märtsi 2011. aasta numbris 17.
13 2011. aasta üldised rakendussätted jõustusid 1. aprillil 2011 ja nende artiklis 9 on täpsustatud:
„Käesolevad […] üldised rakendussätted jõustuvad sellele kuupäevale järgneva kuu esimesel päeval, mil need avaldatakse [Informations administrativesʼis].
Nendega tunnistatakse kehtetuks ja asendatakse [2004. aasta üldised rakendussätted].
[2004. aasta üldisi rakendussätteid] kohaldatakse siiski edasi personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 1 ja artikli 12 kohaste ülekannete suhtes, kui teenistussuhe lõppes enne 1. jaanuari 2009. Neid kohaldatakse jätkuvalt ka nende teenistujate suhtes, kelle personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõigete 2 ja 3 kohased taotlused pensioniõiguste ülekandmiseks registreeriti enne 1. jaanuari 2009.
Lisas 1 ette nähtud ümberarvestuskoefitsiente [...] kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2009. Nimetatud ümberarvestuskoefitsiente muudetakse automaatselt pärast personalieeskirjade VIII lisa artiklis 8 osutatud intressimäära kohandamise jõustumist.”
14 Erinevalt 2004. aasta üldistest rakendussätetest on 2011. aasta üldiste rakendussätete lisas 1 ainult üks tabel, milles on näidatud kindlustusväärtused, mida nüüd nimetatakse „ümberarvestuskoefitsientideks” ja mis kehtivad nii ülekantava kindlustusmatemaatilise ekvivalendi kui ka arvessevõetava pensioniõigusliku staažilisa aastate arvu arvutamisel. Need ümberarvestuskoefitsiendid, mis arvutatakse samuti nii, et aluseks võetakse vanus taotluse esitamise kuupäeval ja personalieeskirjade XII lisas ette nähtud parameetrid, on kõrgemad 2004. aasta üldiste rakendussätete lisades 1 ja 2 näidatud kindlustusväärtustest V1 ja V2.
Vaidluse aluseks olevad asjaolud
15 Hageja, kes on komisjoni ametnik, taotles 3. novembril 2009 nende pensioniõiguste ülekandmist, mis ta oli omandanud Office national des pensions belge’is (Belgia riiklik pensioniamet) enne komisjoni teenistusse asumist (edaspidi „ülekandmistaotlus”).
16 Komisjoni pädev talitus, milleks käesoleval juhul on individuaalsete maksete haldamise ja maksmise ameti (PMO) pensionite üksuse ülekannete osakond (edaspidi „PMO 4”), määras hagejale saadetud 29. juuni 2010. aasta märgukirjas hageja pensioniõigusliku staaži aastate arvuks, mida tuleb liidu pensioniskeemis arvesse võtta ja mis tuleneb hageja Belgias omandatud õiguste ülekandmisest, 22 aastat üks kuu ja kuus päeva (edaspidi „esimene staažilisa ettepanek”). Et ülejäänud maksumust summas 12 531,41 eurot ei saanud personalieeskirjadejärgseks pensioniõiguslikuks staažiks ümber arvutada, tuli see hageja pensioniõiguste lõplikul ülekandmisel talle välja maksta. Esimeses staažilisa ettepanekus oli ka täpsustatud, et personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 üldiste rakendussätete muutmise korral ei muudeta määratud pensioniõigusliku staaži aastate arvu. Hagejal oli esimese staažilisa ettepanekuga nõustumiseks või selle tagasilükkamiseks aega kaks kuud.
17 Hageja palus täpsustusi esimese staažilisa ettepaneku kohta. Järgnes meilivahetus.
18 Komisjoni talitused olid vahepeal täpsustanud 5. mai 2010. aasta personaliteates (edaspidi „5. mai 2010. aasta teade”), et „ajakohastatud [üldised rakendussätted] jõustuvad selle kuu esimesel päeval, [mis järgneb] nende sätete avaldamisele Informations généralesʼis”, ja et „kõikide ülekandmistaotluste suhtes, mis registreeriti enne [uute üldiste rakendussätete] jõustumist, kohaldatakse [2004. aasta üldisi rakendussätteid]”.
19 Lisaks märkis komisjoni personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi peadirektor oma 25. mai 2010. aasta märgukirjas komisjoni peasekretärile ja institutsiooni kolmele peadirektorile, et „pensioniõiguste ülekandmise süsteemi suurema läbipaistvuse tagamiseks ja õiguskindluse tugevdamiseks [otsustas ta] nõustuda [üldiste rakendussätete] muudetud redaktsiooniga, milles ei ole enam ette nähtud tagasiulatuvat jõudu”.
20 Ka ühes märgukirjas personalile, mis avaldati Informations administrativesʼi 30. juuli 2010. aasta numbris (edaspidi „30. juuli 2010. aasta teade”), märkis komisjon, et „[a]jakohastatud [üldised rakendussätted] jõustuvad selle kuu esimesel päeval, mis järgneb nende avaldamisele [Informations administrativesʼis]”, ja et „kõikide ülekandmistaotluste suhtes, mis registreeriti enne [tulevaste rakendussätete] jõustumist, kohaldatakse [2004. aasta üldisi rakendussätteid]”. 30. juuli 2010. aasta teates oli täpsustatud, et 2004. aasta üldiste rakendussätete muudatus puudutab liidus omandatud õiguste ülekandmist siseriiklikku pensioniskeemi ja liikmesriigis omandatud õiguste ülekandmist liidu pensioniskeemi.
21 PMO 4 pikendas seda tähtaega, mille jooksul pidi hageja võtma esimese staažilisa ettepaneku kohta seisukoha, 20. augusti 2010. aasta e‑kirjaga hageja taotlusel kuni 30. septembrini 2010. Esimese staažilisa ettepanekuga hageja formaalselt ei nõustunud ega lükanud seda ka tagasi.
22 Komisjon tõdes 17. septembri 2010. aasta märgukirjas personalile (edaspidi „17. septembri 2010. aasta teade”), et „ennetades komisjonipoolset personalieeskirjade VIII lisa artiklite 11 ja 12 uute rakendussätete vastuvõtmist”, on „paljud” ametnikud esitanud oma pensioniõiguste ülekandmise taotlused ning et PMO 4 on alates 1. jaanuarist 2010 registreerinud „üle 10 000 taotluse”. 17. septembri 2010. aasta teates oli siiski täpsustatud, et „hoolimata muu hulgas administratsiooni õnnetust teatest 2010. aasta maikuus, tuleb uute [üldiste rakendussätete] ja eelkõige uute kindlustusväärtuste kohaldamisel järgida personalieeskirjades sätestatud reegleid ja eriti määrust [...] nr 1324/2008 [...]. Seega tuleb [uusi rakendussätteid] tingimata kohaldada [liikmesriigis omandatud õiguste] kõikide [liidu pensioniskeemi] ülekandmiste suhtes, milleks taotlus esitati alates 1. jaanuarist 2009, ja [ametniku poolt liidus omandatud pensioniõiguste kogumaksumuse] kõikide [siseriiklikku pensioniskeemi] ülekandmiste suhtes lahkumiste korral alates sellest kuupäevast”. Lõpuks oli 17. septembri 2010. aasta teates märgitud, et „[n]eid väheseid ülekandeid, mille kohta on ülekandmise ettepanek juba tehtud või mille päritolukassa on juba välja maksnud, käsitatakse vastavalt. Asjaomaseid kolleege informeeritakse nii kiiresti kui võimalik isiklikult ja kirjalikult sellest, kuidas nende ülekannet käsitatakse”.
23 PMO 4 teatas 17. septembri 2010. aasta teate tulemusena hagejale 28. septembri 2010. aasta e‑kirjaga, et komisjon „on kohustatud [talle] tehtud ettepaneku uuesti läbi vaatama”, et kohaldada tulevasi üldisi rakendussätteid, „mis jõustuvad tagasiulatuvalt 1. jaanuarist 2009”.
24 Hageja esitas 17. detsembril 2010 personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel 17. septembri 2010. aasta teate peale kaebuse. See kaebus jäeti 12. aprillil 2011 rahuldamata põhjendusel, et 17. septembri 2010. aasta teatis ei sisalda huve kahjustavat akti.
25 Kui võeti vastu 2011. aasta üldised rakendussätted, saatis PMO 4 hagejale 24. mail 2011 teise staažilisa ettepaneku koos märgukirjaga, milles oli selgitatud, et uue ettepanekuga „tühistatakse ja asendatakse” esimene staažilisa ettepanek (edaspidi „teine staažilisa ettepanek”). Teise staažilisa ettepaneku kohaselt on esimeses staažilisa ettepanekus valitud ümberarvestuskoefitsiendid „aegunud” ja „neil puudub alates 1. jaanuarist 2009 õiguslik alus” seetõttu, et nimetatud kuupäeval jõustus määrusega nr 1324/2008 kehtestatud intressimäär. See intressimäär on selle märgukirja kohaselt üks näitajaid, mille põhjal arvutatakse ümberarvestuskoefitsiendid, mida kasutatakse varem omandatud pensioniõiguste ümberarvestamisel pensioniõigusliku staažilisa aastate arvuks. Seega tuli esimest staažilisa ettepanekut „pidada tühiseks”. 2011. aasta üldistes rakendussätetes kindlaks määratud ümberarvestuskoefitsientide põhjal on nõnda ümber arvestatud pensioniõigusliku staažilisa aastate arv 17 aastat ja seitse kuud.
26 Hageja esitas 3. juunil 2011 personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel 2011. aasta üldiste rakendussätete ja konkreetselt nende artikli 9 peale kaebuse, leides et selle õigusnormiga rikutakse tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtet.
27 Ametisse nimetav asutus täpsustas 28. juuli 2011. aasta otsuses, mis edastati hagejale 29. juulil 2011, kõigepealt, et „[s]õltumata sellest, kas [2011.] aasta üldised rakendussätted tuleb kvalifitseerida huve kahjustavaks aktiks, käsitatakse [teist staažilisa] ettepanekut [...] huve kahjustava aktina” ning et järelikult „on käesolev otsus tehtud” teise staažilisa ettepaneku „kohta”, ning jättis seejärel kaebuse rahuldamata (edaspidi „kaebuse rahuldamata jätmise otsus”).
Menetlus ja poolte nõuded
28 Komisjon esitas Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 4. jaanuaril 2012 saabunud eraldi dokumendiga Avaliku Teenistuse Kohtu kodukorra artikli 78 alusel vastuvõetamatuse vastuväite ja palus Avaliku Teenistuse Kohtul lahendada asi sisulise arutamiseta.
29 Hageja esitas Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 27. jaanuaril 2012 saabunud dokumendiga märkusi komisjoni esitatud vastuvõetamatuse vastuväite kohta.
30 Avaliku Teenistuse Kohtu kantselei teatas 25. mai 2012. aasta kirjaga pooltele, et Avaliku Teenistuse Kohus otsustas liita vastuvõetamatuse küsimuse põhikohtuasjaga.
31 Hageja palub Avaliku Teenistuse Kohtul:
– tühistada kaebuse rahuldamata jätmise otsus;
– tühistada vajalikus ulatuses teine staažilisa ettepanek;
– tühistada „vajaduse korral [ELTL] artikli 277 alusel” 2011. aasta üldised rakendusesätted ja konkreetsemalt nende artikkel 9;
– mõista kohtukulud välja kostjalt.
32 Komisjon palub Avaliku Teenistuse Kohtul:
– tunnistada hagi vastuvõetamatuks või vähemalt põhjendamatuks;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
33 Avaliku Teenistuse Kohus palus 28. jaanuari 2013. aasta kirjaga pooltel menetlust korraldavate meetmete raames täpsustada oma menetlusdokumentide mõnda punkti ja esitada mitmesuguseid dokumente. Pooled tegid seda vastavalt Avaliku Teenistuse Kohtu juhistele.
34 Kohtuasi, mis määrati esialgu Avaliku Teenistuse Kohtu kolmandale kojale, suunati edasi Avaliku Teenistuse Kohtu täiskogule, millest pooltele teatati 7. veebruari 2013. aasta kirjaga, millega neid kutsuti kohtuistungile ja edastati kohtuistungi esialgne ettekanne.
Õiguslik käsitlus
Hagi ese
35 Oma esimeses nõudes palub hageja tühistada kaebuse rahuldamata jätmise otsus.
36 Selles küsimuses tuleb meenutada, et kaebuse rahuldamata jätmise otsuse vastu suunatud vormilised nõuded toovad kaasa Avaliku Teenistuse Kohtu poole pöördumise otsuse osas, mille peale kaebus esitati, kui kaebuse rahuldamata jätmise otsusel kui niisugusel ei ole iseseisvat sisu (vt selle kohta Euroopa Kohtu 17. jaanuari 1989. aasta otsus kohtuasjas 293/87: Vainker vs. parlament, punkt 8).
37 Käesoleval juhul tõlgendas ametisse nimetav asutus 3. juuni 2011. aasta kaebust, mis esitati küll 2011. aasta üldiste rakendussätete peale, nii, et see on esitatud ainult teise staažilisa ettepaneku peale – seisukoht, mida hageja ei ole Avaliku Teenistuse Kohtus vaidlustatud.
38 Kaebuse rahuldamata jätmise otsusega jäeti teine staažilisa ettepanek aga muutmata. Seega tuleb nõuet tühistada kaebuse rahuldamata jätmise otsus tõlgendada nii, et sellega palutakse tühistada teine staažilisa ettepanek, mis on muide palutud tühistada teises nõudes.
39 Kolmandas nõudes palub hageja tühistada „vajalikus ulatuses [...] vajaduse korral [ELTL] artikli 277 alusel” 2011. aasta üldised rakendussätted ja konkreetsemalt nende artikkel 9.
40 Viitest ELTL artiklile 277 ja hagiavalduses mainitust ilmneb, et oma kolmanda nõudega esitab hageja tegelikult niisuguse üldkohaldatava õigustloova akti nagu 2011. aasta üldised rakendussätted artikli 9 õigusvastasuse väite, mis juhul, kui see on põhjendatud, saab käesoleval juhul viia üksnes teise staažilisa ettepaneku tühistamiseni, mis on just teine nõue.
41 Kõike eelnevat arvestades tuleb analüüsida ainult nõuet tühistada teine staažilisa ettepanek.
Vastuvõetamatuse vastuväide
Poolte argumendid
42 Komisjon väidab, et hagi on vastuvõetamatu, sest sellega palutakse tühistada teine staažilisa ettepanek, mis ei ole huve kahjustav akt.
43 Komisjoni sõnul koosneb haldusmenetlus, mille käigus vaadatakse läbi siseriiklikus pensioniskeemis omandatud pensioniõiguste ülekandmise taotlus, mitmest etapist. Staažilisa ettepanek on ainult selle menetluse üks etapp.
44 Asjaomasele isikule saadetud ettepanekus näidatud staažilisa muutub lõplikuks alles pärast seda, kui asjaomased siseriiklikud või rahvusvahelised pensionikassad on tegeliku ülekandekuupäeva kohasele pensioniõiguste kogumaksumusele vastava summa tõesti kandnud komisjoni pangakontole, ning pärast ülekantud kapitali laekumist ametnikule teatavaks tehtud staažilisa ettepanek on ainus ülekandmistaotluse esitanud ametniku huve kahjustav akt.
45 Selles olukorras on teine staažilisa ettepanek ettevalmistav akt, mille eesmärk on ainult valmistada ette lõplikku staažilisa otsust.
46 Kohtuistungil väitis komisjon ka, et staažilisa ettepanek ei „kivista” ametniku pensioniõigusi, eriti siis, kui asjaomane isik sellega ei nõustu, ning et selle ettepaneku ja menetluse lõpetamise otsuse tegemise vahel võib ülekantud kapitalile vastav summa ja seega arvessevõetav pensioniõigusliku staaži aastate arv veel muutuda. Komisjon tugineb selles küsimuses personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikele 2, milles on sätestatud, et asjaomane institutsioon määrab kindlaks ametniku endisest teenistusajast tuleneva pensioniõigusliku staaži aastate arvu oma pensioniskeemi raames, „võttes aluseks ülekantud kapitali”.
47 Hageja leiab seevastu, et kohtupraktika kohaselt on staažilisa ettepanek huve kahjustav akt sõltumata sellest, kas asjaomane ametnik nõustus sellega või lükkas selle tagasi.
Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang
48 Kõigepealt tuleb meenutada, et niisuguse pensioniõiguste ülekandmise süsteemiga, nagu on nähtud ette personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikes 2 − mis teeb võimalikuks kooskõlastamise siseriiklike pensioniskeemide ja liidu pensioniskeemi vahel −, püütakse hõlbustada liikmesriigis avalikus või erasektoris või rahvusvahelistes organisatsioonides töötavate isikute tööleminekut liidu avalikku teenistusse ning tagada nii juba sobiva töökogemusega kvalifitseeritud töötajate paremat valikut (Euroopa Kohtu 9. juuli 2010. aasta määrus liidetud kohtuasjades C‑286/09 ja C‑287/09: Ricci, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).
49 Selles kontekstis on Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohus konkreetselt asunud seisukohale, et ametnikule tema nõusoleku saamiseks edastatavad staažilisa ettepanekud on „otsused”, mis avaldavad kahesugust toimet: esiteks säilitavad need asjaomase ametniku huvides ja päritoluriigi õiguskorras pensioniõiguste summa, mille ta on omandanud vastavas pensioniskeemis, ning teiseks tagavad liidu õiguskorras ja kui on täidetud mõned lisatingimused, nende õiguste arvessevõtmise liidu pensioniskeemis (Esimese Astme Kohtu 18. detsembri 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑90/07 P ja T‑99/07 P: Belgia ja komisjon vs. Genette, punkt 91 ja seal viidatud kohtupraktika).
50 Ka Avaliku Teenistuse Kohus on juba leidnud, et staažilisa ettepanekud on ühepoolsed aktid, mis ei eelda mingit muud meedet pädeva institutsiooni poolt ja mis kahjustavad asjaomase ametniku huve. Vastasel korral ei saaks neid akte kui niisuguseid kohtus vaidlustada või vähemalt saaks nende peale esitada kaebuse ja hagi alles pärast hilisema otsuse tegemist kindlaks määramata kuupäeval mõne teise asutuse poolt kui ametisse nimetav asutus. Sellega ei järgitaks ei ametnike õigust tõhusale kohtulikule kaitsele ega õiguskindluse nõudeid, mis on seotud personalieeskirjades sätestatud tähtajanõuetega (Avaliku Teenistuse Kohtu 10. oktoobri 2007. aasta määrus kohtuasjas F‑17/07: Pouzol vs. kontrollikoda, punktid 52 ja 53).
51 Lõpuks tuleb märkida, et seda suunda kohtupraktikas on kinnitatud ka Avaliku Teenistuse Kohtu 11. detsembri 2012. aasta otsuses kohtuasjas F‑122/10: Cocchi ja Falcione vs. komisjon (mille peale on esitatud apellatsioonkaebus Euroopa Liidu Üldkohtusse, kohtuasi T‑103/13 P, punktid 37−39), milles Avaliku Teenistuse Kohus leidis, et staažilisa ettepanek on asjaomase ametniku huve kahjustav akt.
52 Kokkuvõttes ilmneb käesoleva kohtuotsuse punktides 49−51 viidatud kohtupraktikast, et staažilisa ettepanek, mille komisjoni pädevad talitused esitavad ametnikule tema nõusoleku saamiseks eespool kirjeldatud pensioniõiguste ülekandmise mitmeetapilise haldusmenetluse raames, on ühepoolne akt, mis on lahutatav oma menetluslikust raamistikust ja antakse kaalutlusõiguseta pädevusega, mis on institutsioonile antud ex lege, sest tuleneb otseselt individuaalsest õigusest, mille personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõige 2 ametnikele ja muudele teenistujatele sõnaselgelt annab, kui nad asuvad liidu teenistusse.
53 Selle kaalutlusõiguseta pädevuse kasutamine kohustab komisjoni tegema staažilisa ettepaneku, mis põhineb kõikidel asjakohastel andmetel, mis ta peab asjaomastelt siseriiklikelt või rahvusvahelistelt ametiasutustelt saama just nende ja tema talituste tegevuse tiheda kooskõlastamise ja lojaalse koostöö raames. Seega ei saa niisugust staažilisa ettepanekut pidada institutsiooni talituse „lihtsaks kavatsuseks” anda asjaomasele ametnikule teavet, oodates tema tegelikku nõusolekut ja seejärel kapitali laekumist, mis teeb staažilisa võimalikuks. Vastupidi, niisugune ettepanek kujutab endast institutsiooni vajalikku kohustust viia nõuetekohaselt tõesti ellu ametniku õigus pensioniõiguste ülekandmisele, mida see ametnik kasutas, kui esitas oma ülekandmistaotluse. Tegeliku ülekandekuupäeva kohase kogumaksumuse ülekandmine liidu pensioniskeemi kujutab endast omakorda siseriiklike või rahvusvaheliste asutuste eraldi kohustust, mis on vajalik, et täiendada pensioniõiguste liidu pensioniskeemi kassadesse ülekandmise menetlust.
54 Seega kohustab personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 elluviimisega seotud pädevus komisjoni tegutsema kogu hoolega, mis on vajalik, et ametnik, kes on esitanud personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 kohaldamise taotluse, saaks anda staažilisa ettepanekule oma nõusoleku täielikult informeerituna ning seda nii andmete osas, mis on vajalikud arvessevõetava pensioniõigusliku staaži aastate arvu kindlaksmääramisega seotud arvutuseks, kui ka reeglite osas, mis reguleerivad „ülekande tegemise päeval” selle arvutuse meetodit, nagu on täpsustatud personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikes 2. Selles õigusnormis on nimelt ette nähtud, et institutsioon, mille teenistuses ametnik on, „määrab kindlaks” „pensioniõigusliku staaži aastate arvu” oma pensioniskeemi raames üldiste rakendussätetena, arvestades ametniku põhipalka, vanust ja ülekande tegemise päeval kehtivat vahetuskurssi.
55 Kõigest eelnevast ilmneb, et staažilisa ettepanek on pensioniõiguste ülekandmise taotluse esitanud ametniku huve kahjustav akt.
56 Seda järeldust kinnitavad ka allpool toodud kaalutlused.
57 Esiteks on 2011. aasta üldistes rakendussätetes, millesse võeti üle staažilisa ettepanekute tingimustes avalduv varasem praktika, nüüd artiklis 8 sõnaselgelt ette nähtud, et nõusolek, mis ametnikul palutakse staažilisa ettepanekule anda, on siis, kui see on juba antud, „tühistamatu”. Ametniku kord juba antud nõusoleku tagasivõtmatus on aga õigustatud ainult siis, kui komisjon tegi omakorda asjaomasele isikule ettepaneku, mille sisu kaaluti ja mis esitati kogu nõutava hoolsusega ning mis on komisjonile siduv selles mõttes, et asjaomase isiku nõusoleku korral kohustab see teda järgima vastavat ülekandemenetlust.
58 Teiseks tehakse staažilisa ettepanek põhimõtteliselt sama arvutusmeetodi põhjal, mida kohaldatakse siis, kui liidu pensioniskeem saab kätte kogu kapitali, mille siseriiklikud või rahvusvahelised päritolupensionikassad üle kannavad.
59 Äärmisel juhul võib staažilisa ettepaneku tegemise kuupäeva ja kapitali lõpliku laekumise kuupäeva vahel muutuda asjaomane summa, sest ülekandmise taotlemise kuupäeval võib ülekantava kapitali summa olla teistsugune kui kuupäeval, mil see tegelikult üle kantakse, sõltudes näiteks vahetuskursi kõikumistest. Isegi sellel viimasel juhul – mis võib puudutada ainult muudes valuutades kui euro arvestatud kapitalide ülekandmisi – on nende kahe väärtuse suhtes kohaldatav arvutusmeetod tegelikult sama.
60 Kolmandaks on komisjoni väide, et asjaomase ametniku huve kahjustab ainult staažilisa otsus, mis tehakse pärast kapitali lõplikku laekumist, ilmselges vastuolus pensioniõiguste ülekandmise haldusmenetluse eesmärgiga. Selle menetluse eesmärk on just võimaldada asjaomasel ametnikul otsustada täielikult informeerituna ja enne, kui kõikidele tema sissemaksetele vastav kapital liidu pensioniskeemi lõplikult üle kantakse, kas talle on kasulikum kumuleerida oma eelnevaid pensioniõigusi nendega, mille ta omandab liidu ametnikuna, või vastupidi säilitada need õigused siseriiklikus õiguskorras (vt eespool viidatud kohtuotsus Belgia ja komisjon vs. Genette, punkt 91). Komisjoni väide ei jäta nimelt asjaomasele ametnikule muud valikut kui vaidlustada meetod, mille kohaselt komisjoni talitused arvutasid staažilisa aastate arvu, millele tal on õigus, alles siis, kui siseriiklikud või rahvusvahelised päritolupensionikassad on kapitali lõplikult komisjonile üle kandnud, mis hävitaks praktikas selle õiguse sisu enda, mis on ametnikule personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikega 2 antud ning mille kohaselt ta saab valida, kas kanda need pensioniõigused üle või säilitada need siseriiklikes või rahvusvahelistes päritolupensionikassades.
61 Lõpuks tuleb märkida, et neljandaks ei saa väita – nagu väidab komisjon –, et staažilisa ettepanekud on ainult ettevalmistavad aktid, sest personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikes 2 on nähtud ette, et pensioniõigusliku staaži aastate arv arvutatakse, „võttes aluseks ülekantud kapitali”.
62 Sellega seoses tuleb kõigepealt meenutada, et personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 sõnastusest ilmneb, et asjaomane institutsioon „määrab kindlaks” pensioniõigusliku staaži aastate arvu „üldiste rakendussätetena, arvestades ametniku põhipalka, vanust ja ülekande tegemise päeval kehtivat vahetuskurssi”, ning seejärel võtab ta arvesse nõnda kindlaksmääratud pensioniõigusliku staaži aastate arvu liidu pensioniskeemi raames, „võttes aluseks ülekantud kapitali”.
63 Seda sõnastust kinnitab 2004. aasta üldiste rakendussätete artikli 7 ja 2011. aasta üldiste rakendussätete artikli 7 sõnastus. Mõlema artikli lõige 1 on nimelt sõnastatud nii, et arvessevõetav pensioniõigusliku staaži aastate arv arvutatakse „ülekantava summa alusel, mis vastab […] omandatud õigustele, pärast ülekandetaotluse registreerimise kuupäeva ja tegeliku ülekandekuupäeva vahel kapitalikasvu näitava summa mahaarvamist”.
64 2004. ja 2011. aasta üldiste rakendussätete artiklite 7 lõikes 2 on seevastu täpsustatud, et pensioniõigusliku staaži aastate arv „arvutatakse [seejärel] ülekantava summa […] alusel” vastavalt sama lõike esimeses taandes toodud matemaatilisele valemile.
65 Eespool viidatud õigusnormidest nähtub niisiis, et staažilisa ettepanekud arvutatakse taotluse registreerimise kuupäeval ülekantava summa põhjal − niisugusena, nagu pädevad siseriiklikud või rahvusvahelised ametiasutused on selle komisjonile edastanud –, millest on vajaduse korral maha arvatud summa, mis kujutab endast kapitalikasvu ülekandmistaotluse registreerimise kuupäeva ja tegeliku ülekandekuupäeva vahel, sest see rahaline vahe ei jää liidu pensioniskeemi kanda.
66 Kõikidest esitatud kaalutlustest tuleneb, et teine staažilisa ettepanek on huve kahjustav akt ning et tühistamisnõue on niisiis vastuvõetav. Seega tuleb komisjoni esitatud vastuvõetamatuse vastuväide tagasi lükata.
Sisulised küsimused
67 Hageja põhjendab oma nõuet tühistada teine staažilisa ettepanek ainult ühe väitega, et „on rikutud personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõiget 2 ja personalieeskirjade XIII lisa artikli 26 lõiget 4, eiratud omandatud õigusi ning rikutud õiguskindluse ja tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtteid ja tehtud ilmne hindamisviga”.
Poolte argumendid
68 Hageja väidab, et personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikes 2 on komisjonile juhuks, kui ta soovib muuta kindlustusväärtusi, mida kohaldatakse liikmesriigis omandatud pensioniõiguste liidu pensioniskeemi ülekandmise (edaspidi „ülekandmine liitu”) taotluste suhtes, kehtestatud kohustus võtta kõigepealt vastu uued üldised rakendussätted. Komisjon võttis uued üldised rakendussätted vastu aga alles 3. märtsil 2011. Ülekandmistaotluse suhtes kohaldatakse seega ainult enne seda kuupäeva kehtinud 2004. aasta üldisi rakendussätteid.
69 Määruse nr 1324/2008 jõustumine 1. jaanuaril 2009 ei mõjuta seega määri, mida staažilisa aastate arvu arvutamisel kohaldada tuleb. Selle määrusega nimelt muudeti personalieeskirjade VIII lisa artiklis 8 ette nähtud intressimäära, mida kasutatakse eranditult kindlustusmatemaatilise ekvivalendi, st ametniku poolt liidus omandatud pensioniõiguste kogumaksumuse ülekandmisel siseriiklikku pensioniskeemi (edaspidi „ülekandmine liidust välja”), ning see ei ole seega kohaldatav ülekandmise korral liitu.
70 Lisaks ei kohusta üksi personalieeskirjade ega määruse nr 1324/2008 säte kohaldama otsekohe automaatselt intressimäära, mis on kehtestatud määrusega nr 1324/2008 staažilisa aastate arvu arvutamiseks ülekandmise korral liitu.
71 Hageja sõnul sai määrusega nr 1324/2008 personalieeskirjade artikli 83a lõikes 3 nimetatud iga viie aasta tagant toimuva kindlustusmatemaatilise hindamise kohaselt kohandada piiratud ulatuses ainult liidu pensioniskeemi sissemaksete tegemise määra ja sama määruse artiklis 2 nimetatud sätetes ette nähtud intressimäära. Nende meetmetega „ammendas” nõukogu järelikult kõik eesõigused, mille personalieeskirjade artikkel 83a talle annab. Nõukogul ei olnud lubatud teha ühtegi otsust, mis mõjutab personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikes 2 osundatud arvutust.
72 Lisaks ei saa intressimäära muudatus, mille otsuse nõukogu tegi, olla kohustuslikus korras kohaldatav kõikide kindlustusmatemaatiliste arvutuste suhtes.
73 Hageja väidab ka, et tema õigused „kivinesid” ülekandmistaotluse esitamise päeval, 3. novembril 2009 ja need oleks seega tulnud kindlaks määrata 2004. aasta üldiste rakendussätete alusel, mis ainsana sel kuupäeval kehtisid.
74 Lõpuks leiab hageja, et 2011. aasta üldiste rakendussätete tagasiulatuv kohaldamine oli „ootamatu”. Personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi peadirektori 25. mai 2010. aasta märgukirjas ja 30. juuli 2010. aasta teates oli juhitud tähelepanu, et uusi nõudeid ei kohaldata tagasiulatuvalt.
75 Komisjon väidab vastu, et kuigi määrusega nr 1324/2008 ei saanud muuta personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõiget 2, sest selles õigusnormis ei mainita kindlustusmatemaatilise ekvivalendi arvutamisel kasutatavat intressimäära, on personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 üldistes rakendussätetes seevastu kasutatud ümberarvestuskoefitsiente, mis „sõltuvad otseselt [personalieeskirjade] VIII lisa artiklis 8 nimetatud määradest”.
76 Komisjoni arvates tõi personalieeskirjade VIII lisa artiklis 8 ette nähtud määra muutmine, mille kuupäevaks oli määruse nr 1324/2008 jõustumisega määratud 1. jaanuar 2009, „paratamatult” samal kuupäeval kaasa nende ümberarvestuskoefitsientide muutuse. 2004. aasta üldistes rakendussätetes ette nähtud ümberarvestuskoefitsiendid muutusid „aegunuks” ja alates 1. jaanuarist 2009 ei olnud neil õiguslikku alust ning seda sõltumata 2004. aasta üldiste rakendussätete igasugusest formaalsest ja kontekstuaalsest kehtetuks tunnistamisest.
Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang
77 Kõigepealt peab tõdema, et etteheidet, et on tehtud ilmne hindamisviga, ei ole üldse põhjendatud, sest selle kohta ei ole esitatud ühtegi argumenti. Seega tuleb see etteheide kodukorra artikli 35 lõike 1 punkti e alusel tagasi lükata.
78 Oma ainsa väite raames esitab hageja 2011. aasta üldiste rakendussätete artikli 9 kolmanda lõigu viimase lause ja artikli 9 neljanda lõigu esimese lause õigusvastasuse väite. Hageja sõnul on 2011. aasta üldiste rakendussätete nendes lausetes ette nähtud, et 2011. aasta üldiste rakendussätete lisas 1 toodud ümberarvestuskoefitsiente, mis on kindlaks määratud vastavalt määrusele nr 1324/2008, kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2009, mil see määrus jõustub, samas kui sel kuupäeval ei olnud 2004. aasta üldiste rakendussätete lisa 2, milles olid ette nähtud erinevad alates 1. maist 2004 kohaldatavad ümberarvestuskoefitsiendid, mingil viisil formaalselt muudetud. Hageja väidab, et niisugune formaalne muutmine oli personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 kohaselt vajalik ning et uute, 2011. aasta üldiste rakendussätete lisas 1 ette nähtud ümberarvestuskoefitsientide kohaldamisega tagasiulatuvalt alates 1. jaanuarist 2009, sh nende ametnike ja muude teenistujate juhtumite suhtes, kelle liitu ülekandmise taotlus oli esitatud enne seda kuupäeva, rikuti õiguskindluse ja tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtteid.
79 Komisjon väidab 2011. aasta üldiste rakendussätete artikli 9 kolmanda ja neljanda lõigu õiguslikuks põhjendamiseks sisuliselt, et määruse nr 1324/2008 artikkel 2 muutis 2004. aasta üldised rakendussätted arvessevõetava pensioniõigusliku staaži aastate arvu arvutamise meetodi osas automaatselt aegunuks ja võttis neilt õigusliku aluse.
– Määruse nr 1324/2008 mõju 2004. aasta üldistele rakendussätetele
80 Määruse nr 1324/2008 artikli 2 sõnastusest ilmneb, et sellel määrusel on liidu ametnike ja muude teenistujate puhul ainult kaks eesmärki.
81 Esimene puudutab pärast varasemat perioodi taas liidu teenistusesse asuva ametniku pensioniõiguste arvutamisel kohaldatava määra kindlaksmääramist personalieeskirjade VIII lisa artikli 4 lõikes 1. See eesmärk näib käesoleval juhul kohe asjakohatu.
82 Teine puudutab selle määra kehtestamist, mida kasutatakse vanaduspensioni „kindlustusmatemaatilise ekvivalendi” kindlaksmääramisel. Tuleb aga tõdeda, et seda mõistet on kasutatud personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikes 1 ülekandmiste puhul liidust välja, mitte sama lisa artikli 11 lõikes 2 ülekandmiste puhul liitu.
83 Tuleb nimelt meenutada, et personalieeskirjade VIII lisa artiklis 11 on selgelt eristatud esiteks lõikes 1 osundatud ülekandmist liidust välja ja teiseks lõikes 2 osundatud ülekandmist liitu.
84 Ülekandmise kohta liidust välja on personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikes 1 sätestatud, et asjaomasel ametnikul on õigus lasta kanda üle „oma ühenduste teenistuses kogutud pensioniõiguste tegeliku ülekandekuupäeva kohane kindlustusmatemaatiline ekvivalent”. Seevastu ülekandmise osas liitu on sama artikli lõikes 2 nähtud ette, et asjaomasel ametnikul on õigus „tasuda ühendustele tegeliku ülekandekuupäeva kohaselt [siseriiklikus või rahvusvahelises skeemis, millega ta siiani liitunud oli,] omandatud pensioniõiguste kogumaksumus”. Ülekandmise korral liidust välja on ülekantavaks summaks liidus omandatud õiguste „kindlustusmatemaatiline ekvivalent”; ülekandmise korral liitu on ülekantavaks summaks „tegeliku ülekandekuupäeva kohaselt [...] omandatud pensioniõiguste kogumaksumus”, st rahasumma, mis kujutab endast materiaalselt pensioniõigusi, mille asjaomane ametnik oma varasema tegevuse eest siseriiklikus või rahvusvahelises pensioniskeemis omandas ja mida on ajakohastatud vastavalt personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 esimesele lõigule tegelikul ülekandekuupäeval (vt selle kohta Euroopa Kohtu 5. detsembri 2013. aasta otsus kohtuasjas C‑166/12: Časta, punkt 26).
85 Personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikes 1 nimetatud „kindlustusmatemaatiline ekvivalent” ja sama artikli lõikes 2 nimetatud „tegeliku ülekandekuupäeva kohaselt [...] omandatud pensioniõiguste kogumaksumus” on aga kaks õiguslikult erinevat mõistet, millest kummagi suhtes kohaldatakse eraldi korda.
86 „Kindlustusmatemaatiline ekvivalent” on personalieeskirjadest tulenevas õiguses iseseisev mõiste, mis on liidu pensioniskeemi süsteemile omane. Seda on personalieeskirjade VIII lisa artiklis 8 määratletud nii, et see „on ametnikule laekuvate [vanaduspensioni] hüvitiste kogumaksumus, mis arvutatakse [personalieeskirjade] XII lisa artiklis 9 nimetatud suremustabeli järgi ja 3,1% aastaintressi kohaselt, mille määr võidakse läbi vaadata [personalieeskirjade] XII lisa artiklis 10 sätestatud eeskirjade kohaselt”. Viimast korda vaadati personalieeskirjade artiklis 8 osundatud intressimäär personalieeskirjade XII lisa artikli 10 alusel läbi just määrusega nr 1324/2008, millega seda intressimäära alandati 3,5 protsendilt 3,1 protsendile.
87 „Tegeliku ülekandekuupäeva kohaselt [...] omandatud pensioniõiguste kogumaksumust” ei ole seevastu määratletud personalieeskirjades, milles ei ole näidatud ka selle arvutamise meetodit ning seda seetõttu, et selle arvutamine ja arvutamise kontroll kuuluvad väljakujunenud kohtupraktika kohaselt eranditult asjaomaste või rahvusvaheliste ametiasutuste pädevusse (eespool viidatud kohtuotsus Belgia ja komisjon vs. Genette, punktid 56 ja 57 ja seal viidatud kohtupraktika).
88 Komisjon väidab siiski, et kindlustusmatemaatiline ekvivalent on ka „arvutusmeetod”, mida tuleks niisugusena kasutada mitte üksnes ülekandmise korral liidust välja, kui summad lähevad liidu pensioniskeemi kassadest üle liikmesriigi või rahvusvahelise organisatsiooni pensioniskeemi kassasse, vaid ka ülekandmise korral liitu, kui rahasummad lähevad vastupidi üle liidu pensioniskeemi kassadesse.
89 Arvutusmeetodina kasutatakse kindlustusmatemaatilist ekvivalenti seega komisjoni sõnul nii ühel kui ka teisel vanaduspensioni õiguste ülekandmise juhtumil. Komisjon rõhutab selles küsimuses, et personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikes 2 on alates 2004. aasta personalieeskirjade reformist ette nähtud uus tingimus, mis peab olema asjaomaste siseriiklike ametiasutuste puhul täidetud, nimelt tingimus, et liidu teenistusse astuva ametniku kõikidele sissemaksetele vastav pensioniõiguste kogumaksumus oleks maksumus „tegeliku ülekandekuupäeva kohaselt”. Komisjoni arvates tekitab see uus tingimus seetõttu, et see on sätestatud personalieeskirjades, asjaomastele siseriiklikele ametiasutustele kohustuse ajakohastada kogumaksumus personalieeskirjades näidatud kriteeriumide kohaselt, mille hulgas on intressimäär niisugusena, nagu seda viimati muudeti määrusega nr 1324/2008.
90 Komisjoni väide ei ole siiski õiguslikult põhjendatud.
91 Kohtupraktikast ilmneb nimelt, et liitu ülekandmise süsteem koosneb kahest eraldi halduslikust etapist. Esimene etapp seisneb tegeliku ülekandekuupäeva kohase pensioniõiguste kogumaksumuse kindlaksmääramises siseriiklike või rahvusvaheliste ametiasutuste poolt, mis haldavad pensioniskeemi, millega asjaomane isik oli liitunud enne liidu teenistusse asumist. Kogu see etapp kuulub siseriiklike või rahvusvaheliste ametiasutuste pädevusse. Seevastu teine etapp seisneb selle siseriiklike või rahvusvaheliste päritoluametiasutuste poolt kindlaks määratud tegeliku ülekandekuupäeva kohase pensioniõiguste kogumaksumuse ümberarvestamises liidu institutsiooni poolt pensioniõiguslikku staaži, mida tuleb liidu pensioniskeemis arvesse võtta, ja seda liidu pensioniskeemile omaste reeglite kohaselt, sh reeglid, mis on toodud üldistes rakendussätetes, mille iga institutsioon on kohustatud ülekandmisteks liitu vastu võtma (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Belgia ja komisjon vs. Genette, punktid 56 ja 57).
92 Need kaks otsust, millest esimene käsitleb tegeliku ülekandekuupäeva kohase pensioniõiguste kogumaksumuse kindlaksmääramist, ja teine selle vara ümberarvestamist pensioniõiguslikku staaži, tehakse seega kahes eraldi õiguskorras ja neid kontrollitakse kumbagi kohtulikult vastavalt asjaomasele õiguskorrale (Esimese Astme Kohtu 18. märtsi 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑204/01: Lindorfer vs. nõukogu, punktid 28−31).
93 Asjaolu, et personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikes 2 on alates 2004. aasta personalieeskirjade reformist ette nähtud, et siseriiklikud või rahvusvahelised ametiasutused peavad määrama kindlaks liidu teenistusse asuva ametniku või muu teenistuja kõikidele sissemaksetele vastava pensioniõiguste kogumaksumuse tegeliku ülekandekuupäeva kohaselt, toob nendele ametiasutustele mõistagi kaasa kohustuse, kuid ei eelda – vastava sõnaselge sätte puudumisel – siiski, et see tuleb kindlaks määrata viisil, mis on kehtestatud ülekandmisteks liidust välja. Vastupidi, nagu Euroopa Kohus eespool viidatud kohtuotsuse Časta punktides 25 ja 26 märkis, võivad liikmesriigid kohaldada kas nn „kindlustusmatemaatilise väärtuse” meetodit või nn „kindlasummalise tagasiostmisväärtuse” meetodit või veel mingeid muid meetodeid.
94 Mis puudutab esiteks tegeliku ülekandekuupäeva kohase pensioniõiguste kogumaksumuse arvutamist siseriiklike või rahvusvaheliste ametiasutuste poolt ülekandmiseks liitu, siis järelikult määratakse see kindlaks kohaldatava siseriikliku õiguse põhjal ja selles õiguses ette nähtud korra kohaselt või kui tegemist on rahvusvahelise organisatsiooniga, siis tema enda reeglite kohaselt, mitte personalieeskirjade VIII lisa artikli 8 põhjal ja selles õigusnormis kehtestatud intressimääraga. Seda leidis muide ka Esimese Astme Kohus eespool viidatud kohtuotsuse Belgia ja komisjon vs. Genette punktis 57, kui ta täpsustas, et ülekandmise puhul liitu tehakse otsus ülekantavate pensioniõiguste summa arvutamise kohta kohaldatavas siseriiklikus õiguskorras ja seda kontrollib ainult siseriiklik kohus (vt selle kohta eespool viidatud Časta, punkt 24).
95 Sellest järeldub, et määruse nr 1324/2008 artikkel 2 ei tohi tulla ametniku või muu teenistuja enne liidu teenistusse asumist omandatud pensioniõigustele vastava kogumaksumuse arvutamise meetodi ühe elemendina arvesse ning et asjaomased siseriiklikud või rahvusvahelised ametiasutused ei tohi võtta seda ühelgi juhul arvesse, kui nad määravad kindlaks tegeliku ülekandekuupäeva kohase pensioniõiguste kogumaksumuse, mille nad peavad üle kandma.
96 Mis puudutab teiseks liidu pensioniskeemis arvessevõetava staažilisa aastate arvu arvutamist asjaomase institutsiooni talituste poolt, mida tehakse tegeliku ülekandekuupäeva kohase pensioniõiguste kogumaksumuse arvutamisest eraldi, siis nagu ilmneb käesoleva kohtuotsuse punktidest 91−93, tuleb tõdeda, et ei personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikes 2, mis käsitleb ülekandmist liitu, ega üheski teises personalieeskirjade sättes ei ole sõnaselgelt ette nähtud kohustust kohaldada liidu pensioniskeemis arvessevõetava staažilisa aastate arvu arvutamise suhtes selle lisa artiklis 8 osundatud intressimäära. Sellest järeldub, et komisjoni väide, et ülekandmise puhul liitu „sõltuvad” ümberarvestuskoefitsiendid „otseselt” personalieeskirjade VIII lisa artiklis 8 nimetatud intressimäärast, ei põhine ühelgi personalieeskirjade sättel.
97 Lisaks ei saa nõukogu personalieeskirjade artikli 83a alusel antud rakendusmäärusega piirata personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 teise lõigu ulatust, seades kahtluse alla sõltumatuse, mille liidu seadusandja on selle õigusnormiga institutsioonidele taganud, andes neile õiguse määrata üldiste rakendussätetega kindlaks staažilisa aastate arvu ülekandmise puhul liitu.
98 Tõesti on 2004. aasta üldiste rakendussätete artikli 7 lõikes 2 selles osas, mis puudutab arvessevõetava pensioniõigusliku staaži aastate arvu arvutamist liidu pensioniskeemi tegelikult ülekantavatele sissemaksetele vastava kapitali põhjal, viidatud 2004. aasta üldiste rakendussätete lisas 2 toodud tabelis ette nähtud kindlustusväärtustele V2, mille arvutamisel võetakse lisa 2 kohaselt omakorda „aluseks personalieeskirjade XII lisas ette nähtud parameetrid”. Nende parameetrite hulgas on aga personalieeskirjade VIII lisa artiklis 8 nimetatud intressimäär.
99 Siiski on 2004. aasta üldiste rakendussätete lisas 2 kindlustusväärtused näidatud niisugustena, nagu need on arvutatud eelkõige personalieeskirjade VIII lisa artiklis 8 ette nähtud 3,5‑protsendilise intressimääraga enne selle muutmist määrusega nr 1324/2008. Just neid väärtusi võttiski komisjon arvesse esimese staažilisa ettepaneku tegemisel, samas kui personalieeskirjade VIII lisa artiklit 8 oli vahepeal määrusega nr 1324/2008 muudetud.
100 Selles olukorras pidi komisjon personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 kohaldamisel ja konkreetselt liitu ülekandmise ümberarvestuskoefitsientide ajakohastamisel, võttes arvesse määruse nr 1324/2008 jõustumise tulemusena personalieeskirjade VIII lisa artiklis 8 ette nähtud uut, 3,1‑protsendilist intressimäära, vastavalt selle artikli 11 lõikele 2 − milles on selle elluviimise osas viidatud üldistele rakendussätetele – ja ka õiguskindluse põhimõttele 2004. aasta üldisi rakendussätteid muutma ja koostama uue kindlustusväärtuste tabeli. Seda komisjon muide just tegigi, kui võttis vastu 2011. aasta üldised rakendussätted, mis sisaldasid lisa uute kindlustusväärtustega, mida nimetatakse nendes viimastes üldistes rakendussätetes staažilisa aastate arvu „ümberarvestuskoefitsientideks”.
101 Tuleb lisada, et personalieeskirjade VIII lisa artikli 8 niisugusena, nagu see muutus määruse nr 1324/2008 jõustumisel, saab muuta ülekandmiste suhtes liitu kohaldatavaks ainult üldiste rakendussätetega, mille institutsioonid peavad vastavalt personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikele 2 vastu võtma. Selle artikli 8 kohaldatavus tuleneb viitest „personalieeskirjade XII lisas ette nähtud parameetritele” 2004. aasta üldiste rakendussätete lisas 2 ning seda seepärast, et XII lisas endas on artikli 1 lõikes 2, artikli 10 lõikes 2 ja artiklis 12 viidatud personalieeskirjade VIII lisa artiklis 8 näidatud määrale. 2004. aasta üldiste rakendussätete lisa 2 pealkiri selgitab aga arvutusmeetodit, mille komisjon talle personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikega 2 antud rakendusvolituste raames valis, ja see võib ainult aidata tõlgendada normatiivset meedet, milleks on kindlustusväärtuste tabel (vt direktiivi artikli pealkirja normatiivse väärtuse kohta Euroopa Kohtu 3. aprilli 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑144/00: Hoffmann, punktid 37−40). Lisaks ei saa niisugused üksteisele järgnevad viited – mis pealegi on väga hermeetilised – olla ülimuslikud kõnesolevas kindlustusväärtuste tabelis toodud sõnaselgete andmete suhtes, ilma et eirataks õiguskindluse põhimõtet.
102 Kokkuvõttes on komisjoni argument, millega soovitakse näidata, et personalieeskirjade VIII lisa artiklis 8 ette nähtud kindlustusmatemaatilise ekvivalendi arvutamise meetodit peaks kasutama ka personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikes 2 ette nähtud tegeliku ülekandekuupäeva kohase pensioniõiguste kogumaksumuse või isegi staažilisa aastate arvu kindlaksmääramisel, vastuolus selle viimase sätte sõnastuse ja liidu seadusandja tahtega: viimane tahtis nimelt säilitada personalieeskirjades selget vahetegemist pensioniõiguste ülekandmise nende kahe juhtumi vahel, milleks on ülekandmine liitu ja ülekandmine liidust välja, ning seega mõistete „tegeliku ülekandekuupäeva kohaselt [...] omandatud pensioniõiguste kogumaksumus” ja „kindlustusmatemaatiline ekvivalent” vahel.
103 Eelneva põhjal on komisjoni väide, et määrus nr 1324/2008 muutis 2004. aasta üldised rakendussätted staažilisa aastate arvu arvutamise meetodi osas aegunuks ja võttis neilt automaatselt õigusliku aluse, õiguslikult ekslik, sest selle väite põhjendusega eiratakse nii selle määruse ulatust kui ka personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõiget 2.
104 Seega tuleb analüüsida küsimust, kas komisjonil oli õigus kohaldada uusi, 2011. aasta üldiste rakendussätete lisas 1 toodud ümberarvestuskoefitsiente ülekandmistaotluste suhtes, mis esitati enne 2011. aasta üldiste rakendussätete jõustumist 1. aprillil 2011.
– 2011. aasta üldiste rakendussätete lisas 1 toodud ümberarvestuskoefitsientide tagasiulatuv kohaldamine
105 Kõigepealt tuleb meenutada, et üldtunnustatud põhimõtte kohaselt kohaldatakse tekkivate olukordade suhtes ning varasema õigusnormi kehtivusajal tekkinud, kuid väljakujunemata olukordade tulevastele tagajärgede suhtes kohe uut õigusnormi, kui ei ole ette nähtud teisiti (Avaliku Teenistuse Kohtu 13. juuni 2012. aasta otsus kohtuasjas F‑31/10: Guittet vs. komisjon, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).
106 Seega tuleb kontrollida, kas hetkel, mil 2011. aasta üldistes rakendussätetes ette nähtud uued ümberarvestuskoefitsiendid kohaldatavaks muutusid, s.o 1. aprillil 2011, oli hageja olukorras, mis tekkis ja kujunes täielikult välja 2004. aasta üldiste rakendussätete kehtivuse ajal. Ainult sel juhul võib tõesti asuda seisukohale, et 2011. aasta üldistes rakendussätetes ette nähtud ümberarvestuskoefitsiente kohaldati hageja suhtes tagasiulatuvalt. Niisugusel juhul tuleb analüüsida hageja esitatud õigusvastasuse väidet ja konkreetsemalt seda, kas 2011. aasta üldistes rakendussätetes ette nähtud ümberarvestuskoefitsientide tagasiulatuv kohaldamine oli õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtteid arvestades õiguspärane (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Guittet vs. komisjon, punkt 48).
107 Käesoleval juhul peab selleks, et liitu ülekandmise taotluse esitanud ametniku või muu teenistuja olukorda võiks pidada täielikult välja kujunenuks 2004. aasta üldistele rakendussätetele lisatud kindlustusväärtuste V2 kehtivuse ajal, olema tõendatud, et hiljemalt eelmisel päeval enne 2011. aasta üldistes rakendussätetes ette nähtud uute ümberarvestuskoefitsientide jõustumise kuupäeva, s.o 31. märtsil 2011 nõustus asjaomane isik staažilisa ettepanekuga, mis oli talle tehtud 2004. aasta üldiste rakendussätete alusel.
108 Käesoleval juhul ei nõustunud hageja formaalselt esimese staažilisa ettepanekuga ega keeldunud sellest, nagu on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 21. Tema olukord ei olnud tema liitu ülekandmise õiguse osas 2004. aasta üldiste rakendussätete kehtivuse ajal seega lõplikult välja kujunenud hetkel, mil jõustusid 2011. aasta üldised rakendussätted, mida ei kohaldatud käesoleval juhul seega tagasiulatuvalt.
109 Selles olukorras ei saa hageja ka tugineda omandatud õigusele või haldusaktide tühistamise tingimuste rikkumisele (vt eespool viidatud kohtuotsus Cocchi ja Falcione, punktid 42 ja 43).
110 Kõigest eelnevast tuleneb, et nõue tühistada teine staažilisa ettepanek tuleb jätta põhjendamatuse tõttu rahuldamata.
111 Järelikult tuleb käesolev hagi jätta rahuldamata.
Kohtukulud
112 Kodukorra artikli 87 lõike 1 alusel, ilma et see piiraks kodukorra teise osa kaheksanda peatüki teiste sätete kohaldamist, kannab kaotaja pool kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Sama artikli lõige 2 sätestab, et kui õiglus seda nõuab, võib Avaliku Teenistuse Kohus otsustada, et kaotaja pool kannab vaid osa kohtukuludest või et ta ei kanna neid üldse.
113 Eespool esitatud põhjendustest ilmneb, et hageja on kohtuvaidluse kaotanud. Tuleb siiski märkida, et komisjoni suhtumine võis tekitada hagejas täiesti põhjendatud küsimusi ja kõhklusi. Kõigepealt tuleb meenutada, et kaebuse rahuldamata jätmise otsuses nõustus komisjon ise, et teine staažilisa ettepanek on käsitatav huve kahjustava aktina. Kuigi komisjonil oli käesoleva hagi raames õigus esitada vastuvõetamatuse vastuväide, milles ta palus Avaliku Teenistuse Kohtul lahendada asi sisulise arutamiseta, väitis ta siiski vastupidi, et staažilisa ettepanek ei ole „ilmselgelt” huve kahjustav akt. Lisaks täpsustas komisjon kolmel korral, st esimeses staažilisa ettepanekus ning 5. mai ja 30. juuli 2010. aasta teadetes, et enne 2011. aasta üldiste rakendussätete jõustumise kuupäeva registreeritud ülekandmistaotluste suhtes kohaldatakse 2004. aasta üldisi rakendussätteid. Peale selle ei ole nendes teadetes midagi märgitud selle kohta, millise kaaluga võib niisuguses kontekstis olla see, kui asjaomased ametnikud või muud teenistujad nõustuvad staažilisa ettepanekutega. Et kodukorra artikli 87 lõike 2 sätete kohaldamine on käesoleva vaidluse asjaoludel õigustatud, tuleb komisjoni kohtukulud jätta tema enda kanda ja mõista temalt välja hageja kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes
AVALIKU TEENISTUSE KOHUS (täiskogu)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Jätta Euroopa Komisjoni kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja C. Teughelsi kohtukulud.
Van Raepenbusch | Rofes i Pujol | Perillo |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 11. detsembril 2013 Luxembourgis.
W. Hakenberg | | S. Van Raepenbusch |