EUROOPA KOHTU OTSUS (üheksas koda)
8. mai 2019(*)
Eelotsusetaotlus – Sotsiaalpoliitika – Ettevõtete üleminek – Direktiiv 2001/23/EÜ – Artikli 1 lõige 1 – Kohaldamisala – Ülemineku hindamise kriteeriumid – Klientide üleminek – Kogu panga finantsteenuste üleminek börsiettevõtjale ilma töötajate üleminekuta
Kohtuasjas C‑194/18,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Vrhovno sodišče (Sloveenia kõrgeim kohus) 20. veebruari 2018. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 19. märtsil 2018, menetluses
Jadran Dodič
versus
Banka Koper,
Alta Invest
EUROOPA KOHUS (üheksas koda),
koosseisus: koja president K. Jürimäe, kohtunikud D. Šváby ja N. Piçarra (ettekandja),
kohtujurist: G. Hogan,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– J. Dodič, esindajad: jurist M. Blatnik ja jurist M. Dodič,
– Euroopa Komisjon, esindajad: M. Kellerbauer ja B. Rous Demiri,
arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus puudutab nõukogu 12. märtsi 2001. aasta direktiivi 2001/23/EÜ ettevõtjate, ettevõtete või nende osade üleminekul töötajate õigusi kaitsvate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT 2001, L 82, lk 16; ELT eriväljaanne 05/04, lk 98) artikli 1 lõike 1 tõlgendamist.
2 Taotlus on esitatud ühel poolt Jadran Dodiči ja teiselt poolt Banka Koperi ja Alta Investi vahelises kohtuvaidluses esimesena nimetatud isiku töölepingu ülesütlemise õiguspärasuse üle.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
3 Direktiivi 2001/23 põhjenduses 3 on rõhutatud, et „tööandja vahetumise korral on vaja tagada töötajate kaitse, eriti nende õiguste kaitse“.
4 Direktiivi artikli 1 lõikes 1 on sätestatud:
„a) Käesolevat direktiivi kohaldatakse ettevõtja, ettevõtte või selle osa ülemineku suhtes teisele tööandjale lepingu alusel toimuva ülemineku või ühinemise tulemusena;
b) kui punktist a ja käesoleva artikli järgmistest sätetest ei tulene teisiti, on üleminek käesoleva direktiivi tähenduses oma identiteedi säilitava majandusüksuse üleminek, mis tähendab ressursside organiseeritud koondamist, mille eesmärk on majandustegevus põhi- või kõrvaltegevusena“.
Sloveenia õigus
5 Töösuhete seaduse (Zakon o delovnih razmerih) (Uradni list RS, n° 21/13, edaspidi „ZDR“) artikli 73 lõikes 1 on sätestatud:
„Kui ettevõtte või selle osa õigusliku ülemineku tõttu seaduse, muu õigusnormi, õigustoimingu või jõustunud kohtuotsuse tulemusena või ühinemise või jagunemise käigus leiab aset tööandja muutus, lähevad lepingulised õigused ning töötajate muud õigused ja kohustused, mis tulenevad töösuhtest ülemineku päeval loovutava tööandja suhtes, üle tööandjale, kellele tegevus loovutatakse.“
6 ZDR artikli 88 lõike 1 esimeses lõigus on ette nähtud:
„Alused, mille esinemise korral võib tööandja töölepingu korraliselt üles öelda, on järgmised:
kaob vajadus teatavate tööülesannete täitmise järele töölepingus sätestatud tingimustel ning seda tööandja majanduslikel, organisatoorsetel, tehnoloogilistel, struktuurilistel või analoogilistel põhjustel“.
7 ZDR artikli 89 lõike 1 seitsmendas lõigus on täpsustatud:
„[…] töölepingu korralise ülesütlemise põhjendamatuks aluseks loetakse ka tööandja muutust käesoleva seaduse artikli 73 lõike 1 tähenduses.“
8 Finantsinstrumentide turgude seaduse (Zakon o trgu finančnih instrumentov) (Uradni list RS, n° 108/10, edaspidi „ZTFI“) artikli 159 lõikes 1 on täpsustatud, milliseid õigusnorme tuleb kohaldada juhul „[k]ui finantsvahendusühingu koosolek teeb finantsvahendusühingu lõpetamise ja likvideerimismenetluse algatamise otsuse või otsuse muuta finantsvahendusühingu tegevusala nii, et ta ei osuta enam investeerimisteenuseid ega tegele investeerimistegevusega“.
9 ZTFI artikli 159 lõikes 3 on sätestatud:
„Käesoleva artikli lõikes 1 näidatud juhul peab finantsvahendusühing:
1. tegema kõik vajaliku allpool nimetatu üleminekuks:
– enda hallatavate klientide finantsinstrumendid ja muu varaline tegevus;
– klientide immateriaalsete väärtpaberite raamatupidamisarvestus ja
– muud klientidele osutatavad teenused
teisele isikule, kellel on käesoleva seaduse artikli 32 kohaselt lubatud Sloveenias investeerimisteenuseid osutada ja selle tegevusega tegelda;
2. tagama, et käesoleva lõike punktis 1 nimetatud isik saab
– kõik investeerimisteenuseid ja ‑tegevust käsitlevad dokumendid, mille finantsvahendusühing oli kohustatud säilitama, ning
– finantsvahendusühingu kõik kohustused ja ülesanded, mis puudutavad nende dokumentide haldamist ja säilitamist ning dokumentidega tutvumise õigust.“
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
10 Banka Koper tegi 23. detsembril 2011 otsuse lõpetada investeerimisteenuste osutamine ja investeerimistegevus ning börsimaaklerina tegutsemine.
11 Ta sõlmis 27. juunil 2012 äriühinguga Alta Invest vastavalt ZTFI artiklile 159 üleminekulepingu, milles nähti ette, et esimene annab teisele üle klientide finantsinstrumendid ja muu varalise tegevuse, mida ta haldab, klientide immateriaalsete väärtpaberite raamatupidamisarvestuse, teised investeerimisteenused ja investeerimise kõrvalteenused ZTFI tähenduses ning arhiivi, st kõik dokumendid, mis puudutavad investeerimisteenuseid ja ‑tegevust ning mida esimene oli kohustatud oma klientide puhul säilitama. Lisaks lepiti kokku, et Banka Koper tegutseb Alta Investi huvides kontrollitava börsimaaklerina.
12 Banka Koper teatas 2012. aasta juulis klientidele, kellele ta oli osutanud börsimaakleriteenuseid, et lõpetas nende teenuste osutamise. Seejuures teavitas ta neid eelkõige võimalusest pöörduda Alta Investi poole ning pakkus selleks puhuks eritingimusi, nagu üleminekukulude enda kanda võtmine. Banka Koper selgitas klientidele ka seda, et kui nad ei reageeri, siis tõlgendatakse seda kui nõusolekut üleminekuks Alta Investi juurde. 91% Banka Koperi klientidest läks tõepoolest Alta Investi juurde üle, kusjuures enamik neist avaldas sõnaselgelt soovi olla viimasega edaspidi seotud.
13 Seejärel jäeti Banka Koper Ljubljana (Sloveenia) väärtpaberiturul kauplemisest kõrvale ning Sloveenia keskpanga otsusega anti talle luba osutada teenuseid kontrollitava börsimaaklerina.
14 Banka Koper võttis 17. septembril 2012 vastu uue organisatsiooni struktuuri, millega ta kaotas investeerimisteenuste osakonna, eelkõige börsimaaklerite töökohad.
15 Neil asjaoludel öeldi majanduslikel põhjustel üles Banka Koperi investeerimisteenuste osakonna kõigi töötajate töölepingud, sealhulgas J. Dodičiga 30. juunil 2011 sõlmitud ja 11. oktoobril 2012 üles öeldud börsimaakleri tähtajatu tööleping.
16 Banka Koper pakkus vahepeal kõigile investeerimisteenuste osakonna töötajatele uusi töölepinguid seoses muude töökohtadega.
17 J. Dodič keeldus sellest pakkumusest, väites, et pakutud töö ei sobi talle. Seejärel vaidlustas ta Sloveenia kohtus oma koondamise ja nõudis, et ta ennistatakse samale töökohale Banka Koperis või koguni Alta Investis. Ta väitis, et Banka Koper on väärtpaberitega kauplemise tegevuse Alta Investile ZDR artikli 73 kohaselt üle andnud, kusjuures selle sättega on Sloveenia õigusesse üle võetud direktiivi 2001/23 artikli 1 lõige 1. Seega jätkus 27. juuni 2012. aasta üleminekulepingus ette nähtud ülemineku tulemusel investeerimistehingutega seotud tegevus Alta Investis, kus selleks kasutati Banka Koperi äriüksuseid ja võrgustikku.
18 Banka Koper väitis kohtus, et pärast otsust lõpetada börsimaakleriteenuste osutamine oma klientidele oli ta vastavalt ZTFI artiklile 159 kohustatud klientide immateriaalsete väärtpaberite raamatupidamisarvestuse üle kandma mõnele muule juriidilisele isikule, kellel on luba osutada Sloveenias samu teenuseid. Ta rõhutas, et üleminek ei hõlmanud töötajaid, ettevõtja ruume ega töövahendeid ning et tema klientidel oli võimalus valida uus investeerimisteenuste pakkuja.
19 Alta Invest väitis samuti, et üleminekuleping on ZTFI artikli 159 kohaldamise vahetu tagajärg.
20 Liikmesriigi esimese astme kohus leidis, et ettevõtte ülemineku tingimused ei ole täidetud, sest ettevõtte identiteet ei jäänud samaks ei majanduslikust ega funktsionaalsest seisukohast. Kohus rõhutas esiteks, et Banka Koperi ja Alta Investi vahel sõlmitud üleminekulepingu kohaselt ei antud üle mingit vara, ühtegi õigust ega ühtegi töötajat, ning teiseks, et kliendid võisid vabalt otsustada, kas anda oma väärtpaberid üle Alta Investile „või ükskõik millisele teisele finantsvahendusühingule“. Antud olukorras ei saa kõnealuse lepingu alusel toimunud üleminekut kvalifitseerida „ettevõtte või selle osa üleminekuks“ direktiivi 2001/23 artikli 1 lõike 1 tähenduses.
21 Apellatsioonikohus asus samuti seisukohale, et tegemist ei ole ettevõtte üleminekuga direktiivi 2001/23 artikli 1 lõike 1 tähenduses, kuna Banka Koperi ja Alta Investi vahel sõlmitud üleminekulepingu kohaselt ei toimunud tööandja muutust selle sätte tähenduses. Apellatsioonikohus leidis, et määrava tähtsusega on asjaolu, et esimene äriühing ei andnud teisele üle kliente. Kohus täpsustas siinkohal, et asjaolu, et peaaegu kõik kliendid otsustasid tegelikult Alta Investi kasuks, ei ole piisav järeldamaks, et tegemist on „ettevõtte üleminekuga“ direktiivi 2001/23 tähenduses. Apellatsioonikohtu sõnul kinnitab ettevõtte ülemineku puudumist pealegi asjaolu, et Banka Koper jätkab börsimaaklerina tegutsemist, nimelt Alta Investi heaks.
22 Viimati nimetatud otsuse peale esitas J. Dodič kassatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule, väites eeskätt, et asjaolu, et 91% Banka Koperi klientidest kandis oma väärtpaberid tõepoolest üle Alta Investile, võimaldab järeldada, et tegemist on ettevõtte üleminekuga.
23 Nimetatud kohus jättis kassatsioonkaebuse rahuldamata põhjendusel, et kuna börsimaakleritegevus lõpetati, finantsvahendusteenuseid osutatakse nüüd kontrollitava börsimaaklerina ning tootmisvahendid, töötajad ja organisatsiooni struktuur ei läinud üle, siis ei saa väita, et tegemist on „ettevõtte üleminekuga“ direktiivi 2001/23 tähenduses. Kohus tõi lisaks esile Banka Koperi klientide valikuvabaduse ning selle äriühingu õigusliku kohustuse tagada oma klientide õiguste edasine kaitse ja anda teisele finantsvahendusühingule üle kõik dokumendid juhuks, kui kliendid ei reageeri tegevuse lõpetamise teatele.
24 J. Dodič pöördus seepeale Ustavno sodiščesse (Sloveenia konstitutsioonikohus) ja väitis, et direktiivi 2001/23 tõlgendati ilmselgelt vääralt ja meelevaldselt ning tema taotlus esitada Euroopa Kohtule eelotsusetaotlus jäeti ilma põhjenduseta rahuldamata. Konstitutsioonikohus tühistas Vrhovno sodišče (Sloveenia kõrgeim kohus) otsuse ja saatis asja talle uueks läbivaatamiseks. Konstitutsioonikohus leidis sisuliselt, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole vastanud kassaatori küsimustele, mis puudutavad „ettevõtte üleminekut“ direktiivi 2001/23 tähenduses.
25 Kõnealuse kohtuasja teistkordse lahendamise käigus kahtleb eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas käesoleva juhtumi asjaoludel saab väita, et tegemist on „ettevõtte üleminekuga“ direktiivi 2001/23 artikli 1 lõike 1 tähenduses.
26 Eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutab esmalt, et klientide finantsinstrumentide ja muu varalise tegevuse, nende immateriaalsete väärtpaberite raamatupidamisarvestuse ning muude finantsteenuste ning arhiivi üleviimine teise tegevusluba omavasse ettevõttesse on seadusega kehtestatud nõue, mida Banka Koper on kohustatud täitma, kui ta lõpetab börsimaaklerina tegutsemise. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib järgmiseks, et Banka Koperi klientide suhtes ei olnud see üleviimine siduv, kuna neile jäi võimalus valida uus finantsvahendusühing. Kohus tuletab meelde, et Banka Koper ei andnud üle oma töötajaid, tootmisvahendeid ega organisatsiooni struktuuri. Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab siinkohal, et juhul, kui peaks ilmnema, et tegemist oli ettevõtte üleminekuga, on selge, et lepingutingimus, mis välistab töötajate ülevõtmise, ei oma mingisuguseid tagajärgi, nii et kohtu kahtlused ei puuduta küsimust, kas üleminekulepingu pooled võivad välistada töötajate ülemineku.
27 Neil asjaoludel otsustas Vrhovno sodišče (Sloveenia kõrgeim kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas direktiivi 2001/23 artikli 1 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et ettevõtte või selle osa õiguslikuks üleminekuks tuleb kvalifitseerida ka niisugune üleminek, millega on tegemist käsitletaval juhul (mille käigus läksid üle klientide finantsinstrumendid ja muu varaline tegevus, konkreetselt väärtpaberid, raamatupidamisarvestus, klientide immateriaalsed väärtpaberid, muud finants‑ ja kõrvalteenused ning arhiiv), arvestades, et pärast seda, kui esimene vastustaja börsimaakleritegevuse lõpetas, sõltus see, kas neid teenuseid hakkab osutama teine vastustaja, kokkuvõttes volitajate (klientide) otsusest?
2. Kas kirjeldatud asjaoludel on määrava tähtsusega nende volitajate arv, kellele teine vastustaja pärast seda, kui esimene vastustaja börsimaakleritegevuse lõpetas, praegu neid teenuseid osutab?
3. Kas asjaolul, et esimene vastustaja jätkab oma tegevust volitajate suhtes kontrollitava finantsvahendusühinguna ja teeb seejuures teise vastustajaga koostööd, on mingit tähtsust selle üle otsustamisel, kas tegemist on ettevõtte või käitise üleminekuga?“
Eelotsuse küsimuste analüüs
28 Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma küsimustega, mida tuleb analüüsida koos, sisuliselt teada, kas direktiivi 2001/23 artikli 1 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et kui üks ettevõte lõpetab tegevuse ja teine ettevõte võtab temalt üle tema klientide finantsinstrumendid ja muu varalise tegevuse riigisiseses õiguses nõutava lepingu alusel, siis on tegemist ettevõtte või selle osa üleminekuga isegi juhul, kui esiteks on esimese äriühingu klientidel vabadus otsustada, et nad ei usalda oma väärtpaberite haldamist teisele ettevõttele, ning teiseks jätkab esimene ettevõte tegutsemist kontrollitava börsimaaklerina ja teeb seejuures koostööd teise ettevõttega.
29 Kõigepealt tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa direktiivi 2001/23 artikli 1 lõike 1 punkti a ulatuse hindamisel lähtuda üksnes grammatilisest tõlgendusest. Kuna nii selle direktiivi erinevate keeleversioonide kui ka mõistet „lepinguline üleminek“ käsitlevate riigisiseste õigusaktide vahel esineb erinevusi, tuleb seda mõistet tõlgendada piisavalt paindlikult, selleks et see vastaks direktiivi põhjendusest 3 tulenevale eesmärgile kaitsta töötajaid tööandja vahetumise korral (20. jaanuari 2011. aasta kohtuotsus CLECE, C‑463/09, EU:C:2011:24, punkt 29, ja 20. juuli 2017. aasta kohtuotsus Piscarreta Ricardo, C‑416/16, EU:C:2017:574, punkt 37).
30 Järgmiseks tuleb rõhutada, et direktiiv 2001/23 kuulub kohaldamisele, kui ettevõtte üleminek puudutab stabiilset majandusüksust. Direktiivi artikli 1 lõikes 1 märgitud mõiste „üksus“ tähendab seega inimeste ja vara organiseeritud kogumit, mis võimaldab konkreetse eesmärgiga majandustegevuse elluviimist (vt selle kohta 10. detsembri 1998. aasta kohtuotsus Hidalgo jt, C‑173/96 ja C‑247/96, EU:C:1998:595, punkt 25, ja 29. juuli 2010. aasta kohtuotsus UGT‑FSP, C‑151/09, EU:C:2010:452, punkt 26).
31 Põhikohtuasjas ei ole vaidlust selles, et Banka Koperi investeerimisteenuste osakond on majandusüksus, kuna sellel on inimressursid ja logistilised vahendid, mis võimaldavad tegeleda majandustegevusega, mis seisneb finantsvahendusteenuste osutamises ja investeerimistegevuses volitajate huvides.
32 Sellisel juhul ei mõjuta põhikohtuasjas kõne all oleva tehingu klassifitseerimist „ettevõtte osa üleminekuks“ direktiivi 2001/23 artikli 1 lõike 1 tähenduses üldjuhul asjaolu, et pärast investeerimisteenuste osutamise ja investeerimistegevuse, samuti kõrvalteenuste osutamise lõpetamist ZTFI artikli 159 kohaselt jätkab Banka Koper tegutsemist kontrollitava börsimaaklerina ja teeb seejuures koostööd volitajatega, sealhulgas Alta Investiga.
33 Lõpuks tuleb märkida, et selle kindlakstegemisel, kas tegemist on ettevõtte või selle osa üleminekuga nimetatud sätte tähenduses, on otsustav kriteerium seega see, kas majandusüksus säilitab oma identiteedi, millega on tegemist eelkõige siis, kui tema tegevus kas jätkub reaalselt või seda alustatakse uuesti (10. detsembri 1998. aasta kohtuotsus Hidalgo jt, C‑173/96 ja C‑247/96, EU:C:1998:595, punkt 21, ning 9. septembri 2015. aasta kohtuotsus Ferreira da Silva e Brito jt, C‑160/14, EU:C:2015:565, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika).
34 Selleks et otsustada, kas see tingimus on täidetud, tuleb arvestada kõiki kõnealust toimingut iseloomustavaid faktilisi asjaolusid, sealhulgas eelkõige ettevõtte või käitise tüüpi, seda, kas materiaalne vara, see tähendab ehitised ja vallasvara on üle läinud või mitte, immateriaalse vara väärtust ülemineku ajal, kas uus tööandja võttis üle suurema osa töötajaid või mitte, kas toimus klientide üleminek või mitte, samuti enne ja pärast üleminekut teostatud tegevuse sarnasust ning seda, kas tegevus oli vahepeal peatatud, ja kui, siis kui kaua (9. septembri 2015. aasta kohtuotsus Ferreira da Silva e Brito jt, C‑160/14, EU:C:2015:565, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika).
35 Siiski on need tingimused vaid kohustusliku tervikliku hindamise üksikelemendid ning seega ei saa neid hinnata eraldiseisvatena (9. septembri 2015. aasta kohtuotsus Ferreira da Silva e Brito jt, C‑160/14, EU:C:2015:565, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika). Eelkõige varieerub kindlasti tähtsus, mis tuleb erinevatele kriteeriumidele anda, sõltudes tegevusalast või isegi ettevõttes, käitises või selle osas kasutatavatest tootmis- või käitamismeetoditest (9. septembri 2015. aasta kohtuotsus Ferreira da Silva e Brito jt, C‑160/14, EU:C:2015:565, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).
36 Põhikohtuasjas on selge, et nagu ka komisjon oma kirjalikes seisukohtades märkis, ei ole kõnealuse üksuse majandustegevuse teostamiseks vaja märkimisväärset materiaalset vara. Kuna see majandustegevus põhineb seevastu peamiselt immateriaalsel varal, siis on selle vara üleminek olulise tähtsusega „ettevõtte osa ülemineku“ klassifitseerimisel.
37 Kõnealuse majandusüksuse identiteedi osa käesoleva kohtuotsuse punktide 33–35 tähenduses on nimelt immateriaalne vara, mis koosneb volitajate, käesoleval juhul klientide finantsinstrumentidest ja muust varalisest tegevusest, nende raamatupidamisarvestusest, teistest investeerimisteenustest ja investeerimise kõrvalteenustest ning arhiivist, st kõigist dokumentidest, mis puudutavad klientidele osutatud investeerimisteenuseid ja -tegevust.
38 Selle vara üleminek sõltub aga tingimata klientide sõnaselgest või vaikimisi antud nõusolekust, kuna sellises olukorras, nagu on kõne all põhikohtuasjas, ei saa ettevõtja, kes oma tegevuse lõpetab, oma klientidelt nõuda, et nad usaldaksid oma väärtpaberite haldamise tema valitud ettevõtjale.
39 Sellest tulenevalt ei saa esiteks asjaolu, et Banka Koperi kliendid ei olnud seotud Alta Investiga sõlmitud üleminekulepinguga ja võisid vabalt valida, kas nad annavad oma väärtpaberid talle üle, nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, iseenesest takistada ülemineku kvalifitseerimist „ettevõtte osa üleminekuks“ direktiivi 2001/23 artikli 1 lõike 1 tähenduses.
40 Sellest järeldub teiseks, et klientide üleminek peab olema toimunud, selleks et põhikohtuasjas kõne all olevat tehingut saaks klassifitseerida „ettevõtte osa üleminekuks“.
41 Selleks tuleb hinnata asjaolusid kogumis, võttes eeskätt arvesse meetmeid, millega oli võimalik mõjutada Banka Koperi kliente usaldama oma väärtpaberite haldamine Alta Investile.
42 Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab niisiis arvesse võtma seda, kas klientidel oli ilmselge valikuvabadus anda oma väärtpaberikontod üle Alta Investile või toimus nende kontode arhiivi üleminek hoopis automaatselt. Seejuures peab kohus kindlaks tegema, kas ZTFI artikli 159 lõige 3 kohustab finantsvahendusühingut, kes on selle tegevuse lõpetanud, andma oma klientide väärtpaberikontode dokumentatsiooni üle üheleainsale isikule, kellel on lubatud Sloveenias investeerimisteenuseid osutada ja selle tegevusega tegelda, või võib selle dokumentatsiooni üle anda mitmele isikule.
43 Ka majanduslike stiimulite olemasolu, nagu Alta Investi üleminekukulude enda kanda võtmine, on üks aspekt, mida tuleb arvesse võtta.
44 Kuigi asjaolu, et 91% Banka Koperi klientidest otsustas nõustuda oma väärtpaberite haldamisega Alta Investis, näib kinnitavat selliste stimuleerivate meetmete tõhusust, ei saa tehingut klassifitseerida „üleminekuks“ direktiivi 2001/23 artikli 1 lõike 1 tähenduses siiski üksnes selle fakti põhjal, mis leiab pealegi aset pärast kahe ettevõtja vahelise lepingu sõlmimist.
45 Selle, kas tegemist on „ettevõtte osa üleminekuga“ direktiivi 2001/23 artikli 1 lõike 1 tähenduses või mitte, peab viimase instantsina lõppkokkuvõttes kindlaks tegema liikmesriigi kohus, kes on ainsana pädev põhikohtuasja faktilisi asjaolusid hindama ja riigisisest õigust tõlgendama (vt selle kohta 7. augusti 2018. aasta kohtuotsus Colino Sigüenza, C‑472/16, EU:C:2018:646, punkt 45, ja 6. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Montag, C‑480/17, EU:C:2018:987, punkt 34).
46 Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimustele vastata, et direktiivi 2001/23 artikli 1 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et kui üks ettevõte lõpetab tegevuse ja teine ettevõte võtab temalt üle tema klientide finantsinstrumendid ja muu varalise tegevuse riigisiseses õiguses nõutava lepingu alusel, ning esimese ettevõtte klientidel on vabadus otsustada, et nad ei usalda oma börsiväärtpaberite haldamist teisele ettevõttele, siis võib olla tegemist ettevõtte või selle osa üleminekuga, kui klientide üleminek on kinnitust leidnud, mida peab hindama eelotsusetaotluse esitanud kohus. Seejuures ei ole tegelikult üleläinud klientide arv, isegi kui see on suur, „ülemineku“ klassifitseerimisel iseenesest määrava tähtsusega ning asjaolu, et esimene ettevõte teeb kontrollitava börsimaaklerina koostööd teise ettevõttega, ei ole üldjuhul oluline.
Kohtukulud
47 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (üheksas koda) otsustab:
Nõukogu 12. märtsi 2001. aasta direktiivi 2001/23/EÜ ettevõtjate, ettevõtete või nende osade üleminekul töötajate õigusi kaitsvate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta artikli 1 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et kui üks ettevõte lõpetab tegevuse ja teine ettevõte võtab temalt üle tema klientide finantsinstrumendid ja muu varalise tegevuse riigisiseses õiguses nõutava lepingu alusel, ning esimese ettevõtte klientidel on vabadus otsustada, et nad ei usalda oma börsiväärtpaberite haldamist teisele ettevõttele, siis võib olla tegemist ettevõtte või selle osa üleminekuga, kui klientide üleminek on kinnitust leidnud, mida peab hindama eelotsusetaotluse esitanud kohus. Seejuures ei ole tegelikult üleläinud klientide arv, isegi kui see on suur, „ülemineku“ klassifitseerimisel iseenesest määrava tähtsusega ning asjaolu, et esimene ettevõte teeb kontrollitava börsimaaklerina koostööd teise ettevõttega, ei ole üldjuhul oluline.
Allkirjad