KOHTUJURISTI ETTEPANEK
NILS WAHL
esitatud 26. juulil 2017(1)
Kohtuasi C‑230/16
Coty Germany GmbH
versus
Parfümerie Akzente GmbH
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Oberlandesgericht Frankfurt am Main (Frankfurdi kõrgeim piirkondlik kohus, Saksamaa))
Eelotsusetaotlus – Konkurents – Keelatud kokkulepped – ELTL artikli 101 lõige 1 – Valikuline turustus – Lepingutingimus, mis keelab jaemüüjatel kasutada internetimüügi raames kolmandat isikut, keda pole volitatud – Määruses (EL) nr 330/2010 ette nähtud grupierandi kohaldamine – Artikli 4 punktid b ja c
1. Asjaolu, et teatud turustajad kasutavad üha rohkem kauplemiskohti (marketplaces) ehk tootjatest sõltumatuid elektroonilisi platvorme,(2) tõi loogiliselt kaasa selle, et teatud hulgal liikmesriikide ametiasutustel ja kohtutel(3) tekkis küsimus selle kohta, kas tarnijatel on võimalik keelata valikulise turustusvõrgu volitatud edasimüüjatel kaasata kolmandaid ettevõtjaid, keda pole volitatud.
2. Hea näide sellest on kõnesolev eelotsusetaotlus, millega palutakse „läbi mõelda“ valikuliste turustussüsteemide õiguspärasus konkurentsieeskirjade seisukohast, arvestades hiljutisi arenguid e-kaubanduse sektoris, ning mille võimalikke majanduslikke tagajärgi ei tohi alahinnata.(4)
3. Selle taotlusega esitab Oberlandesgericht Frankfurt am Main (Frankfurdi kõrgeim piirkondlik kohus, Saksamaa) Euroopa Kohtule küsimuse ELTL artikli 101 lõike 1 ning määruse (EL) nr 330/2010 artikli 4 punktide b ja c tõlgendamise kohta.(5)
4. See taotlus esitati Coty Germany GmbH, kes on juhtiv luksuskosmeetikatoodete tarnija Saksamaal, ja nende toodete volitatud turustaja Parfümerie Akzente GmbH vahelises kohtuvaidluses, mis käsitleb viimati nimetatud äriühingule kehtestatud keeldu kaasata lepingujärgsete toodete internetimüüki nähtaval viisil kolmandaid ettevõtjaid, keda ei ole volitatud.
5. Euroopa Kohtult küsitakse täpsemalt, kas ja millisel määral valikulised turustussüsteemid, mis on suunatud luksus- ja prestiižikaupadele ja mille esmane eesmärk on säilitada asjaomaste kaupade „luksuslik imago“, kujutavad endast konkurentsielemente, mis on kooskõlas ELTL artikli 101 lõikega 1. Neil asjaoludel palutakse Euroopa Kohtul kindlaks teha, kas selle sättega on kooskõlas turul jaemüügi valdkonnas tegutsevatele valikulise turustussüsteemi liikmetele kehtestatud täielik keeld kaasata nähtaval viisil internetimüüki kolmandaid ettevõtjaid, võtmata arvesse küsimust, kas konkreetsel juhul eiratakse tootja õiguspäraseid kvaliteedinõudeid. Lisaks palutakse Euroopa Kohtul kindlaks määrata, kas määruse nr 330/2010 artikli 4 punkte b ja c tuleb tõlgendada nii, et niisugune keeld on jaemüüja kliendirühma ja/või lõpptarbijatele suunatud passiivse müügi nn „eesmärgil põhinev“ piirang.
6. Sellega seoses pakub käesolev kohtuasi Euroopa Kohtule võimaluse täpsustada, kas kohtuotsus Pierre Fabre Dermo-Cosmétique(6), mida – nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus märkis – on liikmesriikide konkurentsiasutused ja kohtud erineval viisil tõlgendanud, muutis või ei muutnud põhimõtteliselt igale valikulise turustussüsteemile omaste kvalitatiivsetel kriteeriumidel rajanevate piirangute käsitust liidu konkurentsieeskirjade seisukohast.
Õiguslik raamistik
Määrus nr 330/2010
7. Määruse nr 330/2010 põhjendustes 3–5 on märgitud:
„(3) Kõnealusesse lepingute liiki, mida üldiselt peetakse [ELTL] artikli 101 lõikes 3 sätestatud tingimustele vastavaks, kuuluvad kaupade või teenuste ostu või müügi vertikaalsed kokkulepped, kui nimetatud kokkulepped on sõlmitud ettevõtjate vahel, kes ei konkureeri omavahel, teatavate konkurentide vahel või teatavate kauba jaemüüjate ühenduste vahel. Sinna kuuluvad samuti lisasätteid sisaldavad vertikaalsed kokkulepped intellektuaalomandi õiguste loovutamise või kasutamise kohta. Mõiste „vertikaalne kokkulepe” peaks hõlmama vastavaid kooskõlastatud tegevusi.
(4) [ELTL] artikli 101 lõike 3 kohaldamiseks määrusega ei ole vaja määratleda neid vertikaalseid kokkuleppeid, mis võivad kuuluda [ELTL] artikli 101 lõike 1 kohaldamisalasse. [ELTL] artikli 101 lõike 1 alla kuuluvate kokkulepete eraldi hindamise käigus tuleb arvesse võtta hulka tegureid, eelkõige tarnimise ja ostmise turustruktuuri.
(5) Käesoleva määrusega kehtestatud grupierandit tuleks kohaldada üksnes nende vertikaalsete kokkulepete suhtes, mille puhul on võimalik piisava kindlusega eeldada, et need vastavad [ELTL] artikli 101 lõike 3 tingimustele.“
8. Määruse nr 330/2010 artikli 1 lõige 1 näeb ette:
„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:
a) „vertikaalne kokkulepe” – kokkulepe või kooskõlastatud tegevus, mis on sõlmitud kahe või enama ettevõtja vahel, kes kõik tegutsevad kokkuleppe või kooskõlastatud tegevuse täitmise eesmärgil tootmis- või turustamisahela eri tasanditel, ja mis käsitlevad tingimusi, mille alusel osalised võivad teatavaid kaupu või teenuseid osta, müüa või edasi müüa;
b) „vertikaalne piirang” – [ELTL] artikli 101 lõike 1 reguleerimisalasse kuuluvad konkurentsipiirangud vertikaalses kokkuleppes;
[…]
e) „valikuline turustussüsteem” – turustussüsteem, mille puhul tarnija kohustub lepingujärgseid kaupu või teenuseid kas otseselt või kaudselt müüma ainult kindlaksmääratud kriteeriumide põhjal valitud turustajatele ning kõnealused turustajad kohustuvad müüma selliseid kaupu või teenuseid ainult volitatud turustajatele territooriumil, mille tarnija on reserveerinud sellise süsteemi kohaldamiseks;
[…]“
9. Nimetatud määruse artikli 2 lõige 1 sätestab:
„[ELTL] artikli 101 lõike 3 kohaselt ja kui käesolevast määrusest ei tulene teisiti, deklareeritakse, et [ELTL] artikli 101 lõiget 1 ei kohaldata vertikaalsete kokkulepete suhtes.
Käesolevat erandit kohaldatakse sedavõrd, kui sellised kokkulepped sisaldavad vertikaalseid piiranguid.“
10. Sama määruse artikli 3 lõige 1 sätestab:
„Artiklis 2 sätestatud erandit kohaldatakse tingimusel, et tarnija turuosa ei ole suurem kui 30% asjaomasest turust, millel ta lepingujärgseid kaupu või teenuseid müüb, ning ostja turuosa ei ole suurem kui 30% asjaomasest turust, millel ta lepingujärgseid kaupu või teenuseid ostab.“
11. Määruse nr 330/2010 artikkel 4 „Piirangud, millega jäetakse grupierandist tulenevad eelised kohaldamata – põhilised piirangud“ sätestab:
„Artiklis 2 sätestatud erandit ei kohaldata vertikaalsete kokkulepete suhtes, mille eesmärk on otseselt või kaudselt, üksikult või muude osaliste kontrolli all olevate teguritega kombineeritult:
[…]
b) piirata territooriume või kliente, kellele kokkuleppeosaline ostja võib lepingujärgseid kaupu või teenuseid müüa, ilma et see piiraks tegevuskohta käsitleva piirangu kohaldamist, välja arvatud:
[…]
iii) valikulise turustussüsteemi liikmete müügi piiramine volitamata turustajatele territooriumil, mille tarnija on reserveerinud sellise süsteemi kohaldamiseks, ja
[…]
c) piirata jaemüügitasandil tegutsevate valikulise turustussüsteemi liikmete aktiivset või passiivset müüki lõppkasutajatele, ilma et see piiraks võimalust keelata süsteemi liikmetel tegutseda tegevuskohas, milleks puudub luba;
[…]“
Suunised vertikaalsete piirangute kohta
12. Komisjoni poolt määruse nr 330/2010 vastuvõtmisega samaaegselt avaldatud suunised vertikaalsete piirangute kohta(7) määratlevad punktis 51, et mõiste „passiivne müük“ tähendab üksikklientide omaalgatuslikele taotlustele vastamist koos kaupade või teenuste tarnimisega neile.
13. Suuniste punktis 52 on märgitud, et Internet on mõjuvõimas vahend, et jõuda rohkemate ja erinevamate klientideni võrreldes olukorraga, kui kasutatakse vaid traditsioonilisemaid müügimeetodeid, ning seetõttu käsitletakse interneti kasutamise teatavaid piiranguid (edasi)müümise piirangutena. Sama punkti 52 kolmandas lauses on märgitud, et üldjuhul peetakse toodete müügiks veebisaidi kasutamist passiivseks müügiks, sest see on mõistlik viis tarbijatel turustajani jõudmiseks.
14. Suuniste punkt 54 näeb ette:
„Siiski võib tarnija [määruse nr 330/2010] kohaselt nõuda, et veebisait, mille vahendusel tema kaupu müüakse, vastaks teatavatele kvaliteedinõuetele, nagu ta võib nõuda kvaliteedinõuete täitmist kauplustelt või kataloogimüügilt või reklaamimisel või müügiedenduses üldse. See võib asjakohane olla eelkõige valikturustuse korral. Grupierandi määruse kohaselt võib tarnija näiteks nõuda oma turustajatelt füüsilise kaupluse või müügisalongi olemasolu kui tingimust oma turustussüsteemi liikmeks saamiseks. […] Sarnaselt võib tarnija nõuda, et turustajad kasutavad kolmanda poole platvorme lepingujärgsete toodete turustamiseks ainult kooskõlas normide ja tingimustega, milles tarnija ja turustaja vahel on kokku lepitud Interneti kasutamiseks. Näiteks juhul, kui turustaja veebisaidi [majutusega] tegeleb kolmanda poole platvorm, võib tarnija nõuda, et kliendid siseneksid turustajate veebisaidile veebilehe kaudu, mis ei kanna kolmanda poole platvormi nime ega logo.“
15. Suuniste punktis 56 on selgitatud, et määruse nr 330/2010 artikli 4 punktis c sätestatud põhiline piirang hõlmab valikulise turustussüsteemi liikmete aktiivse või passiivse müügi piirangut lõppkasutajatele, olgu nendeks kutselised lõppkasutajad või lõpptarbijad, ilma et see piiraks võimalust keelata süsteemi liikmetel tegutseda tegevuskohas, milleks neil puudub luba. Selle punkti 56 kolmandas lauses on täpsustatud, et valikulisse turustussüsteemi kuuluvatel turustajatel on võimalus müüa nii aktiivselt kui ka passiivselt kõikidele lõppkasutajatele ning seda ka interneti vahendusel. Seepärast peab komisjon põhiliseks piiranguks mis tahes kohustust, mis mõjutab määratud turustajaid mitte kasutama rohkemate ja erinevate klientideni jõudmiseks internetti, kehtestades selle kaudu toimuva müügi suhtes kriteeriumid, mis ei ole üldiselt võrdsed kaupluses toimuva müügi suhtes kehtestatud kriteeriumitega.
16. Suuniste punktis 176 on märgitud, et nii kvalitatiivse kui ka kvantitatiivse valikulise turustuse kokkulepetele antakse määruses nr 330/2010 ette nähtud erand ning see erand antakse „toote ja valikukriteeriumide laadist olenemata“. Kui toote laadi arvestades ei ole valikturustamist siiski vaja või puudub vajadus kohaldada kriteeriume, näiteks nõuet, et turustajatel peab olema üks või mitu füüsilist kauplust, või nad peavad osutama teatud teenuseid, ei kaasne sellega üldjuhul ka piisavalt tõhusust suurendavat mõju, mis tasakaalustaks tootemargisisese konkurentsi olulist vähenemist. Kui kaasneb konkurentsile märgatav kahju, siis grupierandi järgne soodustus tõenäoliselt tühistatakse.
Põhikohtuasi, eelotsuse küsimused ja menetlus Euroopa Kohtus
17. Coty Germany on üks peamisi luksuskosmeetika toodete tarnijaid Saksamaal. Ta turustab teatud selle sektori kaubamärke valikulise turustusvõrgu kaudu, turustuslepingu alusel, mida Euroopas kasutavad ühtselt nii tema ise kui ka temaga seotud äriühingud. Seda lepingut täiendavad mitmesugused erilepingud, mille eesmärk on kõnealust võrku korraldada.
18. Parfümerie Akzente turustab volitatud edasimüüjana juba palju aastaid Coty Germany kaupu nii füüsilistes müügikohtades kui ka internetis. Internetimüük toimub osaliselt tema enda internetipoe ja osaliselt platvormi amazon.de kaudu.
19. Eelotsusetaotlusest ilmneb, et Coty Germany põhjendab oma valikulist turustussüsteemi valikulise turustamise lepingu sissejuhatavas osas järgmiselt: „Coty Prestige’i kaubamärkide olemus nõuab valikulise turustussüsteemi kasutamist, et säilitada nende kaubamärkide luksuslikku imagot.“
20. Selleks näeb valikulise turustamise leping füüsilise kaubanduse kohta ette, et Coty Germany peab olema eelnevalt heaks kiitnud turustaja iga müügikoha, mis eeldab, et see peab vastama teatud hulgale lepingu artiklis 2 loetletud nõuetele müügiruumi asukoha, sisustuse ja paigutuse osas.
21. Täpsemalt näeb turustuslepingu artikli 2 lõike 1 punkt 3 ette: „Müügikoha sisustus ja paigutus, kaubavalik, reklaam ja kauba väljapanek peavad esile tooma Coty Prestige’ile kuuluvate kaubamärkide luksusliku kuvandi ja seda toetama. Seda tingimust hinnates võetakse eelkõige arvesse müügikoha fassaadi ja sisekujundust, põrandakatteid, seinu, lagesid, sisustust, müügipinda, valgustust ning puhast ja korralikku üldmuljet.“
22. Turustuslepingu artikli 2 lõike 1 punkt 6 täpsustab: „Müügikoha märgistamine ettevõtja nimega, millele võivad lisanduda täiendid või reklaamlaused, ei või jätta muljet piiratud kaubavalikust, kehvast sisustusest või puudulikust nõustamisest ning peab igal juhul olema välja pandud nii, et see ei kata volitatud edasimüüja dekoratsioone ja väljapaneku pindu.“
23. Lisaks sisaldab pooli siduv lepinguline raamistik täiendavat internetimüügilepingut, mille artikli 1 lõige 3 näeb ette, et „volitatud edasimüüja ei või kasutada mõnda muud nime ega kaasata kolmandat ettevõtjat, keda pole volitatud“.
24. Coty Germany tegi 2012. aasta märtsis muudatusi valikulise turustusvõrgu suhtes kehtivates lepingutes ja eelnimetatud täiendavas lepingus, nähes selle täiendava lepingu I punkti lõike 1 esimeses lõigus ette, et „volitatud edasimüüja võib pakkuda ja müüa kaupa interneti kaudu, kuid siiski ainult tingimusel, et seda internetimüüki tehakse heakskiidetud kaupluse „elektroonilise vaateakna“ kaudu ja seejuures säilib toodete luksuslik kuvand.“ Peale selle keelab selle täiendava lepingu I punkti lõike 1 punkt 3 sõnaselgelt mõne muu ärinime kasutamise ning nähtaval viisil kolmanda ettevõtja kaasamise, kes ei ole Coty Prestige’i volitatud edasimüüja. Selle punkti joonealuses märkuses on täpsustatud, et „volitatud edasimüüjal on seega keelatud teha koostööd kolmandate isikutega, kui see koostöö puudutab veebisaidi käitamist ja seda on väljastpoolt näha“.
25. Kuna Parfümerie Akzente keeldus neid turustuslepingu muudatusi heaks kiitmast, esitas Coty Germany hagi liikmesriigi esimese astme kohtule, et see keelaks eespool nimetatud I punkti lõike 1 punkti 3 alusel kostjal turustada vaidlusaluse kaubamärgi tooteid platvormi amazon.de kaudu.
26. Liikmesriigi pädev esimese astme kohus Landgericht Frankfurt am Main (Frankfurdi piirkondlik kohus, Saksamaa) jättis hagi 31. juuli 2014. aasta otsusega rahuldamata põhjendusel, et kõnealune lepingutingimus oli vastuolus ELTL artikli 101 lõikega 1 ja konkurentsipiirangute vastase seaduse (Gesetz gegen Wettbewerbsbeschränkungen) §‑iga 1.
27. See kohus leidis eelkõige, et vastavalt 13. oktoobri 2011. aasta kohtuotsusele Pierre Fabre Dermo-Cosmétique (C‑439/09, EU:C:2011:649) ei õigusta maineka kaubamärgi imago säilitamise eesmärk põhimõtteliselt konkurentsi piirava valikulise turustussüsteemi kehtestamist. Samuti on vaidlusalune lepingutingimus liikmesriigi esimese astme kohtu arvates määruse nr 330/2010 artikli 4 punkti c tähenduses põhiline piirang ning selle suhtes ei saa seega nimetatud määruse alusel grupierandit kohaldada.
28. Peale selle leidis liikmesriigi esimese astme kohus, et täidetud ei ole ka üksikerandi kohaldamise tingimused, sest ei ole tõendatud, et kolmanda poole platvormide kaudu toimuva internetimüügi üldine välistamine tooks kaasa suurema tõhususe, mis korvaks vaidlusalusest lepingutingimusest tuleneva negatiivse mõju konkurentsile. See kohus leiab, et kõnealuses lepingutingimuses ette nähtud üldine keeld ei ole vajalik, sest leidub sama sobivaid meetmeid, mis konkurentsi vähem piiravad, nagu näiteks kolmandate isikute platvormidele esitatavate spetsiifiliste kvaliteedikriteeriumide kohaldamine.
29. Neil asjaoludel ja seoses apellatsioonkaebusega, mille Coty Germany esimese astme kohtu otsuse peale esitas, otsustas Oberlandesgericht Frankfurt am Main (Frankfurdi kõrgeim piirkondlik kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused.
„1. Kas valikulised turustussüsteemid, mis on suunatud luksus- ja prestiižikaupade turustamisele ja mille esmane eesmärk on tagada asjaomaste kaupade „luksuslik imago“, kujutavad endast konkurentsielementi, mis on kooskõlas ELTL artikli 101 lõikega 1?
2. Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav,
siis kas tegemist võib olla ELTL artikli 101 lõikega 1 kooskõlas oleva konkurentsielemendiga, kui turul jaemüügi valdkonnas tegutsevatel valikulise turustussüsteemi liikmetel on täielikult keelatud kaasata nähtaval viisil internetimüüki kolmandaid ettevõtjaid, võtmata arvesse küsimust, kas konkreetsel juhul eiratakse tootja õiguspäraseid kvaliteedinõudeid?
3. Kas määruse […] nr 330/2010 artikli 4 punkti b tuleb tõlgendada nii, et jaemüügi valdkonnas tegutsevatele valikulise turustussüsteemi liikmetele kehtestatud keeld kaasata nähtaval viisil internetimüüki kolmandaid ettevõtjaid on jaemüüja kliendirühma eesmärgil põhinev piirang?
4. Kas määruse […] nr 330/2010 artikli 4 punkti c tuleb tõlgendada nii, et jaemüügi valdkonnas tegutsevatele valikulise turustussüsteemi liikmetele kehtestatud keeld kaasata nähtaval viisil internetimüüki kolmandaid ettevõtjaid on lõpptarbijatele suunatud passiivse müügi eesmärgil põhinev piirang?“
30. Coty Germany, Parfümerie Akzente, Saksamaa, Prantsuse, Itaalia, Luksemburgi, Madalmaade ja Austria valitsus ning komisjon esitasid Euroopa Kohtule oma seisukohad.
31. Kohtuistung toimus 30. märtsil 2017 ning sellel osalesid Coty Germany, Parfümerie Akzente, Saksamaa, Prantsuse, Itaalia, Luksemburgi, Madalmaade ja Rootsi valitsus ning komisjon.
Analüüs
Sissejuhatavad märkused ja üldised kaalutlused põhimõtete kohta, mida järgides peab kohaldama ELTL artiklit 101 valikuliste turustussüsteemide suhtes
32. Konkurentsieeskirjade ja iseäranis ELTL artikli 101 eesmärk on üldiselt vältida konkurentsi moonutamist, kusjuures olgu täpsustatud, et konkurents, mille eesmärk on edendada majanduslikku tõhusust ja lõpuks tarbijate heaolu, peab mitte üksnes võimaldama võimalikult madalate hindade kehtestamist, vaid sellest peab samuti tulenema tootevaliku mitmekesisus, nende toodete ja osutatud teenuste kvaliteedi optimeerimine ning innovatsiooni innustamine. Euroopa konkurentsiõigus ei pea hinnakonkurentsi ainsaks võimalikuks mudeliks.
33. Selle kohta on Euroopa Kohus juba väga varakult otsustanud, et hinnakonkurents on küll oluline, kuid see ei ole ainus tõhus konkurentsivorm ning seda ei tule kõikides olukordades pidada absoluutseks prioriteediks.(8) Niisiis on olemas õiguspäraseid nõudeid, näiteks spetsialiseerunud kaubanduse säilitamine, mis on suuteline osutama spetsiifilisi teenuseid kõrgekvaliteetsete ja kõrgtehnoloogiliste toodete puhul, mis õigustavad hinnakonkurentsi kahanemist niisuguse konkurentsi kasuks, mis põhineb muudel teguritel kui hind.(9)
34. Sellest eeldusest lähtudes tulebki valikulisi turustussüsteeme vaadelda.
35. Need süsteemid on määratletud kui turustussüsteemid, mille puhul ühelt poolt tarnija (keda sageli nimetatakse „võrgu juhiks“) kohustub lepingujärgseid kaupu või teenuseid müüma ainult kindlaksmääratud kriteeriumide põhjal valitud turustajatele ning teiselt poolt kõnealused turustajad kohustuvad müüma selliseid kaupu või osutama teenuseid ainult volitatud turustajatele territooriumil, mille tarnija on reserveerinud.(10)
36. Alates kohtuotsusest Consten ja Grundig vs. komisjon(11) tuleneb kohtupraktikast selgelt, et vertikaalset laadi kokkulepe, mis on sõlmitud ebavõrdses seisus ettevõtjate vahel, võib piirata konkurentsi, mis võib toimuda nende vahel või ühe sellise ettevõtja ja kolmandate isikute vahel. Seega ei saa a priori välistada, et valikulise turustamise lepingutesse lisatud lepingutingimused sisaldavad konkurentsipiiranguid, mis võivad eelkõige kuuluda konkurentsivastaste kokkulepete keelu alla. Mis puudutab keelatud kokkuleppeid käsitlevate õigusnormide konkreetset kohaldatavust turustusvõrkude kontekstis välja töötatud valikukriteeriumide kindlaksmääramise suhtes, siis on selge, et kuna see valik tuleneb võrgu juhi ja tema volitatud turustajate vahel sõlmitud lepingute tingimustest, võib see kuuluda kartellikokkulepete keelu alla.(12)
37. Euroopa Kohus on siiski pidevalt ettevaatlikult käsitlenud neid valikulisi turustussüsteeme, mis põhinevad kvalitatiivsetel kriteeriumidel.(13) Ta on nimelt alates oma üldtuntud otsusest kohtuasjas Metro SB-Großmärkte vs. komisjon(14) selgelt tunnustanud, et kvalitatiivsetel kriteeriumidel põhinevad valikulised turustussüsteemid on keelatud kokkulepete alaste õigusnormide vaatepunktist õiguspärased.
38. Neil asjaoludel rõhutas ta, et moonutamata konkurentsi nõude raames on lubatud, et konkurentsi laad ja intensiivsus võivad erineda sõltuvalt asjaomastest toodetest või teenustest ja asjassepuutuvate valdkondlike turgude majandusstruktuurist. Täpsemalt ei ole turustruktuuriga vastuolus erinevate turustuskanalite olemasolu, mis on kohandatud vastavalt erinevatele tootjatele omastele tunnustele ning erinevate tarbijakategooriate vajadustele. Oma arutluskäiguga nõustus Euroopa Kohus kaudselt, kuid kindlasti, et kaubamärgisisese konkurentsi (intra-brand competition) vähendamine võib olla lubatud, kui see on vajalik kaubamärkide vahelise konkurentsi (inter-brand competition) innustamiseks.
39. Niisiis on Euroopa Kohus korduvalt leidnud, et neid süsteeme võib tunnistada ELTL artikli 101 lõikega 1 kooskõlas olevaks, kuna edasimüüjate valik tehti kvalitatiivsete objektiivsete kriteeriumide alusel, mis olid kehtestatud ühetaoliselt ja mida kohaldati ilma diskrimineerimata.
40. Jätkuna teatud õigusteoreetilistele suundumustele,(15) mille aluseks on majandusteadlaste analüüsid,(16) kujunes pealegi eelkõige uue põlvkonna grupierandi määruste väljatöötamisel järk-järgult välja seisukoht, et niisugustel süsteemidel on üldiselt konkurentsi vaatepunktist positiivne mõju.
41. Selline areng, mis ei ole ainuomane liidu konkurentsiõigusele,(17) põhineb eelkõige järgmistel järeldustel.
42. Esiteks soodustavad ja kaitsevad valikulised turustussüsteemid kaubamärgi imago (brand image) arengut, kuna nende raames antakse teatud toodete turustajatele volitus kvalitatiivsete kriteeriumide alusel, mida nõutakse lähtuvalt nende toodete laadist. Need ergutavad konkurentsi kaubamärgiga toodete tarnijate vahel, see tähendab kaubamärkidevahelist konkurentsi, kuivõrd need võimaldavad tootjatel korraldada tõhusalt oma toodete turustamist ja rahuldada tarbijate soove.
43. Valikulised turustussüsteemid on eelkõige ainulaadsete omadustega toodete puhul turule sisenemise vahendiks. Kaubamärgid ja iseäranis luksuskaubamärgid saavad nimelt kasu sellest, et tarbijad tajuvad stabiilselt nende kõrget kvaliteeti ja eksklusiivsust nende väljapaneku ja turustamise käigus. Seda stabiilsust ei saa aga tagada, kui toodete turustamisega ei tegele üks ja sama ettevõtja. Valikuliste turustussüsteemide olemasolu põhjus on see, et need võimaldavad laiendada teatud toodete turustamist eelkõige nende tootmise piirkondadest geograafiliselt kaugel asuvatesse piirkondadesse, säilitades samas seda stabiilsust lepinguliste toodete turustamiseks volitatud ettevõtjate valimise teel.
44. Teiseks võib valikuline turustamine volitatud turustajate vahelise võrdsuse tõttu, mis tuleneb kvalitatiivsete valikukriteeriumide põhimõtteliselt objektiivsest ja mittediskrimineerivast rakendamisest, kaubamärgisisese konkurentsi seisukohast tõepoolest tuua kaasa selle, et kõik liikmeks olevad ettevõtjad on kohustatud järgima sarnaseid valikulise turustusvõrgu konkurentsitingimusi, ja seega võib langeda nii lepinguliste toodete turustajate arv kui ka kaubamärgisisene konkurents, iseäranis hinna osas. Paradoksaalne on aga see, et mida rangemad on tarnija seatud valikukriteeriumid, seda rohkem võib ta sellest tuleneva toodete turustamise vähenemise tõttu kaotada turuosa ja kliente. Seega, välja arvatud juhul, kui tal on märkimisväärne „turujõud“, peab võrgu juhiks olev tarnija põhimõtteliselt oma tegevust „ise reguleerima“, et see oleks konkurentsieeskirjadega kooskõlas.
45. Sellest tulenevalt võib leida, et valikulised turustussüsteemid tekitavad konkurentsi seisukohast üldiselt neutraalset või lausa kasulikku mõju.
46. On oluline meenutada, et valikuliste turustussüsteemide kooskõla ELTL artikli 101 lõikega 1 põhineb lõpuks arusaamal, et võib olla õiguspärane mitte keskenduda „hinnapõhisele“ konkurentsile, soodustades teiste, kvalitatiivset laadi teguritega seotud konkurentsi. Selle kooskõla tunnustamine ei saa seega piirduda toodetega, millel on erilised materiaalsed omadused. Konkurentsipiirangu olemasolu või puudumise tuvastamiseks ei ole otsustav mitte niivõrd asjaomaste toodete olemuslikud omadused, vaid asjaolu, et see osutub vajalikuks turustussüsteemi hea toimimise säilitamiseks, mille eesmärk on just lepinguliste toodete kaubamärgi või kvaliteedi imago säilitamine.
47. Kokkuvõtteks, kuigi ühtaegu pealiskaudse ja formalistliku uurimise järel võis teatud lepingulisi kohustusi, mille täitmist valikulise turustussüsteemi raames jaemüüjatelt nõutakse, kergesti samastada potentsiaalsete konkurentsipiirangutega, kuivõrd need piirasid asjaomaste turustajate kaubandusvabadust, kujunes nii alates kohtuotsusest Metro SB-Großmärkte vs. komisjon(18) välja töötatud kohtupraktikas kui ka grupierandi kohta kohaldatavates õigusnormides väga kiiresti välja seisukoht, et kvalitatiivsetel kriteeriumidel rajaneval valikulisel turustussüsteemil võib teatud tingimustel olla konkurentsi soodustav mõju ning seega ei pruugi see kuuluda ELTL artikli 101 lõikes 1 sätestatud kartellikokkulepete keelu alla.
48. Neil asjaoludel peab rõhutama, et ELTL artikli 101 eesmärk ei ole piiritleda või keelata teatud vabalt kokku lepitud lepingulisi kohustusi, nagu neid kohustusi, mis tulenevad turustaja ja tarnija vahelisest lepingust, vaid see puudutab põhiliselt nimetatud tegevuste majanduslikku mõju konkurentsi seisukohast. Asjaolu, et valikulise turustamise leping võib tekitada poolte vahel lepingulise tasakaalustamatuse, eelkõige volitatud turustaja kahjuks, ei ole seega selle lepingu konkurentsi piirava mõju uurimisel asjakohane.(19)
49. Järgnevalt käsitlen valikulise turustussüsteemi raames võetud meetmete täpse analüüsi raamistikku keelatud kokkuleppeid käsitleva õiguse seisukohast.
50. Ettevõtjate poolt valikulise turustamise raames välja töötatud ja kehtestanud tegevuste uurimine ELTL artikli 101 seisukohast peab skemaatiliselt toimuma kahes osas. Kõigepealt tuleb uurida – nagu seda palub teha eelotsusetaotluse esitanud kohus esimese ja teise eelotsuse küsimusega –, kas need tegevused võivad põhimõtteliselt kuuluda ELTL artikli 101 lõikes 1 sätestatud kartellikokkulepete keelu alla. Jaatava vastuse puhul, see tähendab juhul, kui leitakse, et vaidlusalused piirangud kuuluvad selle sätte alla, on seejärel vaja kindlaks määrata, kas vaidlusaluste tegevuste suhtes võib või ei või kehtida erand ELTL artikli 101 lõike 3 alusel – see on lõppkokkuvõttes kolmanda ja neljanda küsimuse ese.
51. Esiteks, mis puudutab küsimust, kas võrgu juhi poolt oma turustajatele seatud tingimused võib jätta kohe kartellikokkulepete keelu alt välja või mitte, siis Euroopa Kohus on tunnistanud, et kõrge kvaliteediga tarbekaupade puhul võivad erinevad turustuskanalid, mis on kohandatud erinevatele tootjatele omaste tunnustega ja tarbijate vajadustega, olla kooskõlas ELTL artikli 101 lõikega 1.(20)
52. Nagu Euroopa Kohus veel meenutas oma hiljutises kohtupraktikas, ei kuulu valikulise turustussüsteemi korraldamine ELTL artikli 101 lõikes 1 sätestatud keelu alla juhul, kui edasimüüjate valik toimub kvalitatiivset laadi objektiivsete kriteeriumide alusel, mis määratakse ühetaoliselt kindlaks kõikide potentsiaalsete edasimüüjate suhtes ning mida kohaldatakse mittediskrimineerivalt, kui kõnealuse toote omadused nõuavad kvaliteedi säilitamiseks ja asjakohase kasutamise tagamiseks niisugust turustusvõrku ning viimaseks, kui määratletud kriteeriumid ei lähe kaugemale sellest, mis on vajalik.(21)
53. Teiseks, juhul, kui kohus peaks järeldama, et ette heidetud meede, mis kuulub valikulise turustusvõrgu raamesse, ei saa kohe välistada ELTL artikli 101 kohaldamise alt, tuleb veel kindlaks määrata, kas selle meetme suhtes võib kehtida erand, eelkõige kohaldatava „grupierandi“ määruse, käesoleval juhul määruse nr 330/2010 alusel.
54. Selle kohta on märgitud, et selle erandit käsitleva määruse eesmärk ei ole loetleda tegevusi, mis võivad kuuluda ELTL artiklis 101 sätestatud keelu alla, või neid tegevusi, mis jäetakse kohe selle sätte kohaldamisalast välja. Nimetatud määruse põhjenduses 4 on rõhutatud, et „[ELTL] artikli 101 lõike 1 alla kuuluvate kokkulepete eraldi hindamise käigus tuleb arvesse võtta hulka tegureid, eelkõige tarnimise ja ostmise turustruktuuri.“
55. Seevastu on kõnealuses määruses selleks, et pakkuda asjaomastele ettevõtjatele teatud õiguskindlust, (vt selle kohta määruse nr 330/2010 põhjendus 5) käsitletud meetmeid, mille suhtes ei saa selle määruse alusel kohe erandit kohaldada, mis ei välista, et nende meetmete suhtes võiks kehtida üksikerand. Kui järgitakse teatud künniseid, mis on seotud nii tarnija kui ka tema turustajate turuosaga, on tegemist meetmetega, mis sisaldavad eespool nimetatud määruse artiklis 4 käsitletud „põhilisi piiranguid“.
56. Ehkki need kaks analüüsietappi on teineteisest sõltumatud, võivad need teatud osas käsitusviisi poolest kattuda. Nimelt põhineb vaidlusaluse meetme analüüs selle meetme oletatava või selgunud kahjulikkuse astme uurimisel, olenemata sellest, kas seda analüüsi tehakse ELTL artikli 101 lõike 1 või lõike 3 vaatepunktist. Niisiis võib turustajate passiivse müügi piirangut käsitada mitte üksnes „eesmärgil põhineva“ piiranguna ELTL artikli 101 lõike 1 tähenduses, vaid ka põhilise piiranguna, mille suhtes ei saa kohaldada grupierandit. Sellegipoolest tuleb viimati nimetatud sätte kohaldamisel „eesmärgil põhineva“ piirangu määratlemist eristada „põhilise“ piirangu olemasolust seoses võimaliku erandi kohaldatavusega määruse nr 330/2010 alusel. Tulen selle küsimuse juurde tagasi edaspidises arutluskäigus.
57. Viimasena pean oluliseks rõhutada, et analüüsi käigus ei saa juhinduda ainuüksi komisjoni välja töötatud suunistest, eelkõige suunistest vertikaalsete piirangute kohta, mis pakuvad käesoleval juhul vaieldamatult suurt huvi. Nimelt ei ole need suunised liikmesriikide konkurentsiasutuste ja kohtute jaoks siduvad, vaid annavad lihtsalt teada, kuidas komisjon liidu konkurentsiasutusena tegutsedes ise ELTL artiklit 101 kohaldab.(22) Siiski ei saa välistada, et Euroopa Kohus võib seoses oma ülesandega, milleks on liidu õiguse tõlgendamine, võtta üle nendes suunistes sisalduvad õiguslikud juhised ja hinnangud.
58. Nüüd, kus need üldised täpsustused on tehtud, asun ükshaaval analüüsima eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusi.
Esimene küsimus: kas ELTL artikli 101 lõikega 1 on kooskõlas luksus- ja prestiižikaupade valikuline turustussüsteem, mille esmane eesmärk on säilitada nende kaupade „luksuslik imago“?
59. Esimese eelotsuse küsimusega, milles kajastuvad otseselt 13. oktoobri 2011. aasta kohtuotsuse Pierre Fabre Dermo-Cosmétique (C‑439/09, EU:C:2011:649) lahknevad tõlgendused, küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt, kas luksus- ja prestiižikaupade turustamisega seotud valikulised turustusvõrgud, mille peamine eesmärk on säilitada nende kaupade luksuslik imago, kuuluvad ELTL artikli 101 lõikes 1 sätestatud keelu alla või mitte.
60. Sisuliselt vastanduvad omavahel kaks lähenemisviisi.
61. Ühelt poolt leiavad Parfümerie Akzente ja Luksemburgi valitsus, et lepinguid, mis korraldavad luksus- ja prestiižikaupade müügi valikulist turustussüsteemi, mille eesmärk on peamiselt säilitada nende kaupade luksuslik imago, ei saa jätta ELTL artikli 101 lõikes 1 kehtestatud keelu kohaldamisalast välja. Nende arvates kinnitab seda järeldust kindlalt kohtuotsuse Pierre Fabre Dermo-Cosmétique punktis 46 esitatud seisukoht. Samalaadselt teeb Saksamaa valitsus ettepaneku vastata, et ELTL artikli 101 lõige 1 on kohaldatav valikulise turustussüsteemide nõuete suhtes, mille eesmärk on säilitada luksuslik või prestiižne imago, ilma et oleks vaja uurida, kas asjaomase toote omaduste tõttu on vaja valikulise turustussüsteemi kehtestamist, kas süsteemiga ette nähtud nõudeid kohaldatakse ilma diskrimineerimata ning kas need on sobilikud luksusliku või prestiižse imago säilitamiseks.
62. Teiselt poolt leiavad Coty Germany, Prantsuse, Itaalia, Madalmaade, Austria ja Rootsi valitsus ning komisjon sisuliselt, et lepingud, mis korraldavad luksus- ja prestiižikaupade müügi valikulist turustussüsteemi, mille eesmärk on peamiselt säilitada nende kaupade luksuslik imago, võib jätta ELTL 101 lõikes 1 kehtestatud keelu kohaldamisalast välja. Need pooled leiavad eelkõige, et kohtupraktikast tuleneb, et kõrge kvaliteediga kaubad, mille luksuslikku imagot tarbijad hindavad, võivad vajada valikulise turustusvõrgu rakendamist, eelkõige selleks, et „tagada nende väärtust esile tõstva esitluse“ ja säilitada nende „luksuslik imago“. Nad rõhutavad, et kohtuotsust Pierre Fabre Dermo-Cosmétique, mis ei puudutanud otseses mõttes valikulist turustussüsteemi, vaid ainuüksi selles kohtuasjas käsitletud lepingutingimust, ei saa tõlgendada nii, et luksusliku imago kaitse ei saa enam valikulise turustusvõrgu olemasolu põhjendada.
63. Minu arvates – kui just ei muudeta põhjalikult põhimõtteid, mis reguleerivad valikuliste turustussüsteemide käsitamist konkurentsieeskirjade alusel – saab ainult nõustuda teise seisukohaga ja järelikult vastata jaatavalt esimesele eelotsuse küsimusele, nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus neid on sõnastanud.
64. Eespool märgitu jätkuks peab valikulisi turustussüsteeme, tulenevalt nende kasulikust – või vähemalt neutraalsest – mõjust konkurentsile, saama käsitada nii, et need on kooskõlas ELTL artikli 101 lõikes 1 ette nähtud kartellikokkulepete keeluga.
65. Vastavalt Euroopa Kohtu(23) ja Üldkohtu(24) väljakujunenud praktikale, mille järeldused on suures osas üle võetud suuniste punktis 175, ei kuulu puhtkvalitatiivse valikulise turustuse süsteemid ELTL artiklis 101 kehtestatud keelu alla, kui täidetud on kolm tingimust (edaspidi „Metro kriteeriumid“).
66. Esiteks peab olema tõendatud, et asjaomase toote omaduste tõttu on vaja valikulist turustussüsteemi, see tähendab, et see süsteem kujutab endast nende kvaliteedi säilitamiseks ja asjakohase kasutamise tagamiseks õiguspärast nõuet, arvestades asjaomaste toodete laadi, eelkõige nende kõrget kvaliteeti või kõrgtehnoloogilist olemust. Teiseks on nõutav, et edasimüüjate valik toimuks objektiivsete kvalitatiivsete kriteeriumide lausel, mis on kehtestatud ühetaoliselt kõikide potentsiaalsete edasimüüjate suhtes ja mida kohaldatakse ilma diskrimineerimata. Kolmandaks ei tohi kindlaks määratud kriteeriumid minna kaugemale sellest, mis on vajalik.
67. Kuigi küsimust, kas need tingimused on täidetud, peab objektiivselt hindama liikmesriigi kohus, on Euroopa Kohus siiski välja töötanud teatud hulga parameetreid, mida võib arvesse võtta, kui hinnatakse valikuliste turustussüsteemide kooskõla ELTL artikli 101 lõikega 1.
68. Mis puudutab käesolevas asjas põhiliselt käsitletud kriteeriumit, et valikuline turustussüsteem on vajalik eelkõige luksuskaupade jaoks, siis tuleb meenutada, et Euroopa Kohus on korduvalt otsustanud, et valikulised turustussüsteemid, mis rajanevad kvalitatiivsetel kriteeriumidel, võivad ilma ELTL artikli 101 lõiget 1 rikkumata olla lubatud kõrge kvaliteediga tarbekaupade tootmise sektoris, eelkõige selleks, et säilitada spetsialiseerunud kaubandus, mis on suuteline osutama spetsiifilisi teenuseid seoses niisuguste toodetega.(25)
69. Euroopa Kohus täpsustas, et, isegi olenemata sellest, kas asjaomased kaubad on kvalifitseeritud „luksuskaupadeks“, võib kauba „kvaliteedi“ säilitamiseks olla vaja valikulist turustussüsteemi.(26)
70. Seega võivad asjaomaste toodete spetsiifilised tunnused või omadused viia valikulise turustussüsteemi ELTL artikli 101 lõikega 1 kooskõlla. Nagu ma eespool märkisin, võivad need omadused seisneda mitte üksnes asjaomaste toodete materiaalsetes tunnustes (näiteks tehnoloogiliselt kõrgkvaliteetsed tooted), vaid ka toodete „luksuslikus“ imagos.(27)
71. Nagu teatud hulk käesolevas kohtuasjas seisukohti esitanud pooli märkis, saab seda järeldust ühitada kaalutlustega, mis on esitatud kaubamärgiõigust käsitlevas kohtupraktikas – tulenevalt kaubamärgiõiguse erilisest konkurentsiülesandest, on sellel õigusel ja kartellikokkulepete keelamisel vaieldamatult vastastikune mõju. Kui kaubamärk tagab, et kõiki sellega tähistatud kaupu toodetakse või teenuseid osutatakse nende kvaliteedi eest vastutava konkreetse ettevõtja kontrolli all, täidab see olulist rolli moonutamata konkurentsi süsteemis, mille loomine ja säilitamine on ELL eesmärgiks.(28) Sellises süsteemis peavad ettevõtjad suutma endale kliente hankida oma kaupade või teenuste kvaliteedile tuginedes, ning see on võimalik ainult tänu nende kaupade või teenuste identifitseerimist võimaldavatele eristavatele tähistele. Selleks et kaubamärk saaks seda ülesannet täita, peab ta tagama, et kõiki sellega tähistatud kaupu toodetakse nende kvaliteedi eest vastutava konkreetse ettevõtja kontrolli all.(29)
72. Kaubamärgiõiguse raames on Euroopa Kohus rõhutanud, et luksus- ja prestiižikaupu määratletakse mitte üksnes nende materiaalsete omaduste alusel, vaid samuti selle alusel, kuidas tarbijad neid tooteid eriliselt tajuvad, eriti „luksuslikkuse tunde“ alusel, mida need tarbijates tekitavad. Kuna prestiižikaubad on kõrgtaseme kaubad, on nendega kaasnev luksuslik tunne oluline tegur selleks, et võimaldada tarbijatel neid teistest samalaadsetest kaupadest eristada. Seega võib selle luksuslikkuse tunde kahjustamine tõenäoliselt mõjutada nende kaupade kvaliteeti. Selle kohta on Euroopa Kohus aga juba leidnud, et valikulise turustusvõrgu omadused ja toimimisviisid võivad iseenesest hoida selliste kaupade kvaliteeti ja tagada nende asjakohase kasutamise.(30)
73. Euroopa Kohus järeldas sellest, et valikulise turustussüsteemi korraldus, mille eesmärk on kindlustada nende kaupade väärtust esile tõstev väljapanek müügikohtades, „iseäranis seoses kaupade asetuse, reklaami ja väljapanekuga ning kaubanduspoliitikaga”, võis panustada kõnealuste kaupade mainesse ja seega nendega kaasneva luksusliku tunde säilitamisse.(31)
74. Sellest kohtupraktikast tuleneb, et luksuskaupade omadusi ja laadi arvestades võib nende jaoks olla vaja rakendada valikulist turustussüsteemi, et säilitada nende kvaliteet ja kindlustada asjakohane kasutamine. Teisisõnu, luksus- ja prestiižikaupade valikulised turustusvõrgud, mille eesmärk on peamiselt nende toodete kaubamärgi imago säilitamine, ei kuulu ELTL artikli 101 lõikes 1 sätestatud keelu alla.
75. Vastupidi sellele tõlgendusele, mida toetavad mõned käesolevas asjas seisukohti esitanud pooled, ei sea seda järeldust kahtluse alla 13. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus Pierre Fabre Dermo-Cosmétique (C‑439/09, EU:C:2011:649), iseäranis selle otsuse punkt 46, milles on märgitud, et „[m]ainekuse säilitamise eesmärk ei saa konkurentsi piiramiseks olla õiguspärane eesmärk ning ei saa seega põhjendada seda, et sellist eesmärki taotlev lepingutingimus ei kuulu ELTL artikli 101 lõike 1 kohaldamisalasse.“
76. Nagu annavad tunnistust käesolevas asjas esitatud seisukohad ning samuti suure hulga liikmesriikide kohtute ja konkurentsiasutuste võetud seisukohad,(32) on viimati viidatud lauset tõlgendatud väga erineval viisil.
77. Seega on täiesti asjakohane – nagu paluvad enamus pooltest, kes seisukohad esitas –, et Euroopa Kohus selgitaks käesolevas asjas kõnealuse kohtuotsuse ulatust, võttes aluseks nii selle otsuse tausta kui ka põhjendused, mida Euroopa Kohus nimetatud otsuses täpselt kasutas.
78. Esiteks, 13. oktoobri 2011. aasta kohtuotsuse Pierre Fabre Dermo-Cosmétique (C‑439/09, EU:C:2011:649) faktiliste asjaolude osas tuletan meelde, et selles kohtuasjas oli käsitlusel kohustus, mille kosmeetika- ja isikliku hügieeni toodete tootja seadis tema valitud turustajatele ja mille kohaselt nad pidid tõendama, et igas nende müügipunktis viibib pidevalt füüsiliselt kohal vähemalt üks diplomeeritud proviisor. Euroopa Kohtu sõnul, kes võtab üle Prantsuse konkurentsiameti antud hinnangu, välistas see nõue de facto ja täielikult selle, et volitatud turustajad saaksid asjaomaseid tooteid müüa interneti vahendusel.(33)
79. Eelotsuse küsimusest, mis kõnealuses kohtuasjas Euroopa Kohtule esitati, nähtub selgelt, et vaidluse all oli ainuüksi lepingutingimus, mis käsitles valikulises turustussüsteemis volitatud turustajatele seatud üldist ja täielikku keeldu müüa lepingualuseid kaupu lõppkasutajatele interneti kaudu. Seevastu ei olnud käsitlusel valikuline turustussüsteem tervikuna.
80. Teiseks, põhjendused, mida Euroopa Kohus nimetatud kohtuotsuses Pierre Fabre Dermo-Cosmétique sõnaselgelt kasutas, käsitlevad ainuüksi lepingutingimust, millega äriühing Pierre Fabre keelab eelkõige internetimüügi. Euroopa Kohus ei pidanud konkurentsi piiramise õiguspäraseks eesmärgiks ainuüksi asjaolu, et kõnealuse tingimuse kehtestamist põhjendati vajadusega säilitada asjaomaste toodete mainekus. See ei tähenda siiski seda, et Euroopa Kohus soovis ELTL artikli 101 lõikes 1 sätestatud kokkulepete keeldu kohe kohaldada turustussüsteemide suhtes, mille eesmärk on just säilitada asjaomaste toodete kaubamärgi imago.
81. On oluline märkida, et Euroopa Kohus ei muutnud eelkõige põhimõtet, et valikulise turustusvõrgu juhile jääb põhimõtteliselt vabadus seda võrku korraldada, ning seega hinnangut, et volitatud turustajatele seatud tingimusi peab pidama ELTL artikli 101 lõikega 1 kooskõlas olevaks, kui need vastavad Euroopa Kohtu määratletud tingimustele.
82. Veelgi olulisem on märkida, et mitte miski Euroopa Kohtu kasutatud sõnastuses ei anna alust arvata, et ta kavatses muuta seni otsustatud ja välja töötatud põhimõtteid, mis puudutavad valikulise turustusvõrgu volitatud turustajatele seatud tingimuste hindamist ELTL artikli 101 alusel, või nende põhimõtete ulatust vähendada.
83. Teisisõnu ei tohi 13. oktoobri 2011. aasta kohtuotsust Pierre Fabre Dermo-Cosmétique (C‑439/09, EU:C:2011:649) tõlgendada varasema kohtupraktika ümber muutmisena, kuna selle punktis 46 esitatud seisukoht kuulub põhikohtuasjas konkreetselt käsitletava lepingutingimuse proportsionaalsuse kontrollimise konteksti (vt eelkõige selle kohtuotsuse punkt 43).
84. Kõikidest nendest kaalutlustest tulenevalt järeldan, et valikulised turustussüsteemid, mille eesmärk on kaupade luksusliku imago säilitamine, võivad endiselt kujutada endast ELTL artikli 101 lõikega 1 kooskõlas olevaid konkurentsielemente. Nagu komisjon õigesti märkis, tuleb sellest kohtuotsusest siiski järeldada, et olenevalt asjaomaste kaupade omadustest või iseäranis raskete piirangute puhul, nagu näiteks täielik internetimüügi keeld, mis tulenes kõnealuses kohtuotsuses Pierre Fabre Dermo-Cosmétique vaidluse all olnud lepingutingimusest, on võimalik, et asjaomaste toodete maine säilitamise eesmärk ei ole õiguspärane, mille tagajärjeks oleks see, et valikulise turustussüsteemi või niisuguse eesmärgiga lepingutingimuse suhtes erandi kohaldamine ei ole põhjendatud.
85. Teistsugusel järeldusel oleks minu arvates kaks suurt puudust.
86. Kõigepealt muudaks see Euroopa Kohtu praktikas välja kujunenud põhimõtteid, mis käsitlevad valikuliste turustussüsteemide hindamist konkurentsieeskirjade seisukohast. Tuletan meelde, et need põhimõtted võtavad täpselt arvesse kasulikku mõju, mida niisugused süsteemid tekitavad tõhusa konkurentsi jätkumise raames.
87. Neil asjaoludel tuleb meenutada, et oluline on säilitada just asjaomaste toodete omadusi, olenemata sellest, kas need on materiaalsed tunnused või luksuslik või prestiižne imago. Sõltumata sellest, kas asjaomastel kaupadel on teatud materiaalsed omadused, nagu kõrge kvaliteediga tooted või kõrgtehnoloogilised tooted, või seostub asjaomaste toodetega luksuslik imago, võib valikulist turustamist pidada õiguspäraseks, arvestades selle konkurentsi soodustavat mõju.
88. Teiseks, kui 13. oktoobri 2011. aasta kohtuotsust Pierre Fabre Dermo-Cosmétique (C‑439/09, EU:C:2011:649) tõlgendada nii, et valikuline turustussüsteem, mille eesmärk on säilitada asjaomaste kaupade luksuslik imago, ei saa enam jääda välja ELTL artikli 101 lõikes 1 sätestatud keelu alt, läheks see vastuollu intellektuaalomandi valdkonna suunistega ja eelkõige kaubamärgiõiguse raames välja kujunenud kohtupraktikaga.
89. Euroopa Kohus samastas 23. aprilli 2009. aasta kohtuotsuses Copad (C‑59/08, EU:C:2009:260) valikulise turustussüsteemi turustajat litsentsiaadiga ja tunnistas, et mõlemad on olukorras, kus kauba lasevad käibele kolmandad isikud kaubamärgi omaniku nõusolekul. Selle tagajärg on, et kartellikokkulepete keeld ei peaks olema kohaldatav juhul, kui tootja/kaubamärgi omaniku meetmed volitatud turustaja suhtes kujutavad lõpuks endast vaid esimese käibelelaskmise õiguse kasutamist.
90. Samamoodi rõhutas Euroopa Kohus 3. juuni 2010. aasta otsuses Coty Prestige Lancaster Group (C‑127/09, EU:C:2010:313), et kaubamärgiõiguse ainuõiguslikkuse tagajärjeks on see, et iga kord, kui kaubamärki kasutatakse ilma selle omaniku nõusolekuta, rikutakse kaubamärgiõigust.
91. Niisugune valikuline turustusvõrk, nagu on ette nähtud põhikohtuasjas käsitletavas lepingus ja mis käsitleb luksus- ja prestiižikaupade turustamist, põhilise eesmärgiga säilitada „luksuslikku imagot“, võib seega kujutada endast ELTL artikli 101 lõikega 1 kooskõlas olevat konkurentsielementi, tingimusel, et Metro kriteeriumid on täidetud.
92. See järeldus kehtib ühtlasi n-ö „luksuskaupade“ kui ka n-ö „kvaliteetkaupade“ kohta. Oluline on see, et võrgu juhul on vaja säilitada prestiižset imagot.
93. Seega teen ettepaneku vastata esimesele eelotsuse küsimusele nii, et valikulised turustussüsteemid, mis on suunatud luksus- ja prestiižikaupade turustamisele ja mille peamine eesmärk on säilitada nende kaupade „luksuslik imago“, kujutavad endast ELTL artikli 101 lõikega 1 kooskõlas olevat konkurentsielementi, kuivõrd edasimüüjad on valitud objektiivsete kvalitatiivsete kriteeriumide alusel, mis on kehtestatud kõikide jaoks ühetaoliselt ning mida kohaldatakse ilma diskrimineerimata kõikide potentsiaalsete edasimüüjate suhtes; asjaomase kauba laad, sealhulgas prestiižne imago, nõuab valikulist turustamist, et säilitada selle kvaliteet ja tagada asjakohane kasutamine; ning kehtestatud kriteeriumid ei lähe kaugemale sellest, mis on vajalik.
Teine eelotsuse küsimus: kas ELTL artikli 101 lõikega 1 on kooskõlas see, kui turul volitatud jaemüüjatena tegutsevatel luksuskaupade valikulise turustussüsteemi liikmetel on keelatud kaasata nähtaval viisil internetimüüki kolmandate poolte platvorme
94. Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas ja millisel määral tuleb ELTL artikli 101 lõiget 1 tõlgendada nii, et sellega on vastuolus see, kui turul volitatud jaemüüjatena tegutsevatel luksuskaupade valikulise turustussüsteemi liikmetel on keelatud kaasata asjaomaste kaupade internetimüüki nähtaval viisil kolmandate poolte platvorme.
95. See küsimus, mis on tihedalt seotud esimese küsimusega, puudutab seda, kas valikulise turustussüsteemi konkreetne tingimus, mis on põhikohtuasjas kahtluse alla seatud, on kooskõlas ELTL artikli 101 lõikega 1.
96. Nagu ma aga eespool märkisin vastuseks esimesele eelotsuse küsimusele, kehtib endiselt käsitus, et kvalitatiivsetel parameetritel põhinev valikuline turustamine ei kuulu ELTL artikli 101 lõike 1 alla, kui täidetud on Metro kriteeriumid.
97. Vastavalt kohtupraktikast Metro SB-Großmärkte vs. komisjon tulenevale analüüsiskeemile, mida kohtuotsuses Pierre Fabre Dermo-Cosmétique ei ole mitte kuidagi kahtluse alla seatud,(34) tuleb uurida, kas edasimüüjate valik toimub lähtuvalt objektiivsetest kvalitatiivsetest kriteeriumidest, mis on kehtestatud ühetaoliselt kõikide potentsiaalsete edasimüüjate suhtes ja mida kohaldatakse ilma diskrimineerimata, kui asjaomase kauba või kaupade omadused vajavad niisugust turustusvõrku, et säilitada kvaliteet ja kindlustada asjakohane kasutamine, ning lõpuks, kas määratletud tingimused on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega.
98. Kuna nendest tingimustest esimese üle ei ole käesolevas asjas tegelikult vaidlust, keskendun oma analüüsis küsimusele, kas volitatud turustajatele kehtestatud keeld kaasata nähtaval viisil kolmandate poolte platvorme on õiguspärane, arvestades taotletavaid kvalitatiivseid eesmärke, ja vajaduse korral küsimusele, kas see keeld on proportsionaalne.
99. Mis puudutab aga esiteks vaidlusaluse keelu õiguspärasust, siis – nagu ma märkisin vastuses, mis minu ettepanekul tuleks anda esimesele küsimusele – on luksus- ja prestiižikaupade imago säilitamise eesmärk endiselt õiguspärane eesmärk niisuguse kvalitatiivse valikulise turustussüsteemi põhjendamiseks, nagu on kõne all põhikohtuasjas.
100. Seega tuleb kindlaks teha, kas vaidlusalune lepingutingimus, mis keelab volitatud turustajatel kaasata nähtaval viisil kolmandate poolte platvorme, võib olla põhjendatud konkreetselt vajadusega säilitada asjaomaste toodete luksuslik imago.
101. Selles osas olen arvamusel, et keeld kasutada kolmandate ettevõtjate ärinimesid võib olla põhjendatud kvaliteedikriteeriumide säilitamise ja kontrollimise eesmärgiga, mis nõuab eelkõige teatud teenuste osutamist toodete müügi korral ning müüdud toodete spetsiifilist esitlust.
102. Tuleb nimelt nentida, et valikulise turustusvõrgu juht võib tema turustatavate toodete kaubamärgi imago või prestiiži säilitamiseks(35) keelata oma turustajatel – isegi kui nad on volitatud turustajad – kaasata nähtaval viisil kolmandaid ettevõtjaid. Niisugune keeld võib olla sobilik selleks, et kaitsta kaupade kvaliteedi, ohutuse ja päritolu tuvastamise garantiisid, kohustades jaemüüjaid osutama lepingujärgsete kaupade müügi käigus teatud tasemel teenuseid. See keeld võimaldab samuti säilitada kaubamärkide kaitset ja positsiooni, et seista vastu kaubamärgist tulenevate õiguste rikkumise ja parasiitluse nähtustele, mis võivad tekitada konkurentsi piiravat mõju.
103. Nagu komisjon märkis oma suuniste punktis 54, võib tarnija nõuda, et veebisait, mille vahendusel tema kaupu müüakse, vastaks teatavatele kvaliteedinõuetele, nagu ta võib nõuda kvaliteedinõuete täitmist kaupluselt või kataloogimüügilt, reklaamilt või müügiedenduselt üldiselt.
104. Kasutades toodete turustamisel aga kolmandate poolte platvorme, ei ole volitatud turustajatel – ja seda vähem võrgu juhil – enam kontrolli nende kaupade esitlemise ja imago üle, eelkõige kuna nendel platvormidel on sageli väga nähtavalt esitatud nende logod lepingujärgsete kaupade ostu kõikidel etappidel.
105. Valikulise turustussüsteemi liikmetele kehtestatud täielik keeld kaasata nähtaval viisil oma internetimüügi jaoks kolmandate poolte ettevõtjaid on seega piirang, mis on täiesti analoogne selle piiranguga, mis Euroopa Kohtu arvates on põhjendatud ja vajalik ainuüksi füüsilisel kaubandusel põhineva valikulise turustussüsteemi toimimise tagamiseks, ning on kohtupraktika kohaselt seega konkurentsiõiguse seisukohast õiguspärane.(36)
106. Järelikult võib jätta ELTL artikli 101 lõike 1 kohaldamisalast välja volitatud turustajate suhtes kehtestatud keelu kaasata kolmandate poolte veebiplatvorme, kuna see võib parandada kvalitatiivsetel kriteeriumidel põhinevat konkurentsi. Seni valikulise turustuse valdkonnas esitatud kaalutluste jätkuna säilitab see keeld asjaomaste kaupade luksuslikku imagot mitut moodi: see mitte üksnes ei taga, et neid kaupu müüakse turustusvõrgu juhi kehtestatud kvalitatiivsetele nõuetele vastavas keskkonnas, vaid võimaldab ka kaitsta neid parasiitluse nähtuste eest, vältides, et tarnija ja teiste volitatud turustajate investeeringud ja jõupingutused asjaomaste kaupade kvaliteedi ja maine parandamiseks tooksid kasu teistele ettevõtjatele.
107. See keeld on selgelt erinev vaidlusalusest lepingutingimusest 13. oktoobri 2011. aasta kohtuotsuse Pierre Fabre Dermo-Cosmétique (C‑439/09, EU:C:2011:649) aluseks olnud kohtuasjas.
108. Tuletan meelde, et nimetatud kohtuotsuses Pierre Fabre Dermo-Cosmétique leidis Euroopa Kohus, et lepingutingimus, millega keelati volitatud turustajatel täielikult müüa lepingujärgseid tooteid interneti teel, võis kujutada endast eesmärgil põhinevat piirangut ja seega olla vastuolus ELTL artikli 101 lõikega 1, kui „pärast selle lepingutingimuse sisu ja eesmärgi ning õigusliku ja majandusliku konteksti individuaalset ja konkreetset uurimist ilmneb, et kõnealuste toodete omadusi arvestades ei ole see tingimus objektiivselt põhjendatud“.
109. Käesoleval juhul tuleb nentida, et Coty Germany ei kehtestanud kaugeltki mitte internetimüügi täielikku keeldu, vaid nõudis oma volitatud edasimüüjatelt ainult seda, et nad ei turustaks lepingujärgseid kaupu kolmanda poole platvormide kaudu, kuivõrd võrgu juhi arvates ei ole need platvormid kohustatud täitma kvalitatiivseid nõudeid, mida ta oma volitatud turustajatele on seadnud.
110. Põhikohtuasjas vaidlusalune lepingutingimus jätab volitatud turustajatele nimelt võimaluse turustada lepingujärgseid kaupu nende endi veebisaitide kaudu. Samuti ei keela see kõnealustel turustajatel kaasata kolmanda poole platvorme, et turustada neidsamu lepingujärgseid kaupu viisil, mis ei ole väljastpoolt nähtav.
111. Nagu aga komisjon on eelkõige oma sektoriuuringu tulemustele tuginedes märkinud, ilmneb, et e-kaubanduse praeguses arengustaadiumis kujutavad turustajate endi veebipoed endast internetis turustamise eeliskanalit. Seega, vaatamata kolmanda poole platvormide kasvavale tähtsusele jaemüüjate toodete turustamisel, ei saa volitatud turustajatele seatud keeldu kaasata nähtaval viisil neid platvorme, e-kaubanduse praeguses arengujärgus samastada internetimüügi täieliku keeluga või olulise piiranguga.
112. Teiseks tundub mulle, et Euroopa Kohtule esitatud toimikust ei saa järeldada, et praeguses seisus peab kõnealust keeldu üldiselt käsitama nii, et see on seatud eesmärki arvestades ebaproportsionaalne.
113. Tuleb rõhutada, et kuigi võrgu juhiks olev tarnija võib seada oma volitatud turustajatele neid siduva lepingulise suhte alusel teatud kohustusi ning seega teatud määral kontrollida oma kaupade turustuskanaleid, ei suuda ta kontrollida kolmandate poolte platvormide kaudu toimuvat kaupade turustamist. Seda silmas pidades võib vaidlusalune kohustus olla sobiv meede Coty Germany eesmärkide saavutamiseks.
114. Muidugi ei saa eitada seda, et niisugused veebiplatvormid, mida käsitletakse põhikohtuasjas, võivad välja töötada ja tagada asjaomaste kaupade väärtust esile tõstva esitluse samamoodi, nagu seda teeksid volitatud turustajad. Kvalitatiivsete nõuete järgimist, mida võib õiguspäraselt nõuda valikulise turustussüsteemi raames, saab siiski tõhusalt tagada üksnes juhul, kui internetimüügi keskkonna on välja töötanud volitatud edasimüüjad, kes on tarnijaga/turustusvõrgu juhiga lepinguliselt seotud, ja mitte kolmas käitaja, kelle tegevust ei saa tarnija mõjutada.
Vahekokkuvõte
115. Seega võib leida, et vaidlusalune lepingutingimus on kooskõlas ELTL artikli 101 lõikega 1, kui seda tingimust kohaldatakse ilma diskrimineerimata ja see on objektiivselt põhjendatud lepingujärgsete kaupade laadiga – paistab, et neid asjaolusid ei ole käesolevas asjas mitte kuidagi kahtluse alla seatud, kuid neid tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul igal juhul kontrollida.
116. Isegi kui käesoleval juhul jõutaks järeldusele, et vaidlusalune lepingutingimus kuulub ELTL artikli 101 lõike 1 alla, eelkõige sellepärast, et Metro kriteeriumid ei ole täidetud, peab siiski veel uurima, kas sellel tingimusel on konkurentsi piirav tagajärg, ja eelkõige kindlaks tegema, kas see on „eesmärgil põhinev“ piirang selle sätte tähenduses.
117. Viimase küsimuse kohta tundub mulle, et erinevalt 13. oktoobri 2011. aasta kohtuotsuse Pierre Fabre Dermo-Cosmétique (C‑439/09, EU:C:2011:649) aluseks olnud kohtuasjas vaieldud lepingutingimusest ei saa käesolevas asjas käsitletavat olevat keeldu mitte mingil juhul pidada „eesmärgil põhinevaks piiranguks“ ELTL artikli 101 lõike 1 tähenduses, kusjuures olgu täpsustatud, et seda mõistet tuleb tõlgendada kitsalt. Nimelt on kindlalt välja kujunenud, et „eesmärgil põhineva“ konkurentsipiirangu mõistet võib kohaldada vaid teatud liiki ettevõtjatevaheliste koostöö suhtes, mis kahjustab konkurentsi piisaval määral, et saaks asuda seisukohale, et selle tagajärgede kontrollimine ei ole vajalik.(37)
118. Vastupidi aga volitatud turustajate suhtes kehtestatud täielikule keelule kasutada lepingujärgsete kaupade turustamiseks internetti, ei kahjusta kolmandate poolte platvormide kasutamise keeld niisugusel määral konkurentsi – vähemalt e‑kaubanduse praeguses arengujärgus, mis võib vähema või rohkema aja jooksul muutuda.
119. Peale selle – jällegi juhuks, kui peaks jõutama järeldusele, et vaidlusalune lepingutingimus kuulub ELTL artikli 101 alla ja on lisaks konkurentsi piirav – tuletan meelde, et veel peab tulenevalt kolmandast ja neljandast eelotsuse küsimusest uurima, kas selle tingimuse suhtes võib kohaldada nimetatud artikli lõike 3 alusel erandit ning eelkõige määruse nr 330/2010 kohaselt grupierandit.
120. Kuivõrd eelotsusetaotlusest nähtub, et määruse nr 330/2010 artiklis 3 ette nähtud turuosa künniseid ei ole ületatud, siis juhul, kui liikmesriigi kohus peaks leidma, et vaidlusalune lepingutingimus ei ole kooskõlas ELTL artikli 101 lõikega 1, võib selle tingimuse suhtes olla kohaldatav erand selle määruse artikli 2 alusel (vt määruse nr 330/2010 põhjendus 8). See ei ole aga mitte mingil juhul võimalik, kui vaidlusalune keeld on sama määruse artikli 4 tähenduses põhiline piirang.
121. Kui liikmesriigi kohus peaks seega jõudma järeldusele, et kolmandate poolte platvormide kasutamise keeld ei jää ELTL artikli 101 lõike 1 kohaldamisalast välja ja on a priori konkurentsi piirav, võib vaidlusalune valikulise turustussüsteemi lepingutingimus veel olla põhjendatud ELTL artikli 101 lõike 3 alusel, kas grupierandi määruse põhjal, mis võib osutuda kohaldatavaks, või tulenevalt juhtumipõhisest analüüsist, mis käsitleb just määruses nr 330/2010 ette nähtud erandjuhte.
Ettepanek
122. Sellest tulenevalt teen ettepaneku vastata teisele eelotsuse küsimusele nii, et selleks, et kindlaks teha, kas lepingutingimus, mille kohaselt on valikulise turustusvõrgu volitatud turustajatel keelatud kaasata internetimüüki nähtaval viisil kolmandate poolte platvorme, on ELTL artikli 101 lõikega 1 kooskõlas või mitte, tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul uurida, kas see lepingutingimus sõltub kauba laadist, kas see on kehtestatud ühetaoliselt ja kohaldatav kõikide suhtes ühtemoodi ning kas see ei lähe kaugemale sellest, mis on vajalik.
Kolmas ja neljas küsimus: grupierandi kohaldatavus määruse nr 330/2010 artikli 4 punktide b ja c alusel
123. Kolmanda ja neljanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt Euroopa Kohtult teada, kas määruse nr 330/2010 artiklit 4 tuleb tõlgendada nii, et turul jaemüüjatena tegutsevate valikulise turustussüsteemi liikmete suhtes kehtestatud keeld kaasata internetimüüki nähtaval viisil kolmandaid ettevõtjaid on nimetatud määruse artikli 4 punkti b tähenduses kliendirühma piirang ja/või sama määruse artikli 4 punkti c tähenduses lõppkasutajatele suunatud passiivse müügi piirang.
124. Kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab kolmanda ja neljanda eelotsuse küsimuse sõnastuses kliendirühma ja passiivse müügi „eesmärgil põhinevate“ piirangute tuvastamise probleemile, on tema küsimustega tegelikult, nagu eelotsusetaotluses on selgelt mainitud, tahetud teada, kas juhul, kui asjaomast turustussüsteemi peetakse ELTL artikli 101 lõike 1 tähenduses konkurentsi piiravaks, võib selle suhtes siiski kohaldada määruse nr 330/2010 alusel erandit.
125. Seega on esitatud ainult küsimus, kas vaidlusalust lepingutingimust võib analüüsida territooriumi ja/või klientide piiramisena või passiivse müügi piiramisena määruse nr 330/2010 tähenduses.
Sissejuhatavad kaalutlused määruse nr 330/2010 ulatuse ja ratio legis’e kohta
126. Nagu on märgitud määruse nr 330/2010 põhjenduses 5, tuleb selle määrusega kehtestatud grupierandit kohaldada üksnes nende vertikaalsete kokkulepete suhtes, „mille puhul on võimalik piisava kindlusega eeldada, et need vastavad [ELTL] artikli 101 lõike 3 tingimustele.“
127. Selleks, et kindlaks teha, kas piirangu suhtes võib kohaldada „grupierandit“, peavad ettevõtjad kõigepealt teostama vaidlusaluse kokkuleppe esimese hindamise lähtuvalt eelkõige teatud eeldustest, mis on ette nähtud määruses nr 330/2010 ja mille puhul loetakse, et selle erandi kohaldamise tingimused ei ole täidetud.
128. Määruse nr 330/2010 artiklis 4 on nimelt esitatud loetelu ilmsetest piirangutest, mida enamasti nimetatakse „põhilisteks piiranguteks“, mille olemasolu korral tuleb grupierandi kohaldamine välistada.
129. Euroopa Kohus on juba otsustanud, et kui ettevõtjal on võimalus igas olukorras tugineda individuaalselt ELTL artikli 101 lõike 3 õigusliku erandi kohaldatavusele, ei tuleks tõlgendada laialt sätteid, mille alusel kokkulepetele või tegevusele kohaldatakse grupierandit.(38)
130. Lisaks, sarnaselt komisjoni poolt toetatava lähenemisviisiga, on ootuspärasuse ja õiguskindluse eesmärgil vaja, et eelkõige määruse nr 330/2010 artikli 4 punktides b ja c sätestatud erandid grupierandist oleksid kergesti tuvastatavad ega sõltuks seega turutingimuste ja teatud turul konkreetsel hetkel täheldatud konkurentsi piirava mõju põhjalikust analüüsist.
131. Nimelt ei tohi unustada määruse nr 19/65/EMÜ(39) alusel vastu võetud erandimääruste eesmärki, milleks on eelkõige vajadus võimaldada asjaomastel ettevõtjatel ise hinnata oma tegevuse kooskõla konkurentsieeskirjadega.
132. Selle eesmärgi täitmine oleks takistatud, kui selleks, et kvalifitseerida ettevõtjate võetud meetmed vertikaalseteks kokkulepeteks, mille „eesmärk“ on piirata teatud tüüpi müüki määruse nr 330/2010 artikli 4 punktide b ja c tähenduses, oleks nõutav, et need ettevõtjad viiksid läbi keerulise ja põhjaliku analüüsi nende meetmete konkurentsi piirava mõju kohta, arvestades nende ettevõtjate turuolukorda ja seisundit.
133. Nagu ma juba eespool mainisin, peab tegema vahet ELTL artikli 101 lõike 1 tähenduses „eesmärgil põhineva konkurentsipiirangu“ tuvastamisel ning grupierandi määruse kohaldamiseks teatud tegevuste liigitamisel põhilisteks piiranguteks – antud juhul määruse nr 330/2010 artikli 4 punktides b ja c käsitletud piiranguteks.
134. Sellegipoolest tuleb mõlemal juhul tuvastada tegevused, mis on eeldatavalt konkurentsile eriti kahjulikud, võttes aluseks ettevõtja meetmete vahetu majandusliku ja õigusliku konteksti hindamise.
135. Selle kohta tuleb meenutada, et „eesmärgil põhinevate rikkumiste“ ja „tagajärjel põhinevate rikkumiste” eristamine seisneb asjaolus, et ettevõtjatevahelise koostöö teatud vorme võib juba nende olemuse poolest ning kogemuste põhjal pidada tavapärase konkurentsi nõuetekohast toimimist kahjustavaks.(40) Määruse nr 330/2010 artikkel 4, kus on kindlaks määratud teatud hulk põhilisi piiranguid, koostati tulenevalt selle määruse põhjenduses 10 märgitud põhimõttest, et „[o]lenemata asjaomaste ettevõtjate turuosast, tuleks käesoleva määrusega kehtestatud grupierandist välja jätta vertikaalsed kokkulepped, mis sisaldavad teatavat liiki rangeid konkurentsipiiranguid, nagu näiteks minimaalsed ja fikseeritud edasimüügihinnad, ning teatavat liiki territoriaalne kaitse“.
136. Niisiis, sarnaselt ELTL artikli 101 lõike 1 tähenduses eesmärgil põhineva piirangu tuvastamiseks kasutatud lähenemisviisile, tuleb selleks, et teha kindlaks, kas lepingutingimuse „eesmärk on piirata“ territooriumi või kliente, kellele turustaja võib müüa (määruse nr 330/2010 artikli 4 punkt b), või turustaja aktiivset või passiivset müüki lõppkasutajatele (selle määruse artikli 4 punkt c), võtta aluseks asjaomaste lepingutingimuste sisu ja nende eesmärgid, mida tuleb analüüsida nende vahetus majanduslikus ja õiguslikus kontekstis. Tuletan nimelt meelde, et asjaomastelt ettevõtjatelt nõutava enesehindamise hõlbustamise eesmärki kahjustaks see, kui määruse nr 330/2010 artikli 4 tähenduses põhiliste piirangute tuvastamiseks peaksid need ettevõtjad eelkõige vastupidise stsenaariumi analüüsi teel põhjalikult analüüsima kavandatavate meetmete mõju asjaomase turu või turgude struktuurile ja toimimise tingimustele.
137. Lisaks, nagu komisjon õigesti märkis, tuleb rõhutada, et nii määruse nr 330/2010 artikli 4 punkti b kui ka artikli 4 punkti c tuleb sarnaselt varem kohaldatud grupierandi määruse sätetega käsitleda üldisema ja põhimõttelisema eesmärgi raames, milleks on võidelda turgude eraldamise nähtuste vastu.
138. Neid sätteid tuleb seega mõista nii, et nendega on tahetud välistada grupierandi kohaldamine teatud lepingutingimuste suhtes, mille eesmärk on piirata territooriumi või kliente, kellele turustaja võib müüa. Seevastu tundub mulle, et samu sätteid ei saa tõlgendada nii, et need välistavad selle erandi kohaldamise piirangute suhtes, millega määratakse kindlaks toodete müügi eeskirjad.(41) Minu arvates on oluline meenutada, et valikulise turustusvõrgu juhil peab olema suur vabadus nende kaupade turustamise eeskirjade kindlaks määramisel, sest need innustavad innovatsiooni ja klientidele osutatavate teenuste kvaliteeti, tekitades konkurentsi soodustavat mõju. Nagu on märgitud suuniste punktis 54, võib tarnija seega grupierandi määruse kohaselt nõuda, et veebisait, mille vahendusel tema kaupu müüakse, vastaks teatavatele kvaliteedinõuetele, nagu ta võib nõuda kvaliteedinõuete täitmist füüsiliselt kauplustelt.
139. Neid sissejuhatavaid täpsustusi arvestades asungi analüüsima järjest kolmandat ja neljandat eelotsuse küsimust.
Kolmas küsimus: jaemüüja klientide piirangu olemasolu
140. Määruse nr 330/2010 artikli 4 punkti b kohaselt ei kohaldata selle määruse artiklis 2 sätestatud grupierandit kokkulepete suhtes, „mille eesmärk on otseselt või kaudselt, üksikult või muude osaliste kontrolli all olevate teguritega kombineeritult: […] piirata territooriume või kliente, kellele kokkuleppeosaline ostja võib lepingujärgseid kaupu või teenuseid müüa, ilma et see piiraks tegevuskohta käsitleva piirangu kohaldamist“.
141. Nagu suuniste punktis 50 on märgitud, käsitleb see säte turu või klientide jaotamise meetmeid, millega tahetakse turge üksteisest eraldada.
142. Mitte miski vaidlusaluse lepingutingimuse sõnastuses, mis keelab lihtsalt volitatud turustajatel kasutada nähtaval viisil kolmandate poolte platvorme, ei viita käesolevas asjas sellele, et seda tingimust tuleb nõnda määratleda.
143. Nagu eelotsusetaotluse esitatud kohus märkis, ei ole a priori võimalik kindlaks teha kolmandate poolte platvormide kasutajatele vastavat kliendirühma või konkreetset turgu.
144. Klientide või turu piirangut saab minu arvates aga tuvastada üksnes juhul, kui selgub, et volitatud turustaja võib kaotada turuosa või kliente, tulenevalt vaidlusalusest keelust ja vaatamata sellele, et talle jääb võimalus pakkuda oma kaubale juurdepääsu tema enda veebisaidi kaudu.
145. Mis puudutab kõigepealt lepingutingimuse sisu, siis see nõuab, et internetimüük peab toimuma jaemüüja enda kaupluse elektroonilise vaateakna kaudu või kolmandal veebisaidil, kui seda ei ole väljastpoolt näha. See lepingutingimus ei välista seega kogu internetimüüki, vaid ainult üht viisidest, mille abil interneti kaudu klientideni jõuda. Lepingutingimuse sisu enda tagajärjeks ei ole turu eraldamine.
146. Vastupidi 13. oktoobri 2011. aasta kohtuotsuse Pierre Fabre Dermo-Cosmétique (C‑439/09, EU:C:2011:649) aluseks olnud kohtuasjas käsitletud lepingutingimusele lubab vaidlusalune lepingutingimus interneti kasutamist turustuskanalina, tingimusel, et jaemüüja teostab internetimüüki heakskiidetud kaupluse „elektroonilise vaateakna“ kaudu või kolmanda veebisaidi kaudu, kui seda ei ole väljastpoolt näha, ning järgib nõudeid kaupade luksusliku olemuse säilitamiseks.
147. Nagu märkis eelotsusetaotluse esitanud kohus, ei takistanud see keeld volitatud turustajatel tegelikkuses teha internetis reklaami eesmärgil koostööd kolmandate isikutega. Kuna see keeld ei takistanud nendel veebiturustajatel olla internetis esindatud, oli nende potentsiaalsetel klientidel alati võimalus pääseda interneti teel juurde volitatud jaemüüjate pakkumistele, näiteks otsingumootoreid kasutades.
148. Mis puudutab seejärel nimetatud lepingutingimuse eesmärki, siis selleks on märgitud lepingujärgsete kaupade luksusliku olemuse säilitamine, nõudes, et internetimüük toimuks jaemüüja kaupluse „elektroonilise vaateakna“ kaudu. Jällegi ei ole asjaolu, et volitatud turustajatel on keelatud kaasata nähtaval viisil kolmandate poolte platvorme, eesmärk a priori turu eraldamine, piirates territooriumi või kliente, kellele volitatud turustajal või turustajatel on lubatud müüa.
149. Mis puudutab viimasena majanduslikku ja õiguslikku konteksti, siis Euroopa Kohtule esitatud teabest ja eelkõige e‑kaubanduse sektori uuringu tulemustest nähtub, et erinevalt volitatud turustajate endi veebipoodidest ei ole kolmandate poolte kauplemiskohtade või platvormide kasutamine tingimata oluline turustuskanal, ehkki see võib olenevalt riigist ja kaubast olla oluliselt erinev. Jaemüüjate suhtes kehtestatud keeldu niisuguseid platvorme kasutada ei saa samastada täieliku internetimüügi keeluga, mida käsitleti kohtuasjas Pierre Fabre Dermo-Cosmétique.
150. Lisaks ei võimalda käesolevas asjas ükski asjaolu järeldada, et vaidlusaluse lepingutingimuse tagajärjel jagatakse territooriume või piiratakse ligipääsu teatud klientidele. Neil asjaoludel ei ole praeguste kogemuste põhjal tõendatud, et asjaomaste kolmandate poolte platvormide kasutajad moodustasid üldiselt ja konkreetse turu eripäradest sõltumata piiritletava kliendirühma, millest võiks järeldada, et vaidlusalune lepingutingimus toob kaasa klientide jaotamise määruse nr 330/2010 artikli 4 punkti b tähenduses.
151. Kõiki neid kaalutlusi arvestades teen ettepaneku vastata kolmandale küsimusele, et turul jaemüüjatena tegutsevate valikulise turustussüsteemi liikmete suhtes kehtestatud keeld kaasata internetimüüki nähtaval viisil kolmandaid ettevõtjaid ei ole määruse nr 330/2010 artikli 4 punkti b tähenduses jaemüüja kliendirühma piirang.
Neljas küsimus: lõppkasutajatele suunatud passiivse müügi piirangu olemasolu
152. Neljanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas määruse nr 330/2010 artikli 4 punkti c tuleb tõlgendada nii, et turul jaemüüjatena tegutsevate valikulise turustussüsteemi liikmete suhtes kehtestatud keeld kaasata internetimüüki nähtaval viisil kolmandaid ettevõtjaid piirab passiivset müüki lõppkasutajatele.
153. Selleks, et teha kindlaks, kas vaidlusalust lepingutingimust võib analüüsida nii, et selle eesmärk on piirata passiivset müüki lõppkasutajatele, tuleb eespool esitatud kaalutluste jätkuna kontrollida, kas selle tingimuse sisu, eesmärki ning majanduslikku ja õiguslikku konteksti arvestades võib nentida, et see oma olemuselt kahjustab passiivset müüki, see tähendab müüki, mis toimub üksikklientide omaalgatuslike taotluste tulemusena.
154. Ma arvan, et mitte miski Euroopa Kohtule esitatud toimikus ei võimalda järeldada, et seda tingimust peab niimoodi analüüsima.
155. Nagu eespool märgitud, ei keela vaidlusalune lepingutingimus vastupidi 13. oktoobri 2011. aasta kohtuotsuse Pierre Fabre Dermo-Cosmétique (C‑439/09, EU:C:2011:649) aluseks olnud kohtuasjas käsitletud lepingutingimusele kogu internetimüüki. See tingimus lubab nimelt seda turustuskanalit kasutada, juhul kui turustaja müüb asjaomaseid kaupu volitatud ettevõtja enda elektroonilise vaateakna kaudu või teeb seda kolmandal veebisaidil, kui seda ei ole väljastpoolt näha, ning järgib teatud hulka nõudeid, mille eesmärk on säilitada tootja kaubamärgi imago.
156. Neid kaalutlusi arvestades teen ettepaneku vastata neljandale eelotsuse küsimusele nii, et turul jaemüüjatena tegutsevate valikulise turustussüsteemi liikmete suhtes kehtestatud keeld kaasata internetimüüki nähtaval viisil kolmandaid ettevõtjaid ei piira määruse nr 330/2010 artikli 4 punkti c tähenduses passiivset müüki lõppkasutajatele.
Ettepanek
157. Eespool esitatud kaalutlusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Oberlandesgericht Frankfurt am Maini (Frankfurdi kõrgeim piirkondlik kohus, Saksamaa) esitatud küsimustele järgmiselt:
1. Valikulised turustussüsteemid, mis on suunatud luksus- ja prestiižikaupade turustamisele ja mille peamine eesmärk on säilitada nende kaupade „luksuslik imago“, kujutavad endast ELTL artikli 101 lõikega 1 kooskõlas olevat konkurentsielementi, kuivõrd edasimüüjad on valitud objektiivsete kvalitatiivsete kriteeriumide alusel, mis on kehtestatud kõikide jaoks ühetaoliselt ning mida kohaldatakse ilma diskrimineerimata kõikide potentsiaalsete edasimüüjate suhtes; asjaomase kauba laad, sealhulgas prestiižne imago nõuab valikulist turustamist, et säilitada selle kvaliteet ja tagada asjakohane kasutamine; ning kehtestatud kriteeriumid ei lähe kaugemale sellest, mis on vajalik.
2. Selleks, et kindlaks teha, kas lepingutingimus, mille kohaselt on valikulise turustusvõrgu volitatud turustajatel keelatud kaasata internetimüüki nähtaval viisil kolmandate poolte platvorme, on ELTL artikli 101 lõikega 1 kooskõlas või mitte, tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul uurida, kas see lepingutingimus sõltub kauba laadist, kas see on kehtestatud ühetaoliselt ja kohaldatav kõikide suhtes ühtemoodi ning kas see ei lähe kaugemale sellest, mis on vajalik.
3. Turul jaemüüjatena tegutsevate valikulise turustussüsteemi liikmete suhtes kehtestatud keeld kaasata internetimüüki nähtaval viisil kolmandaid ettevõtjaid ei ole jaemüüja kliendirühma piirang komisjoni 20. aprilli 2010. aasta määruse (EL) nr 330/2010 ELTL artikli 101 lõike 3 kohaldamise kohta teatavat liiki vertikaalsete kokkulepete ja kooskõlastatud tegevuse suhtes artikli 4 punkti b tähenduses.
4. Turul jaemüüjatena tegutsevate valikulise turustussüsteemi liikmete suhtes kehtestatud keeld kaasata internetimüüki nähtaval viisil kolmandaid ettevõtjaid ei piira määruse nr 330/2010 artikli 4 punkti c tähenduses passiivset müüki lõppkasutajatele.