EUROOPA KOHTU OTSUS (viies koda)
9. juuli 2020(*)
Eelotsusetaotlus – Autoriõigus ja sellega kaasnevad õigused – Interneti videoplatvorm – Filmi üleslaadimine õiguste omaja nõusolekuta – Intellektuaalomandi õiguse rikkumisega seotud hagi – Direktiiv 2004/48/EÜ – Artikkel 8 – Hageja õigus teabele – Artikli 8 lõike 2 punkt a – Mõiste „aadressid“ – E‑posti aadress, IP‑aadress ja telefoninumber – Välistamine
Kohtuasjas C‑264/19,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Bundesgerichtshofi (Saksamaa kõrgeim üldkohus) 21. veebruari 2019. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 29. märtsil 2019, menetluses
Constantin Film Verleih GmbH
versus
YouTube LLC,
Google Inc.,
EUROOPA KOHUS (viies koda),
koja president E. Regan, kohtunikud I. Jarukaitis, E. Juhász, M. Ilešič (ettekandja) ja C. Lycourgos,
kohtujurist: H. Saugmandsgaard Øe,
kohtusekretär: ametnik M. Krausenböck,
arvestades kirjalikku menetlust ja 12. veebruari 2020. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– Constantin Film Verleih GmbH, esindajad: Rechtsanwälte B. Frommer, R. Bisle ja M. Hügel,
– YouTube LLC ja Google Inc., esindajad: Rechtsanwälte J. Wimmers ja M. Barudi,
– Euroopa Komisjon, esindajad: G. Braun, T. Scharf, S. L. Kalėda ja H. Kranenborg,
olles 2. aprilli 2020. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/48/EÜ intellektuaalomandi õiguste jõustamise kohta (ELT 2004, L 157, lk 45; ELT eriväljaanne 17/02, lk 32) artikli 8 lõike 2 punkti a tõlgendamist.
2 Taotlus on esitatud Saksamaal asuva ja filmide levitamisega tegeleva äriühingu Constantin Film Verleih GmbH ning Ameerika Ühendriikides asuvate äriühingute YouTube LLC ja Google Inc. vahelises kohtuvaidluses, mis puudutab Constantin Film Verleih’ poolt neile kahele äriühingule esitatud nõuet edastada talle tema intellektuaalomandi õigusi rikkunud kasutajate e‑posti aadressid, IP‑aadressid ja telefoninumbrid.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
Direktiiv 2004/48
3 Direktiivi 2004/48 põhjendused 2, 10, 15 ja 32 on sõnastatud järgmiselt:
„(2) […] Samal ajal ei tohiks see pärssida sõnavabadust, vaba teabelevi või isikuandmete kaitset, sealhulgas Internetis.
[…]
(10) Käesoleva direktiivi eesmärk on ühtlustada liikmesriikide seadustikke, et tagada siseturul kõrge, võrdväärne ning ühetaoline kaitsetase.
[…]
(15) Käesolev direktiiv ei mõjuta […] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiivi 95/46/EÜ üksikisiku kaitse kohta seoses isikuandmete töötlemise ja nende andmete vaba liikumisega [(EÜT 1995, L 281, lk 31; ELT eriväljaanne 13/15, lk 355)] […].
[…]
(32) Käesolevas direktiivis austatakse põhiõigusi ja järgitakse iseäranis Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga tunnustatud põhimõtteid. Eelkõige püütakse käesoleva direktiiviga tagada nimetatud harta artikli 17 lõikes 2 sätestatud intellektuaalomandi õiguste täielik austamine.“
4 Direktiivi artiklis 1 „Objekt“ on kirjas, et see direktiiv „käsitleb intellektuaalomandi õiguste jõustamiseks vajalikke meetmeid, menetlusi ja õiguskaitsevahendeid“.
5 Direktiivi artikli 2 „Reguleerimisala“ lõikes 1 ja lõike 3 punktis a on ette nähtud:
„1. Ilma et see piiraks meetmete kohaldamist, mida kohaldatakse või võidakse kohaldada ühenduses või siseriiklikes õigusaktides kuni selleni, et need meetmed soosivad enam õiguste valdajaid, kehtivad käesolevas direktiivis sätestatud meetmed, menetlused ja õiguskaitsevahendid kooskõlas artikliga 3 mis tahes intellektuaalomandi õiguste rikkumise kohta, nagu on sätestatud ühenduse õigusaktides ja/või vastava liikmesriigi siseriiklikes õigusaktides.
[…]
3. Käesolev direktiiv ei mõjuta:
a) ühenduse sätteid intellektuaalomandi materiaalõiguse [ega] direktiivi 95/46[…] kohta“.
6 Direktiivi artiklis 8 „Õigus teabele“ on sätestatud:
„1. Liikmesriigid tagavad, et intellektuaalomandi õiguste rikkumise menetlemisel ning hageja õigustatud ja proportsionaalse nõude vastuseks võivad pädevad kohtuasutused nõuda, et teave intellektuaalomandi õiguste rikkumise päritolu ja kaupade või teenuste levitamisvõrgustiku kohta esitaks rikkuja ja/või kes tahes isik, kes:
a) on tabatud tema valduses oleva õigusi rikkuva kommertseesmärgil kasutatava kaubaga;
b) on tabatud kommertseesmärgil pakutavate õigusi rikkuvate teenuste kasutamiselt;
c) on tabatud õigusi rikkuvate teenuste kommertseesmärgil pakkumiselt
või
d) on teatatud punktides a, b või c viidatud isikute poolt kui osaline kaupade või teenuste tootmises, valmistamises või levitamises.
2. Lõikes 1 nimetatud meetmed hõlmavad vastavalt vajadusele:
a) tootjate, valmistajate, levitajate, tarnijate ja muude kaupade või teenuste varasemate valdajate ning ühtlasi kavandatavate jae- ja hulgimüüjate nimesid ja aadresse;
b) toodetud, valmistatud, vastu võetud, tarnitud või tellitud toodete koguseid ning ühtlasi kõnealuste toodete või teenuste eest makstud hindu.
3. Ilma et see piiraks lõigete 1 ja 2 kohaldamist, kohaldatakse muid õigusnorme, mis:
a) annavad õiguste valdajale õiguse saada täielikumat teavet;
b) reguleerivad teabe kasutamist tsiviil- või kriminaalmenetlustes vastavalt käesolevale artiklile;
c) reguleerivad vastutust teabeõiguse valesti kasutamise eest või
d) võimaldavad teabe jagamisest keeldumise eest lõikes 1 kirjeldatud isikut sundida tunnistama isiku enda või isiku lähedaste sugulaste osalust intellektuaalomandi õiguste rikkumises
või
e) reguleerivad konfidentsiaalsete teabeallikate kaitset ja isikuandmete töötlemist.“
Saksa õigus
7 9. septembri 1965. aasta autoriõigust ja sellega kaasnevaid õigusi käsitleva seaduse (Gesetz über Urheberrecht und verwandte Schutzrechte – Urheberrechtsgesetz (BGBl. 1965 I, lk 1273)) (edaspidi „UrhG“) põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni § 101 lõike 1 esimese lause kohaselt võib isik, kelle õigusi on rikutud, nõuda autoriõigust või muud selle seadusega kaitstud õigust kommertseesmärgil rikkunud isikult, et ta viivitamata edastaks teabe õigusi rikkuvate koopiate või muude toodete päritolu ja turustuskanali kohta.
8 Juhul kui tegemist on ilmselge rikkumisega, siis ilma et see piiraks UrhG § 101 lõike 1 kohaldamist, võib seda õigust teabele nimetatud seaduse § 101 lõike 2 esimese lause punkti 3 alusel kasutada ka isiku vastu, kes pakkus kommertseesmärgil teenuseid, mida kasutati õigusi rikkuvaks tegevuseks.
9 Isik, kes on kohustatud teabe edastama, peab UrhG § 101 lõike 3 punkti 1 alusel märkima koopiate või muude toodete tootjate, tarnijate ja teiste varasemate valdajate, teenuste kasutajate ning kavandatud jae- ja hulgimüüjate nimed ja aadressid.
10 22. juuni 2004. aasta telekommunikatsiooniseaduse (Telekommunikationsgesetz (BGBl. 2004 I, lk 1190) põhikohtuasja faktilistele asjaoludele kohaldatava redaktsiooni (edaspidi „TKG“) § 111 lõike 1 esimese lause punktide 2 ja 3 kohaselt kogutakse ja säilitatakse isikule telefoninumbri eraldamisel ühenduse valdaja nimi ja aadress ning juhul, kui tegemist on füüsilise isikuga, siis ka tema sünnikuupäev.
11 TKG § 111 lõike 1 kolmanda lause kohaselt peab ettemakstud teenuste korral nende andmete õigsust ka kontrollima.
12 TKG § 111 lõike 2 järgi ei ole andmete kontrollimine ja säilitamine kohustuslik juhul, kui tegemist on e-posti aadressi eraldamisega.
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
13 Constantin Film Verleih’le kuuluvad Saksamaal muu hulgas kinematograafiateoste „Parker“ ja „Scary Movie 5“ kasutamise ainuõigused.
14 2013. ja 2014. aastal laaditi need teosed üles veebisaidile www.youtube.com, mis on YouTube’i hallatav platvorm, mis võimaldab kasutajatel videoid avaldada, vaadata ja jagada (edaspidi „YouTube’i platvorm“). Nimetatud teoseid on seal vaadatud mitukümmend tuhat korda.
15 Constantin Film Verleih nõuab YouTube’ilt ja viimase emaettevõtjalt Google’ilt, et nad edastaksid talle kogu teabe iga kasutaja kohta, kes on neid teoseid üles laadinud (edaspidi „asjaomased kasutajad“).
16 Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib sellega seoses, et videote üleslaadimiseks YouTube’i platvormile peavad kasutajad kõigepealt end kasutajakonto abil Google’is registreerima, kusjuures kasutajakonto loomiseks on kasutajal vaja märkida ainult nimi, e‑posti aadress ja sünnikuupäev. Neid andmeid tavaliselt ei kontrollita ja kasutaja postiaadressi ei küsita. Selleks et avaldada YouTube’i platvormil video, mis on pikem kui 15 minutit, peab kasutaja siiski sisestama mobiilinumbri, et talle saaks saata aktiveerimiskoodi, mida on selliseks avaldamiseks vaja. Peale selle annavad YouTube’i platvormi kasutajad YouTube’i ja Google’i üldiste kasutamis- ja andmekaitsetingimuste kohaselt loa serverilogi, sealhulgas IP‑aadressi, kasutamise kuupäeva ja kellaaja ning erinevate päringute säilitamiseks ning nende andmete kontsernisiseseks kasutamiseks.
17 Pärast seda, kui kõik põhikohtuasja pooled kinnitasid, et asjaomaste kasutajate nimesid ja postiaadresse puudutav vaidlus on esimeses kohtuastmes formaalselt lahendatud, nõudis Constantin Film Verleih, kes oli saanud ainult fiktiivsed kasutajanimed, et YouTube’i ja Google’it kohustataks talle edastama täiendavat teavet.
18 See täiendav teave puudutab esiteks e‑posti aadresse, mobiilinumbreid ja IP‑aadresse, mida asjaomased kasutajad failide üleslaadimiseks kasutasid, koos üleslaadimise täpse kuupäeva ja kellaajaga, sealhulgas minutid, sekundid ja ajavöönd (st üleslaadimise aeg), ja teiseks IP‑aadresse, mida kasutajad viimati kasutasid oma Google’i kontole sisenemiseks, et YouTube’i platvormile juurde pääseda, samuti koos juurdepääsu täpse kuupäeva ja kellaajaga, sealhulgas minutid, sekundid ja ajavöönd (st kontole sisenemise aeg).
19 Landgericht Frankfurt am Main (Frankfurdi esimese astme kohus, Saksamaa) jättis 3. mai 2016. aasta otsusega Constantin Film Verleih’ hagi rahuldamata. Oberlandesgericht Frankfurt am Main (liidumaa kõrgeim üldkohus Frankfurdis, Saksamaa), kellele Constantin Film Verleih apellatsioonkaebuse esitas, seevastu rahuldas 22. augusti 2018. aasta otsusega viimase nõude osaliselt ning kohustas YouTube’i ja Google’it esitama asjaomaste kasutajate e‑posti aadressid, kuid jättis samas apellatsioonkaebuse ülejäänud osas rahuldamata.
20 Eelotsust taotlevale Bundesgerichtshofile (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus) esitatud kassatsioonkaebuses jääb Constantin Film Verleih oma nõuete juurde, paludes kohustada YouTube’i ja Google’it esitama talle ka asjaomaste kasutajate mobiilinumbrid ja IP‑aadressid. Vastukassatsioonkaebuses paluvad YouTube ja Google jätta Constantin Film Verleih’ nõude tervikuna rahuldamata, kaasa arvatud asjaomaste kasutajate e‑posti aadresside edastamise osas.
21 Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et nende kahe kassatsioonkaebuse lahendus sõltub direktiivi 2004/48 artikli 8 lõike 2 punkti a tõlgendusest ja täpsemalt vastusest küsimusele, kas Constantin Film Verleih’ nõutav täiendav teave kuulub mõiste „aadressid“ alla selle sätte tähenduses.
22 Neil asjaoludel otsustas Bundesgerichtshof (Saksamaa kõrgeim üldkohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas direktiivi [2004/48] artikli 8 lõike 2 punktis a nimetatud tootjate, valmistajate, levitajate, tarnijate ja kaupade või teenuste muude varasemate valdajate ning kavandatavate jae- ja hulgimüüjate aadressid, mille kohta on vastavalt vajadusele õigus nõuda teavet direktiivi [2004/48] artikli 8 lõike 1 alusel, hõlmavad ka
a) teenuste kasutajate e‑posti aadresse ja/või
b) teenuste kasutajate telefoninumbreid ja/või
c) IP‑aadresse, mida teenuste kasutajad kasutasid õigusi rikkuvate failide üleslaadimiseks, koos üleslaadimise täpse ajaga?
2. Juhul kui vastus esimese küsimuse punktile c on jaatav:
kas teave, mida tuleb anda vastavalt direktiivi [2004/48] artikli 8 lõike 2 punktile a, hõlmab ka IP‑aadressi, mida kasutaja, kes varem on õigusi rikkudes faile üles laadinud, viimati kasutas oma Google’i või YouTube’i kasutajakontole sisenemiseks, koos sisenemise täpse ajaga, olenemata sellest, kas sel viimasel korral rikuti [intellektuaalomandi] õigusi?“
Eelotsuse küsimuste analüüs
23 Esitatud küsimustega, mida tuleb käsitleda koos, küsib eelotsust taotlev kohus Euroopa Kohtult sisuliselt, kas direktiivi 2004/48 artikli 8 lõike 2 punkti a tuleb tõlgendada nii, et kasutaja puhul, kes on üles laadinud intellektuaalomandi õigust rikkuvad failid, hõlmab mõiste „aadressid“ tema e‑posti aadressi, telefoninumbrit, asjaomaste failide üleslaadimisel kasutatud IP‑aadressi ja viimati tema kasutajakontole sisenemiseks kasutatud IP‑aadressi.
24 Käesoleval juhul on selge, et äriühingud YouTube ja Google pakuvad kommertseesmärgil teenuseid, mida põhikohtuasja asjaomased kasutajad kasutasid intellektuaalomandit rikkuvate tegude tegemiseks: nad laadisid YouTube’i platvormile üles faile, mis sisaldasid kaitstud teoseid, ning tekitasid sellega Constantin Film Verleih’le kahju. Põhikohtuasi puudutab nende äriühingute keeldumist edastada Constantin Film Verleih’ nõutavat teavet nimetatud kasutajate kohta, täpsemalt nende e‑posti aadresse, telefoninumbreid ja IP‑aadresse, mida nad kasutasid nii asjaomaste failide üleslaadimise kui ka viimati oma Google’i/YouTube’i kontole sisenemise hetkel. Eelotsusetaotlusest selgub ja käesolevas asjas ei ole eitatud, et põhikohtuasja lahendus sõltub küsimusest, kas selline teave kuulub mõiste „aadressid“ alla direktiivi 2004/48 artikli 8 lõike 2 punkti a tähenduses.
25 Sellega seoses tuleb sissejuhatuseks märkida, et direktiivi 2004/48 artikli 8 lõike 1 punkti c sõnastusest ilmneb, et liikmesriigid peavad tagama, et intellektuaalomandi õiguste rikkumise menetlemisel ning vastuseks hageja põhjendatud ja proportsionaalsele nõudele võivad pädevad kohtud nõuda, et teavet intellektuaalomandi õiguste rikkumise päritolu ja kaupade või teenuste levitamisvõrgustiku kohta esitaks rikkuja ja/või kes tahes isik, kes on tabatud intellektuaalomandi õigusi rikkuvas tegevuses kasutatud teenuste kommertseesmärgil pakkumiselt.
26 Direktiivi 2004/48 artikli 8 lõike 2 punktis a on täpsustatud, et selle artikli lõikes 1 osutatud teave hõlmab olenevalt olukorrast tootjate, valmistajate, levitajate, tarnijate ja kaupade või teenuste muude varasemate valdajate ning ühtlasi kavandatavate jae- ja hulgimüüjate nimesid ja aadresse.
27 Sellest tuleneb, et direktiivi 2004/48 artikli 8 kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et pädevatel kohtutel oleks sellises olukorras, nagu on kõne all põhikohtuasjas, võimalik kohustada veebipõhise platvormi haldajat edastama selle artikli lõike 2 punktis a osutatud iga sellise isiku nime ja aadressi, kes on sellele platvormile ilma autoriõiguse omaja loata filmi üles laadinud.
28 Küsimuse kohta, kas mõiste „aadressid“ direktiivi 2004/48 artikli 8 lõike 2 punkti a tähenduses hõlmab ka nende isikute e‑posti aadresse, telefoninumbreid ja IP‑aadresse, tuleb tõdeda, et kuna see säte ei viita oma tähenduse ja ulatuse kindlaksmääramiseks sõnaselgelt liikmesriikide õigusele, on mõiste „aadressid“ liidu õiguse mõiste, mida tuleb üldjuhul tõlgendada kogu liidus autonoomselt ja ühetaoliselt (vt analoogia alusel 29. juuli 2019. aasta kohtuotsus Spiegel Online, C‑516/17, EU:C:2019:625, punkt 62 ja seal viidatud kohtupraktika).
29 Lisaks, kuna direktiiv 2004/48 ei sisalda selle mõiste määratlust, tuleb selle tähenduse ja ulatuse kindlaksmääramisel lähtuda selle harilikust tähendusest tavakeeles, võttes arvesse nii selle mõiste kasutamise konteksti kui ka selle õigusakti eesmärke, milles seda kasutatakse, ja vajaduse korral ka õigusakti kujunemislugu (vt selle kohta 29. juuli 2019. aasta kohtuotsus Spiegel Online, C‑516/17, EU:C:2019:625, punkt 65, ja 19. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Nederlands Uitgeversverbond ja Groep Algemene Uitgevers, C‑263/18, EU:C:2019:1111, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).
30 Mis esiteks puudutab sõna „aadress“ harilikku tähendust, siis tuleb tõdeda, nagu märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktides 30 ja 33, et tavakeeles tähendab see üksnes postiaadressi, st teatava isiku alalist või peamist elukohta. Sellest järeldub, et kui seda sõna kasutatakse ilma täiendava täpsustuseta, nii nagu direktiivi 2004/48 artikli 8 lõike 2 punktis a, ei hõlma see e‑posti aadressi, telefoninumbrit ega IP‑aadressi.
31 Teiseks, seda järeldust toetavad direktiivi 2004/48 vastuvõtmist ette valmistanud materjalid ja eelkõige Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. jaanuari 2003. aasta ettepanek võtta vastu direktiiv intellektuaalomandi õiguste jõustamise meetmete ja korra kohta (KOM(2003) 46 (lõplik)), Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 29. oktoobri 2003. aasta arvamus (ELT 2004, C 32, lk 15) ning Euroopa Parlamendi 5. detsembri 2003. aasta aruanne selle ettepaneku kohta (A5‑0468/2003). Nagu ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 37 esile tõi ja nagu kinnitas Euroopa Komisjon Euroopa Kohtus, ei sisaldu nendes nimelt vähimatki märget, mis jätaks mulje, et selle direktiivi artikli 8 lõike 2 punktis a kasutatud sõna „aadress“ tuleks mõista nii, et see ei tähenda mitte ainult postiaadressi, vaid ka asjaomaste isikute e‑posti aadressi, telefoninumbrit või IP‑aadressi.
32 Kolmandaks kinnitab sellist tõlgendust kõnealuse mõiste kasutamise kontekst.
33 Nimelt – ja nagu märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 35 – ilmneb muudest e‑posti aadressi või IP‑aadressi käsitlevatest liidu õigusaktidest, et üheski neist ei kasutata sõna „aadress“ ilma täiendava täpsustuseta, kui soovitakse tähistada telefoninumbrit, IP‑aadressi või e‑posti aadressi.
34 Neljandaks on käesoleva kohtuotsuse punktides 31–33 esitatud tõlgendus kooskõlas ka direktiivi 2004/48 artikliga 8 taotletava eesmärgiga, pidades silmas nimetatud direktiivi üldist eesmärki.
35 Siinkohal tuleb nentida, et on tõsi, et kõnealuse artikliga 8 ette nähtud õigusega teabele soovitakse asjaomases valdkonnas muuta kohaldatavaks ja konkreetsemaks harta artikliga 47 tagatud õigus tõhusale õiguskaitsevahendile ning seeläbi hoolitseda selle eest, et oleks võimalik tõhusalt teostada omandipõhiõigust, mis hõlmab harta artikli 17 lõikega 2 kaitstavat intellektuaalomandi õigust (16. juuli 2015. aasta kohtuotsus Coty Germany, C‑580/13, EU:C:2015:485, punkt 29), andes intellektuaalomandi õiguse omajale võimaluse teha kindlaks isik, kes vastavat õigust rikub, ning võtta vajalikud meetmed selle õiguse kaitsmiseks (vt selle kohta 18. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus NEW WAVE CZ, C‑427/15, EU:C:2017:18, punkt 25).
36 Sellegipoolest tegi liidu seadusandja direktiivi 2004/48 vastuvõtmisel valiku ühtlustada intellektuaalomandi õiguste järgimist üldiselt vaid minimaalselt (vt selle kohta 9. juuni 2016. aasta kohtuotsus Hansson, C‑481/14, EU:C:2016:419, punkt 36). Seega piirdub ühtlustamine direktiivi 2004/48 artikli 8 lõikes 2 vaid täpselt määratletud teabega.
37 Peale selle tuleb märkida, et direktiivi 2004/48 eesmärk on luua õiglane tasakaal ühelt poolt õiguste omajatel nende intellektuaalomandi kaitse vastu oleva huvi, mis on tagatud põhiõiguste harta artikli 17 lõikega 2, ja teiselt poolt kaitstud objektide kasutajatel olevate huvide ja põhiõiguste ning üldise huvi kaitse vahel (vt analoogia alusel 29. juuli 2019. aasta kohtuotsus Funke Medien NRW, C‑469/17, EU:C:2019:623, punkt 57; 29. juuli 2019. aasta kohtuotsus Pelham jt, C‑476/17, EU:C:2019:624, punkt 32, ja 29. juuli 2019. aasta kohtuotsus Spiegel Online, C‑516/17, EU:C:2019:625, punkt 42).
38 Konkreetsemalt seoses direktiivi 2004/48 artikliga 8 on Euroopa Kohtul juba olnud võimalus täpsustada, et nimetatud sättega püütakse ühtaegu tagada eri õigusi, eelkõige õiguste omaja õigust teabele ja kasutajate õigust isikuandmete kaitsele (vt selle kohta 16. juuli 2015. aasta kohtuotsus Coty Germany, C‑580/13, EU:C:2015:485, punkt 28).
39 Viimaks olgu täpsustatud, et kuigi eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et direktiivi 2004/48 artikli 8 lõike 2 punkti a kohaselt ei ole liikmesriikidel kohustust näha pädevatele kohtutele ette võimalust nõuda intellektuaalomandi õiguse rikkumist puudutavas menetluses selles sättes osutatud isikute e‑posti aadressi, telefoninumbri või IP‑aadressi edastamist, ei muuda see tõsiasja, et liikmesriikidel on õigus seda teha. Juba selle direktiivi artikli 8 lõike 3 punkti a sõnastusest tuleneb nimelt, et liidu seadusandja on liikmesriikidele sõnaselgelt ette näinud võimaluse anda intellektuaalomandi õiguste omajatele õigus saada täielikumat teavet, tingimusel et seejuures tagatakse õiglane tasakaal erinevate asjasse puutuvate põhiõiguste vahel ja liidu õiguse teiste üldpõhimõtete, sealhulgas proportsionaalsuse põhimõtte austamine (vt selle kohta 19. veebruari 2009. aasta kohtumäärus LSG-Gesellschaft zur Wahrnehmung von Leistungsschutzrechten, C‑557/07, EU:C:2009:107, punkt 29, ja 19. aprilli 2012. aasta kohtuotsus Bonnier Audio jt, C‑461/10, EU:C:2012:219, punkt 55).
40 Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimustele vastata, et direktiivi 2004/48 artikli 8 lõike 2 punkti a tuleb tõlgendada nii, et kasutaja puhul, kes on üles laadinud intellektuaalomandi õigust rikkuvad failid, ei hõlma selles sättes kasutatud mõiste „aadressid“ tema e‑posti aadressi, telefoninumbrit, nende failide üleslaadimisel kasutatud IP‑aadressi ega viimati tema kasutajakontole sisenemiseks kasutatud IP‑aadressi.
Kohtukulud
41 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab:
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/48/EÜ intellektuaalomandi õiguste jõustamise kohta artikli 8 lõike 2 punkti a tuleb tõlgendada nii, et kasutaja puhul, kes on üles laadinud intellektuaalomandi õigust rikkuvad failid, ei hõlma selles sättes kasutatud mõiste „aadressid“ tema e‑posti aadressi, telefoninumbrit, nende failide üleslaadimisel kasutatud IP‑aadressi ega viimati tema kasutajakontole sisenemiseks kasutatud IP‑aadressi.
Allkirjad