KOHTUJURISTI ETTEPANEK
MACIEJ SZPUNAR
esitatud 6. novembril 2018(1)
Kohtuasi C‑492/18 PPU
Openbaar Ministerie
versus
TC
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud rechtbank Amsterdam (Amsterdami esimese astme kohus, Madalmaad))
Eelotsusetaotlus – Eelotsuse kiirmenetlus – Politseikoostöö ja õigusalane koostöö kriminaalasjades – Raamotsus 2002/584/JSK – Euroopa vahistamismäärus – Üleandmisotsus – Artikkel 17 – Tagaotsitava õigused – Euroopa Liidu põhiõiguste harta – Artikkel 6 – Õigus vabadusele
I. Sissejuhatus
1. Käesolev eelotsusetaotlus esitati seonduvalt ühe Suurbritannia ja Põhja-Iirimaa Ühendkuningriigi õigusasutuse poolt TC suhtes kriminaalmenetluse raames kohtu alla andmise eesmärgil tehtud Euroopa vahistamismääruse täitmisega Madalmaades.
2. Pärast TC vahistamist Madalmaades esitati Euroopa Kohtule kohtuasjas RO(2) eelotsusetaotlus, mis puudutas seda, kuidas mõjutab Ühendkuningriigi asutuste tehtud Euroopa vahistamismääruste täitmist selle liikmesriigi poolt ELL artikli 50 lõike 2 alusel esitatud teade kavatsusest Euroopa Liidust välja astuda. Käesolevas asjas eelotsusetaotluse esitanud kohus peatas menetluse kuni kohtuotsuse kuulutamiseni kohtuasjas RO, mis tõi kaasa selle, et TC-d peeti vahi all kauem kui 90 päeva.
3. Vastavalt sättele, millega raamotsus 2002/584/JSK(3) Madalmaade õigusesse üle võeti, tuleb Euroopa vahistamismääruse alusel tagaotsitav vahi alt vabastada 90 päeva möödumisel tema vahistamisest arvates. Madalmaade kohtud leiavad aga, et sellise isiku vahi all pidamiseks saab selle tähtaja kulgemise peatada.
4. Selles olukorras küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult, kas TC vahi all pidamine on kooskõlas Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikliga 6.
II. Õiguslik raamistik
A. Liidu õigus
5. Raamotsuse artikli 1 lõike 3 kohaselt ei mõjuta see „kohustust austada põhiõigusi ja õiguse üldpõhimõtteid, mis on kirja pandud Euroopa Liidu lepingu artiklis 6“.
6. Raamotsuse artiklis 12 „Isiku vahi all pidamine“ on sätestatud:
„Kui isik võetakse vahi alla Euroopa vahistamismääruse alusel, teeb vahistamismäärust täitev õigusasutus otsuse, kas tagaotsitav peaks jääma vahi alla vastavalt vahistamismäärust täitva liikmesriigi õigusele. Isiku võib igal ajal vabastada kooskõlas vahistamismäärust täitva liikmesriigi siseriikliku õigusega, eeldusel et nimetatud liikmesriigi pädev asutus võtab kõik meetmed, mida ta peab vajalikuks, et vältida isiku põgenemist.“
7. Raamotsuse artikli 17 lõigetes 1, 3–5 ja 7 on sätestatud:
„1. Euroopa vahistamismäärust menetletakse ja see täidetakse viivitamatult.
[…]
3. Muudel juhtudel tuleks lõplik otsus Euroopa vahistamismääruse täitmise kohta teha 60 päeva jooksul pärast tagaotsitava vahistamist.
4. Kui erijuhtudel ei ole Euroopa vahistamismäärust võimalik täita lõikes 2 või 3 kehtestatud tähtaja jooksul, teavitab vahistamismäärust täitev õigusasutus sellest viivitamata vahistamismääruse teinud õigusasutusele ja esitab viivituse põhjused. Sel juhul võib seda tähtaega veel 30 päeva võrra pikendada.
5. Vahistamismäärust täitev õigusasutus tagab kuni lõpliku otsuse tegemiseni Euroopa vahistamismääruse osas, et oleksid jätkuvalt täidetud materiaalsed tingimused isiku üleandmiseks.
[…]
7. Kui liikmesriik ei suuda erandlikel asjaoludel järgida käesolevas artiklis sätestatud tähtaegu, teatab ta sellest Eurojustile ja esitab viivituse põhjused. Lisaks sellele teatab liikmesriik, kes on pidevalt kogenud teise liikmesriigi poolseid viivitusi Euroopa vahistamismääruste täitmisel, sellest nõukogule, et hinnata liikmesriikide tasandil käesoleva raamotsuse rakendamist.“
B. Madalmaade õigus
8. Raamotsus võeti Madalmaade õigusesse üle üleandmisseadusega (Overleveringswet (Stb. 2004, nr 195), edaspidi „OLW“). OLW artikli 22 lõigetes 1, 3 ja 4 on sätestatud:
„1. Kohus peab üleandmise kohta otsuse tegema hiljemalt 60 päeva jooksul pärast artiklis 21 osutatud tagaotsitava vahistamist.
[…]
3. Kohus võib erandjuhtudel 60-päevast tähtaega pikendada maksimaalselt 30 päeva võrra, põhjendades seda vahistamismääruse teinud õigusasutusele.
4. Kui kohus ei ole lõikes 3 sätestatud tähtaja jooksul otsust teinud, võib ta seda tähtaega uuesti pikendada määramata ajaks, juhul kui tagaotsitav koos tingimuste täitmise kohustusele allutamisega ajutiselt vabastatakse ning vahistamismääruse teinud õigusasutusele sellest teatatakse.“
9. OLW artiklis 64 on sätestatud:
„1. Kui käesoleva seaduse alusel võib või tuleb teha otsus võtta isikult vabadus, võib määrata, allutades isiku kohustusele täita teatud tingimusi, et vabaduse võtmine lükatakse edasi või peatatakse kuni kohus kuulutab otsuse, millega annab loa isiku üleandmiseks. Määratavate tingimuste eesmärk on üksnes põgenemise tõkestamine.
2. Lõike 1 alusel kohtu või eeluurimiskohtuniku tehtud määruse suhtes kohaldatakse mutatis mutandis kriminaalmenetluse seadustiku artiklit 80, välja arvatud selle lõiget 2, ning artikleid 81–88.“
10. OLW artikli 64 lõike 2 alusel kohaldamisele kuuluva Madalmaade kriminaalmenetluse seadustiku (Wetboek van Strafvordering) artikli 84 lõike 1 esimese lause kohaselt võib prokuratuuri määrusega tagaotsitava vahistada, kui ta rikub mõnda talle üleandmisvahistuse peatamisel kehtestatud tingimust või kui tuvastatud asjaoludest järeldub põgenemisoht.
III. Asjaolud ja menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus
11. Üks Ühendkuningriigi õigusasutus tegi 12. juunil 2017 Euroopa vahistamismääruse eesmärgiga anda kriminaalmenetluses kohtu alla Hispaanias elav Ühendkuningriigi kodanik TC, keda kahtlustati kangete narkootikumide importimisest, turustamisest ja müümisest osavõtus.
12. TC vahistati 4. aprillil 2018 Madalmaades. Sellest kuupäevast hakkas kulgema OLW artikli 22 lõikes 1 ja raamotsuse artikli 17 lõikes 3 sätestatud 60‑päevane tähtaeg Euroopa vahistamismääruse täitmist puudutava otsuse tegemiseks.
13. Eelotsusetaotluse esitanud kohus pikendas 31. mail 2018 Euroopa vahistamismääruse täitmist puudutava otsuse tegemise tähtaega 30 päeva võrra.
14. Eelotsusetaotluse esitanud kohus peatas 14. juuni 2018. aasta otsusega menetluse kuni kohtuotsuse kuulutamiseni kohtusjas RO(4). Samuti andis eelotsusetaotluse esitanud kohus loa Euroopa vahistamismääruse täitmist puudutava otsuse tegemise tähtaja kulgemise peatamiseks, nii et TC jäeti vahi alla.
15. TC kaitsja esitas 27. juunil 2018 eelotsusetaotluse esitanud kohtule OLW artikli 22 lõike 4 alusel taotluse vabastada TC alates 4. juulist 2018 ehk pärast 90‑päevast vahi all viibimist. OLW artikli 22 lõike 4 kohaselt peab eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa vahistamismääruse täitmise kohta lõpliku otsuse tegemiseks ette nähtud 90-päevase tähtaja lõppemisel põhimõtteliselt tagaotsitava üleandmisvahistusest vabastama.
16. Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab esiteks, et raamotsuse ülevõtmisel lähtus Madalmaade seadusandja eeldusest, et raamotsuse kohaselt ei jää tagaotsitav pärast 90-päevase tähtaja lõppemist üleandmise tagamiseks vahi alla. Kohtuotsusest Lanigan(5) tuleneb aga, et raamotsuses ei ole sätestatud üldist ja vääramatut kohustust 90-päevase tähtaja lõppemisel isik (ajutiselt) vabastada, kui Euroopa vahistamismääruse täitmismenetlus on läbi viidud piisava hoolsusega ja kui vahi all viibimise kestus ei ole ülemäära pikk(6).
17. Teiseks leiab rechtbank Amsterdam (Amsterdami esimese astme kohus, Madalmaad), et OLW artikli 22 lõige 4 ei arvesta piisavalt liidu esmase õiguse sätete kohaselt eelotsusetaotluse esitanud kohtul lasuvate kohustustega.
18. Täpsemalt märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et esiteks peab ta eelotsuse küsimusega pöörduma Euroopa Kohtu poole, kui sellele küsimusele antav vastus on vajalik Euroopa vahistamismääruse täitmise kohta otsuse tegemiseks, teiseks peab ta ootama vastust teiste liikmesriikide õigusasutuste poolt esitatud küsimustele, kui mõne muu kohtu esitatud küsimusele antav vastus on vajalik tema otsuse tegemiseks, ning viimaks peab ta kohtuotsuse Aranyosi ja Căldăraru(7) kohaselt üleandmist puudutava otsuse tegemise edasi lükkama, kui tagaotsitavat ähvardab vahistamismääruse teinud liikmesriigis tegelik ebainimliku või alandava kohtlemise oht.
19. Sellega seoses täpsustab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Euroopa Kohtu kohtupraktika kohaselt käsitatakse ülalnimetatud kohustusi kaasa toovaid asjaolusid raamotsuse artikli 17 lõike 7 tähenduses „erandlike asjaoludena“, mille tõttu ei saa vahistamismäärust täitev liikmesriik 90‑päevast tähtaega järgida(8).
20. Teiseks märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et on tuvastanud mitu põhjust, miks esineb tema arvates oht, et TC pärast vabastamist põgeneb. Neil asjaoludel leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et tal ei ole võimalik TC-d vabastada ja samas tagada, et materiaalsed tingimused isiku üleandmiseks oleksid raamotsuse artikli 17 lõike 5 tähenduses jätkuvalt täidetud.
21. Eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutab, et lahendamaks liikmesriigi kohtul lasuvate kohustuste ja OLW artikli 22 lõike 4 sõnastuse vahelist vastuolu, on ta oma varasemates otsustes leidnud sellele sättele tõlgenduse, mis on tema hinnangul raamotsusega kooskõlas. Selle tõlgenduse kohaselt peatab ta mõne käesoleva ettepaneku punktis 18 nimetatud kohustuse kaasa toova asjaolu esinemise korral Euroopa vahistamismääruse täitmist puudutava otsuse tegemise tähtaja kulgemise. Ajal, mil tähtaja kulgemine on peatatud, ei pea ta tagaotsitavat ajutiselt vabastama, kuivõrd 90-päevane tähtaeg ei kulge ega saa seega ka lõppeda. Selle tõlgendusega ei ole vastuolus isiku ajutine vabastamine iseäranis siis, kui tema vahi all viibimise kestus on olnud ülemäära pikk. Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab siiski, et käesoleval juhul ei ole TC üleandmisvahistuses pidamise aeg olnud ülemäära pikk.
22. Eelotsusetaotluse esitanud kohus toob siiski välja, et kõnealuseid asju apellatsiooni korras läbi vaatav Gerechtshof Amsterdam (Amsterdami apellatsioonikohus, Madalmaad) on oma varasemates otsustes seevastu leidnud, et eelmises punktis välja pakutud moel OLW artikli 22 lõiget 4 tõlgendada ei saa. Eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitab, et otsustamaks, kas Euroopa vahistamismääruse täitmist puudutava otsuse tegemise tähtaegade kulgemine tuleb peatada, kaalub Gerechtshof Amsterdam (Amsterdami apellatsioonikohus, Madalmaad) õiguskindluse põhimõttest lähtudes ühelt poolt huvi liidu õiguskorra kaitse ning teisalt huvi liikmesriigi õiguse kaitse vastu.
23. Eelotsusetaotlusest nähtub aga, et senini on nende huvide kaalumine alati viinud samasuguse tulemuseni, milleni viiks eelotsusetaotluse esitanud kohtu tõlgendus. Igal juhul on eelotsusetaotluse esitanud kohus oma otsustes jätkuvalt kohaldanud oma varasemast praktikast tulenevat tõlgendust.
IV. Euroopa Kohtule esitatud eelotsuse küsimus
24. Selles olukorras esitas rechtbank Amsterdam (Amsterdami esimese astme kohus, Madalmaad) 27. juuli 2018. aasta otsusega, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse samal päeval, Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas tagaotsitava, kelle puhul esineb põgenemisoht, üleandmisvahistuses pidamine kauem kui 90 päeva alates selle isiku vahistamisest on vastuolus [harta] artikliga 6, kui:
– vahistamismäärust täitev liikmesriik on raamotsuse [2002/584] artikli 17 üle võtnud nii, et tagaotsitava üleandmisvahistus tuleb alati peatada kohe, kui Euroopa vahistamismääruse täitmise kohta lõpliku otsuse tegemiseks antud 90‑päevane tähtaeg on möödas, ja kui
– selle liikmesriigi õigusasutused on tõlgendanud liikmesriigi õigusakte nii, et otsuse tegemise tähtaeg peatatakse kohe, kui vahistamismäärust täitev õigusasutus otsustab esitada Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse või oodata ära vastuse teise vahistamismäärust täitva õigusasutuse esitatud eelotsusetaotlusele või lükata üleandmise kohta otsuse tegemine edasi, kuna vahistamismääruse teinud liikmesriigis esineb ebainimlike või alandavate tingimuste tegelik oht?“
V. Menetlus Euroopa Kohtus
25. Kuna TC on vahi all ning eelotsusetaotlus puudutab Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) kolmanda osa V jaotise reguleerimisalasse kuuluvaid küsimusi, siis taotles eelotsusetaotluse esitanud kohus sama otsusega Euroopa Kohtult käesoleva eelotsusetaotluse lahendamist Euroopa Kohtu kodukorra artiklis 107 sätestatud eelotsuse kiirmenetluses.
26. Euroopa Kohus otsustas 9. augusti 2018. aasta otsusega selle taotluse rahuldada.
27. Põhikohtuasja pooled, Madalmaade valitsus ja Euroopa Komisjon, esitasid oma kirjalikud seisukohad. Nimetatud pooled, samuti Madalmaade, Tšehhi Vabariigi, Iirimaa ja Itaalia valitsus ning komisjon esitasid ka oma suulised seisukohad kohtuistungil, mis toimus 4. oktoobril 2018.
28. Vahepeal, 19. septembril 2018, tegi Euroopa Kohus kohtuotsuse kohtuasjas RO (C‑327/18 PPU), mida oodates oli põhikohtuasja menetlus 14. juunil 2018 peatatud. Selles kohtuotsuses leidis Euroopa Kohus sisuliselt, et vahistamismäärust täitev liikmesriik ei saa keelduda Euroopa vahistamismääruse täitmisest kuni vahistamismääruse teinud liikmesriik kuulub Euroopa Liitu.
29. Vastuseks Euroopa Kohtu küsimusele teatas eelotsusetaotluse esitanud kohus 26. septembril 2018, et kõnealust Euroopa vahistamismäärust ei ole veel täidetud ning et TC on endiselt vahi all. Niisiis oli TC kohtuistungi toimumise päevaks olnud vahi all juba üle 6 kuu.
VI. Analüüs
30. Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib eelotsuse küsimusega sisuliselt teada saada, kas Euroopa vahistamismääruse alusel tagaotsitava vahi all pidamine kauem kui 90 päeva alates tema vahistamisest, on käsitatav õiguse vabaduse sellise piiramisena, mille puhul on täidetud harta artiklist 6 ja artikli 52 lõikest 1 tulenev seadusliku aluse olemasolu nõue, kui see piirang põhineb liikmesriigi õigusnormile, millega selline vahi all hoidmine vastuolus on, antud mitmel erineval kohtupraktikast tuleneval tõlgendusel.
31. Eelotsusetaotluses on püstitatud ka mõned küsimused, mis eelotsuse küsimuses ei kajastu. Need puudutavad seda, kas juhul kui Euroopa Kohus vastab eelotsuseküsimusele nii, et isiku vahi alla jätmine on hartaga vastuolus, peab eelotsusetaotluse esitanud kohus OLW artikli 22 lõike 4 kohaldamata jätma. Need küsimused puudutavad minu hinnangul liikmesriigi kohtu kohustust jätta liidu õigusega vastuolus olevad liikmesriigi õiguse sätted kohaldamata, kui kohus ei saa liidu õigusega kooskõlas olevat tulemust tagada nende sätete tõlgendamisega kohtupraktikas.
32. Käesolevas ettepanekus teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata eelotsuse küsimusele nii, et sellistel asjaoludel nagu käesoleval juhul, on hartaga vastuolus isiku vahi all pidamine kauem kui 90 päeva alates tema vahistamisest. Konkreetsemalt leian, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu ja Gerechtshof Amsterdami (Amsterdami apellatsioonikohus, Madalmaad) tõlgendused ei vasta seadusliku aluse olemasolu nõudele harta artikli 52 lõike 1 tähenduses.
33. Pidades silmas minu ettepanekut selle kohta, kuidas vastata eelotsuse küsimusele selle sõnastust arvestades, tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarviliku vastuse andmiseks lahendada ka õiguslik probleem, mis seondub liikmesriigi kohtul lasuva kohustusega jätta kohaldamata liidu õigusega vastuolus olevad liikmesriigi õiguse sätted. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt sellega seonduvalt tõstatatud küsimused on aga põhjendatud eeldusel, et selline liikmesriigi õiguse säte, nagu seda on OLW artikli 22 lõige 4, on raamotsusega loodud süsteemiga kokkusobimatu.
34. Analüüsin seega esiteks küsimust, kas seadusliku aluse olemasolu nõue on täidetud, kui vahistamismäärust täitvad õigusasutused soovivad kohtupraktika teel kehtestada piiranguid õigusele vabadusele. Teiseks uurin, kas säte, mille kohaselt tuleb Euroopa vahistamismääruse alusel tagaotsitav vahistamisele järgneva 90-päevase tähtaja lõppemisel igal juhul vabastada, on raamotsusega kooskõlas. Eitava vastuse korral sellele küsimusele käsitlen kolmandaks küsimusi, mis seonduvad kohustusega jätta kohaldamata säte, millega raamotsus liikmesriigi õigusesse üle võetud on.
A. Seadusliku aluse olemasolu nõue
35. Harta artikli 52 lõiget 1 ei ole eelotsusetaotluses tõepoolest sõnaselgelt mainitud. Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib Euroopa Kohtult, kas taotluses kirjeldatud kohtupraktikast tulenevad tõlgendused on kooskõlas harta artikliga 6 ning viitab sellega seoses mitmel korral õiguskindluse põhimõttele.
36. Leian siiski esiteks, et isikult vabaduse võtmine on käsitatav harta artiklis 6 nimetatud õiguse teostamise piiranguna. Selline piirang on nimetatud sättega vastuolus, kui see ei vasta harta artikli 52 lõikes 1 sätestatud nõuetele(9). Teiseks nõuab õiguskindluse põhimõte iseäranis seda, et õigusnormid oleksid selged ja täpsed ning nende tagajärjed ettenähtavad, eriti juhtudel, kui need võivad üksikisikutele kaasa tuua soovimatuid tagajärgi(10). Nagu ma käesoleva ettepaneku punktides 39–52 näitan, peavad samasugused tingimused täidetud olema seonduvalt seadusliku aluse olemasolu nõudega harta artikli 52 lõike 1 tähenduses. Neil põhjustel saab asuda seisukohale, et hartaga tagatud õiguste ja vabaduste piiramise kontekstis peegeldub selles nõudes õiguskindluse põhimõte.
37. Need, kes toetavad vastust, mille kohaselt on Madalmaade kohtute tõlgendused hartaga vastuolus, see tähendab TC, Madalmaade ja Itaalia valitsus ning komisjon, kahtlevad selles, et Madalmaade õiguses on seaduslik alus, mis lubab isikut vahi all pidada kauem kui 90 päeva alates tema vahistamisest. Iirimaa valitsus leiab seevastu, et liikmesriigi õigusnormile liikmesriigi kohtupraktikas antud tõlgendus saab olla selliseks seaduslikuks aluseks juhul, kui teatud tingimused on täidetud(11).
38. Leian niisiis, et käesoleva kohtuasja kontekstis tuleb vastata küsimusele, kas harta artikli 52 lõikes 1 sätestatud seadusliku aluse olemasolu nõue on täidetud, kui kohtupraktikas kohaldatakse selliseid tõlgendusi nagu need, mida on kirjeldatud eelotsusetaotluses.
1. Mõiste „seadus“ tunnuste määratlemine harta artikli 52 lõike 1 tähenduses
39. Arvamuses 1/15(12) ei nõustunud Euroopa Kohus Euroopa Parlamendi seisukohaga, et mõiste „seadus“, mida kasutatakse iseäranis harta artikli 52 lõikes 1, on samatähenduslik ELTLis kasutatud mõistega „seadusandlik akt“(13). Euroopa Kohus leidis, et „käesolevas menetluses [ei ole] sugugi väidetud, et kavandatav leping ei vasta kättesaadavuse ja etteaimatavuse nõuetele, mis on vajalikud, et selles sisalduvaid riiveid saaks pidada harta artikli 52 lõike 1 tähenduses seaduses ette nähtud riiveteks“(14). Niisiis võib arvamusest 1/15(15) järeldada, et seadusliku aluse olemasolu nõude täitmiseks vajalikud tingimused ei seondu mitte piirangu allika formaalsete tunnustega, vaid pigem selle kättesaadavuse ja ettenähtavusega seotud materiaalsete tunnustega. Niisiis võiks küsida, kas teatud juhtudel võib neile materiaalsetele tunnustele vastav kohtupraktika olla käsitatav hartaga tagatud õiguse piiramise seadusliku alusena.
40. Tuleb siiski täpsustada, et kohtuotsuses Knauf Gips vs. komisjon(16), millega tühistati osaliselt Üldkohtu otsus, leidis Euroopa Kohus, et kui selleks ei ole õiguslikku alust otseselt ette nähtud, on piirangud, mis piiravad harta artikliga 47 tagatud õigust tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele, vastuolus eeskätt seaduslikkuse aluspõhimõttega. Euroopa Kohus tuletas sellega seoses meelde, et harta artikli 52 lõike 1 kohaselt tohib hartaga tunnustatud õiguste ja vabaduste teostamist piirata ainult seadusega.
41. Märgin, et kohtuotsuses Knauf Gips vs. komisjon(17) põhjendas Üldkohus Euroopa Kohtu kriitika alla sattunud piirangut kohtuotsusega Akzo Nobel vs. komisjon(18). Tegemist oli seega kohtupraktikast tuleneva lahendusega. Seetõttu leian, et Euroopa Kohtu viide, et „ei [olnud] õiguslikku alust“ tähendab, et sellistel asjaoludel nagu käesolevas asjas, ei saa kohtupraktikat käsitada hartaga tagatud õiguse piirangu õigustamiseks kohase alusena.
42. Kohtuotsuses Knauf Gips vs. komisjon(19) valitud lahendust ei saa loomulikult mõista nii, nagu see tähendaks üldiselt, et kohtupraktikat ei saa ühelgi juhul käsitada piirangu alusena harta artikli 52 lõike 1 tähenduses. Siiski tuuakse selles kohtuotsuses välja teatud eripärad, mis seonduvad põhiõiguste piirangute kehtestamisega läbi kohtupraktika.
43. Antud juhul oli tegemist üksikjuhtumi pinnalt tekkinud kohtupraktikaga. Liiati ei olnud kohtuotsus Akzo Nobel vs. komisjon(20), millele Üldkohus Euroopa Kohtu kriitika alla sattunud seisukohta võttes tugines, läbinud Euroopa Kohtu kontrolli, sest apellant loobus selle kohtuotsuse peale esitatud apellatsioonkaebusest(21). Niisiis ei saa järeldada, et kohtuotsuses Knauf Gips vs. komisjon(22) välistas Euroopa Kohus võimaluse, et piirangu seadusliku alusena harta artikli 52 lõike 1 tähenduses võiks olla käsitatav kohtupraktika, kui see on kättesaadav ja ettenähtav ja kui tegu ei ole üksikjuhtumi pinnalt tekkinud kohtupraktikaga, mida kõrgemad kohtuastmed heaks kiitnud ei ole.
44. Mulle näib, et seda tõlgendust jagavad mõned kohtujuristid, kes on juba selles küsimuses avaldanud seisukohta, et hartaga tagatud õiguste piirangu aluseks võib teatud juhtudel olla väljakujunenud kohtupraktika, mida madalama astme kohtud järgivad(23). Madalama astme kohtute poolt kohtupraktika tunnustamise rõhutamine näib siiski viitavat sellele, et see kohtupraktika peab pärinema kõrgematest kohtuastmetest või peab olema saanud vähemalt viimaste kinnituse.
45. Samamoodi näib, et Euroopa Inimõiguste Kohus (edaspidi „EIK“) ei välista seda, et Roomas 4. novembril 1950. aastal allkirjastatud inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooniga (edaspidi „EIÕK“) tagatud vabaduse piirang võiks tuleneda kättesaadavast ja ettenähtavast kohtupraktikast, kui tegu on kohtupraktikaga, mida iseloomustab teatud stabiilsus ja mida madalama astme kohtud järgivad(24).
46. Eelneva valguses leian, et kohtupraktika võib seadusliku aluse olemasolu nõude täita tingimusel, et see on esiteks kättesaadav ja ettenähtav (üldnõuded) ning teiseks, et see on väljakujunenud ning seda ei seata süstemaatiliselt kahtluse alla (erinõuded).
2. Kas õiguse vabadusele piiramise, mis seisneb isiku vahi all pidamises, puhul on seadusliku aluse olemasolu nõude täidetud, kui piiramine põhineb kohtupraktikal?
47. Käesoleva kohtuasja eripära seisneb selles, et vahistamismäärust täitvad Madalmaade õigusasutused on välja arendanud kohtupraktikal põhinevad tõlgendused, millega nad püüavad kehtestada piiranguid õigusele vabadusele, mis läheb vastuollu sellega, mis on sätestatud seaduses selle sõna parlamentaarses tähenduses.
48. Seonduvalt õiguse vabadusele piiramisega, mis seisneb isiku vahi all pidamises, on EIK leidnud, et EIÕK artiklis 5 sätestatud nõuet, mille kohaselt peab vabaduse võtmine toimuma „seaduses kindlaksmääratud korras“ tuleb mõista selliselt, et piirangu seaduslik alus peab olema piisavalt kättesaadav, täpne ja ettenähtav, et see pakuks üksikisikule kohast kaitset omavoli vastu(25).
49. Samade kriteeriumide alusel märkis Euroopa Kohus kohtuotsuses Al Chodor(26), et kinnipidamine tuleb tunnistada ebaseaduslikuks, kui kinnipidamise aluseks oleva ohu, et asjaomane isik võib põgeneda, hindamise objektiivsed kriteeriumid tulenevad väljakujunenud kohtupraktikast, mis on heaks kiitnud politsei väljakujunenud halduspraktika, ega ole kindlaks määratud üldkohaldatavates sätetes(27). Teisalt pakub üldkohaldatavate sätete vastuvõtmine vajalikke tagatisi, kuna sellised sätted piiritlevad siduvalt ja etteaimatavalt nende asutuste kaalutlusruumi asjaolude hindamisel igal konkreetsel juhtumil. Lisaks võimaldavad siduvas sättes kindlaks määratud kriteeriumid kõige paremini nende asutuste kaalutlusõiguse väliskontrolli, et kaitsta taotlejaid meelevaldsete vabaduse võtmiste eest(28).
50. On tõsi, et kohtuotsuses Al Chodor(29) täpsustas Euroopa Kohus ka, et konkreetsel juhul oli õiguse vabadusele piiramise aluseks liidu õiguse säte, mis põgenemisohu hindamiseks kasutatavate objektiivsete kriteeriumide kindlaksmääramise osas viitas omakorda liikmesriigi õigusele. Euroopa Kohus leidis, et nendest liidu õiguse sätetest tuleneb liikmesriikidele kohustus kehtestada sellised objektiivsed kriteeriumid üldkohaldatavas siduvas sättes(30).
51. Sellest, et Euroopa Kohus on suuresti lähtunud EIK praktikast, järeldan ma siiski, et sõltumata konkreetsel juhul kohaldamisele kuuluvatest liidu õigusaktidest ja regulatiivsest kontekstist peavad isikult vabaduse võtmise korral (ikkagi) täidetud olema kõik nõuded, mis puudutavad seaduslikku alust, selgust, ettenähtavust, kättesaadavust ja kaitset omavoli vastu. Igasugune vabaduse võtmine kahjustab tõsiselt õigust vabadusele ning peab seetõttu toimuma rangetele nõuetele vastavalt.
52. Neist kaalutlustest tuleneb, et harta artikliga 6 tagatud õiguse vabadusele piiramise puhul, mis seisneb isiku vahi all pidamises, tuleb kohaldada eriti rangeid nõudeid. Iseäranis oluline on vältida mis tahes omavoli ohtu, mis võib realiseeruda selge, täpse ja ettenähtava seadusliku aluse puudumisel.
53. Seetõttu tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtule anda tarvilik vastus küsimuses, kas sellised kohtupraktikas kajastuvad tõlgendused nagu käesoleval juhul, vastavad ülalkirjeldatud nõuetele.
3. Kohaldamine käesoleval juhul
54. Tuletan meelde, et eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et tema ja ka Gerechtshof Amsterdami (Amsterdami apellatsioonikohus, Madalmaad) kohtupraktika on avaldatud, nii et TC sai – vajaduse korral oma kaitsjaga konsulteerides – ette näha, et üleandmisvahistust võidakse pikendada kauemaks kui tema vahistamisele järgneva 90-päevase tähtaja lõpuni. See kohus rõhutab, et need kohtupraktikast tulenevad tõlgendused on selged ja puudutavad selgelt määratletud juhtumeid. Lisaks kinnitab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et kuigi tema kohtupraktikast tulenev tõlgendus rajaneb teistsugustel põhjendustel kui Gerechtshof Amsterdami (Amsterdami apellatsioonikohus, Madalmaad) oma, siis ei vii või vähemalt ei ole seniajani viinud viimatinimetatud põhjendustele tuginemine konkreetsetel juhtudel teistsugusele tulemusele kui see, kuhu jõutaks eelotsusetaotluse kohtu enda põhjendustele tuginedes.
55. Tuleb tähele panna, et need kaks kohtupraktikast tulenevat tõlgendust kalduvad kõrvale raamotsuse täitmiseks vastu võetud liikmesriigi sätte sõnastusest. Eelotsusetaotluse esitanud kohus ei palu Euroopa Kohtul siiski täpsustada seda, kas ta on kooskõlalise tõlgendamise piire ületanud või pole seda teinud. Ühelgi juhul ei ole Euroopa Kohtu pädevuses liikmesriigi siseriikliku õiguse tõlgendamine ega otsustamine selle üle, kas see, kuidas liikmesriigi asutused normi tõlgendavad, viib contra legem tõlgenduseni(31).
56. Teiseks tuleneb eelotsusetaotlusest, et Gerechtshof Amsterdam (Amsterdami apellatsioonikohus, Madalmaad) on eelotsusetaotluse esitanud kohtu kohtupraktikast tuleneva tõlgendusega süstemaatiliselt mitte nõustunud. Eelotsusetaotluse esitanud kohus on siiski oma praktikas lähtunud oma tõlgendusest. Sel moel on mõlemaid tõlgendusi süstemaatiliselt kahtluse alla seatud.
57. Ma ei leia, et asjaolu, et nende kohtupraktikast tulenevate tõlgenduste kohaldamine ei ole seniajani viinud erinevatele tulemustele, saaks leevendada nendevahelise ühtsuse puudumist.
58. Mõistagi ei välista ma, et mitme sellise paralleelselt eksisteeriva kohtupraktikast tuleneva tõlgenduse tõttu suudab üksikisik üldjoontes kindlaks teha, kuidas need tõlgendused tema õiguslikku olukorda mõjutavad, sõltumata sellest, millist tõlgendust lõpuks kohaldatakse.
59. Sellegipoolest, esiteks vähendab isikute põhiõigustele piiranguid kehtestava kohtupraktika ebajärjekindlus märkimisväärselt selle kohtupraktika selgust, täpsust ja ettenähtavust. Teiseks võib see ebajärjekindlus tingida veelgi suuremate erinevuste tekkimise kõnealuste kohtupraktikate vahel.
60. Märgin seejuures, et TC hinnangul erinevad need kaks Madalmaade kohtute kohtupraktikast tulenevat tõlgendust selles osas, millisest hetkest alates Euroopa vahistamismääruse täitmise otsuse vastu võtmise tähtaja kulgemine peatatakse.
61. Lisaks kinnitab Madalmaade valitsus oma kirjalikus seisukohas, et eelotsusetaotluse esitanud kohus kohaldab raamotsuse artiklis 17 sätestatud tähtaegade kulgemise peatamist regulaarselt ka muudel juhtudel peale eelotsusetaotluses kajastatute. Hoolimata sellest, et Madalmaade valitsus talle kohtuistungil esitatud küsimusele vastates ühtki seda väidet ilmestavat näidet ei toonud, rõhutas ta, et kuna Madalmaade kohtutes omaks võetud tõlgendused tulenevad kohtupraktikast, ei ole välistatud see, et neid kohaldatakse ebajärjekindlalt muudel juhtudel peale eelotsusetaotluses nimetatute.
62. Teiseks võib see, kui kohtupraktika, mille alusel võib isiku põhiõigusi piirata, on ebajärjekindel, viia olukorrani, kus see isik ei suuda üheseltmõistetavalt aru saada tema suhtes kehtestatud piirangu toimemehhanismist. Isiku jaoks on see mehhanism aga esmatähtis põhiõiguste piirangute legitiimsuse tagamisel ning see võimaldab tal piirangut pädevates organites vaidlustada. Sellistel asjaoludel nagu käesoleval juhul, teab esimese astme kohtu kohaldatavast kohtupraktikast tulenevat tõlgendust kritiseeriv isik ka juba ette, et teise astme kohus, kes tema kriitikat jagab, jätab siiski algse otsuse muutmata, lähtudes omaenda kohtupraktikast tulenevast tõlgendusest.
63. Nende kaalutluste valguses leian, et hartaga tagatud õiguse piiramise puhul, mida kohaldatakse vastavalt kahele erinevatele põhjendustele tuginevale ja süstemaatiliselt kahtluse alla seatud kohtupraktikast tulenevale tõlgendusele, ei ole seadusliku aluse olemasolu nõue harta artikli 52 lõike 1 tähenduses täidetud. Võttes arvesse, et vähemalt üks käesoleva ettepaneku punktis 46 nimetatud nõuetest ei ole täidetud, ei ole vaja kontrollida, kas liikmesriigi õiguse ja liidu õiguse vahelise kooskõla tagamiseks võib hartaga tagatud õigust piirata kohtupraktikaga, mis on vastuolus sellega, mis on selgelt sätestatud seaduses selle sõna parlamentaarses tähenduses.
64. Seda enam ei ole selliste kohtupraktikast tulenevate tõlgenduste puhul täidetud tingimused, mis peavad täidetud olema harta artikliga 6 tagatud õiguse sellisel piiramisel, mis seisneb isiku vahi all pidamises ning mis on, nagu ma käesoleva ettepaneku punktis 52 selgitasin, eriti ranged.
65. Eelnevast tuleneb, et sellistel asjaoludel nagu käesoleval juhul, puudub õiguse vabadusele piiramisel, mis seisneb isiku vahi all pidamises kauem kui 90 päeva tema vahistamisest alates, liikmesriigi tasandil seaduslik alus. Käesoleval juhul tuleneb OLW artikli 22 lõikest 4 vahistamismäärust täitvale õigusasutusele kohustus Euroopa vahistamismääruse alusel tagaotsitav vabastada. Seetõttu tuleb käsitleda selle kohustuse kooskõla raamotsusega.
B. Tingimusteta kohustus Euroopa vahistamismääruse alusel tagaotsitav vabastada
66. TC ja Madalmaade valitsus leiavad, et OLW artikli 22 lõige 4 on liikmesriigi seadusandja teadliku valiku tulemus. Ma mõistan seda argumenti nõnda, et nende huvitatud isikute hinnangul võib liikmesriik raamotsuse ülevõtmisel kehtestada sätte, mis paneb vahistamismäärust täitvale asutusele kohustuse Euroopa vahistamismääruse alusel tagaotsitav raamotsuse artiklis 17 kindlaksmääratud tähtaegade lõppemisel vabastada.
67. Mina seda seisukohta ei jaga.
68. Esiteks ei reguleeri raamotsus ammendavalt kõiki Euroopa vahistamismääruse täitmise otsuse tegemise menetlusega seotud aspekte. Liikmesriigid võivad raamotsusega loodud süsteemi täiendada enda loodavate lahendustega. Siiski tuleb raamotsuse eesmärgi tagamiseks seada liikmesriikide sellekohasele kaalutlusõigusele teatud piirid(32).
69. Nagu kohtuotsusest Lanigan(33) tuleneb, võib üldine ja tingimusteta kohustus vabastada Euroopa vahistamismääruse alusel tagaotsitav, kui tema vahi all pidamise kogukestus ületab raamotsuse artiklis 17 kindlaks määratud tähtajad, piirata raamotsusega kehtestatud üleandmiskorra tõhusust ja seega takistada raamotsusega taotletavate eesmärkide saavutamist.
70. Tõsi, raamotsuse artikli 12 teises lauses viidatakse vahistamismäärust täitva liikmesriigi õigusele ja täpsustatakse, et siseriikliku õiguse alusel on võimalik isiku ajutine vabastamine igal ajal. Nagu see ka viidatud sätte sõnastusest tuleneb, saab siseriikliku õiguse alusel isiku sel moel vabastada siiski tingimusel, et nimetatud liikmesriigi pädev asutus võtab kõik meetmed, mida ta peab vajalikuks, et vältida tagaotsitava põgenemist. Kui aga muud meetmed peale vabaduse võtmise ei võimalda tagada üleandmise võimalikkust, oleks isiku vabastamise kohustuse tagajärjeks see, et vahistamismäärust täitev õigusasutus ei suuda täita raamotsuse artikli 17 lõikes 5 nimetatud kohustust. Selle sätte kohaselt tagab vahistamismäärust täitev õigusasutus, et materiaalsed tingimused isiku üleandmiseks oleksid jätkuvalt täidetud.
71. Teiseks võib küsida, kas OLW artikli 22 lõige 4 väljendab tõesti Madalmaade seadusandja tahet kohaldada raamotsuse sätetest tulenevaga võrreldes kõrgemat põhiõiguste kaitsestandardit.
72. Ma leian siiski, et liikmesriigi säte, mis paneb vahistamismäärust täitvale õigusasutusele kohustuse tagaotsitav pärast 90-päevase tähtaja lõppemist vabastada, sõltumata erandliku asjaolu esinemisest raamotsuse artikli 17 lõike 7 tähenduses, seaks kahtluse alla raamotsuses määratletud põhiõiguste kaitsestandardi ühtsuse ning kahjustaks käesoleva ettepaneku eelmistes punktides välja toodud põhjustel raamotsuse tõhusust. Mulle näib, et sellistest kaalutlustest lähtus Euroopa Kohus kohtuotsuses Melloni(34).
73. Kolmandaks, nagu ka Tšehhi Vabariigi valitsus välja toob, soodustaks üldine ja tingimusteta kohustus Euroopa vahistamismääruse alusel tagaotsitav tema vahistamisele järgneva 90-päevase tähtaja lõppemisel vabastada, nende isikute poolt venitamismeetodite kasutamist Euroopa vahistamismääruse täitmise takistamiseks.
74. Neljandaks tuleb märkida, et sellise raamotsust üle võtva sätte nagu OLW artikli 22 lõike 4 range kohaldamine võib liikmesriigi kohtuid heidutada eelotsuse küsimuste esitamisel, kui Euroopa vahistamismääruse alusel tagaotsitava isiku vabastamine pärast 90‑päevase tähtaja lõppemist võib kaasa tuua selle isiku põgenemise. Siinkohal on oluline välja tuua, et Euroopa Kohus on juba asunud seisukohale, et siseriiklik õigusnorm, mille võimalik tagajärg on see, et siseriiklik kohus eelistab Euroopa Kohtule eelotsusetaotlust mitte esitada, rikub ELTL artikliga 267 liikmesriigi kohtutele antud õigusi ja järelikult kahjustab ka eelotsusetaotluste esitamise mehhanismi abil loodud Euroopa Kohtu ja siseriiklike kohtute koostöö tõhusust(35).
75. Leian neil põhjustel, et vähemalt juhul, kui muud meetmed peale vabaduse võtmise ei saa tagada seda, et üleandmine oleks jätkuvalt võimalik, on tingimusteta kohustus Euroopa vahistamismääruse alusel tagaotsitav vabastada, kui tema vahi all pidamise kogukestus ületab raamotsuse artiklis 17 sätestatud tähtaegu, raamotsusega vastuolus. Nüüd tuleb käsitleda eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusi, mis puudutavad kohustust liidu õigusega vastuolus olevad siseriikliku õiguse sätted kohaldamata jätta.
C. Liikmesriigi kohtu kohustus jätta liidu õigusega vastuolus olevad siseriikliku õiguse sätted kohaldamata
76. Märgin kõigepealt, et kui üldiste ääremärkustena tehtud tähelepanekud kõrvale jätta, siis eelotsusetaotluse esitanud kohus liidu õigusega vastuolus olevate siseriiklike sätete kohaldamata jätmisega seotud küsimusi ei käsitlenud. Neid küsimusi ei ole oma seisukohtades põhjalikumalt käsitlenud ka huvitatud isikud.
77. Seetõttu piirdun oma käsitluses eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarviliku vastuse andmiseks üldiste põhjendustega.
78. Kohtuotsuses Popławski(36) leidis Euroopa Kohus, et raamotsuse sätetel ei ole vahetut õigusmõju. Lisaks rõhutas Euroopa Kohus selles kohtuotsuses asutustel lasuvat siseriikliku õiguse kooskõlalise tõlgendamise kohustust(37).
79. Küll aga ei vastanud Euroopa Kohus kohtuotsuses Popławski(38) küsimusele, kas vahistamismäärust täitev õigusasutus on kohustatud raamotsuse täitmiseks vastu võetud liikmesriigi sätte kohaldamata jätma, kui see säte ei ole kooskõlas raamotsusega ning kui selle kooskõlaline tõlgendamine tooks samas kaasa liikmesriigi õiguse contra legem tõlgenduse. Selle kohtuotsuse tegemiseni viinud eelotsuse küsimuse esitanud eelotsusetaotluse esitanud kohus esitas teise eelotsusetaotluse ning küsis Euroopa Kohtult uuesti sellise kohustuse olemasolu kohta(39).
80. Ma leian, et sellistel asjaoludel nagu käesolevas asjas, tuleb küsimusele, kas vahistamismäärust täitev õigusasutus peab raamotsusega vastuolus oleva liikmesriigi sätte kohaldamata jätma, vastata eitavalt.
81. Esiteks on tõsi, et seoses kohustusega jätta liidu õigusega vastuolus olev liikmesriigi säte kohaldamata eristatakse õiguskirjanduses liidu õigusaktide asendusmõju ja kohaldamist välistavat mõju. Kohaldamist välistava mõju kontseptsioon põhineb ideel, et liikmesriigi asutused võivad liidu õigusaktiga vastuolus oleva liikmesriigi sätte kohaldamata jätta ka siis, kui sel liidu õigusaktil ei ole vahetut õigusmõju(40).
82. Kuigi nende kahe mõju vahelised erinevused ei ole üheseltmõistetavad, on siiski oluline märkida, et põhikohtuasja menetlus ei toimu kahe üksikisiku, vaid prokuratuuri ja üksikisiku vahel, nii et see puudutab üksnes liidu õiguse kohaldamise küsimusi vertikaalsuhetes. Seega selleks, et jätta kohaldamata selline liikmesriigi säte, nagu seda on OLW artikli 22 lõige 4, mis keelab Euroopa vahistamismääruse alusel tagaotsitava isiku vahi all pidamise kauem kui 90 päeva tema vahistamisest alates, peaks asjasse puutuv liikmesriik kohaldama selle isiku suhtes raamotsust, mille see liikmesriik on oma siseriiklikku õigusesse valesti üle võtnud. Sel moel raamotsuse kohaldamine tooks aga kaasa vastupidise vahetu õigusmõju, mille Euroopa Kohus on juba mitmel korral hukka mõistnud(41).
83. Teiseks ei kaasne OLW artikli 22 lõike 4 kohaldamata jätmisega kahe riigiorgani vahelises vaidluses raamotsuse kohaldamisest tulenevat lihtsat negatiivset tagajärge kolmandate isikute õigustele, vaid see riivab tõsiselt TC õigust vabadusele tema ning riigivõimu teostaja vahelises vaidluses(42).
84. Pealegi, erinevalt kohtuasjas Popławski (C‑579/17, hetkel Euroopa Kohtu menetluses) esitatud eelotsuse küsimusest, leiab käesolevas asjas eelotsusetaotluse esitanud kohus, et tal on võimalik raamotsuse täitmiseks vastu võetud liikmesriigi sätet tõlgendada nii, et see ei lähe contra legem tõlgendamise keeluga vastuollu ja et selle tõlgenduse rakendamine viib raamotsusega kooskõlas oleva tulemuseni. Sellise tõlgendamise teel soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt aga piirata Euroopa vahistamismääruse alusel tagaotsitava õigust vabadusele. Seda tehes läheb kohus aga vastuollu õiguskindluse põhimõttega, mis kajastub seadusliku aluse olemasolu nõudena harta artikli 52 lõikes 1. Olenemata selleks valitud õiguslikust alusest ei saa liikmesriigi kohus õiguskindluse põhimõttega arvestamata OLW artikli 22 lõiget 4 kohaldamata jätta.
85. Leian eeltoodut silmas pidades, et sellistel asjaoludel nagu põhikohtuasjas käsitletavad, ei saa vahistamismäärust täitev õigusasutus raamlepingu sätetele tuginedes jätta kohaldamata sellist raamotsuse täitmiseks vastu võetud liikmesriigi sätet nagu seda on OLW artikli 22 lõige 4, tehes seda Euroopa vahistamismääruse alusel tagaotsitava kahjuks.
VII. Ettepanek
86. Eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata rechtbank Amsterdami (Amsterdami esimese astme kohus, Madalmaad) esitatud eelotsuse küsimusele järgmiselt:
Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 6 ja artikli 52 lõikega 1 on vastuolus kohtupraktika kaudu õiguse vabadusele selline piiramine, mis seisneb Euroopa vahistamismääruse alusel tagaotsitava vahi all pidamises kauem kui 90 päeva tema vahistamisest alates, kui see piirang põhineb kohtupraktikast tulenevatel tõlgendustel, mis erinevad sellisest liikmesriigi sättest nagu seda on üleandmisseaduse (Overleveringswet) artikli 22 lõige 4, mis paneb vahistamismäärust täitvale õigusasutusele kohustuse kõnealune isik pärast selle tähtaja lõppemist vabastada.