Language of document :

2. oktoobril 2018 esitatud hagi – Ungari versus Euroopa Parlament ja Euroopa Liidu Nõukogu

(kohtuasi C-620/18)

Kohtumenetluse keel: ungari

Pooled

Hageja: Ungari (esindajad: M.Z. Fehér, M.M. Tátrai ja G. Tornyai)

Kostjad: Euroopa Parlament ja Euroopa Liidu Nõukogu

Hageja nõuded

tühistada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. juuni 2018. aasta direktiiv (EL) 2018/957, millega muudetakse direktiivi 96/71/EÜ töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega1 ,

teise võimalusena tühistada Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2018/957 artikli 1 lõike 2 punkti a sätted, milles on kehtestatud direktiivi 96/71/EÜ artikli 3 lõike 1 punkti c ja kolmanda lõigu uus sõnastus,

tühistada Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2018/957 artikli 1 lõike 2 punkti b sätted, milles on kehtestatud direktiivi 96/71/EÜ artikli 3 lõike 1a uus sõnastus,

tühistada Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2018/957 artikli 1 lõike 2 punkt c,

tühistada Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2018/957 artikli 3 lõige 3 ning

mõista kohtukulud välja Euroopa Parlamendilt ja Euroopa Liidu Nõukogult.

Väited ja peamised argumendid

Ungari valitsus esitab oma nõuete põhjenduseks viis õigusväidet, mis on sõnastatud järgmiselt:

1.    Ungari valitsus väidab oma hagiavalduses esiteks, et vaidlustatud direktiivi ei ole vastu võetud õigele õiguslikule alusele tuginedes, kuna direktiivi eesmärki ja sisu arvesse võttes teenib direktiivis õigusliku alusena märgitud ELTL artikli 53 lõige 1 – erinevalt artiklis 62 sätestatud seadusandliku volituse esemest – ainult või vähemalt peamiselt töötajate kaitse eesmärki, mistõttu Euroopa Liidu seadusandja oleks pidanud direktiivi vastu võtma ELTL artikli 153 alusel või vähemalt tuginedes peamise õigusliku alusena sellele sättele (esimene õigusväide).

2.    Teiseks väidab Ungari valitsus, et vaidlustatud direktiiv on vastuolus ELTL artikli 153 lõikega 5, mis välistab Euroopa Liidu õigustloova pädevuse seoses tasustamisega töösuhete valdkonnas, samas kui Euroopa Liidu seadusandja võttis vastu sellise õigusnormi, mis, arvestades selle põhiteesi, et töötajaid tasustatakse lähetamise koha liikmesriigis kehtivate õigusnormide alusel, käsitleb tasustamist töösuhetes. Euroopa Liidu seadusandja valis vaidlustatud direktiivis nimetatud õiguslikud alused seetõttu, et kuna Euroopa Liidu pädevus puudub, siis pidas ta võimalikuks reguleerida vaidlustatud direktiivi peamiseks küsimuseks olevat tasustamise küsimust ainult sel viisil, mistõttu ta ületas oma pädevust (teine õigusväide).

3.    Kolmandaks väidab Ungari valitsus, et vaidlustatud direktiiv on vastuolus ELTL artikliga 56, milles on tagatud teenuste osutamise vabadus, kuna selles kehtestatakse mõne liikmesriigi asukohaga ettevõtjatele, kes lähetavad teenuste osutamise raames töötajaid teise liikmesriiki, sellised kohustused ja piirangud, mis on diskrimineerivad, milleks puudub vajadus ja mis on taotletava eesmärgi seisukohast ebaproportsionaalsed, ning et selle direktiivi liikumist käsitlevad sätted on vastuolus ELTL artikli 58 lõikega 1 (kolmas õigusväide).

4.    Neljandaks väidab Ungari valitsus, et vaidlustatud direktiiv on vastuolus ELTL artikliga 56, milles on tagatud teenuste osutamise vabadus, kuna selles välistatakse direktiivi reguleerimisalas teenuste osutamise vabaduse kasutamine streigiõiguse ja tööalaste suhete valdkonda kuuluvate liikmesriigi muude meetmete ning kollektiivläbirääkimiste, kollektiivlepingute sõlmimise ja jõustamise või kollektiivse tegutsemise õiguse kasutamise puhul (neljas õigusväide).

5.    Viiendaks on vaidlustatud direktiiv vastuolus määrusega (EÜ) nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta2 ning õiguskindluse ja õigusnormi selguse eesmärgiga, kuna selles on muudetud määruse 593/2008 kohaldatavust selliselt, et see ei puuduta selle sisu ning tekitab seetõttu olulist õiguskindluse puudumist seoses määruse õige kohaldamisega; õigusnormi selguse puudumine ja seeläbi õiguskindluse põhimõtte rikkumine esineb ka seetõttu, et ei ole määratletud vaidlustatud direktiivis nimetatud tasustamise mõistet, ja kuna selle tõlgendamisega seoses esineb ebakindlus (viies õigusväide).

____________

1 ELT 2018, L 173, lk 16.

2 ELT 2008, L 177, lk 6.