EUROOPA LIIDU AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS

(teine koda)

11. juuli 2012

Kohtuasi F‑85/10

AI

versus

Euroopa Liidu Kohus

Avalik teenistus – Ajutised teenistujad – Sisekonkurss – Konkursilt kõrvaldamine esimese kirjaliku katse tulemuste põhjal – Uuesti läbivaatamine – Võrdne kohtlemine – Tähtajalise lepingu tähtajatuks lepinguks ümberkvalifitseerimine – Ajutise teenistuja tähtajalise lepingu pikendamata jätmine – Tühistamishagi – Kahju hüvitamise nõue

Ese:      ELTL artikli 270 alusel, mida vastavalt Euratomi asutamislepingu artiklile 106a kohaldatakse Euratomi asutamislepingule, esitatud hagi, millega AI palub eelkõige esiteks tühistada otsus, millega Euroopa Kohtu korraldatud sisekonkursi nr CJ 12/09 komisjon ei andnud talle nõutud minimaalset 20 punkti esimese kohustusliku katse eest, ja teiseks tühistada Euroopa Kohtu otsus jätta tema ajutise teenistuja leping pikendamata, ning samuti mõista Euroopa Kohtult tema kasuks välja hüvitis väidetavalt tekitatud varalise ja mittevaralise kahju eest.

Otsus: Jätta hagi rahuldamata. Jätta AI kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Euroopa Kohtu kohtukulud.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Konkurss – Konkursikomisjon – Koosseis – Piisav stabiilsus kandidaatide ühtse hindamise tagamiseks

(Personalieeskirjad, III lisa artikkel 3)

2.      Ametnikud – Konkurss – Konkursikomisjoni erapooletuse põhimõte – Konkursikomisjoni liikme ja kandidaadi vaheline tutvus – Huvide konflikti oht, juhul kui konkursikomisjoni liikme ja kandidaadi vahel on ametialased suhted – Puudumine

(Personalieeskirjad, artikkel 11a)

3.      Ametnikud – Konkurss – Konkursikomisjon – Kandidatuuri tagasilükkamine – Põhjendamiskohustus – Ulatus – Menetluse konfidentsiaalsusest kinnipidamine

(Personalieeskirjad, III lisa artikkel 6)

4.      Ametnikud – Konkurss – Kandidaatide sobivuse hindamine – Konkursikomisjoni kaalutlusõigus – Kohtulik kontroll – Piirid

(Personalieeskirjad, III lisa)

5.      Ametnikud – Ajutised teenistujad – Muude teenistujate teenistustingimuste artikli 2 punkti b kohaldamisalasse kuuluvad ajutised teenistujad – Lepingu pikendamine pärast lepingu esimesest tähtajalisest pikendamisest – Tähtajalise lepingu tähtajatuks lepinguks ümberkvalifitseerimine – Välistamine

(Muude teenistujate teenistustingimused, artikli 2 punkt b ja artikli 8 teine lõik)

6.      Ametnikud – Muude teenistujate teenistustingimused – Meetmed, mille eesmärk on ennetada järjestikuste tähtajaliste töölepingute kuritarvituslikku kasutamist – Järjestikuste tähtajaliste töölepingute või töösuhete maksimaalne kogukestus – Selliste lepingute kuritarvitusliku kasutamise sanktsioneerimine – Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) raamkokkuleppe tähtajalise töö kohta eesmärkide ja miinimumnõuete rikkumise puudumine

(ELTL artikli 288 teine lõik; muude teenistujate teenistustingimused, artikli 2 punkt b ja artikli 8 teine lõik; nõukogu direktiiv 1999/70, lisa klausli 5 punkt 1)

7.      Ametnikud – Ajutised teenistujad – Töölevõtmine – Tähtajalise lepingu pikendamine – Administratsiooni kaalutlusõigus – Kohtulik kontroll – Piirid – Ilmne hindamisviga – Mõiste

(Muude teenistujate teenistustingimused, artikkel 8 ja artikli 47 lõike 1 punkt b)

8.      Ametnikud – Ajutised teenistujad – Töölevõtmine – Tähtajalise lepingu pikendamine – Administratsiooni kaalutlusõigus – Administratsiooni hoolitsemiskohustus – Asjaomase teenistuja huvide arvessevõtmine

(Muude teenistujate teenistustingimused, artikkel 47)

9.      Sotsiaalpoliitika – Mees‑ ja naistöötajad – Töö saamine ja töötingimused – Võrdne kohtlemine – Direktiiv 2006/54 – Ohvristamise vastane kaitse – Kohaldamisala

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2006/54, artiklid 1 ja 24)

1.      Asendusliikme osavõttu ei tohi konkursikomisjoni koosseisu stabiilsuse hindamisel arvesse võtta, kui täisliikmetest koosnev konkursikomisjon oli igaks katseks täiskooseisus kohal. Konkursikomisjoni koosseisu stabiilsus on tagatud siis, kui konkursikomisjoni kõik täisliikmed parandasid kirjalikke katseid, viisid läbi suulisi katseid ja tegid nende katsete kohta otsuseid.

(vt punkt 59)

Viide:

Esimese Astme Kohus: 7. veebruar 2002, kohtuasi T‑193/00: Felix vs. komisjon (punkt 37).

2.      Üksnes konkursikomisjoni liikme ja kandidaadi vahelisest tutvusest ei piisa selle tõendamiseks, et kõnealusel liikmel on „isiklikud huvid, eelkõige perekondlikud ja finantshuvid” personalieeskirjade artikli 11a tähenduses, mis võiksid iseenesest seada tema erapooletuse kahtluse alla. Nimelt asjaolu, et konkursikomisjoni liige tunneb isiklikult ühte kandidaati, ei tähenda tingimata, et sellel liikmel oleks varem kujunenud soodne suhtumine kõnealuse kandidaadi sooritusse.

Sellega seoses tuleb märkida, et konkursikomisjoni liikme osalemine selle kandidaadi hindamisel, kes töötab või töötas temaga samas osakonnas või direktoraadis, ei tähenda iseenesest, et see kahjustab konkursikomisjoni liikme sõltumatust ja seega tema erapooletust.

(vt punktid 80 ja 81)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 12. märts 2008, kohtuasi T‑100/04: Giannini vs. komisjon (punkt 223).

Avaliku Teenistuse Kohus: 30. aprill 2008, kohtuasi F‑16/07: Dragoman vs. komisjon (punkt 41).

3.      Huve kahjustava otsuse põhjendamise kohustuse eesmärk on esiteks anda asjaomasele isikule teavet selle kohta, kas otsus on põhjendatud või mitte, ja teiseks võimaldada teostada selle kohtulikku kontrolli. Konkursikomisjoni tehtud otsuste puhul tuleb seda kohustust siiski sobitada konkursikomisjoni menetluse konfidentsiaalsusega, mis on ette nähtud personalieeskirjade III lisa artiklis 6. Kohustuse tõttu hoida seda saladust ei saa avaldada konkursikomisjoni üksikliikmete hoiakuid ega ka paljastada ühtki asjaolu, mis on seotud kandidaate puudutavate isiklike või võrdlevate hinnangutega. Neil asjaoludel peab konkursikomisjoni otsuste põhjendamise kohustus arvesse võtma kõnealuse tegevuse olemust, mis hõlmab üldiselt vähemalt kahte eraldi staadiumi – esiteks kandidatuuri läbivaatamine, et valida välja konkursile lubatavad kandidaadid, ja teiseks täidetava ametikoha kandidaatide võimete hindamine sobivate kandidaatide loetelu koostamiseks. Konkursikomisjoni menetluse teine staadium on eelkõige võrdlev ning sellest tulenevalt niisugusele menetlusele omaselt konfidentsiaalne. Parandamiskriteeriumid, mille konkursikomisjon on enne katseid kehtestanud, on selle võrdleva hindamise oluline osa, mida konkursikomisjoni kandidaatide teenete hindamisel kasutab. Need kriteeriumid on seega hõlmatud menetluse konfidentsiaalsuse nõudega samal alusel konkursikomisjoni hinnangutega. Konkursikomisjoni võrdleva iseloomuga hinnangud kajastuvad hinnetes, mis komisjon kandidaatidele annab. Need hinded kujutavad endast iga kandidaadi osas tehtud väärtusotsustust. Arvestades konkursikomisjoni menetluse konfidentsiaalsust, kujutab erinevatel katsetel saadud hinnete avalikustamine endast konkursikomisjoni otsuste piisavat põhjendust. Niisugune põhjendamine ei riiva kandidaatide õigusi.

Kuna konkursikomisjonile kuulub konkursi eksamite tulemuste hindamisel pealegi ulatuslik kaalutlusõigus, ei ole konkursikomisjon kohustatud põhjendama kandidaadi ebaõnnestumist eksamil ega täpsustama, milliseid kandidaadi vastuseid hinnati puudulikeks või miks neid vastuseid puudulikeks hinnati. Sellist üksikasjalikku põhjendatust ei ole vaja selleks, et liidu kohus saaks teostada oma kohtulikku kontrolli ning järelikult ei ole seda vaja ka selleks, et kandidaat saaks hinnata kaebuse või vajaduse korral hagi esitamise otstarbekust.

(vt punktid 91–93 ja 115)

Viited:

Euroopa Kohus: 4. juuli 1996, kohtuasi C‑254/95 P: parlament vs. Innamorati (punkt 29).

Esimese Astme Kohus: 14. juuli 1995, kohtuasi T‑291/94: Pimley-Smith vs. komisjon (punktid 63 ja 64); 27. märts 2003, kohtuasi T‑33/00: Martínez Páramo jt vs. komisjon (punkt 48); 19. veebruar 2004, kohtuasi T‑19/03: Konstantopoulou vs. Euroopa Kohus (punktid 33 ja 34).

Avaliku Teenistuse Kohus: eespool viidatud kohtuasi Dragoman vs. komisjon (punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika).

4.      Konkursikomisjoni hinnang kandidaatide teadmistele ja sobivusele kujutab endast iga kandidaadi katsete tulemuste üle otsustamist ja on osa konkursikomisjoni ulatuslikust kaalutlusõigusest. Kohus saab nende üle kohtulikku järelevalvet teostada üksnes konkursikomisjoni tööd reguleerivate normide ilmse rikkumise korral. Nimelt ei saa Avaliku Teenistuse Kohus asendada konkursikomisjoni hinnangut enda omaga.

(vt punkt 109)

Viide:

Esimese Astme Kohus: eespool viidatud kohtuasi Giannini vs. komisjon (punkt 275).

5.      Kuigi muude teenistujate teenistustingimuste artikli 2 punkti b tähenduses ajutise teenistuja lepingu pikendamine teist ja kolmandat korda toimuks tõesti muude teenistujate teenistustingimuste artikli 8 teist lõiget rikkudes, ei tooks selline rikkumine kaasa selle tähtajalise lepingu muutumist tähtajatuks lepinguks. Nimelt nähtub muude teenistujate teenistustingimuste artikli 8 teise lõigu sõnastusest selgelt, et artikli 2 punkti b tähenduses ajutisi teenistujaid saab tööle võtta ainult ajutiselt ning selle tähtajalise lepingu muutmine tähtajatuks lepinguks ei ole ette nähtud.

(vt punkt 130)

6.      Mis puudutab raamkokkulepet tähtajalise töö kohta, mis on lisatud direktiivile 1999/70 (milles käsitletakse Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööstuse ja Tööandjate Konföderatsioonide Liidu (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta) ja eelkõige selle raamkokkuleppe klausli 5 punkti 1, siis liidu seadusandja, kes kasutab muude teenistujate teenistustingimuste kehtestamise seadusandlikku pädevust, ja teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus, kes kasutab ulatuslikku kaalutlusõigust, mis tal on nimetatud tingimuste sätetega kehtestatu raames, on kohustatud liidu ja tema teenistujate suhteid reguleerivate normide vastuvõtmisel ja rakendamisel ära hoidma järjestikuste tähtajaliste teenistuslepingute kasutamisest tuleneda võivat õiguste kuritarvitamist.

Kuigi seadusandja on kohustatud tõhusalt ära hoidma järjestikuste tähtajaliste teenistuslepingute kuritarvitamist teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse poolt, on tal ELTL artikli 288 teise lõigu alusel siiski täielik vabadus selleks kõige sobivama vormi ja meetmete valimisel. Seega selle kohustuse täitmine ei eelda tähtajaliste töölepingute muutmist tähtajatuteks lepinguteks vähemalt siis, kui asjakohaste õigusnormidega on ette nähtud meetmed, mis on mõeldud tõhusalt ära hoidma järjestikuste tähtajaliste lepingute kuritarvituslikku kasutamist, ning meetmed, mille alusel on võimalik niisugust kuritarvitamist nõuetekohaselt sanktsioneerida, kõrvaldades samal ajal asjaomasele isikule selle tagajärjel tekitatud kahju.

Kuna muude teenistujate teenistustingimuste artikli 8 teine lõik näeb ette raamkokkuleppe klauslis 5 ette nähtud ühe meetme ning teiste meetmete puudumine ei takista võimaliku kuritarvitamise sanktsioneerimist, siis see säte ei riku raamkokkuleppe eesmärke ja miinimumnõudeid.

(vt punktid 136–140)

Viide:

Euroopa Liidu Üldkohus: 21. september 2011, kohtuasi T‑325/09 P: Adjemian jt vs. komisjon (punktid 58, 61 ja 66).

7.      Administratsioonil on ulatuslik kaalutlusõigus lepingu pikendamise vallas ning oma asutuse töö korraldamisel, et täita temale usaldatud ülesandeid ning vastavalt sellele määrata oma töötajaid ametisse, jälgides siiski, et seda tehakse teenistuse huvides ja kooskõlas ametikohtade võrdväärsuse põhimõttega. Peale selle peab kohtu kontroll piirduma küsimusega, kas administratsioon on tema hinnangu aluseks olevaid meetmeid ja väiteid arvestades jäänud lubatud piiridesse ega ole oma kaalutlusõigust ilmselgelt vääralt kasutanud.

Vea võib kvalifitseerida aga ilmseks üksnes juhul, kui see on kergesti äratuntav ja selle saab hõlpsalt tuvastada, võttes arvesse kriteeriume, mida seadusandja soovis kehtestada administratsiooni poolt tema kaalutlusõiguse teostamisele. Selleks et teha kindlaks, kas administratsioon on teinud asjaolude hindamisel ilmselge vea, mis õigustaks niisuguse hinnangu alusel tehtud otsuse tühistamist, peavad seega tõendid, mille esitamise kohustus on hagejal, olema piisavad, et administratsiooni antud hinnang muutuks ebausutavaks.

(vt punktid 152 ja 153)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 12. detsember 1996, kohtuasi T‑380/94: AIUFFASS ja AKT vs. komisjon (punkt 59); 12. veebruar 2008, kohtuasi T‑289/03: BUPA jt vs. komisjon (punkt 221).

Avaliku Teenistuse Kohus: 24. märts 2011, kohtuasi F‑104/09: Canga Fano vs. nõukogu (punkt 35), mille peale on esitatud apellatsioonkaebus Euroopa Liidu Üldkohtusse (kohtuasi T‑281/11 P); 13. juuni 2012, kohtuasi F‑105/11: Davids vs. komisjon (punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).

8.      Administratsiooni hoolitsemiskohustus oma teenistujate suhtes ja hea halduse põhimõte tähendavad eelkõige, et kui administratsioon teeb otsuse ametniku või teenistuja olukorra kohta, võtab pädev asutus arvesse kõiki asjaolusid, mis tema otsust võivad mõjutada, ning seda tehes ei arvesta ta mitte ainult teenistuse huve, vaid ka asjaomase ametniku või teenistuja huve.

Administratsioonil ei ole sellega seoses kohustust pakkuda uut ametikohta ajutisele teenistujale, kelle ametialast tegevust peetakse puudulikuks. Seda enam ei ole administratsioonil kohustust pikendada sellise ajutise teenistuja lepingut, kelle ametialast tegevust peetakse puudulikuks.

Kuigi hoolitsemiskohustus tähendab, et pädev asutus on kohustatud teenistuse huvide hindamisel võtma arvesse kõiki asjaolusid, mis tema otsust võivad mõjutada, eelkõige asjaomase teenistuja huve, ei saa viimase isikliku huvi arvessevõtmine minna nii kaugele, et pädeval asutusel on keelatud jätta tähtajaline leping pikendamata, kui seda nõuavad teenistuse huvid, ja seda hoolimata asjaomase teenistuja vastuseisust.

(vt punktid 166–168)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 6. veebruar 2003, kohtuasi T‑7/01: Pyres vs. komisjon (punktid 51 ja 87).

Avaliku Teenistuse Kohus: 27. november 2008, kohtuasi F‑35/07: Klug vs. Euroopa Ravimiamet (punktid 67 ja 79 ning seal viidatud kohtupraktika); 7. juuli 2010, liidetud kohtuasjad F‑116/07, F‑13/08 ja F‑31/08: Tomas vs. parlament (punkt 166); 4. veebruar 2011, kohtuasi F‑54/10: Verheyden vs. komisjon (punkt 37).

9.      Direktiivi 2006/54 meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes artiklit 24 tuleb tõlgendada direktiivi eesmärgist lähtudes, milleks vastavalt selle artiklile 1 on tagada meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamine tööhõive ja elukutse küsimustes. Järelikult näeb see ette kaitse ohvristamise vastu, mida tööandja on rakendanud, reageerides kaebusele või kohtumenetlusele, mille eesmärk on tagada meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte järgimine tööhõive ja elukutse küsimustes.

(vt punkt 184)