EUROOPA KOHTU OTSUS (seitsmes koda)
8. märts 2018(*)
Eelotsusetaotlus – Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Kohtualluvus ning kohtuotsuste täitmine tsiviil- ja kaubandusasjades – Määrus (EL) nr 1215/2012 – Artikkel 25 – Kohtualluvuse kokkuleppe olemasolu – Suuline kokkulepe ilma kirjaliku kinnituseta – Arvetes nimetatud müügi tüüptingimustes sisalduv tingimus – Artikli 7 punkti 1 alapunkt b – Kahes eri liikmesriigis asuvate äriühingute edasimüügileping, mille ese on kolmanda liikmesriigi turg – Artikli 7 punkti 1 alapunkti b teine taane – Pädeva kohtu kindlaksmääramine – Sellisele lepingule iseloomuliku kohustuse täitmise koht
Kohtuasjas C‑64/17,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Tribunal da Relação do Porto (Porto apellatsioonikohus, Portugal) 10. novembri 2016. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 7. veebruaril 2017, menetluses
Saey Home & Garden NV/SA
versus
Lusavouga-Máquinas e Acessórios Industriais SA,
EUROOPA KOHUS (seitsmes koda),
koosseisus: koja president A. Rosas, kohtunikud C. Toader (ettekandja) ja E. Jarašiūnas,
kohtujurist: M. Bobek,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– Portugali valitsus, esindajad: L. Inez Fernandes, M. Figueiredo ja P. Lacerda,
– Euroopa Komisjon, esindajad: M. Wilderspin, P. Costa de Oliveira ja M. Heller,
arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada asi ilma kohtujuristi ettepanekuta,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb seda, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määruse (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (ELT 2012, L 351, lk 1) artikli 4 lõiget 1, artikli 7 punkti 1 ja artiklit 25.
2 Taotlus on esitatud kohtuvaidluses, mille üks pool on Saey Home & Garden NV/SA, asukoht Belgia, ja teine pool on Lusavouga‑Máquinas e Acessórios Industriais SA (edaspidi „Lusavouga“), asukoht Portugal, ning mille ese on nõue hüvitada kahju nende äriühingute sõlmitud ja Hispaania turgu puudutava edasimüügilepingu ülesütlemise eest.
Õiguslik raamistik
3 Määruse nr 1215/2012 artikli 4 lõikes 1 on sätestatud:
„Käesoleva määruse kohaselt esitatakse hagi isikute vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtutesse sõltumata nende kodakondsusest.“
4 Määruse artiklis 7 on sätestatud:
„Isiku vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib esitada hagi teises liikmesriigis:
1) a) lepinguid puudutavates asjades selle paiga kohtusse, kus tuli täita asjaomane kohustus;
b) kui ei ole kokku lepitud teisiti, käsitatakse käesoleva sätte kohaldamisel asjaomase kohustuse täitmise kohana
– müügi puhul kohta liikmesriigis, kus lepingu kohaselt kaubad üle anti või kus need oleks tulnud üle anda,
– teenuste osutamise puhul kohta liikmesriigis, kus lepingu kohaselt teenuseid osutati või kus neid oleks tulnud osutada;
c) kui alapunkt b ei kohaldu, kohaldatakse alapunkti a;
[…]
5) filiaali, esinduse või muu üksuse tegevusest tuleneva vaidluse puhul selle paiga kohtutesse, kus filiaal, esindus või muu üksus asub;
[…]“.
5 Kõnealuse määruse II peatüki 7. jaos „Kokkuleppest tulenev kohtualluvus“ sisalduv artikkel 25 sätestab:
„1. Kui pooled, olenemata sellest, kus on nende alaline elukoht, on kokku leppinud, et konkreetsest õigussuhtest tulenenud või tuleneda võivate vaidluste lahendamiseks on pädev liikmesriigi kohus või kohtud, on see kohus või need kohtud pädevad, välja arvatud juhul, kui kõnealune kokkulepe on sisulise kehtivuse poolest asjaomase liikmesriigi õiguse kohaselt tühine. Kohtualluvus on erandlik, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Kohtualluvuse kokkulepe sõlmitakse kas:
a) kirjalikult või suuliselt kirjaliku kinnitusega;
b) vormis, mis vastab poolte vahel väljakujunenud tavale, või
c) rahvusvahelise kaubanduse puhul vormis, mis vastab kaubandustavale, millest pooled olid või pidid olema teadlikud ning mis on asjaomase kaubanduse valdkonnas laialt tuntud ning mida selles valdkonnas tegutsevad asjakohast liiki lepingute pooled regulaarselt kasutavad.
[…]“.
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
6 Euroopa Kohtule esitatud toimikust nähtub, et Lusavouga asukoht on Cacia, Aveiro (Portugal), ning tema äriruumid asuvad Portugalis. Tema tegevus on masinate, töövahendite ja muude seadmete import, eksport ja hulgimüük. Tema ärivõrgustik hõlmab muu hulgas Hispaania territooriumi, kus tal ei ole ühtegi filiaali või üksust.
7 Saey Home & Garden on äriühing, kelle asukoht on Kortrijk (Belgia) ja kes tegeleb muu hulgas kaubamärgiga „Barbecook“ tähistatud köögiseadmete ja ‑tarvete tootmise ja müügiga. Ka sellel äriühingul ei ole Hispaania territooriumil filiaali või üksust.
8 Põhikohtuasja pooled sõlmisid 2013. aasta lõpus või 2014. aasta alguses edasimüügilepingu, mille ese oli nimetatud kaubamärgiga tähistatud toodete ainuõigusega (v.a üks muu klient) reklaamimine ja turustamine Hispaanias asuvatele jaemüüjatele ja lõpptarbijatele.
9 Kuigi selle lepingu sõlmimise kohta ei ole kirjalikku lepingut koostatud, leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et nimetatud lepingu olemasolu on tõendatud. Lusavouga esitas selle lepingu raames 2014. aasta jaanuarist kuni juulini Saey Home & Gardenile nende toodete tellimuse ja turustas neid Hispaanias.
10 Saey Home & Garden andis 17. juuli 2014. aasta kirjas Lusavougale teada, et ta on otsustanud nende koostöö lõpetada.
11 Lusavouga esitas 19. juunil 2015 Saey Home & Gardeni vastu Tribunal de Comarca de Aveiro’le (Aveiro esimese astme kohus, Portugal) hagi nõudega mõista viimaselt tema kasuks välja eelkõige summa 24 000 eurot, millest esiteks 10 000 eurot on hüvitis Saey Home & Gardeni tegevusega põhjustatud kahju ning edasimüügilepingu enneaegse ja ette teatamata ülesütlemise eest ja teiseks 14 000 eurot on hüvitis klientuuri vähenemise eest.
12 Saey Home & Garden esitas vastuväite, mille kohaselt ei allu põhikohtuasja lahendamine Portugali kohtutele, kuna esiteks on asjaomased kaubad peale laaditud Belgias ning transpordiga tegeles Lusavouga ning teiseks sisaldas nende toodete müügi tüüptingimuste punkt 20 kohtualluvuse kokkulepet, milles on nähtud ette, et vaidlusi lahendavad Kortrijki (Belgia) kohtud.
13 Tribunal de Comarca de Aveiro (Aveiro esimese astme kohus) lükkas kohtualluvuse puudumise vastuväite tagasi ja leidis, et rahvusvahelise kohtualluvuse järgi allub asi määruse nr 1215/2012 artikli 7 punkti 1 alapunkti a alusel Portugali kohtutele.
14 Saey Home & Garden esitas selle otsuse peale eelotsusetaotluse esitanud kohtule Tribunal da Relação do Porto (Porto apellatsioonikohus, Portugal) edasikaebuse, väites muu hulgas, et põhikohtuasjas käsitletava edasimüügilepingu kohane täitmine on teenuste osutamine Hispaanias, mistõttu on lepinguliste kohustuste täitmise koht seega see liikmesriik. Peale selle on lepingu ebaseaduslik ülesütlemine Saey Home & Gardeni sõnul määruse nr 1215/2012 artikli 7 lõike 1 punkti a tähenduses „lepinguid puudutav asi“, mis välistab alluvuse Portugali kohtutele.
15 Eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutab, et küsimus on selles, kas põhikohtuasja lahendamise rahvusvaheline kohtualluvus on Portugali, Belgia või Hispaania kohtutel. Juhul kui põhikohtuasja lahendamine ei allu Portugali kohtutele, leiab kohus, et ta peab tegema kindlaks, millisele Belgia või Hispaania kohtule põhikohtuasi allub.
16 Kuna Tribunal da Relação do Porto (Porto apellatsioonikohus) leidis, et põhikohtuasja lahendus sõltub määruse nr 1215/2012 õigusnormide tõlgendamisest, otsustas ta menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas nõue tuleb vastavalt määruse nr 1215/2012 artikli 4 lõikes 1 ette nähtud põhireeglile esitada Belgia kohtutele, sest riik, kus on kostja asu- ja tegevuskoht, on Belgia?
2. Kas nõue tuleb vastavalt määruse nr 1215/2012 artikli 7 punkti 1 alapunktidele a ja c (sama määruse artikli 5 lõike 1 alusel) esitada Portugali kohtutele, sest see on seotud edasimüügilepinguga ja riik, kus oleks tulnud täita vastastikused lepingulised kohustused, on Portugal?
3. Kas nõue tuleb vastavalt määruse nr 1215/2012 artikli 7 punkti 1 alapunktidele a ja c (sama määruse artikli 5 lõike 1 alusel) esitada Hispaania kohtutele, sest see on seotud edasimüügilepinguga ja riik, kus oleks tulnud täita vastastikused lepingulised kohustused, on Hispaania?
4. Kas nõue tuleb vastavalt määruse nr 1215/2012 artikli 7 punkti 1 alapunktile a ja alapunkti b esimesele taandele (sama määruse artikli 5 lõike 1 alusel) esitada Portugali kohtutele, sest see on seotud edasimüügi raamlepinguga, mis hageja ja kostja suhte puhul koosneb mitmest müügilepingust ning mille kohaselt kõik müüdud kaubad tuli üle anda Portugalis, kus need anti tegelikult üle 21. jaanuaril 2014?
5. Kas nõue tuleb vastavalt määruse nr 1215/2012 artikli 7 punkti 1 alapunktile a ja alapunkti b esimesele taandele (sama määruse artikli 5 lõike 1 alusel) esitada Belgia kohtutele, sest see on seotud edasimüügi raamlepinguga, mis hageja ja kostja suhte puhul koosneb mitmest müügilepingust, kui kostja andis kõik müüdud kaubad hagejale üle Belgias?
6. Kas nõue tuleb vastavalt määruse nr 1215/2012 artikli 7 punkti 1 alapunktile a ja alapunkti b esimesele taandele (sama määruse artikli 5 lõike 1 alusel) esitada Hispaania kohtutele, sest see on seotud edasimüügi raamlepinguga, mis hageja ja kostja suhte puhul koosneb mitmest müügilepingust, kui kõik müüdud kaubad olid mõeldud üleandmiseks Hispaanias selles riigis toimunud tegevuse raames?
7. Kas nõue tuleb vastavalt määruse nr 1215/2012 artikli 7 punkti 1 alapunktile a ja alapunkti b teisele taandele (sama määruse artikli 5 lõike 1 alusel) esitada Portugali kohtutele, sest see on seotud edasimüügi raamlepinguga, mis väljendub hageja ja kostja suhte puhul hageja poolt kostjale teenuste osutamises, kuna hageja edendab äritegevust kaudselt kostja huvides?
8. Kas nõue tuleb vastavalt määruse nr 1215/2012 artikli 7 punkti 1 alapunktile a ja alapunkti b teisele taandele (sama määruse artikli 5 lõike 1 alusel) esitada Hispaania kohtutele, sest see on seotud edasimüügi raamlepinguga, mis väljendub hageja ja kostja suhte puhul hageja poolt kostjale teenuste osutamises, kuna hageja edendab oma tegevusega äritegevust kaudselt kostja huvides Hispaanias?
9. Kas nõue tuleb esitada vastavalt määruse nr 1215/2012 artikli 7 punktile 5 (sama määruse artikli 5 lõike 1 alusel) Portugali kohtutele, sest see on seotud edasimüügilepinguga ja kuna hageja ja kostja vaidlus on samaväärne kohtuvaidlusega käsundiandja (loe: „edasimüügilepinguga turustamisõiguse andja“) ja Portugalis asuva käsundisaaja vahel?
10. Kas nõue tuleb esitada vastavalt määruse nr 1215/2012 artikli 7 punktile 5 (sama määruse artikli 5 lõike 1 alusel) Hispaania kohtutele, sest see on seotud edasimüügilepinguga ja kuna hageja ja kostja vaheline vaidlus on samaväärne kohtuvaidlusega käsundiandja (loe: „edasimüügilepinguga turustamisõiguse andja“) ja käsundisaaja vahel, keda loetakse Hispaanias asuvaks, sest viimane peab oma lepingulisi kohustusi täitma selles riigis?
11. Kas nõue tuleb vastavalt määruse nr 1215/2012 artikli 25 lõikele 1 (sama määruse artikli 5 lõike 1 alusel) esitada Belgia kohtutele, konkreetselt ühele Kortrijki kohtule, kuna tüüptingimuste punktis 20, mis on kohaldatav kõigile kostja ja hageja vahelistele müügitehingutele, on pooled sõlminud kirjalikult ja Belgia õiguse kohaselt täielikult kehtiva kohtualluvuse kokkuleppe, nähes ette, et „kõikides vaidlustes on nende laadist olenemata ainupädevad Kortrijki kohtud“ („any dispute of any nature whatsoever shall be the exclusive jurisdiction of the courts of Kortrijk“)?
12. Kas määruse nr 1215/2012 II peatüki 2–7. jao eeskirjade kohaselt (sama määruse artikli 5 lõike 1 alusel) tuleb nõue esitada Portugali kohtutele, sest hageja ja kostja lepinguline suhe on põhilisi seose kriteeriume arvestades tugevamalt seotud Portugali territooriumi ja õiguskorraga?
13. Kas määruse nr 1215/2012 II peatüki 2–7. jao eeskirjade kohaselt (sama määruse artikli 5 lõike 1 alusel) tuleb nõue esitada Hispaania kohtutele, sest hageja ja kostja lepinguline suhte on põhilisi seose kriteeriume arvestades tugevamalt seotud Hispaania territooriumi ja õiguskorraga?“
Eelotsuse küsimuste analüüs
Vastuvõetavus
17 Portugali valitsus ning Euroopa Komisjon väljendavad oma kirjalikes seisukohtades kahtlust, kas käesolev eelotsusetaotlus on vastuvõetav, eelkõige põhjusel, et taotlus sisaldab teatavaid puudusi, nimelt on põhikohtuasja asjaolude tutvustus väljajätteline, puudub eelotsusetaotluse esitanud kohtu seisukoht taotluse esitamist põhjendavate kaalutluste kohta ning teatavad esitatud küsimused korduvad.
18 Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt eeldatakse, et liidu õiguse tõlgendamise küsimused, mille liikmesriigi kohus on esitanud õiguslikus ja faktilises raamistikus, mille ta on määratlenud omal vastutusel ja mille õigsuse kontrollimine ei ole Euroopa Kohtu ülesanne, on asjakohased. Euroopa Kohus võib ELTL artikli 267 alusel esitatud siseriikliku kohtu eelotsuse küsimusele vastamast keelduda vaid juhul, kui ei ole järgitud eelkõige Euroopa Kohtu kodukorra artiklis 94 sätestatud nõudeid eelotsusetaotluse sisu kohta või kui on ilmne, et liidu õigusnormi tõlgendamine või kehtivuse hindamine, mida siseriiklik kohus taotleb, ei ole mingil viisil seotud põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega või kui probleem on hüpoteetiline (vt selle kohta 28. märtsi 2017. aasta kohtuotsus, Rosneft, C‑72/15, EU:C:2017:236, punktid 50 ja 155 ning seal viidatud kohtupraktika).
19 Samuti tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et liikmesriigi kohtule tarviliku liidu õiguse tõlgenduseni jõudmiseks on vaja, et asjaomane kohus määraks kindlaks esitatud küsimuste faktilise ja õigusliku raamistiku või vähemalt selgitaks küsimuste aluseks olevaid faktilisi eeldusi. Eelotsusetaotluses peavad lisaks olema ära näidatud täpsed põhjused, miks siseriiklikul kohtul tekkisid küsimused seoses liidu õiguse tõlgendamisega ning miks ta pidas Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse esitamist vajalikuks (14. juuni 2017. aasta kohtuotsus, Online Games jt, C‑685/15, EU:C:2017:452, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).
20 Käesoleval juhul on määruse nr 1215/2012 teatavate sätete tõlgendamise ja põhikohtuasja eseme vahel tegelik ja otsene seos, põhikohtuasja on piisavalt selgitatud ning vastused, mida Euroopa Kohus saab esitatud küsimustele anda, võimaldavad eelotsusetaotluse esitanud kohtul kahtlused hajutada ja kohtuasja lahendada.
21 Sellest järeldub, et eelotsusetaotlus tuleb tunnistada vastuvõetavaks.
Sisulised küsimused
22 Liikmesriigi kohus või kohtud, mille lepingupooled on kindlaks määranud kohtualluvuse kokkuleppes, on määruse nr 1215/2012 artikli 25 lõike 1 sõnastuse kohaselt ainupädevad. Seetõttu tuleb kõigepealt vastata üheteistkümnendale küsimusele, mis käsitleb sellisest kokkuleppest tuleneva kohtualluvuse olemasolu.
Üheteistkümnes küsimus
23 Käesoleva küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas määruse nr 1215/2012 artikli 25 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et kohtualluvuse kokkulepe, mis on nähtud ette müügilepingu tüüptingimustes, millele on osutatud ühe lepingupoole esitatud arvetes, vastab selle sätte nõuetele.
24 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb määruse nr 1215/2012 artiklis 25 sätestatud tingimusi tõlgendada kitsendavalt, kuna see säte välistab nii määruse artiklis 4 sätestatud üldise põhimõtte, mille kohaselt on pädev kostja elukoha kohus, kui ka määruse artiklites 7–9 sätestatud valikulise kohtualluvuse (vt selle kohta 28. juuni 2017. aasta kohtuotsus, Leventis ja Vafeias, C‑436/16, EU:C:2017:497, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).
25 Täpsemini peab kohus, kelle poole on pöördutud, in limine litis kontrollima, kas kohtualluvuse kokkulepe on sündinud tegelikult poolte kokkuleppe alusel, mis peab olema väljendatud selgelt ja täpselt, sest määruse nr 1215/2012 artikli 25 lõikes 1 sätestatud vorminõuete eesmärk on tagada, et pooltevaheline kokkulepe on tõepoolest olemas (vt selle kohta 28. juuni 2017. aasta kohtuotsus, Leventis ja Vafeias, C‑436/16, EU:C:2017:497, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).
26 Määruse nr 1215/2012 artikli 25 lõike 1 punktis a on sätestatud, et kohtualluvuse kokkulepe sõlmitakse kas kirjalikult või suuliselt kirjaliku kinnitusega.
27 Lisaks olgu märgitud, et kui kohtualluvuse kokkulepe on sätestatud tüüptingimustes, siis on Euroopa Kohus otsustanud, et selline kokkulepe on õiguspärane, kui mõlema poole allkirjastatud lepingu tekstis on sõnaselgelt viidatud kohtualluvuse kokkulepet sisaldavatele tüüptingimustele (7. juuli 2016. aasta kohtuotsus, Hőszig, C‑222/15, EU:C:2016:525, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).
28 Käesoleval juhul nähtub Euroopa Kohtule esitatud toimikust, et põhikohtuasjas käsitletav edasimüügileping sõlmiti suuliselt, ilma et seda oleks hiljem kirjalikult kinnitatud, ning asjaomaseid kohtualluvuse kokkulepet sisaldavaid tüüptingimusi mainiti üksnes põhikohtuasja kostja esitatud arvetes.
29 Neid asjaolusid ja käesoleva kohtuotsuse punktis 27 nimetatud kohtupraktikat arvestades ei täida põhikohtuasjas käsitletav kohtualluvuse kokkulepe määruse nr 1215/2012 artikli 25 lõike 1 punkti a nõudeid, seda tuleb aga kontrollida eelotsusetaotluse esitanud kohtul.
30 Lisaks on eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul selge, et põhikohtuasja ese on edasimüügileping ning kahju hüvitamist nõutakse selle lepingu enneaegse ja ette teatamata ülesütlemise eest ja klientuuri vähenemise eest, kuna on rikutud lepingus ette nähtud peaaegu täieliku ainuõiguse tingimust. Seetõttu tuleb kontrollida – mis samuti jääb eelotsusetaotluse esitanud kohtu teha –, kas põhikohtuasjas käsitletav kohtualluvuse kokkulepe puudutab seda õigussuhet. Nimelt saab lepingus sisalduv kohtualluvuse kokkulepe põhimõtteliselt mõjutada üksnes suhteid nende poolte vahel, kes selle lepingu sõlmimisega nõustusid (7. veebruari 2013. aasta kohtuotsus, Refcomp, C‑543/10, EU:C:2013:62, punkt 29).
31 Tuleb lisada, et lisaks määruse nr 1215/2012 artikli 25 lõike 1 punktis a ette nähtud kahele võimalusele on artikli 25 lõike 1 punktides b ja c sätestatud, et kohtualluvuse kokkulepe võib olla sõlmitud ka vormis, mis vastab poolte vahel väljakujunenud tavale, või vormis, mis vastab kaubandustavale, millest pooled olid või pidid olema teadlikud. Eelotsusetaotluse esitanud kohtul tuleb vajaduse korral kontrollida, kas poolte vahel on kohtualluvuse kokkulepe sõlmitud ühes neist vormidest.
32 Sellest tuleneb, et määruse nr 1215/2012 artikli 25 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et arvestades eelotsusetaotluse esitanud kohtu läbiviidavate kontrollide tulemusi, ei vasta nimetatud sättes esitatud nõuetele selline kohtualluvuse kokkulepe, mida käsitletakse põhikohtuasjas ja mis on nähtud ette ühe lepingupoole väljastatud arvetel nimetatud müügi tüüptingimustes.
Teine kuni kaheksas küsimus
33 Nende küsimustega, mida tuleb analüüsida koos, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kuidas tuleb tõlgendada määruse nr 1215/2012 artikli 7 punkti 1, et teha kindlaks, milline kohus on pädev otsustama kahju hüvitise nõude üle, mis on seotud edasimüügilepingu ülesütlemisega, mille on sõlminud kaks erinevates liikmesriikides asuvat ja tegutsevat äriühingut toodete sellise kolmanda liikmesriigi siseriiklikul turul turustamiseks, mille territooriumil ei ole kummalgi neist äriühingutest filiaali või ettevõtet.
34 Kõigepealt tuleb täpsustada, et määruse nr 1215/2012 artikli 7 punkti 1 alapunktis b ette nähtud kohtualluvuse kindlaksmääramisel arvesse võetavad tugevama seose kriteeriumid on kohaldatavad vaid juhul, kui liikmesriigi kohus, kelle poole on omavahel ärilistes suhetes olevad pooled pöördunud, jõuab järeldusele, et nende suhete aluseks on kaupade „müügileping“ või „teenuste osutamise leping“ selle sätte tähenduses. Selline kvalifikatsioon välistab kõnealuse määruse artikli 7 punkti 1 alapunktis a ette nähtud kohtualluvuse eeskirja kohaldamise. Võttes arvesse selle sätte alapunktiga c kehtestatud hierarhiat alapunktide a ja b vahel, on alapunktis a ette nähtud kohtualluvuse eeskirja võimalik alapunktis b sätestatud kohtualluvuse eeskirjade kõrval kohaldada vaid alternatiivselt ja viimati nimetatud alapunktis nimetatud eeskirjade kohaldamatuse korral (vt selle kohta 14. juuli 2016. aasta kohtuotsus, Cranarolo, C‑196/15, EU:C:2016:559, punktid 30 ja 31 ning seal viidatud kohtupraktika).
35 Esiteks tuleb tõlgendada määruse nr 1215/2012 artikli 7 punkti 1 alapunkti b esimest ja teist taanet, et teha kindlaks, kas selline edasimüügileping, mida on käsitletud põhikohtuasjas, on kaupade „müügileping“ või „teenuste osutamise leping“ selle sätte tähenduses.
36 Nimelt tuleb pädeva kohtu kindlaksmääramisel arvesse võetava tugevama seose kriteeriumina lähtuda nendele lepingutele iseloomulikust kohustusest (vt selle kohta 25. veebruari 2010. aasta kohtuotsus, Car Trim, C‑381/08, EU:C:2010:90, punktid 31 ja 32, ning 15. juuni 2017. aasta kohtuotsus, Kareda, C‑249/16, EU:C:2017:472, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).
37 Järelikult tuleb leping, mille iseloomulik kohustus on teatava asja tarne, kvalifitseerida kaupade „müügiks“ määruse nr 1215/2012 artikli 7 punkti 1 alapunkti b esimese taande tähenduses (vt selle kohta 14. juuli 2016. aasta kohtuotsus, Granarolo, C‑196/15, EU:C:2016:559, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).
38 Seoses küsimusega, kas lepingut võib kvalifitseerida „teenuste osutamise lepinguks“ määruse nr 1215/2012 artikli 7 punkti 1 alapunkti b teise taande tähenduses, tähendab mõiste „teenused“ selle sätte mõttes vähemalt seda, et lepingupool, kes teenust osutab, tegeleb tasu eest mingi kindla tegevusega (vt selle kohta 15. juuni 2017. aasta kohtuotsus, Kareda, C‑249/16, EU:C:2017:472, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).
39 Tegevuse olemasolu kriteeriumi osas tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et see nõuab toimingute tegemist ja välistab lihtsa tegevusest hoidumise. Edasimüügilepingu puhul vastab see kriteerium edasimüüja tehtavale iseloomulikule sooritusele, kes edasimüügilepinguga turustamisõiguse andja toodete turustamist tagades osaleb nende leviku edendamises. Tänu edasimüügilepingule saadud varustuskindlusele ja osalemisele edasimüügilepinguga turustamisõiguse andja äristrateegias, kui see on asjakohane, eelkõige sooduspakkumistes – nende aspektide kindlakstegemine on siseriikliku kohtu pädevuses –, suudab edasimüüja pakkuda klientidele teenuseid ja eeliseid, mida ei saaks anda tavaline turustaja, ja vallutada niimoodi edasimüügilepinguga turustamisõiguse andja toodetele palju suurema osa kohalikust turust (vt selle kohta 19. detsembri 2013. aasta kohtuotsus, Corman-Collins, C‑9/12, EU:C:2013:860, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).
40 Tegevuse eest tasu saamise osas tuleb rõhutada, et seda ei saa käsitada kitsas tähenduses teatava rahasumma maksmisena. Arvesse tuleb võtta esiteks edasimüüja saadavat konkurentsieelist sellega, et poolte vahel sõlmitud lepingu tõttu on tal täielik või peaaegu täielik ainuõigus müüa edasimüügilepinguga turustamisõiguse andja tooteid teataval turul, ja teiseks võimalikku edasimüüjale antavat abi reklaamkandjatele juurdepääsul, oskusteabe edasiandmisel koolituste teel, või maksesoodustuste osas, kuna kõik need eelised võivad kujutada endast edasimüüja jaoks tasu (vt selle kohta 19. detsembri 2013. aasta kohtuotsus, Corman-Collins, C‑9/12, EU:C:2013:860, punktid 39 ja 40).
41 Euroopa Kohus on leidnud, et kohtualluvuse kindlaksmääramisel kuulub ainuõigusega või peaaegu täieliku ainuõigusega edasimüügileping põhimõtteliselt „teenuste osutamise lepingu“ mõiste alla (vt selle kohta 19. detsembri 2013. aasta kohtuotsus, Corman-Collins, C‑9/12, EU:C:2013:860, punktid 27, 28 ja 41).
42 Teiseks, arvestades seda, et eelotsusetaotluse esitanud kohus peab kontrollima, kas põhikohtuasjas käsitletavat edasimüügilepingut saab tõepoolest kvalifitseerida „teenuste osutamise lepinguks“, tuleb teha kindlaks sellisele lepingule iseloomuliku kohustuse täitmise koht ning vastavate vaidluste lahendamiseks pädev kohus.
43 Nagu Euroopa Kohtule esitatud toimikust nähtub, on põhikohtuasjas käsitletav edasimüügileping ainuõigusega (välja arvatud üks klient) edasimüügileping, mis on sõlmitud Belgias asuva äriühingu ja Portugalis asuva äriühingu vahel eesmärgiga turustada tooteid Hispaania turul, ilma et kumbki äriühing omaks Hispaania territooriumil filiaali või üksust.
44 Euroopa Kohtu praktikast nähtub, et kui teenuste osutamise lepingule iseloomuliku kohustuse täitmisel on mitu kohta, tuleb täitmise kohana määruse nr 1215/2012 artikli 7 punkti 1 alapunkti b teise taande tähenduses käsitada kohta, mille puhul lepingu ja pädeva kohtu vaheline seos on kõige tugevam, kusjuures see seos on üldjuhul kõige tugevam peamises teenuste osutamise kohas (vt selle kohta 11. märtsi 2010. aasta kohtuotsus, Wood Floor Solutions Andreas Domberger, C‑19/09, EU:C:2010:137, punktid 33 ja 34).
45 Seetõttu on mitmes liikmesriigis teenuste osutamise korral teenuste osutamise lepingu põhjal esitatud nõudeid nimetatud sätte alusel pädev lahendama selle liikmesriigi kohus, mis on peamine teenuste osutamise koht, nagu see tuleneb lepingu tingimustest, selliste tingimuste puudumisel lepingu tegelik täitmise koht, ning kui sellel alusel ei ole kohta võimalik kindlaks teha, siis on selleks teenuse osutaja elukoht (vt selle kohta 11. märtsi 2010. aasta kohtuotsus, Wood Floor Solutions Andreas Domberger, C‑19/09, EU:C:2010:137, punkt 43).
46 See tõlgendus, mida tuleb kohaldada ka põhikohtuasjas käsitletavatel asjaoludel, vastab liidu seadusandja seatud etteaimatavuse ja läheduse eesmärkidele (vt selle kohta 25. veebruari 2010. aasta kohtuotsus, Car Trim, C‑381/08, EU:C:2010:90, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 11. märtsi 2010. aasta kohtuotsus, Wood Floor Solutions Andreas Domberger, C‑19/09, EU:C:2010:137, punktid 41 ja 42).
47 Kõiki eelnimetatud kaalutlusi arvestades tuleb teisele kuni kaheksandale küsimusele vastata, et määruse nr 1215/2012 artikli 7 punkti 1 tuleb tõlgendada nii, et kohus, kes selle sätte alusel on pädev otsustama kahju hüvitise nõude üle, mis on seotud edasimüügilepingu ülesütlemisega, mille on sõlminud kaks erinevates liikmesriikides asuvat ja tegutsevat äriühingut toodete sellise kolmanda liikmesriigi siseriiklikul turul turustamiseks, mille territooriumil ei ole kummalgi neist äriühingutest filiaali või üksust, on selle liikmesriigi kohus, mis on peamine teenuste osutamise koht, nagu see tuleneb lepingu tingimustest, selliste tingimuste puudumisel lepingu tegelik täitmise koht, ning kui sellel alusel ei ole kohta võimalik kindlaks teha, siis on selleks teenuse osutaja elukoht.
Muud küsimused
48 Arvestades teisele kuni kaheksandale ning üheteistkümnendale küsimusele antud vastuseid, ei ole esimesele, üheksandale, kümnendale, kaheteistkümnendale ja kolmeteistkümnendale küsimusele vaja vastata.
Kohtukulud
49 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (seitsmes koda) otsustab:
1. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määruse (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades artikli 25 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et arvestades eelotsusetaotluse esitanud kohtu läbiviidavate kontrollide tulemusi, ei vasta nimetatud sättes esitatud nõuetele selline kohtualluvuse kokkulepe, mida käsitletakse põhikohtuasjas ja mis on nähtud ette ühe lepingupoole väljastatud arvetel nimetatud müügi tüüptingimustes.
2. Määruse nr 1215/2012 artikli 7 punkti 1 tuleb tõlgendada nii, et kohus, kes selle sätte alusel on pädev otsustama kahju hüvitise nõude üle, mis on seotud edasimüügilepingu ülesütlemisega, mille on sõlminud kaks erinevates liikmesriikides asuvat ja tegutsevat äriühingut toodete sellise kolmanda liikmesriigi siseriiklikul turul turustamiseks, mille territooriumil ei ole kummalgi neist äriühingutest filiaali või üksust, on selle liikmesriigi kohus, mis on peamine teenuste osutamise koht, nagu see tuleneb lepingu tingimustest, selliste tingimuste puudumisel lepingu tegelik täitmise koht, ning kui sellel alusel ei ole kohta võimalik kindlaks teha, siis on selleks teenuse osutaja elukoht.
Allkirjad